Aeg peatub. Aeg peatub. Tere, head sõbrad, te olete asunud kuulama 90.-te Eesti muusikaelu lahkama saatesarja kuueteistkümnendat osa, mina olen Taavi Libe. Kui võtta aluseks, et 90.-te peavool oli vaibakloppimine, siis võiks ju öelda, et tänases saates siirdume läinud sajandi lõpukümnendi muusika kõrval hobustele. Aga see väide oleks ikkagi vale, sest elusat muusikat mängivate rokkareid jaoks keerulisel kümnendil olid Smilers ja Terminaator ikkagi iga muusikaärimehe jaoks publikut garanteerivate artistide nimekirja eesotsas. Smilers, Terminaator polnud raketid pimedas öös, mis valgustasid hetkeks taevast ja langesid siis metsa taha. Nende pika aja taga on tõenäoliselt see müstiline bändimeeste vaimsus, mida produtsentide kokku pandud gruppides on raske tekitada. Võtame jällegi ette ühe toonase muusikaelu parima lakmuspaberi raadio kahe aastahiti küsitluse. Ainult üks kollektiiv suutis aastatel 1994 kuni 2000 alati vähemalt ühe looga esikümnesse murda. See oli terminaator. Nende edutee algas 94. aasta edetabeli kaheksanda koha looga torn. Muide, Hendrik Sal-Saller ja Jaagup Kreemi teed ristusid esimest korda ammu enne seda, kui kumbki ei oska Smilers ist terminaatorist või vabast Eestist undki näha. Jaagup Kreem. Me elasime kunagi seitsmekümnendatel Soomes perega ja siis ma tulin aastal 1980 tulime tagasi Eestis, ma läksin teise klassi, siis oli just selline kesk ülikõva mees, koolis kõik kukkusid pikali, kui mees mööda koridori käis. Gaasimaski kotiga selline jube kihvtid vennad olid need punkarid, kuna ma olin niisugune aktiivne rebliksis kuidagi Cedric võttis talle nagu meeldis, et ma olin nagu teistmoodi ja, ja siis ta õpetas mulle ka esimesed kitarriakordid. Oli küll niimoodi, et asjale ikkagi mingeid niukseid sõrmeasetusi kaela peal näitasin, aga kõik sai alguse sellest, et meil oli mingi hull kontseptsioon. Koolipidu oli, kus, kus minu arusaamist järgi pidi kindlasti olema ja asja üks osaline, et siis pidi olema niuke noorema astme õpilane, kes loeb enesekindlalt luuletust, miks õpetaja kiusab mind ja ma ei mäleta, mis kontekstis või kuidas see, see kuidagi istus sellesse meie nii-öelda performans siis ülihästi, et nad mingil hetkel lähme, olime kümnendas keskuses hullult nagu aktiivselt kõik, et see koolis käimine oli nagu põnele, kogu aeg tehti midagi ja toimus midagi. Punkliikumine sinna juurde kõik. Et kooli ei mindud vastu tahtmist, vaid pigem nagu oli ilge jama, kui sa jäid kuidagi sealt ära, sest iga päev juhtus midagi ja magepull oli, kui sa ei olnud nagu kohal. Laseme jahupil nüüd vähekene koolis käia ja kasvada ning liigume edasi Hendrikuga, kes kaheksakümnendatel oli eesti muusikas juba kõva tegija põhi, kollektiiviks, generaatorit. Sendi lõpus emigreerus Hendrik Sal-Saller Soome laev nimega Georg Ots, pidin minema välja, noh, ma ei tea tüüpi õhtul kell kuus Mul oli antud käsk, kuna mul pilet, värgid oli antud käsk tulla sadamasse kella 12-ks ja veetsin kõik oma kuus tundi piirivalves ja tollis ja igal pool. Ma ei tea, mis asja ma seal tegin. Aga igatahes ma mäletan, et mul oli üks pruun portfell, mille sees oli üks Panasonicu, selline geto, blaster noh, niukene kahe kassetipesaga makk ja seda, need vennad imetlesid ikkagi päris tükk aega seal kruvisid ja vaatasid, et tõenäoliselt nad arvasid, et see on mingi kahtlane värk, et selle sees on ilmselt midagi, mida ei tohiks Nõukogude Liidust välja viia. Ja jõle naljakas oli see, et sellel ajal Eestisse oli väga raske saada. Kuigi mul oli CCCP pass punane, eks ole. Siis ma pidin ikkagi võtma viisa Eestisse pääsemiseks, mis tähendas seda tundide kaupa Nõukogude Liidu saatkonnas jauramist