Kajalood, mis meil on täna koolijuhataja õpetaja ja Francofiil, Lauri Leesi, tere tulemast saatesse. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Vaat tänavune kevad tõi meile niisuguse üllatava uudise, mille peale väga paljud inimesed küsisid, et miks ometi see on see, kui teie õpetaja Leesi teatasite, et te panete oma koolijuhi, amet võeti maha ja meil on väga raske aru saada, et kui te olete oma kooli ise oma kätega üles ehitanud. Kui te armastate oma ametit, õpilasi ja lapsevanemaid ja lapsevanemad ja õpilased armastavad teid. Ja kui teil läheb nii hästi, nagu teil selles ametis läheb siis miks te seda teete? Peabki lahkuma siis, kui kõigele on veidike kahju. Mitte et inimesed ootavad, et villaste annetega. Ma arvan küll, et see on õige samm, kõik teadsid seda juba siis, kui ma sain 70 täis. Mõtted olid siis juba ja haridusametile ei olnud kassi üllatus. Vastupidi, mul juba teine avaldus. Ja nad olid veel nii delikaatsed. Enne väljakuulutamist reedel helistati mulle kaadrite osakonnast, küsite Risega, teie soovib ja võib-olla selle avalduse teha veel mingisuguseid muudatusi edasi lükata. Muidu me oleme sunnitud nagu välja kuulutama konkursi ka oma reglement. Ja ma ütlesin Eyed, et kulutage välja. 22. mai Postimehes kirjanduskriitik ja kolumnist Maarja Vaino võrdles teid Lauri Leesi teiste ajaloost koolijuhtidega siis Hugo Treffneri ka Tartus, Jakob Westholmi ka Tallinnas. Ja teie olete nüüd siis ajaloos Maarja Vaino hinnangul see kolmas kuulus koolijuht ja lahkumise järel lõpeb koolidirektorite meistriliiga ära. Aga see muidugi ülim kompliment, mis üldse saab pedagoogile teha meie Eesti kultuurimaastikul ja aitäh talle ta ise, tubli, hea lapsevanemal. Ja tõesti, ma olen väga õnnelik, et nii hinnatakse aga ei saanud ka latti allapoole lasta. Sest kui me koolt aastaks Teie lähedalt aga nad tõesti olid sööbinud niiviisi rahva mällu, et kui ma võtsin vastasele ameti, mida ma ka kohe ei teinud ikka väga pika mõtlemise peale siis ma mõtlesin, et et ei tohi alla lasta. Nüüd tuleb pingutada niht, hambad, tangi ja saigi. Sest see kool tuli ja täiesti nullist uuesti taastada esimesest klassist kuni 12-ni välja tänu headele õpetajatele, teisiti poleks võimalik. Te olete teinud ära tohutu töö kõigepealt, et Tallinna prantsuse lütseum uuesti institutsioonina taastada, siis, et hariduse tänav maja tagasi saada prantsuse. See ei olnud ka lihtne, see oli väga raske, jutustage, palun. Noh, mis seal ikka nutada. See oli selline aeg, kus seal oli sisse seadnud ennast tubli kool, seitsmes keskkool väga tubli kool, üks tugevamaid Tallinnas ja loomulikult nendel oli välja kujunenud väga tugev vilistlaskond. Samas kohas prantsuse lütseumi vilistlaskond oli juba väga aastates, nii et need, kes taastasid prantsuse lütseumi õpilased. Aga nende viimane koolipäev oli 1940. Ja üks nendest suhtub kooliga praegu veel i'ga, Lember, meie vilistlane. Nii et see ei olnud lihtne. Sest seitsmes keskkool oli tõesti väga tugeva vilistlaskannaga. Ma ei mõtle ainult õppeedukus siin, vaid ka tutvussfäär, sest seal ikke käisid tublide lastevanematel väga tublid lapsed. No igal juhul õnnestus teil saada vana ajalooline prantsuse lütseumi koolimaja tagasi ja siis te veel renoveerisite selle algklasside maja, mis samuti jääb hariduse tänavale, nii et te olete teinud tohutu töö, aga paneme selle hetkeks kõrvale ja tuletame meelde, et mitte ei taastanud ainult koolide, hakkasite kirjutama oma õpikuid kõigepealt prantsuse keel, mu arm, siis prantsuse keel, mu rõõm ja prantsuse keel, mu kirg. Te olete koostanud väikese eurooplase lugemiku esimesest kolmanda klassi lastele ja noore eurooplase lugemiku, neljandast. Aga see oligi see kooli taastamine, see, millest te praegu räägite, ega siis taastumine pole selles, et ma võtan mingisuguse seitsmeaastased, lapsed hakkan nendele õpetama matemaatikat, emakeelt, ühte siis teist või selles seisnebki, mille jälgimine õpeta mulle, mis on laused, mis ta meelde jätab kogu eluks endaga kaasa viib kasvas sellise, mul oli vene keel, minu arm, selle õpikus oli kaks poissi, vestlevad omavahel ja siis võikski, mis teil täna lõunaks on. Siis tõime, ütleb, et ei tea, aga no kas siis Vahju või. Ja siis teine jälle, aga pohh, kas lihaga? Muidugi, kuidas silma, aga miks sa seda küsib, aga no ma sellepärast küsin, et, et siis ma tean, kelle poole külla minna. See on pärit minu minu lapsepõlves, sest juhtus nii sageli. Selline iva, mis seal ridade vahel on, aga selle jaoks on õpetaja ja meie kooli õpetaja tabavad selle sõnumi kohe ära ja siis nad võivadki selgitatud. Vaadake lapsed, et kõik ei ole nii jõukad, et iga päev saaksid endale lihasupi sees sisse. Euroopas oli kahtlemata suur valik prantsuse keele õpikuid muukeelsetele lastele, kellele prantsuse keel ei ole emakeel, aga miskipärast ei saanud neid usaldada, mistõttu te kirjutasite. Pikk on, meie kultuuriruumis ei saa kasutada neid õpikuid ka, ma mäletan seda, kui meie peale laulvat revolutsiooni, Suurbritannia saatkond kinkis meile inglise keele