Kuidas elada 100-ni aga veel üheksakümneselt möllu teha? Ja nädalaks ajaks paraskonda istuma. Taapid iga päev neli, salpin, laupäev. Mis vaevab sinu südant? Iial nõuad sa, see, kes on meie issand, kõik hooleks anna sama, mis, mis sa, katsu ise nende sõnade peale mõtelda, mis sa ütled? Hakkame otsast peale. Mis vaevab sinu südant, mis vaevab minul südant? Tina süda, minu südant, eiei jätkame otsast peale. Kordamine on tarkuse ema, aga kui palju see inimene oma elu jooksul siis kõike tarkust ikka korrata jaksab? Eriti palju korratakse tänapäeva sõna elukestev õpe ja neile inimestele, kellest 12 kooli talve pigem õudust tekitasid, on ta sõna hoopis õõvastav. Mina olen ERR-i teadusportaali novaator toimetaja Marju Himma ja kos toimetaja Allan Rajavee ja helioperaatori Liivika Ludvig iga kutsume teid täna kaasa teaduslikule kuulmisrännakule terve elukestva õppimise kohta. Siit saatest saab teada, kes praegustest noortest ja keskealistest peaksid tegema muudatusi, et 90 aastaselt või no tegelikult juba 65 aastaselt mitte olla maha kantud vanur. Oh oleks minu olemine teiseks viilu deegeemine tuua tuulele ja sauna saare oksale viise, istuks nurgale ja laulaks laulu saksa keel. Ka nii, et kui mõtleme koolile meie kultuuriloos, siis mõtleme Oskar Lutsu kevadele õppimisele, kus koolmeisterklassi ees ütles ette. Lapsed kordasid järgi ja vahepeal lauldi ka. Teate meist kordamisest ja teadmiste pähesurumisest on väga vähe abi. Kui teadmisi ei kasutata, ei rakendata päris elu tegevustes. Teeme ühe lihtsa katse. Kas mäletate põhikooli bioloogia tunnist, mis on osmoos? Olgu, võtame midagi lihtsamat, seitsmenda klassi keemia, mis on aine Aine on mateeria liik, millest koosnevad füüsikalised kehad. Kirjanduslikult võiksime öelda, et inimene on keha, mis koosneb muuhulgas teadmistest ja tarkusest. Aga kui teadmisi ei kasutajate praktikas näiteks ei kasuta oma igapäevases töös osmoosi protsessi kirjeldamist. Siseteadmine kaob. Ja nii kaotame oma elu jooksul suure hulga. Mis, mille oleme endale pähe surunud? Oh oleks minu olemine, teiseks viinu deegeemine, kliin tuua tuulele ja sauna saare oksale istuks nurgale ja laulaks laulu saksa krusseeris. Memme endindi. Tampere vihlandati kalderiga no ikka. Veel ei. AB. Tatari rinneta kaunderi kalderi. Faktipõhise tõestuse sellest, et kaotame oma elu jooksul õpitud teadmisi annab näiteks täiskasvanute oskuste uuring, Piaak. Selle kohaselt on oskuste olemasolust tähtsamgi see, kuidas ja kui tihti neid oskusi kasutatakse oma igapäevatöös. Eesti täiskasvanud on näiteks funktsionaalse lugemisoskuse ja matemaatikateadmiste poolest uuritud riikide kõrgema taseme hulgas. Samas aga tuleb sellest samast uuringust välja, et neid oskusi kasutatakse igapäevatöös vähem kui teistes püüaki uuringus osalenud riikides. Lihtsalt öeldes tähendab see, et koolipingis pähetuupimist osas oleme tublid aga kaotame teadmisi, oskusi, kui need piisavalt. Aga tuleme tagasi, saate alguses mainitud mõiste juurde elukestev õpe. Mis asi see õigupoolest on? Ükski täiskasvanu ei kujuta ju ette, et läheb tagasi koolipinki, kus koolmeister küsib ja täiskasvanud õpilane karistuse kartuses vastab. Elukestev õpe aga eeldab ju pidevat koolipingis olemist. Aga siis pidid salvika sulle endale pähe jääma. Ütlege mis vaevab sinu südant, mis iial nõuad sa see, kes on meie issand, kõik hooleks anna saada. Elukestev õpe tähendab koolitarkuse ja elutarkuse summa ühendamist. Seda kõike uute teadmiste omandamiseks. Aga mismoodi see siis käib? Kõrgkoolipedagoogikadotsent Mari Karm autokoolides öeldakse, et iga aasta üle 25 tähendab seda, et autojuhilubade omandamiseks peab võtma nii palju arvu lisatunde juurde. Sellepärast et täiskasvanud inimestel lihtsalt noh, on selline müüt, et ei hakka külge teadmised, kuidas muutub teadmiste omandamine täiskasvanu eas, kas see muutub aeglasemaks. Kasse muutub raskemaks. Põhiolemuselt ma arvan, ei muutu. Sest et õppimise juures oluline on see, et me loome seoseid selleks, et asju meelde jätta. Ja võib-olla see, mis muutub, on see, et täiskasvanu tahakski õppida teadlikumalt teadlikumalt, luua seoseid, mõelda, asju läbi, seostada oma kogemustega. Et selline nagu mehhaaniline meelde jätmine, et see võib-olla tõesti väheneb. Üldiselt ma arvan küll, et sõltumata vanusest inimesed suudavad õppida. Kas täiskasvanud õppijaid tuleb kuidagi teistmoodi motiveerida, kui siis üldharidusõpet läbivad noh, kuni 18 aastaseid inimesi Ma arvan, et liikumine on olnud selles suunas, et mingid õppemeetodit, mis on välja töötatud täiskasvanute jaoks sest täiskasvanud ei õpi kohusetundest, vaid õpivad huvist ja vajadusest, et needsamad õppemeetodid liikunud praegu kooli noh, võib ka laste õpetamisel arvestada rohkem nende nende huvisid ja sellist noh, seda, kuidas päriselt õppimine toimub. Täiskasvanute jaoks on just hästi oluline see, et on võimalus mõtestada, mida ma teen, on selge, eesmärgistamine toimunud, mille nimel ma õpin. Et ta lihtsalt ei ole nõus istuma lihtsalt niisama