Kuidas elada 100-ni aga veel üheksakümneselt möllu teha? Miks on nii, et mõni inimene on küll äkki tark, aga teistega läbisaamises väga kehv? Teine inimene pole ehk teadmiste poolest rikas, kuid temaga tahavad kõik suhelda. Ta lõpetab kartulist igati riisi või? Ei. Kas sa oled mõelnud, mis Maria-Helena võis jääda? Lapsega räuskab, täpselt samamoodi. Tähendab sinuga enam? Vaat mina ei taha teist naistes kulat aru, mis asja te liigutega? Mis te olete, kaka ja huumorimeelt, aga seda ei ole. No mis maksab see meie elu, ütle mulle, palun. Aga meil on oma oma oma arutavad on üks tore mees. Ma olen naljamees. Me tahtsime teha saadet lähisuhete olulisusest aga arutades erinevaid suhte tahkusid, jõudsime ikka ja jälle välja asjaolule, et suhete kvaliteedi määrab see, kuidas inimesed üksteisega suhtlevad. Sestap saigi selle saate tuumaks emotsionaalne intelligentsus ehk tundetarkus ehk tundetaip. Ja sellest räägibki meie tänane saade, kuidas elada 100-ni, aga veel üheksakümneselt möllu teha. Teiega räägivad toimetajad Linda Eensaar, Allan Rajavee ja mina olen Marju Himma ning helipildi sellest saatest joonistab Maristomba. Mõistet emotsionaalne intelligentsus kasutas esimest korda psühhiaatriaprofessor Michael peldo aastal 1964 selleks kiiresti käibele, kuna andis põhjenduse, miks keskpärase intelligentsuskvoodi ehk IQ-ga inimesed on teatud tegevustes 70 protsenti edukamad kui kõrge IQ-ga inimesed. See selgitas, et sa võid olla vaimselt võimekas kuid iseenda ja teiste tunnetega ning suhtlemisega toime tulemine on see, mis võimaldab sul olla tark ja edukas. Emotsionaalne intelligentsus, nimetagem siis eesti keeles seda tunde tarkuseks või tunded aibuks mõjutab meie käitumist ja juhib meid sotsiaalsete suhete keerukustes. Piltlikult võiks öelda, et kõrgema tunde taibuga inimene tuleb suhte keerdkäikudest hõlpsamini läbi. Siinses saates lähtume Patlik liikoni uusimas käsitlusest emotsionaalse intelligentsuse kohta. Ei tasu vaata tundetaip on ühe inimese, tema geenide või isiksusega seotud. Suure osa sellest õpime oma elu käigus, alguses oma vanematelt ja siis edasi juba sõpradelt. Suur osa sellest, kui tunde taiplikud Me oleme kujuneb välja enne teismeiga. Ehkki ei tasu arvata, et teadlikult ei saaks endast tundetaipu arendada ka täiskasvanuna. Tiiu Kuurme, milline on teie hinnangul suhtlemiskultuur Eestis üldiselt? Minu hinnangul suhtlemiskultuur Eestis on seinast seina ja liiga tihti tuleb kokku puutuda sellega, kuidas ta äärmiselt probleemne ja kogeda tuleb valusaid inimsuhteid, inimesi, kes on, keda on kuritarvitatud teiste inimeste poolt emotsionaalselt ja kohtuda ka inimestega, kes on kogenud tagakiusamist. Nii et kui niimoodi võtta, siis kogemuslikult klaasil on see üks valus asi, see inimsuhete, Eesti meesi ja jumalast. Hea, et viimaks ometi on hakatud sellest rääkima. Sest see on inimelu, üks tähtsamaid asju kes on meie ümber, kes on minu inimesed, kuidas minu inimesed minusse suhtuvad? Kas ma pean kedagi kartma? Kas ma pean elama hirmudes kui võrred, võin ma olla see, kes ma olla tahaksin? Või tuleb kanda mingeid maske kellegi jaoks, et saad, säästame, haavatavad, mina, nii et see on üks toom asju meie inimelus, siis. Mis need konkreetselt eestlaste suhtlusvead on? See, see on tea teaduslikke uurimistöid vääriv ala, eestlaste suhtlussõjad. Ja kohe esimesena tuleb meelde pahatahtlikkus pahatahtlikkus just lähisuhetes, ütleks, seal läks sõprade või sõbraks raamatu vahel perekondlikult ka vanemate ja laste vahel. Ja selle taust võib olla see, et inimene on ise kuskil saanud mingi trauma, mingites olukord seda tehes või ei ole tal õnnestunud oma soove ja tahtmisi teoks teha. Ja siis leitakse objekt, kelle peal end välja elada. Ja see objekt on tihtipeale see, keda peab kartma tema, kust ei ole arvata, et et sealt midagi tema suunal niisugust ohtlikku võiks lähtuda. Kas see on kiusamine ja sellel põhinev perevägivald, sealse koolikiusamine, et elatakse ise end välja kellegi peal ja selle taga on lihtsalt nööridus, empaatiavõime puudumine ja suur sisemine ükskõiksus selles suhtes millist valu või mina tekitada, kuidas võin mina reostada meie suhteruumi, nii et see nagu ei ole probleem osadele inimestele Läheb probleem teha teisele halba, teha haiget panna teisi kannatama? Kui siin tahta midagi muuta, siis olekski just see, et seda hakataks võtma, kui probleemi tegija võtab kui probleemi, seda, et ma olen kellelegi teinud halba tahtlikult ja teadlikult, aga millest tuleneb Teie arvates eestlaste selline ülbe suhtumine ja ülbus, õnneks ise isevärki asi ja ma ei mäleta oma elus etapp T noh, pika elu jooksul, kus ma ei oleks kohtunud kellelegi ülbe inimesega ja no nüüd ma olen nagu immuunnende teiste Ööbosse suhtes, et sajab mind kõrvalt naerma, sest kuidagi õpid nagu läbi nägema seda ülbet inimest, kes on omal moel õnnetu ja kes vaevleb selja all, et kas ta on küllalt märgatud, kas ta on küllalt üle teistest need mitmesuguste komplekside all. Aga no varem oli see küllalt traumeeriv siin, et millest see