õpikut, tip-top mis algas siis niimoodi, et kõige tegusõna olema. Ma olen ja siis sa oled ja siis need inimesed, tegelased, kes seal olid, nad lihtsalt ei sobinud meie kultuuriruumi. Ma olen ikka seda meelt, et, et õppi peab olema ikkagi meie meie eestlase koostatud õpik eesti lastele, kui me soovime kasvatada eesti vaimus. Aga kui me soovime nii, et Eesti laulu konkurss võõras keeles, siis hoopis teine ideoloogia, see mulle nagu ei sobi. Et ma ei taha, et Eesti koolis oleks nii. Ja seetõttu ma olen väga üllatunud, et meil sellised nähud on nagu Eesti laulu kongos ja siis üks laul äkki kogemata emakeel on eestikeelne. Nii see asi läheb, et, et ta läheb suunas, kuhu me keegi ei ole mõelnud, aga see ei tähenda, et ei peaks püüdma proovida suunata asju selles suunas, mida me õigeks peame. Need, teie õpikud, kõik ütlevad, et seal on nii humoorikas dialoogid, nii nagu te vene keele õpikust tõite praegu näit. Ja vähe sellest, seal on Pariisi linna kaart ühenduses keeleõppega õpitakse ära ka Pariisi tänavate asetus, mis on ühel pool, mis on teisel pool jõge ja kui siis õpilased juhendamisel lähevad Pariisi külla, siis keegi ära ei eksi ja kõikidel on, on linn selge. Aga ma pean seda loomulikuks, et vaadake, et ega siis suhtluskeel on praegusel hetkel rahvusvaheline suhtluskeel on inglise keel, prantsuse keel ju enam ei ole suhtlust keelde. Ma väga kahetsen, et Napoleon kaotas Waterloo lahingus, muidu oleks võib-olla võib-olla prantsuse keel ja, ja mulle meeldiks palju rohkem, aga fakt on see praegune suhtluskeelena inglise keel ja kui me aktiivkeelemeetodite õpetamine keeld selle kõnekeelt, siis see peabki olema aktiivkeelemeetodit. Inglise keel peabki nii olema, õpetad akuna, Branskil ei ole enam selles mõttes rahvusvaheline keel siis minu jaoks täiesti loomulik, et prantsuse keeleõpetuse passiivsel meetodit läbi kultuuri, tsivilisatsiooni. Sest milleks meile on vaja Prantsusmaa? Meil on vaja Prantsusmaad sellepärast et see on selline kultuuripagas siin seenekultuurist, kui kõik meie, eestlased, kunstnikud ja nooreestlased ja rääkimata siis poeedid täpselt samuti. Ja nende uus president Emaine Makko tuletaski oma rahvale meelde, et Medemalt taas hakkame eksportima see, mille poolest me oleme väga rikkad ja see ongi see, mida mina tahaksin oma lastele ja oma rahvale edasi anda. Ühes teleintervjuus te küsisite, mis on praegu Prantsusmaal kõige esimene levinud keel ja ma mõtlesin, et nüüd ta ütleb, et see on araabia, aga te ütlesite, et seal mandariini keel Just tähendab jah, et kui keegi minu käest küsis niimoodi, et kas te arvate siis Branskil võib jälle tagasi tulla rahvusvaheline keele siis siis kui Eesti vabariik loodi, siis ta oligi. Nii, et meie esimene nimetusele kepib liikidest on nii palju prantsuse keelne rahvusvahelisel areenil. Et kas see võib tagasi tolle ma ei, ma ei arva, et aga ma ei ole ka kindel, et inglise keel jääb, sest inglise keel siis rahvusvaheline suhtluskeelena on alles areenil peale teist maailmasõda ja ta ei ole mitte Suurbritannia atani meie vabastajate pärast. Meie sõprade ookeani tagant kindlasti püsib kaua, meie eluajal kindlasti kohe, aga võib tulla ka mõni teine keel, ma ei tea seda. Ajaloos on ju olnud kogu aeg vaheldunud eriti Eesti territooriumil. Nii on, ma tuletan teile meelde ühe reisi mulje teie juhitud kooliekskursioonil Pariisi. 1998. aasta suvel käisime õpetaja Leesi juhtimisel-Prantsusmaal. Et lütseumi oluline joon on alati olnud eri vanuseastmete ühtsus, siis anti igale 11. klassi lõpetajale Pariisis käe kõrvale kaks neljanda klassi last. Eriti oluline oli jälgida, et noorem koolikaaslane ei raiskaks raha mingitele mõttetutele Nublakatele. Aga üks minu vanem klassivend ei võtnud oma ülesannet küllalt tõsiselt ja tema hoolealune ostis mänguauto, mis maksis tollase aja kohta tohutu summa umbes 300 franki. Tagasiteel bussis hakati võrdlema, mida keegi oli suveniiriks soetanud ja see auto ostja. Poiss sai aru, et ta on saanud hakkama millegi väga rumal, aga nii, et tal hakkasid pisarad voolama. Aga pahandamise asemel ütles õpetaja Leesi talle, et võta vähemalt hinnasilt ära. See iseloomustab hästi õpetaja Liisi ellusuhtumist. Inimeste ja olukordade hindamise oskust on küll normid ka tema enda kehtestatud, aga neid tuleb täita armastuse, halastuse ja mõistmisega. Asjata ei räägitud meile koolis aastast aastasse Jeesuse mõistulugusid abielurikkujast, naisest või kadunud pojast, kel kõrvad segul. No siin küll ilus, kui see nii oli, ma ise ei mäleta seda ei juhtunud, sest esitada on palju ja öelda, et on ka palju õnne, õnnestumisi on ebaõnnestunud siin nagu iga tund, ei ole ka, just õnnestumine on vähem õnnestunud tundi, aga mõnikord ma tunnen, et täna oli hea tund. Ja siis ma olen alati teinud veel nalja, et kui restoranis serveeritakse väga hästi, siis jäetakse jootraha kelnerid või taksojuht ütleb, teeninud väga hästi, siis jäetakse selleks, et nüüd täna mul oli nii hea tunded, täna oleks võinud tõesti keegi 20 senti jootrahaks. Kas te mitte kunagi ei pahanda õpilasega, kes