Kuidas elada 100-ni? Aga veel üheksakümneselt möllu teha. Noh sügeleb või? Tahaks kuhugi nagu minna, aga ei tea kuhu tahaks nagu midagi sõrmitseda. Aga mida tunned, et vajaksid puhkehetke momenti, kus lasta lihtsalt kõigel korraks minna. Mille järgi sa haarad? Tere päevast on alanud saade, kuidas elada 100-ni, aga veel üheksakümneselt möllu teha, kus täna räägime meie kõigi igapäevastest väikestest pahedest, mis paratamatult võivad osutuda sundkäitumiseks, mida te endale isegi ei teadvusta. Samas ei kinnistu elu juhtivad käitumismallid üleöö. See tähendab, et kui teadvustame juba varakult enda käitumismustrites ohumärke siis on võimalik allakäiguspiraal piltlikult öeldes ümber pöörata. Siin juures on oluline teadvustada, et kõik harjumused ei pruugi olla negatiivsed sõltuvused. Kui suudame juhtida näiteks igapäevast kohvi joomist, vajadust pidevalt nutitelefoni järele haarata, siis võime elada täisväärtuslikult 100-ni ka meid igapäevaselt saatvate positiivsete tungidega. Mina olen ERR-i ajakirjanik Allan rajale ja koos toimetaja Linda Eensaare ja helioperaator Viivika ludigiga. Kutsume teid kaasa mõtlema küsimusele, kuidas elada 100-ni nii et väikesed pahed ei hakkaks juhtima meie igapäevaelu. Sõltuvuslik käitumine areneb välja etapiti esmalt proovimine, siis hakatakse sõltuvus objekti tarvitama ja tegevus muutub ajapikku meelepäraseks. Sellegipoolest on keeruline määratleda piiri, kust mõni harjumus muutub sõltuvuseks. Veelgi raskem on ette näha eel soodumisi mõne sõltuvuskäitumise tekkeks. Seda, kuidas inimesed satuvad läbi väikeste pahede lubamise sõltuvuse küüsi. Uurisime Tartu Ülikooli professorilt Jaanus harralt, kellega kohtusin Tallinna lennujaamas. Tartu Ülikooli professor Jaanus Harro, kuidas inimestel tekivad väiksed pahed, kuidas nad valivad endale nii-öelda mõnuaineid, millega näiteks oma pingele Iga mõnuaine ei ole ehk pähe v Mul on praegu suur papptopsi kohviga käes. Ja see on kahtlemata üks tugev psühhoaktiivne farma, kui on, mida maailmas kõige laialdasemalt kasutatakse üldse. Sellega võib ka liiale minna, aga kui teda mõistlikult tarvitada, siis on kõik hästi. Kuidas inimesed hakkavad tarvitama selliseid keemilisi ühendeid, millega võib halvemini minna. Juhtub enamasti nii, et nad satuvad nendega kuidagi kokku. Ja siis sõltub juba sellest, missugune nende eelnev häälestus on. Kas sõltuvus on üldjuhul valik või on ka eelsoodumused sõltuvuse tekkimiseks või veel soodoma? Olla kahtlemata nii pärilik kui arengu mu enda elu jooksul omandanud kõige üldisem eelsoodumus on rahulolematus rahulolematus millega iganes iseendaga, oma vanematega, oma tuttavatega, ühiskonnaga, riigiga, planeediga tahaks vahetada ja teadvuse seisundi vahetamine tundub olevat üks universaalsem hüve, aga ta muutub oluliselt ihaldatavamaks ja sunnib rohkem kättesaadavaid vahendeid proovima siis, kui inimene ei ole eluga rahul. Et kui tahta retsepti, et kuidas ühiskonnas näiteks suurendada sõltuvust ja uimastite tarvitamist ja kaasaminek kuttigasuguste hullumeelsust, aga kui keegi peaks sellist asja soovima, siis lihtne soovitus on suurendada selles kogukonnas selles ühiskonnas rahulolematust mis iganes vahenditega seda parajasti teha saab. Ja vastupidi, kui me tahame niisuguseid stiimuleid vähem, mis võivad meie käitumist väljastpoolt kontrollima hakata teeseldes väga kavalalt, et me teeme seda, tahame seda kõike ise siis tuleb taotleda suuremat, vähemalt sisemist rahulolu. Aga ega sõltuvus ei tule. Sõltuvusest saab rääkida, peab inimene ikka olema mingit substantsi tarvitanud korduvalt. Kuidas saad aru, et sellises nii-öelda käitumuslikust eripärast mingi ajaperioodi jooksul hakkab saama sõltuvus, kuidas tunnetan seda piiri, kust läheb nii-öelda piir, kus sa saad tagasi tulla ja kus on see juba sõltuvus? Selle piiriga halvemini kui Eesti-Vene piiriga praegu. Et see on väga ebamäärane asi ja tavaliselt tõmbame mingi kindla joone, siis, kui selleks tekib mingi väline vajadus nagu näiteks inimene ei saa oma eluga enam hakkama. Siis ta tõmbab ise mingisuguse joone, juhul kui ta läheb arsti või psühholoogi juurde või siis teevad seda tema eest teised inimesed. Ja siis arstid, tõmmata mingid piirjooned under kasti, mille sisse on kirjutatud üht või teist sõltuvushäire. Aga ega enne