Tere, Oidi vallik. Tere, Urmas. Paljudele inimestele seostub sinu nimi kindlasti kohe raamatuga jaa, see on ju iseenesest väga hea, kui kirjaniku nimi seostub tema raamatutega ja selleks on kuidas eladonn ja sellele järgnevad onni lood. Teine lugejaskond on kindlasti väikesed lapsed, kes loevad su lasteraamatuid. Aga neid tavaliselt autorite nimed ei huvita, pigem pildid ja need lood ise ja võib-olla see, kes neid ette loeb. Ja siis see kolmas grupp, ma ei tea, võib-olla see ei ole nõus nende liigitustega. Aga tundub, et on põhi- ja keskkooli enamasti tüdrukutest fänkond kes loevad luulekogu, mis on ilmunud nime ads all. See on su esimene kogu. Ja kannab pealkirja ärge pange tähele, kas sa tahad vahepeal midagi öelda või ma küsin selle küsimuse edasi lõpuni. Jah, sa tõid jälle selle asja välja, mille üle ma ise olen ka viimasel ajal palju mõelnud, et, et, et nimelt on, on minu jaoks jah, mõneti kummaline see 90. aastal ilmunud luulekogu ärge pange tähele populaarsust siiamaani noorte tüdrukute seas. Kusjuures ma olen seda selle luulekogu pärast hilisematel aastatel nagu suhteliselt palju põdenud ja leidnud, et küpsuse mõttes oli ka oli ikka minu jaoks ilmselt liiga vara välja tulla, aga samas, kui ma praegu vaatan ja näen, et see siiski siiski ka tänastele 16 17 aastastele midagi annab midagi olulist, siis siis ju pidi nii minema ja ju see oligi selles mõttes hea, et mitte minu ego upitamiseks, vaid just selleks, et võib olla aidata neil tänastel kuueteist- aastastel elada. Seesama kogu ärge pange tähele, mis ilmus ühe raamatuna kassetist, kus oli veel lisaks sinu luulekogule Elo Vee ja Liisi ojamaakogud ja selle luulekogu ärge pange tähele taga, ühel leheküljel seisab nii-öelda kokku võtta millest on kahju, et tänapäeval enam selliseid kokkuvõtteid raamatute taga ei leia. Kokkuvõte on selline. Luulekogu tonaalsuse naerab juba pealkiri, valdavalt epateeriv traditsioonilisi elumudeleid eitav hoiak, mis samal ajal nagu teataks, aga meie oleme niisugused ja kõik, ent seejuures ei puudu pakutavast ka oma vaimukus ja konstruktiivsuski. Miks selline epateeriv ja traditsioonilisi elumudeleid eitav hoiak? No me räägime ikkagi aastast 90. Ja luuletused on ju enamikus kirjutatud üldse aastatel selle kogu luuletused on ju mul kirjutatud aastatel 86 kuni 88, jah. Sest sest trükiprotsess ju teadupärast Nõukogude Eesti viljastavates kultuuri tingimustes võttis aega poolteist, kaks aastat. Noh, see oli ju, see oli ju see aeg, kui, kui, kui tagasi mõelda, kus, kus kõik inimesed käisid pruunide ja hallide ja võib-olla ka mustade ühesuguste talvemantlitega ja ja, ja niisugune hallus ja ühe taolisus ja püüa silma torkamatusele oli justkui elunormiks. Noh, eks, eks siin põhjuseks oli ka niisugune enesealalhoiu instinkt, sest erinemine tähendas ju kohe nagu teatavat ohtu ka organite tähelepanu alla sattuda. Eks mina ja minu tolleaegsed sõbrad muidugi, tundsime ennast väga erinevatena, tol ajal osutusid tuha lõbus olla. Noh, mitte väga, mitte mitte niimoodi kapitaalselt. Tähendab, mul ei ole nagu prožektori ka valguskiirt nagu väga näkku juhitud ja käeraudu pidi kuskil aheldatud agaaga ümbruskonnas levis neid jutte hulganisti ja ja, ja selliseid teatava Sandeeriva iseloomuga küsimusi sain minagi kuulda koolis õpetajaskonna teatavate liikmete käest ja nii edasi, et mis nagu kõik võimaldasid aimata, et kuskil suure venna karvane käsi nagu vaikselt suunab, juhib ja hoiab taktikepi. Aga, aga mind otseselt küll mingid repressioonid ei mind isiklikult nad ei puudutanud kaudselt küll läbi teiste inimeste. Aga mulle tundub, et selliseid luuletusi enam ei, nagu selles kogus on, ei saa enam kirjutada, ühelt poolt muidugi see, et, et sa ise enam ei kirjutaks selliseid luuletusi, sest et sa kirjutad nüüd teistsuguseid luuletusi, nagu võib näha sinu luulekogust ristsõna. Aga selles mõttes ei saa kirjutada selliseid luuletusi. Mulle tundub, et see aeg, 80.-te lõpp, nagu sa mainisid, 86 kuni 88, mil sa neid tekste kirjutasid mingisugune punkt, liikumine ja Moskvas istumine ja, ja mingi vabanemise võib-olla siiski vastu olemise aeg, see oli selles mõttes arvatavasti väga oluline aeg, mis on möödas ja ma ei tea, kas saab selliseid tekste veel kirjutada. Mina ilmselt ei saa, sest minu maailmavaade ja elutunnetus on tänaseks ka suhteliselt palju teisenenud. Aga miks ei saaks taolistest meeleoludest kantud tekste kirjutada tänapäevased noored, kes võib-olla tunnetavad ühiskonnas hoopis teistsuguseid tendentse või taotlusi, mille vastu nad nagu tunnevad viha ja ja, ja ängi ja surutist. Et kooliõpetajana töötades ma nägin küll, et noored kirjutavad ikka taolisi luuletusi, kuigi jah, ilmselt neil on teised põhjused selleks. Sinu kahe luulekogu kahe esimese luulekogu autori nimi on Ats Esson tagurpidi. Miks