Aeg peatub. Aeg peatub. Tere, head sõbrad. 90.-te Eesti muusikaelust pajatav saatesari on jõudnud oma seitsmeteistkümnenda saatoni, mina olen Taavi Libe. Tänase saate keskmes on üks õhtu, 1997. aasta 22. august kui popikuningas Michael Jackson andis oma viimaseks jäänud sooloturnee The History World Touri 75. kontserti Tallinnas lauluväljakul ametlikel andmetel 75000 pealtvaataja ees, kuid ilmselt oli nägijaid rohkemgi. Aga selleks, et jõuda tollesse augusti õhtusse, peame kõigepealt ajaratast kümnendi jagu tagasi keerama. Lääne artistide esimene tõeline dessant Tallinna lauluväljakule toimus 88. aastal, kui augusti lõpupäevil peeti esimene rock Summer. Jüri Makarovi taktikepi all nägid ühe nõukogude liiduvabariigi pealt vaatajad tõelist ilmutust. Pungi legendi Journey Rotteni bändi Pavlik imidž, Limitil tiiv hägetit ja oma kuulsuse tipul olnud šoti rokkbändi Big Kanteril. Ja umbes samal ajal oli täiesti teises kohas Lauri Laubre hilisem Michael Jacksoni kontsert, ei, peaarhitekt, kes 80.-te teises pooles tuuritas pillimehena mööda Venemaa avarusi. Ma vist olen elus üldse ainult töötanud mingis tehases kaks kuud ja siis selle kahe kuu jooksul sai ikka väga selgeks, mida ma kindlasti elus teha ei taha, eks ta sealt kuidagi hakkas, mul sõber kutsus bändi, kusjuures, ega ma väga siis ka pilli vallandanud, mingil õppinud natukene alla. Aga ühesõnaga, kui see bändi tegemine ükskord läbi sai kas 90. või sellist viimane laiali millalgi siis, siis edasi see oligi vist üsna loogiline. Jätka asjale, et kuna ma olin isegi hunniku mingeid muusikainstrumente hankinud ja siis sai järgmine tegevus, oligi muusikainstrumentide müük, maaletoomine, siis võtsin ka südamega. Väga hingega, arvasin, et see ongi see kõige õigem asi. Juhtus nii, et ühel hetkel me istusime tolleaegse partneri Raivo seersantidega, istusime vene tänavamuusikapoes tohutu hunniku tehnika otsas ja keegi midagi ei ostnud. Ise olin küll väga kaifisin seda kõike väga kihvt oli ju. Tore oli kõiki neid asju näppida ja tuled vilkusid ja nii edasi, aga sellega tegelikult me olime selgelt liiga liiga varalisi liik. Et ei olnud ostuvõimet, inimestele, olid hoopis muud mured ja ma arvan, et see sealt see järgmine samm-ist oligi kuidagi niimoodi, et siis meil oli hunnik valgus- ja helitehnikat peos. Ja minu mõte oli, et mis sellega teha, otsisin nagu uusi lahendusi ja siis Raivo tahtis jääda selle muusikainstrumentide müügi juures, kus ta on tegelikult ka tänaseni, aga mina siis otsustasin astuda oma teed ja panin siis seda valgustehnikat tehnikat üles esimesse baari, millest see klubi aafrika Ja kuna ma ei olnud üldse selle ala inimene selle hetkeni, kui ma otsustasin seda tegema hakata, siis ega ma väga palju sellest midagi ei teadnud, ma teadsin ainult seda, et see, kuidas mina seda teha tahtsin, sellist koht, selliseid kohti nagu nagu polnud. Et kus oli programmeeritavad valgus, prožektoritega skännerit, arvuti juhtis valgustehnikat, ise tegin oma käega, programmeerisin esimese valgusshow, mis, mille peale rahvas käis ju lausa Tallinnast teda vaatamas, esimene nimelt Aafrika asus Haapsalus, nii et noh, võiks öelda, et sellised nagu selles telesarjas ENSV, eks ole, kus jopen puholi direktoriks. Selliseid paare ju olin, astusin nii-öelda sammu edasi ja muidugi võtsingi riski ja ja juhtus nii, et läks hästi, oleks võinud ka teistmoodi minna. Laubre tunnistab, et 1994. aastal uksed avanud klubi Aafrika oli igas mõttes katsetamine nii tegijatele kui külastajatele. Me tõime sisse kõik paari, kõik maailma välismaa kõikvõimalikud valikus, jookeanic, Redžinne trumme, kõike baariletid olid lookas. Ja noh, eks see oli üks asi, mis kindlasti mõju avaldas, aga aga nüüd selle hinnastamisega ikka päris noored ja rohelised ja ikka täitsa lollid, võib öelda. Maalt ma mäletan seda, et ma leidsin ennast ühel hetkel mõttelt, et mille pagana pärast, et kell on 11 alles õhtul ja kõik on jumala täis, kõik kliendid on jumala täis. Et noh, mis asi see nüüd on, et kas mingisugune mingi hull joomatuur või midagi, aga siis asi oli tegelikult lihtne. Meie viinapauk maksis vist seitse krooni. No see oli nagu ilmne, esimene märk sellest, et hind on liiga odav, tõstsime hinna kahekordseks ja siis läks kõik normi. Kliendi mõttes oli, oli aafrika täiesti unikaalne, sest seal seisid posti äärest siin toonikut peos. Nii tänapäeva kui ka vähe, vähe eilsema päeva tõsised ja tunnistatud ärimehed. Ja noh, võib-olla ka sellepärast, et ta oli nagu selline nagu lääneliku pakkus nagu meelelahutuse mõttes kvaliteeti oluliselt kõrgemal tasemel. Kui