Miljon inimest, miljon elu, Igalühel oma saate Eesti elud kolmandas tunnis on meil Vikerraadios külas Liina Andrejeva, kelle suurpere on kodu leidnud kaugel, kaugel Siberis. Liina räägib, miks ta valis oma kodukohaks Ülem-Suetuki küla ja kuidas seal teeme, ära tehakse. Ja siis meenutame, mis oli enne 1990 esimest aastat. Kellele meenutuseks, aga kellele teadmiseks. Ungari eesti peresse sündinud Urmas peeretas kilo on suureks saamise kogemused nii Nõukogude Eestist kui ka sotsialistlikust Ungarist. Kõigepealt aga popurrii ansambli Ruja viisidest. Eesti elu elab Siberis Ülem-Suetuki külas paides sündinud Liina Andrejeva. Alustame päris algusest, te olete sündinud paides Eestimaal ja Eestimaal, mu ema on Siberi eestlane ja tuli kunagi, kui see suur tagasitulek oli seal Siberis, seitsmekümnendatel aastatel tuli siia. Ja siis mina olen sündinud siin ja kui ma olin umbes kuue aastane, siis ema otsustas, et ta läheb Siberisse tagasi. Käisin koolis, Siberis ja kasvanud, ma olen Siberis, aga siis mingi aeg, ma olin vahepeal Eestimaal tagasi tulnud Eestimaale, mul on vanem õde, siin Tallinnas elab. Tulin vahepeal siin Eestimaal, aga ka tundsin seda, et mind kogu aeg tõmbab näkku tagasi. Ma väga armastan Eestimaad ja ma tean, et Eesti on mu isamaa aga minu ostsime oli seal vaiksest Siberi külas ja ma alati tahtsin sinna tagasi minna. Missugune see lapsepõlv oli siis Siberi külas? Põllu oli selline, et suvel meid tavaliselt kodus ei olnud, et me käisime Marial kogu aeg seenel ja siis käisime ujumas. No muidugi me tegime kodutöid ka, et peenraid rohisime ja kõplasime ja kuna me kasvasime kahjuks ilma isata, et siis meil me hästi palju pidime aitama oma ema ja TÖÖD tol ajal ei olnud ainult see, mis meid kasvatasime, aiemal, seda saime süüa ja vahepeal, kui me tegime rohkem, et siis müüsime maha ja see oli meie, siis nii-öelda raha Ja aga talvel loopisime lund, kuna lund oli päriselt nii palju, et ma mäletan üks talv. Me tahtsime kooli minna, aga oli kõva tuisk ja aknad olid kõik täiesti lund täis ja ema tõusis umbes pool kuus hommikul ülesse ja hakkas seda lund kaevama, et me saaks varatist välja tee peal. Vaat, ja me käisimegi nagu tunnelis, et siin oli selline tee ja siin oli kõik, oli lund täis. London oli hästi palju. Nüüd see. Et lapsepõlves oli kõik ilusam ja lund oli ikka rohkem, et kuidas praegu. Praegu on ka lund, aga see lumi ei tundu nii pehme ja kunagi oli. Koolis õppisite eesti koolis ei, vene koolid, aga meil oli eesti keel nagu emakeel. Kui me läksime esimesse klassi hingaga, ei oskanud ühtegi sõnaga vene keeles, kusjuures isamäel oli venelane. Aga me olime rohkem osa nagu ikkagi emaga kodus, see vene keel oli kuuldel, aga rääkida ei osanud vene keeles. Vaat aga siis no lapsed saavad kiiresti kõigega hakkama, eesti keele tunde ega midagi ei olnud, Ülem-Suetukis on juristi kuul olnud, praegu on ka Ülem-Suetukis on vene kool, aga on eesti keele õpetaja alati olnud. Tol ajal, kui mina õppisin eesti keele õpetaja, oli kohalik õpetaja. Aga aastatel 2000 vist minu arust, et Eesti haridusministeerium saatis esimest korda meile eesti keele õpetaja, kes oli Piret Toomet. Et tema oli üks õppeaasta, oli seal ja siis pärast Pireti tuli Airi Lauri, kes nüüd on 17 aastat vist elanud juba Siberist, et oleks seal mehele ja praegu tal on laps. Aga siis need eesti keele tunnid olid niimoodi, et nad olid alates teisest klassist ja rohkem osa lapsi ikka rääkis eesti keeles. Aga hetkel on olukord selline, et eesti keele tund on ainult kaheksandas ja üheksandas klassis. Ja hästi paljud pered ei räägi juba kodus eesti keelt. Et on segaabiellud ja kui ema on, räägib vene keeles, et siis see tähendab seda, et lapsed räägivad vene keeles. Teie olete ka abielus venelasega? Jaa, jaa. Ja kahjuks ka minu peres on see, et minu lapsed