Kallid kuulajad vaadake aknast välja. Talv, eks ole. Aga siiski õhus on juba kevad, eriti täna? Ei, me ei räägi praegu ilmast. Inimeste meeleolu on täna kuidagi eriti kevadine. Lillerid on puupüsti rahvast täis ja ime küll, suuremaid ostjaid olid mehed. Suur rahvasumm kaupluse lettide ees ja igasugust naiselikku kaupa ustavat enam mehed tänavail kiirustavad pakkide ja pakikeste koormatult jälle mehed mõni asjalikult ja toimekalt surudes pungil portfelli kaenla alla ja kõigutades tähtsalt tordikarpi mõni kohmetu ja argliku naeratusega lillekimpu käest kätte vahetades ja selja taha peites. Nüüd aga on käes selle erilise päeva naistepäeva õhtu. Tahaksime õnnitleda kõiki naiskuulajaid rahvusvahelise naistepäeva puhul ja soovida kõigile head pidutuju. Loodame, et meie tänane saade suudab pakkuda pisut naerunaistele ja muigeit meestele ega pidupäevaroogadest ei puudu pipar. Niisiis ärge imestage, kui leiate meie lugudest mõne kibeda tera, mille üle maksaks mõtelda. Kuid jätame need tõsised mõtted pärasteks, nüüd aga pidu pidama. Sünnipäevaks plaanitses Juhan Killele üllatust. Ei ole ka imestada, sest nad olid abielus alles esimest aastat. Plaanitses juba nädalaid ette kujutledes piinliku täpsusega, kuidas kylle sünnipäeva hommikul ärkab ja leiab, et toad on juba pestud, kohv keedetud, aga laual, vaasis ilutseb kolm tulipunast roosi. Johannaga seisab säraval näol pidulikult kaetud laua kõrval, suudleb Killet ja soovib talle õnne. Sest veerandsada aastat pole naljaasi. Õhtul vähkras Johan kaua unetult asemel kuulatades kylle ühetasast hingamist. Aga hiljem nägi unes, et sahvrisse riiuli alla peidetud roosid hakkasid kasvama, poolgusid ja täitsid lõpuks kogu sahvri. Hommikul ärgates leidis Juhan kylle aseme tühjana. Kui ta elutuppa astus, pilk veel unesegune ja praksid seljal rippumas, pesi kylle parajasti põrandat. Vaat kus lugu, mõtles Juhan pahasena ise endale. Vähemalt peaks õnne soovima. Silmapilk pole nagu sobiv ajaks habeme ära ja siis kui Juhan lõuale kreemi hõõrudes tuppa tagasi tuli, Aietas kylle äkki ja torkas sõrme suhu. Mis nüüd? Kohkus Juhan? Ei midagi, vastas kylle, krimpsutas nägu ja lisas. Paistab, et ajasin pinnu küüne alla. Viibutas sõrme õhus, vaatas ja näitas Juhanile. Läbi roosatava küüne paistis laia lame pind. Sõrmeotsale nõrgus suur vere pisar. Vahesek pobises Juhan, kes ei kannatanud verd. Kananahaaia Vihule. Aga pole viga, küll me ta kätte saame. Urgitseb Juhan nõelaga ja koukis noaotsaga, kuid pindu kätte saada ei õnnestunud. Roosid sahvris riiuli alla ka ununesid hoopis. Lase olla, ütles kylle viimaks ja tõmbas käe ära. Valus on. Pindu sinna sa jäta, protesteeris Juhan, aga klõpsata siiski noa kokku ja torkas taskusse, sest kellaosuti lähenes üheksale. Aga tööle hilineda ei armastanud neist kumbki. Kelle ütles Juhan pisut hiljem kohvilauda istudes ja võttis naise käe au. Hüüatas kylle ja haaras peoga sõrmest. Anna andeks, pomises Juhan ja tõi selja tagant esile kolm roosi. Tahtsin ainult kylle, naeratas läbi pisarate, pigistas Juhani kätt ja suudles meest, nagu olnuks sünnipäev, Juhanil. Aga hoopiski mitte. Temal enesel. Tööle minnes armastas kylle Juhani varrukast kinni hoides tänavarentslis liugu lasta. Seda tegi ta ka täna. Aga Juhanile jäänud märkamata, et