Kaja loodimisel on täna elupõline südamearst kirjanik ja publitsist doktor Rein Vahisalu. Tere tulemast saatesse. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Kuuldavasti mõne südamelõikuse puhul tuleb elus tuksu süda operatsiooniks avatud rinnakorvist välja tõsta. Kas teil on kunagi ilus olnud juhust vaadata oma silmaga tuksuvad südant või seda käes hoida? Käes hoida seda kindlasti vaadata on õnnestunud kolleegide juures, kes on operatsioonitoas tegutsenud. Nagu spordireporterid küsivad, mis tunne oli vaadata, tuksuvad südant? Selline tunne, et süda on ju meie töövahend. Me oleme iga päev, tegeleme sellega. Ja kui vaadata niimoodi temaga tõtt, siis on väga tore tunne. Tekitab usaldust selles mõttes, et ta lööb, on alati töökorras valmist meid teenima. No alati ei ole jah, vot see on niimoodi, et kui nüüd ütleme seda südant niimoodi otse vaadata, see on muidugi kirurgide töömaa, eks ole, aga kardioloogid tekib alati selline tunne, et katsuks nüüd siis seda mitte noaga korraldada seda asja, seda südametööd vaid uurides tema toimimist füsioloogiat, patofüsioloogiat siis kuidagi teistmoodi, mitte noaga. Vot sihuke tunne mul tekkis ka, kui seda vaadata, seda töövahendit tuksuma. No süda on absoluutselt kõige esimene asi, mis lootel välja kujuneb ja tööle hakkab. Oxfordi ülikooli teadlased ütlevad, et 16. päeval pärast viljastumist mis paneb lootel südame tuksuma Vot, see on siin loodus, loodus on sättinud kõik asjad tegelikult õieti. Ja organite väljakujunemine, kõikide kudede formeerumine ja kõik see on tegelikult müstika, ega me ei tea ju seda, eks ole, me võime võtta selle kogu selle elusorganismi juppideks lahti. Me võime molekulide nii biokeemiliste asjade nii ja siis me oleme tohutu mõnes mõttes ka kaootilist numbritel Räga sees, aga me peame kokku hakkama neid panema, eks ole. Me peame hakkama erineval tasapinnal neid kokku panema. See esimene oleks siis analüüs ja teine asi tees. Ja ega me ei oska seda panna, ei tea tegelikult, mis see elu on seal üks ministeerium ja ütleme, kui nüüd jah, tõesti südaformeerub seal see on üks looduse seaduse selline müstika elundite formeerumine, et ta pärast siis ühtse organismi toimima hakkaks. See on ju see eesmärk ja süda on ju noh, ütleme niimoodi, et südamele pannakse, et kõik, mis seal kõik on armastus, käib läbi soojus, tohutu empaatia, kõik kõik luuletused, kirjandused, kõik see kultuur ja kultuurinähtused. Kõik on niisuguse nagu müstika, eks ole, aga tegelikult on üks lihaspump, tema teeb oma tööd, kuigi ta lihasehitus on natuke teistmoodi, kui veetlevad näiteks piitsepsil, eks ole, me läheme jõusaali, ajame oma piitsepsid üles ja siis me oleme teeme ja kõike niimoodi silelihas on teine asi, see töötab meil siis ka öösel näiteks magama, eks ole. Me sooled töötavad Me hingame, süda töötab, kuigi teisel režiimil, see on juba südameregulatsiooni küsimus. Selline asi ongi reguleeritud välja, et süda siiski ühele esimesena hakkab siis korraldama seda elu sellel lootel. Jah, sellepärast et seal on vaja ju ainevahetuse käima panna, eks ole, vereringe käima panna. See kõik käib läbi emaihu, aga süda on see, mis täpsuveräänselt lööb. Ja, ja südamega on ju selline, et tema reguleerimine käib, see on jälle looduse poolt kavalasti välja mõeldud. Et me ütleme nüüd niimoodi, et kiire, kiire, kiire see on üks pool meie elu kiire ja teine, pooluliseltsin aeglane rahulikult, võtame asja rahulikult, puhkame vahepeal ja need asjad on kokku pandud. Tegelikult see regulatsioon toimub siis nagu ütleme hobustele kaks ohja on, eks ole, üks on siis tõmbampone kiiresti pidurdus ja see üks süsteem, see on pakitud nagu ütleme siis niimoodi, et oleks arusaadav, see sümpaatiline ärisüsteem, mis Malise kiire, kiire, kiire sa pead jõudma lihast, pinge on, sa pead majandusele järgi jõudma ja niimoodi ta kinni püüdma või siis põgenema. Kui sa kardad seda, eks ole, jälle lihased töötavad. Aga teine asi on siis öösel näiteks, kui kõik on rahu, eks ole, juhul kui on öösel kõik rahu, kõikidel ei ole öösel rahu, eks ole, sest see päeva pinge jääb sisse ja siis tal ei olegi seda unesügavat faasi üldse. Ja mida me siis tahame järgmisel päeval, kui me ei puhka välja? Süda ka töötab kiiremini, kui tegelikult võiks, kui ta puhkuse normaalse une puhul võiks töötanud, et tõesti välja puhkeb, sest südamel on ju öine rütm 40 50 ja mõnel on see niimoodi oi-oi, miks nii aeglane poiss, kui me teeme Holteri monitooringu, uurime, palju süda töötab seal öösel ja kui kiiresti päeval, eks ole, see on täiesti vahe ja vot see kaksikjuhtimine somet sisse programmeeritud looduse poolt juba see elundi regulatsioon aga ei arvesta seda. Vaat see meie kiire elu, eks ole, me ei lase selle puhkuse närviline siis öösel töötab ja südant laseb puhata, ei lase selle korralikult toimisega, eks ole, sellepärast et meie päevad on nii täis pakitud kõiki asju ja ja, ja siis me öösel mõtlesime välja, kes on blogis, kes kirjutab meie referaat, eks ole, kes vaatab seriaali