olid rikkad ärimehed. Uus ärimehed olid ka ilusad naised. Lõpuks oli seda kõike jube palju seal noh, see kõik nagu genereeris seda, seda, seda klienti nagu juurde ja see, see kõik töötas nagu ülimalt hästi, nii et ma ei olnud ju mitte keegi muusik nii-öelda, kes tegelikult Ta elas omas maailmas tükk aega enne enne seda ka, et selles mõttes ma ei tulnud eriti kedagi, aga noh, seal sõlmitud võib-olla tutvused ja suhted noh, määrasid ka edaspidi üsna palju, et meil oli seal küll ventilatsioon, aga ta oli ikkagi kelder, siis õhku õhkub olnud ja ja korderi range välja ei saanud ja sellised naljakad asjad seal vaesekesed, kõik seisid kõrvuti higised ja, ja muudkui valasid siin toonikut, siis siis meil oli seal taga striptiisibaar, mis oli täiesti noh, tänases mõistes või tänases kontekstis ei kujutaks seda ette töötuubis midagi sellist. Noh, korralikus klubis, siis meil oli seal kasiino, kõik oli seal koos olemas, nii et tal on ikka selline juba Gemini meelelahutus, võiks öelda keskust. Mood peo kohtamas, mõistagi lingiga toonast kuritegelikku seltskonda. Kõige tavalisem case oli see, et kuna meil oli seal kasiino kogu see asi oli meil heal tasemel, ütleme niimoodi, et neile meeldis seal käia, diilerid olid väga head, kõik oli nagu hea ja see, mis juhtus, oli see, et nad õhtu jooksul kaotasid raha. Ja siis nad leidsid, et et kui nad maksavad ja nad on kliendid, ettepanek oli umbes selline, et ma maksan sulle mingi raha, hoia kasiino veel tund aega kauem lahti. Et siis tekiks neil võimalus nii-öelda see raha tagasi võita, üritati kõikide vahenditega seda teha, mõned kaotasid seal ka päris suuri summasid ja selge see, et ajas närvi. Aga noh, ma olin äärmiselt äärmiselt konkreetne. Ma isegi imestan, et oli seal ikka julgust nendega otseselt kokku ka panna. Ja noh, olin tihtipeale ise uksel, nii et et kõik need katsed, et said nii-öelda elimineeritud, ehk siis ähvardati seal igast asjadega pommi ja noh, see ei olnud ebatavaline, et ma ikka hommikul oma auto tagaklaasist esiklaasis Telliskivi leidsin, nii et seda juhtus täitsa mitu korda. Aga selliste katusepakkumise asja? No selline tõsine katusepakkumine tekkis hiljem, see oli siis dekoltee vahele panna, sest noh, ka ütleme, Haapsalus oli veel see asi, et tollane linnapea ja kes on ka praegu linnapea Urmas Sukles, ta nagu hoolitses väga selle eest, Haapsalu ikkagi oleks turvaline ja siis ta tegi seal erinevaid aktsioone linn kinni ja mis seal, mis seal kõik olijad, jäägrid pandi linna sissesõidule automaatidega passima, et kõik autod, kes siis linna sisse virisesid õhtul siis need kõik kontrolliti, vaadati, näidati automaate ja noh, ühesõnaga see hoidis üsna palju seda seltskonda nii-öelda joonel päris hullus ja lollusi, nagu seal tegema ei hakatud. Noh, jutu mõttes oli, oli kõike jah, seal küll ähvardati ja mida iganes, aga üsna paksu nahaga, et võtsin seda suhteliselt rahulikult, aga, aga jah, et tegelikult linna võimegi ka sellega vaeva, et sa pead turvalisena hoida, aga nüüd tõsisemad asjad tulid hiljem kümnendikult veedaksime tega, siis oli nagu filmis ikka, tuli käia kuskil kuskil asju klaarima kuskil Lasnamäe tühermaal olen ka püssitoru ees seisnud, aga aga jällegi noh, on läinud hästi, selles mõttes, et pärisekstreemsusteni asi ei läinud ja me tegelikult ikkagi suutsime ajal noh, kas siis enesekindluse, meelekindluse ja loomulikult ka tolleaegsete kuidas öelda sõpradega, kes, kes olid ka suured, et selle uudse meelelahutuse nii-öelda fännid kasutades ametlikke kanaleid ja poolametlikke kanaleid, nike suutsime neid kõige raskemaid olukordi vältida, nii et meil ikka läks päris hästi. Aga noh, ega see ei olnud ka ainukene koht, kus meile sisse sõideti. Me pidasime seda oma, seda muusikapoodi, ka seal tuldi meile peale. Et ka seda. Me käisime klaarimaks ja saame ka, vältisime igasuguseid maksmise asja, nii et noh, see oli niisugune põhimõte. Et sebimist oli väga sellel ajal ikka väga palju ja ikka pidi väga kogu aeg vaatama, kellega ja mida, see oli päris päris keeruline aeg. 96. aasta jaanuaris Tallinnas uksed avanud ööklubi dekoltee oli viimane ja olulisi majand, mis viis laupre põhjalikumalt muusikaäri sinna sektsiooni, kust vaatab vastu kontserdikorraldus. Dekoltee mahutas enam kui kolm ja pool 1000 inimest ning seal oli suur lava, mis võimaldas klubisse tuua ka tuntud välisartiste. Teiste seas esinesid seal juraja Hiip poniemm ja. Tol ajal, kui ma Decult s artiste tõime, siis meil oli üks hästi-hästi hea partner ja sõber, eks Taani promootor, kes täna on ka tänaseks, on kahjuks surnud. Aga tema oli