rohkem räägivad vene keelt, kuna käivad venekeelses lasteaias. Aga praegu ma hetkel tööl ei käi, et ma olen lastega kodus, et siis me üritame rohkem, paneme eestikeelseid multikaid ja isa-emaga, me ju räägime eesti keeles. Aga lapsed seal lasteaias on selle vene keele juba ära õppinud, enda vahel nad ikka räägivad, aga nad saavad aru. Ja praegu ma olen oma vanema tütrega siin Mariaga ja oleme tädi juures olnud praegu olema õe juures ja ta nii kiiresti juba eile juba ütles. Indrekuga mängis, siis, ütleb Indrek, tule siia. Ei vaata, mul läheb nii uhke, et ma ju tean ja oskan öelda. Et praegu muidugi. Ma teen kõik selle nimel, et lapsed ka räägivad eesti keelt ja et eesti keel säilib seal meiel. Meie Suetuki külas. Aga on ka peresid, kus lapsed räägivad. Kolm peret on meil kindlasti, kus lapsed lapsepõlvest hakkavad kohe eesti keelt rääkima, kui suur see Ülem-Suetuki küla on ja kui palju seal on ainult eestlased ja eestlaste järeltulijad? Küla ei ole suur, 150 elanikku on hetkel ja kindlasti üle 90 protsendi on eestlased, kes räägivad eesti keelt. Kahju on see, et paljud lapsed ei räägi juba eesti keeles. No mina töötan selle nimel, et me ikka saame oma keelt säilitada, kui kui see mingil juhul ei õnnestu, et ma tahan, et nad teaks sellest kultuurist ja kus on nende isamaa ja meie lastega, nüüd jõuludeks õpime neid tantsusi, päkapikk ja aisakell ja, ja tantsime põdra maja metsa sees, kõik nii tublisti õppisid selle laulu pähe ja neile nii meeldib ja nad tunnevad seda uhkust, et nad oskavad midagi muud. Ja et, et see, et nad on rahvusest eestlased, et et ja nad on vähekesti nagu teistmoodi, see teeb neid uhkemaks ja nad on väga rõõmsad, kui keegi hakkab küsima, et mis keeles nüüd see oli ja see laps, kes ei valda eesti keelt, siis nemad ütlevad, see oli eesti keeles. Kas ta nüüd ei tea? Mina olen kuulnud, et Ülem-Suetuki külal on teiega väga vedanud, Te olete nagu võtnud Eesti asja ajada palju aastat, kui meil oli see puhkpilliorkestri juht, kes on ärni lell, oli elus, et siis tema tegi seda tööd. Et tema oli selline patrioot, sest enda küla patrioot. Ta oli eestlane ja, ja ta armastas meie Ülem-Suetuki küla. Aga sellest ajast, kui teda enam ei olnud, see oli nagu külarahvas oli nagu laiali läinud ja unustanud sellest, et me peame ikka oma traditsioone pidama. Me abiellusime abikaasaga siin Tallinnas ja meil oli mehe, leidsite ta. Jajah, jajah. Ja mulle tavaliselt öeldakse ikka, et kas sa sissid lähimalt ei saanud endale vene meest leida pidid Eestimaale kõvasti vene vähemalt. Ja abikaasale alati olen rääkinud, et ma tahan sinna Suetuki tagasi minna ja siis ta Meil oli juba kaks last ja siis ta ütles. No lähme siis, Lähme proovime, ja siis, kui me kohale jõudsime, ta vaatas ümberringi ja ütles, et kui sa rääkisid sellest Suetukis, et see tundus, et see on mingi muinasjutumaa. Aga kui ma siia kohale jõudsin ja nägin, et siin on kõik nõgest täis ja ja need ajad on pikali ja vanad majad ja et see mulle ei tundu juba nii ilus koht ja siis ma ütlesin, et aga teeme seda, et see koht on ilus ja et me tahaksime siin elada. Ja et see oleks meie muinasjutumaa. Ja siis me hakkasimegi tasa val tegema. Kuidas te seda tegite? No esialgu meil muidugi oli raske, sellepärast et te enda elamispinda meil ei olnud. Ja siis oli minu puruvana maja, kus ammu juba keegi elanud, kes on puruvanem vanaema, vanavanavanaema. Ja siis me tegime selle maja korda, aasta mäe elasime umbes, tädil oli üks maja seal tädi majas ja siis puruvanal oli hästi palju lapsi, 18 last sündis seal majas, kus meie elame 18 18 ja ja siis meile kõik hakkasid rääkima, et selles majas on hästi palju lapsi. Mulle meil endal praegu on neli last, kaks tüdrukut ja kaks poissi. Ootjame majandusega, ütleb, et meil oleks hea meel, et kui meil oleks palju lapsi, aga, aga