meeletul nagu bürokraatiat. Mis see põhjus oli, mis sa läksid? Põhjus oli see, miks ma läksin, oli see, et ma abiellusin ja liikusin Soome. Selle tõttu jäi seal mingisugust loomingulist tegevust toona maha, mis jäi seetõttu katki. Mul sellel ajal nõmmel tegelikult oli just ju saamas valmis bänd nimega Babach. Vabahkus kitarri mängis muide Mihkel raud hingitsas pärast Sal-Saller lahkumist veel aasta. Noh, sa võid ju ette kujutada nii, kui sa lähed kuhugi välismaale, me kõik võtavad sind kahel käel vastu ja hakkavad sulle pakkuma erinevaid asju, millest sa võid, ei ole kõva mees olla. Tegelikult reaalne elu on hoopis teine, et kõik hakkab nagu nullist pihta. Minul vedas kuna mul oli tegelikult nagu, ütleme nii, et mingisugune teadmine, ma olin siin ikkagi käinud plaadimäel kõvasti ja kuidagi võin ennast melomaniks lugeda. Et maksime plaadipoode käima ja pakkuma ennast sinna plaadipoodi müüjaks, sest mulle tundus, et see on üks vägev vägev töökoht. Ma arvan, et kolmandas plaadipoes mul nagu joppased saingi. Töötasin Ebe juures Helsingis Mannerheimi teel, see oli sellel ajal kõige suurem plaadipood Soomes üldse. Ja selle kõrvalt siis kuidagimoodi üritasin mingit oma bändiasja ka ajada, aga ütleme nii, et see oli nagu ikkagi peavalu seal omal ajal, ma ei tea, kas enam on, aga rumba ja saundi niuksed muusikalehed nendes ilmus kogu aeg selline noh, nagu otsin, tööd on ju tüüpi niukene osakond, seal oli. Et bänd otsib trummarit, bänd otsib lauljat, bänd otsib kidramees, eks ma siis mõnes nendest ikkagi proovisin helistada ka ja helistasingi ja, ja paari alustava bändiga ma käisin korra isegi nagu prooviruumis ja tegelikult mulle jõudis suhteliselt kiiresti kohale, et et kaugele minna võtab väga kaua aega. Kuni lõpuks. No eks ma käisin, vaata, kui sa oled plaadipoes müüa, siis sulle antakse neid igasuguseid pileteid, kutseid igale poole, ängid, igasuguste tüüpidega ringe ja ühel hetkel ma sain kutse. Et kuulad, kas tahad tulla, et, et meil on siin niisugune stuudio ja värk ja et meil oleks vaja niux, stuudio abilist stuudioabiline siis mina muidugi kujutasin ette, et ma lähen kohe istun sanga ja hakkan metsikult lindistama kõiki asju, aga tegelikult oli neil vaja stuudio koristajat. Ja mis siis võimaldas selle, et aeg-ajalt, kui kedagi teist võtta ei olnud, suured eli insenerid ei viitsinud ise puldis istuda play ja stop nuppu vajutada, siis ma sain nagu selle kõigega tegeleda selle, selle kõige kõrvalt ma siis nagu justkui õppisin, igasugust stuudiotööd ka. Ja siis ma öösiti, kui mul oli oma ülesanded tehtud ja toimetatud, et siis ma hakkasin seal vaikselt lindistama, üksinda oma demosid, seal oli ju kasutuses 30 kaherealine makk. Mingil hetkel ma isegi elasin seal stuudios niimoodi, et see oli üks lahe stuudios seda kohta enam pole Helsingis olemas, see oli niisugune vana no Nokia kaablitehase mingisugune mina tean, mingi niukene pommiauk oli, kas stuudio oli seal keldrikorrusel maa all kõige selle asja kohta oli üks, 50 korda 50 aken, nii et kui ma seal oli nagu olnud juba, ütleme niimoodi kõva kaheksa või üheksa tundi järjest, siis ma aeg-ajalt ikkagi pidin minema õue täitsa sellest majast välja, et aru saada, kas on öö või päev või mis iganes, nagu toimub, sest et enam juba ei tajunud, et kas on pime või on valge või mis iganes, et kogu aeg tuled põlevad ja lindistamise aeg lendab kuidagi üliägedalt ja kiiresti. Ühesõnaga aga tõsi on, et sealsed tehtud, Smilersi esimesed tähendab esimesed demod, millest hiljem said Smilersi esimesed lood. Ja tänu sellele, et see stuudio, selle stuudio omanik nagu kuidagimoodi nemad valdasid ka mingit managementi, kes siis