Kuidas elada 100-ni aga veel üheksakümneselt möllu teha? Inimesi ja loomi eristab palju asju, kuid vastuolulisim neist on võime mõelda selle üle, mis on elu mõte ja mis annab elule mõtte. Tänases saates küsime, mis teeb elu mõttekaks ja 100-ni elamise küsimusi, küsivad Marju Himma ja Linda Eensaar. Need, kes on 50 seal terved, on kaheksakümneselt õnnelikud. Tsitaat Harvardi meditsiinikooli psühhiaatriaprofessorilt Robert valdingerilt. Se professor juhib üht väga pikkaajalist uuringut, mis on üle elanud õige mitu juhtida. Harvardi ülikooli pikaajaline uuring algas juba 1938. aastal. Teadlasi tasusid jälgima 268 Harvardi ülikooli teise kursuse mees, tudengielu ja tervist. Meestudengid seepärast, et toona ei olnud veel naisi lastud Harvardi sellesse kolledžisse õppima. Ja see uuritavate seltskond on väga kirju. Nende hulgas on arste, juriste, ärimehi, joodikuid, skisofreenik, kuid aga kahjuks president. Jah, USA hilisem president John Fitzgerald Kennedy oli ka algse valimi hulgas. Kõigist uurimisalustest on praeguseks elus 19 kuid see uuring on aastate jooksul laienenud ja praeguseks uuritakse ka nende meeste lapsi, keda on enam kui 1300. Aga miks on üldse vaja inimesi nii pikalt uurida? Nagu öeldud, ei jälgitud vaid meeste tervist, vaid ka elukäiku. See tähendab suhteid, karjääri, enesearengut, abielusid ja laste saamist. Tuleme korraks tagasi Robert valdingeri tsitaadi juurde. Need, kes on 50 seal terved, on 80.-te õnnelikud. Selle järgi oleks õnnevalem justkui hea tervis. Aga see pole päris nii lihtne. Selleks, et alla kaheksakümneselt õnnelik on vaja elu mõtet midagi, mille pärast elada. Ja selle juures omakorda on väga oluline roll lähisuhetel. Erinevalt rahast ja kuulsusest hoiavad lähisuhted ehk abikaasad, lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed inimesi tervemana ja õnnelikumana. Aga kuidas? See on õigupoolest üsna lihtne. Raha või kuulsus ei päästa meid elu kriiside eest. Näiteks töö kaotuse korral või sotsiaalse halvakspanu alla sattudes on tugevatele pere või sõprussuhetele alati võimalik loota rahale ja kuulsusele paraku mitte. Õigupoolest on see üsna terviklik ring. Head suhted teevad õnnelikumaks. See omakorda vähendab stressi ja kaitseb tervist. Head tervist on aga vaja selleks, et hoida lähisuhteid, saada lapsi ja tunda elust. Tartu Ülikooli sotsioloogia vanemteadur Mare Ainsaar selgub, et eestlastel on õnnetunde kogemiseks vaja üksnes seda, et ei ole negatiivseid tundeid. Kas sellist veidi abstraktset isiklikku tunnet nagu õnn saab üldse mõõta? No teadlased ikka mõõdavad, et no kõige tavalisem on mõõta kahte asja, et üks on õnn, aga väga sageli, kui räägitakse õnnes, siis mõõdetakse ka rahulolu eluga. Ja esimene küsimus ongi, et kas õnn ja rahulolu erinevad ja vastus on, et, et nad on suhteliselt lähedased, agarad ikkagist, erinevad asjad, nii et õnn on selline, natuke emotsionaalsem. Aga uuritud, et noh, et kui emotsionaalne, kui ajutine ta siis on, et kas see muutub nagu iga tunniga või ja vastus on, et ei, nii muutlik see nagu ei ole. Et ehk siis võiks arvata, et inimestel on selline, kas rahulolu ja õnne selline kogus sees ja tavalised sündmused, neid mõjutavad küll, et elusündmused ja ja võib-olla võib ka päeviti kõik, kui ta kõigub oluliselt vähem, kui me võiksime niimoodi eeldada. Ja samuti on siis arvatud, et õnn peaks siis olema see, mis nagu kõigub, Row võtan ja rahulolu on selline natuke analüütilise amet, kus sõbraiivne rohkem võrdleb oma elu oodatava tulemusega tegelikkust ja peaks olema stabiilsem. Nii et analüüsid näitavad umbes, et 70 protsenti sellest õnnest ja rahulolust on samad. Nüüd millest ta koosneb, et kas ta siis negatiivne või positiivne. Et jälle, et võiks ju tegelikult mõelda, et see on selline enam-vähem pidev skaala, et kui ei ole hästi, siis on halvasti. Aga teadlased on muidugi proovinud seda siis erinevalt, et ka mõõta neid erinevaid ots ja aru saada, et kumb rohkem mõjutab ja laga globaalne tulemus on siis selline. Et nendes riikides või ühiskondades võib-olla kus tervikuna seda õnne on vähem inimeste elu on raskem, piisab siis heaks eluks, õnneks juba kui õnnetusi ei ole ja mida rohkem me siis areneme, õnnelikumaks saame keskmiselt. Seda vähem selle õnnetuse puudumist, noh, piisab, et ja rohkem oleks vaja siis ikkagist midagi nagu toredad ja emotsionaalselt. Nii et ühiskonnale on nagu väga erinevad. Et Eesti on vahva riik, vahva ühiskond, sellepärast et Meil toimub palju muutusi ajas. Et ja ka viimase 25 aasta jooksul me oleme päris kiiresti arenenud. Et mis Eesti ühiskonnas on juhtunud, on see, et üheksakümnendatel olime sellised suhteliselt madala õnne rahuloluga riik siis viimased 20 aastat on väga kiire arengu Tomand. Jane, kõige viimased andmed, mis