neljast piisab. Vot sellel aastal me ehitasime seal kõrval endale uue maja, Kahekordse praegu on ruumi piisavalt ja need esimesed aastad, kui me tulime ja kui ta tegi mulle märkus selle kohta, et siin pidi ilus olema, aga siin ei ole väga ilus, siis me hakkasime neid tänavaid koristama, kui me nägime, et seal on mingid pudelid vedelevad, et me võtsime kohe aiakäru ja koos lastega läksime neid tänavaid koristama. Seda tänavad, kus meie elame ja teate, paljud noored neile hakkas nagu piinlik. Et me siin elasime ja nagu ei ole enda järgi ära koristanud ja nüüd need aastad, paljud noored tulevad meiega kaasa, kui me teeme neid talgu päevasi. Vot, ja sellest teeme ära Ülem-Suetuki küla ja täpselt meil on hästi ilus luteri kirik, olen hakanud seal lilli istutama ja paljud tulevad mulle appi. Esimesed aastad ma istutasin neid lilli üksinda, seal lastega koos, aga praegu paljud tulevad appi. Ja ongi küla on palju ilusamaks muutunud kirikus, muidu toimub kiriku ruumides, jumalateenistus on meil üle pühapäeva ja ma ise teen ka pühapäevakoolilastele. Et üritan teha seda aga eesti keeles, aga paljud lapsed ei saa aru. Hästi tihti käivad misjonäri testimalt ja siis ma nendega koos me teeme niimoodi pühapäevakooli, nemad räägivad eesti keeles ja mina tõlgin. Ja teeme selliseid asju lastele. Kas Eesti pidusid toimub Ülem-Suetuki ja puhkpilliorkestri saatel ja, ja me, me tegime Eesti 100 aasta juubelipidu ka, teeme ikka kõik jaanipäevad ja mihklipäevad ja lihavõtted ja kõik need pühad on meil ka olemas. Kas mõned vanemad eestlased ütlevad ka, et ah, mis te jändate selle Eestiga siin Siberis lei? Ei ütle, teatan, et pole ammu, me käisime ühel ühes naaberkülas seal raamatupidaja, tal isa oli ka eestlane ja ta kirjutas sellise projekti. Eesti pulmad ja võitis 700000 rubla, see teeb umbes 10000 eurot. Ja selle raha eest ta õmbles kast, Juumid, Nad tekivad hästi suure sellise etenduse, mille käigus nad rääkisivad eesti kostüümidest eesti pulmades, traditsioonid olid, mis laulud ja nii edasi ja Me käisime nendel abis, et me mina ja vanemad inimesed siis meid oli, seitse inimest, käisime laulmas seal neid pulmalaulusid, kuna nemad seal Modorski külas juba ei valda eesti keelt ja eesti keelt ei räägi, siis me käisime. Ja teate kui hea meel meie rahval oli. Et ikkagi keegi tahab seda teha, keegi tahab mäletada. Vaat mis teie enda lemmiklaul, eesti laul, Läänemere lained. Krasnojarski sele, Krasnojarski linnas on kultuuriautonoomia Eesti mille esinaine on Veera uinet ja tema üle-eelmine aasta vist tegi sellise laulude kogumikku kus on kõik need laulud kirjas, aga hästi paljud laulud on need, mida ei ole. Ja ma siin olen leidnud kohe vihikute lehtedel üles kirjutatud, siis ma trükkisin need arvutisse küljest üles, endale salvestasin ära. Vaat teil on neli last, kui vanad nad siis nüüd on, kas mõni käib koolis ka juba, mis nende nimed on esimene nüüd läheb alles kooli. Lõika. Meil Maria, nüüd saab seitsmeaastaseks, läheb esimesse klassi, siis on Miroslav kodus, ütleme talle, Mirka. Mirka on meil viieaastane, siis on Milana, Milana on kolmeaastane ja madrey on pooleteiseaastane. Kooliminek Siberi külas. Kas see on? Teil ei olegi vist võrdlusmomenti, aga missugune see on? Minu jaoks ei ole üldse keeruline, sellepärast et ainult seda, et me elame külakohas ja meil on vaja kuhugi välja sõita selle jaoks, et me saaks kooliriided lapsele osta. Ja need töövihikud ja kõik, aga ma üldse ei pabista, et ma tean, et mu laps on hästi selline, et kellele kõik pähe ja ta suudab istuda ühel kohal ja kuulata ja jätab kõik meelde, et ei ole üldse probleemne. Ja külakool, eks ta on teistmoodi, ta ju tunneb seal kõiki, ta ju teab, ta ei lähe võõrasse kohta, kus ta kedagi ei tea. Ta teab lapsi ja ta teab neid õpetajaid. Ja kas see ongi üks üks asi, mis