Tere, mina olen Martti Kalda. Seekordse saate teemaks on Pakistani riigi räpane ja verine poliitika. Terrorism ja riigipöörded, poliitmõrvad ja ebaõnn. Pakistan on olemas olnud pisut üle 70 aasta, ent sellest ajaloost ligi pool aega on võimul olnud sõjaväelised diktaatorid. Kõige selle keskel elab ja tegutseb too sardaari poliitperekond, kellel näib asuvat niinimetatud Kennedy needus. Sest kõik selle perekonna liikmed lõpetavad õnnetul kombel. Ühtlasi on see lugu Butto perekonna vastasseisust Shariifi äri- ja poliitperekonnaga. Ja loomulikult on see lugu räigest korruptsioonist ja pidevatest seaduserikkumistest. Kõigi Pakistani poliitikute taskud on kulda täis, ent käed verised. Alustuseks kõlab Pakistani islamivabariigi hümn Kaumi Tarana mis rohkem tuntud nime all back saras miin. Püha maa. Hümni muusika kirjutas kirjanik, helilooja, rändur ja müstik Ahmadžagla. Sõnad ordu, poeet ja mitmete patriootlike luuletuste autor Hafiis jõuluntrii õnnistet, olgu see püha maa, õnnelik see avar valdus, sina kindlameelsuse koda, Oobakistan õnnistet, usu kants. Pakistani riigi motoks on imaan, iti haad naasma, usk, ühtsus, kord irooniliselt pole ühtegi neist kolmest 71 aasta vältel suudetud defineerida ning paika panna. Idee muslimite riigist sündis India iseseisvusvõitluse tuhinas 1900 kolmekümnendatel aastatel. Valdavalt muslimi tudengite seas. Sooviti, et muslimite poolt asustatud alad ja muslimi valitsejate alad eraldatakse hindu aladest. Selle nägemuse kohaselt oleks pidanud moslemitele kuuluma vähemalt üks kolmandik Briti Indiast. Idee omastas Bombay advokaat ja poliitik Mohammad Ali džinna, keda Pakistan peab oma riigi loojaks ning nimetab suureks juhiks. Ta liitus 1906. aastal asutatud muslimi liiga poliitilise liikumisega ning tõusis aastal 1937 selle juhiks. Juba kolm aastat hiljem nõuti India moslemitele oma riiki vähemalt kolmes osas. Bengaal jäi Assam Ida-Indias, mille nimeks oleks pidanud saama siis pangi islam. See on tänapäevane Bangladesh. Haide rabaad, Kesk-Indias, mille nimeks oleks pidanud saama Osmanistan ja Pakistan. Lääne-Indias. Sealjuures on nimi Pakistan, akronüüm lühend kohanimedest bandžab afgaani alad, kašmiir, indus ja pelutschistan. Viimase puhul siis see stan, maa on seal lõpus. Sisuliselt kasutas muslimi liiga islamit ära oma poliitikas, tekitades üsnagi range vastasseisu hindude ja muslimite vahel, mida varem polnud või mis kindlasti varem nii terav polnud. Siit tulenevalt on islam ja islamism olnud üks Pakistani riigi defineerivaid ideid. Islamism omakorda on aga teravas vastuolus lääneliku demokraatia ja modernismiga mille Briti ülemvõim India subkontinendile maha jättis. Muslimite liiga poliitika aga oli edukas. Teise maailmasõja ajal, kui hindude juhitud India rahvuskongress koostööst inglastega keeldus või sõjapingutusi lausa saboteeris jäid muslimid briti impeeriumile truuks. Pärast sõda kasutasid muslimid end hoogsalt vägivalda, et oma soove kuuldavaks teha. 1946. aasta suvel tapeti Bombay skalkutas Ahmada paadis ja hakkas ligi 5000 hindut. Inglased murdusid ja otsustasid India jagada. 