kordusena, eks ole, päeval pole aega vaadata, on ja, ja siis ta vaatab öösel seda seriaali ja ja siis ongi, kaks tundi on jäänud hommiku kella kuueni, eks ole, kiiresti üles ja vannituppa ja läks, järgmine päev tuleb otsa ja see puhkusetsükkel ja lühikeseks ja sellest ongi tihti, meil on polikliinikus väga palju patsiente, kes ongi, ta tuleb, ütleb mis kaeberson, ei ole korralikku klassikalist kaebust enam meil südamearsti kabinetis, et vot mul on hingeldus siin, mul on südame rütmihäire, jätab vahele, vaata, ütleb ebakonkreetsed, mul on kiire pulss ja siis me hakkame uurima, mis situatsioonist ongi ja siis tuleb välja, et tal on kolm asja korraga teha, seal nutitelefon käes. Samal ajal on tal kuskil seal ja mõte on veel kolmandas kohas, eks ole, ja muidugi see kiire elu kingibki, selle kiire pulsi, nii et see ei ole ju mingi haigus, ei peaks olema. Kas see on põhjus, miks me viimasel ajal näeme pealt keskealise hästi treenitud ja justkui terve inimese äkksurma miks süda jääb äkki seisma? Jah, vot see on nüüd viimase aja, ta ei ole isegi viimase aja, vaid ikkagi tuleb meedias selliseid juhtumeid, jälle loeme, eksjalgpallur on surnud treeningu ajal ja noor inimene, korvpallur, lihtsalt süda jääb seisma. Need on näiteid iga nädal üks viimane oli vist üks Itaalia jalgpallur, see oli ka kuulus nimi, eks ole. No selge, meedias siis on nagu võimendub see, kui on ikka kuulus nimi, aga tegelikult neid on, kui ütleme seal rahvasportlane või keegi teine paljon siis seda keskmist, seda rahvasportlast või maratonijooksjaid, neid, kes surevad ka ära, eks ole, aga ta ei pääse, meediasse, seda ei maksa, nüüd on niigi epideemia tekkinud või niimoodi ei ole. See on kogu aeg juhtunud. Aga mis see põhjus on? Põhjuseid on palju, tegelikult üks selline juhtum, et kuidas tervisesportlane läks maratonijooksule, tema elas Lõuna-Eestis jooksul Tallinnas, eks ole. Ma pärast panin kokku tema selle päeva, kuidas ta jõudis maratonile ja miks ta seal siis elu pidi andma. Tema päev hakkas pihta juba hommikul vara tõusma, kuna Lõuna-Eestist oli vaja vara tõusta, Tallinnasse jõudes soendus teha veel ennem seda. Ja ma ei tea, mis kell neli pool viis oli ta juba üleval, kodused asjad ka, ta oli keskealine mees. Vigati Töömees täitsa ja korralik inimene, igati kant. Ja tal oli veel tegevusi ja siis ta hakkas sõitma. Mida ta seal mõtles, eks ole vaja ikka rekordis natukene lüüa vaja näiteks kaks minutit kiiremini kui eelmine aasta konkurentidega seal võrrelda naabrimehega, ja ega nad siis. Ja, ja siis ta jõudis sinna, tegi soojenduse ära ja ma ei tea, 25. kilomeetrile, kus ta oli ja siis oli äkksurm, eks ole, süda jäi seisma süda Mele kuhjus liiga palju asju kokku ja siis oligi see viimane kild. Sellepärast et tihti on niimoodi süda jääb seisma tihti eluohtliku rütmihäired, et ehk siis südame vatsakese hakkavad tõmblema seal see vatsakeste fiiber, Illatsioon, fiblilatsiooni ehk tõmblemine, süda ei tõmbana ilustiku, kui regulaarselt, nagu ta tõmbub, vaid hakkab mingit kaos, südamelihaskiudude omavaheline kaos hakkab. Aga mis on tulemus, tulemus ongi, et ei ole südamel väljalööki enam, ta ei löö seda vereportsu välja, löögimaht on null, eks ole, seepärast kogu aeg tõmbleme. Ja siis kui ei saa jaole, rusikalöök aitaks ka, rusikalöök on niimoodi, seda kutsutakse isegi pree kordiaalseks löögiks. Rinnaku vasturünnakut kogunevad ümber paanika, eks ole, inimene on pikali maas, siis on, pani köre, on seal väga palju õpetajat, koguneb sinna ümber, eks ole. Ja siis, kui tuleb keegi, kes on esmaabi õppinud, muide väga hästi õpetatakse esmaabi, kiirabi töötab ikka väga hästi, õpetaja teatud kontingent koolides käib ja alati on keegi, kes oskab ka ja ta ei räägi üldse midagi, eks ole, ja mõni siis hakkab korraldama seal, minge minema, panikeerida ajab eemale ja niimoodi ja oskaja ilme, laske temal tegutseda, sest need esimesed mitteminutid vaid sekundid on kõige tähtsamad. Kui me kaotame seal mingi aja 10 minuti pärast ei ole midagi teha, sest ajun läinud juba siis. Vot see on see mehhaanika veel põhjuseid oma praktikal ja patsientidega ka oleme arutanud ja keemia keemia on see põhjus ka. Vaadake, üks asi on ravimid, teine asi on see energiajoogid, vaadake, me oskame kõik teha trenni, eks ole, kõik treenerid on õppinud juba tegema nii jõudu anaeroobse faasi nii palju ja ajame oma lihased ülesse, teeme kiirust, teeme vastupidavust ja jõudu ja koordinatsiooni, see ongi see spordineli parameetrit, mida tuleb spordis teha. Erinevatel erialad on see erikaal ju erinev, maratonijooksjatele vastupidisest rohkem vaja. Usain Bolt paneb oma kiirusega ja kui me ajame selle treenituse, sellega me saame hakkama, aga üldse spordis on, tänapäeval on see asi, et taastuda on ka vaja ju, ei saa kogu aeg uhada, neil on vaja taastuda ja nüüd ongi see taastumise, et see on nagu teisejärguline, mida ta magab seal kolm tundi on juba maganud, tõuse üles, on vaja teist korda päevas trennide, teine trenn algab neli tundi magada. Vaat