sõltuvust on ohud sama suured kui, kui sõltuvuse ajal. Laad on, teine tõenäosus võib-olla teine. Aga kui me vahel murega räägime sõltuvust tekitavatest asjadest, siis nad enamasti on kõik sellised, mis võivad, et teha halba juba ammu enne seda, kui me peaksime midagi rääkima sõltuvusest. Ja üks ebamäärane asi ehk väärib siin selgitamist, et see, mida nimetavad sõltuvuseks farmakoloogidel ja see, mida nimetavad käitumisteaduste inimesed, ei ole tingimata alati üks ja see sama asi. Ravimiteadlased tõmbavad sõltuvuse piiri sinna, kus inimene on jõudnud vastupandamatud psüühilise iha juurde. Nii et ta aeg-ajalt tunneb, et nüüd kohe ta peab saama oma sõltuvuse objekti kätte ja teisiti tema ei saa. Aga enne seda eksisteerib teist laadi asi ja mõnede ravimitega kaugemale ei lähegi kiimetatud käit, tulemuslik sõltuvus, mille puhul inimene tarvitab mingit substantsi või, või käitub mingile spetsiifilisele viisil eluviisi osana. Ja siis ta pigem saab edasi lükata oma järgmist annust oma oma järgmist episoodi. Kuigi asjaolude kokkusattumisel tuleb jällegi tagasi. Tõenäosusega tagasi, kas õnne võimendamine mingite ainetega. Kas see võib inimesi teha õnnelikumaks? See pole küsimus ravimiuurijale ega isegi mitte ajuuurijale, sellepärast et mida meie õnnest teame. Aga kas ma võiksin pakkuda nii välja, et õnne võimendada ei saa? See õnn on juba oma määratluse järgi midagi sellist, mis elab suuremaks. Ei lähe. Ajapikku rutiini imbunud pahede rahuldamine põhjustab ajus neurokeemilise aine dopamiini hulga tõusu. Me kogeme seda kui mõnutunnet. Kuigi see nähtus on lühiajaline, on seal väga intensiivne, meeldiv ja harjumust tekitav. Kui oleme korra seda kogenud, tundub normaalne elu saadud joovastusega võrreldes igav. Sügeluse rahuldamine muutub tavapäraseks elu osaks, sest saadud rahulduse tuules suudame paremini keskenduda töö hetkel või kiiremini taastuda puhkehetkel. Algselt võib sõltlasele isegi tunduda, et sõltuvusest juhitud päevarütm on eluterve. Me oleme praegu siin, kohtume Tallinna lennujaamas, te olete tulnud praktilised teiselt poolt planeeti. Kas selline nende pidev ringijooksmine ja, ja reisimine ja tööasjus välismaal käimine? See võib tegelikult lõpuks tekitama? Kindlasti võib seda sõltuvust, mina olen kolleegide peal näinud ja kardetavasti ise sellest ka päris vaba ei ole. Aga seal on ka üks huvitav sõltuvus. Paljude inimeste puhul. Ka neurobioloogia, mis uimastisõltuvuse ja mitmesuguste käitumissõltuvuste taga on, on vähemalt osaliselt kõige fundamentaalsemad protsesside osas kokkulangev. Selleks, et suurem osa uimasteid, kuigi mitte kõik leiavad tarvitamist sellepärast, et nad vabastavad taju põhimikul Nalduvas tuumas ühte keemilist ainet, virgatsainet dopamiini. Sedasama dopamiin paneb meid liikuma, sealhulgas teisele poole maakera. Kas on võimalik elada ka sõltuvusega niimoodi, et et see seda suudab ohjata ja et see oleks ka neldajaks tervislikesse piiridesse? Ja mina elan oma kofeiinisõltuvusega niimoodi. Ma praegu küll joon, aga, aga ma ju alati, kui, kui see mõte pähe tuleb. Ja on üksikuid inimesi, kes saavad teha kokaiinisõltuvusega ka aga neid on nii vähe. Ja me ei tea, kes nad on. Meil ei ole niisugust geeni testi või, või mis tahes muud meetodit, millega saaks öelda, kes saab karistamatult uimast tarvitada. Aga kuna see sõltuvuse sõna siin kogu aeg ringi keerleb, siis ma ka keerutan teist teemat ikka ja jälle ja ütlen, et selleks, et uimastitarvitamisega juhtuks õnnetus, ei pea olema sõltuvuses. See võib enne tulla, kõigil ei ole õnne sõltuvuseni jõuda. Ja sõltuvus ei pea olema keemilistest ainetest. Kui ma Loen viimastel nädalatel nutiseadmeid näpivatest autot juhtivatest inimestest, siis on ilmne, et meil on tegemist ühe hullemat sorti sõltuvusega. Sõltuvuse süvenedes algab liigtarvitamine. Vajame mõnuainet juba regulaarselt. Ei oska olla enam mingi tegevuseta, ei oska sellega enam piiri pidada, ei anna enam oma tegudest endale aru, ei kuula oma sõpru ega lähedasi. Lõpuks olemegi täielikult keskendunud ühele vajadusele nõus tegema ükskõik mida, et seda rahuldada. Me ei hooli enam millestki ja elame ainult oma sõltuvuse nimel vahendeid valimata. Sellegipoolest võib inimene käia oma sõltuvusega koos põhjas ära kuid probleemi teadvustades selle siiski