14. ja 15. augusti südaööl 1947 anti Indiale ja Pakistanile Iseseisvus. Kuulsa kirjaniku Salman Rusti sõnul oli uus põlvkond kesklapsed. Pakistan valis oma rahvuspühaks Neljateistkümnenda India 15. augusti. See andis sellele samale Salman rastile alus öelda, et Pakistan elab minevikus, India, aga tulevikus. India vabariik sai 82 ja pool protsenti Briti India aladest, Pakistan 17,5. Nagu näete, idee ühest kolmandikust ei teostunud. Kuni 1971. aastani oli Pakistan riik kahes osas territoriaalselt suurem Lääne-Pakistan. Tänane Pakistan, kus kõneldi riigikeeleks kuulutatud ordu keelt ning kust pärinesid riigi valitsejad, poliitilised liidrid ning rahvarohkem Ida-Pakistan. Tänane Bangladesh, kus kõneldi bengali keelt, mis riigikeel polnud. Nagu te näete juba sellesse Pakistani riigi rajamisse, oli vastuolu sisse loodud. India jagamisele järgnes vägivald ja rahvaränne. Umbkaudu 12 kuni 14 miljonit inimest lahkus oma kodunt, et rännata uuele kodumaale Indiast, Pakistani või Pakistanist Indiasse. Kohati sunniti üht või teist kogukonda lahkuma. Spontaanset desvõitlustes hukkus umbkaudu kaks miljonit inimest ja jäi teadmata kadunuks. Teist niisama palju Panciab ja Bengaalia jagati. Palju keerukam oli lugu aga India vürstiriikidega, kelle valitsejatele anti õigus valida, kas saada Pakistani või India osaks. Just selles kontekstis kerkis esmakordselt poliitikaareenile brutoperekond. Šahh Navas Butto oli pärit Sindi jalalt tänapäevase Pakistani rannikul. Seal olid tema perel suured maavaldused, ent Briti India aegadel tegeles ta äri ja poliitikaga valdavalt Bombeis tänases Indias. Ta nõudis edukalt Sindi lahutamist Pompei aladest, mis leidis aset 1935. aastal. Saatuslikul 1947. aastal oli tema Kutšaratis Pompei Sindi vahel asuva Juna Kathy. Pisi riigikese minister. Riigi tollane valitseja Navaab oli muslim nagu kaputo. Ent riigikese elanikud, valdavalt hindud. Navaab, otsustas minister puta nõuandel saada Pakistani osaks. Ent India väed piirasid ala sisse ja hindudest alamad tõstsid mässu. Chuna kat sai India vabariigi territooriumiks. Navaab ja šahnavas Butto põgenesid Pakistani. Selle intsidendi eest peeti aga härra Butot Pakistanis kangelaseks. Edukas oli ka tema vend nabiipu üks khaan Butto kes tegi karjääri advokaadina. Vennapoeg. Tas oli 1971 kuni 73 koguni simsi jala peaminister. Šahnavas but tal endal oli oma abikaasaga tütar ja kolm poega. Tütar on abielus kindraliga, mis osutab sellele, et brutoperekond oli tihedalt seotud sõjaväega. Tulevane diktaator ajub khaan oli perekonnasõber. Üks Butto poegadest suri seitsmeaastasena kopsupõletikku. Teine jõi ennast 39 aastasena surnuks. Ent meie loo jaoks ongi oluline kolmas poeg, sulfikaar Ali puta. Pakistani militarismi ja sõjaväekeskse valitsemisviisi üheks põhjuseks on kindlasti olnud ka pidevad sõjad Indiaga või vastupidi, sõdade põhjuseks on liigne sõjaväestatud. Igatahes esimene India-Pakistani sõda 1947 kuni 49 puhkes peaaegu kohe pärast Pakistani riigi tekkimist. Konflikt sai alguse kašmiir-ist, kus valitses sarnane olukord, nagu Juna katkis. Valitseja oli hindu, ent enamus alamaid muslimid. Loogiline oleks olnud ala liitmine Pakistaniga võttes arvesse rahva hulka. Ent valitseja otsustas viimasel hetkel juba siis, kui Pakistani militaristid pealinnal oma riigi Indiale loovutada. Ning sõda ja tänaseni vinduv olukord milles osa Kashmiri stan okupeeritud Pakistani enamus India ja killukene Hiina poolt. Ongi valmis. Segane oli ka Pakistani siseriiklik olukord. Ligi 10 aastat arutati riigis põhiseaduse üle. Riigi looja Mohammad Ali sinna ei saanud eriti kaasa rääkida. Ta suri juba septembris 1948 kopsuvähki. Tema kaastööline, Pakistani esimene peaminister, ljakat Aliik Haan kes oli ametis 1947 kuni 51 mõrvati oktoobris 1951 mil talle rahvakogunemisel kaks lasku rinda tulistati. Tiitel rahvuse märter ja haud Muhammad Ali džinna mausoleumis oli väike lohutus. Ent see on ka siis ühtlasi meeldetuletus, et poliitilised mõrvad siit pealt alates olid Pakistanis üsnagi tavalised. Võimu juurde kutsuti kaks kindralit, Iskander alimirsaa. 