esimene, kes ülimalt sooja ja suure südamega suhtlus üldse sellest see nagu Eesti taasiseseisvumise ja nendesse võimalustesse ja ja tahtis kogu hingest aidata meid, et noh, nii-öelda meie seda tööstust edasi hästi suure südamega mees tema kaudu me olime palju neid artist teinud, kes siis seal dekoltee lavale siniseid ja ühel hetkel ta lihtsalt küsis mu käest, et noh, kuna nemad olid Taanis mis kõige suurem promootor tollel tol tol hetkel noh, et nemad teevad parkinis, mis on siis nende kõige suurem staadion? Nemad teevad parkinis, Jackson läheb tuurile, et kas on üldse mingi teema, et noh, tal oli meil mitu korda Eestis käinud ja ma olin talle ka neid võimalusi näidanud käisimegi lauluväljakule endale, nagu tuli see mõte kuidagi pähe, et võiks kaaluda seda Tundus nagu hullumeelne, aga samas. Mitte võimatu, sest ütleme, et tol ajal noh, see raha, ütleme, dekoltee töötas hästi ja me nagu ei põdenud neil ei olnud nagu seda hirmu, et kas noh, oli see tunnetus oli nagu olemas, et kas rahaseks tulla või mitte. Minul oli täiesti kindel veendumus, et see kuigi see oli Eesti iseseisvumisvõi üldse Eesti ajaloo esimene ülisuur rockkontsert, oli mul sellegipoolest väga kindel veendumus, et see, see võiks toimida küll. Käisime Saksamaal Michael Jacksoni mänedžeri ja tolleaegse kes oli tegelikult lõpuni tema kõige lähem nii-öelda partner Marcello vramm tema juures. Mind tutvustati talle ja siis me juba marsselliga asusime asju edasi ajama, Marcel ise oli ka muide endine Rumeeniast lahkunud või, või, või noh, ütleme järeltulijate ma nii täpselt seda ajalugu ei mäletan, ta ei mäleta, aga aga noh, tal oli seal Ida-Euroopa suhtes ka mingisugune selline head asjad. Peaks nagu proovima ja aitama ja toetama ja nii edasi ka hästi-hästi-hästi lahe toa. Et tema oli nagu entusiastlik, ütles, et kui sa, kui sa raha kokku saad, siis, siis ma garanteerin sulle, et seal töötab igal juhul. Noh, siis oligi ant ainuke küsimus oli see raha leida, et vidin see suurusjärk oli kuskil miljon dollarit. Sellise rahandusse oli vaja kokku saada, aga no juhtus nii. Et jällegi see marssell Temase management oli niivõrd kuidagi usalduslikud. Ja siis oli siis oli veel üks lahe kohtadel, et pank oli ka, tol ajal oli see SEB võiks siis ühispankurina tollal nende nimi veel ühispank ja siis, kui ma neile sellest rääkisin, siis loomulikult mingit küsimust, palju sul vaja on, aga juhtus nii, et et see mälesematele nii usalduslik, et nad nad ei võtnud seda raha, ühesõnaga hakkasime juba lepinguid tegema, sõlmisime ära, leppisime kokku, millal väljatulemise kuupäev teatasime kontserdist ära ja siis läks paugust piletimüük käima. Ütleme, et noh, need protseduurid käisid omasoodu edasi. Täna näiteks ei oleks mõeldav üldse artisti välja kuulutada ennem kui sul on mingisugune raha ära makstud. Aga sisse kuidagi kulges ja kulges ja ühesõnaga ühel hetkel, kui mult raha küsiti, oli mul raha ammu koos juba piletimüügist. Nii et ma ei pidanud pangast raha võtma ja aga ega kuskilt mujalt pank oli isegi. Ma mäletan seda meie haldurit nagu solvundeid, et mis mõttes, et võtta ei võtagi pangast rahand. Ühesõnaga läks täiesti omafinantseerimisega ja oli oli õnne, et noh, täna ei kujutaks ette, et niimoodi midagi teha võiks, aga siis jälle läks ästina. Muusikaajakirjanik Erik Morna meenutab Jacksoni duubelplaadi history paavst present Kircher pokumaailmaturnee oli toonases muusikamaailmas igal juhul üks suuremaid sündmuseid üldse. Olime kõik lugenud, tema sõda pumpas tuuri kirjeldusi ja näinud neid pilte, kuidas ta oma oma seda hiigelskulptuuri mööda Thamesi jõge kuskil Londonis lasi purjetada ja see plaat, see kogumikplaat, kaldkriips, uus album oli ka ikkagi vägev. Mõtle ise. Üleni kuldne CD, kaks tükki tegelikult ja siis, kui sa panid ta sisse, ma ei tea, kuidas teistel juhtus, äkki äkki mul lihtsalt vedas, aga minu meelest kõlarid pidid, plahvatas. See CD, et mõlemad olid poole valjemalt, kui tavalised, seal oli ikka ränka vaeva nähtud. Et noh, nad ei saanud eksida, eks ole, sellise kaliibriga mehe puhul Kuna Jacksoni Moss mulle ikkagi meeldis ka siis mulle pakkuda ka muusikaliselt huvi ja kõik need skandaalid selle ümber. Need lapseahistamise jutud ja nii edasi mulle eriti huvi ei pakkunud. Ja siis, kui tuli see uudis, tuli mulle kohe ka teadet. Kuule, kirjuta, raamat, ei pea pikk raamat olema. Me panime palju pilte sisse. Ja siis ma hakkasin infot korjama, meelde tuletama, mida, millest ma tahaks, et see lugu vesta siis kontrollisin faktide ülemisel võttis muidugi kõvasti aega, sellepärast kuigi mulle internetiühendus