Tere hommikust, ilusat sügisest ja loodetavasti õdusat pühapäeva teile kõigile. Jutusaate pisut ebaregulaarne hooaja algus on nüüdseks möödanik ja täna ning järgmisel pühapäeval on teie seltsis Margit Kilumets. Ja tänast saadet on eriti tore alustada nii et stuudios on ajakirjanikud Madis Jürgen ja Margit Kilumets. Aga tere hommikust, Madis. Tere, Margit, sinuga on niisugune lugu, et ega sind ajakirjanikud väga hõlpsasti lõksu ei püüa. Kuidas sulle endale meeldib, kui sulle intervjuust ära öeldakse? See on üks igavene nuhtlus ja ma ei ole vist kõige parem ärarääkija ka et see on tüütus ja aga mis teha, see käib praegu palga sisse. Aga kas sa helistad uuesti, kas sa veenad inimesi või sõltub see näiteks tujust? Et on päevi, millal sa saad selle viimisega hakkama ja ja on on kordi, millal sa lihtsalt paned toru hargile ja mõtled mõne muu teema või muu inimese peale. Samas, kui hakata praegu mõtlema, siis ka viimasel ajal niukseid äraütlemisi väga pole olnud ka noh, enam-vähem tead ka, et kes nagu haagib ja kes mitte ja kellele praegu tasub helistada ja kes on lootusetu ja ja selles mõttes jah, väga suuri üllatusi pole viimasel ajal olnud. Ja eks sinu eriala ja minu eriala juurde kuulub ka see, et aeg-ajalt tuleb teha lugusid ja ja intervjuusid ja saateid inimestest nii-öelda tagaselja inimestest, kes seda ise üldse ei taha, eks ju. Nagunii on tulnud teha jah, aga noh, ega see ei ole kõige parem variant. Muidugi, nii võib tulla ka väga toredaid lugusid, et räägid väga paljude inimestega ja otsid kokku toredaid asju ja saad asja valmis ka. Aga see varem on ikka, kui, kui saad koos olla ja ja koos teha. No sinu viimase aja niisugune pomm töö Eesti Ekspressis, kus sa vist juba ma ei tea, kas 15 aastat töötada, natuke vähem vä kui palju, 17? No siis natuke rohkem, et sinu viimase aja niisugune pomm töö puudutab vanainimeste, niisuguste ahistajat ja nendelt majade ja paranduste väljapetjad Liis Haaveli temasse kirjutad lugusid, nii et tema ise ei räägi ühtegi sõna, eks ole. No temaga, mul on õnnestunud tõesti ainult korra telefoniga rääkida ja, aga no mis teha, tegutseb niimoodi, et jäljed on maas ja siis lähen Vaida tema liisi jälgi. Siis kirjutan niimoodi. Neid vanainimesi jätkub siin linna peal, jah, keda ta on petnud ja kellele ilusat juttu rääkinud, eile õhtulgi käisin ühe juures. Saab noh, nüüd on vist ikka niimoodi, et Nõmme linnaosavalitsus on võtnud selle vanainimese enda hoole alla ja see oli siis nagu sinna enam asja ei ole. Ja kõik suuremad tehingud, mida see vanainimene oma oma kallimate asjadega teha saab käivad siis niimoodi, et nõmme, inimesed nõustavad ja vaatavad, et kas seda on mõistlik teha ja kas ta ei ole mõistlik teha. Nii, et ta saab kindel olla, et temalt mingit maja ära nihverdada. Kas see on niisugune lugu? Niisugune case öeldakse moodsas keeles mille puhul sa tunned, et sinu tööst on abi, et, et see, mida sa teed või need lood, mida sa kirjutavad, et need hoiavad ära väga palju halbu asju. No selle loo puhul oli tõesti niimoodi või noh, neid on vist olnud siin juba mitu, õigupoolest ma olen käinud selle vanahärra juures nii mitu korda, et ma õieti ei mäletagi, mis puhul olnud tegemist looga ja mis puhul lihtsalt inimliku niisuguguse abiga õhtuti, aga siin oli vist tõesti niimoodi, et kui me ei oleks fotograafiga kohale läinud, et oleks tulnud maakleri oleks asja ära vormistatud. Aga nüüd ta põgenes. Ja see maakleri tulija vehkis kotiga ja oli vägivaldne. Ja vehkis kotiga, oli vägivaldne õnnetul kombel. Siin oli veel väike apsakas seal, selles büroos on kaks võt Laanat panime kogemata teise perekonnanimi nime, tal jäi veel õigust üle, et me oleme siin eksinud, aga, aga nad on jah, niuksed, ega nad risti ette ei löö. Sa andsid mulle ise nüüd järgmise küsimuse kätte, öeldes, et sa oled käinud ühe nõmme vanainimese juures nii tihti, et sa enam ei tea, kas see on töö või on see lihtsalt niisugune inimlik hool. Vaata noh, eks mina olen ka ju ajakirjanik ja tean täpselt sedasama, et need inimesed, lõppematuid, nimed, sinu märkmikus ja taskukalendris, et, et sageli need lood ei lõpe sellega, et sa kirjutad selle asja ära või teed saate ära ja et ta jääb. Mõni jääb helistama, mõni jääb südamesse, mõni jääb lihtsalt meelde, et kuidas selle piiri tõmbad, kust lõpeb töö ja kust algab sinu isiklik aeg ja eraelu. No vot, eks ta on, mina kirjutan oma juttu ka niimoodi, et eks ma ju elan sisse ja enamasti ma kirjutan ju niisuguseid portreelugusid või siis report taas on, kus oleks, on vaja ise niimoodi naha ja karvadega kogu selle olukorra keskel olla ja läbi elada ja noh, eks ma siis saan ilmselt nende inimestega üsna vähemalt saada suht lähedale ja siis. Ja siis on ju tõesti tekib toredaid tuttavaid ja ja siis tõesti mõned piiksutavad ja helistavad veel mitmeid aastaid hiljem. Probleeme sellega ei ole olnud, kui sa nüüd mõtled, et kui ühesõnaga kuskile nutivahele tõmbuvad mingid vääri ehitama? Ei, ei, seda probleemi pole nagu olnud. Aga mõnikord lihtsalt ei jaksa, et sa tunned, et, et see õnnetu ema või see üksik naisterahvas või see kurb vanaonu, et nad tohutult ootavad, et ma tuleksin, et ma helistaksin, et ma tunneksin huvi, aga noh, inimliku suhtlemise mõõt on ka ju ikka nagu ühel hetkel täis. Sul on õige, see ongi nii, kui helistan mõnel õhtul nüüd sellele isandale, seal Kadaka