teid Siberisse tagasi vedanud või mis sundis sinna minema tagasi? Ma tahtsin alati, et meie peres oleks niimoodi, et kui me teeme tööd Meie lapsed saaks meiega minu kõrval olla ja minu abikaasa kõrval ma kartsin teda mõtet, et ma nüüd pean oma lapsed lasteaeda saatma ja me ise oleme terve päev tööl ja siis kui õhtul koju tulema väsinud ja me ei suuda oma lastele juba nii palju tähelepanu pöörata, kui nad seda tahavad või nii palju, kui neil seda vaja on. Aga siin kaugel Siberi külas me saame olla terved päevad kodus. Me ise istutame peenraid, lapsed seal muld talluvad vahenel peenart dial, aga sellel aastal nad ise panivad herned maha ja nüüd, kui need herned on valmis, nad on väga uhked, sellepärast et nad ise istutasid ja nüüd nad ise söövad ja kogu aeg ütlevad emaga. Me ise istutasime need herned. Ma ütlesin jah, et te ise istutasite need herned ja siis me käime metsas ja seenel ja marjul ja mul on hea meel, et ma saan kogu aeg lastega olla. Luga internet ja televiisorist filmid, mobiiltelefon ja kas need siis Siberis lapsi kimbutasid? Ei, nad vaatavad vahepeal multikaid ka, näiteks kui õues on liiga külm seal miinus 40, aga nendega õue ju ei lähe või pluss 40 palavust on suvel, siis me vahepeal jah, aga mul ei ole niimoodi, et nad istuvad telefonis või tahvelarvutis või või terve päev vaatavad multikaid, meil alati on tegemist, mulle meeldib kududa, siis marja juba istub minu kõrvale. Me hakkame kuduma või me hakkame siis midagi tegema. Meil on vana maja ja seal laes on sellised nagu rauast rõngad. Varem seal selle küljes oli see lapsehäll. Ja ema mul sinna selle rõnga otsa pani, siis mingi selline nagu nööri moodi ja lapsed teevad seal trenni. Me käisime tsirkuses ja siis nad räägivad, kuidas selle nööri mööda siis tantsiti. Ja siis nad teevad praegu trenni. Kas Maria on ainuke, kes on Eestis käinud? Marion, praegu siin teiega Marianne, hästi maal sündinud Marie Mirka on Eestimaal sündinud, jah, aga Maria oli, ei olnud veel kolmeaastane, kui ära läksime. Ja Mirka ei olnud veel aastane. Ma mõtlesin Maria kaasa sellepärast, et ta läheb kooli ja ta on juba suurem, temaga on kergem tulla, sellepärast Elenud siia oli umbes seitse tundi, lendasime lennukiga viis tundi Moskvani ja Moskvast selle üle pooleteise tunni. Ja ma kartsin, et väiksem laps lihtsalt ei kannata seda. Aga Mariel pidas hästi vastu ja ta on mul hästi tubli tüdruk, ta on hästi häbelik, et meil oli üks selline olukord, kui olime tollikontrollis ja see, kes kontrollis, tegi passi Marie passi lahti ja näitab, et seda pilti. Maria kesin pildil on siis noh ja. Siis oli nagu hästi piinlik ta võõra inimesega, ta ei hakka lihtsalt rääkima ja siis tegin mina kehtinud aga nad tollikontrolli ja ta sai aru, et lihtsalt häbelik ja kõik oli korras. Et aga kuidas ta tunneb ennast muidu Eestis, mida Eesti tema jaoks tähendab? No ta teab seda, et on Eestimaal sündinud ja ta teab seda, et on eestlane. Ja nüüd käisime poes, käisime kuumarketis ja siis me ostsime seda kookes, seda punast kassiga. Ja siis ta teeb selle kohukese lahti ja ütleb, emme, ma mäletan seda kohukest. Ja ta mäletas, et ta kunagi oli söönud seda kohukest. Ma küsin nüüd teistpidi, et mis teid, kui teid tõmbas tagasi Siberisse, siis mis teid nüüd tõmbab aeg-ajalt Eestis käima? Kui tihti te käite ja kui sõit on pikk küll, aga, aga, aga kui keeruline see siiski on ja ma ei käi tihti ja praegu ma nii-öelda ise ma ei oleks tulnud. Ma tulin selle festivalile, mis siin oli Tartus ja kuna mul oli selline võimalus tulla, siis mul on siin veel sugulasi, mul elab noorem õde, elab siin Maardus ja vanem õde elab siin Tallinnas. Teate, ma väga kartsin seda, et ma nüüd tulen Eestimaale ja mul kusagil hakkab kripeldama tema tegin ikka vale otsuse, et ma sinna Siberisse tagasi ära läksin. Aga ei