nii? Kes on küsimärk tegelikult et seal käib ju veel nagu täpp all sesson, küsimärk, sest et et oma nendel noorusaastatel seisnes minu maailm peamiselt väga olulistes küsimustes millele ma kuidagi vastust ei osanud leida ega, ega isegi kuskilt ei vastuseid otsida. Ja ads kui selline oli minu hüüdnimi, ads asjuvatsult käendusse. Aga, ja, aga see s oli jah, küsimärgina minu minu minu enda taotlusel, jah, ma ise kirjutasin seda nii sest mulle mulle tundus, et ma väljendan sellega midagi iseendas. See on nagu hästi huvitav tegelikult, et küll, et, et nad on niivõrd selles enda omas kirjutatud ajas noh, aga samas tõesti ma olen käinud mõnedel mingitel luulelugemistel või luulevõistlustel luuleõhtutel keskkooli ja põhikooli luulev lugemistel ja seal on hästi palju just nimelt sellest kogust võetud. Kuigi noh, sellel ajal, kui ma seal käisin, nendel luulelugemistel oli ka väljas juba sinu teine luulekogu mis ilmus viis aastat hiljem, aga, aga peamiselt tekstid on just sealt, et, et see on nagu Keskkooliealise tüdrukuga peamiselt. See on täitsa täitsa huvitav jah, et et nüüd niimoodi on läinud ja tõesti, need tekstid edastavad midagi, midagi sellele vanusele väga tüüpilist, midagi väga olulist. Nad saavad sellest mingit tuge või, või nad jagavad neid emotsioone, mida nad sellest raamatust ja nendest tekstidest leiavad. On täiesti tõsi, et minu, minu järgnevad kolm kogu on juba suhteliselt teistsugused. Ma mõistan, et just selle teistsuguse pärast nad võib-olla võib-olla ei ole noorte käes nii eelistatud kui just see esimene. Aga iseenesest see, see kõik praegu vihmu mõttes natukene õudses asjale, et võib-olla see on mingisugune jube märk sellest, et kui issand jumal, 20 mitu aastat sellest nüüd on 20 aastat tagasi. Kui nüüd 20 aastat tagasi kirjutatud tekstid on sellised, mis, mis nagu puudutavad noore inimese hinge tänapäevani. Ta on kirjutatud selles keeles, mida noored tänagi väga hästi mõistavad. Ja kui nüüd aastaid hiljem kirjutatud Hanni raamatuid, eks ju, teevad noortega umbes sama asja. Äkki see ütleb midagi jõledat minu enda koostada? See on nagu päris hirmus tõdemus. Et äkki ma olengi selliseks pubekameelseks ise? Klaini raamatute peale mõtlen võite luuletuste peale. Teine kogu on juba noh, hoopis midagi muud. Tõesti see ajavahe ka, et on möödunud sellest ilmumisest, viis aastat on hoopis midagi muud, räägib kuidagi unenäolisest väikelinnast ja mingitest sellistest natuke muinasjutulised vormis kõige rohkem sissepoole pööratud. Ja samas see kolmas kogu on veelgi rohkem seda. Kolmas kogu ristsõna, et mul tekkis ka nagu selline võrdlus, et kui esimene kogu oli just selline nagu väljapoole rööki, siis noh, täiesti viimane ja keskmine, teine kogu on hoopis kuidagi selline sisseponenetate naljast poolt sisse. Oled sa nõus sellega? Ma olen küll ja ilmselt kajastab see, see, see minu isiksusliku arengujõudmist sellele tasandile, kus, kus sai mulle võimalikuks mõista, et maailma parandamine ei saa alata mitte välistest mitte sellest sama, sest väljapoole manitsemisest karjumisest, vaid ikka seestpoolt. Aga muide, Urmas unustada ära minu tegelikku kolmanda kogu, mis ilmus aastal 1998, kandis pealkirja mina ja käte kolvits. Vabandust, unustasin. See on ilus valge raamat ja ka Kadikas on välja andnud selle Ühesõnaga, need on väga piinlik tunnistada, aga jah, tõesti, seda ma ei ole lugenud, aga võib-olla siis mingisuguseid nii-öelda tähtteoseid olen ja selle põhjal tundub see mingisugune liikumine nagu veel tajutavalt. Jah, see liikumine on kindlasti kaardistatav ka niimoodi välja jätteliselt täitsa kindlasti. See kassett, milles sinu ja Liisi ojamaa ja Elo Veeraamatud ilmusid. Selles koosluses oli ka Teie omavahel mingisugune sisuline kooslus või oli see lihtsalt, et sellised tekstid on olemas? Sellised luuleraamatut paneme kokku. Sisuline kooslus oli olemas minu ja Liisi vahel, me olime juba sõbrannad enne seda, kui üldse hakati seda kassetti koostama. Ja õigupoolest Liisi ema oli ju see inimene, kes soovitas mul oma käsikirjad ka kokku korjata ja korralikult ära vormistada ja, ja siis sinna eesti raamatusse viia. Et nad, nad nagu nagu konkursi korras pidid sealt välja valima, siis käsikirju ja Nende pool kirjutusmasina peal on mul veel kas mõned leheküljed või lausa kõik kokku trükitud kaustikutest. Et kui su esimene kogu ilmus 90. aastal ja teine viis aastat hiljem et kas oli mingi periood, mil sai kirjutanud Ei olnud, ei olnud ma ikka kogu aeg kirjutasin. Ja muidugi tähendab on olnud lühemaid perioode, kus ma noh, aasta või poolteist ei kirjuta. Siis ma ei ole nagu vahepeal ei julgevata mõnikord need kurjad arvustused viivad mu vahel lubamatult nagu, nagu endast välja. Ja siis ma jälle mõtlen, et kui ma nii halvasti kirjutan, siis ma ei tohigi üldse kirjutada ja üritangi