puiesteel, siis ta tõesti küsib, et oi tõesti, kus sa ikka tuled homme? Et tõesti, nendel on niisugust hoolimist vaja. Ja kui nendel endal on parasjagu olukord selline, et nagu perering on väike või inimesed elavad kaugel ja ei käida jah või, või pole nagu ei tule mõtetki, et peaks minema, siis nad muidugi haaravad kinni sellest inimesest, kes nagu hoolib. Sa teed seda tööd juba päris pikka aega ja mõlemad teame, et ajakirjanikud on sellise riski suremise tot 10. vähemalt oma eriala poolest surevad varem jah, aga kas oled tulnud ka, et hakkab su tervise peale? See amet? Soonid ma täna hommikul köhisin sellele ka, aga no ma mõtlen ikka natuke laiemalt, et kas sa vahel tunned, et närvid on tohutult krussis või süda jätab lööke vahele või või ma ei tea, et hingata võtke või öösel on hirmuunenäod või, sest ma ega ma pakun, aga ega seesama isa oli lugu, ega sellest ilma ähvardusteta päris ei ole ka, ei olnud, ma ei, ma ei usu. Aga mina ei tea, mina seda nii kael ei võta ma seda nüüd öelda ei saa, et ma väga paksu nahaga olen, ma olen vist üsna tundlik, aga aga ega ma niisugust ei mäletagi, millal mind tõsiselt ähvardati. Viimati ähvardas mind Vene sõjavägi iidamast-aadamast, seal on 20 aastat tagasi, kus oli karm värk, see käis pool aastat see trall. Aga nüüd viimasel ajal noh ja vahepeal üks kriminaalasi. Aga sellest on ka juba, vastad siis sellise auto ärandamise lugu jajaja eksperimendi korras eksperimendi korras ja et ajasin oma auto ära, sõitsin sellega mööda linna ja siis vaatasin, et millal politsei kätte saab. Et aga noh, muidugi nad vihastasid ja alustasid kriminaalasja. Kohtuvärk kestis pool aastat, aga viimasel ajal ei ole nagu sellist asja olnud. Põhiliselt kui jääd ikka sellepärast, et kas see tekst saaks küllalt hea, et nõudlikkus enda vastu on ju kogu aeg tõuseb, eks ju. See on haruldane, et sa teaksid, tõuseb ja ma tahtsin just seda öelda, et vaadates praegust ajakirjanduspilti, tundub mulle, et nõudlikkus enda vastu isegi kui kolm lugu juba kirjutanud, mis nagu enam-vähem on need siis pärast seda ei ole nagu üldse enam alus öeldis sihitis enam teema. Ja just niimoodi, et sa vaatad seda, mida sa kunagi oled kirjutanud, siis mõtled ossa. Ja, ja et noh, et saaks nüüd ka kuidagi niimoodi, eks ju. Tegelikult minuga on küll alati niimoodi ma ei tea, kas on haiglane või, või on see normaalne, aga minul on nagu enesekriitika siiski olemas. Ja siis alati tundub lugu esitatud, saab, et, et see ongi paras saast. Aga noh, õnneks või juhtub mõni vana leht kätte kolm-neli aastat tagasi, siis vaatasin, näe, täitsa ladus. Ja et saaks nüüd ka kuidagi niimoodi hakkama või? See on üks paras laev, see töö tõesti ja, ja selle asja vormistamine, sina kirjutad jube kiiresti, sul ei ole üldse mingit vaeva ju, Margit. Pöördusime raadiokuulaja, ma pöördusin praegu Martin. Ja ma tahtsingi öelda, et selle tänase saate oht seisnebki selles, et kui kaks ajakirjanikku on stuudios, siis varem või hiljem juhtub see, et teine külaline hakkab esimesele, kes on saatelt küsimusi. Kuna ma ei ole eriti jutukas, siis tõesti esitaksin. Aga. Ma kirjutan kiiresti, aga seda ma võin sulle ka öelda, et, et eks mina põen täpselt samamoodi ja noh, eks ta põeb natuke sellepärast ka, mis toimetaja sinu looga teeb ja siis sa tahad, võitled mingite asjade eest ja et ilmselt ma tempo mõttes olen küll võib-olla sinust kiirem, aga, aga noh, vaata, ma ei tea, kumb meist rohkem põeb. Nojah ja siis on ikka niimoodi, et on ju vaja teha hästi ja, ja siis sellega on jubedad vaevad ja siis, kui lugu ükskord valmis saab, siis, siis on toss väljas ja siis vaatad abitult ringi, aga siis tuleb jälle uut alustada ja nii see läheb, nii see aeg läheb ja jube kiiresti. No eelmisel nädalavahetusel antis Eesti naistoimetajate ühendus sulle hea sõna, auhinna auhinna ja preemia tunnustuse üle minu meelest, noh, ei ole mõtet kaubelda, igal inimesel on hea meel. Aga kas oskad personaalselt öelda, kas on sinu ümber selliseid inimesi, kes peavad ütlema, et see lugu oli meisterlik, see oli hästi kirjutatud, et alles siis sa tunned ennast õnnelikuna. No sellest saab nagu aru, kõigepealt ma jagan ise ära, kas, kas nüüd seekord sai hea või sai nagu lahja või või läks nagu piinlik tunnistada nagu märgist nüüd, aga aga seda on kuidagi tunda, et kas keegi saadab piiksu või keegi nagu kuidagi muuseas, mingi muu jutu hulgas ütleb ära sellest saab nagu aru ja ja sellest mulle piisab või ma tunnen selle ära, minu juurest ei pea tulema peatoimetaja selg sirge lipsu kohendades ütlema. Jess nüüd tegid väga ägedast seda ma nagu südamega jootega. Kuidas teil seal Eesti Ekspressis on, kas te saate näiteks mingi nädala parima loo eest kiita või valite te üldse niisugust asja? Kuu parimad lood ja ja siis meil on niimoodi, et iga kolleeg siis kord nädalas teeb retsensiooni viimase lehe kohta, no nüüd on hirmus veriseid, jubedat nüüd väga ei motiveeri, need on niisugused karmid. Noh, mis seal salata, eks isegi olen öelnud karmilt või. No minul on, lihtsalt, on teksti suhtes niisugused nõudmised, et ma tahan, et see oleks huvitav ja see oleks hingega kirjutatud ja et ma tunneks selle teksti kaudu nagu mul tekiks silme ette see inimene, kellest kirjutatakse ja, ja noh, aga praegu põhiliselt lood on ju sellised, kus on mingisugune karm uudis, eks ju, toimus kes maha löödi, kest, säraveristati