seesama, mida ma toonitas, et see südameregulatsioone, tunduse, puhkuse närv, see peab ka töötama, aga kui me selle maha tambime, neisa puhatud, me ei saa korralikult ka südamelihasele anda, seda energiat ta taastub, jälle tekib see summatsiooni efekt ja siis tal tulebki, see ta ei saa töötatud, tekib, tõmbus. No mida veel keemia all siin siin on mõelda. Energia ja, oi, ma olen käinud poes, vaadanud spetsiaalselt, ostame ühe pudeli, on väga kihvtid, nimed on vält, siis on start, nimed on kah juba siuksed. Välk ja pauk. Kui sa võtad, siis sa oled ikka purakas, tuleb sisse kohe ja siis vaatan seal, mis see koostis on. See on väga peenelt tehtud, sa ei näe silmaga Gabrilliga ei näe seda koostist. Ta on nii kribu kirjaga kirjutatud ja seal on ühes kohas näinud Tauriin happe ja oli ka seal sees, aga see on niisugune kofeiinitaoline, eks ole, see ajab ka südame kiiremini siis niisugune. No ta ei ole narkootikum, see doping ja doping on täiesti eraldi teema veel, aga dopinguga keemia, siis tuleb see kuhjumine siis ma ütlen veel selle küsimusele äkksurm ja nii ühe noore hästi noore, see oli vist 80. 90. aastane kaheksurn jälle loomulikult see on tohutu kaotus ja nii edasi. Ja pärast tuli välja, et see nooruk oli seal kell kaks oli blogis minu jaoks, kui arsti jaoks on see, ma ei tahagi rohkem lugeda, mis seal veel ja kõike, kuidas see oli, loomulikult kaotus on suur, aga minu arsti jaoks oli see pilt selge, sellepärast et oli tal pooli Ta ei maganud ja see oli kaks päeva enne surma, eks ta siis kogus seda liigseid kogu seda südame peale ja regulatsioon ütles ülesse ja ongi see poolgaks olla blogis magatakse pool kaks, püha jumal, no nii, aga järelmõte töötas ja vaat see ongi, et ööd ja magamist ei peeta täisväärtuslik, see midagi lohiseb kaasas joon, passiivne, see segab neid. See ei lase neil korralikult kontsentreeruda selle actioni peale Actibiteedi peale kuidagi nii, aga mõlemad on võrdsed. Mõlemad faasid võrdsed, südameregulatsioon ongi nii sätitud, eks ole, sümpaatikus se piitsaga annab see sümpaatiline närvisüsteem, mis nüüd ajab pulsi üles üles, noh see põgene, eks ole, kui sul tuleb keegi kallale, siis põgene või hakkab vastu, eks ole. Ja teine närvisüsteem on siis puhkuse närvi, seda alahinnatakse, öösel tegeletakse mingi asjadega, ei puhata välja ja siis kuhjub summatsiooni sekt ja siis ongi tulemus ja fataalne rütmihäire ja see ongi. Ega siis infarkti kätte. Infarkt on omaette lugu, eks ole, infarkt on see, kui tromb suleb verevarustuse ja teatud südamelihase osa ei saa verd enam kätte, tekib nekroosel, hakkab tõmblemine ja siis ongi süda hakkab samamoodi võid tõmmelda hakata, aga ka muid komplikatsioone infarkti puhul ütleme, sportlaste äkksurm ja see on ikkagi niimoodi, et süda läheb Sibrilatsioon, tekib see samuti südamelihaseid tõmblemine ei ole korrapärane kokkutõmme, see ongi surm surnud siis, kui süda enam ei tööta. Kõik surevad sellepärast ära, et süda ei tööta, ka vähihaige sureb lõpuks ja sellepärast ära. Kas te kannate väga kaua kaasas mõtteid oma patsientidest, keda ei õnnestunud elule tagasi tuua? Need rivistuvad mälusoppi kõik ülesse kõikides absoluutselt sellepärast, et arst on. Kuidas arst on inimene, kes eks ole arste, kodanik, ta on Eesti riigi kodanik, ta on inimene. Aga peale selle on ta ka veel. Kas mees või naine, eks ole. Ütleme, iga inimene teeb vigu. See on ju täiesti niimoodi, et nüüd arston, ta lahendab kõik probleemid, diagnoos on kõik selge ja kõik on niimoodi. Vot vot see on mõnes mõttes, see on müüt, eks ole, arst on ikkagi elukutse, see on elukutse. Doktor Vahisalu, teie kitsam eriala uurimiseriala on olnud südame rütmihäired ja nende seos infarktiga. Kuid 50 aastat tagasi hakkasite Tartu Ülikoolis arstiteaduskonnas arstiks õppima, siis tõenäoliselt nendest rütmihäiretest teadki palju vähem kui praegu. Kas praegu teatakse rütmihäiretest ja südametööst kõike või on seal veel mingeid halle alasid, mis on avastamata? No ütleme niimoodi, võtame infarkti, eks see on kõikidele teada haigus, võtame, et kuidas see dünaamika on, kuidas seda infarkti käsitleti 50 aastat tagasi, kuidas praegu? Viie nädala reegel oli? See oli kuskil 30 aastat tagasi, ma olin ka veel tudeng ja infarkt oli siis nii, viis nädalat oli infarktiga patsient haiglas, mis ta esimesel nädalal tegid, lamas siis lubati tal sügavamalt hingata natuke esimese nädala lõpus käsi jalgu liigutada, aga tallama. Teine nädal möödus tal istudes voodis istudes. Kolmas nädal lubati ta juba voodist välja tulla ja siis ta käis palati ukseni ja tagasi. Ravivõimlemine käis ka, neljas nädal lubati tal juba tualetti minna, suur edu oli. Viies nädal juba koridori ja vot selline oligi infarkti. Viis nädalat kestis infarkti ravi. Nii, mis nüüd praegu toimub praegu niimoodi, et me ei jõua õieti, seda haiguslugu kirjutati, kui juba ta juba läheb koju. Me saime ju praegu infarkti põhjusel likvideeritud tromb istub koronaarveresoones ja sulgeb verevarustuse. See trump tuleb lõhustada. Ja