tuleneb? Siin olen võib-olla saanud kõige mind veenva vastuse vestlustest Imbi Paju, ka kes on uurinud dramaatilisi kogemusi ja eestlaste traumaatilist minevikku. Sest see, mis on kunagi tehtud meie vanavanematele vanematele see kandub ju edasi see, kui seda ei lahenda ta siis kui see oli, kui see toimus, siis jääb see lahendamatu konflikt, Tiina jääb alateadvusse, kandub põlvest põlve edasi ja me peamegi imestama, et miks me küll nii tigedad olla. Aga me isegi ei imesta selle üle. Ma arvan, et see norm on normaalne, et olemegi tigedad. Et meie ebaterve suhtlemiskultuur, kui nii võib öelda, on minevikust, aga tahame edaspidi Eesti rahvas oleks heade suhetega oskaks üksteisega arvestada, siis vaat siin ühes ühte asja tahaksin veel rääkida ja need on meilt ära läinud. Eestlased kes on siis läinud põhjamaadesse siin või arenenud Euroopa riikidesse ja vestlustest nendega kohtumistest ja ka meedia teadetest on eksmotiive, miks ei tulda tagasi või miks tagasitulek on raskendatud, ongi siinsed inimsuhted kogetud, vaenulikkus, kogetud üleolek, tahtmatus abistada. Ja need välja rännanud eestlased on kogenud teistmoodi suhtlusskulptuuri, kuigi need tihti ei ole omaks võetud. Aga neid kaid, Romeerita, kus, kus nad parasjagu on ja töösuhete kultuur on hoopis hoopis teine nendes arengumaades. Nii et kui me tõesti tahame siin keegi olla kuuluda arenenud maade peresse, siis tuleb asut alustada töösuhete kultuurist ja täiesti teadlikult. Aga no kuidas, et mis teha lastega ja edaspidi edaspidi? Edaspidine ongi, et see on üks pika vinnaga asi, sest lapsed kasvavad täiskasvanute suhtlusruumis vaimuruumis mentaliteeti sees. Ja kuigi mõned rabelevad, et ennast sellest lahti ja ütlevad, et ei, mina ei ela sellist elu, nagu ma olen pidanud nägema, ma teen teistsugused valikud. Ja muide, ma ise ka niimoodi leidsin, kui ma olin teismeline, et mina teen teistsugused valikud ja minuga lõpeb see või teine asi ära ja ei kandu edasi. Ja mõned asjad ongi mul õnnestunud niimoodi, et minuga see asi lõpeb. Aga kõik lapsed nagu noh, ei saa eeldada, et kõik lapsed peaksid sellega toime tulema lausa. Ja algus oleks, et need inimesed, kellele kuulub vastutus, sest Scalaps ei vastata, vastutavad täiskasvanud täiskasvanud väga teadlikult peaksid hakkama midagi muutma oma mentaliteeti, desmeelsuses ja mõtlema sellele, et Neid kuuldakse, neid nähakse, nendelt õpitakse. Ja kas nad ikka tahavad, et lapsed õpiksid just neid asju nendelt, mis tingivad neid halbu suhteid. Meil Eestis siin ja sugugi. Ma ei taha väita, et siin kõik on halb, igasugune suhtlemine on halb, väga toredaid, sooja inimesi, toredaid olukordi on aga paraku jah, see teine pool tähelepanekuid on liiga palju sellest, et see teine pool kipub seda esimest varjutama. Pereterapeut ja psühholoog Kätlin Konstaabel. Me oleme oma saates mitmes saates maininud seda, et pikalt elamise juures on väga oluline omada sõpru ja lähedasi. Perekond on tähtis, aga ma ei ole kordagi veel päris sellist nõuanded, kuidas sõpru hoida. Et need oleks ka niimoodi üheksakümneaastaseni või kauemgi välja sul olemas kõrval seda intervjuud ma mõtlesin teha mitte väga traditsiooniliselt. Et mina küsin nõu ja nippe konkreetselt ja teie annate, et meie saade on selline teaduspõhine, aga samas. Me ei ole tahtnud kordagi ära unustada sellist talupojamõistust või sellist lihtsalt vana rahvatarkust. Et ma nüüd ühendasin. Ma küsin vanasõnade ja käibefraaside kohta, mida me kõik enam-vähem tunneme, teame, oleme kuulnud, kuidas teie pereterapeudina seda tõlgendate või selle kaudu mingi nõu välja annate, et üks selline eriti löö käibefraas on näiteks kes lööb, see armastab. See võib olla löö käibefraase, aga see on üks väga halb käibefraas. Selle taga on ilmselt see mõte, et kui mul on kellegagi seotud väga intensiivselt tunded, siis on need tunded, igasuguseid viha, armastus ja kõik sinna muud otsa. Et see tohutu vihamisib löömiseni, siis järelikult näitab, et see inimene mulle väga lähedane. Ja vahel see niimoodi ongi, et ongi lähedane ja kõige kallimad inimesed tekitavad meis ka väga tugevaid negatiivseid emotsioone. Aga siin on see oht, et öelda, et see löömine ja vihastamine üksteisega vastik olemine on armastuse märk. See on küll väga ekslik. Nii et see ei vii pikaealisuse nii pikkade heade suheteni, see võib viia politseisse. Mina mäletan, et kui ma väike olin, seda sõnumit esimest korda kuulsin, siis öeldi seda selle kohta, et kui mingi poiss mind klassis natuke kiusas, et tegelikult talle meeldib. No see ongi küsimus, et kuidas siis nüüd lastel juba välja arendada neid oskusi, mis võimaldaksite näidata oma hoolimist ja meeldimist natuke teistsugusel moel. Sest tegelikult see ei ole ikkagi ei mõelda, et keegi ründab mind või, või lööbe sikutab patsist siis järelikult ma meeldin talle, see ei pruugi hoopiski nii olla ja haiget tegemine ja armastamine ei peaks koos käima. Minu peres ei öeldud küll seda päris, aga kunagi algklassides ma kuulsin sellist lauset nagu laps räägib siis, kui kana pissib ja