selles õpisituatsioonis, vaid tal on vaja, et ta tegutseks oma eesmärgi ja vajaduste kohaselt, õpiks oma eesmärke vajaduste. Kohaselt milliste motiivide pärast üldse täiskasvanud naasevad, kooliteealasid? Vajadused siis üks minu üliõpilast, keda ma juhendasin tekki, bakalaureusetöö, kus ta uuris, kas neid poisse, kes olid jätnud pooleli põhikooli ja siis läinud tagasi gümnaasiumisse, et saada siis keskharidus ja seal tuli väga tugeva mõjujõuna naised. Abikaasade initsiatiivil mindi tagasi kooli, sest et ei tahetud olla rumalam kui elukaaslane. Aga ikkagi jah, Mul peab olema millekski vaja, ma pean saama aru sellest, mille nimel ma õpin. Kuidas on arenenud täiskasvanute õppesüsteem, mis on need peamised arengusuunad olnud viimastel aastatel? Kui ma räägiksin, lao jälle ühest ülesandest, mida ma kasutasin oma üliõpilastega andragoogika aine raames, Ma palusin neil teha interintervjuu ühe inimesega. Ja me leppisime kokku, nagu selleks intervjuu tegemise kriteeriumiks oli. Et see inimene poleks ammu käinud ühelgi koolitusel. Ebamäärane ammu, aga et umbes nii ja siis, kui nad olid need intervjuud ära teinud ja ma neid analüüsisime ja seminaris arutasime, siis üks suuremaid üllatusi, mis tudengitel selle käigus tekkis, oli see, et nad avastasid, et hoolimata sellest, et need inimesed ei olnud käinud formaalsetel koolitustel rääkisid nad väga palju õppimisest. Nad rääkisid õppimisest seoses oma harrastustega ka sellisest iseseisvast tööalasest õppimisest Youtube'i videode põhjal õppimisest mitmesugustest koos käimistest, mille käigus õpitakse. Ja ma arvan, et praeguseks on nagu täiskasvanuhariduses vaat nüüd järjest enam tähelepanu pöörama sellele, et on, ühelt poolt on see formaalse hariduse omandamine sellised koolitused, kus me saame tunnistuse, aga et sama kordan, hakatud tutvustama erinevaid mitteformaalseid, mis viise noh, mis on seotud harrastustega selliste mitteformaalsete kokkusaamistega ja, ja ma arvan, et nii ongi, see ongi hästi oluline. Nii et see on omamoodi nende hobi õppimine, mis on muutunud populaarsemaks. Ja mille, millest mõeldakse, kui õppimisest, et ma arvan, et, et hobidest ei ole alati mõeldud õppimise kontekstis, et on mõeldud inimesed käivad koos niisama aga et seda õppimise külgemisele, hobiga tegelemisega koos on, et seda võib-olla alati ei ole niimoodi mõtestatud, lihtsalt. Me teame, et inimene tuleb alati kooli suure entusiasmiga, ta tahab saada endale hariduse. Samas võib ka väga kiiresti tabada pettumus, kui tekivad esimesed tagasilöögid. Esimesed raskused, kuidas teistkümnenda hariduses nendest üle saadakse. Nendest barjääridest, mis võivad tekkida õppimise käigus. Ma arvan, hästi oluline, mis õppemeetodit kasutatakse, sest täiskasvanud ei taha pelgalt kuu õppida ei saagi pelgalt kuulates selleks, et ma saaksin päriselt midagi selgeks, pean ma midagi tegema selle infoga, kas arutama või kirjutama, vis-skeeme, tegema, võistlusega praktiliselt rakendama. Et mida enam täiskasvanuid õpetades antakse võimalus luua seoseid oma olemasolevate kogemustega kaasõppijatega arutada, seda tõenäolisem on, et huvipüssid. Ja, ja aeg-ajalt peab tegema jälle peatusi ja mõtlema, et noh, mis see kaugem eesmärk, mille nimel ma praegu seda protsessi nagu üle elan, siis nagu see silmistega Ometi me teame, et tegelikult ka Eesti üldharidussüsteemis on praktilise õppega väga suuri probleeme, tegelikult neid praktilisi väljundeid praeguses õppekavades on ju vähe. Jah, aga ma arvan, me liigume sinnapoole. Need tõprad võib omamoodi anda ka sellele nii-öelda näidata teed üldharidus ja mina mõtlen küll kuidas kasvatada elukestva õppementaliteeti juba nii-öelda maast madalast, et tegelikult minna kooli tagasi 30 30 viieselt on ka okei, sellepärast et tegelikult seda Justigmatiseeritakse ka tihtipeale. Noh, et üldtinime hakkaks tagasi minema kooli, peab talle midagi olema meeldinud ka selles esimeses koolis käimise hetkes. Et minu enda seisukoht on, et, et selleks, et elukestva õppe jaoks on hästi oluline see, mis juhtub koolis algusest peale. Et need, need õppijad, kellel on positiivne kogemus koolis, need lähevad kergemini ka täienduskoolitustele või noh, mis iganes õpivad kergemini ka täiskasvanu eas, et see on nagu hästi oluline, et õppimine hakkaks meeldima. Oleks positiivne kogemus, mis on olnud koolis. Ja mingil moel ma arvan, on olulised ka õpioskused. Et me nagu mõtestaksime, et kuidas õppimine toimub, et need ei oleks nagu pelgalt meeldejätmine, vaid ikkagi, et see õppimine on arusaamine, mõistmine, mõtestamine, seoste loomine ja nende oskuste omandamine hakkaks ka koha peale. Täiskasvanud ollakse ka ringi parem ettekujutus sellest, kuidas õppimine käib. Ometi seda Eesti hariduskoolides jällegi üldhariduskoolides, päikaste koolides, mõtestamise osapoolt on ju meil tegelikult väga vähe ja meil on aine aine, aine aine, eks ju, paar saab läbi, saavad linnukesed ära täidetud ja ongi kõik. Et kas seda peaks tegelikult Eesti haridussüsteemis üldisemalt rohkem