me vaatame Euroopa sotsiaaluuringu pealt aastalt 2016 näitavad juba, et me oleme selline üsna üsna õnnelik ja isa rahulolev olev riike. Et meil on 70 80 protsenti õnnelikud ja rahul oma eluga. Kuidas teadlased mõõdavad, et kuivõrd õnnelik on rahvas? Kõige mõistlikum on inimeste enda käest küsida, et ja need küsimused võivad natuke erineda, aga kõige tavalisem variant ongi küsida, et kui kujunalik te ulata, kuivõrd õnnelikud on siis eestlased ja et viimased uuringud näitavadki, et, et need uuringud, millega mina tegelen, need kõige rohkem kasutame sellist nagu pidevalt skaalat, et võib-olla väga õnnetu ja võib-olla väga õnnelik ja kures ja keskkohta tõmmata nagu joon, need jagada tegelikult inimeseks nagu kaheks. Et kes on siis natuke või väga õnnetud ja kes on siis natuke või palju õnnelikud, siis umbes 20 protsenti on rohkem või vähemal määral õnnetud. Ja 80 protsenti on, on õnnelikud. Üldjoontes ja 10 10 aastat tagasi oli sedasi, et Eestis siis enamasti sinna keskkeskmiste ümber inimesed ennast positsioneerinud, nad ütlesid, et noh, ei ole õnnelik ega õnnetu. Siis niisugune tore trend on see, et järjest rohkem inimesed siis julgevad või teed ütlevadki, et nad ikkagi on õnnelikud. Mis tagab eestlaste rahulolu oma eluga ja mis teeb eestlase õnnelikuks, mida välja tuuakse eestlaselt mõnes mõttes on sellised nagu inimesed ikka, aga meil on omad eripärad siis ka ja eestlaste võib-olla siis kõige suurem eripära võrreldes mõnede teiste Euroopa riikidega on see, et meie õnn ja eluga rahulolu on väga palju, sõltub majanduslikust toimetulekust. Et rohkem kui kui teistes riikides ja, ja see ei ole muutunud, et see on peaaegu läbi nende aastakümnete seesama, et tegelikult neid, et asjaolusid, mis mõjutavad inimese õnne, rahulolu on, on päris palju. Tao kõige tavalisemad on tervis, majandus, sotsiaalsed suhted, avaga. On teada, et inimeste, siis niisugune isiksuseomadused võib-olla millal midagi tegemist geneetikaga mõjutavad. Aga jälle, et kui me paneme need kõik asjaolud nüüd sinna ühte mudelisse kokku siis kõige suurem üllatus on see, et eestlaste sõltuvus majanduslikust toimetulekust on väga suur ja see üldse ei näi muutuvat. Nii et eestlased on õnnelikud siis, kui nad on rikkaks eakalt just eestlase jaoks, siis et kui ta vähemalt ise tunneb, et tal on majanduslik kindlustatus olemas siis siis on temaga hästi ja kuidas seda ei tunne, et siis on temaga päris kindlasti nagu halvasti, et need vahed on inimeste vahel väga suured. Aga muud sellised elulised aspektid õnnelikkuse juures, et tervis ja number kaks on kindlasti tervis. Et natuke sõltub nüüd, et milliseid inimesi me vaatama, kas noored-vanad, et tööealised, et eri inimese siis elustaadiumites võivad ka need õnne ja rahulolu tegurid natuke erineda aga majandus ja tervis on kõigil täiskasvanud inimestel alati olemas, siis järgmised on tavaliselt usaldus, et kas me usaldame oma kaaskodanik, aga ka näiteks riigiinstitutsioone. Et seda on siis seotud seostatud sellise demokraatiaga, et ka see tuleb uuringutest välja, et kui inimesed usuvad, et nende riik on demokraatlik, see võib tähendada erinevate inimeste jaoks väga erinevaid asju, aga kui nad usuvad, et see on demokraatlik ja neil on ka võimalus osaleda selle nagu ühiskonna kujundamisele riigitööst, siis nad on oma eluga õnnelikumad ja rahulolevamad. Sotsiaalsed suhted on jälle kõigil kõigile vanuserühmadele väga tähtsad ja, ja see on, kas emis noorte jaoks, et isegi päris laste jaoks on, on väga tähtsad, et ja kõige tähtsam on see, et inimestel üldse On kedagi, kellega suhelda. Et noorest peast sõbra on väiksem probleem, et ikka on eakaaslasi ja käiakse kooli koolis, on aga mida vanemaks me saame, siis seda suuremaks probleem võib nagu muutuda, sest inimesed on võib-olla vähem seltsi diaga valima maad. Ja kui me päris vanaks saame, siis nende inimeste osatähtsus, kellel on kellegagi suhelda, väheneb aga see on siis jälle ülioluline, et kas siis mures või rõõmus või, või üleüldse on inimesel kellegagi oma mõtteid ja jagada, et ja enamasti kui inimest, need inimesed, kellel on neid rohkemgi, kellel ütleme, üldse on, et nemad on siis palju õnnelikumad kui need, kellel ei ole samasse kategooriasse näiteks läheb kui perekond, mis on yks sotsiaalse suhtluse vorm. Ja see läheb mul on siis ka uuritud, et noh, et miks ta siis mõjutab, et kus see, kus see õnn sealt siis nagu Tulad, kas lapsevanemaks või laste saamine teeb õnnelikuks. Ja asu nüüd veel eraldi teema, aga kõigepealt siis partnerlusega seotud ära ja ongi üks üks pool on arvatud, et on siis selline kui partneri leida elusse. Ta on selline, ongi emotsionaalne, puhas õnnefaktor, et et mul on tore olla või on tore, tore inimene ja siis ma tunnen ennast palju õnnelikumana