1956. aastal, mil põhiseadus valmis sai, valiti Iskander Mir saa Pakistani esimeseks presidendiks. Ta jõudis ametis olla napilt kaks aastat. Ajub khaan, oli tollal armee ülemjuhataja ja kaitseminister. Seitsmenda kaheksanda oktoobri keskööl 1948 korraldasid nood kaks veretu riigipöörde. Põhjuseks poliitikute omavahelised kaklused, mida nemad korralike sõja väelastena lihtsalt taluda ei suutnud. Vaid 20 päeva hiljem läkitas, hajub khaan presidendi Londonisse eksiili ja haaras kogu võimu endale. Järgnevalt oli võim sõjaväe käes üle 13 aasta. Pakistani riigipöörete õigustuseks tuleb öelda, et selle pöörde põhjustasid poliitikud, seadusetus riigis, salakaubandus, musta turu vohamine, võimu väärkasutused, maksudest kõrvalehoidmine ja tohutu korruptsioon. Hajub, khaan kõrvaldas töölt üle 7000 korrumpeerunud ametnikku jagas neli miljonit hektarit maad rikastelt vaestele ümber, keelustas mitme naise pidamise ja naiste avaliku peksmise loobus islamist riigi usundina ning pani majanduse kasvama. Algas ka järk-järguline demokraatia taastamine. Võib-olla oleks kõik hajub Khani jaoks edukalt laabunud, kui Pakistani armee poleks otsustanud presidendivalimistejärgses joovastuses hajub khaan, nimelt võitis valimised opositsiooni kandidaadi koha maa Tallinn sinna õe Fatima ees. Et riigile teeb head kiire ja edukas sõda Indiaga. Puhkes teine India-Pakistani sõda. 1965 66. Pakistani kahjuks ja India õnneks polnud sõda Pakistanile edukas. Vabalangusesse läks ka hajub Khani toetus. Ja 1969. aasta märtsis astus ta tagasi. Ta taandus oma villasse Islamabadi lähedal ja suri seal 1974 aprillis. Südameataki tagajärjel. Ajub Khani poeg, kohar on aga varakas ärimees. Tema isikliku vara hinnatakse umbes 20-le miljonile USA dollarile. 1990 kuni 93 oli ta parlamendi spiiker ja 97 98 Pakistani välisminister. Ka pojapoeg Omaar on olnud kaks korda parlamendis ja 2004 kuni 2007 oli ta majandusminister. Ent sõjavägi ei andnud, pärast tajub Khani taandumist nii hõlpsalt alla. Armee ülemjuhataja agaa Mohammad, jah, Jaak khaan korraldas märtsis 1969 uue riigipöörde ja hakkas ise presidendiks. Teise maailmasõja ajal oli see mees teeninud Iraagis, Põhja-Aafrikas ja Itaalias. 1942 langes ta vangi ja veetis aega Itaalia vangilaagris, kust ka kolmel korral põgenes viimane kord edukalt. Tema kirstunaelaks oli kolmas India-Pakistani sõda 1971 Bangladeshi pärast. Nagu me ennist juba rääkisime. Pakistan oli riik kahes osas ja vastuolud valitseva Lääne-Pakistani ja rahvarohke Ida-Pakistani tänase Bangladeshi vahel. Kulmineerusid sisuliselt kodusõjaks. Ida-Pakistani valitsev partei avami liiga nõudis Bengaallastele Lääne-Pakistani elanikega võrdseid õigusi muu hulgas enamust parlamendis, sest neil oli rohkem rahvast. Läänevalitsejad ei tahtnud seda lubada ja kehtestasid idas sõjaväelise korra, alustades vastaste füüsilist