rakendama? Jah, ja jällegi, ma arvan, ütlesite, suund on sinnapoole, et me oleme sellel teel noh, kuhu me tihtipeale takerdume on tõenäoliselt see, et mõtestamine võtab aega ja selleks tuleb teadlikult aega võtta ja selleks tuleks nagu siis kas selle tunni lõpus või päeva lõpus, sellele tuleb lihtsalt aega varuda, et me anname inimestele aega selleks, et nad looksid seoseid selle oma olemasoleva teadmise, uue teadmise vahel teistelt kuuldu vahel koolitanud kuuldu vahel, et nagu see on selline hetk, mis tuleks nagu koolituspäeva sisse, kavandab mõtlema selle peale, et inimesed võib-olla alati ei mõtle õppimisest kui harjutamisest, et me tihtipeale nagu mõtleme sellest, nii et ma loen üks kord läbi ja ma peaksin nagu kohe oma. Aga tegelikult ju tuleb paljusid asju lugeda, mitu korda arutada, tõmmata joon alla, otsida keerulisi sõnu välja, et see kõik ei juhtu niimoodi kohe. Ja siis ma pean paari päeva pärast uuesti vaatama, et mis see siis nüüd ikka oli ja siis selgub, et ma olen vahepeal taibanud võib-olla juba midagi. Et nagu see ettekujutus, et õppimine võtab aega, on tähtis. Ja siis ma olen mõelnud, et selle jaoks, et õppimine ja harjutamine on sarnased, aitab kaasa, kui lapsed tegelevad kas muusika või spordiga. Sest et muusikaga tegeledes, kui inimene kogeb seda, et ta peab harjutama spordiga tegeledes, kogeb, tuleb teha trenni. Ja, ja nüüd, kui me oskaks nagu seda ülekannet teha, nii nagu sa harjutad pilli täpselt samamoodi käib, kuulub harjutamine ka õppimise juurde, erinevalt oskuste õppimise juurde, aga samavõrd ka nagu mõistmise juurde. Et see on mingi mõtteviis, mis võiks ka levida. Täiskasvanute koolides satub ka väga palju noori, kes on langenud gümnaasiumitest välja. Kas seda on uuritud, kuidas mõjub nii-öelda täiskasvanud inimestele 30 40 aastastele inimestele koos õppimine noortega 820 aastat? Ja nüüd jällegi, ma arvan, et hästi palju on võti nüüd selle inimese käest, kes seda koolitust läbiviiva, et, et kui me oskame nagu mõlema poole neid väärtusi või oskusi kasutada. Et kui me oskame luua õhkkonna, kus ütleme, kogenumad õppijad saavad välja tuua seda, mis, mis on nende eripära. Ja siis nooremad saavad välja tuua ja rakendada selles õppimissituatsioonis seda, mis on nende eripära. Et kui me selle kuidagi läbi mõtlema, et kuidas nad saavad vastastikku olla kasulikud selles õppimissituatsioonis. Terminid õhkkonna loomise esimesed hetked, et me väärtustame inimest ilma et ma tooks esile tema vanust, väärtustame teda selle põhjal, kes ta on ja mis ta oskab. Täiskasutatavaid ongi, siis võib ta 100 nimetuse täiskasvanute õpe et äkki me peaksime kuidagi selle selle nimetuse või selle märksõnaga ümber rääkima. Jah, seda on arutatud ka jah, et, et kas on vaja vanust ilmtingimata erinevates olukordades rõhutada võib-olla, pigem räägime õppimisest üldse. Ta viskas õppe, see kõlab nagu järeldusi. Jah jällegi, kui me mõtleme, et mis kõik on õppimine, eks ole, et, et kui me mõtleme kõigist nendest olukordadest, kus inimesed õpivad ja kus me ei mõtle vanusele sellele vanusele, võib-olla mõtleme rohkem kooliks. Et noh, jällegi üks õppimise olukord ütleme näiteks meeskoorile või erinevas vanuses mehed laulavad kaasõpivad laule, kellelegi ei muretse selle pärast, et üks on ühes vanuses ja teine teises. Kuidas saavad hilisemas õppes hakkama gümnaasiumi lõpetanud haridussüsteemist tulnud õpilased, kas nad on ka nende motiveeritumad ennast minema edasi ülikooli kutsekooli ja, ja minema nii-öelda sellesama soojaga edasi ja veelgi ennast arendama? Jällegi, et mul ei ole seda nagu seda statistikat, et seda ilmselt tasub küsida täiskasvanute gümnaasiumis, meil, ma arvan, on info olemas, mida nende vilistlased teevad. Aga noh, mida ma näen ülikoolis õpetades, et magistriõppes on meil küll avatud ülikoolis hästi erineva taustaga õppijaid ja see, mida, mida me saame nagu nende puhul kasutada on just nimelt nende töökogemus tihtipeale õpetajatest me saame toetuda nende töökogemusele, nende elukogemusel ja see teeb nagu selle õpisituatsiooni palju rikkamaks palju rikkamaks. Ühesõnaga, kui me võimad, kui me kasutame seda nende erinevat kogemust ehk siis see, mis auditooriumis juhtub, on õppijatele väga põnev. Et nende erinevad elukogemused saavad kokku. Nüüd saab jagada, nendele saab üles ehitada ja see on põld Seega elukestva õppe nii-öelda sellises raamistikus ongi oluline, et tegelikult sellesse, nende õpperuumi, õppesituatsiooni sattukski kokku siis väga palju erinevaid inimesi erinevate taustaga, sellepärast et see nemad saavad juba peegeldada ja juba üksteisele neid kogemusi. Ja, ja noh, mida need spetsiaalselt laudad, tulge kokku. Aga et kui nad on tulnud, et siis selle noh, võimaldada seda esile kerkida, et see on, on, on väärtuslik. Ja natuke ma mõtlesin selle peale ka veel, et ainult üks osa ju õppimisest on täiskasvanu eas on see päris hiline õppimine, et kui me kohanemine sellega, et me jääme pensionile ja selliste uute ütleme, vajadus nagu uute suhtlusvõrgustik