ja teine asi selline instrumentaalne, et ehk siis koos tegutsedes või koos toimetades on tegelikult elu lihtsam. Paljusay riske saab hajutada või oma toimetulekut täiesti sellist praktilist toimetulekut parandada. Aga ma arvan, et see, mis on nagu partnerlusega sama efekt on tegelikult igasugustel sotsiaalsetel, suhetel, ka sõbrasuhetele või kolleegi toetava kolleegi suhetel. Nii, nüüd on, kas lapsed muudavad inimesi õnnelikumaks või mitte. Et Eestis on vastus siis jah, et üldiselt. Et kui me võrdleme näiteks neid samu ütleme samas vanuses inimesi, kellel ei ole lapsi ja kellel on lapsed et siis land lastega inimesed on õnnelikumad ja, ja mitte ainult siis partneri pärast, sest see on üks võimalus, et me ei ole mitte laste pärast õnnelikud, vaid paljud inimesed, kellel on lapsed, neil on ka partner ja partner teeb õnnelikuks, et Eesti puhul siis efekt on mõlemal olemas, et on partneri efekt olemas, aga lapsed ikka õnneks teevad ka õnnelikumaks. Ja näiteks maailmas on siis väga palju tulemusi selle kohta, et oleneb nüüd ka, et kui palju lapsi on, mitmes laps on mõnes kohas siis ka see, kas on poisslaps või tüdruklaps ja siis on veel emadele ja isadele on see mõju nagu erinev. Et enamasti on siis heituda, et noh, esimene laps teeb enamasti lapsevanemad, nii emad kui isad õnnelikumaks, aga järgmistega sõltub väga palju, millises riigis elatakse, et kui raske või kerge see lapsevanema elu on, et sageli siis hoopis naista näiteks õnn või eluga rahulolu hakkab kas teisest või kolmandast lapsest hoopis vähenema. Aga veel kord, et, et see on nüüd selline asi, mis sõltub täpselt riigist ja, ja Eestis Eestis meie viimased andmed näitavad sedasi, et jälle, et kui võrrelda kahe lapsega vanemaid ja neid, kellel üldse ei ole, siis kahe lapsega on ikka rõõmsamad ja õnnelikumad kui need, kellel üldse ole. Et kas seal nüüd edasi kolm ja edasi on väga suur variatiivsus nende inimeste seas, et ehk siis me ei saa statistiliselt öelda, et täitsa läheks paremaks või tahaks, et see on umbes sama, aga me näeme, et, et lihtsalt need, et kui ühe lapsega kahe lapsega pered on, kui ühtemoodi õnnelikud või õnnetud siis kolmandast ja edasilastest on, on, on neid peresi, kes on siis väga õnnelikud ja on neid, kes on, on nagu õnnetud. Et jahedalt võrrel tuleb ilmselt mängu ka teised aspektid. Näiteks majanduslik sissetulek, tervis ja tegelikult kogu juttu rääkides nüüd õnnest ja rahulolust. Et see kogupilt tulebki ikkagist väga paljudest teguritest nagu kokku, et teadvus tänavu enamasti siis et teada saada seda üha asjaolu mõju, et kas siis partnerit või laskma panemegi need ühte mudelisse kõik kokku ja vaatame sealt, üritame välja saada siis selle ühe teguri mõju arvestades juba kõikjal. Aga seda, mida me inimeste kohta muidu teema on, see, et Tõnn või rahulolu ei tule. Ühest asjast, et nupuga väga üksikul inimesel, aga üldiselt, kui me niimoodi kogu kõigist inimestest räägime, siis see tulebki ikkagist paljudest teguritest kokku. Sageli need on seotud, et omavahel näiteks nagu ka majanduslik toimetulek või tervis või isegi rahuloluriigiga või, või ka oma sotsiaalsete kontaktide arv. Et nad omavahel on ka seotud. Aga jah, ta on selline kompleks nagu, et et ehk siis sõbrad teadlasena võib-olla võiks väita, et, et väga keeruline on olla õnnelik või rahul, kui on ainult majanduslik heaolu ja mitte midagi muud ei ole. Et selleks peab jah, terve hulk tegureid olema. Et mida ka maailma see on uuritud, on siis see, et et kuidas ühiskondade arengust sõltuvalt siis need tegurid muutuvad ja on leitud, et mida üldiselt arenemaks ja õnnelikumaks muutuma, seda keerulisemaks läheb ka nagu aru saada, kus inimeste õnn tula seepärast, et neid tegureid tulebki rohkem inimeste vabadus valida või nendega selle niimoodi. Selline soov erinevaid asju või asjaolusid arvesse võtta ja nende indi individuaalsus suureneb, et meil ei ole enam kahte või kolme tegurit, mis määravad ära kogu selle õnne suure osa haigeid on väga palju ja kui meil on väga, ütleme õnnetumad riigid või vähem arenenumad makromajanduslikud, siis on neid tegureid võib-olla vähem. Eesti puhul, kui me oleme ja võõral nad Eesti siis õnnemudelil teiste riikide mudelitega võiks öelda, et Eesti on see riik, kus ütleme, suhteliselt väike arv tegureid kirjeldav suhteliselt palju sellest õnnest ära, et, et ja veel kord väga suur osa tuleb, see asi oleks majanduslikust toimetulekust, et on terve hulk riike. Et kust näed, et ongi, et seletada, miks inimesed või konkreetsed rühmad on õnnelikumad kui teised, on oluliselt keerulisem kui Eestis. Kui on selline heaoluriik ja neid aspekte meeter punkte, mis teevad õnnelikuks, on nagu rohkem ja kui seal on suur osa punkte, mis jäävad täitmata, siis kas inimesed on