Tere, mina olen Martti Kalda. Tänases saates räägime loo afganistani kuningriigi sünnist kuni hukuni. See on 200 aastat 1747 kuni 1973. See on lugu impeeriumist, mille Ahmad Shah aptaali lõi ja mida inglased sõdades vallutada püüdsid. 1919. aastal vabanes riik Inglismaa eestkoste alt ent sisevõitlused mässud ja atendaadid jätkusid. Suhteline rahu saabus kuningas Muhammad šahhirsahhi valitsusajal. Ent siis kukutati temagi ning algas kaos. Nõukogude Liidu Sissetung, Talebani võim ja Ameerika Ühendriikide juhitud Afganistani sõda. Uurime, miks nimetatakse afganistani suurriikide surnuaiaks ja miks ei suuda keegi seda maad rahus valitseda. Alustuseks kõlab afganistani kuningriigi hümn, šaheega suur oomehrmaane maa. Me vapper ja üllas kuningas mis oli hümnina kasutusel 1943.-st kuni 73. aastani. Aga miks nimetatakse Afganistani suurriikide surnuaiaks? Ehk on see keerulise ja vägivaldse ajaloo tõttu. Tõsi. Ajaloo jooksul on Afganistan olnud arvukate sõdade tallermaa. Siin kusagil rauges Aleksander Suure edasitungi jõud. Ning kuigi kreeklased liikusid edasi induse jõe poole, pöördusid nad sealt peagi tagasi. Afganistani kaudu liikusid pärslased Kesk-Aasiasse, kreeklased Indiasse Sküünid ja hunnid Pärsias Indiasse. Keskajal kohtusid siin islamikalifaat ja budistlik maailm. Kesk-Aasiast tungisid tsiviliseeritud maadesse türklased, mongolid ja usbekid. 16. seitsmeteistkümnendal sajandil oli Afganistan tüliõunaks India suur mogulite impeeriumi ja pärsia safaviidide dünastia vahel. Aga võib-olla on tülide põhjus selles, et Afganistani on aegade jooksul elama asunud palju eri sorti rahvast. Suurim rahvas on pustud 40 protsenti, keda ka afgaanideks nimetatakse. Üsna palju, 30 protsenti on ka Tadžike ehk Kesk-Aasia pärslasi. Järgnevad Hesaarid kaheksa üheksa protsenti, kes on mongolite järeltulijad, usbekid, keda on sama palju ning veidi vähem kolm protsenti Türkmeene ja pelutša. Ehk on asi ka selles, et Afganistan on väga vaene ja alaarenenud riik? Kirjaoskus on madal, töötus suur ja kaks kolmandikku elab täielikus vaesuses. Samas maavarad peaaegu puuduvad ning peamine tuluallikas on juba sajandeid olnud oopiumikasvatus mis aga muu maailma silmis kahtlemata illegaalne. Afganistani kuningriik tekkis 18. sajandi keskel. Kõik sai alguse islamimaailma napoolioniks nimetatud Türkmeen nadiir šahhi vallutusretkedest 1720.-test kuni 40.-te aastateni. Ta alistas oma võimule Pärsia, Kesk-Aasia ja Taga-Kaukaasia ning purustas sõjaretkel Indiasse Suur mogulite riigi ja vedas minema sealsed aarded, teiste seas kuulsa paabulinnudrooni mis tema surma järel kadunuks jäigi. Sest muidu saaksime me kõik tõenäoliselt mõnes muuseumis imetleda seda üleni kullast ja kalliskividega ehitud istet, millel muiste istusid India suur mogulite padi sahhid. Pärast Nadjeffhachi mõrvamist 1747. aastal tema oma ihukaitseväelaste poolt otsustas tema afgaanide väepealik Ahmad khaan lee võtta kaootilisest olukorrast kõik, mis võimalik. Ja niimoodi lõigi seesama Ahmad Khan nadiir šahhi impeeriumi riismetest, omaenda kuningriigi, mis piirnes põhjas Camuda reajõega lõunas Araabia merega ja riigialade hulka kuulusid tänane Ida Iraan, Pakistan ja kašmiir. Riigi südamaa oli