ta seejuures korduvalt nägu krimpsutas ja isegi Aietas. Kuule, ütles Juhan viimaks. Nii ikkagi ei saa. Olgu pealegi, et ainult pind. Aga sellest võib veremürgituse saada meil seal üks. Ühesõnaga, miks mitte enne tööd polikliinikust läbi minna ja pinud lasta välja võtta? Ega vist muud üle jää, arvas kellelegi ja viibutas kätt. Tühipaljas pind küll, aga näe, valutab. Kui Juhan töölt koju jõudis, ei olnud kylle veel saabunud. See asjaolu häiris mõnevõrra Juhanit minutit 10 trampis, ta käed seljal ümber ümmarguse söögilaua. Siis aga ei kannatanud enam välja ja sirutas käe telefoni järele. Mis kuidas? Küsis kylle osakonna juhataja, keda A ei ole täna tööl olnud ja kõlistas polikliinikust, et ei saa tulla. Kuidas, ei, lähemalt ei tea midagi. Juhan poetas toru hargile tagasi ja vajus mõttesse. Tõtt öeldes tundus see isegi naeruväärne. Terve päeva polikliinikus mingisuguse pinnuga. Kuigi Juhanile meenus tädi HKT, kes eluaja ringi käis, keskmine sõrm kõverdunud konksuna peopessa ja seda ainult lapsena sõrme aetud pinnu pärast. Paljugi mis või kuidas. Johan kohendas roose vaasis, kattis laua valge linaga, pakkis lahti kaasa toodud koogikarbi ja likööri pudeli ning tegi tule pliidi alla. Kohvi keeta. Vahetas kuue koduse pehmema vastu, vaatas kella ja hakkas uuesti ümber laua tammume. Murega kylle pärast Seltsisid varsti südametunnistuse piinad, mis kasvasid sedamööda, kuidas Kell edasi nihkus. Lurjus süüdistas Juhan peegli ees ja vaatas enesele põlgusega näkku. Kaabakas esimest aastat alles abielus, aga hommikuti põõsad nagu orikas kella kolmveerand üheksani. Kylle aga pisikene ja habras kylle, kellele sa lubasid tähed taevast alla tuua ja keda kogu elu lubasid kätel kanda. Kylle tõuseb juba enne seitset, et sulle nurjatule kohvi keeta. Tassib puid ja toob vett oma õrnade kätega, küürid põrandat. Aga sina ei vaevu isegi korralikult jalgu puhastama. Enne tuppa tuleb. Nüüd on sul käes. Aga mis siis, kui kylle läki, sõrm maha võetakse? On juhtunud varemgi, et pillu pärast inimene kaotab sõrme. Juhani südametunnistuse piinad muutusid talumatuks. Lõpuks tunnista selgesti, et nii enam edasi kesta ei saa. Tuled kõige kiiremas korras midagi otsustavat ette võtta. Värisevate kätega korkista likööri pudeli lahti, kallas üksteise järele kolm lapsi ja hammustas kooki peale. Kuripakitsus südames andiski pisut järele. Veri hakkas kiiremini käima ja mõttevilkamalt lihkuma. Tühja selle pinnu pärast ikka muretseda, lohutas mees ennast, kaine loogikareeglite järgi. Juhtub, ütleme palju hullemat. Ja ikkagi lõpeb kõik hästi. Võtame kasvõi kingsepp dogi loo 20 aasta eest. Siinkohal Juhan kargas püsti. Tuli meelde keegi teine kingsepp, kel kuuldavasti olevat koguni käsi maha võetud. Järgmisel hetkel oli Juhan esikus toppis käed varrukatest sõjahüppes kaua ühel jalal. Kuna kuidagi ei õnnestunud kalossi jalga saada. Siis kuulis ta, kuidas välisukselink lõpetas ja keegi tuli trepist üles. Küll. Karjatas Johan hirmsa häälega ja rebis ukse lahti. See oli tõepoolest kyll näost pisut kahvatuna, naeratas ta mehele vastu, teine varrukas tühjalt rippumas käsi nagu marlisse mähitud pakk rinnale seotud. Külm higi tõusis Juhanile otsaette. Taevas halasta, vajusta piida najale, mis nad sinuga teinud on? Võtsid