selle jaoks on olemas invasiivne kardioloogia täiesti spetsiaalne eriala, mis praegu areneb väga hästi. Ja on aparatuur olemas, oskused olemas, kõik nõustume selle trombi ära ja verevarustus taastub. Aga ennem kui see tromb istus seal sees trombitagune lihasmass, see kärbus ära, kuna südamelihas ei saanud verd kätte, kärbuse ära. Aga nüüd ei kärbi enam ära sellepärast et me saame selle põhjused likvideerida hästi ära ja siis me säilitama selle südamelihase. Nii ja nüüd on, praegu on läinud isegi niimoodi, et patsient ei saa arugi, mis asja, ta läheb juba kolmandal päeval koju, ennem oli viis nädalat, nüüd on kolm päeva, vahe on suur, aga vahe on sellepärast suur, et sai põhjus ära, likvideeritud trombi sai kas lüüsitud lahustatud, eks ole, ja verevarustus taastus seal trombi taga, seal lihasmassis lihasmassi ei, alles ennem oli nagu mõnes mõttes invaliidsus, eks ole, infarktihaige siis ta läks sanatooriumis, talle vormistati isegi teine grupp invaliidsus, eks ole, aga praegu on niimoodi, et, et ravi on nii kiire, nii radikaalne, et patsient läheb kolmandal päeval koju ja mõni saad arugi, mis tal oli ta. See on ka väga huvitav küsimus, et meie teadus ei jõua järgi patsiendi teadvus jõua seletada patsiendile, mis tegelikult toimus, mis oleks kõik võinud juhtuda, tüsistused jäid kõik ära, likvideerisime selle ohu varasele ohu allikas, trombi seal patsienti tihti arugi ja ta saab koju. Neljandal päeval saab koju. Kas see infarktihaige invasiivne ravimine oli just see, mida te käisite Moskvas õppimas umbes 35 aastat tagasi. Mina olin jah, ma töötasin küll kiirabihaiglas, Ma töötlesin kardio reanimatsiooniosakonnas, kus olid jah, tõesti infarktihaiged olid seal põhikontingent, aga mina olen ikkagi majori kirurg. Ma olen terapeut selles mõttes. Aga muidugi seal Me õppisime. See oli selles mõttes tänuväärne kiirabihaigla oma valmimise ajal. See oligi mul teine töökohta, eks ole, selles mõttes, et mul on loogiline olnud, et esimene töökoht mul oli Rapla haigla, kus ma sain alusmüüri alla põhja alla, seal siis edasi sai juba minna kitsama ala peale ja seal Sullingu meeskonnas professor Sullingu meeskonnas. Me olime kõik koos. Me valvasime koos anestysioloogid, terapeudid, selles mõttes kardioloogid ja kirurgid, kui oli vaja lõigata. Selles mõttes see oli nii ajast ees süsteem kiirabihaiglas tollel ajal, et patsient anti meile ette ja me siis vaatasime, kuhu ta läheb. Kas läheb hoopi Lähed konservatiivsele ravile ja sealt hakkas juba peale ka trombolüüsi, hakkasime trumme lõhustama seal sees, edasi tuli juba koronaar, nende veresoonte laiendused ja nii edasi. Nii et ma olin selle päris selle alguse juures selles mõttes, et ma olin õiges kohas õigel ajal ja see periood oli ikka väga, väga, väga väärtuslikkina üldse ja ma olen väga tänulik sellele perioodile. Kuus aastat. Oma kõige värskemast raamatus sinule kullast süda te kirjeldate ühte patsienti, kes arterite sondeerimise käigus justkui käib teispoolsuses ära. Niisugune väljend on teil mida kardioloogi, arusaamade ja mõtete kohaselt võib teispoolsuse all mõista, kas seda annab kuidagi kirjeldada? Nojah, meil on, et asja võib-olla natuke lihtsamad, Me oleme palves, eks ole, raske haigekassa hoopis tulnud haige või tõesti raske infarktiga haige siis me jälgime tema elutähtsaid parameetreid. Teeme EKG, kui tal on tromb lõhustatud, jälgime kõike seda, aga ikkagi võib tekkida komplikatsioone, sellepärast et ega inimene ei ole ju mehhanism, eks ole, et me teame, kõik, arvestame välja inseneriteadused, paneme kõik siin, kasutame need ära ja, ja siis kuskil viis protsenti on, ma ei tea, kelle käes jumala käes, eks ole, me ei teagi, mis on elujõud ja vot seal ongi müstikat ja kõik need asjad tulevad sinna juurde sinna, ütleme teaduslikule ja selle objekt tiivsele asjale tuleb juurde ja alati alati on, seega. Ma mõtlesin, et see on kindlasti läheb ära selle haige me kaotame, et siin ei ole midagi. Et siin on ema dünaamika on nii alla käinud juba, et tal ei ole reserve, mitte midagi siit ei tule ja siis anname järgmise valvearstile üle. Et nii, et noh, siin on niimoodi, et vaata nüüd seda, me hoiame siin need asjad veel üleval ja ajad, et sellega on niisugune lugu. Ei, kolmandal päeval ta vedas ennast välja, hakkas tasapisi paraoli pööre toimunud. On see mingisugune elu, on seal mingi biokeemiline asi või, eks ole, ei oska seda nimetada mingi valemiga seda põhjendada. Arusaamatult, ta sai kuskilt mingi hoo sisse, tal lükati käik hoopis sealt, alguses oli käik oli allamäge ja siis lükati kolmas käik ülese, ta hakkas üles ronima ja ta pääses ära. Selliseid olukordi on meil palju ja sellepärast meditsiin ei ole täppisteadus alati. See on võimalus, et see loodus suur loodus tuleb appi. Ei tea täpselt, kuidas ta tuli. Nii ka on võimalik. Kajaloodi misel on täna südamearst doktor Rein Vahisalu. Arstid öös, te olete kohtunud sadade, võib-olla tuhandete patsientidega, igalühel on oma elutööelutee, on oma eriala. Kas te kunagi olete