oli olemas. Internetist ikkagi mitte midagi eriti leida polnud. Sa pidid kuskile raamatukokku minema sobrama seal, vot. Ja see oligi minusugune isiklik kokkupuude selle Michael Jacksoni asjandus, aga siis ma läksin pärast kohale ja oli tore. Kui palju siis meedias sellist ažiotaaži oli, et mingisugused skandaalid ja lapse vahistamised või ikkagi nagu see oli suur asi, Jackson tuleb. Kui tead, see oli veel see periood, kui paljud ei uskunud, inimesed ei uskunud, et selline asi võimalik on. Ja täpselt nagu oli tebeešmaudi kontserdiga Tartu lauluväljakul siis mind komandeeriti koos telekaameraga Londonisse, et seal nad teeksid sellise pöördumise, kas nad ütlevad fännidele, et ausõna, me tuleme ja minu meelest Jacksoniga tehti umbes sama sellepärast tol ajal vist või siga mats panna plakati peale ükskõik mis nime siis korjata, piletiraha kokku ja uttu tõmmata. Aga selle skandaali puhul noh, kõige rohkem mul jääb meelde see, see reklaam, kuhu küljendaja või kujunda oli pisikesed tähtedega lisanud Michael Jackson, on pervert. Päris naljakas. See, see oli lihtsalt üks õhtulehereklaam millele mingisugune IT-mees ma tean neid tol ajal iidne meesteks nimetatud kujundajaks oli lihtsalt nii-öelda teinud niukse nalja või kuidas öelda. Aga no see oli väga hästi loetav. Ühesõnaga, ta oli sinna sisse kirjutanud, et ma ei tea, kas matil on pervert või midagi taolist ja, ja noh, see oli reklaamis õhtulehereklaami serva peale siis hästi-hästi lugeda, eks ole. Ja no muidugi läks kõik sellest kihisema kahisema ja muidugi ma kartsin, sellepärast et tavaliselt need asjad ei lõppe hästi, kui Sa võid mõistusega asja võtta ka, kui keegi ikkagi väga selgelt noh, nii-öelda tüli norib ja artist tunneb, et ta ei ole oodatud seal selles riigis ja teda mõnitatakse, siis ta lihtsalt rahulikult selle asja tühistada ja see oli, see oli suur riskikoht. Minuga promootori kohus oli kindlasti ka ka teha, võta ette mingeid sammud, et vähemalt teha nii, et artist mõistab, et ma kaitsen teda ja mega hoolime sellest olukorrast. Siis sai kõvasti läbi räägitud seal ekspressgrupiga, kelle, kes minu arust seda haldas ja ühesõnaga, tegelikult oli nii, et artisti esindajatele pidime niikuinii laua peale panema. Reklaamid, mis me olime teinud, see käib selle korra juurde, nad tahavad näha kuidas promoton tehtud ja kas on tehtud õigete asjadega õigete vahenditega ja see oli ka see koht, mille pärast ma põdesin või pabistasin, et see tuleb igal juhul väljendit. Sellepärast noh, mul oli vaja see asi kuidagi ennem ennem kuidagi mingid aktsioonid teha, et see asi oleks vähemalt mingilgi tasemel hoitud. Sellest mingit jama ei tulnud, aga see oht oli kogu aeg olemas. Õhtulehe kujundaja vimka oli Jacksoni Tallinna toomise pikal takistuste rajal viimane üllatus tõkke. Enne seda tuli aga väga palju sisuliselt nullist üles ehitada. Tegelikult meil polnud mitte midagi kuidas piletit müüa, mis piletit müüjana tollel ajal veel käidi ringi piletiraamatutega, mida saadi kuskilt filharmoonia kassast, eks ole, tapeedi peale trükitud mingisugused piletiraamatut piletimüügi süsteemi ju polnud ja noh, täna ma võin isegi teatud uhkustundega hääles öelda, et piletilevi, mida täna kõik igaüks teavad, see on ju minu loodud ja see loodi sellepärast, et mul oleks võimalik Jackson'i pileteid müüa. Ja piletilevi esimene kontori esimene müügipunkt asus sealsamas tee vastas nurgapealses mingisuguses väikeses toas, mis oli 10 ruutmeetrit suur, kui, kui sedagi ja kohe piletid müüki panime. Kusjuures, no siis ei olnud mingit onlain süsteemina, siis oli lihtsalt. Me tegime nii, et need trükkisime trükikojas valmis piletid ilusti kujundatud hologrammidega ja puha. Ja siis süsteem oli niimoodi, et see pilet, kelleks see lasti maatriks printerist läbi arvuti printes sinna peale ühe koodi seisis, oli nagu kehtiv pilet, emiteerisime pileti ringlusesse nii-öelda, ehk siis andsime välja pileti, kus oli kood peal, see oli siis kehtiv pilet, ehk siis need kastid lihtsalt piletiblanketid trükikojas ei olnud kehtivat piletit, sest noh, neid võis igaüks trükikojast ka ise teha, eks ole. Et me pidime kuidagi looma süsteemi, kus pileti ukse peal oleks tuvastatav, kui unikaalne asi. Nad ja selle ma mõtlesin kõik ise oma peaga välja, nii, ma ei tea, kas keegi kunagi nii on midagi teinud, aga poolt kuskilt eeskuju võtta ja niimoodi me seal siis pagutasime kõiki neid asju ja kõiki neid süsteeme ja neid struktuure tuli endal ju kõik luua, mitte midagi polnud olemas. Mäletan neid esimesi sabasid, mis olid samamoodi, mingisugune tuhanded inimesed seisid