Tere, hea kuulaja, seda kuuleb peresaadet. Mina olen pereterapeut Katrin saali Saul üle-eelmises saates. Mõtisklesin naise seksuaalsuse teemal. Mis on need põhjused, miks elutervel naisel või paarisuhtes kaduda kontakt oma seksuaalsusega? Miks mõnede naiste käed enam kallistuseks ei tõuse? Ma sain pärast seda saadet rohkem kirju kui kogu hooaja peale kokku. Ilmselt on see teema paljudel meelel. Aga kõik teemad ei satu ju keelele. Me ühiskond on mingis mõttes üle seksualiseeritud, mõtlen siin selle all, et naiste seksikust eksponeerivaid pilte on kõik kohad täis. Isegi meestele mõeldud inseneriajakiri müüb kordades paremini, kui seda ilustab sensuaalse poosis naine. Aga ilmselt kogu sellest välisest seksualiseeritusest hoolimata ei räägita piisavalt neist sügavatest protsessidest, mis ürgselt loomulikku seksuaalsust kujundab. Ega seksikust seksuaalsust ei saa ju ühte patta panna. Üks kirjasaatja soovis, et räägiksin naistest, kes ongi selles nõndanimetatud nunnaenergias. Tekkis ka küsimus, kuidas kujuneb üldse naise seksuaalsus mida peaks teadma tüdrukut kasvatades, et noore neiuna ta seksuaalsus puhkeks õide et tal oleks kontakt oma eluterve seksuaalsusega. Ilmselt tuleb meil need teemad uuel aastal millalgi ette võtta, sest see puudutab nii naisi kui läbi nendega mehi. Tänases saates soovin maaga mõtiskleda hoopis teisel teemal. Kuna aasta lõpp on käega katsuda ja täna on eetris meie selle aasta viimane saade siis tahan rääkida millestki väga tähtsast traditsioonidest. Peresaade. Igalühel meist on just lähenevate pühadega ja nendega seonduvate traditsioonidega seotud mingid tunded. Kel positiivsed, kel negatiivsed, mõni jääb neutraalseks. Mõned meist on väga traditsioonilised, teised mässavad vana ja kommete vastu. Aga eks neilgi on omad traditsioonid. Miks siis on traditsioonid nii tähtsad? Nad on tähtsad, sest nad tugevdavad pere ühtsust. Traditsioonid annavad perele oma näo. Kuidas talitatakse, sünnipäevadel veedetakse jõulud, tähistatakse emade ja isadepäevi, millised näevad välja puhkepäevad, kuidas algavad hommikud, mismoodi minnakse magama, millised on ühised söömaajad. Aga ega traditsioonid ainult pereliikmeid seo. Traditsioonid on olulised ka sõprade puhul ja töökollektiivides. Ja isegi siis, kui elad päris üksi siis ka üksi elaval inimesel võiksid olla ju omad traditsioonid. Tihti võetakse traditsioonid kaasa oma päritolu peredest. Uue pere tekkimisel on mõlema paarilise ülesanne koordineerida kahe erineva suguvõsa argija pidupäeva kombetalitusi võtta üle sobivad tavad ning luua uusi. Uue paari tekkimisel on vaja mõelda ka sellele kas ja mis viisil mahuvad uue paari ellu mõlema partneri eelnevast elust. Armsad traditsioonid. Saunaõhtu vanade semudega on ju samuti traditsioon. Lapsepõlve eredamad hetked on sageli seotud perekonna traditsioonidega. Just toredaid traditsioone jäävad lapsed mäletama. Üks meenutab täiskasvanuna heldimusega pühapäeva hommikuid, mis lõhnasid pannkookide järele. Teine sünnipäeva hommikust laulmist. Kolmas just ainult tema perele iseloomulikke toite. Neljas igatseb pokaali, tõstes südamlikke tooste viies esimesest lumest tehtud lumememme. Kuues sügisest õunamahlategu või seenelkäiku. Seitsmes ühiseid suusapuhkusi või kalapüüdmist. Me mäletame lapsepõlvest muidugi iga üksikuid kirkaid episoode aga just korduvad traditsiooniks kujunenud tavad sööbivad meie mällu eriti tugevalt. Sestap saab just lapsepõlves kogetud vihis mingit asja kuidagimoodi teha või mingit sündmust kuidagimoodi tähistada, justkui selleks õigeks mooduseks. Just ema tehtud kartulisalat on see õige? Just mingil spetsiifilisel moel tehtud vahvlid on