mõelnud selle üle, et rohkem, kui inimene oma elukutset muudab, muudab elukutse inimest või kohandab või toob tema iseloomus mingid teatavad jooned välja või lihvib, toob juurde mingit iseloomuomadust? Nädal? Algselt võib-olla nappis. Missuguseid isikuomadused on südamearsti juures kõige tähtsamad, kuidas see elukutse inimest kujundab? Tegelikult on ju ükstapuha, mis eriala arst, ütleme kasterantoloog, näri arst, eks ole, igal on see spetsiifiline. Selles mõttes me oleme nagu võrdsed kõik, kui me võtame teraapia erialalt, panime ritta kardioloogiapull monolooge, kopsuhaigused, gastroenteroloogia, endokrinoloog, need on palju, need on kõik sisehaiguste erialad. Võib-olla see kardioloogia on siiski köie nagu äkilisem. Ütleme nii, jah. Sest seal võib juhtuda rütmihäire, sa pead tegutsema kohe. Süda läheb Džibrilleerima, sa pead kohe teda teetseebeeelleerima ja sellised actioneid on rohkem võib-olla kui mõnes teises erialase, eks ole. Et selles mõttes võib-olla see südamega tegelemine nõuab kiirust või sekkumist või näiteks intensiivravi osakonna seal kaheksa patsienti sul monitorid jooksevad, eks ole. Ja tihti on olukord, kus oli, me tegime kahel patsiendid, kaks patsiendil läksid korraga südametõmbluste Steve revolutsioonid, see tähendab seda hetkega. Sa pead hüppega olema sealjuures käru pealt võtma Teefi laatori ja tegema selle elektrilaengu. Kui sa jääd hiljaks, siis oledki hiljaks jäänud lootusetult. Ja ühel valve siis ma mäletan, oli kahelt korraga nii väike röögatus ja oli kaks brigaadi kohal, puhketoast tuli lisa juurde ja me saime mõlemale tehtud õigeaegselt selle löögi. Teedeebeeelleesime ära ja lükkasime edasi. Selle Firilatsioon lõpeb surmaga. Alati kui sa ei saa Teeeffi külleeritud ehk siis elustatud, siis see lõpeb surmaga. Sellised situatsioonid. Ja võib-olla see kardioloogia on siis natukene nagu siseerialade pingereas, on natukene kõik erinevad, eks ole, kopsuarstid möllavad bronhiaalastma inimene võib ära lämbuda igal erialal on oma, kus ta peab kiirelt tegutsema, mõtlema, aga meie võib-olla siis oleme ja kardioloogid seal kuskil, noh ma ei ütleks, et eesliinil ei, mitte seda. Aga meil on situatsioone, kus me peame siis tegutsema väga kiirelt tagasi tuua. See inimene Mitu elektrišoki ühele patsiendile üldse võib elu jooksul teha kas lõputult? Kui ma nüüd meelde tuletan, siis me tegime ühele patsiendile ühes valves oli kiirabihaigla kardio reanimatsiooniosakonnas mis ta oli kuust ristik. Ühe valvekorra jah, uskumatu vastupidavus patsiendi poolt. See niuke sündroom on olemas, kus on see lävi, on hästi madal, et ta läheb kohe Seebeeelleerima, tekib kohese vatsakeste tõmblus ja nii kui ühe paugu panime ära, siis natukene pidas vastu järgmine. Ja, ja see oli tõesti 16 korda, kusjuures väga lühikese aja jooksul veel mitte nii et terve talve jooksul, et seal olid seal vahe seal kolmveerand tundi või tund aega. Ikkagi kogu aeg, meil olid need peos elektroodi, teose seisime voodi kõrval. Monitoril jooksis, äi jälle läks, järgmine oleneb Ahikusest. Doktor, te kannate kõiki neid lugusid endaga kaasas. See kõik kuhjub teie mällu. Kas see koormab ka teie südant? Ei, filter on ikkagi ka kogemus paneb filtri vahele. Kui me nüüd võtaksime kõik seda, elaksime kõik selle üle ja mõtleksime, sellel haigel võib see tekkida, tal võib siibriolatsioon tekkida, tal võib see tüsistus tekkida, aga meil on garderoobi animatsiooni osakonnas on kaheksa patsienti, kõik ei pea vastu. Siin on juba nagu enesealalhoiu instinkt sai juba oma ajus klassifitseerida ära, ahah siin ta püksi peale oma, sellel patsiendil aga siil kaks silma peal ja sellel akna alusel patsiendil selle juures sa pead olema vähemalt pool tundi, enne kui ta stabiliseerub ise mingist situatsioonist ära, kui tal vererõhk tõuseb piisavalt, eks ole, kui tal juba ilma vererõhuta seal kaua aega olnud. Et vot selline kogu aeg nagu oma kompuuter töötab ja, ja see on niukene ökonoomne süsteem, sest kõrbeks kohe läbi, kui me kardaks, oi, see nii siin see vot selline asi, mis sellega nüüd on, eks ole, aga kardio Remotsioonis on kaheksa tükki sul hooldada, nagu öeldakse, eks ole, ja siis kogu aeg monitorid, vaat nii, et see on praktika ja see paneb selle paika, et siin võib selle patsiendiga võid selja aga ka seista poole tunnikest vähemalt, sest ta stabiliseerus ära ja, ja nüüd võib natuke seljaga olla tema poole, mitte kaksi seal monitori peal, nii et, et vot selline praktika siiski võtab selle ära, nii et muidu oleks läbipõlenud suudaks olla anestesioloogi, et nemad on nagu ainult selle peale ongi anestesioloogi tegelikult ju seal on kogu aeg ju elu surma piiri peal käib see asi, teadvuse häired ja sellised asjad, nii et elu natukene paksu naha kasvatamine, see on pahasti öeldud sõnadega prostajalt öeldud, aga kogemus ja see seepärast, et sa ei saa ise isa läbi põleda, arstid on ikka kogu aeg olnud, ka. Pole välja surnud. Ma mõtlen seda, et te olete olnud suure haigla peaarsti asetäitja, mis tähendab seda, et