seal, kuni Narva maanteel, tegi mitu tiiru, tuli tagasi. Müüsime esimese päevaga kohe 10000 piletit. Kõik käsitsi, kujutad ette, ühe pileti kauba topitakse kuskil maatriks printerisse, siis ta krõbistab seal seda koodi tükk aega peale, niimoodi müüsime neid. Kui palju siis kontserdipilet toona maksis või kuidas sa selle hinna paika panid? Ma arvan, me ragistasime meie tiimiga koos ajusid ja nuputasime, mis ta olla võiks, vaatasime natukene, mis ka välismaal on, aga välismaale välismaal piletihindadest ei olnud võimalik malli võtta, sest noh, Taanis oli pileti hind, ma arvan, kolmekordne võrreldes sellega, mis ta meil lõpuks oli. Noh, lihtsalt tegemist oli arenenud kapitalistliku riigiga, me oleme ju alles, me olime veel sotsialismi üsna sügavalt sees, polnud veel kuhugi jõudnud omadega, et no meil ei olnud nagu kellelegagi pealt malli võtta, pidime seal ikka täitsa ise välja mõtlema ja ja kui tänase hindu vaadatakse seal ikka naeruväärne ka, 395 vist oli algusesse. Pärast dist tõstsime 535 krooni peale. Jamasid oli kogu aeg, sest nagu ma ütlesin ja mitte midagi ei olnud olemas ja ka mõtteviisid olid ikka väga-väga kangestunud ja vildakat, tihtipeale näiteks maadlesime hullumoodi lauluväljakuga. Tollel ajal juhtis seda Riho Rõõmus, kes ise oli küll väga entusiastlik, aga tal olid käed lühikesed ja eks ta hoidis seal oma teatud sellist keskmist positsiooni ka, et keegi väga ei pahandaks ja keegi väga ei solvuks ja samas ka püüdis nii-öelda laveerida seal kõikide nende osapoolte vahel. Et ma ei saa seda, talle ei saa seda kuidagi ette heita, aga, aga noh, ütleme et võib-olla niukene vähe, resoluutsem käitumine tollal, aga jällegi eks tema jaoks oli ka see olukord täiesti uus. Ei suudetud teha otsuseid ja tollel ajal oli selle laulupeo laulupeo, ma ei tea, mis sihtasutuse, mis ta iganes tollel ajal oli, vist ei olnud lihtsalt mingi komitee või mis ta oli juht. Endine asekultuuriminister Moss kes olid täiesti kategooriliselt selle kontserdi vastu, ütles, et see on püha paiga rüvetamine ja siin peetakse ainult laulupidusid ja siia mitte mingisugused Pervad hüppama ei tule, eks ole. Ja no see oli ikka täitsa hullumaja, et noh, siis Riho seal püüdis neid nendele istungitele koosolekutel seal kuidagi neid asju vist pehmendada, vähemalt mina nendel juure seal ma ei tea täpselt, mis seal toimus, aga ja seal oli veel üks väga tõsine probleem. Millest see kõige suurem probleem tekkis, oli see tollel ajal ja ka enne seda ja ka nõukogude ajal oli ju lauluväljak kaetud ühtlaselt puupinkidega ja Jackson'i turvaülem käis kohapeal, ütles, et need pingid kas kaovad siit või seda kontserti siin ei tule. Nii lihtne oligi. Ja temast võis aru saada. Need pingid olid maa sisse ehitatud. Need ei olnud teisaldatavad, Nad on lihtsalt siuksed, pikad pingid ja seal, noh, see oli tohutu turvarisk, sellepärast et inimesed tavaliselt tõusid nende pinkide peale püsti, kui midagi ägedamat toimus. Ja kui sealt tagant nüüd laulupeo sealt tagumise nõlva pealt, noh näiteks oleks hakanud vajuma alla mingi laine, noh, me ootasime ju väga suurt rahvamassi siis lihtsalt kõik need inimesed nende seisvalt, nende pinkide peal oleks lihtsalt kukkunud nende pinkide vahele ja seda luumurdude ja ma tea, mis igasuguste vigastuste mäge ei oleks suutnud mitte keegi ära lahendada ja see oleks olnud totaalne kaos, lihtsalt rahulikult seletasime, seda kõike, kedagi ei huvitanud. Aga siiamaani respekt, tolleaegne linnapea Ivi Eenmaa ütles, et, et see kontsert peab siia tulema ja andis lauluväljakule, Kunnas allus linnale, andis lauluväljakule korralduse see asi ära klaarida, see asi korda teha. Muidugi kõik, mis lauluväljakul tehtud sai, sai tehtud meie raha eest kõige pingid, mis üles sai võetud, meie maksime, ehitasime välja seal taga neid pesuruume ja peldikuid ja kõike seda värki, mida, mida üks normaalne artist vajab, kui ta kontserdile tuleb, oma väga suure kõhuga. Lauluväljak oli, noh, see oli totaalne koobas ja tollel ajal, et see oli kohutav, lihtsalt kõik kõik ehitasime meie välja ja ja kõigest ka maksime. Et lisaks sellele, et me maksime klient näiteks nii, et raha sai tollel ajal pandud kõigesse ma õieti mäletan seda numbrit, maksime, mõtlesime mingi kolm miljonit Eesti krooni puhtalt selle peale, et kõik, mis seal lauluväljakul vaja teha olid, et et üldse see kontsert toimuda saaks. Lavamänedžer Aivar Sirelpuu meenutab, et kitsaskohaks kujunes ka lauluväljaku haljastus. Teine keeruline lugu, mis oli, oli, oli puude lõikamine, et rahvas näeks, kuna tõesti oli luba nii palju inimesi müüa, et no