tekkinud, ei tekkinud ja mul on selle üle väga hea meel, et ma tean, et ehtimal me saaks ka ilusti hakkama, aga Eestimaal saab ka ju maal elada, kui sa nii väga tahad seda maakohta. Aga no ma alati olen öelnud, et ma väga armastan Eestit, aga minu Eesti on seal kaugel Siberi külas. Ja see tõmbab mind lihtsalt tagasi ja seal ma olen õnnelik. Kusjuures mul mul ka siin oli väga hea olla, alati on ja, ja olla, ja isegi praegu, kui ma tulin tagasi, et minu jaoks ei ole võõras linn, nagu ma võin öelda näiteks Moskva kohta see on, see on minu Eestimaa ja need linnad on mulle nagu lähedased. Ja mul on hea siin olla, aga ma tahan ikka koju oma Eestimaale ja, ja oma Siberi külas oma Suetuki külas. Aitäh, soovin ilusat elu, aitäh teilegi. Liina Andrejeva on nüüd juba oma eesti kodus Siberis tagasi oma pere abikaasa ja laste juures ja kuulab seal Ivo linna esituses Läänemere laineid. Keele- ja kirjandusteadlased Mai Kiisk ja Gabor peretski kohtusid Tartus Werneri kohvikus. Veeretskite Eesti kodu on Pärnumaal Meiega räägib Urmas Persidski, kes on kirjutanud jutustuse ühe uppuja mälestused tema enda sõnul üle järgmisele põlvkonnale, kes võib-olla hakkab uuesti huvi tundma selle vastu, kust nad tulevad. Miks nad just sellises maailmas elavad, nagu nad elavad ja on just seesugused, nagu nad on. Ungari keeles, kuidas nimetatakse, kas on ka ema keel ja isamaa mõnes keeles on vastupidi. Kuidas ungari keeles on? Ungari keeles on, on emakeel täiesti olemas on ju nii-öelda. Aga isamaad selleks on eraldi sõna. Hasa. Jah, see on Haas on maja ja noh, ilmselt siis kuidagi sellest tuletatud, see tähendab kodumaad. Aga kas teil on need kaks emakeelt ja kaks kodumaad? Jah. Kuna ma käisin Ungarist koolis, siis tuleb ikkagi tunnistada, et ungari keel on tugevam. Ungari keeles on mul lihtsam kirjutada vaata kui eesti keeles. Aga saan ka eesti keeles hakkama. Aga kudumaid on muidugi kaks, et Eestis on hakatud sellest alles nagu viimastel kümnenditel rääkima, et inimestel võib olla mitu. Eestis ma olen eestlane ja Ungaris olen ungarlane, keegi ei kahtle Ungaris, et ma ei ole ungarlane. Kui te meenutate noorpõlve aega, kui Eestis oli nõukogude võim Ungaris sotsialism ja mitte päris nõukogude võim ja et millal Teile kui inimesele, kes tegelikult ju rohkem randa ja nägi maailma rohkem kui tavaline nõukogude kodanik, millal teile tundus või millal Teil hakkas tekkima aimdus, et midagi on valesti? No üks selliseid asju võis olla ka selline väike keele eksitus. Et Ungaris koolis käies ja seal üles kasvades, no igalt poolt filmidest oli näha, et venelased on head, venelased on meie sõbrad, sakslased on vaenlased ja on palju paha teinud. Aga Eestis jälle, kui oma vanavanematega rääkisin või ema vahest seal paar sõna sekka ütles või inimesed külas käisid, siis jälle selgus kuidagi, et nagu venelased oleks palju paha teinud, no mitte isiklikult, ma ei mõtle inimesi, vaid venelaste all mõeldi ju süsteemi, et nagu otseselt inimeste vastu kellelgi ei olnud midagi. Ja, ja siis sellest ma järeldasin Ki, et ilmselt sõna venelane on ungarikeelne vastand on sakslane. Ja siis ükskord ühel ajal hakkasin aru saama, et midagi on siin viltu, et kui hakkasin juba ise rohkem lugema, et sakslane ütleme Ungari Ungari keeles, sakslane Eesti keeles ei olegi venelane, vaid on sakslane ja ja, ja ilmselt see võis ka kuidagi sellele kaasa aidata. Muidugi. Ka olla ka selline tagantjärele konstruktsioon, aga ma mäletan, et see oli nagu suur pettumus. Ja siis hakkasin asjadele natuke teistmoodi vaatama. See igatsus tõe järele ja, ja vabaduse järele ütleme 80.