mõnda aega mitte kirjutada. Ja siis nagu tulevad mõnikord sellised pausid sisse, aga pärast esimest raamatut seda ei olnud jah, ikka. Et sinna vahele jäid lihtsalt tudengiaastad. Esimene abielu lapse saamine aga aga ikka kogu aeg neid tekste kogunes ja kuhjus. Ja tõenäoliselt see on ka põhjus, miks see teine kogu tuli juba parem kui esimene, et valikuvõimalus oli suurem ja enesekriitiline meel oli ka vahepeal natuke arenenud. Aga millised on kurjad arvustused? Noh, tähendab, eks see on niivõrd iga kirjutaja enda sisetunde küsimus, milles ta loeb välja halvakspanu ja milles ta ei loe ja, ja kindlasti on see täiesti tavaline, et mõni on selles suhtes tundlikum kui teised ja mõne enesehinnang on selle tõttu nagu kergemini kõigutatav. Eks äkki mina nagu langen just nende viimaste hulka iseenesest kriitika on absoluutselt tervitatav ja peaasi et juhul, kui see on konstruktiivne. Lihtsalt mõnikord on mul väga raske olnud seda konstruktiivsust näha kriitika juures ja, ja kõlama jääb pigem üldistust kirjandusega ei tasuks mul üldse enam kunagi mingit tegemist teha. Noh, see on see, kuidas mina nagu seda tõlgendan, kas kriitik seda nõndaviisi mõtleb, seda ma ei tea. Aga kellele sa kirjutad? Kõigepealt iseendale, eriti kui asi puudutab luuletusi. See on nagu veider seletada luuletusi kirjutades ei hoia mingisugust kindlat sihtgruppi silme ees, pigem on see võrreldav mingisuguse eneseteraapilise tegevusega või või üritusega ise kujundite kaudu enda jaoks maailma asju selgemaks mõelda või üritus kujutada kirjanduse kui kunsti vahenditega enda mõtteid, emotsioone ja nii edasi, mis parasjagu mind tugevalt valdavad. Aga kui ma kirjutan lastega, siis on asi hoopis teine. Kõigepealt ma satun, noh, see protsess selline, et kõigepealt ma satun vaimustusse, noh, tekib mingi algmõte mingi mingi motiiv, mille ümber juba hakkab hargnema lugu. Ja ma võin tükk aega käia ringi, noh see või see võib kesta lausa aastaid. NarkoHollo mõttega. Ma käisin ringi ja vormisin seda lugu enda peas mingi kuus aastat ja see võttis hirmsasti aega. Ma muudkui käisin ja käisin ja mõtlesin ja lõbutsesid nende narkoholla mõtetega päris põhjalikult. Aga kui ma juba kirjutama hakkan selleks hetkeks ma lihtsalt peab juba enda jaoks olema selge, millises vanuses lastele see see umbes läheb. Et kas need on tüdrukuid või poisid või siis kui vanadele lastele. Ühest küljest tegelen iseenda fantaasiate juures lõbutsemiseks aga teisest küljest jälle ma lastele kirjutades väga ja väga pean silmas seda ealist sihtgruppi noh, nii nii väljenduslaadi osas kui, kui ka süzeelises ülesehituses tõesti. Aidi Valliku, kuidas sa jõudsid üldse romaanini, kuidas elad, Ann? Selle algmotiiv oli, oli õigupoolest täiesti naljakas kõige esimene hoopis mind üldse nagu sinna suunda lükkas, oli see, et kunagi koolis laste ees ei nagu muigelsui neile neile lubatud, et kui nad on head lapsed, siis ma kirjutan neile kunagi ühe raamatu. Noh, selle peale muidugi nad naersid ja kirjutad, kirjutad ja sellele lubadusele muidugi eelnes üks niisugune päris põhjalik arutelu ja ajurünnak, mille abil ma püüdsin hetkel maha võtta nende ülimalt negatiivseid emotsioone ühe eesti klassikasse kuuluva kirjandusteose suhtes millest nad olid läbi lugenud umbes 20 lehekülge ja noh, valdav osa klassist keeldusedasi lugemustest Kohe küsin vahele, mis teosega tegu oli? See oli Mait Metsanurga Ümera jõel ja kui nad jõudsid kohani, kus hunt lapse ära sõi, siis oli nende sotsiaal olen õiglustunne niivõrd riivatud, et mul oli tõsiseid probleeme sellel üliemotsioonil reaalse olukorra lahendamisega. Kuna see limul uus klass ka ma ei olnud seda enne õpetanud. Kaheksas või üheksas, ma isegi ei mäleta, kumb tookord oli, igatahes nad olid mul esimest sügist ja, ja siis ma veel ei teadnud, et need ongi sellised üliemotsionaalsed lapsed kuidagi juhtunud ühte klassi kokku, siis ma üritasin neid kuidagi nagu tasandada sellega, et ja, ja et noh, et okei, aga ma saan aru. Ma saan aru, et teie seisukoht on selline, et maailmas ei ole ühtegi head raamatud ja kõige jõledamaid neist antakse teile koolis lugeda. Et aga ütleme, et juhul kui me nüüd peaksime jõudma mingisugusele konstruktiivsele ühisele lahendusele, et, et kuidas me nagu saaksime teha nii, et mina oskaks teile lugeda, et anda siis selliseid raamatuid, mida teil oleks huvitav lugeda. Kas te palun, siis ütleksite mulle, mis teie meelest peab olema ühe korraliku loetava raamatu sees ja siis nad ütlesidki mulle igasuguseid asju, mis seal peab olema lõikeks kodunt põgenemine, tülliminek, vanematega, siis tuli tülli minna sõpradega ka. Ja joomist pidi olema ja narkootikume tuli kasutada, õnnetu armastus pidi olema kindlasti õnnetusi oli hästi oluline. Tulekahju pidi olema, keegi pidi surma saama ja keegi pidi osutuma kellekski