on teie kehtestatud keelust üles? Tähendab, mina, õpilased jäävad väga hästi, millal ma pahandanud ja nad loevad seda kohe minu näoilmest intonatsioonist, aga nii et tuleb ikka pahandada ka. Aga kui nüüd ma olen pahandanud lapsega, ütleme teises vahetunnis, siis kui ta hakkab koju minema ja ma näen teda treppidel. Tead Johannes, et unustame nüüd sellega, täna ei olnud hea päev sulle, aga loodame, et homme läheb paremini. Et ikkagi lahkuminek. Läheme sõpradena. On väidetud, et te tunnete kõiki oma kooli õpilasi Eks ma tunnen neid kõiki, aga mõnda tunnen perekonnanime järgi mõnda eesnime pidi mõnda selle järgiatel, vanem vend on 12. klassis, nii et mille järgi ma tunnen ikka iga lapse puhul on individuaalne, aga peaaegu kõiki ja naa ja, ja ma mäletan kõike õpilasi, kes mul on olnud ka keeltekursustel, nii et selles suhtes mul on hea mälu. Mis puhul te tunnete, et te peate õpilase eraellu sekkuma, kas siis, kui tema vanemad lahutavad, kui kodus on keegi rängalt haige või surnud või mis puhul te tunnete, et te peate minema ja toetama või, või ei riku? Õpilasi privaatsõna kõige raskem hetk, mis üldse õpetaja elus saab olla, kui ta peab õpilase matustele minema omaenda õpilasi? Ja seda on olnud taevaisa on säästnud, et mitte palju. Aga on olnud niimoodi. Ja kaan siis raskeid hetki, kui, kui lapsega juhtub, nagu meil parvlaevaga Estonia juhtus, seal oli ka meie meie kaksikute poiste ema Tiina ei tulnud tagasi ja sellistel puhkudel on raskusi olnud kui nakatunud, ütleme nüüd, et nende väga jagama ja on ka kohtusse vaja on minna. Aga alati ma annan laste poolt loomulikult mina, lapse koht ja laps tunnetab ka seda ja laps kohe suures hädas, kui ta on ta lähenen minule ja ma olen siis ka väga õnnelik, kui ma sõidan mustamäe bussis ja äkki teisest otsast tuleb, siseneb meie koolilaps ja ta näeb mind teistest bussi otsas. Kohe liigub minu poole, hoiavad lesed, koodi lähete ja maailmas, mina lähen venna poole, aku, sina lähed, aga mina lähen praegu ritta. Teatasita minu klassi, kasva, oh nii ja juttu jätkub kogu selle võtame välja. Vot see on minu jaoks ideaalne suhe õpilase ja õpetaja vahel. Palun räägime nüüd nendest kuulsatest testidest, mis on teie lugemikus peaaegu iga lugemispala järel niisugune küsimustik, milles, et võib aimu saada, kas õpilane loetust sai aru, mis talle meelde jäi, kas ta sellest aru sai. Niisugused testid on ka Tallinna prantsuse lütseumi maaligalerii juures pildid, mis on üles pandud kodulehele. Seal on alati juures, kes on autor, mida pilt kujutab, kus originaal missuguses muuseumis ripub see kõik peab õpilasele meelde jääma. Kuuldavasti on tell tehtud piiblilugude testid. Püüate kogu aeg oma õpilasi maailmakultuuriga harjutada ja vähe sellest ka panna, neid meelde jätma. Noh, selline testi küsimus oli, meil olid teema oli lõigatud pead kujutavas kunstis, no need on c4 Taaveti koljat, Perseus, Medusa üks Risti, Johannes ja siis Salome ja nüüd üks jääb veel siis juudid ja olemas naad ja siis need neli teksti kooli kooli kodulehel olemas, kuigi siin õpikus ka olemas meil usundi lood selle õpi nii, et kust laps õpib, kas ta õpib siis internetist või raamatust, see pole tähtis, ta peab need läbi lugema ja nüüd testi sooritama ja tehti siis on 12 küsimust muidugi sugematena raskemad küsimused väiksemad ja selline küsimus on risttee. Johannes ja Jeesus olid ligikaudu 30 aastased, kui nad kohtasid. 30 enne Kristust 30 peale kestvast või 300 konkond, pealegi istus ühele nendest neljale arvule alla tõmbama. Ja juhtuski niimoodi, et kuuenda klassi tütarlaps tõmbas alla. See nad kohtusid 30. aastal ennegi. No muidugi, see on halb, aga maha kutsusin ta vahetunnis enda juurde akna äärde, mitte enda kabinetti ja ütlesin, et vaata, võtame nüüd loogilised. Kohtlesid enne Kristust, et kuidas saab siis kohtadel? Oi jumal, ma ei mõelnud, ma kutsuge tõmbesõnal. No vot, aga see ongi see, kuidas Peab mitte pahandama lapse peale, vaid uuesti kordama, läbi kõige elementaarsem asja juhtima ta õigele teele ja see on ainult üks näide, aga ka teistes õppeainetes täpselt samuti. Aga ma olen ühes asjas veel kindlad. Ega see ei ole seetõttu, et ma prantsuse keele õpetajale, kui ma oleks keemiaõpetaja, ma arvan, et ma oleks sama entusiasmiga keemiaõpetaja, teeksin seal. Aga et see, et minul on kokku langenud prantsuse keel ja hobi ja töö kokkulang, see teebki, vennas väga õnnelik oli nagu võib-olla see ongi garantii, miks mul see asi on omakorda hästi läinud. Tänapäeval, kui noori huvitavad ikkagi bändid ja missugune plaat on millal välja antud ja kes oli soolokitarristi, kes mängis trummi ja kuidas need kõik seal vahendusid. Miks te ütlete, et on vaja teada lugusid, mis juhtusid 2000 ja rohkem aastat tagasi? No see mul geenides, ma tean seda, ma olen ju õpetaja geenedega inimul emaili õpetaja ise sündinud koolimajas ja võib-olla see on tõesti, et ma tean, lihtsalt seda peab, tead see, mida laps peab teadma nendest asjadest, nendest teadmistest, mis, mis mina tean, ma tean ju palju rohkem, kui ma temalt nõuan, aga