pinnu välja, vastas kyll. Bellu ei saanud Johan aru. Aga, aga kas surm on alles? Sõrm imestas kylle omakorda. Kuhu see siis pidi jääma. Kui sa teaksid, kuidas ma närveerisin, hakkas Juhan toibuma, kuidas ma saad aru, tulen koju, aga sind ei ole. Noh. Vaeseke helistab kylle naeru, kukkus nii välja, et ei saanud varem. Kõigepealt läksin kiirabisse, ei võetud ettegi. Kästi pöörduda jaoskonnaarsti poole. Võtsin numbri, ootasin, paari tunni pärast pääsesin jutule. Jaoskonnaarst vaatas ja saatis kirurgi juurde. Istun siis kirurgi ooteruumis, aga haiged on seal, kas tead, missugused küll seotud peaga küll karkudel ja korraga mina oma pinnuga piinlik hakkas, otsustasin oodata ja läksin sisse viimasena. Kas kujutled? Isegi pikali pandi lauale nagu jumal teab, millise operatsiooni tarvis? Mingisugune süstki tehti käevarde. No aga nüüd? Pomises Juhan, kas valutab? Ei pea meelest, lõkerdas kylle naerda. Ainult velsker oli niisugune naljakas, mässis käe kinni nagu Teamis asja, muidu oleks ükskõik, aga õhtul tuleb kindlasti õde mehega. Küllap lehis tegi omad ja ema niikuinii. Vaja oleks üht-teist valmistada, puit ei ole lõhutud ja trepikoja põrand jäi hommikul küürima. Aga kuidas sa toimetad niisuguse puntra käe asemel? Tõepoolest muutus ka Juhan murelikuks. Aga ega nad tulemata jätta. Teadmis, kui asi tõesti nii tühine on, milleks siis üldse ülepea niisugune röögatus, ide harutame lahti ja teeme sellise, mis töö teisega nii tehtigi. Uus side sai tõepoolest mugav ja ei seganud põrmugi kylle õiendamisi. Sel ajal, kui ta ämbriga kolistades vett tooma läks istus Juhan ajalehega käes elutoas klõbistas lusikaga kohvitassis ja mitte ilma salajase uhkuseta, silmitses kolme tulipunast roosi ning mõtles. Hea, kõik hea. Tõotas tulla. Ilus sünnipäev. Elus. Ei taeva kõnnivaiba. Ei ole. Ja tõesti. Meil peale lootma põima. Seega. Ilmuda. Ta oma päeva kaine olla ja elada. Küllalt saimake, ma ei suuda enam niimoodi. Homme läheme perekonnaseisuaktide büroosse. Ei, Endel, ei, ei maksa sellest rääkida. Ma olen tühist 10 aastat vanem, kui ma teile praegu meeldin, aga möödub veel mõni aasta lakate mind armastamas. Kuidas vähe pühi ja siis ei ole. Ma armastan sinus hinge inimest. No milleks? Siin aasta Endlik Te olete suurepärane inimene. Aga saage aru, seda kõike on kerge öelda, kuni ma olen veel noor ja võib-olla huvitav. Aga kui teie kõrval on kurtsus näoline vanamutt, mis te siis ütlete, Helleks raatid on loost nägu, see on ju ainult kes ainult vorm, mida aeg võib muuta. Minul on nii tähtis sisu sisu, mõistad. Ja kuigi aastad võivad rikkuda sinu välimust, ei suuda nad ometi hävitada minu armastus. Kui ilusasti see kõla. Ma olen sellele palju mõelnud, olen veetnud unetuid, öid ja vaat see siin, see, see on mu mõtiskluste vili. Ma armastan, ma armastan sind, sest oled veel noor, kui valaneid ikkagi armsaks mul jääd, ei armastust, varjuta aastate loor, ei, kortsud ei Kulludki näol. Kui aastatest lõpuks sa väetiks kord jääd, ent mul on veel elujõud, alles siis võtan su vanad, kuid armsad käed ja ütlen, kulla kallis, kui tabab sind õnnetus, mingi nii karm, et kaotad kas jala või käe siis ütlen ei kustu veel sellest, mu arm pul surmani sõbraks sa jääd ja kuigi rõuged Su iluga purema peaks või hambad ja juuksed, sa