teiseks. Ja siis seal oli veel mingi 100 asja, oli, et see, see mõte mõjus, klass sai ennast välja elada ja siis too tund nagu lõppeski tõdemusega, et kui nad on head lapsed, siis ma kunagi kirjutan neile sellise korraliku raamatu mida neil lugeda. Ta külvab, aga sellest sündmusest ma unustasin selle vahepeal lausa ära ja sellest läks ikkagi aastaid mööda. Enne kui ma tegelikult härjal sarvist haarasin, asusin kirjutama niisugust raamatut, mida teismelistel kõlbaks lugeda, nende arvates. Aga tegelikult, kui konkreetselt nüüd sellest raamatust rääkida, et kuidas elad, Ann, siis selle algtõuge oligi suhteliselt hästi kooskõlas raamatu alguses olev episoodi, kus tütar saadetakse keldrisse ja ta leiab sealt oma ema päeviku. Nimelt see mõte tuli sellest, et minu tütar kasvas, tema olid sellel ajal umbes kuus või seitse aastat vana ja korraga mul tekkis õudne mõte, et mis siis saab, kui minu tütar kasvab ja leiab üles minu omaaegse, noh, ütleme jälle ala 80.-te lõpus, 90.-te algusest pärineva bardakk pardakas oli niisugune suur sinine kaustik, kuhu kõik minu ohtrad, sõbrad-tuttavad ja külalised kirjutasid ja joonistasid sisse igasuguseid asju ja kuhu meie seltskonna suhteliselt ühe ülbalised tegevused sai niimoodi detailse täpsusega üles kirjutatud koos seletavat joonistega, millest küll paraku mõnigi kord ei, ei ole enam kuigi lihtne aru saada, mida on tahetud kujutada. Samas mul oli väga kahju ka pardakat ära visata ja samas mind hirmutas mõte, et mis siis saab, kui laps üles leiab. Ja, ja noh, loeb sealt oma emme ja teiste tuttavate toredate, korralike tädide repliike. A la Tommy ja Jerry on kaks kitsetalle ja ja muud sellised ogarused, mis sellest, kuidas keegi tahab olla vana pime naine, kellel on põlle peale kirjutatud viin ja siis ühesõnaga igasuguseid selliseid totrusi, mida niisugustesse raamatutesse kirjutatakse. Pluss see, et loomulikult olid pardakas dokumenteeritud kõik minu tolleaegsed poissõbrad ja nii edasi ja nii edasi, ühesõnaga kasvatuslikus mõttes tundus selle pardaka majja jätmine mulle tõeline pomm ja siis mu heitlesin tükk aega suure soovi vahel see ära visata ja nostalgilise soovi vahel see siiski alles hoida, sest noh, paljusid inimesi, kes sellesse kirjutasid, ei ole kahjuks täna enam elavate kirjas. No pardakas on alles. Ma ei tea, kas mu tütar on seda nüüd lugenud või ei ole. Noh, ega ta nii väga ära peidetud ka ei ole, aga aga jah, sellest omaaegsest mõttest saigi tegelikult selle raamatu kujunemine alguse, et mis võiks juhtuda ühes nii-öelda korralikus ja sotsiaalselt adekvaatsest peres kui niisugune loomulikku trotsi täis teismeline, kes nii ehk nii juba juba kurdab vanemate liigse ranguse üle leiab üles oma ema, nooruspõlve puudutavad materjalid, millest tuleb välja ema ei ole üldse selline inimene, kellel oleks õigus sellist korralikust nõuda. Kas sa ise nimetad seda romaani, kuidas elad, õnn mingis mõttes tellimusega, sotsiaalseks tellimuseks või isegi programmiliseks teoseks? Sotsiaalteate, kui ma seda raamatut kirjutasin, siis ma ei mõelnud selle peale üldse. Ma hakkasin seda kirjutama sellepärast, et et ma olin seda mõtet ju juba oma peas veeretanud jälle suhteliselt pikka aega ja see lugu nii nagu mul ikka läheb, need pikemad lood kujunevad enne juba peas suhteliselt kindla piiriliseks, enne kui ma laisa inimesena selleni ükskord jõuan, et ma arvuti taha istun ja hakkan seda kõike otsast peale üles kirjutama. Sotsiaalne tellimus niisuguse raamatu järgi jõudis mu teadvusesse alles alles mõnevõrra hiljem, siis kui see raamat mul juba tehniliselt oli valmis. No kui talle sai osaks noh, minu jaoks täiesti ootamatu menu. Et ma ühtepidi küll uskusin selle raamatu trükkimise ajal. Et see raamat võib edukas olla, sest noh, ma ju nägin ometigi seda, seda noortekirjanduses valitsevat olukorda, et pikka aega ju noortele eesti oma autoritelt praktiliselt midagi ei ilmunudki. Et selles mõttes see olukord oli mulle tuttav, ma nägin seda, aga samas ma ei tähtsustanud seda ka üle või või see ei olnud minu jaoks see fookus. Aga, aga kui suur vajadus niisuguse raamatu järgi olemas oli, see selgus minu enda jaoks tõesti ka hiljem. Seal loetlesid ette kõiki neid asju, mis Noorte raamatus nende sinu õpilaste arvates olema pidi kodust põgenemine, narkootikumide, alkoholi tarvitamine, tulekahju, keegi etendab kedagi, kes on tundmatu ja nii edasi. No ühesõnaga sa oled tegelikult tundub väga hästi kõiki neid laste soove arvestanud. Ma mõtlesin ka selle peale, et mis tundub tegelikult hästi hea, et noh, minu jaoks mulle ka see raamat väga meeldib. Et on selline väga realistlik, see aegruum on noh, siin ja praegu või noh, siis kui sa selle kirjutasid, tegelased on realistlikud või tundubki, et kõik võikski nii olla. Ja, ja samas ka see telg, millel need