minu jaoks oli äärmiselt solvav, nagu mida sellises olukorras teha ja kuidas, kuidas lapsevanemad ikkagi saaksid võtta aega iseendale ja ja arvestades samal ajal lapsega ka näiteks seda tunded Kus lastes kasvatada see fraas, kõlab niimoodi, et vanem ei ole väga hakkama saanud sellega, et lapse suurte jutule vahel rääkimist muul moel piirata ja siis ta tahab selle nagu täiesti maha võtta. Et siin olekski vaja vanemat del mõelda, kuidas nad siis lapse lõpetavad näiteks Iisakust tõepoolest ei ole suurte jutule võib olla kena vahele rääkida, alati teiste inimestega üleüldse vahele rääkida ja miks ei ole kena, sest näiteks ilmselt lapsel endale ka ei meeldi, kui tema räägib, olgu siis ema, isa või oma sõbraga ja keegi lendab siis sisse ja hakkab hakkab oma teksti panema. Et see on tegelikult see koht, kus vanemad peaksid õpetama viisakaks, kust reegleid suhtlemises ja miks need kasulikud on. Millisel moel saab üldse lapsele sellist tundetarkust või siis teisisõnu viisakust õpetada? Väga lihtne ongi see, kui seletame, miks see lapsele endale kasulik on, miks see on kasulik suhetele lapse elus. Sest see on, teeb seda ka temale nagu mõistetavamaks, et ei ole lihtsalt reegel, mille vanem võib-olla pahas tujus paika paneb, vaid tegelikult adub, laps adub ja ta näeb, kuidas suurel inimesel on parem. Kui meil see reegel on, siis elu on mõnusam ja lihtsam ja me saame üksteisega paremini läbi. Et neid näiteid tuleb lapsele tuua tema enda elust sama, mida ma mainisin, kui sina räägid oma hea sõbraga, jagad mingit oma toredat kogemust ja siis korraga keegi teine segab vahele, jätab sinu jutu täiesti pooleli. Mis tunne sul siis endal on? Et neid küsimusi küsida ja väga läbi isiklike arutelude? See ongi võti. Mille järgi tunneb tunded aipliku inimest? Esimene ühendav joon on mitmekülgne tunde sõnavara. Tunde taiplik, inimene oskab öelda, mida ta parasjagu tunneb. Selle asemel, et öelda, tunnen end hästi või tunnen end halvasti. Väljendab tunde taiplik. Olen praegu pahane. Tunnen end rõõmsana, tunnen end kurvana. Tunnen end segaduses. See on oluline, kuna taoline tunneta sildistamine võimaldab viia kokku tunde põhjusega. Ma olen kurb, sest olen segaduses, sest mõelge hetkeks, mida teie praegu tunnete. Millise sildi täienda tunnetele panite? Seisan sõbraga toidupoe kassajärjekorras. Pärastlõunasel ajal on avatud vähem kui pooled kassad töölt koju ruttavad inimesed moodustavad tohutuid järjekordi. Ühel hetkel sööstab riiulite vahelt kassasse paari õllepudeli ja krõpsupakiga noormees. Ta märkab parajat vahet meie järgmise kliendi vahel. Härjajulgusega kasutab ta võimalust. Mida teeksite sellises olukorras teie? Kui mina tahtsin olukorda ignoreerida, otsustas minu sõber seada õigluse jalule kätega. Ta haaras noormehel õlast ja juhatas ta järjekorra lõppu, jagades talle teekonnal ebatsensuursed nii-öelda komplimente. Kas see oli taibukas? Kuidas läheb su eraelutee läheb eraldi tõest. Ole viimane sõit lugenud. Olin. Anna andeks. Teine tunded, aiplikke, inimeste ühine joon on teiste vastu huvi tundmine. Pole oluline, kas inimene on ekstra verd või introvert tunde taiplikud inimesed tunnevad teiste tegevuste ja enesetunde vastu huvi. Teiste vastu huvi tundmine, märk, empaatiavõimest ehk võimest tajuda teiste emotsioone, tundmusi ja vajadusi. Empaatiale vastanduvad tunded on kadedus ja kahjurõõm ehk rõõmutunne teiste ebaõnnest. Ainuke mis veel iseloomustab tunded, heitlikke inimesi näiteks inimeste tundmine, nii iseenda tugevuste kui ka nõrkuste tundmine ja väljendamine kui ka oskus panna teiste inimeste puhul tähele, mis on nende tugevused ja nõrkused. Kõnnin mööda tänavat kontori poole satun silmitsi vastassuunas liikuva inimesega. Peame leidma kompromissi, kuidas üksteisest mööduda. Teen sammu paremale, kuid samal hetkel otsustav vastutulija teha sammu täpselt samas suunas. Hüppan kiirelt teisele poole kitsast jalgrada, aga tema otsustab taas teha. Sama. Lõpuks jääme seisma ja vaatame, miks te selle rumalalt otsa. Kuidas sina end sellises olukorras tunned? Kas suudad naerda tekkinud olukorra üle või pigem saadad võõrale mürgise pilgu. Torised, jätkad oma teed? Kuidas on teiega? Oletame, et keegi teeb teie kulul nalja või räägib teid taga. Kuidas te end tunnete? Kas solvuta ja jääte selle peale mõtlema mitmeks päevaks. Või võtate hoopis teadmiseks, lähete edasi ja unustate ära? Tunde taiplik inimesi on raske solvata, sest nad on eneseteadlikud ja endas kindlad. See, mida me nimetame paksuks nahaks, on osaliselt märk hoopis tunde taipikusest. Nendele inimestele on sageli omane ka oskus mitte pidada vimma. Samuti oskavad nad andestada iseendale. No läks nihu, mis siis ikka? Kuna trammisõit magalarajoonis kesklinna üks vanem turukäruga daam on end täis trammi kuidagi seisma mahutanud. Ta proovi bukerdada kaherattalist kandekoti vahekäiku istmete vahele. Samal ajal piinlevad silmanurgast vana daami pingutusi nutitelefonidesse süüvinud noored. Kuna arvan, et tegelikult peaksite istet pakkuma just need olukorda ignoreerivad