heaoluühiskonnas siis kergemini õnnetud? Üldine trend on see, et et jälle väga globaalselt, et kui on heaoluühiskond, siis üldjoontes keskmised inimesed on seal ikkagist õnnelikumad. Et meie saade räägib sellest, kuidas elada pikalt, jaga õnnelikult nimetad ka kõrges eas Sakse lõbutseda, õnnelik olla, aktiivne olla siis mida teie arvate, kas õnnelik rahvas eaka kauem? Ja peaks küll seal, mis need uuringud näitavad seda, et kui see on rääkinud, et mis õnne kui mõjutab, siis vastupidi, et on leitud ka, et õnn, isa, eluga rahulolu mõjutab tegelikult iseenesest inimeste toimetulekut näiteks töökohal toimetulekut ei ole ära tõestatud, et see päästaks meid haigustest ja ka ei ole nüüd väga otsest sidet ka elu ja, aga aga me teame, et nendest uuringutest, kus on väga pikaajaliste uuring kudet et siis pigem, et inimesed võib-olla on jah nagu sellised optimistlikumad või et võimalik, et, et see mõjutab ka eluiga. Kui me vanemaks elame, siis enamasti meie elu hakkab, võiks arvata, et hakkab rohkem sõltuma tervisest Eestis jälle päriselt nii ei kehti, et kõige tähtsam on ikkagist majanduslik toimetulek ja siis tuleb terviselt. Aga, aga tervise puhul siis on väga palju uuritud, et kuidas erinevate raskete haigustega inimesed, et milline siis nende õnn või eluga rahulolu Ondjale haigust ja sageli siis leituda, et ka, et vaatamata haigust ala inimesed võivad olla nagu eluga rahul, aga see oleneb nüüd täpselt siis nendest asjaoludest näiteks juhul, kui nad on nagu taasleidnud või rohkem leidnud siis peretoetust või uued kontaktid või mingisuguse elu mõte selle juures, et siis jah, et, et haigus või tervisemured ei, ei üldse ei, ei mõjuta õnn, õnne või rahulolu või vastupidi, et see võib hoopis suurendada mõningatel juhtudel seda aga Eesti vanemad inimesed, kas nad on õnnelikud? Eesti vanemad inimesed võrreldes teiste riikidega on mitte liiga õnnelikud. Sest kui me vaatame kogu elukaard sellist noorest lapsest kui, kui päris vana eani, siis siin on võimalikud sellised erinevad mustrid, et üks, mis on väga niisugused arenenud riikides, on selline U kujuline muster. Ta kõigis riikides peavad noored inimesed väga õnnelikud, sisse hakkab langema ja osades riikides siis kui vanaks saama, tõuseb see uuesti, et vanad inimesed muutuvad umbes sellisteks nagu noored noored Eestis seda U-kujulist tõusu seal lõpus ei ole, et ta ikkagist langeb. Et nüüd jälle, et kui vaadata nagu aja trendi, siis mulle tundub, et et aastatega see langus on võib-olla vähe nagu vähenenud või kui viimane majanduskriis 2009 10 oli. Et siis me nägime, et näiteks Eesti vanemaealised olid suhteliselt isegi õnnelikumad, et noh, kõigil läks natuke kehvemaks. Aga aga nende siis hääline kõnne langus oli väiksem kui, kui paljudel teistel rühmadel. Aga jah, et et sellist tõusu meil ei ole, nagu võiks oodata mõnede riikide puhul. Ja, ja et esialgu see Eesti siis eesmärk võiks olla, et, et eakamast peast me siis vähemalt liiga palju ei lange. Nii et. Kuna alates tänasest tahan, et minu elu eesmärk on olla õnnelik ka vanemas eas, siis millest ma alustama peaksin, et millised need elulised asjad, millele ma keskendun nüüd tänasest õhtust näiteks. Ja et võib-olla kõige lihtsam on siis kindlasti sotsiaalsed suhted et siis tervise eest tasub hoolitseda, sest tervis mõjutab töötaja üllatus on see, et tervis mõjutab väga noori inimesi. Ka vanadel inimestel on kõigil tervis kehva ja siis seda peetakse nagu normaalseks. Majandus klik toimetulek kindlasti mõjutab, sellele tasub mõelda. Ma pean leidma töö, mis mulle meeldib, ja eestlaste puhul see tähendab siiski ka seda, et ta peaks majandusliku kindlustuse tooma, et aastaid tagasi mõned aastad tagasi me tegime ühe uuringu eesmärk oli just vaadata, et mis inimestega 60.-te seitsme seitsmekümnendates eluaastates juhtub. Et oli üks väga tähtis otsus, on see, et näiteks kas jätkata töötamist või aktiivset osalust või, või siis töölt nagu ära tulla. Ja me nägime, et enam muuseas Euroopa riikidest töötamine tegelikult ei teinud inimesi kuidagi õnnelikumaks, laulu laulaks aga Eestis ja Soomes see efekt nagu oli. Aga edasi uurisime, panime kõik tegurid sinna sisse, siis tuli välja, et sa efekt tulenes ainult sellest, et töötavad eakad inimesed, et saavad meil kõrgemat sissetulekut. Ja kui me nüüd sissetulekuid arvesse võtsime, siis me leidsime, et töötamine ei mõjutanud, ta ei teinud ka halvemaks inimeste elu, aga ta ei teinud ka oluliselt nagu paremaks. Aga nüüd on selline provotseeriv küsimus, et kas pigem elada õnnelikult või pikalt. Ja ka need iseenesest jänest ei välista iseennast, et teaduslik kult me võiksime. Võiks olla niisugune täitsa kehtiv hüpotees, et need, kes on siis õnnelikumad, nad elavad ka pikemalt, et minu teada ei ole nüüd päris