sündmused siis aset leiavad, on noh, tõesti kolm nädalat algusest lõpuni. Et kas sa mõtlesid ka selle peale, et, et see peaks olema nii-öelda realistlik täiesti. Selles päevas ei mingisugust ulmet, muinasjutu ega midagi sellist. Ja mõtlesin küll, see oli täiesti teadlik samm. Sest ma olen näinud ja tean hästi, et muinasjuttude aeg on 14 aastase inimese jaoks mõneks ajaks otsa saanud, see tuleb hiljem küll tagasi. Aga, aga 13 14 aasta vanune noor inimene hakkab muinasjutulist ele elementidele juba juba vaatama. Noh, niisuguse üleoleku ja kerge põlgusega, et vaadake, selle seas ollakse väga tundlikud omaealise identiteedi suhtes, et jumala pärast mind keegi nooremaks ei peaks. Vanemaks võib pidada igal juhul, see on ju väga tore, vaata, kuidas tüdrukud üksteise sukelduvad, et keda peeti 20 aastaseks, keda peeti 18. eks see on nagu auasi olla tolles vanuses oma õigest vanusest vanem. Ja selles arenguetapis ei ole kahjuks muinasjutud populaarset tõesti muinasjutud selles vanuses Nad ei leia enamasti ühist keelt, nendega ma ütlen, kunagi tuleb see tagasi seitsmeteistkümnest 16, sealt siis siis juba keskmise noore inimese puhul hakkab see fantastika elementide hindamine uuesti mängu tulema. Aga vahepeal on jah, paar aastat niisugust aega, kus, kus õige kirjandus on ainult realistlik kirjandus. Võib-olla see on ka mingis mõttes põhjus, miks neid häid noorte romoonias nagu näiteks kuidas elada, õnn on, on nii vähe, et võib-olla see tundub ka nagu noh, mõnes mõttes nagu igav ülesanne või et rääkida nagu mingist noorte elust või või, või ka selles mõttes igav, et noh, ega see ju päris kirjanduse ei ole, eks ju, et et päris kirjandus on ikkagi suured tõsised romaanid, mis räägivad vanade inimeste surmast, eks. Minu meelest on kohutavalt lõbus kirjutada lastele ja ma ei tee seda üldse sellepärast, et ma nüüd nagu tunneksin, et ma ei oska midagi kirjutada täiskasvanutele. Noh, ma juba ütlesin, et luuletusi olema kogu eluaeg niimoodi vaikselt kirjutanud ja teen seda ka praegu. Ja luuletusi kirjutades ma ausalt öeldes üldse ei mõtle, kas nad on lastele või täiskasvanutele, et ainult siis mõtlen, kui ma meelega lastele kirjutan, kui ma teen Lääne elu ajalehele näiteks seda laupäevast lastelisa lehm Ljudmilla lastekas, siis ma tean, et nüüd ma kirjutan lasteluuletust ja siis ma kirjutan lasteluuletuse, mis tegelikult ka jälle on nisugune, komsii komsa värk, et ega ka lastele ei õnnestunud niimoodi kirjutada, et ma et ma võtan kätte ja hea käsitööoskusega, kirjutan millestki, mis mind ennast üldse ei huvita, aitäh. Et nii see ka ei käi. Minule endale on lastekirjandusest kirjutada lõbus ja ma ei leia, et see peaks minu probleem olema, et kellegi arvates on see, mida mina teen, kuidagi vähemväärtuslikum, sellest mida teevad mõned teised. Ma nagu pigem söandaksin selles isegi kohelda. Selles mõttes, et noh, miks muidu on nii, et kõik kirjanikud ikka ikka kirjutavad hirmsasti täiskasvanutele. Aga aga lastele jäävad kirjutama väga vähesed, kuigi paljud proovivad väga paljudel eesti kirjanikel on üks lasteraamat või ka kaks lasteraamatut mis võivad ka olla täiskasvanute žürii poolt mingi tähtsa auhinnaga pärjatud, aga mida sellegipoolest? Noh, ma ei, ma ei julge öelda nüüd, et ükski laps aga kui ma hakkan üldistama, siis ütleme, mida sellegipoolest ükski laps vabatahtlikult nagu, nagu ei loe, kätte ei võta ja kui sunnitakse, siis ta küll loeb, aga ei naudi et mina olen näinud. Lastele kirjutades on siiski samavõrd oluline kui vallata kirjutamistehnikaid ja kirjutamise kui kunstivõtteid. Et sama tähtis on teada laste arengu iseärasustest võimalikult palju. Mis probleemid neid teatud vanuses kõige rohkem köidavad, sest noh, laps on ju laps ju läbib loetud aastatega väga pika arengutee ja tema teadvus, tema huvide ring, tema sotsiaalne küpsus on seetõttu noh, areneb ja seetõttu ka kohutavalt kiiresti. Mis viibki selleni, et, et raamat, mis meeldib seitsmeaastasele väga, paneb kolmeteistaastase õlgu kehitama ja omakorda kolme aastane ei mõika sellest veel mitte midagi. Need probleemid, millega erinevas vanuses lapsed oma pead vaevavad, on suhteliselt täpselt juba juba juba ära kaardistatud lastepsühholoogide poolt siia siia kuuluvad noh, niisugused teadmised, et umbes nelja-aastaselt hakatakse mõtlema surmast, hakatakse kartma oma lähedaste inimeste surma ja ja tegeletakse küsimustega, et mis, mis see suurem siis tegelikult on, mis, mis see sisuliselt tähendab. Või siis see, et nelja-aastaselt tahetakse oma vanematega abi abielluda ja ja samas samas kasvõi see, et näiteks teismelise kogu jõud on orienteeritud sotsiaalsete normide, sotsiaalsete reeglite tundmaõppimisele selle sotsiaalse maailma sotsiaalse võrgustiku lahti tõlgendamisel millest omakorda tulenevad juba sellised käitumisjooned, mida