-te aastate lõpus või kaheksakümnendatel aastatel ja pisut hiljem. Kas see oli Ungaris ja Eestis ühesugune igatsus oli samasugune. Aga Ungari piiridele olid rohkem lahti ja informatsiooni tuli rohkem sugulasi läänest käis rohkem, turiste oli rohkem ja Ungarist sai ka vabamalt reisida. Et illusioone oli nagu vähem, aga, aga igatsus oli, oli samasugune. Kõik tahtsid sellest süsteemist lahti saada, aga väga väga kaua aega sellest ei saanud ju rääkida. Ja ma väga hästi mäletan seda aega ka Ungaris. Kui tekkis mingi vestlus tundmatu inimesega, siis alguses tuli käituda nagu ütleme, tigu, kes ulatab oma kombitsad seal välja ja ja tasakesi seal sondeerib. Et inimene väga ettevaatlikult ütles mingisuguse sõna pooleldi või lause jäi pooleli, ootas ära, kuidas teine inimene vastab ja siis vastavalt sellele sai oma edaspidist juttu suunata. Et praegused noored ei kujutagi seda, et see oli nii, Eestigi oli Ungaris ka, jah, see oli ka Ungaris, nii. Teil õnnestus hästi palju reisida nendel aastatel. Kuidas see võimalikuks osutus? Ungarist oli lubatud eraviisiliselt läände reisida, see oli piiratud ütleme iga kolme aasta tagant. Ta võis valuutat vahetada, see oli kindlaks määratud, et mis summa see on ja võis üheks kuuks viisa saada. Ja siis võisid omal käel minna, kuhu sa tahad. Tuli muidugi saatkondades viisasid hankida. Teine võimalus oli turismigrupiga turismigrupp viga sai iga kahe aasta tagant kusagile läände sõita. Kolmas oli kutse, et kui keegi läänest tuttav või sugulane saatis kutse, siis lubati viis dollarit vahetada, aga lubati välismaale sõita, kui sul just sai olnud mustas nimekirjas. Aga Eestis käisite, kuidas Eestis käisime, kuni vanavanemad elasid vanavanemate kutsel. Emaga olime ja vennaga olime nõukogude kodanikud, isa oli Ungari kodanik. Ja ega meie nõukogude kodaniku saime Eestisse tulla ainult kutsega. Ja siis seal oli üks selline välismaalastega tegelev organisatsioon Ungaris, sealt tuli pitsat saada ka Ungari võimudel. Et aga välismaareisi puhul ütleme, lääne reisi puhul ja ka muude reiside puhul oli vaja, no kõigepealt luba Ungari ametilt, mis oli kui vastas reeglitele, et see oli formaalsus, pandi pitsat ära ja siis tuli nõukogude saatkonnas ära käia. Ja siis seal pandi ka vastavalt pitsat. Ja siin vahest tekkisid ka sellised anomaaliad süsteemis, mida ma püüdsin ära kasutada. Vahest juhtus, et Nõukogude saatkonnast ma sain pikema väljasõiduloa pandi 10 päeva juurde, et ma ei saanud 30 päeva, vaid 40 tähevahiks. Seda kogemust oli teil vist hädasti vaja, sest kui te palju sõitsid ja kui te sageli niimoodi üle piiri tõite ja viisite niisugust kirjandust, mida poleks tohtinud üle piiri tuua ja viia siis sellised kogemused kulusid marjaks ära vist. Ja muidugi kulusid ära. Ja noh, enne piiri peaaegu kordagi, et ei olnud sellist situatsiooni olnud, et üldse ei oleks pidanud midagi kartma. Mis oli see esimene juhtum, mida te mäletate, kui esimest korda toll teie juures tõsiselt midagi kahtlustama hakkas? Et ega ma seal Ungari poolt tulles kunagi millegagi vahele jäänud. Aga probleeme tekkis hiljem juba Soomest tulles. Mul kogemata oli üks ka sõit kaasas, mis algselt oli Rootsis lindistatud ja sellele oli olid kõned, mida peeti Eesti vabariigi aastapäeval Rootsis, kus Rootsi eestlased tähistasid vabariigi aastapäeva ja, ja sellele, kas kõnelejaid oli Sergei Zoltaator, kes oli sellel ajal juba välismaal, tegi kaastööd ka Raadio Vaba Euroopa. Ja noh, ma kuulasin ära ja siis enda meelest kustutasin ära, võtsin muusikat sinna peale, aga ilmselt maaline lohakas ja noh, selle vabadusega harjub jälle väga kiiresti ära ja nad otsisid mind siin Tallinna sadamas põhjalikult läbi. See kestis kuus tundi, kuulati kõik mu kassetid üle ja siis ühele kassetile avastati see lõik. Ja siis seal üks ohvitser tuli minu juurde ja ütles, et Teil on kaasas Nõukogude vastane materjal. Siis ma vaidlesin vastu siiralt-siiralt puhta südametunnistusega, et see on võimatu, mul ei ole mingit nõukogudevastast materjali kaasas. Kassett võeti ilmselt teilt ära, et Sergei Zoltaatovi häält teil kodus ei ole seal ju kahju, sest tema oli ikkagi eestivenelane, kes oli, ütleme, Eesti vabadusliikumise üks algatajaid, jah, jah, Narvast pärit minu teada. Jah, et see korsett võeti ära, otseselt midagi muud seal ei leitud, kuigi tegelikult oli samuti hooletuse tõttu kaasas Stockholmi eestlaste selline väike plakat või selline manifest, mida, millega nad vene saatkonna ees demonstreerisid. 