järele, mis, mis siis tekib, et kui ma ei, mul ei ole enam tööalaseid kolleege. Et ka selle sellega kohanemine ja seal õppimine ja seal nende uute koosluste loomine? Ta on, on hästi oluline, aga selleks muidugi on jälle oluline see, et me oleksime elu jooksul õppinud ja saanud aru, et need asjad on meile vajalik. Et nagu see kõne heaolutunne on, kui hästi palju seadki vanemas eas ka sellega, et me käime koos ja õpime ja arutame ja, ja teeme midagi ühiselt, et see, see on väga tähtis inimeste jaoks. Aga, aga see on seotud sellega, et me oleme harjunud õppima. Kuidas saada aru, et just nüüd on õige aeg hakata midagi uut õppima? Üks hea soovitus on mõelda, et kas te oskate sama, mida teised või olete mingite oskuste poolest teistest parem. Edukas on see, kes teab ja oskab midagi, mida keegi teine ei oska. Seega õppida juurde midagi, mida teised teie valdkonnas ei tea. Teine hea soovitus on mõelda enda vilumusele. Kui olete läinud uuele töökohale, upita ilmselt esimese poole aasta jooksul palju, palju, palju uusi asju. Ajapikku saavad keerulistest asjadest lihtsalt, sest need uued asjad saavad selgeks. Ja siis saavutate vilumuse. Aga just see vilumuse saavutamine on teile märguanne, et nüüd peab hakkama õppima midagi uut. Võtame näiteks tänapäeva digilahendused. Uusi võimalusi, rakendusi tuleb iga päev juurde ja need peaksid meie töö tegema lihtsamaks ja kergemaks. Aga tegelikult teevad palju keerulisemaks. Peate ära õppima uue süsteemi ja uue keskkonna. Kuhu käib see kood, mis veateade see nüüd oli? Tee arvutile restart, oi, nüüd kustus kõik ära. Appi, kas keegi saab mind aidata? Ma ei ole nüüd teab mis vana, aga näiteks telefoni vahetamine uue vastu tekitab minustki stressi sest korraga tuleb ära õppida terve rida uusi asju. Kaduma läheb palju infot selle infoga ma olen väga harjunud ja üldse, mille jaoks seda kõike vaja on. Paraku on aga nii, et me ei pääse tehnoloogia pidevast uuendamisest ja me peame hoopis õppima, kuidas selle uuenemisega toime tulla. Mulle väga meeldib üks anekdoot, mis selle kohta käib. Pensionieas isa küsib pojalt. Kuule, aita mul see mobiilideega bussipilet, osta poeg vastu. Ah, see on lihtne neid juhiseid, mis ekraanile ilmuvad. Isa ütleb selle peale. Poiss, kurat ma õpetasin sind lusikaga sööma ja potil käima. Sa õpetad mulle see väike asi ära. Siin taustal kõlavad Bachi Goldbergi variatsioonid ja need on teadusuuringute kohaselt üks parimaid helitaustu, mis soodustab õppimist. Ehk on see hea rahustav helipilt, saamaks teada, kuidas saada üle noorte ja vanade digioskuste, vahest ehk hallist digilõhest kuidas siis ikka selle mobiil-ID kasutamine eakale isale selgeks teha. Tallinna Ülikooli demograafia keskuse teadur Tiina Tambovi. Meil räägitakse väga palju elukestvast õppest Eestis. Aga mida see tähendab just eakamate inimeste poolelt vaadatuna? Elukestev õpe ühelt poolt on ta poliitiline, poliitiline mõiste ja see sõna ise ütleb, et inimene peaks justkui eluaeg oma surmani piima. Aga poliitilise ja arenguplaanide ja strateegiate peale vaadates on näha, et ennekõike mõeldakse ikkagi õppimist nii kaua, kuni sa töötad õppimist tööturul püsimiseks. Millest on muidugi kahju. Kahe tuhandete aastate alguses oli näha, et, et trend liigub sinnapoole, et inimesi nähakse õppivatena sellepärast, et nad on inimesed, mitte sellepärast, et nad on tööjõud. Aga pärast neid majanduslangusi on jälle näha. Vicky liigub vanasse vormi tagasi. Meil on endal ka ju elukestva õppe strateegia värske ja seal on räägitud ka vanemaealiste õppimisest ennekõike tehnoloogiaga seoses. Ja on ka väga väärt eesmärk seal püstitatud meie elukestva õppe. D kes, et tarvis oleks vanemaealist vanema põlvkonna digipädevusi tõsta ja see on nagu eesmärgina püstitatud. Samas väga toredasti on selles dokumendis nagu delegeeritud ülesanded, täitmine infoühiskonna arengukavale ja kui me seda loeme, siis seal ei räägita enam digipädevuste tõstmisest. Seal kahjuks räägitakse internet kasutajate osakaalu suurenemisest, mis on taas näha, kuidas tegelikult suhtuma elu kestusse. Aga see internetikasutajate osakaalu tõstmine, see on ju selline Tiigrihüppeajastu märk, eks ju, et 90.-test 2000. algusest pärineb see eesmärk. No ja ja üldse digipädevus, see tähendab, et sa oled võimeline, kui sul tekib mingisugune ülesanne või probleem, sa oled ja seda pole enne lahendanud, sa oled võimeline seda lahendama. Sul on mingisugused oskused, mida sa saad rakendada natukene muutunud olukorras. Interneti kasutamine, sa võid kasutada ühte-kahte lehte väga rutiinselt ja tegelikult te olete seal arvutis ja internet siis, kui sul on tõsised probleemid lahendada, vaja, abitu. Aga kui nüüd rääkida elukestvast õppest ja rõhuasetusega sellele teisele sõnale, et mis asi see õpe on, siis esimene assotsiatsioon on ka ikkagi koolipinki ja, ja õpetaja, kui inimene ees ja, ja natuke rumalam, siis ruumis õppimas ehk selline kursustel osalemise assotsiatsioon tekib, aga tegelikult inimene õpib seda väga võimatu täpselt