hilisteismelised siis ei hüppa kohe enda istmelt püsti. Samas poole minuti möödudes ei suuda vaadata, kuidas pidevalt kandamit sätib. Naine proovib trammis hakkama saada. Kuidas olukord lahenes? Tunded Aiblikele inimestele on oskus olla lahke. Nad annavad ja teevad head, ilma et ootaksid midagi vastu. Kuid tunde, taiplik elan teinegi hea oskus. Oskus öelda ei öelda ei teistele, kuid ka iseendale. Teistele ei ütlemise kunst on oluline, sest piirab kohustuste kuhjumist ja aluseta antud lubadusi. Kui oskate juba enne kohustuse võtmist öelda, et ma sel korral ei saa seda teha. Sest mul pole sellele pühendamiseks aega. See võib vältida tervet hulka võimalikke hilisemaid probleeme. Vähem tähtis pole ka oskus öelda ei, iseendale? Ei, ma ei söö praegu sokolaadi. Ei, ma ei lähe kaasa teiste tagarääkimisega. Ei ütlemise oskus on märki enesedistsipliinist ja sisemisest tugevusest. Tunde taiplikud inimesed oskavad ennekõike ohjata iseennast. Neiu, ärka õlis, neiu. Ja. Kui sa mind kahtexis, süüdista iseennast. Ole rahulik, kallis, nad otsivad palju nooremaid. Nojah, tegelikult võib pikalt rääkida, kuidas asjad peaksid olema, et me peaksime olema hoolivamad ja hoidma lähisuhteid ja olema lastele eeskujudeks, aga mismoodi see tegelikult käib? Pereterapeut Kätlin Konstaabel selgitab. On käibefraas, et mees on perekonna pea aga naine on kael. Kuidas seda sellisesse suhtenõustamise konteksti seda lauset tuua? See on hea või halb? See fraasamis kuskilt aastate aastate tagant, et tegelikult, et tänapäeval niimoodi öelda, noh, mõni võib nalja visata. Kui keegi seda ütleb, siis võib tekkida ju vastuküsimus, et kes siis on parem olla, kas pea mida keerab mingisugune kael, mis nagu ise ei otsusta. Et see on ju ka imelik või kes tahaks olla kael või keegi tahaks ilmselt olla kumbki. Et küsimus võiks olla pigem selles, et kes otsustab, mis asju peres see on väga okei, kui need valdkonnad on ära jagatud, mõni on pädevam ühes valdkonnas, teine, teises kõige olulisemad asjad ei peaks olema ainult ühe otsustada, noh umbes, et mismoodi me lapsi kasvatame, see peaks olema ühine otsus, võib ka pere raha jagamine, näiteks peaks olema ikkagi ühine otsus. Aga siit kumab ka läbi see mõtet, kas gei, kui me salaja mõjut Lähme, siis teist noh, mida, mida kaljupeaga nagu teeb, et keerutab seda pead omatahtsi võime saime otse rääkida oma kallitega, et mida me siis soovime, mis, mismoodi me tahame, et nad käituksid meiega või üldse. Et peresuhetes on ikkagi üldiselt oluline see, et me saame otse rääkida asjadest, mis meile olulised on, mitte ei pea salaja manipuleerima või, või proovima salaja mõjutada. Soolistest. Mingitest stereotüüpidest rääkides, noh, tehniliselt on see pea ja kaela vastasseis on ka selline stereotüüpne, veidi, aga teine, eks räige viimasel ajal nagu rohkem ümber lükatud väide, et mehed ei nuta. Mida te sellest arvate? Harvem pahasti, et see on natuke samamoodi, et naised ei tohi olla vihased, mehed ei tohi kurvad olla, tegelikult on naised vihased ja mehed on kurvad ka, aga neid lihtsalt On õpetatud seda välja näitama või siis väljendama mingil kaudsel viisil, ehk siis võib-olla sellest kurbusest, mis muidu võiks ajada natuke nutma, see võib muutuda, vihaks, sõrmutada, ärrituseks, tervist hakata nässu ajama, kui oma mingit teatud emotsioone hästi-hästi alla suruda ja nagu ei, ma olen tugevamale mõistlik, mul ei ole selliseid õrnu tundeid siis see ei ole ka füüsilisel tervisel mõttes kasulik. Ja noh, seesama naiste näide ka, et naine pole kunagi vihane, vaid tubli, kena tüdruk, ilus ka loomulikult. Et siis ongi variant, et kas naised suruvad oma selle pahameele, mis tegelikult on ju mingites väga loogilist põhjust tingitud maha või siis hakkab toimima selline klassikaline teema nagu nääklemine ja hädaldamine ja vingumine, mis samuti pole just kuigi meeldiv. Tegelikult ükski naine, kes peab ennast niimodi väljendama, ta pole üldse õnnelik, et ta selline on. Ta tahaks väga olla teistmoodi, aga ta ei oska ja. Tõsi, selline äratundmise majutaks, rõõm tuli, hetkel oli see nääklemine just kellelegi kallale, et see ei olegi enamasti, et ma olen teile ise peale kuidagi lihane, vaid mul on mingid välja elamata tunded ja siis tulevad need nääklemised ja nagu iseennast võib ju sellega rahustada. Et mul on. Mul on halvasti ja ma lihtsalt sellepärast käitun teiega teisele inimesele selgeks teha, et anna andeks, ma päriselt ei mõelnud seda, et et ma nüüd olengi. Pahaja Mcklen, tegelikult oleks kõige lihtsam öelda seda, et ma olen praegu väga vihane. Me parem ärme räägime seda juttu rohkem või, või räägime teinekord, et öelda seda otse välja, et ma olen praegu vihane, ma olen kurb. Ma olen segaduses, ma olen hirmul. Et teine teaks, et saaksime otse seda välja öelda. Tegelikult seda võiks vanema öelda otse oma lastele. Et mina olen küll oma lapsele öelnud, et sa oled mulle väga-väga armas, aga praegu ma olen siis võib-olla väga vihane. Et sa tegid midagi, mis minule üldse ei sobi. Et siis kes iganes meie lähedane inimene, ta