me kõik teismeliste puhul teame, kambavaim, esimesed romantilised suhted, ülitugevalt arenenud õiglustunne, sõprus muutub väga oluliseks. Et aga see on kõik ju juba juba selle aju üldise töösuuna tagajärg. Et noh, kõikide nende asjadega on ju lastele kirjutades tarvis arvestada selleks, et, et saada tulemus mis ei näita mitte ainult seda, et mina kui kirjanikust kan hästi kirju Selles esimeses anni raamatus ongi lõigud sellest päevikust, mille anne avastab. Ja sa ütlesid, et sulle endale oli, on siiski veel olemas sama kaustik, mida sa ise pidasid, kuhu sinu sõbrad ja sa ise kirjutasid. Et lõigud tunduvad ka väga dokumentaalselt või kuidagi mingid sellised detailid ja kohad ja ajastu vaim on seal hästi äratuntav, kuigi mina olin sellel ajal palju noorem kui sina. Aga kas sa oled kasvatanud sellest enda päevikust ka neid lõike seal onni raamatus? See ei ole minu päeviksioon pardakas, kuhu kirjutasid kõik sinna nagu midagi väga-väga usaldusliku ja väga intiimselt ei kirjutanud, see oli rohkem niisugune pullitegemise asina, kõik joonistasid ja kirjutasid sinna. Aga kahtlemata ta lukku dokumenteerib ära rea sündmusi. Et tõepoolest nendes sündmustes, mille puhul ma sain pardakas tõepoolest abi ja et siis meenus ka kõik muu, nende sündmuste emotsionaalne taust ja mõju siis oli Mul mul tegelikult suhteliselt lihtne tekitada sellist peategelase nii-öelda päevikut. Ise ma olen olnud väga halb päevikupidaja oma elus, ma olen korduvalt üritanud, aga, aga sama korduvalt ka pooleli jätnud. Päevikupidamisega on ka niisugune lugu ju, noh, mille otsa mina alati komistasin. Et siis, kui elu on huvitav ja nagu oleks midagi sinna päevikusse kirjutada, siis ei ole aega kirjutada, sest elu tahab elamist. Ja siis vastupidi, kui, kui elu on igav ja kurb ja mitte midagi ei toimunud, siis on nagu ohjeldamatult aega. Ja siis noh, nagu tekib lehekülgede kaupa mingit mõtetut, hala, milleks. Kuna need Anni raamatud on noorte seas väga populaarsed on tehtud kuuldemängusari film, neid raamatuid on tõlgitud Läti, Leedu ja ka soome keelde ja noh, selge on see, et tõesti noored Suurt rõõmu, et need raamatud on olemas, kas on olnud ka mingeid konkreetseid juhtumeid, mil sa oled, sa oled tagasisidet, et seal raamat on ka kedagi aidanud? Kas siis selles mõttes, et, et ahah, et kirjandus võib ka selline olla mingi selline avastus või siis veel mingisugune isiklik rikkamat laadi, et, et see on kellelegi mingit probleemi aidanud. Ja tõepoolest olen, olen saanud ka kirju tõepoolest, kus, kus kus väidetakse, et need Anni lood on, on, on siis noort inimest aidanud üle saada mingisugusest tema enda elus ette tulevast raskest etapist. Ja neid selliseid kirju ei ole küll väga palju, sest sest eesti inimene teadupärast on on enda avamisega suhteliselt kitsi. Aga aga neid on ja, ja on tulnud ka kirju emadelt nende üle, mul on veel iseäranis hea meel, kui ikkagi juba lapse ema viitsib mulle e-kirjutada. Et mida tema mu raamatust välja luges ja kuidas teda aitas oma tütrega suhtlemisel ja ja kuidas neil asjad muutusid. Nüüd on aga sellised pisikesed edulood ja need teevad mu meele alati rõõmsaks, see on niisugune hästi hea tunne, niisugune mu tööl on ikkagi noh, suuri tähtis mõte sees, kui kui inimesed pärast lugemist tunnevad, et see on neid aidanud või aga nüüd päris aus olla, siis on tulnudki täitsa vastupidiseid kirju. Ma olen saanud paar tõelist sõimukat, milles väidetakse, et selliseid raamatuid ei tohi kirjutada, sest see viib vanemate autoriteedi laste silmis alla ja et ei ole üldse laste asi, millised nende vanemad on, nemad peavad ikka sõna kuulama ja olema head lapsed ja tegema kõik, mis vanemad ütlevad, sest vanemad on autoriteetsed. Õigega ma küsisin selle esimese Ronnie vaata kohta sotsiaalsest tellimusest. Et need järgmised Anni lood, et noh, arvatavasti siis olid sa juba palju teadlikum kirjutaja või sa kujutasid seda publikut ja seda mõju palju selgemalt eta mulle lõigus. Jaa, on küll, jah, enesekindlus oli tulnud ka. Sest noh, ma ütlesin juba ennist, et kuidas elad, Anni kirjutades ma ei teadnudki, kas ma üldse oskan lastele ja noortele kirjutada. Sain teada, et oskan ja, ja loomulikult sellega tuli kaasa kohe enesehinnangu kasv, enesekindlus ja, ja siis ma hakkasin mõtlema. Ja teine osa tekkis muide niiviisi, et tol ajal Ma olin niisuguse enam-vähem poiste klassi klassijuhataja klassis oli noormehi rohkem kui tütarlaps ja ja siis mind kuidagi hakkas vaevama see mõte, et, et kuidas elad, Ann on ju tegelikult puhtalt tüdrukute raamat. Et aga väga huvitav oleks ju kirjutada, aga poistele ja see tundus mulle tohutu väljakutse, sest kui tüdrukutele kirjutades on asi selle võrra lihtsam, et ma ise olen tüdruk olnud ja ma kujutan päris hästi ette, kuidas need asjad käivad ja millele mõeldakse, kuidas