hävitamist. Sellise etnilise puhastuse käigus tapeti kuni 300000 inimest. Sekus India ja Bangladeshi sai iseseisvaks. Pakistan kaotas poole riigist ning 9000 sõjaväelast langes vangi. Alandus oli suur ja hea, Khan astus tagasi ja loovutas võimu. Opositsiooniliider sulfikaar, Aliputole ja hea khaan ise pandi koduaresti ning kuna ta armastas prostituute ja alkoholi saida kodustes oludes tegeleda vaid viimasega. Ta suri alkoholi liigtarbimise tagajärjel augustis 1980. Sulfikaar Ali Butto oli šahnawalsi ja tema abikaasa Laxybay vanim poeg. Hariduse omandas ta pöökli ja Oxfordi ülikoolides sulfit kartuli riigivõimu juurde isa kauaaegse sõbra ajub Khani kaudu. 1963 nimetati ta välisministriks. 67 lahkus ta ka riigiametitest ja asutas oma Partei Pakistani Rahvapartei. Sellest ajast alates ongi Butto perekond seda parteid juhtinud. 1968 69 istus ta opositsioonilise tegevuse eest vangis ent välja pääsedes osutus tema partei 1970. aasta valimistel Lääne-Pakistanis võidukaks. Pärast Jahja khaani võimust loobumist andis militaarvõim presidendi ameti sulfikaarile. Ilmselt loodeti, et ta pole oma endiste kaastööliste vastu liiga karm mis oli ka tõsi. Küll aga oli sulfikaar karmi käega president detsembrist 71 kuni augustini 73. Ta natsionaliseeris suure hulga tööstusest võttes Pakistani rikastelt nende elatusallikad. Ja siin on väga oluline seda meeles pidada. Ta vahetas välja ka armeejuhid ja vallandas umbes 2000 korruptiivset ametnikku. Ta käivitas ka Pakistani tuumaprogrammi ja töötas välja uue põhiseaduse. 73. aastal loobus ta presidendiametist ja asus suurima parteijuhina peaministri ametisse kus ta oli neli aastat. 1977 võitis Rahvapartei taas valimised. Ent valimistega kaasnesid rahutused. Demokraatia antud vabadus päästis valla ka kurjategijad ja terroristid. Viiendal juulil 1977 korraldas Pakistani armee Ameerika Ühendriikide nõusolekul ja toetusel järjekordse riigipöörde. Võimu haaras kindral Mohammad Seaul hakk kes hakkas presidendiks. Järgnes 12 aastat sõjaväevõimu. Sulfikaar aga vangistati oktoobris 77. Teda süüdistati oma endise poliitilise vastase mõrvas, mis oli toimunud kolm aastat varem. Märtsis 1978 mõisteti endine president ja peaminister. Surmaülemkohus kinnitas otsuse. 1979 veebruaris. Sulfikaar alib Huto poodi Ravalt Pindi vanglas aprillis 79. Seda kõike hoolimata suurest rahvusvahelisest protestist. Sulfikaari asemel asus rahvaparteid juhtima tema lesk Musharraf keda hoiti koos lastega koduarestis. Nus ratt oli pärsijast pärit, ent kurdi päritolu naisterahvas ja tal oli sulfikaariga neli last. Tütar Benaziir ning pojad murtaasa Sanam ja šahnavas. Sulfikaali noorim poeg šahnavas õppis isa vangistuse ja hukkamise ajal Šveitsis, juhtides sealt rahvusvahelist kampaaniat isa toetuseks. 1985. aasta juulis leiti ta oma kodunt Nizzas Prantsusmaal surnuna. Ta oli pelgalt 26 aastane. Kahtlustati mürgitamist ja prantsuse võimud hoidsid tema abikaasat rehanaad kolm kuud vangis. Ent tõde ei selgunud. Ki. Võimalik, et tegu oli Pakistani võimude tellimusmõrvaga, mille teostas mehe abikaasa. Rehana lahkus Ameerika ühendriikidesse, kus ta elab, Zahkna vaasi, tütar sassi Butoga tänaseni. Suldikaali teine poeg murd, tasa lahutas end oma naisest, kes oli rehana õde. Tema viibis isa kohtuprotsessi ajal Pakistanis koduarestis ning sai sellest selgelt suurema närvivapustuse. 