saab selge signaali, mis meiega toimub, ta ei pea nagu kohutavalt mõistatama. Ja loomulikult see vihane olemise sõnastamine ei tähenda seda, et ja nüüd me võime hakata nagu nõusid purustama või, või ninaluud kellelegi purustama. Et kui me oleme seal sõnana välja öelda, siis tegelikult see võtab juba palju pinget maha. Ja, ja vahel ongi kõige parem variant Taimaud. Et kuidas emotsioonid on nagu hästi üle keevad, siis mida seal saab mõistlikult arutada või probleeme lahendada? No ega ei saa, siis on vajalik natuke aeg maha võtta ja see taimel igas vanuses. Tegelikult küll, aga see taimeaut peaksid olema selline, kus mõlemad pooled on nõus, et jah, nüüd me võtame ja siis lepitakse kokku, kui pikaks ajaks aja maha. Aga sinna võiks juurde käia see reegel, et see, kes paneb ette, et ma olen näiteks praegu hästi vihane ja mul on praegu aega järele mõelda, et tema on siis see, kes kontakti võtab. Sest teine jääbki muidu ootama, et no tund on möödas, mis me kokku leppisime kaks tundi, ühe päeva ja kauamasina. Oletan, et see võiks olla selline mõnus üks peres suhtlemise reegel, et kui mina ütlen niimoodi, et ma praegu rohkem ei suuda arutada mõistlikult, võtame aja maha. Okei, võtame ja siis tema läheb rääkima, võtab ise ühendust uuesti siis kui tema valmis. Et see võiks olla üks siukseid kokku, et peres. Aga kui ma nüüd õigesti aru Kus on siis tundetarkus, ei seisne mitte selles, et sa kuidagi olete teiste osasimadi tundlikugage, käitud kenasti hästi vaid selles, et sa elad oma emotsioone kõigile ausalt, kuidagi välja, noh, kaalutletult muidugi sa ei plahvata, aga Sa oled teiste Kaus pidevalt selles osas, et kuidas sa ennast tunned. Ma mõtlen lähedase inimesega sa tööga võib-olla jookse nagu sellise jutuga, et kõik, mis tunded sees on, aga peredest. Et no tunde tarkusel on väga palju erimoment, et kõigepealt peab olema üldse teadlik, mida sa tunned ja väga paljudel on ju niimoodi, et mul on kuidagi paha olla. Imelik on, aga ei osata sõnastada, et mida ma siis täpselt tunnen. Teine moment on see, et mida ma nüüd tunnetega siis pihta hakkan või kas ma saan mõnda mõnda oma tunnet kuidagi ära kasutada, et näiteks kui ma olen tohutult elevil, siis on ilmselge, et ma ei ole kõige parema õppimise või väga keerulise ülesande lahendamisel tujus sellel hetkel, et tuleb natuke teistsugust emotsiooni endas oodata või tekitada. Aga see, kuidas emotsioone välja elada või, või kuidas nende abil teisi mõjutada, on täitsa omaette lugu. See ausus on üks teema, teine teema on see, et kas ma teadlikud suudan mõelda, kellele, mis emotsioone ka näitan. Ja kuidas ma neid näitan. Kellele räägin hästi ausalt, kellele tõesti viite ainult missimine, üldine seisund on nagu siin juttu oli, et töökaaslased või või lähemad tuttavad pereliikmed on täitsa eri kategooriad. Et see pigem on just see, et ma olen teadlik, kasutan oma tundeid teadlikud, väljendan ka teadlikult. Et ma ei tegutse nagu kuidagi autopiloodi peal ja nagu põlve refleksist kogu aeg, et mul tuleb mingi tunne, ma ise ei tea, mis on, aga kõik ülejäänud kannatavad ja ei saa minust tegelikult üldse aru. Tihtipeale mõned lapsevanemad kasutavad seda praktikat, et, et nad näiteks ei tülitsenud oma laste ees kas see on nagu õige või ei lahenda mingisuguseid konflikte oma lasteaias, et kuivõrd see õige käitumisviise Siis on küsimus, et kuidas konflikte lahendatakse, et lastel tegelikult on tohutult oluline õppida vanematelt ka seda, kuidas paarisuhtes eriarvamusel ollakse, olles käitutakse see, et kui vanemad on totaalselt üksteise peale kurjad, et nad ei hakka kõike seda seal lastes välja näitama elama, on väga õige. Aga see, kui nad lastel näitavad, tahad, mina arvan seda, minul on teistsugune plaan, sinul on teistsugune plaan ja kuidas me siis jõuame, kas kokkuleppele või tõesti, me võtame aja maha või kuidas me näitame üksteisele välja, et ma saan aru, kus see sinu point on kuigi minu point on teises kohas lastele tohutu õppetund. Seda eriarvamuste lahendamist peaks lastele just nimelt niimoodi õpetama, et me oleme mudeliks nüüd jällegi see eeldab seda, et me oleme väga teadlikud lapsevanemad ja me suudame kontrollida ennast niimoodi, et et me tõesti ei hakka nii-öelda toorest emotsioonidega lasteaias möllama. Sest see võib olla lapsele väga traumeeriv, ta armastab mõlemat vanemat ja ta näeb, kuidas nad on üksteisega väga kurjad. Mis seal siis peab tegema, vahel tal tekib küsimus, kas oleks kellegi poolt olema, et, et see ei ole küll tore. Tulles tagasi oma vanasõnade juurde siis siin ongi paslik küsida kohe, et käbi ei kuku kännust kaugele. See tähendab, eks ole, seda, et lapsed on väga tihti vanemate moodi ja tihti avastavad vanemate moodi, siis kui nad ise vanemaks saavad, eksis vanemaks, vanema rolli satuvad, nad avastavad endas oma vanematel kõige hullemad jooned oma suureks masenduseks. Et tegelikult see jutt võib-olla nagu geneetilisest sarnasusest mingid jooned võivad olla pärilikud ka tegelikult on sinu tohutu suur ikkagi selle kasvatuse ja vanemate eeskuju. Kuidas