või mingisugune see, mida siis jutustatakse, kes kelle tagant tõmbas ja kui see on välja aetud, siis tõesti võib-olla luksus sinna juurde tahta ka veel mingisugust belletristikasse või et see on tõesti väga profilt nagu sõnastatud selle kapi kirjeldus. Jah, et sul on ka mingisuguseid niukseid inimlikke jooni nagu tõmmatud ja et. Mina ei tea mina niukseid lugusid teen muidugi vähe ja, ja mul on siin hea turtsuda, aga ma arvan, et ma teeks, siis ma ikka püüaks sinna midagi nagu inimlikumad sättida. See võtaks muidugi jälle jubedalt aega ja siis ma ei saaks valmis ja see on niisugune kahe otsaga värk. Mina olen viimasel ajal rääkinud oma sõber ajakirjanikega sellest, et motivatsiooni näiteks pealkirja mõelda pool päeva või loo sissejuhatuse kallal, muneda tunde ja tunde, seda motivatsiooni jääb aina vähemaks, sellepärast et inimesed oskavad seda aina vähem hinnata. Ajakirjandus minu arvates on liikumas sinnapoole, et kui sa teed võimalikult lühikese loo võimalikult lihtsate lausetega eriti keeruliseks asja ei aja, siis inimestel on seda lihtne mugav tarbida ja see ongi nende meelest hea. Ajakirjaga. Kui hästi sa praeguse läks selle asja ära, et kas on nii, minul on hea tänumeelest on ka nii et mõnikord mõtlen ka, kes üldse viitsib lugeda neid mingisuguseid niisuguseid lugusid, kus nagu kohe fakt esimeses lauses ei kõla. Miks me seda siis teine, Madis? No vot, mina ei tea, mina olen niimoodi harjunud. Mina olen Juhan Peegli õpilane, tema nagu rääkis oma loengus niiskust. Et läbi inimese võiks ikka need asjad käia ja siis minu meelest nagu paljus faktist on nagu vähe. Või noh, selle jaoks on muidugi omad mandril, ega siin ei, kõva uudis, on ka kõva asi ja kui sa loed kõva uudistega sinna, ei pea ka mingisugust meeleolu ümber ehitama, eks ju. See on ka selge. Aga noh, see ei ole minu žanr. Kas sa kirjutad, armastad ikka kõige rohkem, eks ja sa oled oma elus ju televisiooniga teinud ja raadiot vist ei ole üldse teinud, eks ju? Jah ei, raadiot ma ei ole teinud, televiisoris olen teinud mõned asjad. Aga kirjutamine, see on see, mille juurde sa oled jäänud ja kavatsed jääda ka lähemal ajal. Või mis ma siin ikka muud oskan teha, jah, kirjutamine on niisugune lihtne, et lähedal pliiats on sul taskus, teed oma loo ära. Televisiooniga on ju 100 jama, sa pead kõigiga arvestama seal, sa ei ole iseenda peremees ja sõltub ilmast ja tehnikast ja kolleegide tujust. Jah, iseenda vormist ja kõigest kõigest, aga aga tõesti, kui ma lähen mingit lugu tegema, mul on pliiats ja märkmik, May, kasutasin Maci mul. Ja siis ma võin seal käia mitu korda esimese korraga, kui mul on, ma ei tea, olen väsinud või? Jäta pooled asjad küsimata, siis ma lähen veel kolmandat korda ja küll me siis selle asja ekspert, et hakkama saab, midagi looma hakkab, siis ma näen, et vot see on küsima, et see on, seda oleks veel vaja, seda oleks vaja veel pinnida. Kas see diktofoni mitte kasutamine? Ühest küljest ma tean, see on lihtsam, eks ju, et sa ei pea pärast seda musta intervjuud diktofoni pealt maha kirjutama, vaid sul on nagu kõik kuskil kuklas olemas ja sul on märkused paberi peal, nüüd ta naeratas, nüüd ta igipisar jooksis mööda laupa, eks ju, et et noh, et sul on nagu asjad, mida sa märkad siis, kui säilindista. Aga on inimesi, kes kasutavad seda pärast sinu vastu, minu elus on seda küll ette tulnud. No viimati, kui ma käisin siin Marju Lauristini ka juttu ajamas, siis mulle küll diktofon, sest või ma arvan, et kui ma lähen Endel Lippmaaga lugu tegema, siis mul on ka diktofon, sest noh siin on juba omaette, kus on see tõesti, et need terminid ja asjad ja neid sõnu, mida ta seal kasutab, et see olekski täpne, aga aga kui ma teen portreelugu tavalisest inimesest, siis tõesti, et kui me istume teineteise vastas, siis minu antennid on ikka kõik püsti, eks ju, ja ma püüan sealt välja imeda nii palju kui vähegi kannatab, aga kui mul on diktofon aparaat laua peal, siis ma loodan nagu selle peale, et oh, see küll see jääb kõik sinna, siis sa oled ise nagu rohkem uinud seal teisel pool lauda. Et tegelikult pead olema hästi särts ja, ja kõik nagu vastu võtma ja teist, mis nägu ta on ja mis liigutaside teeb ja kuhu ta vaatab ja mis tähtede sosistab ja mida põristab ja. Ka sa kirjutad ikka loodetavasti arvutiga, vanasti kirjutasid hästi terav hariliku pliiatsiga. Ei tea, millal see, see oli ammu. Nüüd on muidugi ammu, aga et muidugi arvutiga, aga hommikul või õhtul hommikul hommikul nokib paremini või õhtul ka. Aga noh, keskpäeval, mul on selline aeg, et siis nagu suhtleks ajaks asju ja siis nagu valgub laiali ja siis tahaks teha väikse une. Aga kas nii kaugele jõudnud veel kui meie konnakaaslane Mart Juur, kes häbematult ja väga mõnusalt minu meelest iga persooniintervjuus teatab, et ilma sellepärastlõunase uneta ei ole päev, ei lähe? Teel sinna, aga meil toimetuses kahjuks ei ole ühtegi võimalust, ent areeni toas on eksnahkdiivan, saab elatist ajada. See ei tee oma lugusid Tallinnas. Ma arvan, et, et suurem osa oma lugudes teetse ikkagi mujal Eestimaal, kui palju sa kuus umbes maha sõidad? 