1978 asutas ta vasakpoolse relvastatud ühenduse nimega all sulfikaar et isa eest kätte maksta. 1981. aasta märtsis kaaperdasid all sulfikaari liikmed pessawarkaratši lennu- ja sundisid selle Kabuli lendama. 13 päeva kestnud pantvangikriisi tulemusena vabastati vanglast mitmeid Rahvapartei liikmeid. Sulfikaari enda jaoks jäi see liiga hiljaks, tema oli juba hukatud. Pärast sõjaväelise valitsuse lõppu naases murd taas kodumaale, ent jätkas põrandaalust kriminaalset tegevust. Ta hukkus tulevahetuses politseiga 1996. aasta septembris, kui tema õde Benaziir oli juba peaminister. Võimalik, et haarang toimus õe käsul. Hurt aasa tütar Fatima kes sündinud 1982 kirjutas aastal 2010 oma isa tegevusest raamatu pealkirjaga vere- ja mõõgalaulud. Ilmselgelt oli ta inspiratsiooni saanud Troonide mängust. Kindral president Seaul haki valitsusaeg aga oli Pakistanis ultra konservatiivsuse tippaeg. Ta ise oli äärmiselt vaga muslim, kes nõudis usureeglite järgimist ka teistelt. Ta keelustas igasuguse parteipoliitika ja islami seeris seadused. Abielurikkumise eest hakati kividega surnuks loopima. Abielueelne seks tõi kaasa 100 piitsahoopi. Vargus, jäseme ambuteerimise. Igal paastukuul Rama taanil võeti kõikide inimeste pangaarvetelt 2,5 protsenti maha ja jagati vaestele ja heategevuseks laiali. Islami solvamise eest oli ette nähtud kolm aastat vanglakaristust. Lääne muusika, eelkõige Rock, olid keelatud. Samas majandus kasvas ja tuumaprogramm puhkes lausa õide. 1983 toimus Pakistani esimene edukas tuumarelva katsetus. 1985 88 oli Pakistani valitsus tugeva surve all. Nõuti demokraatia taastamist. Juhuse tahtel aitas sellele kaasa järjekordne surm. Seitsmeteistkümnendal augustil 1988 kukkus alla president seol, haki ning teisi sõjaväelasi, ametnike ja muuhulgas Ameerika Ühendriikide saadikud lennutanud Hercules lennuk. Lennuõnnetuse põhjuseks oli sabotaaži. Seega oli seegi poliitiline massimõrv. Hukkus 32 inimest. Novembris toimunud valimised tõid võimule rahvapartei ja Bela siir. Butto. Sulfikaar Butto tütar Benaziir oli Läänes haritud naine. Temagi oli õppinud Harvardis ja Oxfordis isa vangistuse ja surma ajal hoiti teda koduarestis. Ja 1984 87 oli ta koos emaga Dubais ja Inglismaal eksiilis. Need saatuse käänakud oli temast peaaegu vanatüdrukut tegemas. Ta oli üsna eakas, kui ta abiellus eakas mosleminaise kohta. 1987, kui ta emaga Pakistani naases, leiti talle sobiv abikaasa. See oli pelutši, hõimujuhi ja garadži kino omaniku poeg, assif Ali sardaari. Temast kaks aastat noorem mees. Pena siir Butto oli Pakistani peaminister kahel korral detsembrist 88 kuni augustini 90 ja oktoobris 193 kuni novembrini 96. Tegu oli islamimaailma esimese naispeaministriga. Selsamal ajal kujunes välja ka vastasseis Sarifi perekonnaga. Ilmselt poleks sherifi äriperekond ealeski poliitikasse sisenenud juhul, kui poleks olnud Benazeeri isa sulfikaari julgeid majandusreforme. Presidendiks olles natsionaliseeriks ta suure hulga Pakistani tööstusest sealhulgas ka Iideefaki grupi sherifi perekonnaäri, mis tegeles lahoore lähedal terase tootmisega. Sariifi perekonnaparandusele pani aluse patriarh Mohammad Sharif Kashmiri päritolu ärimees, kes asutas koos oma kuue vennaga 1939 lahore lähedal terasetööstuse. Pärast Iideefaki Grupi natsionaliseerimist 71 asutas ta sherifi gruppi mis tegeleb