mul sisemine Oest ütlevad seda tõesti, peab teadma. Ja ega siis ei ole võimalik jätta ajaloos kõiki numbreid ja ei peagi teadma ütleme täpselt, mis aastal. Aga kui inimene oskab nimetada sajandi või on olemas selliseid ütleme, sümbolaastad nagu, ütleme Jeesuse sünd, mis ju tegelikult me teame, et Jeesus ei ole ju null aastal sündinud. Hiljem oli ajalooteadlased seda kindlaks teinud, et juutide kuningas egodes Suur suri neljandal aastal enne eelkestvus järelikult eestlast? Ta võis sündida samal aastal, kui, kui sul järelikult on neli aastat vanem. Aga see pole see tähtis. Kokkuleppelised võib võrdeta, sündis null aastat. No väga hea on ka meelde jäänud, et aasta 800 siis Karl Su kroonid. Hastingsi lahing, kui Normandia hertsog ületas võistlejad aga aastad 1337 siis algas ajastul sõda 1789 suur prantsuse revolutsioon. 1815 võiks teada Waterloo lahing ja muidugi eestlane peaks teadma oma vabariigi sündi. Muidugi inimene võiks teada ka ise, kui vana ta on saastuda, sündis ja mitte õõnestama oma vanust. Vot see on ka üks põhjus, miks te küsisite, et kuidas ma siis nyyd üllatasin niiviisi oma õpilasi ja kolleege. Et ma lähen pensionile. Aga minu jaoks ei olnud üllatus, see oli lihtsalt sissevaade. Kollektiivselt kurvad selle selle otsuse üle, aga, aga. Me austame teie otsust. Nüüd te viite Tallinna prantsuse lütseumi koolipere igal jõuluajal ühiselt Estonia teatrisse vaatava Tšaikovski balletti pähklipureja. Te viite oma kooli vähemalt ühe korra hooaja jooksul sümfooniakontserdile või kammerkontserdile. Igal aastal jõuluajal Kaarli kirikus. Kooliaktus jõuluaktus on Kaarli kirikus. Koolikoorid laulavad ja koos publikuga lauldakse prantsuse jõululaule. Ja te räägite alati Köleri altarimaalist. Tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete. Miks see on täht? Aga seda peab kordama, peabki, sa lähed, vaadake pedagooge, kes on kuldne reegel. Kui see korda ühte ja sama asja, siis ei saagi ju õpilased, tudengid nõudeta, seda oskaks. Ja väikese lapse puhul on see arv seitse korda. Talle näitame ühte asja ja no ütleme, et vot see maal on implisson tõusu päike ja see andis, nimetas impressionismi selle auto Klodmane ja see on aidanud seda maali. Nüüd, kui sa näitad ainult ühe korra või kaks korda, siis ei maksa üldse vaeva näha see täiesti kaotatud aeg. Sa pead seda näitama väikesele lapsele, kuni ütleme, kuuenda klassini sa pead näide viis, kuus, seitse korda. Ja nüüd, kui on põhikool, sa pead seda näitama kolm-neli-viis korda ja nüüd, kui on keskkooli lapsed või ütleme täiskasvanud, siis ma pean näitama minimaalne kolm korda ja kui ta kolm korda kuuleb, et selle helilooja nimi on Kloodiumissi temal kuusikas implissenist nimega Claude Monet kolm korda seda oled mänginud, siis ta jääb see neid motiiv meelde, kus need kolm korda seda pilti näidanud, siis ta teadsi pilt meelde, allapoole seda üldse ei ole olemas. Muidugi on olemas sellised fenomenaalsed andeid nagu Paul Keres, sellised inimesed on geeniused ja neid, neid sünnib ju üks, kümned 1000, võib-olla 50000 peale, aga nende peale ei saa üles ehitada pedagoogikat. Pedagooge peab lasume ikkagi keskmisel Eesti inimesel selline nagu ta muidu oleks senine tubli, kolme neljaline, aga ma siiski pingutan omalt poolt ja venitan ta nelja-viielised ja võib-olla isegi saab hõbemedali. Aga kui on väga tark, siis kuldmedali. Vaat niimoodi see käib minu töö, see tähendab pidevalt ei tohi unustada, et see ühekordne mainimine vot vene keeles on see etem hüppararhatšiili, aga Prarhediilisse tähendab, käisime läbi. Me käisime läbi, aga see ei ole see, mida taotlemine. Ma tahan, et see, mis ma õpetasin talle, et see Köleri maal tulge minu juurde, et see on originaal, see meie eesti kunstnik, mesineja, arvuti üldse, kas see on nüüd sama hea kui Michelangelo Seemaniga praegu sol me oma Eesti esimesed professionaalsed kunstnikud ja me hindame seda nii, nagu me hindame Koidula ja Kreutzwaldi. Ja prantsuse presidendi abikaasa nüüd peaks ka köiega sama palavalt armastama, kui meie selle. Seda ei ole võimalik. Mul tuli praegu pähe mõte, et midagi on teisõpetaja Leesi ja Johann Köleri sarnast. Te kindlasti teate, et Johan Köler maalis selle tohutu suure altarimaali 10 päevaga ja täiesti pro bono võtmata selle eest kopikatki tasu. Teie kohta öeldakse, et samuti ei pearahatäht. Lisaks aga teades ja raha on mind armastanud. Tõesti, ma pean ütlema, kuulun nende inimeste hulka, mul alati on piisanud. Üks kord elus oli tõesti niimoodi, et ma tundsin, et ma olen vaene ja ma tõesti ei suuda mitte midagi vastu. See oli siis, kui vahetati Eesti kroonide. Ja teate, kauplustes polnud mitte midagi minu vastaselt nailon liivale kohe siin leivapood ja seal oli vähemalt ikkagi. Ja nüüd ma läksin siis Pärnu maanteele sinna poodi, mis oli tol ajal siis siin ka praegu ööpäeva lahti selles uues majas, see oli siis valuutapood ja kuna kõik rääkisid, et see raha, mis te nüüd saate sealgi valuuta. Nüüd mina läksin sinna poodi ja nüüd ma sain aru, et ma olen vaene ja ma ei saanud mitte midagi selle