5000 krooni vä? Nüüd kiiremad hakkavad mõtlema, et mis auto tal on ja seda kohe kuidagi arvutama, aga no mis see kilomeetrites teeb siis? Noh, mul aasta läbisõit mingi 40000, et arvuti siis ei ole väga kõva, aga see on üks suuremaid probleeme jah, et sõita tuleb palju ja see on üsna kulukas ka. Ja ma kujutan praegu ette, et kui sa oled käinud näiteks saatses ja teinud seal intervjuus jõudnud koju ja siis sul tuleb, meenub, et sa ei ole küsinud seda teist ja kolmandat, et siis tuleb jälle minna. Nojah, see äratab küll imetlust selle eest külaauhinna anda, juua inimesele meiega. Siis saad ka ju, kui sa tunned, et sa oled tõesti on midagi tulemas ja sul on asi pooleli, pigistaks veel see, see on ju puhas rõõm, mulle autoga meeldib sõita ka seal. Autoga sõitmine on üks võimalus, kus tulevad head mõtted. Aga mul on kaks võimalust, et hommikul vara voodis, kui on niimoodi, et tuni noh, oled juba adud juba, mis ümberringi toimub, aga päris mõistus peas. Ja kusjuures see on muide täiesti, ma arvan, see on teaduslikult põhjendatav, see on selline poolune seisma, just minul tuleb siis kõige paremad pealkirjad. Mina olen siis suutnud juba poolunes köögis Ra käia, kohvi mulisema panna ja siis üles tagasi voodisse. See see ei ole nagu see tulega pastaka staadium, mida meile Sulev Uus õpetlased ajakirjaniku voodi kõrval peab olema alati tulega pastapliiats. Seda mul seal ei ole, aga aga ma vänderdan kohvitassiga uuesti voodisse. Ja siis, kui ma meelemärkusele tulen, vidukile silma vahelt välja vaatan, siis tekib midagi ja, või siis ühendab kuskilt mingi asi ära, mis, mis võib-olla võiks olla päris naljakas või tuleb mingisugune idee või mingisugune lahendus loole. Ja teine kosmonaute teine koht on auto ja sõidad pikka maad, mul oli vanasti niimoodi, et ma põhimõtte pärast ei pannud isegi autoraadiot. Raadio lärmab, et siis ei kuule ju enam enda geniaalseid mõtteid. Ütles siis parem olla vait. Ja selle raadioga ja muusikaga ja värgid ja mul üldse nii et pigem vait. Ja kusjuures meil ongi nüüd probleem, et jätta või saatesse muusika mängimata, sellepärast et ühtegi laulu ei tulnd Madisel meelde vaatama. No vaatame, ühesõnaga see on nüüd see koht, kus võiks mängida mingit muusikat, mida sa siis autosõidu ajal kuulad? Kuulan näiteks seda mõnikord šokeerin kedagi, kes hääletab, et järsku hakkab mingisugune soo-roolind kraaksumaks. Fetish ütleb paar valitud sõna sinna vahele siis siis hääletaja vaatab kohkunult selja taha, toimib. Nuppumisel ja. Hea saadik rõõmsast kuulen. Näed ära jälle ei viriseks sulaõhtu. Mis Roova uus ja Kui see või siin seda ööd, seal ta et kohtan kuskil vaba. Üks saada kindlalt ning ju ta meisse Rooma luu sea. Siiski Saalame err kiiga, Anna. Kas keegi see aima? Stuudios on ajakirjanikud Madis Jürgen ja Margit Kilumets. Aga kui sa hakkad Tallinnast välja sõitma, siis on eksju mõned põhilised maanteed, mida mööda saab minna. Ütle, mis suunas kõige parema meelega sõidad. No siin on kolm varianti, tähendab, viimasel ajal ma sõidan väga tihedasti Läänemaa poole. Sest sest see on, mul on üks väike osmik, mis ei olegi nii väike ja ja siis ma sõidan palju Virumaa poole, kus mul elab ema. Nii üsna võrdselt, sõidan iga nädal neid töid ja siis sõid on ka lõuna poole. Liina, ma käisin seal Räpina koolis. Ja siis ei, need on kõik toredad. Sinna Läänemaa poole on kõige parem Tallinnast välja sõita, teised on niuksed, Tartu poole ka pealsi. Peterburi tee missugune, jube pikalt võtab aega, enne kui siit välja saada. Aga kui välja saad, siis ikka tunned juba vere koostis muutub ja kõik läheb juba lahedamaks. Mida sa sealt oma osmiku juurest ja ümbert ja, ja sellest keskkonnast kõige rohkem otsid vaikust või. Mõõtsin vaikust jah, et kui ma tulen õhtul koju või kui ma pean olema nädalavahetusel Tallinnas, kuigi ma elan nõmmel on seal ikka selline, noh, Vabaduse puiestee on lähedal ja kogu aeg mingi foon ja inimesed ja autod ja asjad ja üleüldse mingit häält seal maal. Soo-roolind, soo-roolind, naturaalsel sookurge ja naabri koer ka natuke või naabrimutt. Või siis mõned lehmad, kes naabrimutti kurjast hõikest kodu poole tulevad. Aga üldiselt vaikus ja ega mul, mis ma otsimis, ma mõnikord ei otsigi midagi, mõnikord võtme koju unustanud, aga ma olen ikka õnnelik, sest kosserdama seal ümber maja ja vaatan ja ja siis varsti tulen tagasi ja kui mul seda ei olnud, siis oli mul üks niisugune koht, kust on tegelikult minu lapsepõlv. Esimesed 10 aastat elasin Jõgevamaal Endla soo kaitseala on seal praegu niisugune imeilus punane valgete aknaraamidega maja nagu Bullerby lastemaja keset metsa. Suur lipuväljak on maja ees ja tõesti suured kõrged kuused, hästi suur pärnmaja ees. See oli minu lapsepõlvekodu. Ja siis, kui siin tulid nagu pingelised tööaastat, siin Expressis Ekspress esimesed aastad olid päris hullumeelsed, kui lood valmisid hommikul kell viis või, või niimoodi, kui päike tõusis, siis sai alles koju, need olid esimesed Ekspressi aastal, see, see oli ikka väga karm ja seda nagu ei kujuta tänapäeva inimene enam ette. Kui siis oli selles tekstis tõesti juhe täiesti koos, siis oli see koht, kuhu sõita oli, oli see punane maja valgete aknaraamidega, seal elasid ammu juba teised inimesed ja see oli, see ei olnud enam minu kodu, aga, aga noh, ma lihtsalt sõitsin sinna ja koperdasin seal ringi ja, ja ma ei suhelnud nende inimestega mitte midagi, ma käisin männikjärve ääres. Mis on sealt natuke edasi ja võib olla maa peal ja kui oli talvine aeg, siis ma tea, meil läheb juba kell neli pimedaks, siis oli võib-olla ainult tulede valgel, vaatasin seal seisime, tegin