sellel ajal majandusbändiga nimega klisters siis vaadata, tahad seal mingi niukene? Okei tüüp, et kunagi ei ütle millegile teeb kõik tööd ära, mis vaja teha on. Ja siis kutsuti mind nagu nii-öelda tee peale bändi rodoriks. Et minu, minu ülesanne alguses oligi nagu olla lihtsalt nagu transamees ja siis kidra siia häälestada ja teha kidra teele kõik igasuguseid asju, kuna nad teadsid, et ma noh, nagu ka pilli mängin ja nii nii ma siis sinna sattusin, millest siis hiljem kujunes mulle töökoht, et läksin ühte firmasse tööle, tõsi, ma olingi kogu aeg ikkagi tee peal totaalselt kõike, mis sellel alal nagu üldse võid välja mõelda kõike, ma olen teinud jah, et see oli hea kool selle kõige jaoks, mis tulema pidi. Smilers sündiski tegelikult niimoodi, et samal hetkel, kui mind kutsuti Roudariks klistersisse siis hakkas vaikselt sealt arenema, sest Lare mängis seal kidra sellel ajal. Ja, ja Larega me kuidagi nagu sõbrunesime, leidsime ühise keele. Me jagasime nagu laega tuba ja kuna meil oli palju vaba aega, siis me hakkasime mingil hetkel ma mängisin talle oma neid seal stuudios tehtud demosid, tegin oma lugusid, mängisin neid Larele ja siis me kuidagi nagu hakkama koos neid uuesti genereerima, kuni tuli see hetk, millal me leidsime, et nii tuleb panna leivad ühte kappi. Ja kuna Lare, no ütleme, see muusikute ringkond, keda tema tundis, oli ikkagi hoopis teisest puust kui see, kus kus mina olin seigelnud läbi nende ajalehe kuulutuste. Et siis me leidsime nagu väga kiiresti erinevaid tüüpe, kellega koos mängida. Samal ajal kui Soomes sündis Smilers, oli Eestis juba mitu head aastat tegutsenud noorte ja vihaste rokkareid ansambel Terminaator. Muide, kui terminaator tähistas 2000 seitsmeteistkümnendal aastal suurelt kolmekümnendat sünnipäeva, siis pärast seda on välja tulnud, et ansambel alustas tegevust ikkagi aastal 1988. Jaagup Kreem. Piinlik tunnistada, et esimene bassimees Andres Toome tuli teinule raamitult. Ühe sellise trükimasina peal tehtud kirja oli bändi tutvustus, tervis seal oli, hakkas sõnadega pilte Ansambel Terminaator sai alguse aastal 1988, et me oleme enamus kyll kuidagi kuskilt leitud. Lisa ma tean ka, kust see apsakas sisse tuli, kooliajal ei hakanud aasta ja ka mitte esimesel jaanuaril, esimesel septembril. Et me küll 87 hakkasime seda bändi mõtet tegema. Esimene kontsert siiski oma klassiõdedele, klassivendadele. Marguse suusabaasis oli 24. veebruaril, aga aasta oli 1988. Me olime kolmeteistaastased, sellised poisid, noh, et kui me olimegi, lapsed täitsa, meil oli kontsert tegelikult 80.-te, ma arvan antilist kaks või kolm. Kümnendivahetusel sündinud alkohol oli terminaatori esimene tuntud lugu. Ma arvan, et selline suurem läbi murre oli vist aastal 1991, kui Jüri Makarov tegi rock summerit ja Jüri Makarovil oli noortebändide konkurss nagu rokin ja Trokinni peavõit oli mängida rock summeril läksime sinna rock kinnile ja kuna seda tehti rokiklubis kolm, kaks, kuus ja hästi noorte paistena, siis kuna me saime läbi just nimelt Andres luukiniga ja Jaanus Raudkats siga ja tundsin Gunnar Grapsi juba tol ajal, kes oli minu suur suur suur iidol ka, mõtlesime, et läheme ka siis proovime ja Henno kelp, kes mängib meil passi juba. Ma arvan, et umbes mingi 15 aastat tuletas meelde, et mina käisin ja ma käisin ka, tulime sealt võrust mingi võru bändiga. Tuli siis vaatest hui kuradit, konkurss on ikka jube kõvahet, eritise termikased, mingisugused täitsa hullud vennad ja me võitsime ära selle imekombel 91, ma kirjutasin loo nimega torm ja see sai selliseks suureks hitiks. Torm Sindis mul Saaremaa suvilas istusin lõkke ääres, olin üksinda ja nii tuligi, et