õiged. Sünnipäeva hommikut alustatakse just mingi kindlal moel. Nii on õige. Väga oluline on uut peret alustades jutustada oma päritolu perekonna traditsioonidest sest need tekitavad neis ootusi, et partner peab samuti sellist moodust õnnitlemiseks või ajaveetmiseks õigeks, nagu minul oli. Üks mu sõber rääkis kord, kuidas tema lapsepõlveperes oli alanud emadepäev väga tähtis. Ta vaatas väikese tüdrukuna, kuidas isa kinkis selle päeva puhul emale palju lilli, juhendas eelmistel päevadel lapsi väikeste kingituste tegemisel. Ja kui emadepäeva hommik käes oli, söödi torti, peeti ema uks, kõnesid tehti kõik koos, midagi väga toredat. Ühesõnaga, ema kanti sel päeval kätel tal ei lubatud lillegi liigutada või õigemini sel päeval ema just ainult lilli liigutaski. Ja kui mu sõber ise ühel heal päeval emaks sai, oli ta lootus, et selliseid pidustusi ja paganale korraldatakse ju kõikides peredes. Aga võta näpust, tema mehe päritolu peres polnud emadepäeva kunagi peetud. Nende peres tähistati naistepäeva ja sedagi oluliselt vähema vile ja pasunakooriga, kui minu sõber harjunud oli. Ühesõnaga, kätte jõudis emadepäev, sõber kohendas hommikul voodis selja tagupatju, et mugavam oleks õnnitlusi vastu võtta, aga oh seda hirmsat pettumust. Ei midagi. Hommikul oli tal veel lootus, et äkki lõuna ajal tuju parameeter oli tal languses nagu madalrõhulohu liginedes. Aga lõuna ajal oli ikkagi veel kübeke lootust, et äkki õhtul tõmmatakse kübarast jänes välja. Aga ei midagi, tühjad pihud. Õnneks oli sõbra näol tegemist targa naisega, kes sai asjast aru. Kuigi tal oli paha olla, leidus temas nii paljude armukust, et andis endast teada. Ta andis teada oma ootustest. Ja õnneks on tal erakordne mees, kes võttis seda kuulda. Tegi kohemaid kursimuutuse ja vigade paranduse. Ta võttis teadmiseks oma naise ootuse ühe talle olulise traditsiooni kohalt ja edaspidi oli sel päeval alati naise ootustele vastavalt korraldatud eeskava, pidustused ja õnnitlused. Peresaade. Aastaid tagasi korraldasin ma naistekoolitusi, kus muuseas oli jutuks ka nende perede traditsioonid ja kombetalitused. Seltskond jagunes gruppideks ja igaüks sai 10 minutit, et jutustada, milliseid traditsioone nad oma lapsepõlve pärast mäletavad. Ja millised traditsioonid on nad lapsepõlvest kaasa võtnud oma praegusesse perre. Ja kas nad on loonud ka uusi, tabasid? Küll see aeg lendas koolitustel kiirelt. Mäletan, et üks naine jutustas, kuidas tema ema ja tädi panid iga kord, kui nad olid ärritunud ja pahased elu või oma meeste peale tempoga muusika mängima ning hakkasid koos tantsima, et paha tuju endast välja keerutada. Lapsena oli see ema ja tädi komme sellele naisele justkui nõiduslik rituaal oma sisemaailma puhastamiseks. Täna tantsib see naine igapäevaselt koos oma tütrega paha tuju minema. Mina ise pean oma lapsepõlvest kalliks üht imetoredat traditsiooni, mis seondub mu emaga. Nimelt tema on pärit Venemaalt Uuralites jalamilt. Ja seal on naised aastasadu teinud pelmeene sõtkunud ise tainast ja seganud kokku liha. Kusjuures ideaalseks pelmeeniks on vaja vähemalt kolme erineva loomaliha, sest ühes õige Siberi pelmeenid on ka metslooma liha sees. Terve oma elu olen ma jaanuari algul, siis kui on isa sünnipäev, teinud kaasa pelmeenide tegemise rituaali. Kõik perenaised ja noored kogunevad kokku üksega tainast, teine rullib selle imeõhukeseks ja lõikab taignast rattaid välja. Ja siis on vaja mitut paari udinaid näppe, kes need pelmeenid valmis nikerdavad. Mida rohkem, seda uhkem. Ja kui juba tegemiseks läheb, siis vähem kui 700 tükki pole väärt ette võtmistki. See on selline päevategemine, mille käigus jutustavad pereliikmed, kes