mõeldakse siis noh, poiss ei ole oma eluski olnud ja ja ennast poisi poiste rahva naha sisse mõtlemine tundus väga põnev väljakutse või, või põnev ülesanne ise endale seadmiseks. Ja et umbes samal ajal oli elu mind viinud kokku inimesega, kes oli välja rabelenud äärmiselt keerulistest rasketest lapsepõlvetingimustest ja kelle mälestusi ma ausalt öeldes kasutasin seal selles raamatus, mis teha, Ann isa mälestustena, mitte kõiki, aga noh, sealt on on episoode. Et siis ma hakkasin selle teemaga põhjalikumalt tegelema, võtsin oma klassi noormehed niimoodi salamisi terava luubi alla. Jälgisin nende omavahelist käitumist märksa hoolikamalt kui seni üritasin aru saada, noh, miks nad otsustavad nüüd nii ja kelle otsa ja miks vaatavad klassi poisid, kui on vaja mingi oluline otsus vastu võtta ja ja miks see nii on, et mõnda noormeest näiteks hakatakse tütarlapse nimega kutsuma ja nii edasi ja nii edasi ja ma avastasin enda jaoks terve terve rea väga huvitavaid nüansse ja seoseid. Ja, ja niiviisi sisse poistekas tuligi. Ma ei tea muidugi, kui palju poisid seda loevad, sest sest noh, vormiliselt on peategelane ikkagi tüdruk. Kuigi ma ise kaldun arvama, et õnn ei ole teises raamatus sugugi mitte peategelane, et seal on ikkagi tähelepanu, on rohkem nende noormeeste peale. Lisaks sellele, et sa kirjutad luuletekste, nagu sa ütlesid kõigepealt iseendale, aga, aga lasteaia noorteraamatuid Siis lisaks sellele võtad sa ka ajakirjanduses ikkagi suhteliselt tihti sõna, kui on jutt jällegi mõnest kooli probleemist, mingist teemast või noortest üldse sa tunned, et sa pead seda tegema. Jah, tunnen küll ja see haridusteema ja noorte teema on. See on see, mis mind, mis mind on pikka aega väga huvitanud. Et, et ma siiamaani olen õpetajate leheusin tellija ja lugeja hetkel küll tellija ei ole, ma praegu valetasin, aga hetkel ma olen lugeja, kuigi ma kavatsen uuest aastast seda jälle tellima hakata, sest see on raudselt Eesti kõige huvitavam ajaleht. Need kooliprobleemid ja, ja laste arengu ja kasvatusega pedagoogikaga seotud probleemid huvitavad mind väga. Aeg-ajalt ma koht on teemad, mille suhtes ma tunnen, et mul on siin midagi olulist lisada või olulist selle asja koha pealt öelda. Ja siis ma teen seda. Tahtsin viimase küsimusena küsida, et kuidas sa ise alustasid kirjutamist, mis oli su esimene tekst? Lugesin su koduleheküljelt, et sodi igikurb elu just väikesaidi kurb elu. See on üks ilus valgete lehtedega ja hele rohelistega ountega niisugune nõukaaegne vihik, mille, mille kurb saatus on kogu aeg kadunud olla sinna vihikusse, siis ma üritasin kirjutada ja joonistada oma nii-öelda esimest raamatut, kui ma olin neli ja viis aastat vana. Ja siin on siis trükitähtedega ja ilma ühegi sõna vaheta kirjutatud sellised lühikesed lood minu, minu venna ja tädi laste elust ja toimetamisest, et mina olin selles kambas kõige vanem, siis oli suhteliselt selge, miks see elu kurb oli, sest kes see ikka kogu aeg süüdi jäi. Nii et ühele leheküljele oli kirjutatud jutuke ja teisele küljele oli, oli joonistatud pilt ja, ja nendest lugudest konkreetselt meeles, on mul ainult üks lugu, kus me läksime väiksematega raudtee äärde kõrgesse rohtu, et ussi näha, kuigi vanaema ja vanaisa keelasid, et see kevad on raudtee ääres palju uss ei tohi sinna minna. Aga no ma ei olnud elu sees ussi näinud, oli vaja minna vaatama. Seda ma ei mäleta, kas me ussi nägime või mida see lugu ussinägemise kohta ütles, aga ussipilt oli igal juhul sinna kõrvale joonistatud. Uss oli väga suur, tõeline ja tõsine, siksak oli tal selja peal ja eemal silmapiiril vaatasid teda kolm väga väikest inimest, aga kirjutanud maa. Tundub, et ma hakkasin kirjutama suhteliselt kohe, kui olin lugema ja kirjutama, üldse viinud. Siis mul on umbes kuuendast eluaastast, mul on meeles üks luuletus, milles ma kirjutasin, kuidas ma ootan ema ülikoolist koju ja siis tuleb aastavahetus ja kuidas me lähme kõik saluuti vaatama. Ja siis, ja siis oli mingis telelehes aastal 80 Mul ilmus mingi Vigri luuletus, veel. Mäletad, see oli see olümpiamaskott Vigri. Seda Vigri luuletust ma mäletan nagu väga-väga umbes k. Ja noh, ja niimoodi ongi ma kogu elu olen kirjutanud kogemata. Alguses kogemata nüüd juba meelega. Veidi vallik, kas sa tahaksid kellegi käest midagi küsida? Maa oma suures uudishimus tahaksin küsida meie haridusminister Lukasele niisuguse huvitava küsimuse, millega ma olen oma pead juba pikka aega vaevanud ja, ja ei ole aru saanud, mis toimub. Et juba mitu-setu aastat käivad muudkui jutud ringi, uue õppekava tegemisest ja sellest, et küll see uus õppekava saab olema ilus ja, ja asjakohane ja ajakohane ja arvestab ka uuemate aktiivõppe meetodite kasutamist koolitunnis ja nii edasi ja nii edasi. Aga mulle tundub, et selle, seda õppekava tehakse juba päris