väidetavalt oli seal üle 70000 ja ma arvan, et ega see ei ole ka eksitav number. Ja, ja, ja seal oli see väga oluline, et ka puude alumised oksad oleks ära lõigatud, et rahvas, kes siis nagu on platsi külje peal, näeks ka sealt kenasti ilusti lavale, et ajakirjandus palju räägitud kuldsest tualettpotist ei vasta tõele. Me ehitasime küll toona spetsiaalselt lauluväljakule kaks riietusruumi ehk nii-öelda eelruumi mina alla ja eraldi toaletti korraliku WC-potiga. Aga Ma ei käinud kordagi, mina käisin. Ja palju ta siiski. Et küll ta käis seal garderoobis, seal oli nii-öelda suhtumine siis valitud inimestega, et enamus olid need, kes olid lõpunumbris. Kui see papist tankla vale tuli siis eesti lapsed, kes olid valitud sinna siis neile pärast, siis oli seal selline väike vastu võtta ja jagati kingitusi ja ja siis said ihusilmaga näha popikuningat. Üks 20-st eesti lapsest, kes Michael Jacksoni kontsertlavale pääses, oli toona 13 aastane Regina Teino Lasteekraani tantsustuudiost. Kust neid lapsi korjetena kindlasti ETV tantsu ja laulustuudiost olid lapsed ja oli ka kuskilt väljastpoolt, kus nemad tulid, ma täpselt ei teagi, aga olid täiesti sellised katsed, pidin laulma pidi tantsima, pidi sulavat jäätist ja mingit tomatit mängima, nii et täiesti müstiline, ma tagantjärgi mõtlen. Sulava töötas mängima, no umbes nii, jah, täpselt nagu selline tunne, et tagantjärgi on nagu oleks läinud endisesse Pedasse tantsukatsed noh, mitte et keegi nüüd hullult hindas või selles mõttes, et noh, ei kritiseerinud, aga jah, öeldi, et mängige sulavat jäätist ja siis samas lastel võib-olla isegi kergesesse loovus töötab. Sest mina olen ikkagi suurematest lastest tol ajal neid või palju väiksemaid. Michael Jackson ütles mulle, mu sõbranna oli nagu võiks öelda, et isegi fänn ja Me kuulasime tema plaati ikkagi palju siis siis ma olin temast muidugi kuulnud. Kas ma ise tol hetkel fänneline? Vist veel mitte, aga, aga väga lihtsalt sai minust siis temast tema fänn. Nii et ma teadsin paljusid lugusid ja ka kuulasin neid kodus. Aga nüüd oleme tõesti 97. aasta 20 teises augustis. Ja kõigepealt muusikaajakirjaniku Erik Morna meenutused. Ma olin nii taga, ma ei hakanud Etti trügima. Minu meelest ma ei kuulnud eriti palju jalad otist nagu käima küll, nii et väga vaikne see ei saanud olla. Aga ma kujutan ette, et et siia raadiomaja akendesse, kui praegu ikkagi soodsa tuulega sa kuuled väga ilusti. Red Hot, Chilli Pepper, siit kedagi. Ma hakkasin, ma arvan, et ikkagi ei kostnud, aga ma võin eksida. Võib-olla mul olid kõrvad lukus, ma ei tea. Igal juhul ma võtsin vabalt seal mida ma mäletan, hästi, kaua pidi ootama. Ma läksin hästi varakult kohale, sinna ilus ilm oli, oli teada, et rahvast tuleb väljak täis omale kohta otsida, kuskil seal siis tuli hästi kaua oodata. Ja see on minu meelest nagu ei olnud eriti soojendusesinejaid ka. Järgmisel hommikul küll. Päevaleht kirjutas, et, et nooruke Maarja-Liis esines soojendajana ja tegi vapustava etteaste, aga ilmselgelt see artikkel oli kirjutatud valmis enne kontserdi algust. Seal olid ka valed laulu nimel ja, ja kõik muu. See, see mulle ei meeldi. Hilisematest järel kajadest veel superlugu oli, sellest tal oli see song see suur kulminatsioon, kus lavale tulid räbalates lapsed ja siis head onud, eks ole, tädid, kes neid kaitsesid kurjuse eest. Ja onude-tädide seas olid ka Ago-Endrik Kerge ja Elle Kull. Ja pärast seda nemad meenutasid esimese emotsiooni pealt, et see oli nende karjääri kõige tähtsam etendus. Mida mäletab toona 13 aastane Regina Teino? Oli see lugu, kus kõik lapsed said osa võtta, need 20, kes valiti ja siis kohapeal samal päeval olid veel siis nii-öelda Jackson'i enda nimetame neid käsilasteks kesise, jälgisid meid ja siis valisid välja kuus inimest, kes said siis osaleda selles teises loos ka koos näitlejatega. Me juba läksime täiesti päeva esimeses pooles varakult kohale, mis oli õigist õigustatud, sest Tallinn oli päris umbes sel päeval. Nii et meil oli, meil oli lavaproov, siis seal olid tohutud turvakontrollid, meie buss otsiti läbi. Meid päris ei otsitud küll, aga siiski neil oli lavaproov, siis me saime seal süüa, juua. Me veetsime terve päeva lauluväljakul, siis me saime kontserdit vaadata täiesti sealt eest nii-öelda VIP tsoonis. Ja siis tuli, see esinemine on, see oli väga äge. Noh, ma olen küll esineda hiljem üsna suurtel lavadel, aga selliste see oli äge, jah. Olid inimesed, kes toimetasid meid lavale, kes toimetasid meid maha. Samamoodi olid meil kiiret Krimmid peale klemmid maha, sest need lood olid nagu lähestikku, nii