väikese selle lumest laterna ja panin mõnikord, et mis läheb praegu liiga romantiliseks. Või loe seda, ma tegin ühekorrana. Anna andeks Rade nimega, aga et ma käisin seal ära ja väga hea oli jumalast vaikne, mulle niukseid asju vaja, ma ei saa siin linnas hakkama, kui ma pean kogu aeg istuma seal linnas. Kas sa püüdsid sinna seda oma osmikut soetada või sa ei tahtnudki sinna varjule, on liiga suur maja, sul ei mõelnud sedasama, aga ma mõtlesin, et seal kõrval on ometigi ju ka mingid võimalused või sellel suunal. Ei, see pole see, siis ma oleks tahtnud ikka juba seda, mul oli mõte küll juba vahepeal ja see oli vahepeal müügis ka, aga noh, tõesti kahekorruseline meie ajal elas seal kolm perekonda. Mul lekkisid juba igasugused visioonid, et, et ma ei tea, Eestis võiks teha ka mingit näiteks mingit Lindgreni festivali, see oli tõesti nagu Bullerby lastemaja suur muruplats, et kuidas nagu publik istuks, eks ju. Ja kuidas siis oleks mingit, Nüganen oleks imeosavalt kindlasti lavastanud seal mingi Pipi Pikksuka loobuda kaks tundi hommikul mitmed rõdud, eks ees, külje peale, kuidas nad seal näitlejad seal turnivad ühest aknast sisse uksestki, möll oleks seal kõvasti saanud. Ma kujutasin igast asju ette. Aga noh, samas see ikka väga on realistlik plaan poleks olnud, sest mingi 140 või rohkem kilomeetrit Tallinnast ja kas sa lähenema kohtun lähemale, see on mingi 80. Et kui mul ikka telefoniga sinna unustanud, siis ma ikka lähen tagasi, toon ära, et alguses oli nagu võtme koju, siis läheb niisama telefoni Janne siis teist korda veel, et see kaugus nuku kannatab veel ära selle kuidagi. See maalib korrulajatele sinust küll sellise kvartalis unustada. Aga sa poetasite poole sõnaga seda, et sa oled Räpina aianduskoolis käinud, kas see maakoht, kas see inspireerib sind oma aiandusalaseid teadmisi ka praktilisse ellu rakendama? Asi oli selles, et nüüd lähenema rehielamu sai ostetud 2002 sügis, see on siis nüüd kuus aastat tagasi. Maja oli üsna kosu, see on nüüd enam-vähem. Aga nüüd oleks vaja ka väljas liigutada ja kuigi noh, ma olen ise maalt ja ema on suur lilletegelane ja maha paneb see kohe kasvanuga läheb ja üht-teist tean ju ka, aga aga tegelikult me sinna Räpina kooli Läksingi lausa sellepärast, sest et organiseerida ära see poolteist hektarit, mis seal maja ümber on. Et ma ei peaks küsima naabrimuttide käest kõiki asju ise naabrimuttidele öelda, kuidas peab tegema. Pani. Jaak selle haridusega liiga peent aeda ei hakka rajama, sinna naabrimutid saavad rabandusega, näevad inglise stiilis seda aeda seal. Pole midagi ka juba niidavad, niidavad ja kärbivad ka juba nii et seda nägu pole häda midagi. Asi edeneb ja sina oled koolitaja rollis, no tead, eeskuju nakkab ja kõik sellised asjad. Aga 40 aastaselt kooli minna, mis tunne see on? Väga tore, meil olid seal kõik niuksed, siis mina ainuke polnd seal kaugõppe ja kõigil olid juba lapsed kooli saadetud ja siis paar nooremat, vaat oli ka seal õnneks sees ja. Aga võttis ikka pea kinni veel kõik need ladinakeelsed taimenimed, ega see õppimine, nagu me kõik teame, ei ole ju, noh, see ei ole ju lihtne, sa pead eksameid tegema. Kogu aeg olid mingid arvestused ja asjad ja ja kõige hullem oli see lõputöö, lõputöö oli ikka tõsine pingutus. Tuli teha siis see aiaplaan, aga kuna minul oli see poolteist, eks ju, siis mul oli jube lahmakas, paljudel oli lihtsalt niuke linnamaja eesaed, kujutad ette, mõni meeter teenia siis natuke tagaaeda, niukene reaalselt mõõtnud, aga mul jube lahmakas mõningad soovitused võtta sealt üks detail, et muidu sa nagu ei joonista läbi seda kõike põõsas põõsa ja lill lillehaaval kõik. Ja siin on veel niisugune värk, et see asi käib veel nagu mitme korruseli selt alla paneb mingid sibullilled, eks ju, siis sinna mingisugused päevalilled ja siis püsikud ja siis põõsad ja kõik nad veel kasvavad üksteisest läbi ja sa pead teadnud, millal ta siin õitsema hakkab ja kui kõrgeks ta kasvab, et kas ta on siis eespool või tagapool ja missugust tahab ja millal ta õitseb, kas kevadel või sügisel ja siis on päris skeemi, et sa pead olema kõva ikka mingisugune. Okei, et sa oskad nagu mitu käsilane just mitugi käiku ette arvata, et millalgi tuleb, et see oli ikka kõva rebestamine ja siis lõputöö tegemine oli ikka tõesti nii, et seda tuli teha ja muu töö kõrvalt ega ma ei saanud siin ju ennast siin kuuks ajaks omaks võtta. Mäletan, et mul oli juhe nii koos, kui ma olin selle tööposti pannud peapostkontorist pinnin poole läkitanud vist küll kolm päeva pärast tähtaega, aga mõni Elects veel hiljem. Siis ma pidin minema mingit lugu tegema kuskile põhjarannikule, vist seal oli mingi kahtlus, üks kuulus korvpallur on oma maja ehitanud vist merele liiga lähedale nagu ütlesid, et ikka nagu ju siin eesrindlik ajakirjanduses niukseid asju sinu paljastama. Ja sõitsin siis autoga ja kujutad sa ette, see oli veebruarikuu väljas juba pime, sõidan, sõidan, sõidan, autod. See oli juba peale lõunane aeg, nii et autode vool läks linnast välja ja ma olin kuskil enne kuus õlut ikka Jõelähtme juures. Ma sõidan ja järsku mõtlen, vaata ka, kuhu ma lähen nüüd. Hullem lugu oleks see, kus oleks olnud juba Kundas, ei vajanud Kundusega ja mul ei tulnud meelde, kuhu ma lähen ja kelle juurde ma lähen. Mul ei olnud üldse aimu, mida ma tegema lähen ja kus ma olen? Südama ikka jagasin