aga Afganistan. Ahmad Khani kodumaa. Võttis omale padišahhi tiitli ja lasi end nimetada pärlite pärliks. Tur Idurrani. Ahmad šahturraniin ehk afgaanide jaoks lihtsalt Ahmad vaba isake Ahmaad, nii nagu teda Afganistanis endiselt kutsutakse oli ise oma õnne sepp. Ta tõusis nadi šahhi armees lihtsõdurist 4000 mehelise ratsaväeüksuse juhiks. Esimesed 20 aastat omavalitsusajast korraldas ta pea igal aastal röövretke rikkasse Indiasse purustades muuhulgas aastal 1761 panipati kolmandas lahingus India parimatest parimate sõdalaste marathide väe täielikult. See oli India jaoks tohutu kaotus. Ent Ahmad Shah oli palju enamat kui lihtsalt brutaalne sõjamees. Tema pärandina on säilinud ka arvukalt pärsiakeelseid luuletusi. Säärane loomingulisus ja sõjamehelikkus ühes isikus olid lihtsalt sellele ajastule omased. 19. sajandi alguses, pärast Napoleoni võitmist Waterloo lahingus polnud Inglismaal Euroopa riikide seas võimsuse ja vägevuse poolest ühtegi rivaali. Ka India oli 19. sajandi keskpaigaks suures osas kontrolli alla saadud. Ja nüüd pöörasid inglased pilgu Indiast itta ja läände. Idas paiknes Birma, läänes Afganistan ja nende kahe riigi alistamisega inglased, ülejäänud osa sajandist tegelesidki. Miks? No see oli loogiline valik, sest Kesk-Aasias laiendas oma koloniaalimpeeriumi 19. sajandi teisel poolel hoogsalt Tsaari-Venemaa ja Kagu-Aasias olid prantslased võtnud oma asjaks luua prantsuse Indo-Hiina. Ja Afganistan ja Birma olid lihtsalt jäänud nende koloniaalimpeeriumide vahele. See oli 19. sajandi suur mäng, nii nagu seda nimetatakse omalaadne vana ja külm sõda. Kuigi midagi külma selles sõjas ei olnud. Paukusid kahurid ja hukkusid tuhanded inimesed. Afganistan käis pärast Hamas šahh Dali surma 1772. aastal mõneti alla. Lihtsalt suurmehe saapad olid tema järglaste jaoks liiga suured. Ahmadi poeg Timur Mirsa šahh valitses umbes 20 aastat suhtelises rahumeeles. Ent tema 24 poega, kes pärast tema surma elus olid, ei suutnud riigijagamise ja valitsemisega toime tulla. Valitses pidev kodusõjaolukord teineteise järel ja läbisegi olid võimul vennad Samaan Mahmoud ja šahh Shutša. Tegelikkuses oli võimega vesiir Fate Khani käes. Ja seda kodusõjaolukorda kasutas ära edukalt India Sikkide valitseja ransid sing, kes võttis ära riigilt Pansabi, Kashmiri Sindi ja pelutschistani tänapäeva Pakistani alad. Kui Fate khaan 1818. aastal mõrvati, haaras võimu hoopiski tema vend tost Muhammad. Tost tähendab sõpra ja sõber just selles mõttes, et hiljem sai temast Briti India suur sõber ja tema ajal sai ka Afganistanist Inglismaa eestkostealune. Kaoses ja kodusõjast räsitud Afganistani olukorras nägigi Briti India oma võimalust. Ja kasutades ettekäändeks üsnagi ebapopulaarse ja ka naistemaia šaht Shutša viletsat valitsemist ründasid inglased. 1838. aastal. Algas esimene britti afgaani sõda mis vältas peaaegu neli aastat. Inglased saatsid kohale 5000 sõdurit briti ohvitseride käe all. Sõdurid olid valdavalt Indiast värvatud ja kuigi neil õnnestus väga kiiresti Afganistan okupeerida hakkasid nad kasutava šaht suusat nukuvalitsejana ja otsustasid kohale jääda. Oma armeega. See loomulikult pustudele afgaanidele ei meeldinud. 