kaotad siis kallis, sa alati kindlasti tea, minu armu sa iial ei Capta. Kallis nüüd ma usu, niisugused värsid võis kirjutada ainult inimene, kes armastab tõeliselt ja alati ja muidugi. Kallis, ma olen nõus, kui tahad, lähen registreerima. Aga kui tahad, siis muide, nii nagu sa soovid, mõju usun sind. Aga see on peamine, isegi ei, parem juba registreerime, sest vaata, saimake, kui sind enam ei ole. Tähendab ei ole minu kõrval, siis jääb mulle pass templiga ja juba see tähendab mulle väga palju küll oled sa hea ja tubli sinuga kuusi pelgama, mingeid raskusi muidugi saivadki ei karda, raskusi jumalaga, ühiselamu, juba homme kolin sinu juurde oma kalli naisukese juurde. Oi ei, Endlike miisu pihtmiks. Unus saabub homme oma perega ja ma, ma tahan sind kõigepealt nendega tutvustada. Ta on tore inimene meeleldi. Kas onu jääb kauaksi päriseks? Soni, tema korter, mina elasin seal ainult ajutiselt. Selge. Vabandage, kuidas, kuidas on teie perekonnanimi, kivinukk? Seltsimees Kivinukk, no miks te polnud minuga kohe alguses avameelne? Me oleme juba teiega kaks päeva tuttavad. Luuletuse eest maksin viis rubla. Oleksite võinud ütelda otsekohe, elamispinda ei ole aga ikkagi ilus talitada ikkagi juba elatanud naisterahva Sofjeetu siis. Kull alla maa, mina jätsin kõik oma poissmehepõlvest tehtud tembu ämmale, ma luban, et ei korduks vanad vembuvoolud. Voolupaarid. Ämm ja äi, kui leiba, soola, kodavadavatvad tuule ja vaat kui üks kartomaa pada vanemad näevad riimil puudupeere supleme, kui õnne veeres, oi, laval olla paikne. Mahamine. Võiksid õige väheke puhata, keeta pensionärid, keegi piksand asjatult. Pilveke. Kütame kõigest tund aega. Ta mu suurepärane töötuju on, tead selliseid päevi, millal kõik läheb haruldaselt kergesti. Sent, mis alles hiljuti tundus lahendamatu, saab üks, kaks, kolm valmis. Nii aitäh, kallis naine. Aga mine nüüd. Peeter. Aga kas oled sina? Peeter? Mul on igav virveke kutse endale mingi huvitav ajaviide. Kui läheksime kinno, vabanda, kallis, mul on tüvega lohakile jäänud tänavam hea töölust. Anna mulle siis midagi, lugege mulle nakke, see on õige mõte, mille kallim, loe mõnede nende kraide omanduses. Teisi kõlbab kohe üks hetk. Ongi hea raamat, Elossi, kurtisaan, hiilgus ja langus, palk, see on arvatavasti jälle sõjamispäraste pilve. Pealkiri on selline huvitav raamat. Mine, kallim, tahan töötada lähmaise käsing. Minust, suudle mind suurimat hea meelega. Peeter, kas sa armastad ning mis? Kas sa armastad muidugi väga, ja nii meeldiv on töötada, kui sa oled minu kõrval, see tähendab teises toas. Sa ei armasta mingine, absurdne muutusi olnud. Kus sa selle võtad? Varem käsitlenud minuga alati kinoluba. Käisime eile kinos ja laupäeval ka aga ta ei armasta mind enam, haara räägi lollusi. Mine pilveke loe. Lasema töötanud. Ja ma ei taha sind segada. Mulle meeldib nii väga, kui sa teed, ongi hästi. Mäletate sinust? Ei, ma ei hakka sind segama. Ma armastan väga vaadata, kuidas see tee läheb üle ja ma olen üsna üsna tasa äsina tüüta ja mina hakkan lugema seda raamatut sõjaks ja küll ainult palun sind virve ära kiskuma mõttetöö juurest eemale, see on kiireloomuline asi. Mulle helistatakse varsti ja ma pean tingimata jõudma lahendada ühe põhimõttelise küsimuse. Peeter, mis on, mida