kahest osta ja ma tulin sealt, aga aga ma ei oska öelda, mäleti kenasti, et mida ma siis sõin tol päeval, kas ma läksin venna poole või midagi või keegi tõi midagi, aga et ma oleksin magama läinud näljasena siin seda oma emale, et lapsepõlves küll ja lapsepõlveni natukese teises maastikus. Aga siin ei kuidagi, see väga taastus väga kiiresti. Ja ka praegu. Mina ei kujuta ette, et ma peaksin paluma endale tööandjal väga Pajula, määrake mulle Preemia, ma olen vastupidi talle kirjutanud, et, et ma ei soovi preemiat, kui mul on teatatud, et aastal ja et me otsustasime anda preemiat, siis ma olen kirjutanud küll, et kuna sel aastal on finantsaastal väga raske meie kooli õpetajatel, et võiksime niimoodi, et sel aastal poleks mullu vaja, kui nii on küll olnud, aga vaatamata sellele on kogu kari Et sellist Eestit ma tahtsingi Kaja loodimisel on täna Tallinna prantsuse lütseumi veel viimaseid, kuid koolijuhataja õpetaja Lauri Leesi. Nüüd ma loeksin teile ette ühe kirjelduse sellest, kuidas teie kui koolijuhi poolametlikud teated põrmustavad kõik bürokraatlikku šablooni. Näiteks loen teile ette ühe teie poolametliku teate, mis on olnud ka kooli koduleheküljel ja see algab nii. Igal tööpäeva hommikul just enne tundide algust tekitavad sõiduautod hariduse tänaval ummiku. See tuleb sellest, et paljud lapsevanemad jõunud autoga väikese maja ukseni, peatavad sõiduki ja lasevad lapse autost välja. Esmalt võetakse pagasiruumist või tagaistmelt koolikoti ja nüüd algab lühem või pikem suudlemis protseduur. Õrnema hingega lapsevanemad suudlevad lausa neli-viis korda. See ei ole seepärast hea, et suudlejate taga ootavad kümned autod oma järjekorda. Kui õige suudleks kodus kohe peale hommikusööki või enne uksest väljumist. Ja veel soovitan alates oktoobrist lapsel autost väljuda enne hariduse tänava algust apteegi ees, mis väldiks autoga meie tänavale sissekeeramise. On ju 80 meetri pikkune jalutuskäik ka esimese klassi lastele jõukohane, mis ma räägin, isegi kasulik, kirjutab õpetaja. See on tõesti minu autorlasega tekst, tunnen aga, aga mulle endale praegu teie suust kuuldes meeldis see sinine huumori toonane ridade vahel. Et see nutikas inimene saab aru, et see ei ole kirjutatud vimma, aga või või vihaga või nüüd läks endast välja, enam ei suuda, sissesõit keelatud ja üldse see vot selline toon mulle meelde, ma tahaksin seda säilitada ka edaspidi oma elus, ükskõik mida ma teen. Läheme tagasi teie kuulsate reiside juurde prantsuse linnadesse ja Euroopa pealinnadesse. Kui teil juhtub olema niisugune moment Pariisis, kus te ei ole parajasti õpetaja, ei ole reisijuht, teil ei ole kohustusi, ülesandeid ja te saate olla täiesti teie ise. Kas on mingi koht selles linnas, kuhu te lähete, kust te teate, et teil on seal hea olla? See koht toob välja parima teie iseloomus. Mis. See oleks luubist põhja poole, asub põlegu ajal ja see on väga suur kompleks. See oli kunagi omal ajal meie Stenbocki majas peaminister Schil ö tema töökohti residents ja praegu on seda laiendatud veel hiljem ja seal hoovi keskel aed, vaat seemneks senine aed, midagi. Ta on nagu igalt poolt varjatud neljast kandist ja see on üks selline koht, kus ma tahaksin siis istuda seal, kuulata linnulaule. Ja seal on ka ju väga ilusad roosid kasvavad suvisel ajal patsient üks koht ja nüüd ma jalutasin sealt edasi, nüüd tuleb enne sind senine piklik Kalevil, mis on tänav on kaetud ülevalt Peterburgi sõngasenis galeriisid Naapoli serenaad passaažid ja ülevalt on kaetud siis klaaskatus ja ta on nagu hoog, aga ta on tegelikult tänav ja seega leviv enne on kahjuks selline lemmikkohti, kus ma tahaksin olla, panen selle mitmeolukorra, kui ma olen üksinda olnud siis söönud ja ja see on ka koht, kus ma tahan minna siis suhter põlverite, siinse joobega kvartalis. Seal on ka mitmeid selliseid galeriis täpselt identseid ja ühes on selline kahetärnihotell Dell, mille nimi on jope. Ja siis ma olen alati mõelnud niimoodi, kui ma enam nii suurt palka ei saa, nagu ma praegu saan, et siis pelgus, ma hakkan peatuma kahe tärni hotell, sest ma juba aastaid peatun neljatärnihotellis. Selge on see, et jääma seal käisin, ma juba pean vist vaatama endale isegi odavam. Aga see ei tähenda seda, et ma kavatsen loobuda Pawitzi külastamist. Teie õpilased on rääkinud, et teil on niisugune jutustamise kirg Pariisis, et kui te olete oma looga lõpule jõudnud, siis kõik, kes kuulavad, nutavad ja mõnikord tehisega No ma kujutan ette, mis koht see võib-olla see on jumalaema kirikust kohe vasakule kaldale minna siis seal väike kirikukene siin algselt oli romaani stiilis täiesti. Juttu ja üks nendest juttudest ongi püha Julie võõrustaja, temal on see niimoodi siin ääretult kurb lugu ja no loomulikult, kui me juba jumalaema kirikus käisime ja siis senised 50 meetrit üle väikese silla läheme sinna istuma. Põõsaste Allasem kena vilu vagi väike aiake ja loomulikult ma siis jutustan selle loo ära, aga see lugu on tõesti nagu see nii kurnav, ütleme shelli teise vaatusele. Siis, kui päikesekiired tulevad välja