1841. aasta oktoobris algas mäss. Ridamisi tapeti erinevates linnades asuvaid Briti garnisoni ja eriti oli afgaanide vaen ja vägivald suunatud briti ohvitseride ja koloniaalesindajate suunas. Praktiliselt kõik kaotasid oma elu. Ja nõnda juhtuski, et sellest 50000-st mehest kes hakkasid taanduma India suunas, pääses ainult mõnisada. Ja sedagi armee arsti doktor Bayrdoni juhtimisel. Vaevu päästeti briti impeeriumi lipp. See oli tõenäoliselt briti koloniaalimpeeriumi kõige suurem ja kindlasti kõige häbiväärsem lüüasaamine. Riigis haaras võimu aga järgnevaks 20-ks aastaks sedasama tost Muhammad ja valitses 1842.-st kuni 63. aastani. Kuigi ta oli võimul olnud juba varemgi 20 aastat. Nii et kokku 40 aastat. Tema järglased, varaksay perekond valitsesid aga Afganistani kuni 1973. aastani. Selle esimese afgaani sõja avansina vallutasid inglased Sikkide riigi bandžebis. Ja Krimmi sõja järel näis inglastele hetkeks ka, et Venemaa edasitung Aasias on peatatud. Aga tuleb etteruttavalt öelda, et see oli lühiajaline unistus. Tost Muhammad valitses riiki kõval käel. Kõik vaenlased alistati ja vajadusel saadeti riigist välja. Tost Muhamedi hüüdnimi oli detai kuldne mis viitab tema armastusele ehete ja kaunite riiete vastu. Tema isa oli pustu ja ema pärines Aserbaidžaanist. Tema kodumaa oli Afganistan, ent oma kahe valitsuse vahel elas ta eksiilis Indias. Tundes siis Briti India reegleid üsnagi hästi. Valitsejana oli tal hiilgav õukond ja kaunitaridest tulvil haarem. Surres oli elus 25 naist, 27 poega ja 25 tütart. Kahjuks kordus tost Muhamedi surma järel kõik taas. Ka tema poegadel oli raskusi riigi jagamise ja valitsemisega. Puhkes hävitav kodusõda af Sally Sammy ja šheer Ali vahel. Viimaks väljus sõjast võitjana Sherali apsal khaani. Perekond põgenes venelaste võimu all olevasse Samarkandi. Teise briti afgaani sõja ettekäändeks 1878 kuni 1880 oli aga Serali liigne vene-sõbralikus ja vahetuks ajendiks siis 1878. aastal vene saadiku Leonstoleetovi saatkonna külaskäik Kabuli. Inglased kartsid, et Afganistan langeb vene tsaaririigi mõjusfääri ja venelased vallutavad sellegi oma Kesk-Aasia valduste hulka. Sellega oleks vene tsaaririigipiir nihkunud ohtlikult lähedale vastu Briti India piiri. Inglased nõudsid Seralilt afganistani alandumist Inglismaa eestkoste alla ja seda, et briti resident ja Inglise väed oleksid Kabulis. Seekord oli inglaste sõjakäike edukas. Sherali järglane Jakub khaan allkirjastas 1879. aastal kanda Maci lepingu millega Afganistanist sai sisuliselt Briti protektoraat. Inglased otsustasid Afganistani välissuhtluse üle. Pärast invasioonivägede enamuse lahkumist puhkes ent taas mäss. Briti resident ja kohale jäetud sõjaväeüksus tapeti. Nõnda olid inglased sunnitud taas kord vallutama Afganistani ühe sõja käigus kaks korda. Pärast seda lasid nad Kabuli kaitserajatised õhku. Mässu juhid poodi ja Jakub khaan viidi vangina Indiasse. Samarkandist kutsuti afganistani valitseva apsal khaani poeg Abdul Rahman raudne emiir, nii nagu teda kutsutakse. Ja tema valitses 1880 kuni 1901. Ta oli ligi 10 aastat elanud Samara kandis jätaškendis vene võimule alistatud Kesk-Aasias. Ja teisalt asetasid ta võimule jällegi Briti väed. Seetõttu mõistis ja nägi Abdul