seljatada. Seejuures on oluline mõista, millist rolli mängivad sõltuvuse tekkel meid ümbritsev keskkond ja kui suur kaal on meie geenidel. Kes näiteks on ka võimalik, et teatud sõltuvus käitumismallid võetakse üle näiteks oma vanematelt geenidega? Oma vanematelt ja geenidega ei, oma vanematelt võetakse väga palju üle statistiline. Kui ma räägin käitumisteaduste asjadest, siis, siis ma lähen põhjuslikkusest eemale, farmakoloog süstib, panustab muul moel kellelegi midagi, ennustab kohe, mis siis juhtub mehaaniliselt. Aga ta ei saa tegelikult päris täpselt öelda, mis käitumisega juhtub ja ammugi mitte veel meie igapäevases elus. Ehk siis ma tunnen mitut inimest, kes on öelnud, et nemad sellepärast ei suitseta, et nende isa suitsetas ja see ei meeldinud neile. Aga külmis statistikaid ütleb, et suitsetajate lapsed on sagedamini suitsetajad ka ja sama käib teiste psühhoaktiivsete ühendite tarvitamise kohta kindlasti. Mida võib geenidega saada, on eelsoodumus, aga uimastite tarvitamisele ja sõltuvusele ei ole ühte lihtsat eelsoodumust. Eelsoodumus võib peita ennast mitte ainult tajus, vaid ka näiteks maksas, sellepärast et see, kes lammutab alkoholi kiiremini, saab rohkem juua ja see, mis sõltuvuse tekitab anal kohal ajus võib ta paikneda ka erinevates kohtades sellistes kohtades, mis panevad meid rohkem tahta. Ma selliseid, mis häirivad meie otsustusvõimet. Selliseid, mis suurendavad võimet tunda mõnu just mingist kindlast keemilisest reaktsioonist. Nii et eelsoodumusi on erinevaid ja selle tõttu nende taga olevaid geenivariante on ka lõpmatult palju. Ja ma võin kindlalt öelda, et meil kõikidel on mõned geenivariandid, mis soodustavad sõltuvuse tekkimist. Tänapäeval on ka selline ühe sõltuvuse asendamine teise sõltuvusega või mingi teise sõltuvuskäitumise või ainega väga populaarseks muutunud ja seda tehakse päris palju. Kas nii-öelda ühe sõltuvuse väljavahetamine võib olla, et nii ebatervisliku sõltuvuse vastu, noh, toome näiteks tavalise suitsetamise väljavahetamist näiteks e-sigareti vastu, kas selliste aseainete nii-öelda võtmine aitab inimestel sõltuvusest üle saada või pigem mitte? Selles viimases näites on igal juhul juttu nikotiinisõltuvusest. Ja kui e-sigaret ilmselt aitab vähendada kopsuvähi ja mitmete teiste hädade riski, siis mida ta võib teha omalt poolt selle kaudu, et tõenäoliselt läheb tugeva farmakoni tarvitamise muster oma erinev selle kohta meil on praegu veel natukene liiga vähe öelda. Sõltu uimasti asendamine teisega on, on vana teema võib-olla kõige publitseeritud. Ajalooline lugu on see, kui Sigmund Freud hakkas ravima kokaiiniga ühte oma kolleegi, kes oli jäänud mofiinist sõltuvusse. Ja kui halvasti see lõppes. Parem on proovida sõltuvust juhtida juhitavale teele ja katsed olevast ikka lahti saada, kui ollakse millestki sellisest, mis on tõepoolest kahjulik. Kuidas sõltuvust kontrollida, kas on olemas mingit teatud mõttemustrid, näiteks, mida kasutada? Igapäevases praktikas inimene enamasti vajab professionaali nõu, nii et kõige kõige esimene samm midagi teha oleks ikkagi arsti või psühholoogiga rääkida ja vaadata, missugune mees vot just sellele inimesele kõige paremini sobib, sest kõigile sama suurus siin kohe kindlasti ei passi. Aga jah, see raske koht on õigupoolest eneseületamine, et rääkida. Aga enne seda on veel üks varjatum, raske koht ja see on need teadvustada, et on päris palju inimesi, kellel on mingi uimastitarvitamine häireks, noh, kui me räägime keelatud uimastitest, siis siis hakkab see häire nii-öelda kohe peale, aga meie igapäevases elus siiski domineerib etüülalkohol siin kultuuris. Ja selle kuritarvitajaid on palju rohkem, kui nad ise seda arvata oskavad. Ja mis, kui nüüd teha üks pikem hüpe, et mis tal kõige efektiivsem abi Viisna lisaks psühholoogilistele, tehnikatele ja ravimitele, millel on, millest kõigest võib abi olla kõige radikaalsem, kõige efektiivsem viis on nii-öelda elu ära vahetada. Mis on ka kõige kättesaamatum, aga mõnel juhul siiski paratõsiselt kaalumist väärt, sellepärast et et uimastite ja igasuguste muude sõltuvust tekitavate asjade salakavalus on, on see, et nad hiilivad meie teadvustamata ajuprotsessides ja võtavad seal koha sisse kõikide meie igapäevase keskkonnastiimulite vahel. Ja niimoodi täitsa