ja see sell hakkab haihtuma, viilid haihtuvad, aga, ja see on ka selline hetk, kus mulle alati ma olen seda balletti näinud kümneid ja kümneid kordi, aga siin hetk, kus ma alati heldin ja kurku tule, sinine siin umbes nii nagu ka nagu leelo tungla filmis. Nüüd seltsimees laps, vaat no esiteks Lellot mäletan ülikooliajast ja esimesel kursusel, kui ta oli, ja laps, kes mängis seal muidugi elan, nägu. Meenutas mulle noh, vähe sellest, aga see oli tegelikult ka minu lapsepõlv. Kuigi minu lapsepõlve natukese võib-olla veelgi karmim, karmim, aga ma ei ütleks, et siit südame alt, et ta oleks olnud vähem emotsionaalsem kui leelo lugu. Aga sinimust. Ja ma mäletan seda üks meie koolilaps, suurem laps juba kümnendas klassis, kes juba taipab asja küsida õpetaja katiiv asigi kas siis tõesti nii oligi, ema? Mitte ainult, kas siis vot see oligi täpselt nii, ainult läbi kunstiprisma, ta oli veelgi nagu pjedestaalile tõstetud, kõik need hädad ja kõik need probleemid, mis meie lapsepõlves olid. Noh, see oli tõesti suur asi, suur film tõesti. See on esimene Eesti film, mille puhul ma kuulen, kui inimesed arutavad, et mitu taskurätikut sul seda filmi vaadates kulus. Niisugust hinnangut või parameetrit ma varasemat eesti filmid. Puhul mind kõige rohkem pani hellima siiski, et tõesti, kus ma tundsin, et enam ei saa kõrguseni siis kui see väike tüdruk oli, seal jäi koga üksinda. Jumala vastu. Raudteejaamas nüüd üksinda ei saa. Siin ma olen ka välja ei saa, pole, ei saa, pole minut. Et ja see oli kõik nii nagu naadi peate välja mängitud, et mina annaksin mitte ainult viis pluss, ma annaks kuus kõigile tegijatele leelo le endale ka. Ma vaatasin ükspäev televiisorist üle selle Paulos orientiino filmi lagrandepelledza ja seal see peategelane vanamees ütleb, et üks väheseid asju, mida me saame teiste inimeste heaks teha, on see, et me jutustame lugusid, lugusid, mis aitavad mõista maailma ja meid endid. Teie õpetajale ise olete kuulus selle poolest, et kooli ava- ja lõpuaktusel ei pea kõnet, vaid jutustate lugusid. Te peate leidma loo, mis sobib nii hästi kooli alustavale lapsele kui kooli lõpetama hakkavale lapsele kui õpetajale kui lapsevanemale. Kuidas te need lood leiab? No eks, eks ma mõtlen ikka ka eelõhtul ikka mõtlen, et mida ma oma siis räägin ka ja siis ma võtan kätte oma lugemikud, väikese eurooplase, noore eurooplase eurooplase, lehitsen, vaatan nende seisukohad. Mis siis, ega siis Jeesus oli samasugune lugude jutustaja samasugune rändõpetaja, prohvet lugude jutustaja just nimelt kas või kadunud poja lugu ja kui mõelda, kui lühi, see on see lugu ja ta sisu on ju terve romaan ja ja milline kasvatuslik, iva ja kui palju ma olen tulnud just kasujas noortele esitada küsimus peale seda, et noh, et noorem poeg läks kodus taga ja sai oma raha kätte Ta, ja raiskas siis isa pani kõik siis magnetkaardi andis koos selle õige summaga ja kas kõik ära. Aga teine poeg jäi koju koosi saagi igapäevasest. Sest Nogenud kahetses ja tuli tagasi oma armastatud armastatud koju ja armastatud isa juurde tagasi. Aga vanema pojaga pole selge. Stahli kade. Noorema venna peale ei tahtnud majja sisse tulla, isa käis teda veel palumas ja tuletas meelde, et ma ei ole mitte midagi sinuga võtnud. Kõik, mis on minu, kuulub sulle nii või teisiti. Aga su vend tuli tagasi. Su vend oli meile surnud, aga nüüd on jälle ellu ärganud. Nüüd meiega täna peab rõõmustama. Nii et sõnum tuleb ikkagi lastele ka, aga selgitada nii, et kõik saaksid tagusele ivast muidugi kõige kõrgemale pjedestaalile tuleb tõesti isa isa, kõige positiivsem kangelane, nüüd, kui venda tegemata, siis mina paneksimegi vendagi kahetses ja alles. Te olete saates täna õpetaja Leisi mitmel korral kinnitanud, et te olete õnnelik inimene. Elus on üldse midagi, mida teie kahetsete. No muidugi tead Elon, annad pik teguderohke, ma olen kirjutanud kriitikat ja etendustest ja ja on olnud ja sellist, kus on tulnud ka negatiivset kriitikat kirjutada ja muidugi kahju, miks seda ei oodatakse ja aga noh, võib-olla praeguses vanuses ma väljendasin ennast teistmoodi. Kui inimene on ju, no ja siis ta on ju väge täis endast üliheal arvamusel. Aga mida aeg edasi siis ikkagi inimene, vaata kriitilised oma tegudele ja nii mõndagi asja suhetes inimestega võib-olla ei olnud liialt järeleandlik. Võib-olla oleks pidanud teisiti käituma, aga samas ma pean ütlema, ma olen kõigile tänulik, et nad on üks pikemat aega olnud mu sõber, teine lühemat aega kõik mulle midagi andnud endast ja nad on täitnud minu elu nimega teie erialalt täidab effi, öeldakse, täidab ekraani. Et nii on ka minu sõbrad, kes mul lähedasena olnud, et mina ei kanna mitte kellelegi peale liha, võib juhtuda, et hetkel läksid selle kiidu kellegagi ja sõi sellega minu torditüki või midagi sellist. Aga ma endas küll ei kanna. Räägitakse, et üks teie lemmikumaid lugusid, mida kooliaktustel jutustada, on Anton Hansen Tammsaare laast poiss ja liblik. Aga siin ma olen alati siin kõik need aastad olnud esimene september esimesele klassile kuna kool on