nad on seda näidanud oma käitumisega, ehk siis, kui vanemad on mingeid loenguid pidanud, milline on mõistlik inimene, siis see on üldiselt suht mõttetu, kui vanemate enda käitumine aastaid, kui laps kodus elavad teistsugune. Et laps omandab selle oma, viisid oma normaalsuse ettekujutuse suhet, sest kodus elades ta imeb seda endale sisse nahapooridesse kui väga primitiivselt öelda. Ja ta enda tahes-tahtmata hakkabki siis hiljem ka oma suhetes niimoodi käituma. Või siis, kui tema kodus on olnud väga kole, siis ta teeb teadliku püüde olla teistsugune, aga tal ei ole mudelit ees. Nii et see on tihtipeale väga-väga keeruline, näiteks lapsed, kes on kasvanud vägivaldsetes kodudes, paljud neist üritavad olla ja ongi oma suhetes väga, mitte vägivaldsed, aga oh kui raskelt see neil tuleb. Nii et see kasvatada, kus ja see, kuidas vanemad on eeskujuks olnud, on selle käibefraasidega küll. Mida sellises olukorras teha? Kui keegi ennast samastab selle olukorraga, et nende peres ei olnud kõik rahulik ja ta tahaks olla nagu muuta ennast inimestega paremini läbi saada ja nendega püsivalt paremini läbi saada. Ja tal ei ole seda eeskuju, mida ta selles olukorras tegema peaks. Noh, see on juba esimene samm, kui ta saab ise aru, et tal on mingisugune nagu öeldakse, probleem. Et ta ise võiks võib-olla midagi endaga teistmoodi teha, sest tihti me ju mõtleme, et teised on meie ümber vastikud teised käituvad meiega halvasti, vahel käituvad ka, egas seda võib ka juhtuda. Aga et saada teadlikuks, mis olukordades? Me käitume viisil, mil me ei ole endaga rahul või mil teised ei ole meiega üldse rahul. Mina soovitan psühholoognaat. Kirjuta üles, kellega sa lähed, närvi, mis olukordades sa lähed närvi näiteks mis olukordades sa ei suuda ennast kehtestada või vastupidi, kehtestatud nii, et teised lähevad närvi. Et saade hästi teadlikuks ja siis hakata proovima mõtlema, kuidas teistmoodi võib. Ja tegelikult, kui see on suhtlemisprobleem, siis teiste inimeste käest küsida ka, et aga kuidas sa tahad, et ma sinuga suhtleks. Et sa ei taha ilmselgelt, et ma ma tea, näägutaks või hädaldaks või karjuks. Aga kuidas sa tahad, et ma sinuga sellel teemal räägiks? See võib olla teisele poolele keeruline küsimus, sest seda võib-olla väga keeruline sõnastada. Et aga kuidas siis mulle meeldikski, teeme selle teema nii-öelda suhtes teadlikuks, tõstame lauale, räägime sellest. Ja, ja siis hakkabki midagi muutuma, see muutusele lihtne, kui meil on mingi harjumus on siis suhtlemises või, või eluga toimetulekuks ja seal aastaid võtnud aega kujuneda siis ei käi nagu sõrmenipsust, et nüüd teen kohe teisiti, aga proovimine pihta hakkab ja see ei pea olema ainult nõuanne nagu probleemsete suhete puhul, vaid igasuguse suhte puhul igas suhtes on natuke probleeme, mis väidab, et ei ole see lihtsalt. Ta räägib rumalat juttu, et kõigis suhetes on, on probleeme. Et kui probleem on jutuks, võtta rahulikult, mitte 11 süüdistada, sildistada ta, et sina oled niisugune paha inimene vaid rääkida, et mis on see, mis meil on, see ühine probleem? Ehk et sina pole paha, mina pole paha, aga meil siin on see teema ja me ei saa vis sellega kohe praegu, nagu kiiresti ühele poole arutame, mõtleme, räägime rahulikult. Et tähtis on see, et seal taga oleks mõlemal poolel see tunne, et me hoolime üksteisest. Et me armastame 11 Me oleme lähedased inimesed, me oleme üksteise jaoks olemas. Et kui mõlemal on see tunne, siis need igapäevaprobleemid tulevad ikka, saavad lahendatud. Aga teie pereterapeudina, kuidas te hindate seda sellist eestlaste tundetarkust, neid nagu üritame iseennast hinnata ja välismaalased ütlevad, et me oleme sellised kinnised inimesed ei suhtle, ei räägi, võib-olla niimoodi kohe lähedaselt ja avatult kõigiga, aga mis see siis tegelikult on, teie arvates? Ma arvan, et ollakse võib-olla natuke liiga kinnised just just tunnetest, vajadustest, soovidest rääkides ja võib-olla natuke palju arvatakse, et võiks olla telepaatia kui lähedased suhted, sest armastus paatia noh, võiks ju käia koos, eks ju. Et seda võiks küll rohkem olla, et me julgeksime rääkida just lähedastega rohkem sellest, mis meile muret teeb või kes me ise oleme, millised me ise oleme. Et see, kas öelda, et eestlane halb suhtleja, sest on kinnine, siis see on natuke liiga lihtne, sellepärast et vahel on kinnine olla ka mõistlik, et sa kohe Partsata kõiki asju välja, et sa võtad mõtlemisaja. Sa ütled siis, kui sul on midagi öelda, on, mitte, räägib kogu aeg ja kas seal sisu on või ei ole, keda see huvitab? Et see kinnitusel on kindlasti ka oma mõtte, et, et see teegi tingimata halvaks suhtajaks. Aga lähedastega võiks suhelda rohkem ja. Kvaliteetsemalt. Tuleneb üks, mitte just vanasõna, aga selline hästi tüüpiline nõuanne, mida ma olen kuulnud, et kuidas suhted püsivad ja just lähisuhted, et magama ei tohi minna vihasena või tülis. Kas see on hea nõuanne? No see sõltub, et, et mis tehakse selleks, et siis mitte vihasena magama minna. Kui see tähendab seda tund lükata, tahaks edasi mitu