head tongituutset uuringut, mis ütleks, et see tõepoolest niimoodi on. Ja seal võib olla ka keeruline, et just sellepärast, et seal ongi väga-väga palju tegureid, et mis pikaajalisust mõjutab, sest pikaajalisus on Tõnis ka väga palju mõjutatud selliste bioloogiliste ja tervise tervisega seotud asjaoludel poolt, et seal see sotsiaalne komponent on ainult üks komponent, mis on kindlasti tähtis komponent, aga jälle mitte mitte ainuke. Nii et ma arvan, väga mõistlik elustrateegia oleks teha muidugi mõlemad, et õnnelik tasub igal juhul olla, sest veelkord, et see ei ole ainult asi iseenesest, et on, on tore olla vaid peal, need teadusuuringud on näidanud, et see aitab ka paremini toime tulla ja pikalt, et elada üldiselt tahe, tahetakse, et enamasti, et eriti kui tervis korras on, tervis on ülitähtis, vanemast east tehti inimeste, siis suur eriteema on mentaalne tervis, me teame, et meil on stressitase ja depressioon, aga kõrge ja mitte ainult tööealiste seas ka vanemaealiste inimeste seas. Ja see on nüüd jälle see asi, mis on väga seotud siis sotsiaalsete suhetega, sest ta on väga hästi teada, et kui meil on palju suhteid või võimalusi, siis kas seda konkreetset abi või võimentaalset abi saadas tõenäosus elus edukalt toime tulla, nagu paraneb ja, ja see mõjutab ka meie mentaalset tervist. Mentaalne tervis on jälle siis füüsilise tervisega seotud, et ja et need kõik asjad panustavad siis pikka ja õnnelikku ellu. Aitäh Mare Ainsaar. Millal te viimati tõeliselt õnnelikuna tundsite? Ma annan teile inspiratsiooniks natukene helituge. Elu on nagu võidujooks, keegi ei lähe võidujooksule teadmata algus ja lõpp. Punkti kõik ei lähe nalja võidu peale. Aga mõni läheb ka. Igaühel on oma eesmärk, aga kõiki võidujooksjaid ühendab see, et nad teavad, kuhu nad jõuda tahavad. Ajaeluga on natukene samamoodi. Finiš on kõigil sama, aga eesmärk võib olla erinev. Elu eesmärk võib olla näiteks olla õnnelik kuigi see on rohkem teekonnale kui finishi-le orienteeritud eesmärk. Aga kindlasti on inimesi, kelle elu eesmärk ongi olla õnnelik. Ja see omakorda tekitab muidugi rea uusi küsimusi. Näiteks kui me oleme kogu aeg väga õnnelikud, kas me üldse oskame seda teadvustada? Selleks, et tajuda õnnelikkust, on vaja võrdlusmomenti see tähendab võrrelda õnne, kurbuse või õnnetu olemisega. Või teine küsimus, kuidas õnnelikkust mõõta? Sellele küsimusele saime Mare Ainsaare intervjuust juba tegelikult ka vastuse. Aga tuleme tagasi selle juurde, mis teeb elu mõttekaks. Kas teadsid, et tegutsemine teeb elu mõttekaks, kuid mitte igasugune tegutsemine? Inimene saab tunda rahulolu tegutsemisest vaid juhul kui ta sellest tegevusest midagi endale väga vajaliku saab. Jah, see midagi väga vajalikku, võib-olla ka raha. Kuid pikaajaliselt vaid raha pärast töötamine lahustab lõpuks nii motivatsiooni kui ka töö mõttekuse. Töö, mida ei ole kellelegi vaja ka raha eest ülistab inimese. Seda on muide näidanud vangidel tehtud uuringud, kus elu mõtet lahustasid nende puhul tööd, millel polnud mingit eesmärki, tulemust ega ka kasu kellegi jaoks. Kriitiline hetk saabub siis, kui tervest elust kaob mõte ära. Tunne, et elu on tühine. Jutt käib sageli kaasas vaimse tervise häiretega näiteks depressiooniga. Ja see on üks peamisi põhjusi, mille toovad välja enesetapu katse sooritanud inimesed. Seega elu mõtte otsimine ja selle küljespüsimine on. 100-ni elamiseks sõna otseses mõttes eluliselt vajalik. Tartu Ülikooli professor Ja religiooni ning suhtlemispsühholoog Tõnu lehtsaar ei tahtnud kohe alguses küsida, et mis on elu mõte, aga kas elul on mõte, merekindlus, tööd või mitte, kuivõrd universaalne saab olla üldse elumõte või see on nüüd juba kõigil selline isiklik? Ma arvan, et võib-olla elu mõte kui selline oma olemuselt on universaalne nii nagu on universaalsed näiteks ilu, headus, armastus, sõprus, aga me leiame seda igaüks üksikisikuna ja teostame seda üksikisikuna. Ja see mõtteviis ei ole mitte uus, vaid see on niisugune platooniline mõtteviis, vaid plaatorlikate viis elu eesmärk, kui me ütleme, et see on sama asi, mis on elu mõte on õnnelik olemiseks vääramatult vajalik. Näiteks enesetappude uurijad ütlevad, et, et nende inimeste puhul, kellel on enesetapu mõtted kaheks selliseks sagedasemaks motiiviks, esiteks see ma olen üksildane, mind pole kellelegi tarvis, minu elus ei ole kedagi. Ja teine minu elul pole mingit mõtet. Ja need inimesed, kelle elul pole mingit mõtet, kindlasti ei ole õnnelikud inimesed. Huvitav, kuidas see protsess käib, et jõutakse sinnani, et aina vähem on kuidagi elul mõtet, et kas esialgu inimestel siis nagu justkui on näiteks lapsena mingid unistused ja siis need kuidagi kaovad, millesse tuleb. See on äärmiselt individuaalne ja kui me nüüd näiteks loeme