klassikalise Pavlovi-tüüpi õppimisega, millest kõigis koolis midagi natukene kuulnud hakkavad mõnikord sellised justkui täitsa neutraalsed, igapäevased asjad ajule vaikselt meelde tuletama, et seal kuskil oli üks tore asi, mida oleks kindlasti veel nüüd vaja siia juurde. Ja sellest jagusaamine on võimalik kõikidele hakanud lootust ja soovitan sellega tegeleda. Aga jällegi statistiliselt me teame, et inimesed enamasti ei saa sellega hakkama. Sellepärast rahva tervishoiumeetodid ongi niisugused hinnatõstmised ja kättesaadavuse vähendamised, eks ole, sellepärast et nendega saab Lüüa laia rehaga suuremaid protsesse tihtipeale siis sellega lüües ka kuskile kivisse, aga, aga see on suurte arvude puhul lihtsalt realistlikult, igaüks iseendaga tegel. Lima peab ise. Poolt on kerge lahti mõtestada ainelist sõltuvust näiteks alkoholijoove on paljudele eestlastele tuttav tunne mida ikka ja jälle soovitakse kogeda. Kuid teisalt on olemas sõltuvusi, mida ei saa seostada millegi manustamisega näiteks päevitamine, ületöötamine, liigne keha, kurnamine, sportimisega või viimasel ajal üha rohkem välja toodud nutisõltuvustoimetaja. Linda Eensaar rääkis käitumismallidega seotud sõltuvustest ja eelkõige nutisõltuvusest Tartu Ülikooli neuroteadlase Jaan oruga. Ajuteadlane Jaan Aru, et me selles saates räägime pahedest ja pattudest, pida inimeste, et saavad endale lubada, siis paratamatult me peame rääkima ka sõltuvusest. Miks armastab aju sõltuvusse jääda, millest see üldse palju sõltuvusse jääda? Aju võib sõltuvusse jääda paljudest erinevatest asjadest ja nagu võib öelda, on väiksemaid pahesid, suuremaid pahesid, miks aju üldse sõltuvusse jääb. Põhjus on selles, et aju jaoks, kui me vaatame evolutsiooniliselt, on kõige tähtsam asi õppida tähtsaid, õigeid asju ele tähtsuse, õiged asjad. Meie evolutsioonilises ajaloos on olnud taas sees aset, kus sa näiteks saad mingi hea saaki, leiab mingi toiduallika, leiad värske koha, kus on head marja. Sel juhul, kui midagi taolist väga head juhtub, siis ajus vallanduvad teatud kemikaalid, mis viivad selleni, et kohe selle asja kohta õpitakse. See asi jääb meelde, see koht või viis, kuidas seda looma tapsid või nii edasi. Et see on väga tähtis, kui midagi väga head Õpi kiiresti õpikohal. Probleem on see, et selle aju toome kaasa tänapäeva ühiskonda kus aju jaoks midagi head, väga mõnusalt on võimalik saada kas süstiga või siis püüaks liigutades sealse probleem, see on see probleemiks. Meie aju tänapäeval kergesti sõltuvusse jääda või. Ja see põhjustab siis lihtne kättesaadavus sõltuvust tekitavate lainte. Jagate. Et ühiskonnas hästi reguleeritud, narkootikumide kätte saanud, seda ei ole võimalik niisama lihtsalt kätte saada, aga sõltuvust tekitavam muidugi tubakas, alkohol, mis seal samuti reguleeritud mingil määral, eks, aga nüüd vaatame, nutiseadmeid tekitavad ajule sõltuvust ja võib argumenteerida, et nad ei ole nii ohtlikud kui alkohol või narkootikumid. Aga suur probleem on see, et nad ei ole üldse reguleeritud. Vastupidi, pigem propageerime seda, et lapsed juba oskaksid nutiseadmeid kasutada. Mitte keegi meist ei tuleks mõttele, et lastele anda alkoholi näiteks, eks, aga nutiseadmeid, küljetoovate kudu, pede õpib sealt midagi. Nii et nutiseadmed on üsna võrdsed Minu jaoks on seetõttu isegi hullem minuga ajuteadlase jaoks, sellepärast et me me niimoodi potentsiaalselt rikume ära järgmise generatsiooni aju. Nende jaoks ongi kõige tähtsam see, et nad saaksid kiiresti kuskilt midagi näiteks lihtsalt pöidla liigutusega ja kui sa oled harjunud sellega, et pöida, liigutus, tupsu ajule midagi head. Muidugi sa ei viitsi kuulata seda õpetajat, kes seal ees mingit igavat juttu räägib. Pea tund aega või rohkem jaksa, sellepärast et su aju ei saa aru, miks ma pean seda tegema seda mõnusat sisendit põlve. Seal see probleem. Ja kuidas töötab sõltuvuses mõistus, mis seal toimub? On teil edelast mõni sõltuvus, sest te teate, exceli sõltuvuses mõistus töötab, nii et kui on teatud keskkonnavihjed siis tekib väga oluline tung selle mõnuaine järele, näiteks kui olete suitsetaja, siis kui Te lähete välja pärast söömist tekib kohe tung suitsetada, sest seal harjumus on kumme all harjunud. Kui te olete sõpradega väljas, keegi võtab suitsu välja koheselt, tuleb