arvutada, võetakse 80 90 protsenti, õpib inimene sellest, mida ta elus kogeb. Ehk üldse mitte kuskil koolikeskkonnas või kursuse keskkonnas. Ja vanem inimene ju samamoodi ja sellepärast on selline valem, soovitus või reegel, et kui me tahame olla elukestvad õppijad siis tuleks teha kahte asja. Suhelda teiste inimestega, ehk keerulisemalt siis öelda öeldes olla interaktsioonis teiste inimestega. Ja olla füüsiliselt aktiivne. Väga lihtne. Uuringud näitavad, eriti Share uurinud ja Piacki uuringud näitavad, et, et Eesti eakad on väga töökad, miks Eesti eakad onni töökad? No võrreldes teiste riikidega, need osakaalud on kõrged punkt üks sellepärast et nõukogude perioodil Eesti naine Nõukogude naine töötas ja teistes riikides on naiste töötamise osakaalud väiksemad ja siis loomulikult on see näha vanemas põlvkonnas, et nad ei tule sisuga vanemas põlvkonnas tööle tagasi. Ja teine suur põhjus on ikkagi see materiaalne pool, et meie pensionide sissetulek vanemas eas on madal ja see sunnib sunnib jätkama palgatööga. Aga töötlemine iseenesest ja need suured osakaalud ei ole üldse mitte midagi halba, kui see töö, mida sa teed, pakub sulle rahuldust. Ehk ta ei ole üle jõu käiv. Ja punkt kaks Ta võiks ja peaks olema sellist mõõdukat väljakutset pakkuv. Ehk iga päev, mis sa tööle lähed, ikkagi koged, midagi uut, sa tunned seda rõõmu enda väikesest arenemisest, kuisem, tiinne ja ainult sellepärast, et saada see see euro euro endale taskusse ja see on füüsiliselt kurnav, siis ei ole töötamine hea. Mis tahangi märkida seda, et nii palju kui mina omast kogemusest tean ja nii palju, kui ma olen kuulnud kanda perekonna lähedastelt, et tihtipeale on see, et inimene teen mingit spetsialisti tööd, eluaastani ütleme seal 60 62 ja siis ta lihtsalt põhimõtteliselt ta jätkab küll tööd, aga ta jätkab tegelikult nii-öelda allpool seda tööd lihtsamal ametikohal lihtsalt täidetakse mingi koht ära, mida ei ole suudetud ära täita. See on ju tegelikult probleeme, et seda väljakutset seal tegelikult enam nendel inimestel ei ole ja tegelikult need inimesed, kes siis satuvad sinna nii-öelda teise ringi töö peale, siis sellele töö peale, millega nad väljuvad tööturult põhimõtteliselt, et see tegelikult neil ei ole, enam rahuldust ei paku. No see on muidugi on kõik väga individuaalne, aga suurelt statistiliselt on seda näha jah. Et vanemaid inimesi on juhtivatel positsioonidel vähem, on hämmastav küll avalikus sektoris vähem ja seda me näeme ka, et et inimesi pannakse siis nendele positsioonidele, kus nad ei saa realiseerida oma oskusi ja mis meil on ikka väga puudus, on see, et, et me vanemaid inimesi kõigi nende kogemuste ja oskustega ei kasuta ära nooremate inimeste mentoritena või väljaõpetajatena nad väga tahaks seda teha, aga seda võimalust neile ei pakuta. Teisipidi on teatud põhjused, mis on meil nagu normaalsest vananemisest tulenevad kus selline kumine olgu siis alampositsioonile või mingile teisele positsioonile on põhjendatud. Ekstreemne näide on näiteks piloodid, ütleme mingil määral ka tiheda liiklusega autojuhid, kus reaktsioonikiirus on väga oluline ja see meil väheneb vanusega ja on loomulik ketsesse, seda tööd sa siis ei tee, vaid teed näiteks oledki konsultant, nõunik, hakkab välja õpetaja. Aga no need on erandlikud ametid ikkagi, et enamuse positsioonidest on võimalik jätkata. Aga miks liigutakse siis ära, on see, et Eestis on väga vähe juurdunud osalise koormusega või või vähendatud töökoormusega toitumine ja füüsiline või jõudlus väheneb. Sa tunned, et sa 40 tundi nädalas seda tööd ei jaksa sellel positsioonil teha ja, ja teist võimalust ei ole väga hästi jaksaks teha. Esmaspäev, teisipäev, neljapäev, reede ja kolmapäeval puhata. Aga seda võimalust ei pakuta. Kas kas me võime öelda, et Eesti tööandjate seas on teatud selline nagu kerge paranoia või kartus eakate töötajate suhtes, et et nad võivad kiiremini lahkuda, nad on ettearvamatu, nad ei, nad ei pruugi tööle hommikul ilmuda. Seda on põhjalikult uuritud ja üles kirjutatud, millised on Tööandjate müüdid levinud müüdid vanemaealise töötajaskonna suhtes. Esimene müüt, et vanemas eas töötaja tervis on kehvem kui keskealistel või noorematel kui seda nüüd siis analüüsida, seal siis see ei ole tõsi. Tõsi on see, et kui vanemas eas töötaja jääb ükskord haigeks, siis seda märgatakse. Ehk sa märg ka tööandjana seda rohkem, kui sul noorem või keskealine jääb töölt kõrvale haiguse tõttu. Töötamine, kui see ei koorma, ei ole ülekoormus, inimese jaoks aitab hoida inimest tervena. Sellepärast on see mütvale teine, mis on väga laialt levinud, müüt on, et vanemad töötajad ei taha muutuda. Tõde on see, et mida vanem sa oled, seda rohkem on sul kogemust muutuste üleelamisel. Sa oled kedagi kaotanud, su elukorraldus on muutunud, sa ise. Ja sa pead kogu aeg kohanduma sellega, nii et vanemad inimesed on väga head muutujad. Miks nüüd tekib, miks meile tundub, et ei taha muutuda, on see et see muutumise või muutuste läbiviimine on nende jaoks tunnetatud, kui