ma ei mäleta enam mingitele Saaremaa sõpradele, kes tulid mulle külla, et nendele ma mängisin esimest korda seal lõkke ääres, krõmlesin selle kitarriga ette neile. Vau. Et sellest tuleb, küllub. Alles paar aastat hiljem temasse. Sai suurit, nojah, sellepärast, et me see kirjutasin, ta, see oli üks asi, aga, aga siis tuli ju eesti kroon ja stuudiovahetus maksis äkki ma arvan, et see oli ikka jube kallis, need 300 krooni ütleme üks vahetus noh ja ühe loo tegemiseks läks vähemalt kaks vahetust, korjasime, kogusime raha ja et saada üldse mingi asi linti ja et see selles mõttes, et see kõik võttis aega, metsikut ja aega ja raha, kuidas raha kogumine käib konserdades? Seda on raske öelda, mis kontserte tehes jumala eest sai, keegi meile ei maksnud. Meie kõige suurem tasu olime võib-olla kast õlut. Et selle eest sai tehtud küll küll rock summeril, ma mäletan, see oli see sama päev, mängisime kui kroon tuli ja siis me saime 1000 krooni, mis oli nii kosmilised, sest et kõik said vahetada 150 krooni. Imele oli küll selline tunne, et meil on pappi nagu muda, aga kuidagi kogusime, mina käisin tol ajal ülikoolis ja siis ma sain stippi ja siis ma sealt panin kõrvale natukene, kes, kes tegi meil mingit tööd ja keegi pani jälle midagi natuke kõrvale, et siis, kui see raha kogunenud oli, siis me kohe kammisime muidugi ka stuudiosse oodati, et nüüd läheb veel natukene siis vahepeal ema käest laenasin, isa käest lahenes nüüd noh, nii-öelda laenasin, nad küll ei saanud üldse aru, et milleks sellist raha raiskamist, teemed mingisse stuudiosse mingit lärmi toota, et aga ajapikku nad said aru, et, et see võib olla nagu päriselt ka tasub. Aga terminaatori tootnud sugugi ainult lärmi. Nende esimesed suured hitid olid siiski ballaadid. Kuule, ma klaverit mängida ise ei oska, siis see oli tegelikult täitsa kosmos, et ma kirjutasin nii-öelda klaveriloo ja siis, kui muidugi Tallinnasse tulin ja meie toonasele trummari Leimel kaljulaiule ette mängisin selle nii-öelda ühe ühe klahvi kaupa, siis täitsa aha ahah, selge ja selline lugu. No eks ma siis proovin, tema oskas klaverit mängida ja ja nii ta tuli ja ballaade meile on läbi aegade kogu aeg. Me oleme kirjutanud neid ja kontserditel, meil on alati kuskil seal kontserdi keskel on selline vaheplokk, korraks võtame aja maha ja siis paneme täiega lõpuni. 90.-te esimene pool viis ka Jaagup Kreemi ja Hendrik Sal-Sallerit taaskohtumiseni. Ainult et nüüd olid mõlemad juba kõvad bändimehed. Üks ühel ja teine teisel pool Soome lahte vähemalt esialgu. Nad mängisid soomes kõrtsides ja mingites nalja, pitsa kohvikutes ja laulsid inglise keeles. Mulle õudselt meeldis üks lugu ju katma haat mailersi, minu absoluutne lemmik. Mäletan käisin neid nõmme rokkrokiklubis kolm, kaks kuus kuulamas ja siis need. See oli jube ägest seal välismaa bänd, mis siis, et liider oli, eks ole, minu enda mentor, põhimõtteliselt aga saadi laivis jube hästi kõlanud ja nii ka tookord ja siis ma mõtlesin ja et need kingad on ikka nii suured, et sinna minagi lei. Ei kunagi ei mahu, aga näed, kasvasime ka meiega. Smilers oli tõesti Soomes tegutsemise kõrval vaikselt väisanud ka Eestit. Suur läbimurre saabus tänu Vahur Kersna saatele jah, show, kus Hendrik Sal-Saller laulis Smilersi solistina esimest korda eesti keeles Gunnar Grapsi valgust. Kes tegelikult oli väga lihtne, oli vaja tulla Eestisse, mängima vist Graali ja ma arvan sõbra majja mingi kolm-neli kontserti, et oli plaanitud teha selleks, et neid kuidagi promoda saime me mingi, ma ei mäleta, mis nipiga sinna Jazovi nagu umbes ajad, tulge siia, et väga lahe, aga meil on selline väike kontseptsioon, et et on