tähendab gallon. Et siin on kirjutatud mahuga üks kallan kannu vedelate pudenemata kehade mahu mõõtühik võrdub Inglismaal 4,546 ja Ameerikas 3,785 liitriga aineid, on mulle kõik selge? Sa oled mul sihuke tärk, kust see kõiki teada väga palju õppinud ja lugenud varem. Pieter, mille kallal sa praegu töötad, kontrollaparaati raseerimisaparaat, virve. Milleks raseerimise aparaati, Sa ju teadjad, olen insener-elektrik, tegelen aparaatide masinatega. Insener, aga isa mulle kuidagi õmblusmasinat ostetud. Kui palju kordi ma olin sind palun ja küll, kullake, kui mul õnnestub töö tähtajaks lõpetada, saan preemia jaostal. Ainult valge. Hea küll, olgu, valged. Tahad ma teen täna lõunaks kapsarull on väga hea lihaga virisi täiesti ükskõik. Selle kõik ükskõik. Võib-olla sa puhkaksid, räägiksid minuga, mu kallis, ma pole jõudnud veel midagi ära teha. Ka varem, kui nüüd veel abielus polnud, jõudsid sa kõiki teha. Kui ruttu mehed, muutujad, issand, milles ma muutun, tolm, virve, armastan sind endiselt, meil mitte endiselt. Varem palusid sa iga päev, et me abiellusime, ma sinu juurde üle koliksin, kuid me oleme juba piires ja sa elad minu juures, millest ma peaksin siis sellest praegu rääkima? Muidugi emal oli, nihkus Pirwegi, palun sind. Sa lubasid tasa istuda. Muidugi ma istungi tasa. Ega ma siis ei karju. Kas ma võin selle raamatu võtta võtta aitäh? Peeter, mis ma olen väga rõõmus, et sul on täna hea tee tuju. Aga mis oleks, kui ma teeksin tena lõunaks tehtleid maksaga? Peeker aita mul pesu kuivaks, kuidas see on meeste hõlvalt jätkub, Kadri palju. Vaat kuidas seal rääkima hakkas, ei saa ometi aru, olen juba aasta otsa, abiellus selle aja kestel pulma, kordagi laua taha istunud, olen tähtsamal projekti lohakile jätnud. Niipaljukest oskadid raseerimisaparaate konstrueerida, mina orjatter Keedule muudkui lõunaks kapsarulli tehkleid ja see teeb mulle veel Kalda. Ütles. Jah siin nõrgad, arad, olen ramm, olen kallan käega, kus kuulatama joonistega. Pean kiires korras pesu kuivaks laenama, kapsarulle konstrueerima. Mul on oivaline tuju pläki Enno rukkilillega okil lilled, punased, kollased. Amal. Keelsel maade ja vaata. Hästi läbida ilma jalga need Naised jahipaun õiget meest ei tee ja mötlesin like. Ei ole tarvis Aruküla teele söödud saatjaadi muss. Vanaljata. Kellade lehtla. Vaesed abielunaised. Mida teile kõlkete heiduta? Õunad, vuslikust, närvilisust, rahulolematust nurisemise, sagedamini kõigest, aga õrnuse puudumist. Siinkohal esitame ühe ideaalse abielunaise paljude meesteunist. Mees ja naine tulevad mõlemad töölt koju minema, meiki aedama, armas. Panin seal sinu jaoks võrkkiige, eile. Kindlasti oled sa hirmus väsinud, sest pole ju kerge tervelt seitse tundi kirjutuslaua taga istuda. Ma ärale mulle pahane küll lähkeni, et ma isa tüllasinud kiigutena. Mahakan valmiste massinul, lemmik pasteedi vutiajaloo, mis sa unustasid ajalehe ostmata, eks silmapilk magaja jooksen ja toon Kiaskist pärassihki, palun sind muindlikki, et läheksime kinno. Nüüd ma lähen kohe kööki, et sa saaksid rahus olla. Mul lobisemine käis, oli kindlasti närvidele. Mees tuleb hommiku eel teadmata kust. Kõik kena sinust, et sa olid tagasi jõudnud, nüüd ei, pole tarvisselgiteesi juba peale mini hoidioopiski, kus sa