ohtlik tegevus ees ootab midagi, mida neile ei seletata ja mille nii jõudmist neid piisavalt ei toetata ja nad kardavad toda, sellisesse olukorda, kus neid hakatakse diskrimineerima. Keeruline jutt, aga no näiteks ta oskab praegu arvutis seda tarkvara, nüüd tehakse uus operatsioonisüsteem peab õppima uue ära, aga eriti seda ei toetata. Kuidas ma seda pind ja, ja selle uue kallal bussides ma arvatavasti satun hätta ja sellepärast hakatakse mind diskrimineerima ja sellepärast on tõrksus, see lahendus on. Lahendus on selles, et, et muutuste sisseviimisel tuleb arvestada nelja asja. Esiteks inimene vanem inimene õpib väga hästi, kui see uus, mida talle õpetatakse, on seotud sellega, mida ta juba teab. Ehk seoste loomine õppimisel. Teine on, et ta peab tunnetama seda vajadust aru saama, miks seda muutust on vaja. Sageli on ka see arusaamatu. Kolmandaks Ta peab seda uut asja saama praktiseerida. Mitte teoreetiliselt jääma oma uute teadmistega, vaid kohe praktiseerima. Ja neljandaks, ta peab saama õppida omas tempos. Ehk selline kampaania korras noored-vanad kõik ühte klassiruumi, täna teeme selle asja selgeks. See on juba see jälle, mis, mis tekitab tõrksust ja meie vaatame, tooda vana inimene ei taha muutuda. Tegelikult on põhjused mujal. Võib öelda, et meil on väga palju selliseid nagu löök kampaania stiilis tulge tagasi, koolielukestev õpe, aga samas meil puudub selline süstemaatiline vaade selle selle olukorra parandamisele. Ja sest vanemad inimesed õpivad teatud määral teistmoodi kui noored inimesed. Ja sellega ei arvestata, sest seda pole me õppinud, kuidas sellega arvestada. Ja vanemad inimesed ise ka ei tea, et teised peavad nendele selle keskkonnalooma, et neil oleks hea areneda edasi. Nad ise süüdistavad iseennast, et oh ja kannavad ennast maha, et asi on minus, mina ei suuda keskkonnaga adapteeruda, asi on minus tegelikult keskkond peab adeteeruma nendega. Ja see tempo on ju üks asi, millest kõik aru saavad, aga, aga seoste loomine, see on nüüd õpetajal näiteks klassiruumis palju keerulisem, kui sa oled 25 aastat vana, kuidas sa suudad seostada seda uut operatsioonisüsteemi nende teadmistega, mis 60 aastasel peas on väga raske ja siin peab siis seda õppijat ennast niimoodi avamata, seda ise teeks. Püüaki uuringust nähtub ka, et eesti vanemaealised oskavad arvutiga teha neid asju. Nad on õppinud, on töö juures tõesti nii, nagu te ütlesite näiteks ID-kaardi ja tekstiredaktori kasutamine. Aga ülejäänud need digioskused igapäevaelus on tegelikult need nõrgad, nad ei, nad ei tegelikult seda digi teksti väga hästi ei taju veel. Ja samas teiselt poolt siis need inimesed, kes peaksid õpetama, kes neid peaksid sellele kontekstiga kurssi viima ei taju nende teadmiste konteksti ja just eakamate õppijate õppijate vajadusi. Et tööl on vajadused, eks ole, selget, mida on vaja. Aga kui sa nüüd tööl ei ole, siis on tõesti väga raske inimesel endale aru saada sellest, mida ta ei tea. Ja teistel veel vähem on raske aru saada, mida inimene ei tea. Ehk siin on lahendus, selles õppimine alati algab vajadusest. Et ka väljaspool tööd, täiskasvanud inimene ei õpi igaks juhuks, et saada ala, ma saan mingi kogemuse või reasi viis noh, see ju ei ole õige. Et miks tal seda vaja on ja seda vajadust saab näidata, teine vanem inimene, kes siis seda asja kasutada tähendab näiteks meil oli arvamusfestivalil üks härra oma nutitelefoniga, kes oli kindlalt veendunud, et ta kasutab seal vähemalt kahtkümmet, funktsiooni, mitut funktsiooni sina nutitelefonis käsutad. Email uudised. No mina võiks öelda, et mina kasutan kuskil 78 Jaa jaa, aga tema oli 20 vähemalt ja üks põhilisemaid funktsioone oli fotokas, ta läheb poodi teeb, et hindadest või millestki infost pildi sealjuures ta teeb ka võib-olla pakendist pildi, kus on jutt väga väikeses fondis ja mitte midagi ei näe ja läheb koju ja analüüsiks isa pildid läbi seal, mis seal pakendi peal oli või mis hinnavõrdlus on ehk fotokas on tal abivahend oma mälu kasutamiseks näiteks, aga kui me vaatame, kui palju, et noh, ütleme 55 pluss inimesed üldse nutitelefone ja fotoaparaati seal sees siis kasutavad, siis see on väga väike. Ma sain Kadrioru hiljutisel juubelil seda ise kogeda, ma olin teatud põhjustel seal seal üks fotokorafeeritav ja rahvas tegi pilti. Minust tehti vähemasti 100 150 pilt koos inimestega ja see oli lihtsalt hämmast. Milline osakaal oli fotoaparaatidel ja kui väike osakaal oli nutitelefonidel. Ma imestasin ometi see fotokas, sul mobiilis on sinu abivahend, kui sul juba on lühimäluga näiteks probleeme. Aga nüüd me jõudsime väga kaugele ehk kuidas siis ikkagi vanemas eas õppida seda, mis, mis nooremad põlvkonnad nii-öelda igapäevaselt kasutavad. Teine väga suur teema on, et mitte keegi, ükskõik kui vana inimene ei õpi ükskõik kui noor või vanainimene ei õpi niimoodi, et kõigepealt hirmutatakse, et see, mida me nüüd, kui me hakkame, on üks õudne asi. Ja nüüd hakkame seda õppima. Aga vanemas eas, mis puudutab arvutit ja nutitelefoni, just