endal kaasa seal suitsetamisega nutiseadmega on veel hullem seetõttu, et suitsetada ei tohi üldiselt enam siseruumides ei tohi seda teha siin-seal, eks. Aga nutiseadmetega pole mingiks piiri, eks igal pool on nutiseade taskus. Ja kui aju on sõltuvusest, siis see väljendub selles, et ükskõik, kas te olete oma tööd tegemas te olete koolitunnis toeta autor, koolis ei tuleks see mõte, et ma vaatan seda ja sellel hetkel, kui teised mõte tuleb sel hetkel seal sõltuvus, eks, et kui te ei suuda seda alla suruda isegi isegi kui te ratsionaalselt mõeldes teater tontu eesti rumala autoroolis nutiseadet võtta siis sõltuvus on see Guidest, isegi seda teadest ikka võtate seal nutiseadmeks ikka vaatate seda sõnumit? Seal sõltuks puhati inimestega rääkides Nad ütlevadki, et ah, peenutud, milles, mis sära ei ole. Kui ma tahan, siis ma lihtsalt ma ei vaata seda nutiseadet. Aga kõikide sõltuvuste puhul hindavad inimesed oma tahtejõudu üle. Et tegelikult on nii, et needsamad inimesed tegelikult vajavadki nutiseadme järele, niipea kui nende aju natukene vabakäigule läheb, läheb eks kuna ajulase harjumus nutiseadet haarata või suitsu haarata meelsetamist alla oletegi mahajäetud ja, ja ja las see muidugi on, on tähtis ja palju uuritud teema ja iga sõltuvuse puhul on nii, et see ongi raske. Aga et selleks ei piisa ainult tahtejõust, vaid sa pead muutuma oma elustiilis, eks. Suitsetamise puhul võib olla näiteks, kui sõbrad ütlevad, et me lähme nüüd välja sellised töö juures ütlevad, et näha väiksel suitsupausil siis ütleb, et ei, ma ei tule siis teadjad ei saa, nii et sa lihtsalt lähed sinna välja ja räägid juttu. Ei sa siis hakkaksid suitsetama ka, täitsa muudetki oma elustiili sellega ta ütles, et ei, ma ei tule, ma teen, ma teen siin tööd, on ju, või sa leiad endale mingid asendusasjad, mida sa suitsetamise asemel teed ja nii edasi, eks. Ja nutiseadmega on see isenesest. Iseenesest peaks käima samamoodi, aga probleem on see, et nutiseade on, meil on ju kogu aeg laua peal kogu aeg käeulatuses siis sellest lahti saada, tasubki siis väga teadlikult endale võtta, eesmärgiks seda nutiseadmes hooldavad aega vähendada teha endale näiteks lihtsad reeglid ette. Kui tööpäev lõpeb, siis olgu, tahate natukene tööpäevast nagu seda pinget maanduda, olgu vaadake 10 minutit oma Instagrami ja Facebooki, okei, aga et siis läheb nutiseade kinni ja läheb näiteks kaheks kolmeks tunniks eemale üldse ära ei võta seda. Minu arvates eriti tähtis on see, kui teil on kodus lapsed, eks nagu minul näiteks, et lapsed, kes pärast lasteaeda pärast kooli tahaksid vanematega suhelda, aga siis vanemad põhimõtteliselt istuvad oma Facebookis, et see ei ole isegi lastele, vaid seal on tõesti nagu vanemate probleem, nemad tahavad oma Facebook siis mõtteliselt põhjendus on alati sama, mul on nii raske tööpäev olnud, Motaan nagu seal natukene chillida natukene. Või teisipidi, et ma ütleks, ütleks nii, et sel hetkel, kui te tunnete, te istute seal nutiseadmes juba 20 minutit 30 minutit ja lapsed käivad vahepeal muidugi küsimas ütelda, mida teed. Eme puhkeb natukene siis sel hetkel on see jällegi ilming sõltuvusest ja mida ma tahan öelda, on see, et sellest lahti saada, siis tehke kindlad reeglid endale näiteks õhtul enne seda, kui lapsed on magama jäänud, et ei vaata seda nutiseadmetes, kui lapsed on magama jäänud, siis võite jälle teha natukene seda reeglitest ainult ei piisa, et te peate endale panema mingid väikesed sellised karistused, et näiteks, et kuidas ikkagi leiate sellel ajal nutiseadet vaatamas, siis näiteks annetate iga kord viis eurot sellele parteile, mida te kõige enam jälestate taolised meetodid, eks, et need on nagu iga teise sõltuvuse puhul need meetodid, meetodid töötavad ja muidugi lihtsam kuulata mõele H. Aga siis, kui tegemiseks läheb, siis tegelikult inimesed on väga nõrgad, tegelikult enamik kuulajaid, kellel näiteks see nutiseadme probleem on, nad mõtlevad, ah, minulik, kas asi nii tõsine joole ahmis ta räägib, mina sõidan vabalt autoroolis nutiseadmega olla ja see ei ole mingi sõltuvus. Mul on lihtsalt nii nagu natuke tööasjad ka, pealegi seal on väga tähtis tööl vaatan, loen meile kogu aeg Instagram, et kõik kõik sõltuvuse tulnud, et inimene nagu põhjendab endale seda, miks ta peab seda tegema