niisuguste erialakirjandust selle kohta, kuidas inimesed tulevad toime raskustega kuidas inimesed leiavad elu mõtte siis üks selliseid viimaste aastate tähelepanekuid on et kas eni nii-öelda tõeks võetud või võiks öelda isegi dogmaatilised seisukohad selle kohta, kuidas inimene leiab elu mõtte või kuidas näiteks inimene leinab. Et need üldised põhimõtted ei kehti, vaid seal valitseb nendes valdkondades tegelikult äärmiselt suur individuaalsus. Millised on sellised tüüpilised melanhoolselt masendusse, depressiooni jõudmised? Elu mõtte kaotamises? Ma ei julge selliseid tüüpilisi mustreid välja öelda, aga ütleme, moodsas maailmas öeldakse seda, et tähendab niisugusesse meeleheitesse või ütleme siis depressiooni vede kasutusel mitmeid erinevaid sõnu jõudmiseks ongi tegelikult mingisugused astmed ja mis on üllatav, on see, et asi algab hoopis heast tahtest. Et need inimesed, kes on pühendunud, kellele opositsiooni, kes on tundlikud, väga sageli, jõuavad sellise läbipõlemisele depressioonini kuuluvad riskirühma, need, kes on ükskõiksed või, või sellised, ütleme rahuliku närviga nendega. Ja vot seda selleks ma ei kuulu. Ja järgmine aasta pärast head tahet tasapisi hakkab ilma tööstressi inimestele ei meeldi talle, tundub, et palet asja ja sealt juba läbipõlemine Sammedasi depressioon, see on üks niisuguseid noh, ütleme tööalase nõustamise levinumaid mudeleid. Et küsimus selles, et kas elu mõte siis kunagi lapsena olija kaob hiljem ära, siin valitseb väga suur individuaalsus, mina isiklikult usun ja arvan seda, et igal inimesel siiski on oma unistused ja kuni me suudame unistada. Seni on meil olemas ka mõte mis võib olla sama suur kui see unistus, aga seal võib olla veel suurem, kui solist. Nii et inimesed tegelikult ei ole parandamatult küündinud. Ka neil kindlasti mitte, kindlasti mitte. Ja kui me mõttest räägime, siis möödunud sajandi keskel üks austria psühhiaater, kes ise tegi läbi ka koonduslaagri diktor Franklus oli tema nimi, tema lõi täiesti noh, omanäolise psühhoteraapia suuna. Ta nimetas seda logod teraapiaks ja selle teraapia olemus oli selles, et aidata inimestel leida elu mõtte. Jaa, Frankli usk oli selles, et mõte on olemas aga me peame aitama inimest seda leida. Nii et kui mõte on olemas, iga inimene kindlasti suudab seda nii nagu iga inimene suudab hinnata ilu, teha head, armastada teist inimest, et mis see potentsiaal on olemas. Aga elusündmuste sageli ka elutraumade tulemusena potentsiaal hääbub või, või saab vigastatud. Logoteraapia, kas seda on võimalik iseenda peale rakendada, ka kuidagi oma mõtteid koondada? Kindlasti on ka selles valdkonnas on väga mitmeid selliseid erinevaid eneseabi meetodeid. Mina isiklikult pooldan siiski sellist suhtlemispõhist, et kellegagi kuus terapeudi õpetaja, sõbra usaldusisikuga kiriklikus maailmas pihi kaudu jõuda selle iseendani ka sellele, mis on, mis on elu mõte ta pigem siiski sotsiaalselt minu arvates kergemini paremini saavutatav kui üksilduses. Nii et elu mõte leidmisel on abiks jaga õnnelikuks olemisel. Ühtlasi on siis vajalik teisi inimesi. Jah, kindlasti, ja siin on, kui jutt pöörab õnne poole siis on teatud tingimused või, või ütleme, asjaolud, mille tõttu inimene saab olla õnnelik, mis tuli üksinda ei garanteeri õnne, aga ilma milleta ei saa olla õnnelik. Ja üks nendest on lähedaste suhete olemasolu ja sisuliselt tähendab see seda, et me inimestena vajame vähemalt ühte inimest psühholoogiaga seal toodud me talume kuni kolm inimest kelle suhtes võid olla täielikult avatud, keda me usaldame, kes mõistavad meid? Sülali talume kolm inimest. Noh, me muidu lahustume ära, eks ole, et kui me kõigile oma hinge puistama, siis ei ole vaja seda tervele külale jagada. Küll aga moodsas maailmas on probleem, et inimestel ei ole seda ühte tähtsat teist ja oma töös nõustajana. Millist ametit ma pidasin Raplani ametit siis aastal 2017? Kahel juhul puutusin kokku millegagi, mille nimi on täielik üksildus. Isume, essee karm ja puhas inimesel ei ole mitte kevad. Ja sellises olukorras, kui sul ei ole kedagi, aga väga raske olla õnnelik. Loomulikult te mainisite, et moodsas maailmas on just nimelt siis nagu vähem inimesi, kellega suhelda, aga samas jagatakse väga palju näiteks sotsiaalmeedias võib-olla isegi liiga palju detaile enda elust. Psühholoogias on olemas niisugune mõiste nagu eneseavamise tasandeid. Neid on jaotatud erinevalt, aga kõige pindmine tasandan mingid klišeed, tere, kuidas sul läheb, kuidas käsi käib ja me tegelikult ei küsi inimese käest, kuidas tal läheb, käsi käib vaid see on tervituse erivorm. Ja kui sealt kusagilt läheme sügavamale, siis me hakkame rääkima juba oma tööasjades, sealt edasi huvidest, väärtustest ja kusagil väga sügaval on see, mida me võime