ära, et ma olen nüüd Jõelähtme kohal ja siis ma lihtsalt sõitsin Todeeveenzale, jätsin pidama ja käisin siis tiiru ümber auto ja siis tuli meelde. Ja siis mul oli niisugune kergendus, et nüüd sain teada, et kuhu ma sõidan ja kõik on jumala hästi. Et kuskilt Kuusalu juurest vasakule keerama põhjaranniku poole tead, siis oli kõik lihased, lasksin lõdva, kaks ja vist isegi laulsin üksipäini autos ja, ja siis ärkasin alles, ma ei tea enne viitvat. Võidujoovastus oli. Siis keerasin otsa ringi, sõitsid tagasi, sõitsid põhjarannikule. Muidugi ilmnes seal, et kõik on korra järgi ja täitsa mõttetu käik oli. Aga kergendus oli suur, eks ju. Uhke sa vahel oled niisugust mõtet ka mõelnud, et et võiks selle aiaplaanide koostamisega ennast elatada. No ma ei tea, kas ma olen nii kõva tegija selles mõttes, et muidugi olen mõelnud, eks ajakirjandusest saab ju vahel kõrini ka, jah, eks ole juba oldud ja siis lähed aga jälle uut lugu tegema, jälle uut inimest avastama ja siis mõtled, et kaua see siis niimoodi käib. Tõesti võiks ju teha mingisuguseid muudatusi elus ja minna ja elada seal siis, kus on väga tore ja kus ei mürise ja kus on rahulik ja, ja siis teha toredaid asju. Aga, aga, ja noh, ma ei, ma ei tea, singel Ma ei, ma ei tea, mis siin jälle takistuseks tuleb, et kas ma. Ma arvan, et ma teen selle kunagi ära, siiski ka ma arvan, et kirjutama ikka jään ka, iseasi kas nüüd siis iga nädal ajalehte, aga midagi ikka. Et see oleks vahva. Ma olen mõelnud, et kui ma pensionile lähen, siis ma võtan suure valge karvase koera ja. Ära seal maal seda valget kuule võtta. Sellepärast et sa, noh, ma kujutan juba, kuulsin lugusid sellest, mis seal maja ümber kõik on, pesed ennast hulluks. Imekaunis, mul on imekaunis murumuna ümber toidjeenustega, seal soppa ei no aga murust veidi eemal on kitsad ja põdrakitsa tiiki. Ei no ühesõnaga, see selleks. Aga edasi, et ma võtan imekauni suure musta koera. Suure musta koera pakkunud võib-olla musta hobuse, siis see oleks sobinud haneks. Võtame selle musta hobuse siis läinud sinna ja siis kirjutanud mässanud oma nende kapsast ega seal talvel kirjutanud jutukesi. Kas sa vahel oled mõelnud ilukirjanduse kirjutamisest ka? Vist olen natuke ka jah, päris proovinud, koheva ainult mõelnud. Me käsi ette lugeda, nii et võid ausalt öelda. Vaata, eks praegugi on mõned asjad arvutis pooleli, aga no mis sa nendega teed, sellega neile niisugune asi, et ega nadi nüüd ise valmis ka, mul ju mul on niimoodi, et mul ei saa ju asi valmis, kui mul ei ole tähtaega ja ma ei pea seda viima trükikotta, kui mul nüüd täna see kell meil praegu on, ütleme, et peale lõunat kell kolm peaks jooksma juba trükikojas poole. Et siis ma võib-olla suudaks ennast veel kokku hoida, kokku võtta. Et no siis tuleb sul ikkagi seal pensionipõlves hankida endale niisugune kurikirjastaja, mul peab olema kurikirjastaja, kes ütleb sulle, et sellel kuupäeval ja Andrus Kivirähk on siinsamas, minu vastas toolil istudes öelnud, et tema saab kõik asjad ennetähtaega valmis, siis mina ei tea, kust või kuidas ta niimoodi saab, et tal on niisugune tunne, et, et alati midagi juhtunud võtta, eks ole, et nende viimase kolmanda päeva kolme tunni jooksul, millal meie sinuga oma asju kirjutame, et siis tal tuleb nohu või kopsupõletik või midagi muud ja ta ei saa lihtsalt tööd teha ja viisakas inimene teeb asjad varem valmis. Vaata, geenius jah. Aga eks minul oli täpselt sama lugu, et kõik seda viimase minuti adrenaliini ei ole, siis ei nagu ei tule ka midagi. Et ei tule ja väga raske on endale seda tähtaega seal, kui on mingisugused need kooliasjad, siis ma küll hakkasin nagu varem mõtlesin, et seda viimaseks hetkeks jätta. Kui need arvestused ja värgid olid, aga nende tekstide kirjutamisega on ikka niimoodi, et vaata, selle aastatega on nagu seal nädalarütm sisse harjunud, eks, et teisipäeva õhtul või kolmapäeval tuleb kindlasti lugu esitada. Et siis neljapäeval on ikka raskemalt midagi tahta, eks ju. Et siis lööd nagu vända käima jälle kuskil nädala lõpus, siis jooksed inimesi läbi ja teed ja otsid uut infi ja siis. Aga see vormistamine jääb ikka nagu esmaspäeva teisipäeva peale. Mõeldes nüüd, et ütleme, raamatu ja nädalalehes töötamise vahel on hästi suur vahe, eks ole, aga et kui sa läheksid praegu näiteks tööle kusagil ajakirjas, ei kujuta ette, et sa võiksid kuu aega oma lugusid viilida. Pärast ülikooli ma ju olingi ajakirjas tööle, meil oligi seal kuuajane tsükkel ja see sobis väga hästi. Aga kas võiksin olla mõni ajakiri, kus sa tahaksid töötada ja meil ei olegi praegu ajakirjad, ei ole sinu Eesti naise no ikka on mõned veel kõik naisteajakirjad. Jah, aga hobuseajakiri sinna omavahel kirjutab jah, aga no et kui oleks midagi näiteks Eestis sellist National Geographicu moodi ajakirja, et kas sa kujutaksid ennast ette ajakirjas töötamas? No ajakirjas ma kujutaks ennast küll, jah. Siin tegime ju ka 90.