seal, eks ole. Nii et esimene samm on ikkagi teadest see alati iga sõltuvuse puhul ja teinekord tasub aidata natuke oma elupartneril sõpradel seda teadvustamist teha, sest mõni inimene ise selleni ei jõua hästi. Aga kas see on kõige olulisem Sammet aru saada? Üks asi, mida tasub teha, on see, et võtate näiteks märgite üles mitu minutit tundi iga päev oma nutiseadmes veedate, küljes on üles kirjutatud, siis te näete, et tohutult suur arv. Ja siis te saate sellest probleemist aru ja mis kõige tähtsam olla ja minu jaoks nagu väga oluline ka see, et ma tean aju uurides, et inimaju suudab nagu, kui ta mõtleb ja keskendub luua väga hämmastavaid asju, igas inimeses on potentsiaal olemas, aga ma näen, kuidas inimesed nagu lihtsalt raiskavad seda potentsiaali, olles nuttis ja ja ma veel kord tahan toonitada, et minu jaoks on täiesti normaalne ja hea see, kui inimene tunneb näiteks tööl, et okei selle aruande tegemine on mul nagu juhtme täitsa kokku jooksutada, siis ta haarab, vaatab viis minutit lihtsalt seda nutiseadet seal, okei, sest see on nagu see nii paju nagu aitab natuke puhata. Probleem on, aeg algab sellest hetkest, kui inimene jääbki sinna on, ja mida siis kogu aeg vaatab vahepeal Facebooki terve tööajal ja õhtul ka, et ta nagu ei, ei tulegi sellest välja. Ei no sarnaselt nagu see nutiseade on ju ka suitsetamist või ma ei tea konjakiklaasi vabandatud välja, et mul väike kerge aeg enesele mõtted mujal, et kuivõrd, kust seal öeldakse piire. Vot seda ma ütlengi, et natukene natukene seda täitsa mõistlik ja ja hea isegi, et kui, kui seda teha, siis viis minutit või 10 minutit, aga probleem on selles, et nutiseadmega see kiiresti kasvab ja kasvab ja kasvab ja siis saab sellest nii, et mõni inimene veedab tunde oma nutiseadmes. Lisaks Samostile võiks oma aju kasutada tõesti millegi originaalse, uue tegemiseks, sest see on kohati kurb. Tal nagu ma isegi ütleme, et seal on nagu selline inimmõistuse paradoksaalselt ainult inimmõistus suudab luua selliseid asja, nagu me oleme teinud nutiseadmetest raadioni, eks. Aga nüüd need osad nendest vidinatest nagu hakkavad meie mõistes tegelikult nagu taandarendada, sellest on väga kahju. Ajal kui lastevanemate seast oli põhjendamatu vaktsiini hirm kasvab kriitiliste hoiatuste kiuste nutitelefoniga, väikelaste armee näiteks USA-s oma seitsme aasta eest oma mobiiltelefoni vähem kui üks protsent alla kaheksaaastastest lastest. Tänaseks on nutitelefon 40-l, kahel protsendil USA rublikutest. Lastega seotud nutisõltuvuse probleem on tõsine. Nii tõsine, et isegi Facebooki äppeli ja teiste tehnoloogiaettevõtete juhtivad töötajad piiravad oma lastel nende enda arendatud tehnoloogia kasutamist. Üllatavalt nõuavad ka mitmed tehnoloogiasektori suurinvestorid ettevõtetelt suuremat vastutust, et arvestada nende toodete ja teenustega seotud ohtudega. Seejuures paistab seostuvat nende mure siiralt laste kaitsmise, mitte firma aktsia väärtust ohustavate võimalike tulevaste skandaalidega. Aga kas on võimalik elada sellise mis tahes sõltuvusega kui kaua ja kuidas, kas on, kas mingisugune sõltuvus on nagu võimalik elu juures? Ikka ja meil kõigil on väiksemalt suuremat-väiksemat sõltuva statisti peale tähtis on lihtsalt sõltuvus kontrollida, et nad ei võtaks kogu meie energiat, eks, et ikka paljudes suitsetavad või või natukene vahel lapsitavad, noh, see ei pruugi olla sõltuvusele, aga suitsetamine näiteks ja, ja ega minul oli ka nutiseade, eks ka, vaatan sealt oma oma meile, aga üldiselt tuleb seda teadlikult kontrollida, et sa ütlesid, et sa tead, et sa ei ole selles, sa ei pane suitsetamisele nutiseadmele liiga palju oma elust liiga palju oma ajus kuni saja-aastaseni välja vähemalt vähenenud, eks on ju. Ja ma usun, et need nagu on võimalik täitsa ilusasti elada, nutiseadme. Ma mõtlesin elutants täpselt, et minu jaoks oleks väga rasked, et mis elu seal siis on, et sa nagu seal surivoodil kaheks, et oi-oi, ma veetsin liiga vähe aega nutiseadmes inimesega nutiseadmes, sõltuvus, see on väga raske pöörata tähelepanu nagu muudele asjadele või vähemalt raske sellepärast et tal on sõltuvus tema jaoks. Kui ta midagi teeb, siis tähelepanu nagu automaatselt liigub tihti nutiseadmed, samas kui ta peaks kuulama õpetajat või mõtlema mingit oma töö asja või