siiamaani põllumajandusega. Neid tuntakse kui Pakistani kõige suuremaid linnutoidutootjaid ja suhkruvalmistajaid. Neil on ka Sharif Medical, Sindi meditsiinikeskus. Väikse linna suurune. Ja sherifi perekonnal on ka ärisid Saudi Araabias, kus neil käsi sees tööstuses ning Inglismaal, kus nad tegelevad kinnisvaraga. Muhamedi pojad Navas ja Šafaas asutasid aga oma poliitiliste taotluste elluviimiseks 1976. aastal Pakistani moslemiliiga ja sisenesid poliitikasse. No kahtlemata tuleb siinkohal tõdeda, et äri on ka omamoodi poliitika ja poliitika Pakistanis, kindlasti on ka äri. Arusaadavalt ajendas neid ka vaen bruto perekonnaga. Ja vaene vastasseis jätkusid sellest hoolimata, et kindral Seaul hakk tagastas 1981 perekonna natsionaliseeritud vara. Navas Sharif oli Panciabi alapeaminister 85 90 ning Pakistani peaminister on ta nüüdseks jõudnud olla juba kolmel korral. 90 93 97 99 ja 2013 kuni 2017. Tema vend, šahh baas oli Pancia peale peaminister samuti kolmel korral. Nagu te näete, on nende kindluseks nende kodukant. Pakistani kõige rahvarohkem ja kõige rikkam provints Pansab erinevalt Butto perekonnast, kelle kantsiks on Sindi ala Pakistani rannikul. Mõlema pere vahelduvat võimu 1900 üheksakümnendatel aastatel iseloomustavad aga tohutu korruptsioon võimu, kuritarvitused ja oponentide kõrvaldamise kuuldused. Ja korruptsioon, mida nad teostasid, ulatub Pakistanist välja Euroopasse ja ülejäänud maailma. Nimelt võtsid nad halastamatult altkäemaksu kõikidelt firmadelt, kes vähegi Pakistanis soovisid tegutsema hakata. Pole siis ime, et pärast ebaõnnestunud kargilipiiri sõda Indiaga, mis toimus 1999. aasta suvel korraldas sõjavägi järjekordse riigipöörde. 99. aasta oktoobris haaras võimu armee ülemjuhataja Pervez Musharraf. Kindral Pervez Musharrafi üheksa aastat väldanud valitsusaeg Pakistani presidendina. Seda võiks iseloomustada kui pidevat siseriiklikku ja välisriiklikku sõda. Mõlemat sõda peeti terroristidega. Mõlemad sõda toetasid Ameerika ühendriigid. Pole ime, et Pervez Musharrafi üritati vähemalt 10-l korral mõrvata. Käsitulirelvad on siinjuures lapsemäng. Teda on üritatud tappa mitmete autopommide õhkimisega kuulipildujaga, tulistades tema lennukit ja helikopterit alla lastes iga kord edutult. Sellest ajast alates iseloomustab aga Pakistani poliitikat ka pidev poliitiline nõiajaht. Katsed vastaseid elimineerida kohtu alla andes sisuliselt kõik, kes vähegi võimu lähedal on olnud, on ühel või teisel hetkel olnud uurimise all ja kindlasti pidanud ennast kaitsma kohtus. Seetõttu on tavaline, et opositsioonijuhid lahkuvad Pakistanist eksiili. Benaziir näiteks oli 1998 kuni 2007 eksiilis Dubais ja Londonis kus tema perekonnal on hulk kinnisvara. Sharif perekonnavennad ja isa pagesid aga aastal 2000 Saudi Araabiasse. Seda siis kindral president Pervez Musharrafi loal. Nagu kuulsite, on Pakistani poliitika ja üldine eluolu äärmiselt kaootilised. Ent mis on saanud meie loo peategelastest 21. sajandil. Pervez Musharrafi võim hakkas murenema 2007. aastal sest diktatuur pakub küll korda ja rahu, ent võimu liigne kõva käelisus on inimestele siiski vastumeelne. Buttoya Sharif perekonnaliikmed naasid kodumaale ja alustasid võitlust võimu pärast. Esmakordselt üritati Benaziir Buddhat tappa oktoobris 2007. Sellega kaasnenud pommiplahvatuses hukkus 136 inimest ja 450 sai