Rahman ülimalt hästi, kui teravalt kaks impeeriumi Afganistanile hammast ihuvad. Seetõttu võttis ta vastu inglise raha ja relvad nõustus olema nende võimualune. Samal ajal alistas vastalisi tadžiki usbeki hõimud ja asustas Nad vajadusel ühest afganistani maanurgast teise ning valitses raudse käega lubamata kellelgi üle piiri minna. Järgnevad 30 aastat kartis Briti impeerium endiselt venelasi ja nende mõjul laienemist Kesk-Aasias sest venelaste vallutused Kesk-Aasias lõppesid alles 1886. aastal, kui tõepoolest jõuti Afganistani piirile. Alles 1905. aasta revolutsioon ja Venemaa kaotus Jaapanile Vene-Jaapani sõjas 1000 904905 tegid vene-hirmule lõpu. 19. sajandi lõpul alistasid inglased ka mässumeelsed hõimlased Afganistaniga piirnevate veel tänapäeva Pakistani aladel. Ja 1893. aastal fikseerisid lepinguga Afganistani-Pakistani piiri mida Afganistan küll tänaseni ei tunnista. Seda piiri kutsutakse briti kartograafi järgi turrandi liiniks. Aga Abdul Rahmanni raudseemiri lemmikütlus olevat olnud pustu pole kunagi rahul. Välja arvatud siis, kuidas sõdib. Raudseeniiri surres 1901. aastal tõusis võimule tema poeg Habib vulla kes valitses 18 aastat. Erinevalt oma isast armastas ta lääne leiutisi ja lasi neid ka üsna palju Afganistani tuua. Esimese asjana rajati Kabuli seebitehas. Tore inimesed said vähemalt puhtaks. Riik sai ka esimese hüdroelektrijaama ja Kabuli linn. Elektrivalguse. Rajati esimesed teed, kus sai autoga sõita. Tõsi, autod olid ainult. Asutati esimene kõrgkool, Habiibia kolledž 1904 ja ka Kabuli sõjaväeakadeemia. 1905. aastal sõlmis emiir briti Indiaga sõpruslepingu lubades vastutasuks 40000 naela eest aastas inglased korraldama oma välissuhteid ning külastas isegi isiklikult 1907. aastal Indiat. Aga miski Habi mullachis ei meeldinud inglastele ikkagi. 20. veebruaril 1919, mil emiir viibis mägedes jahiretkel lasi inglaste palgatud snaiper India päritolu muslim mustafaassegiir emiiri maha. Siia juurde tuleb öelda, et sellel salamõrvaril õnnestus põgeneda. Aga 1921. aastal tabati ta hoopis teiselt hulga kõrgema profiiliga töölt, kui niimoodi võib öelda. Nimelt üritas mustafaaseid hiir koos vene päritolu Ivan Grigooriga mõrvata Türgi vabariigi loojat Mustafa Kemal Atatürk i ja seda Türgis. Mõrvakatse kukkus läbi ja mõlemad mehed poodi. Nii et karma saab ühel hetkel su kätte. Nii ehk naa. Habi mullachi järglasena tõusis aga kaheksaks päevaks võimule tema ülimalt usklik vend nas rulla. Ent peagi kukutas havi Pullachi poeg Ama nulla, khaan. Oma onu lasi onu vangi heita ja aasta hiljem seal vangis ka mõrvata. Oma nullahhit, kes valitses 1919 kuni 29 kümmekond aastat tuleb pidada afganistani kuningriigi tegelikuks loojaks. Võimule tulles lasi oma nulla kohe oma vägedel brit Indiat rünnata tabades briti impeeriumi kõige ebasobivamal hetkel. Inglismaa oli esimesest maailmasõjast nõrgestatud ja Briti India loodepiirialad mässasid. Veebruarist augustini 1919 väldanud kolmanda sõja tulemusena sai Afganistan iseseisvaks ja seetõttu on aastaarv 1919 tänaseni afganistani vapil. See tõi kaasa ka afganistani kaasamise rahvusvahelisse diplomaatiasse. Muuhulgas oli Afganistan üks rahvasteliidu asutajaliikmeid. Ava nulla üheskoos