suur, siis on kolm aktust ja üks nende sakslastest on esimene klass ja 12. klassi kaks, 72 12. klassi. Nii et igal õitsema kuuleb seda lugu kaks korda elus, üks kord, siis kui ta on esinenud klassis ja teine kord, kui ta on ka teises klassis ja teine kord, kui ta 12. klassis, siis nii mõnelgi, nagu te ütlesite, tahaks taskurätid, kui välja võtta. Ja väike laps muidugi vaatab ringi ja ta veel, võib-olla klassijuhataja tuletan nad loevad seda lugu veel kaupluse lugemiku klassis ka aga sel hetkel väike laps veel ei taju seda, seda sõnumit. Jah, et see on mul alati selliseid. Minu leivanumber. No ma tuletan siis kuulajale kiiresti meelde, et see on lugu ühest imekaunist suvepäevast, kui poiss, kes lilli täis õitsva aasal ringi jalutab, märkab liblikat, hakkab teda taga ajama. Ja lõpuks ei saaga liblikat ja kui ta märkab, et lilled on kõik maha trambitud, Õnne kurge puhkenud õpetaja Leisi, kes teie selles loos olete, kas teie olete liblikas, kes lendab ühelt huvialalt teisele, tõlgib, kirjutab laulusõnu, kirjutab õpikuid, juhib reis Euroopa kultuuripealinnadesse ja ei anna ennast kunagi kätte. Või te olete see väike poiss, kes näed ühte suunda ilus ja ei märka kõiki neid väärtusi, mis on seal kõrval või te olete lilled, kes annavad endast parima, õitsevad nii ilusti ja kirglikult kui võimalik. Ei, ma tahaks, ollakse väike poiss, ma tahaks olla see väike poiss, sest ta on selles eas, kus ta ei ole veel koolis käinudki ja ta alles hakkab avastama maailma ikkagi oma, kujutan ennast, et mina olen see omal laps, keda nüüd kõik, mis teda ümbritseb, mets, ja see aasia see taevas. Ehk siis on õpetaja rollis talle ja siis ta seal suveks ja temast saab tubli inimene ikka, ma tahaks olla see väike poiss Tulles veel kord tagasi teie reiside juurde Euroopa kaunimatesse pealinnadesse. Kas te oleksite nõus nüüd, kui teil koolijuhataja ametist tulevikus jääb rohkem aega üle, kas te oleksite nõus vikerraadiost tegema saatesarja Lauri Leesi soovi, tähendab, kus te räägiksite ühes saates, mida vaadata Madriidis teises saates, mida vaadata kindlasti Amsterdamis, mida vaadata rahas Roomas, Berliinis? Ma olen teinud seda õhtulehele, see on üks viis-kuus-seitse aastat tagasi Lauri Leesiga koda Süürid, Lauri Leesiga, Amsterdamis see on olnud, aga ma kujutan ette, et see oleks telesaatena paganas esinenud pilt ka tähtis. Kuna raadios saab ainult kirjutada. Peatuge kindlasti Rembrandti kadunud poja pildi ees ja vaadake, millised käimad on sellel pojapojale väga kulunud, kannad paistavad läbi ja muidugi see on võimalik, aga visuaalne efekt oleks siin ka teretulnud. Aga muidugi miski pole võimatu. Te olete valmis alustama uusi asju, mida te varem pole teinud või olete teinud teises vormis? Olen teinud teises vormis, aga ma kujutan ette, et oma sellised reisi Euroopa pealinnadesse ma ikkagi jätkan. Nii kaua kui jaksu, sest mul on sõpru ja kolleege, kes on harjunud minu käima. Meie juba Polaneerime, juba minu kolleegid, praegused veel oleme arvutanud, võiks minna Milanosse. Püha õhtusöömaaeg, internetipilet ja ju siin ei tohi nüüd koonerdada, et kas on 15 eurot, when 54 eurot põhjendada kuskil kaks seovad. Kui said pihta, võta ära, anna kohe raha üle. Sellepärast sisse lastakse ainult 25 inimest tunnis. Ja päeva jooksul jõuab siis üle kogu meie planeedilt 200 250 inimest seal ära käia, mitte rohkem. Skaalas võib ka olla niimoodi, et mina olen näinud näiteks Pariisi ooperis Boris Kotonoomi sellises lavastuses, kus kõik tegelased kannavad seal KGB ohvitseride püstolid käes ja ma ei ole selliste lavastustega Tutvustas, et kui see etendus sobib, siis osta sinna pilet ja nüüd alles hakata vaatama lennukipiletid ja neljandaks hotell. Need järjekord Milana puhul on täiesti vastupidine. Nii et teiega ei armasta neid moodsalt lavastatud oopereid. Absoluutselt mitte ainult oopereid, vaid ka mulle jääb arusaamatuks, kui võetakse selline Tšehhov näiteks või hiljaaegu ma käisin vaatamas korki väikekodanluse, mis oli ka tugev võib-olla mitte nii tugev kui põhjas, aga ikkagi kaevama valijatel tugevalt näidendiks. Ja mulle jäi arusaamatuks, et miks pidi siis lõpuks Philipsi tolmuimejaga pea tegelemisel koristama tuba ja ja miks nad pidid sõitma jalgratastega seal vahepeal, tol ajal veel jalgratas ei olnud liiklusvahend siin nagu lavastaja püüab iga hinna eest tõestada, et vaadake, ma lugesin sellest näidendist välja, et selle autori sõnum on ka tänapäeval väga palju, ütle, aga meie ei ole idioodid. Ja mul ei ole vaja, et kodanlasest aadlimees oleks riietatud siinsetes kuidagi lõhki? Absoluutselt mitte, sest kannab seda vaadata, see nii andekas Dagmar Tšehhov, nendele ei ole vaja teie tõlgendusi, Teie, olge head ja lavastajaga ta lihtsalt väga ristiinimese kombel. Ja selle kohta öeldakse, et lavastus on tolmunud ja vanaaegne. Noh, ükspuha, kuidas öeldakse, aga ei ole ju absoluutselt halbu lavastusi. Kellelegi meeldis, aga kindlasti meeldis lavastajale enda, tema abikaasale, tema isale, emale pealekauba talan sõpruskond ja peale kabega veel nendele