kaua aega vist isegi lausa lausa oma viis, neli või viis aastat kindlasti ja ja sellega on pidevalt olnud mingit kohutav segadused, et kord teeb seda üks töögrupp, siis see grupp saadetakse laiali, antakse teise töögrupi kätte ja on olnud sellele uue õppekava jaoks juba ka välja hõigatud mitmeid-mitmeid, erinevaid rakendamistähtaeg, aga, aga mida ei ole, on, on ju ikka seesama uus õppekava, et sellepärast tunnengi suurt huvi, kuidas töö sellega siiski edeneb ja kas on ka lootust, et ühel päeval see, see oma väljakuulutatud hääduses valmis saab ja kas ikka sellega vägeva töö juurde on, on kaasatud ka võimekaid praktikuid näiteks, sest mina millegipärast olen olen seda usku, et et hea asi saab tekkida ainult siis, kui selle asja kallal on võrdselt esindatud nii tugeva teoreetikud kui tugevad praktikud. See on väga hea küsimus. Tegelikult, kui suuri asju nähakse, siis käib jutt kõik ette ja taha ja, ja küllap räägitakse, enne kui õppega palju arutletakse. Pärast räägitakse ka, kui ta juba välja on kuulutatud ja küllap on nii poolt- kui vastuolijaid. Praegu käib töö selles mõttes päris täpne, et on sellelgi nädalal toimunud ettevõtmisi, kus me tutvustasime põhimõtteid riigikogu kultuurikomisjonile. See on sellepärast vajalik, et esimest korda tuleb õppekava üldosa arutusele Riigikogus. Õppekava, üldpõhimõtted, eesmärgid ja üldine, niisugune koormusjaotus lähevad isegi seaduse tekst. Ja mõnevõrra tekitab see ju pinget, niisugune täiendav arutelu, aga mõnevõrra annab ka kindlustunnet, et õppekava ei ole ühe valitsuse dokument, vaid on ikkagi kõrgemal tasemel vastu võetud. Ja õppekava töö, nii nagu ma juba viitasin kahel tasandil, üks on see üldosa tegemine, kus on põhitähelepanu all või ütleme siis avalikkust. Põhiliselt huvitab see, et kui palju, mis ainetunde hakkab põhikoolist raadiumis olema. Aga teine tasand on ainekavade tegemine ja siin ainekavade tegemisel on muidugi põhitegijad spetsialistid, et ega siin rahvakogunemistel ja rahvahääletusele ainekava sisu ei tee. Ja nii matemaatika, eesti keele, kehalise kasvatuse, ükskõik millise õppeaine ainekava tähendab ainesisese koormuse, paneb paika ikkagi spetsialistide ringi ja seal on tõesti nii praktikuid, õpetajaid kui ja teoreetikuid need, kes ülikoolides teadlastena asja ajavad. Olime võtnud plaani sellel sügisel enne jõule ka riigikogu ette jõuda. Üldosa põhimõtetega. Võib-olla lükkub tõsiste arutelude ja avaliku diskussiooni tõttu järgmise aasta alguses, aga see muuda ülbla On üldplaan on selline, et uus õppekava hakkaks kehtima 2010. aastal ja praegu on ettevalmistus tööd päris agara diagraafikus minu meelest nii nii asjatundjate kui ka oponentide meelest. Te kuulsite saadet kirjanik koidi Vollikust. Tema küsimusele vastas haridusminister Tõnis Lukas. Inemise sisu panid kokku helirežissöör moristomba ja toimetaja Urmas Vadi. Inemise sisu. Saateid saate kuulata ka internetist vikerraadio koduleheküljelt. Kõike head ja kohtumiseni. Ma olen viimastel aastatel oma oma mõtetes ja ja luuletusi kirjutades tegelenud niisuguse nisuga kummalise teemaga nagu oma päritolu, oma juurte ja oma, eestluse ja eestluse üldse lahti tunnetamisega. Ja, ja võib-olla selle näiteks üks pisike nelja luuletuseline tsükkel, mille pealkiri on sõda Me kohtusime 53 aastat pärast sõda, kust ma mäletan, kui on enne mind möödunud nii palju inimesi ja masinaid, samme, päevi ja sõnu. Talvi surmi sünde, aega nukrameelselt näperdab, otsi otsib ja harutab kerasse, kerib ja kaeb. Mu surelik sõrm. Kas tõesti oli sõda tollal rabelev küüsine, hirm musta linnuna killudes tiirutas põldude kohal. Mida mina sest mäletan seda vaid, mida verigi. Ei enam muud. Sinu käsi sellegipoolest tuge anda ei või varjatud päevades. Neis olen alati üksi. Kujutlus põlenud õunapuust, iial ei vaeva su õnnelikku und. Mina sinnapoole aega, vialuu. Mälu minus kuskil nagu mõnda meenutaks särav kevadist kooliaeda vormimütsiga kõhna poissi kiige kõrval ja õtsu laual võõrast patsidega tüdrukut kellest esiema sai ühtedele teistele või võib-olla ei saanudki sõda siis veel ei olnud nagu praegugi, lõpmatult säraval maikuu päeval gümnaasiumi lõpuklass, sõrmed juustest tudeerib kaasaegset kirjandust Heiti talvikut ja Emil toodet selles vanas ühes samas lõunapoolses klassitoas. Mu veri on siin alles, nii õnnis teadmatuses, mis sügis kaasa toob. Su vahel unustasin endast maha, õde, külm tuul puhus sisse su suust ja ussikesed vingerdasid läbi su silmade edasi-tagasi mullaga juba pooleks. Külma tagasi tulen jälle armas Su külma kätt katsuma ehk vahepeal rahuga maa peal ja inimestest hea meel. Kuid kas me siis tunneme ära? Meie perekonna lugu on surmas. Mis juhtub? Me kehadega, mis lapsena otsisid sooja ja lähedust teise plika kondise külje kõrvalt nüüd hallis mädavas mullas ja Priipivas kruus.