oma äia Mahmoud tarsiga olid afganistani kõige suuremaid moderniseerijaid. Mahmoud tarsi oli elanud Damaskuses eksiilis. Ta oli ka kuningaperekonna liige, talit ost, Muhamedi venna kauge järeltulija. Ja ta oli maailma näinud mees, filosoof, luuletaja ja polüklot. Muuhulgas tõlkis Mahmoud tar Siim pustu keelde Sülverni teoseid sest nii emiir kui Mahmoud tarsi olid Sülverni kirjeldatud leiutistest vaimustuses. Ühtlasi oli ta oma nullachi ajal pikka aega Afganistani välisminister Mahmoud tarsi, tütar Soraia oli aga Ama nullachi. Kuninganna. Naine osales isegi valitsuse istungitel, käis koos abikaasaga jahil ja ratsutamas, organiseeris heategevust ja võitles afgaani naiste õiguste eest. Aga Nad olid liiga moodsad afganistani inimeste jaoks. 1927.-st kuni 28. aastani viibisid kuningas ja kuninganna visiidil Lähis-Idas ja Euroopas külastasid Egiptuse kuningat Pärsia šahhi, Itaalia kuningat, paavsti, Belgia, Itaalia kuningakoda ja Saksamaa kantslerit. Muuhulgas kohtusid ja olid vaimustuses nad ka Benito Mussolini inist. Ent mis afgaane kodumaal ärritas, olid pildid, mis ilmusid välismaa ajakirjanduses kus kuninganna oli ilma pearätita ja kandis ainult vaevu põlvi katvat kleiti. Kodumaale naastes kavandas kuningas loomulikult täieliku lääneliku reformimist, uut põhiseadust, usu ja riigi lahutamist, mitme naise pidamise keelustamist ja muid moodsaid asju. Aga vastuseis kasvas peagi üle mässuks. Mäss algas juba 1928. aasta lõpus ja 29. aasta jaanuaris olid üles tõusnud juba Kabuli all. Kuningas oma nulla loobus kiiresti võimust ja põgenes koos naisega algul Indiasse ja hiljem Itaaliasse. Emirama nullaks suri 1960. aastal Zürichis tema kuninganna Soraia 1968. aastal Roomas. Nad mõlemad on siiski maetud Afganistanis seal alla paadis asuvasse mausoleumi. Kolmeks päevaks tõusis troonile oma nullachi vend, ent temagi pages 18. jaanuaril 1929 lennukiga Caboolist. Ja kohale tulid mässajad. Jaanuarist kuni oktoobrini 1929 valitses Cabooli tadžiki päritolu bandiidi kuningas Habi bulla galakaani. See oli verine aeg, võim oli islamiäärmuslaste käes. Kõik pargid kaotati ja muudeti juurvilja aedadeks. Naistel keelati kooliskäik ja üldse läänekoolid pandi kinni ja loori kandmine muudeti kohustuslikuks. Iga väiksemgi üleastumine ja eksimine islami seaduste vastu päädis karmi karistusega ja karistused olid islamile omased. Kividega surnuks loopimine, jäsemete hambuteerimine või hukkamine. Valitsusvägede ja riigivõimu esindajate riismed suutsid end koguda alles sügiseks. Nende etteotsa asus armee kindral Mohammad nadiir tost Muhamedi vanema venna kauge järglane. Ning ka 1919. aasta briti afgaani sõja võidukas võitja. Oktoobris vallutati ka puhul tagasi ja mässu juhid poodi ja jäeti kuudeks rippuma sinna, kuhu nad olid riputatud. Vastutulekuna usumeestele tühistas Mohammad nadiir kõige radikaalsemad läänelikud reformid ja asus ise afganistani kuningana valitsema. Ent Vladimir šahh ei saanud kaua rahus valitseda. Ainult 1933. aastani. Selle aasta novembris, kui kuningas oli õnnitlemas kooli lõpetajaid ehk siis kooli lõpuaktusel tulistas 16 aastane mongoli pärit olukadet Abdul Kalük kuningale kolm kuuli rindu ja pähe. Mõrvar ja veel 16 vande nõulast