nimetada siis niisuguseks eksistentsiaalse eks jagamiseks, võib-olla ka argikeeles. Me võime nimetada seda südamesõpruseks südamelt ära rääkimiseks, millekski, mille, mille sisuks on siis selline usaldav teinud ei saava. Ja moodsas maailmas ongi see vastuolu, et Facebookis või kusagil mujal. Me räägime palju iseendast, aga selles on ka väga palju puusi. Ma praegu töötan Tartu Ülikoolis, päevas on üks, kaks aktust vähemalt. Ja eile ma loen siis ajalehest, et on inimesi, kes lükkavad edasi oma lõpetamise suvisesse aega et saada kanda ilusat kleiti. Ja seda ilusat kleiti ei olegi, sellepärast tuleb anda, et kleit on ilus, vaid seda näidata oma sõpradele ja presenteerida massimeedias. Ja see vastuolu ongi selles, et niisuguse puusi ja südamejagamise vahel on tegelikult küllaltki suur kuristik. Ja need kaks asja ei puutu kokku ja inimene, kes võib-olla särava nagu pildi peal võib väga vabalt olla üksildane oma südames ja vastupidi. No iseenesest ilusa kleidi kandmine on võib-olla ja teistele näitamine on niisugune kergekrimineerimine hakkama. Jah, ja seda ei saa kuidagi öelda, et see oleks taunitav, eks ole. Aga ma arvan, et meie aeg väärtustab rohkem ja head välja nägemist, ka niisugust ühiskondlikku märgatavus ja vähem enesesse süvenemist ja vähem olla pakutakse või neid võimalusi, kuidas ennast tagatis. No võimalik, et sellest enese poosetamise kultusest välja pääsenud, kuna inimesed on neid lugusid olnud, kui nad on nagu õnnelikumad sellest, et nad ütlevad lahti sotsiaalmeediast ja suurest jagamisest Ja mina usun küll, et aga, aga sellistel juhtudel konsega nende inimeste väga teadlik otsus see tähendab nii-öelda vastuvoolu ujuma hakkamist väga paljude jaoks sind ei ole enam olemas. Ja mis nad tegelikult on vale, sest kui me küsime noh, mis jälje me jätame või mis tegelikult on tähtis, siis ma arvan, et see on ikkagi mingi meeldejääv luuletus, teaduslik avastus, ehitatud maja, midagi, mida inimene on ära teinud. Ja kui me küsime ka suvalise Facebooki fänni või sõltlase käest kelle pilte või mida sa nägid eile, sest ainult suure tõenäosusega ei mäleta seda vaid see on lihtsalt niisugune tähenduseta infovoog. Aga mida peale suhtlemise mõtestatud suhtlemise veel võib inimeste õnnelikuks teha? Me peaksime sellisel juhul määratlema, mis asi on õnn. Ja siis me saame küsida, kas inimene selles tähenduses, nagu me mõistame, on õnnelik või mitte. Teine võimalus on küsida inimese käest lihtsalt, kas sa oled õnnelik või ei ole ja, ja siis nii on, sõltumata mida see sõna tähendab. Nüüd see, mida õnn tähendab, see on üsna palju niisuguseid naeratusi. Muide ka õnne mõisted suuresti määratleb ajastu kultuur ja religioon näiteks budistlikus mõtteviisis, õnne üheks niisuguseks olemuslikuks jooneks on kannatuse puudumine. Ja, ja selles on oma idee, kui ma küsin, mis näiteks on rahu siis rahu on 100 puudumine. Küsime, kes on terve inimene või mis on tervis, terve on see, kes ei ole haige. Ühesõnaga nii-öelda paha puudumine teeb õnnelikuks. Psühholoogid on öelnud, et õnn väljendub rahulolu tundes, see inimene, kes on rahul iseenda ja eluga olen õnnelik inimene ja see konkreetselt konkreetsel juhul, see õnn sõltub ka positiivsete ja negatiivsete tunnete tasakaalustada rohkem inimesel positiivseid emotsioone. Seda õnnelikum on inimene. Kui me võtame juude kristlikku traditsiooni, siis näiteks vana testamendi laulik ütleb, aga minu õnn on, et ma olen oma jumalale ligi, tähendab uskliku jumalakartliku inimese jaoks õnnelik olemine tähendab osadust, vahetut ütlemises usulist kogemust, jumala ligiolutunnetuses nagu mina jumala ligi, siis ma olen õnnelik. Nii et. Ongi väga erinev, aga ma arvan siiski teatud kultuuriruumis või ka usulisest traditsioonis on sellised noh, teatud suundumused. Me mõistame õnne ühtemoodi. Nüüd, kui see küsimus oli, mis siis teeb õnnelikuks? Noh, ühte ma nimetan, seal on juba selline rahulolu eneseleidmine ja ma arvan, et need inimesed, kes on nagu iseennast leidnud, annavad aru, kes nad on on nii-öelda, psüühiliselt adekvaatsed, nende enesehinnang on kohane või adekvaatne, täpne. Ei pea olema isegi hea. Ei, see on see enesehinnangust rääkides noh, väga laias laastus talongi kaks mõõdet, see saab olla kas adekvaatne või mitteadekvaatne ja teine on positiivne või negatiivne. Ja kõige hullem on see, kui ta mitte adekvaatne ja negatiivne, siis me räägime alaväärsuskompleksist. Ja kõige parem on see, kui Tanodepa, see tähendab seda, et kui ma olen enesekriitiline ja Tõnu lehtsaar, sina ei oska laulda ja ei pea viisi oled muusikaliselt andetud siis on see sulatõsi, eks ole, ja ja see teeb mind sisemiselt vabaks. Kuigi on elus tulnud ette olukordi, kus ma teiste najal olen kooris noh, niisugune esteetiline detail olnud natukene