niimoodi see praegu toimub, seal on tohutud turvariskid. Facebook on saatanast, ajaraiskaja paha, paha, paha loomulikult ei hakka ükski inimene seda nüüd siis õhinal õppima ja uurima. Me räägimegi siin tegelikult paneme, laste puhul on ka räägitud nii-öelda hallis digilähest. Nüüd võib öelda, et see hall digiteatud selliste nii-öelda jällegi hirmude peale üles ehitatud, et tegelikult see on illusoorne. Need hirmud käivad tõesti, kuulake nüüd ükskõik milliseid meediakanaleid või sõnavõtte, arvamusi või kuulake, kuidas kogukonnad õpetavad vanemaealistele arvutit siis esimene teema on turvalisus, muidugi on see tähtis teema, aga kõigepealt tuleb ikkagi näidata, kui hea ja kasulik ja vajalik on see, mida me õppima hakkame. Ja siis lõpuks, kuidas teha nii, et, et sa ennast ei ei vigasta seal. Ehk tuleb näidata, mis on vajalik ja kuidas inimesed oma elus kasutada saab, aga teine, mis on Eestis puudu, on, et kui ma nüüd seda õppima hakkan, siis see ei ole mingi jalgrattasõit, et selleks ajaks, kui ma seda õpin, on mul instruktorit vaja ja pärast mul ei ole enam seda vaja. Nutitelefonides ja arvutites, kus äppe tuleb kogu aeg juurde ja kogu aeg ka midagi juhtub, on kogu aeg vaja tuge ja seda tuge meil ei ole. Ja tuge saab anda ainult inimene, kes on nagu geograafiliselt füüsiliselt lähedal ehk naaber või siis pereliige. Kui sul pereliiget ei ole, siis naaber või kogukonnakeskus või raamatukogu ehk see tugi peab olema pidev ja lähedal. Ja üle üle telefoni on ka väga raske ju aidata, nagu me kõik teame. Nii et seda tugisüsteemi see tuleb alles välja arendada ja seda tuleb arendada külades, kogukondades, linnaosades ja see peab olema pidev. Sa tead, et näiteks tööpäevadel üheksast viieni on sul seal inimene või sul on õigus kellegile helistada ja küsida nõu, et mul on nüüd siin natuke toppab või ma tahan. Kõige olulisem, mis on praegu siit välja noppisin, oli see, et meil on väga palju, räägitakse e kursustesse ja läbi e-kursuste, kus see tegelikult ei ole oma mentoriga või õpetajaga seda nii-öelda otsest kontakti. Et eakate puhul see tegelikult ei toiminud. Ei, see peab olema individuaalne kindlasti, sest juba see arvuti ja nutitelefone ise väga individuaalne ja rääkida see kursustest, mis siis ka nüüd keskealistele vanemaealistele pakutakse. Millega see algab täna Me õpime seda, et kirjutan e-kirja. Väga paljud vanemas eas inimesed ei taha kirjutada e-kirju. Nad pole elu sees ühtegi paberkirja ka kirjutanud, kui me eriti räägime vanematest meestest näiteks. Miks tal seda vaja on? Ei ole vaja, õpetame seda, mida just täpselt sellel inimesel vaja on. Mitte mida meie arvame, et kõik peaksid oskama. Räägime natuke sellest õppekeskkonnast ka ühelt poolt toimuvat interneti kasutamise kursused, arvuti kasutamise kursused, kus klassiruumi tuuakse 20 30 vanemas eas inimest siis on neil õpetaja. Samas võib-olla aitaks ka nii-öelda tulevikus seda süsteemi jätkusuutlikumaks teha siis, kui need vanemaealised inimesed pannakse külg külje kõrval õppima sedasama asid tehnikaid, nii-öelda noortega, et noored hakkavad aru saama, kuidas vanemad seljast asjast aru saavad, kui nendest uuendustest ja arvutist. Hea küsimus, ma hakkan sellel täpselt sellel teemal just doktoritööd kaitsma. Et kuidas minu, minu uuringus siis, kuidas teismelised saavad hakkama vanemaealistele internetioskuste õpetamisega ja ma olen videoandmeid kasutades seda analüüsinud? Jah, tõepoolest teismelistel on see nagu vaiketeadmiste kujul, need lihtsad esimesed asjad, mida tutvustada. Aga samas nad teavad, võtame, sest nii palju, kui nad koolis näevad, eks ole, ja vanemad inimesed siis ei tea internetist kuigi palju. Nad ei tea, mida tahta. Aga on, on kogenud õpetaja, et võib-olla et mis siis toimub, toimub selline tohutu tohutu lühimälu ülekoormamine ehk noor tuleb sageli ka muidugi väga kiires tempos. Kuigi tal ei ole uudis, et ta peaks tegema aeglasemalt. Noor tuleb ja tulistab, siin on see, siin on see, siin on see siin, sa pead tegema seda siinset, toda tegema keri alla keri üles, vaata sinna, vaata tänna. Kõik sellistes projektides osalenud alati selle kursuse või selle projekti lõpus väljendavad väga suurt rahulolu. Nad on väga rahul. Aga ometi seis selle interneti kasutamisega on selline, nagu ta on, ehk inimesed seda, mis nad õppisid, eriti kasutama ei hakka. Miks sellepärast, et selliselt õpetades ei jää ikkagi kuigi palju meelde, ükskõik, kas sa oled vana või sa oled noorem. Lühimälu on meil kõigil väga kehv, ehk õpetamine peaks ja õppimine peaks mitte peaks, vaid teoreetiliselt on see nagu klassika. Et õppimine algab siis, kui tekib küsimus. Ükskõik, mida sa õpid ja kui sa vaatad seda ekraani, siis selle instruktori asi on küsida. Mis sa arvad, mis siin nüüd teha tuleks või mis sa arvad, kus on siin võimalik sisse trükkida aadress või mis sa arvad kust peaks saama lehekülje alla liikuda. Ja kui inimene on selle peale mõtelnud, mis tema arvab siis see, mis ta nüüd kuuleb, kuidas siis asi tegelikult oli, see on tal kohe meeles. Eks selline see on nagu toestamist, võtete kasutamine, FK folding, inglise keeles peab olema A ja O, eriti vanemas eas õppijate juures, sest muidu ei jää mitte midagi meelde. Mis vanuses on see, kus hakkab nii-öelda inimene võib hakata tunnetama, et tal on Eestis vaja nagu uusi teadmisi, oskusi ja ta ei, ta ei ole veel neid omandanud, kus hakkab nii-öelda murdeiga. Ma nüüd esitan sulle küsimuse, mis sa ise arvad? No mina arvan, et see võib, see on väga individuaalne ja ma arvan, et see Eestis võib see nende digioskuste või see hall digilõhe alati kuskil sealt juba 40.