näitlejatele, kes pea seal said endale ka nendel on perekonnad, nii et see, kuidas öeldakse premiere, esietendus. Tuleb välja, et enam ei käida ja et polnudki nii hea etendus. Tee sõnaczynsid tuletas mulle meelde, et ei olevat Tallinna prantsuse lütseumis joonistanud kiilumärgi, mis keelab siniste teksapükste kandmise prantsuse lütseumis. Kas see päris nii pole, selle kinkisid mulle 12. klassi õpilased sellise kohe stendi, mille peale nõudsin inglise keeles käsi räbaldunud siin, eks reisi pealt kusagilt ostsin õpilaste endi kingitus, aga ma niimoodi sellega ei käi, kui mul on mingisugune teade lastele, et järel test on neljapäeval, meil on ju niimoodi, et kui need, kes esimene kord läbi kukuvad, testis Nendel on siis nädala järel teist ja kes nüüd läbi kukub, siis järgmisel laupäeval kell 12 koos ühe lapsevanemaks. Ja siis ma viin läbi tunni ja teen selle asja uuesti need lõigatud pead kujutavas kunstis neli lõigatud pead, jutustan kiiruga siis enda ja siis teeme testi kolmandat korda. Lapsevanem võib ka teha, aga teda ma ei hinda, aga nad peavad nüüd lapsega eraldi Sis istuma. Ma vaatasin neid teste prantsuse lütseumi koduleheküljel. Need on väga huvitavad ja need ei ole üldse kerged. No aga mis siin elus siis lihtne, ega siis kool ei ole ju sanatoorium või see ei ole ju selline koht, kus käiakse puhkamas. Laps peabki väiksest peale juba teadma, et teadmiste omandamine on väga raske töö. See ongi minu töö, nii nagu issi-emme käivad tööle, tulevad väsinuna koju, nii, ega mina lähen tööle ja tulen ka väsinuna koju ja pean veel tegema kodused ülesanded ja kus on siis öeldud, et see peab olema lihtne ja kerge laskev väiksest peale sellega valmis olema nüüd küsida, kui ta väsib ära, kui ta väsib ära, siis ta puhkab. See on umbes niiviisi, et mida sa siis peale hakkad, kui sa libised ja kukud maha püüad püsti tõsta, kui ei saa, siis teised abistavad. Kui nüüd tuleb esimene september ja teie õpetaja Leisi jääte prantsuse lütseumi prantsuse keele õpetaja ajaks siis ma kardan, te paratamatult peate märkama, et teie kehtestatud reeglid võib-olla lõdvenevad. Võib-olla tulevad mingid uued meetodid, mis ei ole päris teie väärtushinnangutega unisoonis. Jah, aga see võib olla nii, aga võib ka mitte olla, see oleneb sellest, kes hakkab, kui on meie enda kooli kasvandik. Noh, 30 tsipa üle allapoole vaevalt et keegi julgeb minna kooli juhiks ei jõuagi, sa pead ju vahepeal ülikoolid lõpetama ja täienduskursused ja muud, et inimene alla 30. Ma kindlasti ei saa olla, et see inimene on ju lihtsalt mina, aga ta on lihtsalt. Ta on sama palju, ütleme entusiasmi, kui minul, siis me kutsume kooli, et aastas on, mina olen väga optimistlik ja ma muidugi ka teda tüütama, välja arvatud, kui ta ise küsib nõu akuma, lähen kooli ikka selleks kellaajaks, kui mu tundan ja annan tunni ära ja tulen, aga maakonnad esimesele õppenõukogus oma ei lähe kindlasti. Parem ennast tunda mitte seda, et ma üldse ei lähe, absoluutselt mitte. Ja võib-olla esimese deba aktusel maga ei lähe tahta, peab oma kõne siis aga, aga järgmisele aktusele kindlasti lähen juba. Te olete parandamatu optimist ja usute alati, et asjad lähevad paremal moel. Aga vaadake, meie kodumaal läks ju kahju. Mäletate, kui need inimesed, meie iseseisvuse vastased rääkisid? Kama ja teil pole naftat ja teil pole põlevkivihõbedat kulda nagu laulusõnad ja ei uskunud sellesse. Aga olid ju ikkagi inimesed, suurem osa eestlasi, oskused ja mäletas, et see on kõige tähtsam, oli see tänu Eesti õpet, peale ajaloo tundi suutis Eesti õpetaja õpetajateni kes need kohustuslike asja teatotooniga läbi, aga sinna oskas veel lisada ka seda, mida kodus öeldi, et vaata, et sa koolis siis sellest ei räägi. Vaat niimoodi säilitati kõik see mälestus meie meie kodumaast ka meie koolist ja vot sellist Eestit me tahtsime ja läkski hästi. Me ei hakka siin praegu rääkima nendest asjadest tühistest asjadest, mis võib olla nii hästi ei läinud. No juhtus niimoodi, et mõni minister võib-olla ei olnud eriti nutikas. No ma üldse need ministrid ei armasta, kes on sellist Omnivoorid, nad on kaks nädalat, on haridusministrit, sisend, rahandusministrit, siis on tervishoiuminister. Ühesõnaga, nad on iga peale mihklid, nendele sobib ministriks olemine. Loomulikult ma ei saa tõsiselt võtta, aga nad ei ole ka kaua nad on natuke, see on ja siis on jälle mujal ja ja siis ma unustan need ära ja, aga meil on ju haridusministri tublisid ka olnud. Peeter Kreitzberg ja Mailis ja Rein Loik ja meil on tublisid ka olnud, ega siis ei saa nõuda ju, et kõik oleksid Paul Keres meditsiinihägu. Näguga Lauri Leisid sünnib üksainus kord sajandis. Meie saateaeg on läbi, ma ei saa enam midagi muud küsida, kui et ainult soovida teile väga ilusaid järgmisi kooli aastaid prantsuse keele õpetajana ja mul on kahju, et niisugune koolijuhatajate meistriliiga saab teiega koos punkti. Küll nad tulevad veel. Ma olen täitsa kindel, oleme optimistid. Aitäh intervjuu eest Lauri Leesi. Ja uus saatekülaline on meil eetris juba tuleval laupäeval. Kuulmiseni.