püüdlikult häält teinud, eks ole, aga, aga ma küll mingi lauas see tähendab adekvaatset enesehinnangut ja, ja seal õnnelik olemise alus mitte elada nendes emotsioonides, mitte elada teiste elu maitset, vaid teha seda Elu teeb õnnelikuks selline mõttekas tegevus, nagu ma enne ka rääkisime. Aga aeg-ajalt me peame elus tegema asju, mis ei tundu mõttekad või on tülikad. Kuidas leida nende mõttetute asjade sees endale sisu? Võta leidmisest, siis tuleb välja, et selles mõtte leidmises on teatud niisugused noh, võiks siis öelda kihid või tasandid. Ja, ja need inimesed, kellel on nii-öelda põhiväärtused eksistentsiaalsed üldised, sügavamad väärtused, paigas taluvad ka suhteliselt paremini situatiivse stress. See tähendab, et mingisuguse noh, ma ei tea, tobeda aruande kirjutamine või minule näiteks ei meeldi paberite koristamine tülise, nad ilmuvad välja sealt, kus ei ole vaja ja neid ei ole seal, kuhu panin hirmuseks. Ja lõpuks ma kuidagi ikka leian, et noh, elu täiusega, kontsa tühisus, eks ole, paar tundi vahepeal, aga edasi ma saan inimestega suhelda oma mõtteid, nii et läheb mööda. Nii et, aga kui puudub selline üldisel tugisüsteem suhetes ja oma maailmavaates siis niisugune nüri tegevus võib inimese maha murda. Muide, Dostojevski kirjutas oma raamatus, kui ma ei eksi, sellise kirjat surnud maas. Et kõige raskem oli tal vanglas olles kaks tegevust, esimene oli see pikka aega, ta ei saanud kordagi olla üksinda. Kogu aeg oli ta kellegagi koos ja teine oli mõtetud. Tähendab selleks, et vangidel oleks midagi teha. Nad ladusid ümber laua veel öelda veel ühele poole, teisel päeval, teisel alates pagas ja ütles etapis tähenduse leidmine või noh, sa saad aru jah, et normaalsed inimesed nii ei tee, aga kuna mina olen vang ja vangil peab olema tööd, valvurite asi on meid ongi kiusata, siis see ei tähenda mitte mind, kes ma seda teen, vaid lihtsalt ühte ühikut, kes on sunnitud seda tegema näiteks midagi. Need, kes leiavad mõtte, suudavad paremini eluraskustest läbi minna ja nad on õnnelikumad inimesed. Aga alati ei saa olla ühtviisi ja järjest õnne tipul. Et kuidas leida see, et kasvõi aeg-ajalt mingit õnne tunda. Nad oleks Fausti lugeda ja tema jõudis sinna. Kaunis hetk, sa viibi veel, eks ole ja see oli, mida oli midagi niisugust elulähedast. Ma isiklikult arvan seda, et õnne leidmises on ka midagi juhuslikku, midagi ebareeglipärast. Aga keegi mõtleja on öelnud, et juhuse tunneb ära vaid ettevalmistatud pinnas. Ja mehigumistamate otsa ei komistanud selle peale ma kuidagi sisemiselt selleks valmis. Ja see on ka midagi sellist nagu noh, religioonis, eks ole, me usume, et jumal teeb imet. Avatud puhtad südamed oma jumala üldse, ma arvan, et elus on vastuseid rohkem kui küsimusi. Aga me peame kuidagi sisenes saama nende vastuste vääriliseks. Ja kui me räägime ikkagi moodsast maailmast ja sellest pealiskaudsest maailmast, siis tohutult meeldib inimestele igasugused listid ja nimekirjad, kuidas midagi teha, 10 viisi selleks viis nippi tolleks, et ilmselt elu mõtte otsimine käib ikkagi enda kaudu. Absoluutselt, ja need listid on seal nii nagu ütleme, kokaraamatu parim viis toit ära rikkuda teha täpselt retseptiraamatu järele, aga see ei näe, et pipra, pipra maitse vahel kitsalt võib olla täiesti erinev. Sool võib täheldada üsna ise asjadelt, õige toit tuleb ikka siis kui näppupidi olla potis ja proovida ja siis timmida õigeks ja kokaraamat seal mingi üldise tausta ja ma arvan, et ka kõik need tabeleid ja mudelit, kuidas juhtida, kuidas elada seal ennem et nendel on üks ühine omadus, nad ei tööta. Maailm ei ole veel täiesti kaoses. Ei ole, kuni tehakse intervjuusid, elu, mõttest ja õõnest ei ole mujal täielikus kaoses. Aitäh Tõnu lehtsaar. Kuidas elada 100-ni aga veel üheksakümneselt möllu teha? Mida kõigest eelkuuldust endaga kaasa võtta, Ta kindlasti seda, et 100-ni elamiseks on vaja elus mõtet, mingit konkreetsemat eesmärki, mille poole liikuda. Nii nagu iga inimese elu mõte on isiklik, on ka elueesmärk isiklike erinev. Ühe inimese elu mõte ei pruugi sugugi olla parim elu mõte teisele. Igaüks peab leidma just enda elu mõtte. Ja mitte ainult elul tervikuna ei pea olema mõte ja eesmärk, vaid ka igal tegevusel. Aeg-ajalt tasub peatuda, et küsida, mis on selle asja mõte, mida ma teen. Miks ma seda teen, kellele ma seda teen? Omavahel on heas mõttes nõiaringis kolm asja. Õnn, tervis ja pikk elu ning nende kolme vahel on sideaineks suhted lähedaste ja sõpradega. Head suhted teevad õnnelikumaks, see omakorda hoiab meie tervist ning tervisi õnn lubavad meil kaua elada. Kuidas teile tänane päev mõtte annab? Selle saate teemade edasiarendusi saab lugeda ERRi teadusportaalist novaator, kust leiate ka taskuhäälingu saade endaga kõikjale kaasa võtta.