-te alguses tegime seda magneeti Ekspressi juures ja ja Tartus tehti favoriiti ja et need ju on olnud, aga kui sa saad aru, et leian sinu tulevikku kujundada ja eks, et kui sa veel ei ole sinust väga armas, et et sa mulle pakuvad kohta ajakirjas, et see oleks võib-olla mulle jõukohaseid, Evenegi Ekspressi peatoimetaja haaras praegu südamest ja mõtlesin, mida nüüd jälle järgmisel nädalal sulle head pakkuda, et sa ei läheks ajakirja Eesti naine-le. Jätame sulle selle illusiooni, et meil seal need asjad nii käivad. Aga hobused, seda sa nüüd ütlesid juba teist korda, et oleks ja et alguses oli see, et ostaks osta hobuse ja siis oli see, et ma olen hobuseajakirja kirjutanud, et ma arvan, et see on ka üks asi, millega Eesti raadiokuulaja või lehelugeja sind ikkagi seostab ette, et kui palju sul nende jaoks üldse aega või mahti või jaksu. Praegu ei ole enam hobust, mul siin vahepeal oli küll endalgi hobune, aga sellest on juba mitmeid aastaid möödas ja ma vist aa siiski sel suvel. Rekord on ratsutanud ka meil sealmaal, kus mul see osmicon seal külavanemal on hobune, küla ainuke hobune, kelle funktsioon on küll põhiliselt see, et teda sülitatakse, vaadatakse niuke tori täkk, aga temaga on see lugu, temaga hakati liiga hilja tegelema, on juba kuue aastane, nüüd tehakse esimesi katsetusi, püüaks, püütakse seal selgemini siis mina olin ka seal üks katsetajatest. Aga jah, ega mul rohkem ei olegi siin. Siin nädalavahetusel praegu on suur Hošov Saku Suurhallis, seda peaks katsuma vaatama minna. Siis eks ma ikka rohkem nüüd olen niisugune vaataja, elan meie kõvematele meestele kaasa. Aga hobumatkad ei ole sedagi olnud, see viimane vist oli ka kuskil 10 aasta taga. Ju kolleeg Johansoniga Me kunstnikuga. Oleme kaks korda ratsutanud ühest Eesti otsast teise. Aga need on kõik niisugused 10 aasta tagused asjad. Tegelikult oleks vaja niisugust asja korrata, et saaks võrrelda, et kuidas on see Eestimaa muutunud. Aga ma arvan, et sa peaksid proovima, see oligi minu, sellise pika ja sisutu küsimuse mõte, et, et kui sa oled teinud nii vahvaid asju 10 aastat tagasi, eks ju, et et võib-olla see on midagi sellist, mida, mida tasuks ka samas variandis korrata, aga väikeste variatsioonidega siin on, muidugi ei ole see asi. Ta kuskilt aega, sest meil oli üks sõitleks ikka siin mingi 23 päeva järjest, kus tookord selle aja võtsid vabandust, siis mul ei olnud mingisugust poolteist hektarit niitaja kaevata. Et mõnes mõttes sa oledki nüüd juba endale nagu selle koera võtnud eksia, kelle eestlased hoolitsema, et ei saa nagu seda maatükki jätta ka kuuks ajaks lihtsalt niisama või tegelikult ikka saad. Ei noh, jast kohustus ikka ju tekib siin elu jooksul ka tuleb ikka käia, vaataks emale poest midagi vaja, et päris kuuks ajaks ära minna, nagu natuke raske praegu. Ja täna on pühapäev, et mis sulle Madis õhtul väikest lõõgastust pakkuv, ma vaatan filme võib-olla või? Uudised, silme raamat nagu meeldib vist rohkem. Raamatust on nagu kasu ka, et et ajakirjanik peab ennast ka kuidagi nagu hoidma joone peal ja vormis. Ja minu jaoks on ikka olnud heade asjade lugemine ka selline asi, mis, nagu sind relvastab. Et sa oskad siis ise ka sõnastada või püüad nagu sõnastada vaid see, et sa lihtsalt nüüd oled kõva ajakirjanik siin ja arvad, et oled kõva ajakirjanik kümneid aastaid ja ja muudkui kirjutada, kirjutada, kirjutada ise midagi nagu juurde ennast ei täienda või no kas ei, loe noh, inimene loeb, ajakirjanik loeb häid asju, see on elementaarne. Et sa pead ikka olema, aga oma väljendustes kirjalikes väljendustes väga hea. Et, et mina olen, kui eelistan lugeda. Aga noh, filme vaatan kõva, jah. Mis seal sõpradega koos teed, kas sa sellist meelelahutust või lõõgastusvormi ka nagu vajad, et saad, ma ei tea, poistega meestega kokku ja siis lähed sauna, jood õlut ja lihtsalt lihtsalt räägid elust ja armastusest. Ei olegi niimoodi nagu väga olnud, kuigi võiks ju olla, sest saun sai sinnamaale ka tehtud ja aga niuksed toredaid sõpru on muidugi, kellel on ka samasugused asjad teoksil või kes putitavad ka kuskil mingit maja või kes on ostnud kuskile mingi otsmiku ja teevad ja kellega on mõnus mõnus arutada neid asju, kuidas palki vahetada ja kuidas on sulle tuttav see teema ja näed siin õnnelikult ja jõledad. Muidugi on tore minna vaadata Hiiumaal, kuidas nagu Eiki Ernitsal seal, et kas ta siis võtab õue pealt selle suure õunapuu maha, mis isenesest tuleks väga kihvt, kui tal oleks suure õunapuu õue peal, aga samas nagu varjab valgust, aga samas kui ta võtab selle õunapuu maha, Sisvata sinna veranda peale, tuleb jälle liiga palju päikest. Et vot niisugune asi, mida arutada, eks ju. Ja muidugi on. Aga aga sellistest tõsistest? No ma ei väida, et õunapuu mahavõtmine ei ole tõsine asi, aga ütleme sellistest inimlikest asjadest tunnetest ma ei tea petmisest reetmisest, valetamisest, et kellega sa sellistest asjadest räägid. See on vist rohkem niisugune nüüd. Naisvaldkond selles mõttes, et ma ei tea, kas mehed polegi vaja. Mehed vist väga ei räägi niukestest asjadest. Mina ei ole küll kellegi juurde nüüd helistanud. Kuule teleJon, kuule. Tulen täna läbi, tead, tahaks präiks täna õige veidi petmisest. Sind veidi, tead, Niukest? Räägiks Heili arutaks. Mõrvata kutsuks arsti selle peale. Naised küll räägivad. Vahel mulle tundub, et naistel on sellepärast parem tervis ja sellepärast on nad ka natuke elurõõmsamad ja et nad saavad nagu oma sõbrannadega sellest rääkida. Ma saan aru, et elurõõmu minus vähe, aga aga mul tõesti ei ole tulnud ideele, et helistaks tere John. Söögiks nii, sest see näide noh, ega siis ainult naistest ei pea rääkima meeste vahel on ju ka mingisugused sellised tahavad? Jah ka seda, aga ei ole tulnud sellised suured inimlikud väärtused, kõik ausus, õiglus, kohustused, kõik