ei vastuta iga haiglas oleva patsiendi, vaid ka kogu oma kõrgelt kvalifitseeritud personali eest, kus on ju väga suuri isiksusi ja suuri egosid, kus kirurgid võitlevad haruldasemad juhtumite eest ja seda, et nad pidevalt saaksid lõigata, sest see tagab neile käelise osavuse ja et see ei läheks rooste. Te olete tohutu pinge all, et kas teil on retsept, kuidas töölt tulles endast see kõik maha raputada? No kehakultuur, sport, sport on palju öelda, aga maalin ikkagi väga aktiivne tervise jaoks ja mul on kõigi Eesti järved joostud ümber ja poolmaratoni maratoni jooksnud, aga on ka arste, maratonijooksjaid, poolmaratonid on olemas mul Keila põllküla näiteks poolmaraton Rapla rajoonis, kus mu esimene töökoht oli ja see on suurepärane, lisaks sellele füüsilise on ta ka, ütleme see jooksmine ja sportimine on eemalolek. Psühholoogiliselt veel veel parem, kui füüsilised sa paned lihased tööle, sai, jookse seal füüsiline eemalolek ja aga veel parem on see, et sul tulevad teised mõtted pähe. Ja siis no muidugi seon, teooriad, niukene, hüpoksia näiteks mul on olnud niimoodi, et kuskil jookseb 20 kilomeetrit poolmaratoni ja kuskilt seitsmendal kaheksandal kilomeetril tekib siukene õnnis tunne, tohutu kerge tunne, jalad lähevad kergeks ja pea läheb nagu tühjaks ja siis lükatakse sinna mõtted pähe, nagu imeb vaakumiga mingisuguseid mõtteid sinna päev. See on täiesti selline niukene, kirjeldamatu tunne. Mõnes isoloogid kirjeldavad seda kui hüpoksiad, aju, hüpoksia, niukene hapnikuvaegus, ikkagi füüsilisel koormusel tekib hapnikuvaegus. Et vot see tekitad sihukeste eufooriat, eufooria, tunne, seda räägivad väga paljud jooksjad, maratonijooksjad, pikkade distantside tegijad. See on niisugune biokeemiana Obioidid, seal niuke biokeemiline teooria ka, eks ole, seal aju vabastab lihtsalt seda. No see on ääretult mõnus irve, tekib, naeratust, tekib, eks ole, sa jooksed kuskil seal 10. kilomeetril ja sul on kõik lihased lõõdvad, isegi kerge irve tekib näolen, siukene, mõnus, mõnuained vaba näevad, ütleme see biokeemiline alus. Aga seda ei ole vaja teada, seda on lihtsalt mõnus kogeda. Kui pikki maid praegu jooksete doktor Vahisalu pärast seitsmekümnendat sünnipäeva Nüüd on jooksuga on niimoodi, et vanusega tulevad seal pidurid peale sest ütleme, liikumisaparaat, liigesed, luud ja lülisammas kõik niimoodi. Jah, ja konkreetselt mul on niimoodi, et ühel sünnipäeval ma mäletan, me mängisime võrkpalli, mängisime liiga kaua, jäime liiga kauaks mängima. See oli üks maa sünnipäev, me saime kõik vahele, pole võrku meeskonnad, kogu segavõistkond, muidugi lapsed ja kõik ja me jäime sinna mängima, ma ei tea, mitu tundi see oli. Ja see lõppes mul kahjuks Nelnski operatsiooniga. Ja mul on teisi asju ka veel olnud niimoodi, et see liikumisaparaat enam nii hästi töötab, kui ta peaks. Aga siis ma olen harrastanud ka, ütleme, käimist jala tööle, jala, koju. Jah, selliseid asju. See on väga mõnus. Mõnes mõttes psühholoogiliselt see eemalolek, son, eemalolek sulle nagu vaakum imbuvad uued mõtted pähe, sul tehakse peas ruumi, see tõmbab nagu teisi mõtteid pähe ja see on suurepärane äraolek, suurepärane puhkuse, et ei suuda kogu aeg ühte asja ajada, siis pead olema kuskil ära ja füüsiline koormus on, see pakub suurepärast võimalust jooksmine, sörkjooks, kepikõnd. Nii et jah, tegeleme võimaluste piires. Hiljaaegu Eesti televisiooni teine programm ETV2 näitas Joonas Hellerma intervjuud ühe briti neurokirurgiga, kelle nimi on Henry Maaž ja kelle raamat erialane raamat ära tee. Kahju on nüüd ka eesti keeles ilmunud ja inglise neurokirurg ütleb, et vanadus ja haigused muudavad inimese enamasti halvemaks, muudavad tigedamaks tujukamaks isekaks. Kas mingi füüsiline kahjustus võib muuta inimese moraalseid tajusid dementsus? Alzheimeri tõbi on need, mida kauem elame, seda enam neisse haigestuma. Ja pikaealisus on harva õnnistus. Kuidas teie, doktor vahisalu nendest asjadest mõtleb? Mina mõtleks, vastu kii võib ju ka mõelda täiesti vastu v vaid mõelda, eks ole. Võib-olla niimoodi mul on pikk päev on möödas olnud. Nii Ma lähen õue, ega ma ei pruugi siis seal. Jalutamine on üks niisugune asi, mis oli. Ma lähen nüüd võib-olla teemast kõrvale, aga ma tahaks sellest siiski rääkida, ütleme, jalutamine. Kui me võtame, loeme kirjanike elulugusid, muusikud, heliloojad, elulugusid. Tšaikovski oli kaks tundi iga päev, iga ilmaga. Ja ma lausa olen kollektsioneerinud seda, miks see jalutamine isegi karmid mehed, polaaruurijad, isegi amud seal, ma olin täitsa üllatunud, tunud, kui lugesin, Amutsand temaga jalutab, no mida tema jalutab, tema on põhjanaba, ta on selle kliimad ja kõik läbi katsunud, kõik läbi tunnetanud, ei, temaga jalutab iga päev, ma ei tea, kas tund või poolteist või mis oli isegi ammut seal. Ja siis ma olen mõtelnud, et see on ju eemaldamisel äraolek, sa oled kuskil, eks ole, Sa eemaldud, sa oled endaga natuke loodusega niikuinii iga ilmaga vihma, rahet sajab see loe, aga sa oled endaga üksinda ja see on