-te keskelt, osade ametite puhul, eks see oleneb ka väga sellest valdkonnast, kus inimene on terve elu töötanud. Täpselt õige vastus, kõik on äärmiselt individuaalne, et need küsimused, kus küsitakse, mis vanusest algab see asi või mis vanuses on inimene vana või need ajavad mul kohe juuksed püsti pähe, sest see on nii vale küsimus, anna andeks, et inimesed vananevad nii individuaalselt, punkt üks passijärgne neljakümnene, mõni võib, võib-olla teiste parameetrit järgi kuuekümnene ja punkt kaks vanuseid on palju. Üks on meie kronoloogiline vanus, aga siis on meil sotsiaalne vanus, psühholoogiline vanus, füsioloogiline vanus, funktsionaalne vanus. Ja siis ma küsin, mis vanusest. Me räägime siin antud juhul. Aga kui me nüüd vaatame statistikat, et kus siis suured rahvahulgad on ära mõõdetud ja kus need oskused hakkavad vähenema, siis jah selles suhtes on sul õigus, et seal kuskil juba kuldses keskeas on näha, et, et ei tulda kaasa sellega, mis nooremat nii-öelda noh, iseenesest kasutusele võtavad. Ja kui me nüüd mõtleme iseenda peale, et me sind ka kumbki ei ole teismelised, kahekümnendates aastates inimesed siis kui suure õhinaga, kui tuleb uus teade, et tuli taksoäpp või või next paik, kui tuli välja oma süsteemiga või, või keegi lõi toidud kojutoomise. B, kui suure õhinaga me praegu peale lendame, et oo, ma olen, proovin ära, kuidas on ma arvan, et seal kuskil tõesti neljakümnene on suhteliselt juba apaatne selliste uudiste peale kui me jääme oma harjumustesse kinni, lihtsalt noorematel on praegu teised harjumused ja keskealistel vanematel on teised harjumused. Ja sellega tuleb iseendas võidelda, et teadlikult katsetada ära, mis asi see uus asi nüüd oli. Ja sina pead endale ise need seosed looma, kas mul on seda vaja või kui mul ei ole seda vaja, siis miks. Ja teine asi siis muidugi kõikide nende süsteemide loojad lõpetavad oma töö selles punktis, kus süsteem on väljas ja töötab. Aga see, kuidas teda kasutama hakata, kuidas rahvahulgad hakkavad seda kasutama selle peale keegi kõik eeldavad, et uh, kõigil on suur isiklikke uudishimu ja entusiasm seda katsetama hakata, jah, noorematel on ja keskealistel mitte nii väga. Nii et see, kus praegu päris vanad inimesed, me teame, et nad on väga-väga innukad telefoniga helistama ja mitte tee kommunikatsioonikanaleid kasutama, siis me ise oleme 20 aasta pärast täpselt samasugused. Kasutame neid asju, millega me praegu oleme harjunud ja ei kasuta neid asju, mis Alt peale tulevad. Nüüd mingis momendis lihtsalt need oskused ja, ja need kasutusmustrid kinnistavad inimestes tekib teatud skepsis uute asjade vastu. Ja kui seda vajadust teised ei tekita, noh, siin on näiteks nüüd koodikaardid võetakse ära, eks ole, täiesti füüsiliselt sunnitakse sind midagi muud ära õppima või kui sa seda vajadust teadlikult iseendale ei tekita, sest ega siis inimesed ei saa panna õppima, inimene hakkab ikka ise õppima. Möödas on need ajad, kus 12 aastane kooliharidus ja viieaastane kõrgharidus teile kogu eluks teadmised töö tagasi. Uus reaalsus on see, et õppima peab kogu aeg. Ja see ei tähenda alati kogu aeg koolis käimist, vaid ta lihtsalt uute asjadega. Nüüd oleme teinud küll korralikult ära hirmutanud, et pidevalt peab õppima, muidu olete juba enne pensioniga töötu ja mahakantud. Selleks pakun teile paar soovitust, kuidas üheksa kümneseltki oma teadmistega noortest kolleegidest ees olla. Kui tunnete, et olete oma töös saavutanud vilumuse, siis on see ohu märk, et ei õpi enam midagi juurde. Seega on vilumuse tekkimine märguanne, et peaksite hakkama juurde õppima midagi uut minema täiendkoolitusele või hakkame õppima kõrvalt sootuks uut eriala. See hoiab teid targana ja konkurentsivõimelisena. Naljatamisi võiks öelda, et kondiiter keevitajale leidub tööturult kindlasti rohkem tööpakkumisi kui lihtsalt tordimeistrile. Õppimist ei tasu karta, sest järjest enam on koolipingis neid, kes ei ole enam verinoored. Neil on haritus, töökogemus ja elukogemus. Nad on samasugused nagu teie ja lisaks veel. Kasulik on hoida enda kõrval inimesi, kes pidevalt õpivad ja ennast täiendavad. Niisiis selleks, et üheksakümneselt veel õppida ja teisi õpetada, hoidke enda kõrval tarku inimesi. Kuidas elada 100-ni aga veel üheksakümneselt möllu teha? Selle saate teemade edasiarendusi saab lugeda ERRi teadusportaalist novaator, kust leiate ka taskuhäälingu saade endaga kõikjale kaasa võtta.