hukati loomulikult tulistaja, eriti piinarikkal kombel jupikaupa tükeldades. Nadiir šahhi poeg Mohammad sahhir šahh oli viimane afganistani kuningas Dali võimul 40 aastat. Mis selles maanurgas oli ülipikka aega. Tal oli õnne valitseda rahumeeles ja ilma suuremate mullistusteta. Ta oli haritud mees. Ta oli õppinud Prantsusmaal pastori instituudis ja Montpellier Ülikoolis. Kuigi ta tuli võimule üheksateistaastasena, oli ta juba jõudnud olla nii kaitse kui haridusminister. Lisaks Pustuja tari keelele, mida peaaegu kõik inimesed Afganistanis kõnelevad, kõneles kuningas sujuvalt ka prantsuse ja pärsia keelt. Tegelikkuses aga juhtisid pea kogu kuningavalitsuse ja valitsust teised. Algul olid need tema olud Muhammad Hassiimia šahma muud ning viimaks onupoeg, kes oli ühtlasi tema naise vend Muhammad taud khaan kes oli peaminister 1953 kuni 56. Aga Missis Mohammad šahhi šahhi ajal valesti tehti et ta lõpuks 1973. aastal kukutati. Tegelikult on sellele küsimusele väga raske vastata. Teise maailmasõja ajal jäi Afganistan neutraalseks, kuigi kuningale sümpatiseeri Sid ilmselgelt Saksamaa, Itaalia ja Jaapan. Taud Khani ettevõtmisel balansseeritud teise maailmasõja järel üsnagi edukalt Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide leeri vahel saades majandusabi mõlemalt saadud raha isegi ei kantud korruptiivselt kõrvale, vaid selle eest ehitati teid, sildu, tunneleid ja tehaseid. Asutati koole ja moderniseeriti riiki. 1964. aastal valmis uus põhiseadus, mida peetakse üheks parimaks islamimaailmas. Sest ka see põhiseadus suutis edukalt balansseerida islami tavade ja demokraatia vahel. Kahjuks ei saanud Afganistani valdavalt kirjaoskamatu rahvas sellest seadusest aru või siis ei tahtnud saada. 1960.-teks aastateks olid välja kujunenud kolm leeri. Kuningameelsed hõimujuhid ja ülikud marksistid, kommunistid ning islamistid. Esimestele kuulus maa rikkused. Teised olid tugevad tööliste talupoegade seas, kolmandad aga üllatuslikult tudengite hulgas. Võib-olla võib Afganistanile sellel ajaperioodil ette heita liigset kaldumist Nõukogude impeeriumi suunas. 1955. aastal käis visiidil Hruštšov 1963 Brežnev ja 1965. aastal käis kuningas ise Moskvas. Ja võib-olla lasid Ameerika ühendriigid käest võimaluse Afganistani abistada ja enda poole kallutada. Ei tea. Igatahes seitsmeteistkümnendal juulil 1973, mil kuningas oli Itaalias ravil, tal oli selg haige ja ka silmad vajasid ravi. Kuulutas armee ülemjuhatajaks tõusnud taud, khaan Kuninga kukutatuks ja vabariigi looduks. See oli peaaegu veretu revolutsioon. Ainult kaheksa ohvitseri kaotasid oma elu. Kuningas astus tagasi ja kuningaperekonnaliikmed, kes soovisid, järgnesid talle eksiili Itaalias. Taud khaan hakkas presidendiks ja valitses järgnevad viis aastat nõnda. Ta hõivas ka kuningapalee ja nimetas selle presidendi residentsiks. Viimane kuningas elas eksiilis Itaalias Rooma lähistel ligi 30 aastat, tegeledes malemängu golfi ja aiandusega. 