50 60 sentimeetri pikkune tongis või tugevamast paberist selline. Voldik, mida õis keskelt, et kinni lappida ja seal oli ingliskeelne tekst. Et venelased välja Eestist, Lätist ja Leedust. Aga selle tagakaanel olid mingisugused noh, nagu kleebise taolised asjad ja siis ta küsis, et kas. Nii palju kogemusi mul oli, et kui ametnik midagi küsib ja kuigi kuigi see ei ole nii, aga sulle tundub, et siis sa pääsed lihtsamalt, et siis tuleb jaotada nii lahja harta. Ja siis ta panigi käest ära, võttis järgmise asja ja neid oli veel mitu asja. Läks kogemata oleks võinud vahele jääda. Kas te Sergei seal taatoriga kohtasite isiklikult ka hiljem? Jah, ma kohtusin temaga Münchenis ja siis ka vestlesime sel teemal. Ja nad olid mõlemad naisega ääretult kenad. Südamlikud inimesed. Et ma veetsin seal paar päeva ja vestlesime palju vanadest asjadest, sellest, et kuidas ta omal ajal sellest Eesti vabadusliikumisest osa võttis oli vist nagu Balti ta, kas nagu teenissele pall, Briti laevastikus ja siis langes ikkagi kinni. Ja noh siis pärast kui olud olid juba soodsamadest, siis taheti temast lahti saada ja lasti läände. Ja kui ma nüüd õieti mäletan, et Sergei Zoltaatoriga vestlesime eesti keeles, aga prouaga vene keeles tema nii hästi eesti keelt ei osanud. Aga oli ka suur eesti isamaalane, et võib nii öelda, mõlemad olid suured isamaalased, eesti isamaalased. Kas teid jättis KGB rahule? Kaugeltki mitte? Ei jätnud rahule. Sest neil oli see tülikas minu jaoks tülikas Gazett olemas ja siis seal kui see noh, esimene selline ülekuulamine sealsamas sadamas lõppes siis nädal aega hiljem. Noh, omal ajal mobiiltelefoni ei olnud õnneks isegi maal meil ei olnud Telefoni vist ühelgi inimesel ei olnud seal meie külas telefoni ainult seal lähimas keskuses. Ja selle külanõukogus töötas, selline kena inimene. Mulle saadetakse auto järele ja siis tema pidi neid juhatama. Aga selle asemel ta tuli, tuli meile ja, ja ütles, et talle just helistada. Et mulle tullakse KGB-st järele. See külanõukogu esimees Tiina läks ära, läks mitu tundi mööda ja, ja midagi ei juhtunud, ma hakkasin siis seal vaikselt igapäevaseid tegevust jätkama, seal panin vist mingisugust riiulit kokku õues kui äkki kusagilt õunapuude vahel ilmusid kaks inimest välja, üks oli see külanõukogu esimees ja teine oli üks tundmatu mees. See oli eestlane. Ja ta ilmselt tutvustas ennast ja siis andis mulle ühe kutse kätte venekeelse kutse. Vaatasin. Ja noh, ta ütles ka suuliselt, et mind kutsutakse KGB-s ja siis istusime autosse, sõitsime sinna külanõukogu ette, et seale istusime siis teise autosse millega hakkasime siis Tallinna poole sõitma Pärnu-Jaagupi kaudu ja siis pöörasime Pärnu-Jaagupist Pärnu Tallinna maanteele ja siis sõitsime Märjamaani edasi Märjamaast sõit edasi ja siis jäime kraavi ääres seisma. Ja siis ta ütles, et nüüd ootame ja siis seal hakkas, seal pole maasikat, kõige kõrgema. Mul seal ei olnud, muidu Maasik, maasika ei olnud maasikaisu, siis ootasin, et noh, mis nüüd siis saab ja siis äkki tuleb, üks suur must auto on Tallinna poolt võtab kiiruse maha, keerab ümber, jääb seal meie juures seisma ja kaks meest mustas ülikonnas astuvad sealt välja ja tulevad juurde, astuvad seal minu saatja juurde ja embavad 11 nõu, kui vanad tuttavad. Ja seal vahetavad paar sõna omavahel ja siis pakuti mulle lahkelt istet, need olid kaks venelast, ühtegi sõna