niuke vanema generatsiooni staar ja siis olete näiteks, on mingi noorem bänd sellel ajal, me olime noor bänd. Ja nipp selles, et Meie peame tegema selle vanema staari Lugusesse vanem staarde, meie Lugus ja siis koos pärast teeme mingi meil siis küsiti, et kes võiks olla, no mina muidugi kohe ütlesin, et kunn, onju. Et Grapsiga teeme koos, et jõle äge, no oli äge, siis mõtlesime, et mis loo teeme, kuidagimoodi olime samal ajal just stuudios muide salvestamas meie esimest plaati, seda inglisekeelset plaati ja tegime valguse nii-öelda nagu enam-vähem ühe Teigiga sisse see, et seal vahepeal, millest on tulnud kõik, eks mul oli tegelikult muidugi mingi soome aktsent kõnel juures, aga, aga see, mida, millest nagu põhijutt läks lahti, see on tegelikult ei ole üldse minu lauldud sall, maid seal, meie kidramehe ebalauldud salm, kes niisama noh, nagu umbes panime põhja käima, kuulasime ja samal hetkel. Ma ei tea, vajutasime umbes nalja pärast Rec nupuga sisse. Ja ebaseal vaatas mu teksti, onju, ja laulis seal kaasa. Uksele koputas. Aga enne kui Smilers põhjalikuma Eesti dessandile jõudis, andis terminaator 1994. aastal välja oma esimese kauamängiva kasseti lõputu päev, kus parimad lood kogu senisest loometeest. Selleks hetkeks oli bändiga liitunud kitarrist Elmar Liitmaa, kes kiiresti kerkis Jaagup Kreemi kõrvale loominguliseks liidriks. Seni ansamblis Aussodgeenis mänginud liitma meenutab et terminaator oli toonases rockis geenes juba teatud staatus. Oli kindlasti oli kadestamisväärselt juba kõva fänn, klaav ja publik House of eimis viljeles, palju nihukest viimistletud maad ja, ja me, meil, meil olid seal ambitsioonid olla seal väga virdoosne nagu bänd, lisaks lisaks sellele, et, et siis võib-olla ternikas tundus noh, oma niuksed just sellel tasemel võib-olla nagu madalam, aga, aga jälle teistpidi seda karismat ja nihukest asja tuli sealt väga-väga kõvasti. Kärmikal oli mänge kogu aeg, et see oli kadestamisväärne, kuidas, kuidas muidugi meile seda, seda tuli ja see oli noh, ühteviisi oli üks niisugune argument, et saab mängida, saab esineda küllaltki suured, lavad kohe tööpuudus kui sellist ei ole ja termikas juba juba tol ajal, et sealt nagu maksti mingeid honorar, et mis oli ka väga kõva sõna, et enamik bände esines lihtsalt entusiasmist, ühesõnaga pärast lõputu päeva tegemist tekkiski selline situatsioon, et hästi, et me nüüd tegime ära sellise plaadi. Aga minu isiklik nägemus, et, et kuidas ja mismoodi peaks edasi liikuma, et kuidas, kuidas nagu selle see bänd, areneks senine koosseis seal mingil moel lagi ees, et puhtalt seal pillimänguoskuse ja nii et et noh, siis tekkiski niuke tunne, et et edasiminekuks tuleb teha niukseid ebamugavaid otsuseid, et võib-olla nagu seda koosseisu natuke muuta bändist siis lahkusid Indrek Timmer ja Arnold Veimer tuli Sven Valdmann bassi mängima, kes kellega ma olin Auskeimisi koos teinud ja nagu teist kitarri, siis tundus, et esialgu ei olegi vaja, et ehk siis see koosseisu vahetus, see oli puhtalt leida paremat pillimängijad, kuidas minna töölt, millise loominguga minna edasi, kui sai katsetatud, et mingid pakutud mingit emasid, et tundus, et nagu selle eelmise koosseisuga ei oleks olnud need teostatavad. Eelmine eelmise koosseisukohaks pean minema nagu sama rada täpselt edasi, et võib-olla selles üldises nii-öelda lavapildis kareismas selles lavaga rihmas me kaotasime. Aga pikemas perspektiivis tundub, et seal olid ka plussid sees, et taandas arengus järgmise sammu, et noh, väga paljud bändid selliste nagu suurte otsustega kannapööretega lihtsalt hääbuvad. Terminaator ei hääbunud, vastupidi verevahetuse tagajärg oli juba