tohutu noh, ütleme, kasulik asi seal niimoodi väga lihtsalt öelda, kasulik, aga, aga ta on emotsionaalne asi ka, et sa oled lihtsalt enda mõtetega ja, ja see on hädavajalik ja, ja ütleme tänapäeval see stress ja kõik see närvipinge ja mis on, sul tuleb lihtsalt olla natuke võtta see aeg ja minna toast välja, toas ei saa hästi, sa võid mängida seal malet ja, ja niimoodi, et lihas puhkab ja aju töötab ja siis vastupidiselt hantleid lihas töötab ja, ja niimoodi vastupidi. Aga väljas on teine asi. Ma ütlen lihtsalt kuulajale, et doktor vahisalu on viibinud lõuna Nabal laevaarstina teaduslaeva Livonia ja on kirjutanud sellest 20 aastat tagasi raamatulaevaarstina Antarktikas ja siis ka hiljem raamatu Amonseni nimekiri. Meie eelmises saates oli külaliseks koolijuhataja ja prantsuse keele õpetaja Lauri Leesi, kes on uuenduste suhtes koolielus alati väga kriitiline. Ta kritiseerib ilma põhikooli osata riigigümnaasiumide loomist, kritiseerib koolide pingeridade ja edetabelite avaldamist. Kritiseerib riigieksameid ja teie, doktor vahisalu, olete omamoodi kriit tik nende uuenduste suhtes, mis puudutavad meie arstiabikorraldust, et te olete kirjutanud raamatu viies kabinet. Kuste protesteerida just nimelt arstikunsti muutmise vastu niisuguseks turundus ja turumajanduslikuks masinavärgiks kui suurt elevust see raamat 10 aastat tagasi, kui ta ilmus kui suurt elevust Sarstkonnas tekitas. Mitööriti tõest ja. Tita, eriti sellepärast, et ega meditsiin on muidugi ta on ikkagi jah, ütleme majandusharu, kui ma niiväga prostalt teda paneme, liigitame kunstna, pakun, aga ta on eaga, rahad käivad läbi. Selles mõttes on ta majandusharu. Aga Ta on ikkagi spetsiifiline, tan, spetsiifiline majandusharusid, meditsiin ja dünaamika on kõik läbi tehtud, eks ole. Esimene laine oli siis, kui hakkasime raha lugema, arstid ei lugenud üldse raha, see uuring on vaja teha, me ei teadnud, hindasid, hakati hindasid tegema ja hakati raha lugema, see oli tohutu nagu noh, tekitas tõrksus. Aga ikkagi sa ei saa majandusega tegeleda, kui sa raha ei tunne, eks ole, sa pead arvestama palju, mis asi maksab ja ja kõik, see tekitas niisuguse tõrksuse ja me pidime sellega kaasa minema ja siis tuli haigekassa, hakati lugema teenuste hinnad ja kõik need asjad ja sellega tuli ikkagi kaasa minna, sest see on igal pool niimoodi, tasuta ei ole ju mitte midagi, kõik maksab ja aparatuur ja kõik maksab. Ja see oli imelik jah, meil alguses, et see tuleb tagasi, endise aparaat osteti maru kallis, mitu miljonit ja nüüd tuleb tagasi teenida. Et hakkasime uuringuid tegema ja siis tekkis mõningane mehhaanika, mis oli arstidel vastu, ei tee ilmaasjata uuringuid, eks ole, et me nüüd teeme sind, 10 uuringus saame natuke raha tagasi sellest makstud, see hakkas meile vastu, ma ei tea, arstid on vist igal ajastul ja igal pool üle maailma, nemad on ikka natuke boheemlaslik selles mõttes, et et raha, see ei ole kõige tähtsam, kuigi aparatuur maksab ravim, maksa kõik maksab tegelikult, aga kui meil on juba sisse programmeeritud, et me ei ole täppisteadlased, ei ole insenerid, selles mõttes me nüüd võtame selle aju, kõik need valemid välja, aga meil jääb viis protsenti seda müstikat ka veel sellesse kogu paketti. Ehk siis konkreetse inimese haigusi juhtumisse jääb viis 10 protsenti müstikat, mida me ei tea, ma ei tea, kes juhatab sealt ülevalt seda asja, kas juhuste kokkusattumine, kõik need asjad ja see ongi see, mis teeb selle elukutse, teeb huvitavaks. Võime valemitega kokku liita võrrandid ja kõike nii, vot see on punkt ja see on nüüd õige. Ei ole õige imestama. Me ei saa aru, kuidas paranemine tulin. Ma jaan imesid nimetada, aga meil on iga kultuuriinimeste tuntud viipidega ja kõige ei saa aru, kus pööre Tuuling, ta on haiglas olnud seal juba kolm nädalat sees, kogu aeg läheb allapoole allapoole, me ajame siis seda füsioloogiat elutalitlust kogu aeg hoiame, hoiame, hoiame tasemel ja siis järsku mingisugune plaks käib, hakkas paranema. No kust tuli see siis asi, see on müstika ja see on muidugi arstikunsti sisse programmeeritud see asi, et me ei saa kõike võrrandiks võtta ja ei saa ka kõike siis hinda panna seal hinnalipikut külge, me ei saa selle asjale panna. Ja see ongi see mikspärast arstid, Ülikooli lähevad ka sinna, arstiteaduskonna lähevad sinna ja, ja siis alati on ju neid, kes ei Te juhite, kui palju ta palka saab. No ütleme, see on nüüd väga lihtsalt välja öeldud, palk ikka huvitab ka. Aga see ei ole põhiline. See ei ole põhiline. Ja vot see ongi võib-olla selle arsti spetsiifika, et ta ikkagi proovib ja siis vaatab. Ahah, mul palgapäev võiks veel rohkem, eks. Aga ta mõtleb ikka alguses selle juhtumi peale. Ta mõtleb selle peale, et ta on sealsamas haigevoodi juures. Ohoo, tal on vaat niisugune seal, ma pean natuke uurima raamatust juurde, et mis asi see on, miks see analüüs, niukene võiks olla hoopis teistmoodi, mis nüüd vahepeal juhtus? Vot kogu see asi ongi see spetsiifika, millest läheb. No ma ei tea, palju protsenti