ööpäeva ja tülitsetakse seni, kuni kõik on kurnatud, enam ei jaksa tülitseda, siis see ei ole ilmselt väga mõistlik. See, et proovida ühe päeva jooksul tülisid ära lahendada. See vahel on ju võimalik, mõned teemad on nii sügavad, et alati ei ole võimalik. Et siis võib kasutada ju tegelikult sedasama aja mahavõtmise teemat, et räägime sellest asjast edasi. Ülehomme tõstame selle teema praegu kõrvale, oleme mõlemad saanud seda seedida või kes iganes need pereliikmed on võib-olla lapsevanem. Et paneme praegu kõrvale, räägime kunagi edasi ja siis minnakse magama lihtsalt rahulikult. Et seda loota, et kõik tülitsevad, lahendatud, eri meelt saavad lahendatud enne und siis see võib viia selleni, et aga tõstame kõrvale. Selles mõttes, et surume maha, probleem ei ole, lepime ära. Ja see on omamoodi ohtlik, kui me hakkame seda kasutama nagu püsimustrina, ehk siis kõik OK, probleemika tulime, matame ta maha, teeme nägu, et probleemi ei ole. Ega see probleemi ära ei kaota, et sa näed ehitamine ja teeb asju hullemaks. Sotsiaalmeedias levib üks karikatuur, millel istub vanapaar. Neilt küsitakse, et mis on teie pika kooselu saladus? Ja nende vastus on. Me oleme ajast, mil katki läinud asju ei visatud minema, vaid parandati ära. Ehk on tõesti nii, et katki läinud inimsuhete minema viskamise asemel peaksime püüdma neid parandada. Jällegi, kui me teaksime, kuidas neid parandada, siis teeksime seda. Üks koht, kust inimhingedeparanduse kunsti õppida on lisaks kodule ka kool. Haridusteadlane Tiiu Kuurme jätkab aga mõni konkreetne. Näide, kuidas ema või isa saab oma lastele õpetada, kuidas paremini suhelda oma eakaaslastega teiste täiskasvanutega. Läbi aegade on tore kasvatusvõte olnud mitmesugused lood, narratiivid, jutustused, meil on ju niisugune varamu, on häid lugusid ja jutustusi, leidub ka häid filme. Leidub mõnusaid koosluste inimkooslusi ja kohti, kus käia. Ja samas on ju ka lastes juba kujunemas ülbus, marssijad, klassi kollektiivides. Ja siis üks esmaseid asju, mida vanemad võiksid saavutada, on usaldus, usaldus oma lastega. Et lapsed räägiksid, mis toimub, mida nad läbi elavad koolis ja kus nad ka ei ole. Usaldus. Ja usaldus on väga õrn asi. Nii kui keegi kureerida hävitaks seda usaldust, siis on ta katkenud. Ta ei pruugigi enam taastuda. Nii et ühesõnaga, kui teie laps midagi usaldanud teile või kes tahes ka sinine, siis sellesse tuleb väga delikaatselt suhtuda, nii et seda ei tohi minna välja mängima. Aga näe, mis ikka tegelikult oli ja näed, sa ise rääkisid. Ühesõnaga, siin on ütleksin niisugused hariduse aspektid, millest Eestis üldse ei räägita, paraku, sest meil räägitakse PISA testidest. Aga need on need hariduse aspektid, mida sõnastas Hans Georg Kadamer, maailmakuulus filosoof ja need on maitse teada, maitse ja takt. Ja mis see tähendab? Maitse on hea, hea või halb maitse. Milline on minu kõnepruuk, milline on minu olemine, keda ma valin sõpradeks, mida ma. Ühesõnaga, kuhu ma panen oma aja. Ja millist skulptuuri ma lasen endale lähedale, see on hea või halb maitse, need on väga vanad kategooriad. Halb maitse viib inimest madalam, omale hea maitse peletab. Ja teine fenomen on siis takt. Taktitunne seondub empaatia tundega, et ma tajun situatsiooni ja näen, kuhu situatsioon minu ühe või teise valiku puhul võib kulgeda. Et kui ma teen seda, mis hakkab juhtuma, kui ma teen teisiti, mis hakkab siis juhtuma? Fakt on ka see, et ma tajun teise inimese hingeelu. Ei, nii-öelda ei sõida sinna sisse. Ei solva inimest, ei pane teda tegema asju, mis on talle vastumeelsed. See on selline peenem taju, nii maitse kui takt, need on teatud inimhinge peenused ja need on ka kuulunud hariduslike kvaliteeti hulka, võiks öelda ka meil on need tahaplaanile jäänud, praegu lapsed on tundlikud olendid. See on kaastunne, tunne teisega, tema tunned kaasa Ta tunne ja taju, mida teinegi võib tunda ja tajuda. Lastele meeldivad näiteks väga loomad, nad on ju väga tundlikud, kui loomal on valuks ja püüavad seda vältida. Ja lapse ja loomasuhe ongi midagi ilusat ja hingelist. Ja niimoodi looma kaudu võib jõuda ka inimeseni, nii et lemmikloom oleks hea suhtlusõpik lapsele. Lemmikloom kindlasti ka lemmiklooma kaudu, et kõik elusolendid vajavad sedasama, mida sa osutad oma lemmikloomale. Kuidas üldiselt meie kooli ja haridussüsteem toetab sellist sotsiaalset emotsionaalset intelligentsust laste arenemise juures. No minul on jäänud küll nüüd mulje, et asi muutub järjest paremaks, selles alles need asjad on leidnud tee juba õppekava üldosasse. Need on väärtustatud pedagoogilistele tekstides ja vastavaid koolitusi on ka õpetajatel. Õpetajad on täiesti teadlikud, keda mina olen kohanud, kui tähtsad on head suhted, et me oleme rääkinud veidi kodust ja koolist. Aga kuivõrd on see kodude või ühiskonna asi, suhtlemiskultuuri muutumine? See on iga inimese asi. Väikse ja suure inimese asi. On selline mõiste nagu Haabitus, Se pärinev sotsioloogilt jäär purdielt. Ja igas institutsioonis, kus inimesed liiguvad, kujuneb ikaal sealolijale oma