Elus on asju, mida tahaks unustada, aga mida tegelikult ei tohi unustada. Märtsipommitamine, see oli Tallinna pommitamine Nõukogude Liidu õhuvägede poolt üheksandal ja 10., et sel aastal 1944. Me oleme lubanud inimestel pühapäeva hommikuti kell pool üheksa helistada stuudiosse ja rääkida kaasa mõnel teemal. Ja täna võikski rääkida just nimelt sellel samal märtsipommitamise teemal. Ma olen täiesti kindel, et raadiokuulajate hulgas on neid inimesi, kes on elus ja kes on selle selle märtsipommitamise. Ta on üle elanud, see, mis all oli üheksandal märtsil, algas õhtul ja kestis veel 10. märtsilgi. Niiet stuudio stuudionumber on kuus, 410 613. Ja küsimus on selline. Milline oli üheksas märts aastal 1944, üheksas märts Tallinnas aastal 900944, esimene helistame liinil, tere hommikust. Tere hommikust, olen küll kahjuks tartlane ja elasin üle väga rängalt Tartu vormita see 26. märtsil. Aga ma olen väga õnnelik, et, et seesama mägi noh, vikerraadio olete jah. Et vikerraadio selle teema üles võttis, on aastaid olnud siin, kus seda vaikiti peaaegu maha. Ja õnnistatud õnnistatud pühapäeva. Tei. Vabandust, mis praegu on ikka püha pühapäev. Kirjutame lahkusele päeva, siis võib-olla isegi sõna pühapäev. Aituma aitäh teile helistamast kuus, 410 613 on telefon, missugune oli üheksas märts aasta 1944 järgmine helistaja Melinil Hallo. Tere, mina olin sel ajal üheksa aastane, elasin lillekülas üle raudtee tähendab rohkem seal praegu praegused vanad taksopargi vastas ja, ja üle raudtee oli tohutu pommitamine ja mul on muidugi väga selgelt meeles sest sel hommikul olime haige, kooli ei läinud ja õnneks selle tõttu, et ma haige olin, jäi minu ema ellu, sest tema oli plaaninud peale tööd minna Harju tänaval Amori kinosse mis peaaegu kõik kõik inimesed hukkusid. Ja noh, väga-väga-väga selgelt on meeles kui kuus seitse korda varjend, mis varjendisse meil keldris kolme korruselt korruselisi. Maja keldris oli siis niisugune keskkütteruum, seal me siis kolmutasime moerahvaga ja ja igatahes lapsel on see väga raske mälestus ja midagi hullemat ei tahaks loomulikult kunagi meie lapsed läbi elaksid. Nisuke jutt. Nii et midagi head sealt küll ei olnud jaa, jaa. Ja muidugi, mis pärast pärast oli veel neid haavatuid, ma mäletan, et ema vist aitas ühte haavatud sõdurid seal järgmisel hommikul kuskil seda ma mäletan. Nii head pühapäeva teile, jah, muidugi mul on veel täna tütre sünnipäev ka, niiet. Aga aitäh teile helistamast. Siit üks näide, mismoodi mõni halb sündmus võib, võib tegelikult ka veel elu päästa. Telefon on kuus 410 613. Hallo kuuleme teid. Kutt Mailil mustamäelt räägib, minul isikliku mälestusi ei ole, aga on nii palju mälestusi, et 82. aastal olin mina kino sõpruses ja seal jooksis ringvaade kus täiesti kõigest kõrist vene diktor teatas. Tallinnat pommitasid sakslased üheksandal märtsil ja kui palju maju siis nad ära pommitasid, ühesõnaga selle peale tõusis esimestest ridadest üks eesti mees püsti. Sellele ei mahtunud nisukene asi hinge ja siis kõva häälega hüüdis üle saali, et inimesed, ärge uskuge sellist valet, et pommitasid venelased ise. Ja teate, siis istus maha ja saal oli vaikne ja läks 10 minutit mööda ja tulid kaks meest. Platsinäitaja lahkel juhatamisel ja see mees viidi saalist välja. Mis taga edasi sai, seda mina ei tea. Aga see jõle propaganda venelaste poolt ja häbematu vale see on mulle tänaseni meeles, sest minu tädi rääkis oma mälestusi just alati sellel päeval, kuidas muidu rahvas käis, läks alati pommivarjendisse, kui kardeti pommitamist, aga tema oli sellel ajal koju jäänud tähele särjapa tänaval ja arvas, et ehk täna öösi midagi ei juhtu. Et Harjumäe alla varjendisse mitte ei viitsi tänavu täna minna. Ja kui siis oli pommitamine peale hakata hakanud ja nad proovisid tabada seda kaugejaama, mis