2002. aastal naasis ta kodumaale ja toetas kõigiti sõjast laastatud maa ülesehitamist teenides parlamendilt ära rahva isa ametliku tiitli. Elu lõpuni. Aastal 2007 elas kuningas taas oma palees. Tan maetud Maran Jeani mäele Kabulist idas. Aga mis juhtus Afganistanis pärast kuningriigikukutamist? Taud khaan kukutati aprillist 1978 marksistide kommunistide poolt. Sauri revolutsiooniks nimetatakse seda tema ja ta pere. Tal oli neli poega, neli tütart ja abikaasa mõrvati ühes suure hulga teenijatega. Nende laibad leiti alles 2008. aastal massihauast ja maeti 2009 pidulikult ümber. Võimu haaranud marksistid lõid afganistani demokraatliku vabariigi mille toetuseks tungisid 1979. aastal riiki Nõukogude Liidu väed ja algas pikk-pikk kümneaastane sõda. Iseseisvusmeelsed osutasid raevukat vastupanu. Sõjas hukkus 10 aasta jooksul ligi kaks miljonit inimest ja neli miljonit põgenes riigist. See oli külma sõja üks verisemaid konflikte. Korea ja Vietnami sõdade järel. Vastupanu võitlejad asutasid Pakistanis Talebani nimelise islamistliku ühenduse, mispärast Nõukogude Liidu vägede lahkumist 1989. aastal afganistani vallutama asus. Ja 1994. aastal kuulutati välja afganistani islamiriik. Peale Kabuli vallutamist kolm aastat hiljem nimetati see ümber islami emiraadiks. Aga kuningat nad endale tagasi ei tahtnud. Nõukogude nukuvalitsuse juht Mohammad natsi bulla, kes oli varjunud ÜRO hoones Kistiselt välja hukati ja tema alasti kastreeritud surnukeha veeti veoauto järel Talebani võitlejate poolt. Tänavail hukati teadmata arv inimesi. Vastupanu islamistidele, põhjaaladel aga jätkus. Talibanist välja kasvanud al-Quaeda poolt. 11. septembril 2001. Ameerika Ühendriikides toime pandud rünnakute vastuseks ründasid aga riiki USA ja Nato väed 2002. aasta algul. Enamus vägesid viidi küll aastal 2014 välja ja sõda kuulutati lõppenuks. Aga tegelikkuses sõda jätkub. Endiselt plahvatavad pommid ja ründavad enesetaputerroristid. Hukkunud on sellel perioodil juba üle 150000 inimese. Ja rahu ei ole silmapiiril. Kas aitaks kuningriigi taastamine? No vaevalt kuigi kadunud kuningal šahhižhahhil oli oma abikaasa humairaga kokku kuus poega ja kaks tütart. Vanimad neist on üle kaheksakümneaastased. Praegune ametlik troonipärija on teine poeg Ahmad Shah khaan sest tema vanem vend suri üheksaaastasena. Ahmad šahhil on ka kaks poega ja tütar. Ja tema vanim poeg on juba ette troonipärijaks kuulutatud. Hetkel kannab ta tiitlit Muhammad kaheksas ja Ta on sündinud aastal 1962. Nagu näete, on kurjakuulutav hüüdnimi suurriikide surnuaed. Mõneti õige. Kindlasti on Afganistan aga paljude inimeste surnuaed. Ja seda siis lisaks muissetele riikidele, mis ei suutnud Afganistani vallutada. Aga nagu näete, murdis siin oma hambad Briti impeerium ja pärast sissetungi lagunes nõukogude liit. Ameerika ühendriigid siiski veel püsivad. Kuigi Afganistanis ja Iraagis peetud sõjatulemid on siseriiklikult olnud väga valusad. Milline on Afganistani tulevik, kas saabub rahu? Ei tea. Ennustamine on tänamatu töö. Kas sõdade ajal sündinud inimpõlved oskavadki enam rahus elada? Kas lumepallina veerevad vägivalda ongi enam võimalik peatada? Vaid üks on selge. Vihkamise seemnest kasvab surmavili ning verega väetatud põllud. Vilja ei kanna. Helipuldis oli Maristambach, mina olen Martti Kalda. Tänast saadet jääb lõpetama pisut teistsugune muusika, see on nimilugu, Kanada rokkbändi Evens pluus 2012. aasta albumilt gravia Avempaes kuulmiseni.