jälgima liiklust, ükskõik mida ja sellel on sotsiaalsed taga, teeksite mu õppeedukus kehveldama. Töine produktiivsus on kehvem ja need autojuhid põhjustavad rohkem õnnetusi. Kui vanad teie oleksite oma lapsele lõpuks sele? Et mingi hetk, laps muidugi tuleb minu juurde, ütles, et mul on praegu poeg, on nelja pooleaastane temale elanud, seadete ta ei kasutanud ja seal ka, aga ilmselt mingil hetkel koolist tuleb. Issi Kulkas muumiat vaest, mis see siis maha, eks ma üritan siis rääkida talle, nagu ma praegu juba vahel selgitame, that issi-issi peab lihtsalt, et see või see asend vajule halb. Proovin rääkida. Me meie ühiskond ongi selline, et me tunneme ennast halvasti või tule ennast vähem väärtuslikuna, kui meil ei ole heitana neid asju, mida teistele, eks, et seda ei saa oma lastele kunagi tahta. Nii et. Õnneks on see võitlus, see dilemma mullale sees. Ma ei ole selleks päris 100 protsenti valmis. Aga jah, tahes või tahtmata ja noh, siis maailmas on meil praegu vaja nüüd sellist infovajadus ongi kasvanud juba. Kuidas teistele inimestele selgeks teed, et kui me ei taha õhtuvalvurite telefonis? Ma arvan, et see on üks, üks üks probleem, üks probleemi tahk vähemalt, et et inimestel on tunne, et nad on seda paremad oma töös, mida kiiremini nad meilile või sõnumile vastu ei ole, ei ole, kuid alati pahati Eestis kohale meilile või sõnumile kiire vastamise, siis ei teki kunagi midagi olulist ära deta, ainult vastate kiiresti meile ja sõnumeid mõtlematult, isegi võib-olla mõtlematult isegi, aga kõige tähtsam on see, et kui, et see ongi tänapäeva tööprobleem, et et inimesed, et on raskem mõõta seda, mis seal tõesti originaalne, kus inimene võib olla mitu kuud üritab mingit toodet välja arendada või, või mingi uue ideega välja tulla, samas kui see kohe meili saatmine või sõnumi saatmine nagu vahetud, tehtud asi ja siis seal ajule mõnus inimene ise ka nagu tunneb, et okei, ma sain midagi tehtud. Ja seetõttu on osa töötajaid, kes on keskenduvadki sele, saadavad meile saadavad sõnumeid, aga me peame sellest lahti saama. Kui me tahame olla edukad ja innovatiivsed, paneme alati oma mõtlemise esikohale. Peame nutiseadmed panema ära hääletuks, siis kui me tööd teeme. Ja see on kõik, mõistad seda, kui te saadate sellele meili järgmine hommik, järgmine päev mova pärast, järgmine nädal vahele, eks, et see ei ole tähtis. Tähtis on see, et me kasutaksime seda võimet, mis meile antud on. Suudame midagi ära teha, huvitavat. Vahepeal tundub, et need neli tule vastu lihtsalt kiired on siuksed pseudotöövõidud. Et see ongi see mõte, et iga kord, kui sa mingi ära saadad, kiiresti siis aju naaber, ma tegin midagi ära ja see on justkui väike töövõit, vallu mõnus. Ja siis tekibki selline riik, kus inimene üritab küla üha enam üha kiiremini meilile vastata. Ta vaatab kogu aeg oma nutiseadet, nutiseade tuleb, ta üritab meilile vastata, isegi kui ta laps võib-olla tahab midagi mängida sama hetkel ja see on probleem. Me peaksime ületati seal ära panema ja ütlema, et see kõik on pseudotöö, see ei ole tähtis. Ja jällegi elu lõpus ma ei ütle, oleksime meilidele kiiremini vastanud, oleksid rohkematele müüridele vaatanud. Ma ma arvan, et me peame aru saama sellest, et Meie aju on laisk ja ajule meeldib teha neid asju, mis, mis seal käte. Harry. Ja eriti näiteks nutiseadmed on veel selle lisaks sellele seotud ka sellega, et me sealt saame alati kippumatsiooni väikest uut sisendit seal all on mõnus ja see on lihtne viis, kuidas midagi huvitavat tajule teha, eks. Ja seetõttu see nutiseadme sõltuvusega eriti kraatlik, selline teater on raske lahti saada. Aga ma arvan, et kui keegi kuulajatest nüüd võtaks asja tõsiselt, siis võib-olla tasub korra mõõta, et kui palju te päevas nutiseadet kasutate ise nagu seda jälgida. Nagu tunnete, et seda on liiga palju. Tegelikult tahaksid oma eluga midagi muuta kogu selle ajaga, mis teeb iga päev iga nädal, iga kuu selle nutiseadme talle läheb, siis tehke endale kindlad reeglid, pange endale kirja, millal ja kui kaua need nutiseadet kasutada võite. Vajadusel saate kasutada, laskem abikaasal või sügavalla endale peale need äpilistel nutiseadme mingil hetkel lihtsalt levist välja võtavad, eks. Ja rakendage seda ja, ja proovige siis tööd teha ja vaadake, kuidas eks. Lõppude