seal Mulla tänava juures asus ja aga ei tabanud ja siis suurpomm igal juhul lõi sinna ühe suure suure tiigi kus hiljem, et käisid peal. Ühesõnaga praegu on see Pelgulinna haiglat hoov seal hiljem see pommiauk aeti kinni, lapsed käisid seal peal omatehtud parvedega hiljem sõitmas. Ja ühesõnaga, nii et niipalju tean mina sellest asjast ja ja siis tädi rääkis, et siiski tulistati ka vene lendureid alla, üks lendur oli raudtee tänaval olnud peadpidi maas õlgadeni ja ta oli kokku nii et oli kukkunud peaaegu nii, et Blancoli nagu peaaegu teda pooleks lõiganud ja siis tal olid uhked uued saapad jalas olnud ja aga teda ei ole sealt keegi ära koristanud. Tali kolm ööd-päeva seal vedelenud, enne kui ta oli kadunud, sealt tema surnukeha. See oli vene lendur. Aitäh teile helistamast ja arvata on, et see inimene, kes kinos püsti tõusis, et et see inimene ära viidi. Tegelikult oleks tõepoolest huvitav teada, mis siis ikkagi temaga edasi sai, aga kõike me kahjuks teada ei saa. Kuus 410 613 on telefon ja järgmine helistaja on liinil. Tervist tollel ajal elanud inimesed eriti, kes seda veel mäletavad oli see õudne sündmus nähtav poole Eesti ulatuses, vähemalt. Mina ise ei olnud veel viie aastane, aga isa ütlustest ma mäletan, et, et see oli näha ka Järvamaa lõunaosas. Kaarli pealt võetes võttes on see 85 kilomeetrit. See oli nähtav veel see õudne tulekuma. Ja need ripuvad valgustus, küünlad. Seda nagu nagu iga suurem sõda, sellega kaasneb ka psühholoogiline sõda. Ja ega see muud eesmärki ei kannudki see Tallinna pommitamine. Sest mingit tulemust see ju ei andnud. Ainult hävitus sellele maale, mida, mida taheti veel kord oma omandada. Tulistati ju elurajoone? Just nii. Puhtalt psühholoogiline sõda. Aitäh. Aitäh teile helistamast kuus, 410 613 on telefon. Halloo. Tere hommikust. Tere hommikust. Ma mäletan Tallinna pommitamist sel kombel, et oli hästi kuupaisteline öö, selge töö oli siis lennukeid lendasid meie maja kohalt just üle kõrgelt. Mehed, vanemad, mehed, ma olin siis alles kümneaastane. Vanemad mehed, rääkisid siin läheb, ei jõua, ei jõua. Ja et sakslased tulevad järgi lennukitega kiiresti hävitajad, Saksa hävitajad jõuab küll jõuab küll. Siis olid omakaitse mehed siin kes võtsid, vintpüssid ja tahtsid hakata Alt laskma, aga aga siis oli targemaid mehi, kes ütlesid, ega kuulid sinna ikka ei ulatu. Ja lennukeid läksid rahumeeli üle, nii et see on Raikkülast, ma räägin lepakohalt, need lendasid üle, siin läksid Tallinna suunas. Tallinn tuled põlesid, kõik jõulupuud olid üleval, taevas oli hele, selge, külm oli. Ma olin puukingadega puust, olid tehtud. Sel ajal väiksed kingad, olin lume peal, lumel oli koorid pealse kandis. Vot niisugune mälestus on minul sellest asjast. Aitäh teile seda jagamast kuulajatega telefon on kuus 410 613. Halloo. Tere hommikut, ma kuulan seda saadet üheksandast märtsist ja ma pean ütlema, et mul on sellega isiklikult väga rasked mäles ka naljatasin Lembitu tänaval. Ja mul oli noorem õde neli aastat ja kaheksa aastat noorem vend. Siis emad ei olnud seekord kodu, ema oli vanaemaga ära. Kui hakkas õhurünnak, peale ta hakkas, tähendab majakas põlema meil pealt enne õhurünnakut. Ja kui me siis lõpuks välja hakkasime tulema, siis kas te teate, et Lembitu tänaval põlesid peaaegu kõik majad terviserajoon. Aga seal olid vanad majad, vanad aiad. Ja siis inimesed lõhkusid, leid aedas ja nende aedade vahelt kuidagimoodi siis niimoodi läbi, aedades saime üldse välja. Tänavad, tänav põleb, asfalt põles ja lennuki pealt. Ta andis kuulirahe peale, nii et ma klirisesid terve see tee, kus me alguses saad Lembitu tänavalt välja, tulime. Lõpuks me ei saanudki muud moodi välja. Me tahtsime minna edasi Piritale vanema juurde. Aga mis on muud moodi välja, kui me tulime Kadrioru kaudu. See oli kohutav, seal