Ajast, mil ma Erika Franz esmakordselt nägin, on rohkem kui 50 aastat tagasi. See oli ühel sümfooniakontserdil Tartu Vanemuises, kus ta esines solistina mängides listi surmatantsu. Mäletavasti järgnes sellele mõne aja pärast teine esinemine iski Estur kontserdiga. Mulle kui Tartu muusikakooli õpilasele imponeeris väga jõuline mäng, tema energiline ja enesekindel hoiak isiklikult tundma. Õppisin teda järgmisel suvel Tuck lastel külas olles Luunja mõisas, kuhu mõisavalitseja kunstihuviline abikaasa oskas koondada mitmesugust kunstirahvast. Lähem tutvus aga hargnes Berliini õppima asudes. Erika Franzil tuli olude sunnil Peterburi konservatooriumi viimaselt kursuselt ära tulla. Berliinis kavatses ta oma muusikaõpinguid jätkata, et tal ühtlasi elu ülalpidamistuli teenida. Siis õppis ta eraviisiliselt, algul Artur naabeli hiljem professor paarinova juures, kes Petrogradis siia oli kolinud. Mäletan üht pärineva õpilase õhtut, kus Erika Franz mängis Brahmsi haamul rapsoodiat ja paaris Stravinski etüüdi. Berliin oli kahekümnendatel aastatel huvitav linn. Kultuurielu õitses. Igal õhtul oli hulgaliselt huvipakkuvaid üritusi, kontserte, teatrietendusi ja muud. Nii et valiku raskus peavalu sünnitas. Kõik nad olid tulvil täis kuulajaid-vaatajaid sest inflatsiooni tõttu elusin odav kunstihuvilised. Kogu maailmast voolas, kui ka eestlasi liikus siin ohtrasti, kes lühemad, kes pikemat aega. Mäletan, Metsanurka Underid, Adsonid, Visnapuud, kallikid, lautherid, Raimund kulli, Ludwig juhti, Vladimir Padvad ja palju teisi. Nii mõnegi huvitava õhtu veetsime koos Eduard Vilde Eerika frantsi, Wanda Saarmanniga. Oli palju vaidlusi, milles Erika Franz alati aktiivselt osa võttis. Ta oli arukas resoluutne, kaitses südilt oma seisukohta omas suurepärast mälu, mida muide säilitas elu lõpuni. Laiad kultuuri huvid olid talle võiks öelda hälli kaasa pandud. Oli ju tema perekond juba möödunud sajandi lõpul tihedas läbikäimises Köleri perekonnaga sõpruses Bornhöhe noore Vildega Neile seltsid hiljem laikma Raimond Kull, Hugo Laur, Peeter süda, kellega häirika frantsi sidus, tihe sõprus. Oli siis arusaadav, et Eesti kunsti eriti muusika saatus talle ükskõikne polnud, tema erk vaim pani teda kõigi kunstiavaldustega kõige uuemate jää vaieldava maantee vastu huvi tundma. Mäletan, et ta Berliini päeval mu meest ta sünnipäeva puhul üllatas klaveri prelüüd iga mis oli kirjutatud Schönbergi vaimus. Kahjuks neljas sõja tuli selle huvitava dokumendi. Õpinguid Prantsusmaal jätkates, kus me jällegi kohtasime oli kaasaegne prantsuse muusika tema huvipunktist. Hiljem tagasi Tallinna siirdudes oli tema üks esimesi pianisti, kes uut muusikat tutvustama hakkas. Eelkõige muidugi eesti muusikat Mart Saart, Riho Pätsi ja palju teisi nagu Fežner jäär ja nii edasi, kes juba ammu silmapiirilt on kadunud. Ei ole liialdus, kui ütlen, et enamik Eesti klaverimuusikat tol ajal tema kaudu rambivalgust nägi. See oli õilis, kuid küllaltki tänamatu missioon. Kui arvesse võtta, et ametlik kriitika näiteks Teodor ja Artur Lemba rohkem kui kriitiliselt niisugusesse muusikasse suhtusid. Kuidas te neid asju pähe saate? Oli kord saksa lehe muusikaarvustaja Grefenhaagendalt pärinud, millele Erika Franz humoorikalt oli vastanud. See on nii nagu katsuksite sileda seina külge näiteks käterätikut riputada. Teete seda niikaua, kui üks krohvi tükike maha pudeneb. Varsti ripub kida seinal, hiljem seltsid kaasaegsetele autoritele Erika Franz repertuaaris ka vana eelklassikaline muusika, mida mäletan teda tšembalul esitamas kuulnud olevat. 1900 40. aastal kutsuti Erika Franz Kesseni eraviisiliselt oli õpetanud Tallinna konservatooriumi pedagoogiks sest ajast alates olid koguda energia pühendatud õppetegevusele. Oma õpilastes oskas ta näha mitte ainult muusikalist materjali vaid käi inimest, kellele tuleb individuaalselt läheneda. Sellest tema populaarsus õpilaste seas, tema edukus õppetegevuses, mille eest talle anti teenelise õpetaja aunimetus. Interpreedi tegevuseks jäi talle nüüd vähe aega. Siiski õnnestus viimasel minutil veel üht-teist salvestada. Mida nüüd kuulata?