olid? See on sinu isiklik asi ning muidugi üksnes sinusse, ma pean selle luba, et ma võtan su kuuere väärilt selle pika blond juukse. Oi, sa näed nii kurnatud välja, mu armas. Võib-olla heidad hetkeks pikali, enne kui tööle lähed. Või veel tunnikese puha aitäh. Minaga tellitan kärtsettinusti, Moody. Aga miks sul on vanaga elaside? Oleksid pidanud uue panema. Ma soovin, et sa daamide seltskonnas ikka noobel välja näe, võiksid aganüüd Mussidamikeni, heida puhkama. Tanja massilmakesid inimesest. Mees tuleb joognult koju. Milline õõne, lausa ime, et sa teelt ei eksinud ja koju tulid muaari. Suur jumal küll kes on minu südameke, see kuu ei käi ise lõhki rebinud ja, ja selja lubjaga määrinud. Neetud lõngu seid tulema harjantsu puhtaks. See ei saa ju sugugi jalu. Ruttu näed sellel tugitoolil? Okei, nii mu oi kui kus sa oled Mohhaaeszeki oksude, keda ta tahab, Bucurki, oi, klaasikese, see. Nii tihemmoysimu, jänesegeeni. Õitjugi sa oled joonud seda salaliku valgeti, nii rumal geenijärgmine kord tiitli, kui te napsi võtta tahad, siis ma toon seal ikonia, kuid see ei tekita pea. Nüüd aga pead ei peaparandust saama, siis hakkab kohe kergem. Kiiresti üle tänava poodi just lahti ja ja too valgi. Ah indile annetudki. On õnn, et ping seal võitlusrohkel eluteel. Mul kaaslaseks on naine hell ja tema armastuse heaks muud tänu meel. Tänumeel eluteel, tänumeel keel ja tema armastuse heaks mu tänumeel. Ja. Tõsi valmis aha ja, ja tema ja tema armastuse heaks mu tänumeel kõik valmis. Marika, nii on võimatu töötada, vaevalt saan veidi süveneda, kui sina ajad mulle kõik segamini. Minema, kuhu sa teen nalja? Ei oleks, et Eesti unustanud, aga mida siis ometi me pidime ja tänagi äkki minema. Kuid miks me seda pidime meil ette küll need kokku juba kaks nädalat tagasi ja ma võtsin pileti ära, nii. Vaata kui meeldiv. Või võtsid piletid ära. Aga kes siis tööd teeb, kes hakkab minu asemel luuletama, kes raha teenima? Ma küsin, kes? Paulikeni me võiksime, kas või kordki kuust teatris käia kordki kuu. Kas sa arvad, kas sa arvad, et inspiratsioon tuleb mulle sagedamini? See on vaid kiiresti mööduv hetk, mida tuleb tabada. Ja tema armastuse heaks mu tänumeel kõik valmis. Kõik valmis. Nii, juba kaduski käest. Kõik valmis? Aga milleks valmis? Ei mäleta. Kuid miks ei mäleta, sellepärast et minu naisel pole midagi teha ja olge lahked, tal on vaja teatrisse minna. Kas sul ei ole häbis? Ma ei ole midagi näinud? Ei käi kusagil. Kõigil on mehed ikka nagu mehed kunagi käivad igal pool koos naistega. Leiavad nende jaoks aega. Ei noh, ma palun siin mari, ära mõõda kõiki mehi ühe mõõdupuuga. Sinu mees pole mitte mõni raamatupidaja. Sinu mees on siiski luuletaja, mõistad luuletaja. Ja sa pead olema selle üle uhke, aga sina parem, kui sa oleksid raamatupidaja, suhtuksin minusse inimlikult. Kuid mina olen sulle vaid tee ja kodune org. Tohi niiviisi rääkida mari. See on veel küsimus, kumb meist on nori? Mina kirjutan kuni tänaseni veel harilikku puust pliiatsiga, sul on aga tolmuimeja elektriõmblusmasin, elektri poonia, mis sul veel vaja, palun ütle, ütle, mis sul vaja olnud palub, ostame Mul on vaja sinu tähelepanu. Kas sa arvad, et mul pole vaja sinu tähelepanu, seda atsioloogsid mulle tööks vajalikud tingimused. Ja tema armastuse