viga. Sellel korral pena siir pääses. Aga 27. detsembril 2007 tapeti ta valimiskampaania käigus. Et asi oleks kindlam, kasutasid mõrvarid nii tulirelvi talle last kuul pähe ja enesetapupommitajat, mille läbi hukkus veel 20 inimest. Pärast Benaziiri mõrva kerkis esile tema abikaasa assif Alizardaari kes varem oli hoidnud tagaplaanile ja korraldanud neid rikkaks tegevaid altkäemaksu asju. 2008. aastal võitis tema juhitud Rahvapartei valimised ja Pervez Musharraf astus tagasi. Septembris 2008 valiti sardaari Pakistani presidendiks. Selles ametis oli ta 2013. aastani. Teo puhul on toodud välja, et tal kas puudub kõrgharidus või on vähemalt tema haridustee kahtlane. Samamoodi on öeldud, et tema vaimne tervis ei ole eriti tugev. Väidetavasti on ta vanglas olles segi pekstud või on siis lihtsalt dementne. Samamoodi korraldas tema peenaliseeri võimuloleku ajal korruptiivseid tehinguid. Igatahes on tegu Pakistani ühe rikkaima mehega. Tema isiklik vara on 1,8 miljardit USA dollarit. Näiteks perekontodel Šveitsis üksi on juba 60 miljonit USA dollarit. Normandias on sardaaril terve 16.-st sajandist pärit kindlus. Rääkimata luksuslikust kinnisvarast Inglismaal, Dubais, Pakistanis, Ameerikas ja mujal. Temast sõõri valdused Inglismaal hõlmavad 148 hektarit. Valdustes on loss golfirada poolo, väljak ja helikopteri maabumisalus. Tänaseks on poliitikasse sisenenud ka Benazeerijasardaari poeg, pila val, kes sündinud 1988. Ta õppis Oxfordis ajalugu ja poliitikat ja juhib vanaisa asutatud Pakistani Rahvaparteid. Nagu me ütlesime 2013 2000 seitseteist-kolmandat korda Pakistani peaminister. Muide, esmakordselt oli üks valitsus võimul terve valimistevahelise aja. Edu saavutati terrorismivastases võitluses. Erastati 35 riigifirmat ja riigieelarve saadi esimest korda pärast teist maailmasõda. Tasakaalu. Edukus peaministrina aga ei tähendanud ausust. Korruptsioon oli ikkagi meeletu. Koos äridega on baasil isiklikku vara ühe miljardi USA dollari eest. Hulk tema vara on kirjutatud laste marjammy Hassani Husseini ja Asmaa nimele ning seda peidetakse välismaal. Paar nädalat tagasi mõistis Pakistani kohus Navasi ja tema tütre korruptsioonis süüdi ning 10-ks aastaks trellide taha. Targu ei viibinud enam kodumaal. Navaasi vend šahh. Baas juhib endiselt Pakistani moslemiliigat ning tema pojad Hassan ja Hussein ajavad äriasju. Sharif gruppi juhib aga šahh baasi poeg hamsa kes tuntud ka kui Pansabi kanakuningas. Tänaseks on poliitikast tagasi ka endine diktaator Pervez Musharraf kes asutas 2010. aastal oma partei ning naasis 2013. aastal eksiilist, et seda juhtima asuda. Ehk siis Troonide mäng Pakistani moodi jätkub. Keeruline on olukord idamaade poliitikas. Eraelu ja avalik teenistus, sõjavägi ja tsiviilvõim põimuvad elevad sassi. Nõnda ongi alati raske aru saada, milline rahakott on riigi, milline sinu enda oma. Ja äri on poliitika ja poliitika. Äri. Kaootilise olukorras seisab igaüks ainult iseenda eest üritades võimalikult kiiresti võimule ja võimalikult kiiresti rikkaks saada vahendeid valimata. Ning Pakistani poliitikud on tõeliselt osavad kaose piloodid. Kui ajalugu uskuda, ei tulegi sellel segadusel eales lõppu. Kes tuult külvab, peab tormi lõikama. Helipuldis oli maris Tomba, mina olen Martti Kalda. Lõpetuseks aga midagi riigivastast, lahore, rokkbänd, Immdeehaabala dastaan kuulmiseni.