aasta hiljem sündinud album, minu väike paradiis, kus on ridamisi hitte. Neist üks muidugi see kõige suurem ühtlasi ka raadio kahe aasta hitt 1995. Kui ma esimest korda viisin selle prooviruumi ja ütlesin, kuule, ma olen uus lugu nimega juulikuu lumi, mängisin ette. Lõpetasin selle mängimise bändele jumala vait, see on sul veel midagi või et ja läkski riiulisse ja ootas riiulis kolm aastat see lugu, et temast bändi vennadesse, seda, seda, et noh, me võime igast asju teha, aga päris nüüd päris nii ka ei ole. Et me mingit täitsa suva lugu hakkame tegema. Ja ma olin nagu pisut solvunud ja tige selle peale siis minu meelest see oli päris okei lugu ja ja siis, kui meil oli bändis esimene suurem verevahetus ja siis meil oli vaja uusi lugusid ja Elmar ütles, et toonid, kõik oma suitsupakitagused ja, ja detooned kõik tekstid, et ja hakkasime neid otsast läbi närima kogu seda tohutu suurt pakki, mis mul on siiamaani olnud ja siis ta küsis, et oot-oot, mis asi see on? Mängisin ette. Vau, et sellest küll saab. Oota, ma mõtlen korra, ma mõtlen korra, siis mängis selle kitarrikäigu sinna. Kõige. Südamesse haava. Kõige ja. Kõigiga. Üks märk mul isiklikult oli see, et kui me saime selle loo valmis ja, ja panime selle, siis lasin raadio kahest läks ta eetrisse esimest korda. Et ma olin tolla Stanford Music poes tööle siis siis järgmine päev, et kui ma läksin seal lattu kaupa võtma, siis nii-öelda laojuhataja, kes oli muidu hästi nagu niisugune reserveeritud ei, ei rääkinud eriti kunagi rohkem, kui vaja on, et oli, oli õhinas kus paganat, vot see lugu seal tõesti üks äge lugu ja siis oli ka vahetult peale seda oli diskofestivali, ma ei mäleta, kuskohast see toimus, tollal ju tuli see, see nii-öelda disko kuum Kadeaale täiega, need diskobänd oli nagu seeni pärast vihma. Ja, ja see oli ka hea märk, et diskofestivali lõpulugu oli siis juulikuu lumi. Kümnendi keskpaigas hakkas Eestis aina enam kanda kinnitama ka Smilers. Enne eestikeelset albumit tegelikult käisime veel korra ausalt öeldes pühajärve Beach Party mängimas ja see vast oligi üldse nagu tõuge kogu selle eestikeelse kraami saamiseks, et leppisime kokku, et okei, mängime aga luuki minu meelest ta ütles, et teil võiks olla mingi lugu, et mida raadiotes mängida ja siis läksimegi ja tegime loo nimega tahan siin, mul ei olnud muud muret, kui teha sellele eestikeelne tekst, lindistasime, saatsime siia. Ja pühajärve ajaks juba nii mõnigi teadis, et selline lugu on olemas. Tõsi, see vajus soiku ja tõusis kuidagi ellu. Ma ei tea, kui kaua aega hiljem, kui, kui sellest tehti tümaka versioon, tõesti, need on päris haledad, aga no midagi ei olnud teha sellel ajal nagu klubides ja, ja raadiotes mängiti lihtsalt niuksed mussi, midagi. Just vaibakloppimise harjumine oligi Sal-Saller jaoks mailersi kõige suurem väljakutse. Seda tõenäoliselt oli Soomes ka, aga seal on ikkagi nagu nii palju või on, ma arvan siiamaani, et seal oli nii palju nagu live musa ja päris bände. Kuidagi ei puutunud selle tilulilu üldse kokku või noh, ma ei tea, või, või lasime selle kõrvust mööda, aga siinse nagu tappis sind igal sammul ja esimesed duurid, mis said tehtud, no see oli tõesti noh, saad aru, kutid, sellised noh, soome bändimehed, eks ju, kõik on olnud nagu erinevates kõrvades bändidest, sofast, seisid seal lava kõrvale, lihtsalt vaatasid suu lahti, kui esines ansambel Jemm. Et mis asi see on nagu ja siis oli veel Jörberg Ghanas siis jällegi kõik tehtud ja neid nagu ridamisi kõiki neid vaadates, nad ei saanud aru tükk aega, mis toimub, oli käinud mingisugune nagu mingi tuumaplahvatus või midagi siukest, päris musa ära kadunud ja toimus mingi