läheb inimesi arstiteaduskonda. See ei ole siis te peesse minna, kui väga see kõik kokku rehkendada või ei ole. Kuidas te suhtute sellesse uude ideesse panna Tartu Ülikooli kliinikum ja Põhja-Eesti regionaalhaigla üheks raviasutuseks kokku põhjusele, et Tartu Ülikooli kliinikumi ei jätku patsiente, et teha teadust? Põhja-Eesti regionaalhaiglal on jällegi patsiendid, aga teaduse pool on tagasihoidlik. No see on nüüd praegu väga huvitava aritmeetiline tehe sihukest summat kokku panna. Jah, on tõesti tsentraliseerimine, aga ma ütlen ka niimoodi. Ma ei olnud tükk aega käinud kiirabihaiglas Põhja-Eesti regionaalhaiglas, ma olen seal kuus aastat kunagi töötanud, aga see tohutu selline muutus, mis seal on toimunud. Me läksime sinna suur maja, minu ajal oli nii, et õdede postist ikka keegi tuli läbi, patsient tuli läbi, sealt õdedega räägi, soovitused seal köike nii, mõni aasta niisama juttu. Ah niisama juttu õdede postis, seal oli, kõik käis niigi suhtlemine käis, inimesed liikusid õnnelikult, aga nüüd me käisime seal, noh, see oli niisugune pool ekskursioon seal eelmine aasta käisime uuest, selles perses. Ma ei tundnud ära, uksed on kinni, koodid on peal. Mis on siis mingisugune kinnipidamisasutus, eriti moodsa tehnika, aga eks ole, sisse sa ei saa kuskil, koridorid on tühjad. See oli väga huvitav teha, et õdede postis olnud teki edasi, tavaliselt on nii kiire vallal Raplast rääkimata veel, kus ma olin esimene töökoht, seal on niimoodi inimene tuli, ta tahtis rääkida, eks ole. Tal polnudki mingit küsimust, ta tahtis suhelda ja me ei saa ainult selle tehnoloogia selleks tohutu eemaldumine, mõnes mõttes tohutu eemaldan ja mul oli niimoodi kolleegidel ka vanadel kolleegidel ka tahaks rääkida kellelegi, vanad kolleegid, kes olid ennem seda, mitte kedagi, tühi koridor, uksed koodiga kinni, kõik on niimoodi tehtud, muidugi superehitus, superehitus, kõik kõike, koodid, vilguvad, tuled, vilguvad inimest ei ole mitte kuskil rääkida. Ole vaat see oli kuidagi niisugune, mis torkas silma kohe, see torkas silma ja nii lühikese ajaga niisugune dünaamika muutunud. Nad olid kuskil siis palatis muidugi luks, palatid on ju kõik, eks ole, kõik see elamine, toitlustamine ja kõik, see on ju tasemel, kõik, ma arvan, põhiasi oli puurida, inimene tahab suhelda. Vot see oli siuke niuke efekt praegusest vaenlast. Charlie Chaplinile oli film, moodsad ajad. Kas me jõuame saate viimasel minutil rääkida veel teie kolmest lapsest neljast lapselapsest Jerry ja vanaisa põlvest? Kolm last ja, ja nad on kõige viis aastat vaheti 10 aastat vahet planeeritud väga laiale ajale, jah, tihti on niimoodi, et kõik kolm järjest ja siis on oma muud tegemised, siis võetakse muud asja töötu siis see asi on tehtud. Aga meil oli kuidagi siis niimoodi, et see asi venis pikale. Nii, aga selle võlu on see, et nad on erineva vanusega. See on juba selline barjabelsus on suur, eks ole, oleks kõik niimoodi seal kolme aasta sees kolm tükki viie aasta sees kolm tükki siis on kõik kõik mänguasjad ühesugused ja kõik see üks punt on koos, eks ole. Ja ka meil abikaasaga igal elu etapil oli siis üks saab juba siis lõpetab kooli, teine alustab, et see venis kõik sisuliselt 15 aasta peale. Mõnes mõttes oli see huvi, et sa teed jälle läbi, ma mäletan seda, kuidas poisile see matemaatika seda õppimist alles sai ühele selgeks tehtud nii viie aasta pärast, nüüd kõik seesama lugu ja siis olid ise kõik juba ära unustanud 10 aasta pärast veel korra, et mõnes mõttes tegid ka ise mingis selle noorusaja või kuidagi niimoodi läbi, et see oli niisugune, noh, huvitav, see on meie perekonnas spetsiifikat, nii nüüd lapselapsed ja kuidas ütelda, lapselapsed on? No ütleme, toredad see on õige sõna, võib-olla jääb väheks ka sellest ütlemisest, et nad on ainult toredad, nad on ikkagi midagi muud ka veel ja need on need neli kuigi ütleme vanu, sellised, näiteks rohkemad, nad võiksid vanemad olla. Et võiks olla juba neljas põlv neljalt aga vanaisa ja vanaema roll ja nendega koos tegutsemine, see on jälle endale ka. See on nagu mingi koefitsiendiga tuleb endale ka eluaastaid juurde või võetakse vastupidi, ära lähed nooremaks. Sa ei tea. Ja nad on ka täiesti erinevad ja, ja see on huvitav jälgida nende et praegu on, see aktiivsus on nagu suurem, et nad on juba tegelevad, nendel on kõik konkreetsed asjad ja meie omal ajal oma vennaga Me kasvasime. No muidugi soolasid olid ja maal olime ja kõik ja looduses ja kõik, aga siis oli kuidagi nagu läheks aeglasemas. Asi. Nii et ütleme, et kiirendus on valemisse panna mees, matemaatik sellesse valemisse ei oska panna, aga kuidagi kiiremini läheb see see areng, kes. Aeg, lihtsalt, mida aeg edasi, seda kiiremini läheb, nii see asi on. Ja meie saateaeg on ka läbi doktor vahisalu. Aitäh teile intervjuu eest. Ja loodan, et teil on nii palju elujõudu ja oskust töö vahepeal ka puhata ja taastuda, et võib-olla saame mõne aasta pärast teha teiega jälle ühe pika intervjuu. Aitäh oli meeldiv teiega siin koos viibida.