eesti keelt. Ja, ja siis tehti uks lahti ja palun timul sinna istuda, et siin on mugavam, et sellega on mugavam, sõidame nüüd selle teise autoga edasi, siis põrutasime edasi Tallinna poole ja siis jõudsime Tallinna, ega ma ei teadnudki, et kuhu läheme vahepeal siis mul oli aega, lugesin läbi, et mis paber see on ja siis selgus, et see on kutse ülekuulamisele tunnistajana. Ja Janime saabusimegi vanalinna ja ja siis peatusime seal Patarei maja ees ja et see oligi see kurikuulus pagari tänav, kuhu mind kutsuti KGB peakorter. Minu siis selgus, et see on nagu kahe inimese üle tahetakse kohut mõista ja mind kutsuti tunnistajana sinna ja, ja et noh, mida ma siis nendest inimestest tean, ilmselt need olid esimesed küsimused ja siis põgusalt vastasin, et ühte ma üldse ei tea ja noh, teisest oled midagi lehtedes lugenud, et ütlesin, katsusin nii neutraalselt, nii palju öelda, Naugusin üldiselt igaüks võis teada ühe endise presidendi kohta. Et kes need olid. Üks oli Jüri lina, kes elas Rootsis ja teine oli. Kas nüüd jaane kõrb vist, keda ma ei ei teadnud? Ei teadnud tema kohta mitte midagi. KGB jäi uskuma, et ei tea, mis edasi juhtus ja kui kaua see kestis siis õhtuni ja, ja noh, siis ta ütles, et nad teavad, et ma olen Eestisse asju toonud ja no pidevalt oli selline tunne, et ega ma ei tea, kas ma siit välja saan, siis vestlus kestis seal mitu tundi. Enne kui siis õhtul ütles, et noh, et et jätkame siis homme ja küsis, kas mul öömaja on ja siis pakkus paku sööma ja, ja noh siis see Mustveel puudub, et ööseks ka mai vabatahtlikke vabatahtlikud ja ma muidugi ütlesin, et ütlesin, et on kuigi ei olnud ja noh siis ma nägin, et ehk asi ei ole kõige hullem, kui kui öömaja pakutakse alternatiivset, mitte mitte kohustuslikult. Te läksite järgmisel hommikul tagasi, jah, ja kaua sisse veel kehtis. Lõpuks jäeti teid rahule. Teisel päeval kestis ka nii, et mind kuulati kolm päeva järjest üle hommikust õhtuni. Aga oli naljakas, et tundus naljakana, et lõuna ajal lasti lahti. Siis riskid vabalt, et välja jalutada ja kusagil sööklas või kusagil süüa ja siis tagasi tulla. Et see ei ole hea tunne sinna, kui tead, ei tea, mis sind ootab, peab tagasi tulema. Nii et see kestis kolm päeva. Noh, et ilmselt, et nad nüüd kontrollivad ja ilmselt nädala pärast pean veel tagasi tulema, aga noh, päris kindlalt seda ei osanud. Ei tahtnud öelda, ilmselt ta teadis, aga ei tahtnud öelda, kaob sel eesmärgil. Et siis nii ebamäärases staatuses hoida, et ma, mul oleks ka lootusi ja kartusi. Mis aastal see täpselt juhtus, see oli täpselt Orwelli aastal 1984. Nüüd aastal 2018, kui me oleme vabad, nii, teie kaks kodumaad, Eesti ja Ungari mõlemad. Kuidas teile tundub, kas me oskame oma vabadust hinnata? Te ütlesite, et vabadusega harjub väga kiiresti. Kas me oleme liiga kiiresti harjunud, võtame liiga iseenesestmõistetavalt vabadust? Vabadust peadki isenesest mõistetav olema. Et selle kohta ei saa midagi öelda, aga, aga valvel peab ikkagi olema, sest kui valvel ei ole. Et see vabadus võib väga kergesti ja täiesti nagu neid võivad ohustada asjad, mida me ei oska ette kujutada täiesti ootamatust suunast. Valvsust ei tohi kunagi kaotada. Ja ma arvan, et need inimesed, kes on elanud nõukogude ajal, et need on selleks valvsuseks rohkem valmis. Aitäh, Urmas veeretski Tervisi vennale, Andres vääretskile. Eesti aupeakonsulile Ungaris. Aitäh. Saade Eesti eludest meie väikeses kodu Eestis ja suures Eestis üle laia ilma lõpeb. Saate tegid Viivika Ludvig Maristomba Anna-Maria korrel ja saatejuht Piret Kriivan. Suur tänu kõigile saatekülalistele, kes oma elust rääkisid ja oma rõõme ja muresid meiega jagasid. Soovin kõigile ilusat Eestit. Saate lõpetavad Maarja Nuut ja üle-eestiline noorte sümfooniaorkester. Kodumaine viis ja veere veere päevakene. Tahaks spaad jõule.