lõpuks kõik olema ise oma aja oma elu, oma aja, oma ajuperemehed aga tasub proovida erinevaid viis. Nii et kokkuvõtvalt tegelikult mistahes sõltuvuste puhul toimivad ikkagi teatud asendustegevusega Jah, et tihti tuleb nagu oma oma elu ja oma aega natukene ümber teha, aga näiteks, et nutiseadmete puhul, et mitte, ei hoia seda hunti seal kogu aeg oma taskus vaid näiteks panetegi ta kohe kuskile ära, kus ta on. Ja vaatate, kuidas nii on, et kui hakata taskust otsima, siis okei, ütled endale, olgu paningi ta ära siis on tähtis minu jaoks. Kui te näete ikka lähedase nutiseadme juurde, isegi kui ta on ära pandud, siis kas teisi meetmeid üritate seda kuidagi kas välja lülitada või mingite endale mingeid mingeid karistused teha ja nii edasi inimese ajude selliseks ägedaks just see, et me nagu imeline kutsid midagi, midagi uut ja, ja midagi põnevat ja see, kui ta nagu saab uut sisendit, kas teiste inimeste kohta või lihtsalt midagi huvitavad, siis meie ajule testinud mõnud. Ühelt poolt see on probleem, sest tekitab sõltuvust ja teiselt poolt on üsna kindel, et see on ka see, mis meid inimestena on teinud teistest loomadest erinevaks. Nii et see on väga tähtis omandus. Ago Me peame seda õigesti rakendama, eks, et et kui me oleme rohkem sellel sõltuvuse poolel, siis võiks öelda lihtsustades, et siis meie aju liigub lähemale teistele loonud. Samas kui me suudame hoida seda, mis meid inimeseks teeb, siis me areneme edasi inimesena ja inimkonnana. Aitäh Jaan Aru. Nutiseadmete liigkasutamine ei ole ainult noorte probleem. Sestap on Ameerika Ühendriikides hoogu kogumas liikumine Taimuell spent millel olid endised tehnoloogiahiidude juures töötanud tippjuhid ja eksperdid, kes väidavad, et keskkonnad nagu Instagram, SnapChat, Youtube ja Facebook ongi disainitud sõltuvust tekitavaks. Lootusetult ühismeedia liimile jäänud kasutajad on avatud ülitäpsetele Monipulatsioonidele, mida tuntakse ka personaliseeritud turunduse nime all. Liikumise kodulehel väidetakse, et näiteks Facebook soovitas depressiooni väljendanud puberteediealistele tüdrukutele osta rohkem ilutooteid. Kuidas murda nutisõltuvust? Ole teadlik kasutaja, mõtle, millal ja milleks kasutad tehnoloogiat kaardistada, kui palju aega kulub mõttetult ja millal lähed sinna lihtsalt stressi maandama. Hoia netti ja muu elu tasakaalus ning suhte inimestega otse ja nutivabalt aeg-ajalt võtta ette tehnoloogia paast. Kas tund aega saab ilma hakkama äkki päeva äkki kolm. Tere selle telefoninumbri kasutaja soovib, et jätaksite pärast helisignaali oma teate tema kõneposti. Meie harjumused on need, mis teevad meist selle, kes me oleme, minu harjumused, kombed, see olen mina. Kuid lõpuks ei tahaks üheksakümneselt või 100 aastaselt keegi end ainuüksi sõltuvuskäitumise kaudu defineerida. Ma olin suitsetaja. Ma olin nutisõltlane ja ei kasutanud oma aega targalt. Ma olin narkomaan või alkohoolik. Rääkimata muidugi sellest, et tervist kahjustavate tegevustega ei pruugi me nii kaua isegi elada. Teisalt võivad väikesed ja aeg-ajalt enesele lubatavad pahed või naudingud isegi kasu tuua. Näiteks lõõgastumiseks aeg-ajalt veinipokaal võtta või viis minutit telefonis olla on head viisid ajutiselt mõtted eemale viia ning see leevendab pingeid, mis maandamata. Suuremat kahju võivad teha. Kuid mõnuained pole lahendus probleemidele ning nutiseade pole lisajäse. Sõltuvus ei teki üleöö, kuid kui see on tekkinud, ei pruugi sellest ka üleöö lahti saada. Et sõltuvusest täielikult vabaneda, ei piisa ainult tahtejõust, vaid muutma peab suuresti kogu elukorraldust ja harjumusi, mis soodustasid sõltuvustegevuse jätkamist. Tuleb muuta oma ümbrust sõltuvuses ta lihtsam jagu saada, kui eemaldad oma kodust ja töökohast. Kõik esemed, mis pahet meelde tuleb. Kasulikud on asendustegevused, endale meelepärane sport või suitsetamise asemel näiteks nätsu närimine. Ja sellisel juhul ka lisaks halva harjumuse võõrutamiselega ebameeldiva haisu asendamine värskusega on mõned näited. Sõltuvushäire on probleem, kuid see ei tähenda, et tegemist on probleemse inimesega. Seega on mure kas ise lähedastega või professionaalse abiga ületatav. Selle saate teemade edasiarendusi saab lugeda ERRi teadusportaalist novaator, kust leiate ka taskuhäälingu saade endaga kõikjale kaasa võtta.