et ja väga väga tore päev oli seal väga palju toimetamist, seal isegi meil tema koreograaf, kes õpetas meile mingeid liigutusi, mida me taaskord ei kasutanud, aga see oli nagu selline väga meeldejääv osa päevast. Millal sa siis Michael Jacksonit nägid esimest korda? Kahjuks me nägimegi teda siiski alles, kas me nägime teda proovis jäika vist proovis ka ta pidi ka kusjuures meiega eraldi kohtuma, aga ma saan aru, et mingisugune sugune mure transpordiga, nii et kas ta ei saanud läbi linna või midagi sarnast, nii et ma ei tea, aga jäseme tegelikult pidime temaga kohtuma Alo Olümpias. Aga see jäi ära sellepärast et oli siis jah Ta nagu liiklus ei võimaldanud seda säärast, see oli tõesti äge ja nojah, ma olen, ma räägime, oleme me ilmselt kõik esinenud, aga noh, see jäägi neid kontserte tänapäeval tehakse kindlasti seesama hästi ja kordades paremini. Aga noh, meie jaoks siin Eestis ilmselt väga palju selliseid asju ei juhtu ja see oli tõesti, turvakontroll on tõesti nagu ma ei kujuta ette, kuhu oleks läinud, et see oli midagi müstilist. Ja noh, meile ei ka meie emad olid allkirjastanud, et, et ei tohi Jacksonit ninast tõmmata või meil olid riided vaadati enne üle, mis, kellel võib seljas olla ikka noh, konkreetselt Eimine väetise pluuseumas ära, et nagu täppisteadus ja ma tean, et ka meist igaühes tehti pilt kuskil Jackson siis väidetavasti on need albumid noh, tõenäoliselt leidnud kuskil seal muuseumi poole peal. Kas Eesti lasteaia Michael Jacksoni põhjalikum kohtumine jäi tõesti ära transpordiga seotud sekelduste tõttu on tagantjärele raske tuvastada. Tõsiasi on aga see, et transport vedas tol õhtul tõesti alt, aga mitte Michael Jacksonit, vaid peakorraldajat. Lauri Laubre isiklikult. Läksime talle lennujaama vastu tuli väikse lennukiga tuli maha, panime ta korteesi, kõik istusid autodesse ja minu auto käima ei lähe. See oli ka nagu. Ja siis meil oli sedasama minu Taani sõber oli ka tulnud, selle kontsert aitas mind mingite korraldus asjadega ka. Tema oli ja siis Jüri Pihel oli, istusime minu autos ja auto käima ei lähe ja ei lähe, ei lähe ja oli täitsa nagu mingi needus, aga me ei saanud kinni hoida, et lasime selle korteesi minema, hakkas viltu vilkuritega politseieskordiga. Ja siis krabasime lennujaamal oli mingisugune hooldusmasin, mis sõitis lennukite vahel ja muudkui keeras mingeid mutreid kinni ja lahti ja ma ei tea, mis ta seal tegi. Tavaline mingi tööriista niukene masin, hääletasime lennu lennuväljale, hääletasime selle mingisuguse käru maha, seal ütlesime vennale, et nüüd pane gaas põhja, et me võtame vastu, kui politsei kinni peab, et meie, meie võtame vastutuse, noh, kuna kõik võimalikud jõustruktuuride juhid olid selle kontserdiga seotud, meil oli mitmeid koosolekuid ja nõupidamisi politseiülema juures linnapea juures ja nii edasi, kõik olid kuidagi seotud sellega, siis ma lihtsalt võtsin riski, et kui midagi juhtub kuskil tüüpi ületab kiirust või sõidab punase tule alt läbi, et siis noh, siis ma lihtsalt pean minema kellelegi isiklikult seda klaarima, eks ole, et aga see risk oli suur. Noh, ma pidin igal juhul enne artisti jõudma Arenale, sest et kõik need vastuvõtud ja no seal on omad protseduurid ja nii edasi siis selle tohutu kolisema käruga, mis oli lahtiseid, mutrivõtmeid, täisi kolistasime seal kastis. Mutrite rida oli järgijad, aga, aga vend oli lahe mingi vene tüüpoli islinada. Nassi vajutas gaasi põhja ja mingit küsimusteni jõudsimegi jõudsime korteesile järgi sai, nii et nüüd kui näiteks jõudsime lauluväljakule, siis nad ei jaksa, neid oli ehitatud eraldi riietusruum otse lavale. Aga noh, oli ka kokku lepitud, et linnapea on kohtumine peaministriga kohtumine siis Mart Siimann, peaminister tuli oma üsna naljaka selle turvameeskonnaga, kes hoidsid käest kinni, olid ümber, tema kulges mööda seda. No ma ei tea, see oli mingisugune selline, kuidas öelda protokoll. Ja siis me käisime Jacksoniga koos kohtumas, tehti pilte ja värke ja kõik olid nagu väga häbid. Pildid kahjuks kadusid ära. Probleem oli see, et nagu kõikide asjadega, siis kõigel, kus tema pilt, näpp või mis asi küljes või peal on kõik muutus varanduseks pärimisõiguste ja kasutusõiguste ja igasuguste muude õiguste klaarimisega konfiskeeriti selle tuuri fotograafi kogu kogu tehtud töö. Ja seal peal olid ka meie pildid. Ma olen isegi mõelnud, et peaksin seal venna üles otsima ja vaatama, et äkki nüüd oleks võimalik vähemalt koopiat saada, nendest tol ajal ei olnud ju digikaamerate, kõik tehti filmilintidele, nüüd lihtsalt konfiskeeriti, pandi kellelegi seifi ja seal nad