plahvatasid need suured paagid sadamas, linn. Noh, ei ole rääkida midagi õnneks. Me jäime. See on tõepoolest uskumatu, et on võimalik midagi sellist üle elada ja ellu jääda. Ma olin tookord 14 aastat ja mul oli kaks õde-vend käe otsas teineteise käe otsas. Seda ma ei unusta iial. Koht. Aitäh teile helistamast telefon on kuus 410 613. Hallo kuuleme teid. Mina olin tol ajal 13 sääsel pangana, raadio natukene vaiksemaks väljades. Raadio vilistab jah, kui helistada stuudiosse. Ja edasi me tol ajal Padisel siin Ämaris lennuvälja lähedal. Ja siis lennukid lendasid üle, tegid tiiru ja lendasid sellega Padise kandi pealt üle, läksid siis uuesti teise ringiga. Hommikuonud ja tädid elasid Tallinnas ja hommiku Malaisias. Nii et raudtee oli ka loomulikult pihta saanud. Aitäh teile helistamast kuus, 410 613 on telefon. Halloo, tere hommikut, tere hommikust. Ka mina olin tol ajal neljateistaastane, kui see õud öö oli. Mina elasin elektrijaamas. Ja seda nagu näha, taheti vist väga tabada, sest tee ristmikul rannamäe, tee ja pikale tänavanurgal plasti kogu aeg üles rakette. Ja siis oli ümberringi ainult tulemeri. Näha oli, kuidas Niguliste kiriku torn põles, see alla kukkus. See oli midagi õudne, meie maja. Katus värvis ja lagi vajus sisse. Ja siis järgmine hommiku tuli minu isa Venemaalt hobusega meile järel, et meid maale viia. Kuna meil pole, seal on kusagil elada ja siis mööda raudalu maanteed läksid inimesed, kellel oli käes, kas ainult supikulp, mõnel väike kelgukine järel. Ja väga kurb oli vaadata, see oli õudne, ma näen sageli lunastada kõike, seda ainult üks tule Merimis, terve talv oli midagi jubedat. Jah 50 protsenti linna elamise elamispinnast ju minu. Põlesid enamasti kõigil äramajad ja korterid. Ma ei tea, selle päeva peaks kuulutama tõesti kuidagi kasvõi leinapäevaks. See oli õud. Kui palju inimesi hukkus? Aitäh teile helistamast. 463 inimest hukkus ja haavatu sai 659 Tallinna elaniku ja umbes 20000 inimest jäi peavarjuta. Võtame veel viimase helistaja, Hallo. Tere päevast, tere. Mina olen Jaan koplist. Väga vabandan, tagasi, sidur, siduri probleem, Tallinna pommitama pommitamiseks pomme jätkus. Aga kui laskurkorpus vabastas Sõrve maad, kus kuskohast kõik tsivilistid välja veetud? Siis sinna jätkult ainsatki pommige, ainsatki Nõukogude mammutist lennukit, mida rohkem eestlased ja ladvad eestlaste, vabandust. Sacrotendest aitavad seda parem. Tänan teid. Võtame veel ühe telefonikõne, stuudios on kuus, stuudiotelefon kuus, 410 613. Hallo. Tere hommikust, tere hommikust. Mina elasin sellel ajal Hüürus. See on ju nii ligidal Tallinnale ja olin 12 aastane. Ja noh, me järgisime seda lihtsalt, see siin veel siis jääb lihtsalt väljas ja vaatasin, kuidas Tallinn põles. Oli ju nii tohutult selge, ilus öö. Nii et terve taevakaar oli täiesti tules ja käisid need lennukeid niimoodi, et turise terve meiega ütleme niimoodi, et tulevad, jõua, jõua, jõua. Läks, üks ülepommid lendasid. Oli moment vahet, tuli uus laviin ja niimoodi nad käisid. See oli kohutav, mõtlen mina, olin too 12 aastat vana. Ma ei unusta seda mitte iialgi, kui kohutav, see oli. Järgmisel päeval, kuidas tulid inimesed linnast välja? Mõne võime võrdlemisi Paldiski maantee ligidal siis lihtsalt maantee oli täiesti rahvast täis. Kuidas keegi tuli, kes niisama, kes kelkudega. Nii et see oli, see oli tohutu, lihtsalt, nii et eluks ajaks jääb meelde kõik. Aitäh teile helistamast ja aitäh kõikidele teistele ka, kes eestlasi stuudiosse. Nii et täna on siis märtsipommitamise ohvrite mälestuspäev ja seda tähistatakse ka Tallinnas. Ja kell 18 algab kontsertjumalateenistus Niguliste kirikus, kus vaimulikuna teenib Tallinna praost Jaan Tammsalu. Ja tõepoolest on asju, mida võib-olla ei taha mäletada, aga mida me mäletame ja, ja küllap peamegi mäletama.