hull tilulilu ja tümakas, et see oli nagu uskumatu pull, et niuke tunne nagu, eks lihtsalt panud silmad kinni või läinud kuhugile maa-alusesse keldrisse. Pildistad, pannakse uksed, kindlasti oled nagu peale tuumapommiplahvatust välja, kõik on hoopis teistsugune. Ütleme, et seal me saime sellest šokist nagu suhteliselt siva üle ja jah, ja panime pea ees lihtsalt nagu tundmatus kohas vette vaatasime, mis meiega saab, aga tõenäoliselt oli see asi lihtsalt selles, et et kuna me olime harjunud nagu live tegema ja vahet ei olnud, kuskohas siis siin ei olnud nagu ühtegi sellist hetke, mis oleks meid nagu ehmatanud või tagasi löönud, siis kuidagimoodi Paul Pihlak võttis minuga ühendust ja ütles, et kuule, et niisugune mõte, et teeks äkki üldse terve eestikeelse plaadi. Ja kuna meil oli Smilersiga sellel hetkel Soomes tegelikult selline aeg, et me olime jõudnud sellesse punkti, et olime mänginud ennast suhteliselt tühjaks, osad vennad olid tüdinud, siis mina ütlesin. Ah et okei, et teeme Eestis muidugi, teeme eestikeelse plaadi vahelduseks, et vähemalt sealt minema seal mõned plaan oli, et teeme Eestis mõnedki tuulutama ennast, nii. Läksime lindistasime plaadi nimega, olen kuul nädalaga sisse ja kiirelt siia oligi pagage. 1997. aastal ilmunud albumi polen kuul tunnuslooks oli ilmselt ikkagi viis kasti õlut. Sellel ajal, kui me tegime esimest eestikeelset materjali Smilersiga, ei teadnud me ju tegelikult üldse, mis edasi hakkab saama. Me lihtsalt plaanisime teha ühe plaadi. Siia ja tõenäoliselt ikkagi jätkata oma toiminguid ja asju on, meil oli paralleelselt mingeid värke pidime üldse minema salvestama kuhugile rootsi seda inglisekeelset plaati justkui nagu uuesti, aga ütlesime, ütlesime, PM, keeled, anoney, et me meil meie meelest 1000 plaat juba väga hea, et seda uuesti tegema ei hakka. Ja meil oli igasuguseid plaan, et ikkagi need plaanid olid nagu sellel ajal, nagu ikka. Väljapoole alguses Skandinaaviasse ja siis igale poole mujale. Et Eesti lihtsalt oli ka, kuna mina ei tea kuidagi nagu nooremana sulle tundub, et aeg on jälle palju ja kõike on nagu kõike jõuad teha ja kõike saab teha, et Eesti oli siis ka, teeme sinna ühe plaadi, teeme mõned mängutsiaalsete sinna, teised paneme sinna. Et kõik toimub kogu aeg. Aga jah, kuidagi läks hoopis teistmoodi, kui me plaanisime, et see kõik hakkas nagu ise kuidagi joonistuma ja siis hakkasid ka nagu asjad asjad muutuma hoopis teiseks ja, ja siis me nagu justkui reformisime ennast nii-öelda aja vähesuse tõttu, me ei saanud ju kuskile mujale minna. Nagu siiamaani on, on ikka see, et nädalavahetusel on täpselt nii palju, kui neid on ja sa ei saa olla ühel nädalavahetusel nagu 1000. erinevas kohas. Niisiis, Smilers jäi Eestisse, 98. aastal ilmus album, mõistus on kadunud, millega saadi eesti publik lõplikult pihku. Tantsin sinuga, taevas võitis tol aastal raadio kahe aastaselt. Kui Smilersi üheksakümnendad on õnnelikult ühel pool systerminaatoriga, oleme alles 1995.-st aastast, kus albumi minu väike paradiis edu tõi ansamblile senisest veelgi enam esinemispakkumisi ja bändist sai oodatud esineja suurtel suvetuuridel. Samuti sõlmiti leping Lauri Laubre plaadifirmaga. Jaagup Kreem tunnistab, et tekkis võimalus elada mõnusat kodukootud rokkstaari elu. Kui me käisime üheksakümnendatel tuuride meelel Sevi bussid ja meil oli ikkagi raha saime, meil oli pakendeid, siis mingisugused mingisugused snäkid ja joogid ja meil olid ikkagi kontserditel tuhanded inimesed. Laululaval oli Kuldse Trio tuuri ajal 20000 inimest. Et need olid suured numbrid. Nirvaana raamatut lugedes, vennad, esimesed kolm aastat mehed mängisid, täna oli hea