sellised asjad, et, et no lihtsalt ei saa ju ainult puude mahavõtmisest ja, ja veranda valgusest. Käib lihtsalt sinna veranda juttude vahele vist sellerit, see kurat tegi täna tõesti nii, et no oli seda nüüd vaja, tead, umbes selles vormis väga pühalikuks sealjuures ei lähe üldiselt, kui me neid asju arutama Aga kui sa oled nüüd nii pikalt seda sõnadega inimesest portree maalimise tööd teinud, tuli keeruliselt välja vist jah, ühesõnaga suht aru saada just, et, et siis siis ma ikkagi tahan, et sa, et sa tänase saate lõpetuseks püüaksid kuidagi maalida pildi, teeme siis nii, et sa maalid mulle pildi niisugusest keskmisest eesti mehest. Et ma sain aru, et sõna naine tekitas juba juuksed, tõusid püsti, et selles, seda sa ei taha teha. Aga et mis sinu ajakirjaniku närv nagu, nagu ütleb, milline on keskmine eesti mees, millised loomuomadused tal on? Mina arvan, et ta on ikka suht sissepoole suht konservatiivne ja põnevat väga teki vist ei julge, ma arvan, asukesedasena tuim, võib isegi tead, võib-olla isegi ütleme ausalt, kui keegi ei kuule, et isegi võib-olla veidi suvi raadios ei kuulegi. Et vaata, see on nüüd niisugune asi, mida ilmselt kui keegi naisterahvas istuks minu asemel oskaks nagu paremini tõesti vist vastata, sest lasteaias ilmselt on testimehedki veidi põnevamad või püüavad ennast teha põnevamaks, kui nad on. Aga samas mõtlen, miks ta on tubli ja eks ta ikka oma lähedaste eest püüab ikka seista ja eluga hakkama saada ja ja ehk vahetel vahel teavik vallatustki on. Vahetevahel ehk on särtsu tema silmis? Väga harva ei tea. Piisavalt selge? Kui nüüd täna on pühapäev ja siis ütleme, et lähed maale ja tuled sealt õhtul hilja ja siis tuleb esmaspäevase pead tööle minema. Kas see niisugune sinise esmaspäeva hirm või ebamugavuspühapäeva õhtul, kas see on sulle tuttav tunne? Ei, enamasti olen ma ikka relvastanud esmaspäeva hommikuks, selles mõttes, et mul on juba jutud räägitud, enamasti on mul plaanid paigas, mul mul jääb niisugune tuunimise protsess on ühe meie superkoka sõnavarast, kes pooled verbid ütleb itaalia keeles Synetooni fine tuunima, et kus oleks vaja nagu asjale nagu anda ikka tõeline Jaak surakas, eks ju, et et enam-vahem niuke tükk on seal laua peal, sellest tuleb teha nüüd ikka sätendav asi. Et see on nagu mul esmaspäeval teisipäeval vaja teha ja mul on see tõesti see nädalakava nagu olemas või selge ja esmaspäeval, teisipäeval läheb nagu tõsiseks andmiseks ja selleks ma olen valmis. Mina olen oma ajakirjanikutöös õppinud alles viimasel ajal ühe asja selgeks, et inimestega on reedeti palju mõnusam asju kokku leppida kui esmaspäeviti. Kas sa pole tähele pannud, et inimesed esmaspäeviti on näiteks telefoni otsas tunduvalt hõredamad kui, kui, siis, kui sa näiteks helistad neile reede ennelõunal ja nad teavad, et neid ootab mõnus nädalavahetus ja sa küsida, et kas ma järgmisel nädalal võiksin teha seda ja teist ja ja, ja kõik läheb reeglina hoopis paremini. Andsin sulle praegu nipi vä? Kuule, tead, ma ei ole kunagi selle peale mõelnud, aga aga ma olen, mis leppinud ka oma asju siiski kokku tõesti, ka reedel või neljale. Alguses tagasi, kus ma küsisin, et mis sa siis teed, kui sulle intervjuusid ära öeldakse, sellepärast sul ei öeldagi neid ära, et sa helistad inimestele neljapäeviti, reedeti. Ja võib-olla ka sellepärast, et ega ma ei ole hirmus koletis ära ütlema ja sa oled hea sõna võrdkuju. Selline väike, mõnus, heasüdamlik iroonia, aga, aga teisest küljest tegelikult ju on nii, et ega sa oma lugudega nüüd pigem sa ikkagi teed head, kui teed kurja. Vaata nende lugudega on ka niimoodi, et inimese kohta, kui sa võtad ta põhjalikult ette, siis tuleb öelda ühteteist, eks ju, ja ega siin inimesed ei ole ju nad ei ole läbinisti siin kullatükid ju keegi, et et kui sa ikka võtad, et ja, ja on selge, et sa pead ikka nüüd ütlema välja ka, mida mees teada on teinud. Võib-olla negatiivse märgiga või keegi on öelnud tema kohta midagi või keegi on leidnud temas midagi ja see tuleb sinna sisse panna ja sellest ei saa siin nüüd mööda minna. Ja, ja see mees, kui ta seda juttu loeb ja seda sealt näeb, ta neelab sellega alla, kui sa oled teda sealsamas loos ka ikka kõvasti kiita, ütlevad, et et noh, et niisugused asjad peavad olema nagu tasakaalus. Et inimene on siis solvunud või siis on nagu valus ja siis on raske, kui, kui nüüd keegi lajatab ja tüümitab ja sinna paiks asi jääbki. Kas inimene on olnud väga tubli, väga andekas, väga vinge, väga vaimukas mingisugustes muudes valdkondades asjades ja seda tuleb siis ka ikka kohe kõvasti paksu vintsiga kohe ikaga anda. Et ta on olnud kihvt, vinge, vaimukas ja äge siis ta neelab alla selle, et ta on teinud siin vot seda, teist kolmandat ja niisugune inimene ongi ja ja, ja ongi huvitav ja väga hea, et selline on. Jah, isegi kodupsühholoogias muide, toimib see, et kui sa oled neljal erineval moel oma meest kiitnud, siis viienda asjana sa võid öelda, et aga eks meil nüüd küll pooled pirnid on juba majas läbi, et äkki nüüd vahetaks need ka ära, siis ta neelab sellele lahedamalt alla minna inimestele, siis soovime pühapäevaks häid sõnu. Sõnu, et oleks ilus ilm, et oleks rahulik ja tuleks kuskil olla ja kuhu minna ja tuleks häid mõtteid ja et oleks mõnus. Aitäh kuulamast. Stuudios olid täna viienda oktoobri hommikul ajakirjanikud Madis Jürgen ja Margit Kilumets.