abitus. See on käitumisootust, väärtuste, hoiakute, harjumuste, toimimisviiside kompleks ja see on nii-öelda sinu teine loomus, mille sa saad kaasa sealt institutsioonist ja muidugi mõistame ju ei teadvusta, kuidas meelse upitas, kujuneb. Ja me ei saa väita, et eestlane ongi nüüd loodud selline selli vaid on sellised ja sellised kinnistunud suhtlusviisid suhete kultuur, mis tingib inimestes teatud laadi hapitasi, teatud laadi reageerimisviise ja harjumusi käitumist, väärtusi. Ühesõnaga see on sotsioloogiline probleem, et kirjeldada, millised need meie inimkooslusi tekitavad institutsioonid sisimas on ja mis nad inimesega teevad. Ja minu uurimisüks peamisi uurimisküsimusi on läbi aastate olnud, et mis on, mida kool inimesega teeb. Niisugune küsimus, mida ta siis teeb ja seal on igasuguseid vastuseid ja väga palju seda maailmas uuritud, mida ta teeb. Ja see, see on siis tinginud ka niisuguse mõiste nagu variõpe, et mida me tegelikult koolis õpime. Mida on päris raske kirjeldada, aga mille õppimine toimub läbi kooli struktuuritegurite läbi organisatsioonikultuuri läbi tööviiside võimuhierarhiat ja töökorraldusse. Nii et see on üks ja selles mõttes on kooli muutmine olnud ka väga raske. Et koolil on nii-öelda oma sotsiaalne grammatika, need on süvareeglid nagu keelel on grammatikareeglid, mis määravad ära, kuidas me seda keelt räägime, ehk kuidas seal koolis ole. Aga noh, need muutmispürgimused, need, neid on alati tunnistatud, need on väga vajalikud. Et see abitus, mis koolist kaasa saadakse, ei ole midagi ihaldusväärset. Ja selles mõttes mulle praegu tundub, et ehk need asjad on paranemas, aga hetkel on siis milline see abitus andmiseks Eesti keskmine laps koolist saab. Oleneb, kuhu ta satub, kuidas tal veab, kui ta on sellises suures tavalises koolis, mitte waldorfkoolis. Oleneb, kelle sekkades satub, millised on ta kaaslased, millised on ta õpetajad. Ja kui palju on inimesi tema ümber. Sest mida massilise, mida suuremad on need massid, seda suuremana anonüümsus, Zeta stereotüüpse mon käitumine, seda olulisemaks saab õpilasele nii-öelda ellujäämine, et kuidas me ellu jään kõige selle sees. Ja otse loomulikult see Õpetajate suhestumine lastega oma valdkonnaga. No see on tohutu suur probleemide kompleks ja sellega on siis kasvatusteadustes ka päris palju tegeletud. Mida saaks lapsevanem juba homme teisiti teha, kui ta tahab, et tema lapsest tuleks sõbralik inimene jälgima omaenda käitumist, reflekteerime iseennast, et mida ma teen. Ja sealt edasi mõtlema, kaks sammu, et kuidas see võiks minu lapsele mõjuda mõtlema, et kuidas ma oma halbade emotsioonidega toime tulen, et ma olen täiskasvanu ja ma vastutan oma emotsioonide eest, et ma ei lähe valaneid kellelegi lihtsalt mingi aie sunnil või vihast. Ühesõnaga see refleksioon, aga muidugi need on väga keerulised asjad, sest inimene ei ole üldse üksnes mõistuse olend üheselt toimiv, väita Valendata või püüda. Aga inimeses on väga palju, võib-olla mida me ei saa kontrollida. Ja kuivõrd oluline on teie arvates heatahtlik suhtlusviis ja, ja sõbralikus pikaajalisuse juures. Võtmeküsimus inimene, kuni viimaste hetkede jääb taga otsima teist inimest. See on ka Doris Kareva luules üks matiiv, vilksatas üks luuletus meelest, aga mul ei ole, nagu teist inimlast süüab, otsib ta laul sõna, hääle. Niisugune stroof tuli mulle meelde päris Karevast. Et inimene ja patsema teist inimest, kes teda kuulaks, kes oleks tema jaoks olemas läbi oma elu. Ja kui me tahame, keegi meie jaoks oleks olemas, siis tuleb mõelda, mis me ise selleks teinud oleme. Inimene, kellel on palju sõpru, elab kaua. Ma usun küll. No eesmärk ei saa olla kaua elamine, vaid eesmärk saab olla, et mu elu oleks ilus. Õilis tooks rõmm. Kuidas elada 100-ni aga veel üheksakümneselt möllu teha? Nagu me teame, on head lähisuhted, üliolulised, et elada õnnelikult kõrge eani näiteks üheksakümneseks. Mida teha selleks, et meie suhted oleksid terved? Nagu tänasest saatest teada saime, on selleks vaja emotsionaalset intelligentsust ehk tundetaipu. Mida teha, et kasvatada endas ja lastes tunde taiplikust. Alustuseks õppige, paneme silte enda tunnetele. Kas tunnete end pahasti või olete hoopis kurb, vihane, pettunud. Õppige minna laskma. Üks tehtud viga või enda suhtes saadud salvav sõna ei ole maailma lõpp. Ei tasu ennast sellest uuesti ja uuesti karistada. Laske lihtsalt minna. Kui tahate, teilt küsitakse, kuidas läheb. Tuleb ise alustada küsimisega, tundke huvi teiste inimeste käekäigu järgi. Millal te viimati küsisite kelleltki tõsise huviga, kuidas läheb? Suhete hea tervise tagab oskus suhteid parandada, mitte ära visata. Õppige rääkima. Iga konflikt on lõpuks lihtsalt kokkupõrge, mis pole jõudnud vastastikuse arusaamiseni. Konflikti lahendamine perekonnas annab eeskuju ka lastele. Sest kust mujalt nad tunda? Taiplikust õpivad, kui oma lähisuhetelt. Selle saate teemade edasiarendusi saab lugeda ERRi teadusportaalist novaator, kust leiate ka taskuhäälingu, et saade endaga kõikjale kaasa võtta. Teda hoidnud.