päev, täna oli kontserdil 27 inimest. Ma oleks juba ammu käega löönud. Päriselt ka. Et aga meil oli, meil oli muidugi rock n roll, elu oli, meil käis 100-ga, oli võimalik elada küll, ainukene asi oli see, et et muidu muidu oli kütlikul okstarger, aga raha meil kunagi olnud meid Manageri hoidsid, söötsid, jootsid, joobes artist on ikka palju parem, kui kui ta päris kaine on, siis ütleme hakata küsima, et nii palju rahvast, aga miks te veel raha ja maksa. Aga siis nad hoidsid maitseks konksu otsa. Aga on tegelikult ka olnud siis niimoodi, et olete teinud tuuri ära ja öeldakse, et vot, aga raha ei saa päris päri. Silma me ei ole jäänud, aga ikka aeg-ajalt on see, et jälle jäädakse võlgu ja makstakse mingisuguseid jupikaupa poole aasta jooksul, et et noh, me teejupikaupa poole aasta jooksul 100 kontsert, et me lähme ja teeme Paraku ei tähendanud, see bänd võis edu laineharjal kümnendi lõpuni veeretada. 96. aastal lahkus uue hingamise toonud Elmar Liitmaa ootamatult bändist. Seal tekkis nagu meil Jaagupiga väikene vastuolu selles suhteliselt ka, et noh, kuidas üks tantsis õieti eksisteerima peaks või toimima peaks, et Jaagupile oli see niisugune raskekujuline rock n roll, eluviisi periood, et olid mingid tsiklikambad ja kõik sinna juurde kuuluv bändi tegemised, töötöö pool köögipool jäi kuidagi tahaplaanile, mul oli just niuke tunnet, nüüd on see aeg, et kui peaks tohutut tööd, tegema loomingut ja kõike muud kui nagu edasi liikuma, et seal seal tekkiski niisugune tunne, et jälle seisab tagasiminek oli noh, põhimõtteliselt jälle samas tal alustel, sest et vahepealne noh, seal vahepeal oli kitarristiks jälle Sullivan, kes oligi nagu esimeses koosseisus. Et eks seal jälle tekkis nagu bändi poolt mingisugune tunne, et joosti kuidagiviisi ummikusse või tekkis mingi seisak, et noh, neil oli ka siis soov liikuda, liikuda edasi. Ega ma ei läinud ju siis bändist ära mingisuguse tüli või riiuga, et see oli, põhjendasin nii-öelda oma otsust ja jäime edasi sõpradeks, et noh, loomulikult sedagi haigete Jaagupile seal ja, ja aga, aga ikkagi me jääme sõpradeks edasi, et noh, võib-olla siis ikkagi tunnetes Jaagup ka, et, et noh, meil see koostöö klappis, kuna ja jahupylalise rock n rolli periood kenasti läbi elatud ja ta oli, oli tahtmist täis teha muusikat, siis mulle see sobis, muidu mulle kõik sobis, et Jaagukum persoon, kellega laval olles tunned ennast üliturvaliselt, et tema, ta veab iga igas asendis välja, et, et selles mõttes on, on ta fantast lavapartner, fantast Frandmann. Liitma naasmise järel tehtud tööst sündis 2001. aastal album, head uudised, kus peal taas arvukalt Hiptemis terminaatori repertuaaris tänaseni. Praegu esineb terminaator küll uuenenud koosseisus. 2003. aastal lahkus trummar EML Kaljulaidi ja 2009. aastal lõplikult Elmar Liitmaa, kes ütleb, et bändimehe elu väsitas ta lõpuks lihtsalt ära. Praegu tegeleb ta kinnisvara valdkonnas joon perekonnainimene. Jaagup Kreemi jätkab terminaatori liidrina nagu Hendrik Sal-Saller. Smilersi omana lõppdaatumit kumbki seadnud pole. Ta oli tihti aegu, kui ülejäänud bänd sõitis nagu Helsingisse tagasi ja mina pidin päevaks V8 siia jääma, pidin andma intekaid ja ma ei tea, mida kõike veel nende kõikide asjade vahel kuidagimoodi mul oli metsikult palju aega moonutada, lihtsalt teha aega parajaks, siis eks ma sellel ajal selle kuidagi üldise nagu selle kloosesse kuidagi kirjutasingi, et eks need on ikkagi nagu asjad, mis on kuidagi mu peas ja sees igal pool. Plus šeik veerid Erki püha vedas koju saieneja keele. Teen. Aega parajaks. See oli sarja aeg, peatub 16-st saade, aitäh kuulamast. Saate pani kokku Taavi Libe.