heaks mu tänumeel. Hästi. Lähen teatrisse ilma sinuta. Jah, õige mõte. Mine ja vaata ning paraku räägi mulle. Ma nii kaua töötanud mall way. Nüüd asume tõsiselt tööle. Ja tema armastuse heaks mu tänumeel kõik valmis. Ah ah, kui mõnus on töötada vaikus ja. Keegi seganaine läks teatrisse. Huvitav, kellega ta läks? Arvatavasti Heene pihlakaga. Leidis ka endale sõbratari, kes on temast viis korda vanem. Annaks taevased, sest sõbrad tal teatris kõrval ära ei sureks, muidu veel vastata. Aga võib-olla ta ei läinudki temaga? Kas ma võiksin paluda Heleene pihlakad? Ei, ei, ei, pole vaja. Vabandage nägemist. Ja tema armastuse heaks mu tänumeel kõik. Arvatavasti metsaga, kah mul kavaler, krooniline mõtisklejanohus, nina nagu mahlakask, aga kus sa sellega austab võõraid naisi? Muidugi, tema, kes tiirles banketil kogu aeg minu naise ümber, kes tantsis kogu õhtu temaga sel ajal, kui mina piljardit mängisin. Mis seal viga tantsida, pole perekondadega mingit muret. Igavene lipitsejal ja alatu pükstel alati viigid sees, lumivalges särk, lõhnastatud lõngus. Muidugi tema teen kohe kindlaks. Palun, Harri metsa. A. Harri. Mis sa, sõber kodus istud? Kuidas kuhu? Võiksid teatrisse minna? Kellega? Mõne mõne kena naistuttavaga sõbra naisega. Ei, ma teen nalja. Kui oled külmetanud. Jumal tänatud. Ei, ei, see tähendab, annaks jumal. Tervist. Deathari. Oleks aeg abielluda, vennas. Kuidas nii? Käikside koos teatris, meelelahutus. Nii hästi venes, ela hästi, jää terveks. Huvitav, kellega tal läks tuntud. Ja mis see minu asi on? Mul on vaja töötada. Ja tema armastuse heaks mu tänumeel kõik valmis. Parem kui ta oleks siiski metsaga läinud ikkagi nagu tuttav. Aga muidu mine tea veel, kellega ja kus tädi mulle skandaali tall olla, igav kodus istuda. Vot kus lugu, kamm, mina istun vahel kodus ja pole häda midagi. Temal tuleb muidugi pisut rohkem istuda. Ja mis viga istuda, kui kodus on kõik mugavused, toad on päikese poole, prahilift on mees, on, telefon on kaas, on. Tõsi küll pisut igavavõitu. Ma olengi õhtuti harva kodus, temaga ei käi kusagil. Ja nüüd pidin minema võõra mehega. Ja kes siis temaga ei läheks? Kui kõnnin mariga tänaval, siis kõik vaatavad teda. Ja ilmselt põledel austajatest puudu. Aga mina? Mina olen igavene Nat, tuim hingetu elukas. Paksu nahaga ninasarvik. Ei oska hoida niisugust naist, kes on ilus, hoolitsev, õrn ja. Mida ma talle olen suutnud pakkuda? Ei hoolitsust õrnust ega tähelepanu. Nüüdsest peale olgu kõik teisiti. Kohe panen riidesse, lippan teatrisse ja ütlen talle. Mari. Martin sina juba teatrist tagasi läinud issand, üksi minna, aga miks siis üksi? Kasu siis vähe sõpru, austajaid, kavale jätta rumalast? Sa tead väga hästi, et pole mul mingit sousti. Pole siis palun ära sega mind töötamast, ära aja mul mõtteid laiali, inspiratsioon, see on vaid mööduv hetk. On õnn pingsal võitlusrohkel eluteel Mul kaaslaseks naine hell ja tema armastuse heaks mu tänumeel. Lukas. Ja. Last. Maale. Muinasjutt. Jaa. Oled? Lõppes mees, praadi, kontsert naerunaistele ja muigeid meestele. Esinesid vabariigi teeneline kunstnik, hell viisima näitlejad Kaljo karask, Valter Luts, Eeva meil, Sulev Nõmmik, Endel Pärn ja Sophie Sooäär. Näitejuht oli Leomarti muusikaline kujundaja Arne Oit. Helju Aino helk.