on, ilmselt nad on siiamaani kuskil kontsert läks väga, väga ilusti, et noh, nad ise kahetsesid natuke seda, et seda helivõimendust ja võib-olla tiba väheks. Kuna keegi ei oodanud ka, et nüüd lausa nii palju rahast tuleb, meil oli ligi 90000 inimest seal tagumiste jaoks, asi jäi veidi võib-olla lahjaks, ta oli sinnamaani esinenud ainult staadionitel ja sellest helisüsteemist oli nagu staadionite jaoks okei. Aga e-platsil oli oluliselt suurem janu, et see oli nagu see koht, kus me sügasin kukalt eelõhtul mõtlesin, et kas on midagi teha, aga Eestis ju puudusid tollel ajal poldel väga korralikult välja arenenud mingisugused heli, Eli rendifirmasid ja nii edasi, et noh, mingid olid, aga, aga see, see kõik oli niivõrd väike, et sellega eriti midagi teha. Ma isegi ei välista seda, et me isegi kasutasime midagi kohalikust ressursist, aga noh, nii täpselt ei mäleta, aga ma mäletan seda, et probleem oli seda Telia nagu tiba väheks, muidu organisatoorselt läks kõik väga hästi. Ja noh, see loomulikult saime hullult kiita. Ja noh, see tõstis sellist enesetunnet, enesekindlust, jälgijat järgmisi selliseid asju ette võtta. Kokkuvõttes plussi. Ja Saktsioniga ei asi väga ilusti pluss. Ja eks me saime ka firmad sellega edasi arendada ja noh, pangal või mingid laenudes laenusid tagasi maksta, noh, mingid sellised asjad ikka normaalne äritegevus, ütleme, et selles mõttes see oli väga hea projekt. Kuna Jackson liikus Tallinnast kohe edasi Helsingisse, ei saanud Lauri Laubre sel päeval superstaariga põhjalikumalt tutvust teha. See võimalus avanes mõni päev hiljem Kopenhaagenis. Ta pidas oma sünnipäeva Kopenhaagenis sedasama minu sõbra promaatori juures oli tal kaks kontserti täis suurt parkeni staadionil välja müüdud 100000 inimest. Ja siis siis tal oli ka nats rohkem aega, et siis see oli ka üsna unustamatu kogemus, et mingi kohaliku suure rikkuri juures peeti siis tema sünnipäeva ja oli oli päris meeleolukas. Milline mees ma ikka jaksan, oli siis sellises situatsioonis? Mina ei oska midagi halba absoluutselt öelda, kui nüüd noh, kõigi nende igasuguste muude skandaalide valguses, mis pärast seda teda tabasid, siis ta oli äärmiselt soe, äärmiselt inimlik ja äärmiselt niisugune niisugune väga, väga mõnus selja täitsa täitsa täitsa normaalset juttu sai rääkida ja ta isegi noh teda huvitas isegi see, kus, kus, kus ma ise olen ja kas, kuidas meil see asi siin nüüd täpselt selle Nõukogude Liidu järgi, kuidas see elu meil siin nüüd käib ja nii edasi ja muuseas sain ka, sain ka kutse tulla tema sünnipäevale, tema rantšos siin Ameerikas on. No ma mõtlesin, et see on niisugune noh, vormiline ja mingi nalja naljasi, aga ta ütles, et ta ütles kuidagi nii et kui sa saad, tule ka. Aga noh, see sõit jäi mul tegemata, et võib-olla selle koha peal see enesekindlus nagu kadus ära moka otsast visatud kutse võib-olla polt nagu pärast olen kuskil Trantsi ukse taga ja keegi siis ei lase. Et oleks päris naljakas. Paar nädalat hiljem sai Lauri Laubre ettepaneku korraldada 98. aastal Tallinnas Rolling Stonesi kontserti. Kuigi etendus oli taas vägev, jäi lauPria tugevasse miinusesse, sest samal aastal puhkes majanduskriis. See mõjutas toonases meelelahutusäris mõistagi kõiki ja sajandi lõpus läks ööklubi dekoltee pankrotti. Laubre jätkas tõusude ja mõõnadega tegevust ning 2000. aastal toidu Tallinnasse ka Tiina tööneri. Palju lihtsam oli leida nagu kõiki neid partnereid, kes kaasa tulid, sest kõigis põlesse, et nüüd me teeme meil siin, Eestimaal kaasasime, paneme, teeme, soovid, ei olnudki nagunii suured, sai hakkama, palju lihtsamalt, et noh, me ei pidanud olema, ma ei tea, mis ökom ka värki ja särki ja coca-colat ja mehukotid ja teid posthaljast ja kõik olid õnnelikud. Täna kuidagi on see nagu saun on kõik seal selle muu asja ümber, et, et kuidas see kõik välja näeb ja kuidas, mis asjad lendavad ja sädelevad ja üheksakümnendad olid võib-olla see aeg, kus veel nauditi väga palju, nagu laipasid. Ja loendantsete tänapäeval, paraku on see natukene keerulisemaks läinud, seda ka muusikud ise kurdavad, et ega väga raske on live-esinemisel publikut millegiga üllatada, eks ole. Jumal selle eest, et kui sa veel kõlavad halvemini, kui siin stuudios on salvestatud ja ja, ja videos näidatud efekte ka lava peal ei ole. Et misasja ma hakkasin pileti mingi jama eest. Noh, siin tuleb nagu aru saada selles, et nautida tuleb muusikat, loomingut ja seda bloidumit, mis artistilt tuleb, mitte seda, kui välku ja pauku palju olnud. See oli sari aeg teatud seitsmeteistkümnes osa, aitäh kuulamast. Saate pani kokku Taavi Libe.