igapäevaselt täna elavad juba eri kohtades, mis neil elus toimub. Pole sellist last meie peres, kes oleks üles kasvanud ilma pelmeenitegemise oskuseta. Ka minu täna viieaastane tütar osaleb selles pühas ürituses juba kolmandat aastat ja on päris osav. Ja üks teine tore traditsioon seostub mul isaga igal talvel ja kevadel, kui oli koolivaheaeg, sõitsime kahekesi isaga Otepääle lähistele Käärikule suusatama. Ema jäi linna oma tegemisi tegema. See oli minu ja isa aeg. Oh, kuidas ma armastasin seda suusavaheaega. See oli muidugi veel see aeg, kui talvel oli alati lumi maas. Ma siiani väga armastan suusatamist. Ja loomulikult võib arvata, et minugi lapsed tunnevad end suuskadel väga mugavalt. Ja vanema vennaga seotult. Mäletan, et esimesest lumest tegid alati lumekoera, mitte memme. Sellel koeral olid mandariini koored silmadeks. Mingil hämmastaval kombel sünnib tänasel päeval minulgi alati esimese lume puhul ukse ette. Kõigepealt üks mandariinisilmne koer. Hea kuulaja, mõtiskle korraks. Millised olid sinu päritolu peretraditsioonid? Mida sa oled neist oma ellu kaasa võtnud? Võib-olla pole sul võimalik olnud oma perest mingeid traditsioone üle võtta. Aga ehk oled näinud filmidest, lugenud raamatutest või lihtsalt kuulnud mõnest tavast, mida tahaksid oma perekonnaga teha? Traditsioonid on sageli seotud just alguste või lõppude tähistamisega. Kombetalitused tähistavad tihti üleminekut ühest seisundist või etapist teise. Midagi lõpeb või midagi uut algab. Rituaal annab elulisele muutusele teadvustatud tähelepanu. Paljud inimesed peavad rituaale tähtsaks. Rituaal annab uuele algusele õnnistuse, olgu selleks siis sünd, kooli algus või lõpetamine, abiellumine, teaduskraadi või töökoha saamine, kolimine oma loomingu, mingi raamatu või kunstiteose avaldamine, sünnipäev, aastavahetus või hoopis karjäärialane kannapööre. Ka surmaga on kergem toime tulla, kui sellega kaasnevad mingid rituaalid. Aga ka nii igapäevased asjad nagu päeva algus ja lõpp on sageli seotud väikeste rituaalidega. Kas hommikul öeldakse ärgatud üksteisele tere? Kas naeratatakse ja soovitakse head päeva? Kas suudeldakse partnerid päeva alguse puhul? Vanad targad ütlevad, et partnerid peaks suudlema vähemalt neli korda päevas ärgates kodunt ära, saates koju naastes ja enne uinumist nii-öelda laetud energiaga terveks päevaks. Ehk on sellest rituaalist midagi endalegi kõrva taha panna? Ja siis võiks veel mõelda, kuidas lõpevad su päevad. Olen paljudele oma klientidele soovitanud rituaali, kus päeva lõpus võiks läbi mõelda, mis päeva jooksul juhtus. Ja tunda tänulikkust selle üle, mis selles päevas oli toredat. Et poleks nii, et halvad asjad on päeva lõpus meeles ja püsivad kui takja paberi peal ning on kohal esimese asjana ka järgmisel hommikul. Aga päeva jooksul juhtunud hea libiseb maha, kui mööda deflonit. Paljud paarid kasutavad oma hea suhte hoidmise rituaali na seda et jutustavad teineteisele, mis nende elus sel päeval juhtus. Mida nad on sellele lisaks veel mõelnud ja tundnud. Nii püsivad nad stabiilselt teineteise lainepikkusel. See on imeline päeva lõpetamise rituaal. Kuivrituaali piisava sagedusega korrata saabki sellest traditsioon. Traditsioonid tekivad muidugi ka iseenesest harjumuspäraste tegevuste kordumisel. Aga oskajad rikastavad oma pereelu juurutades just teadlikult pere ühtsust, tugevdavaid kombeid. Igaühele on tähtis, et keegi märkaks tema elus toimuvaid sündmusi ja annaks kaasoma head soovid uue alguse õnnestumiseks. Venelastel on ütlus. Istume enne teele asumist. Seegi on üks rituaalne tegevus, et anda õnnistus jalge alla võetavale teele. Õnnistuse andmine on rituaal, millele muidugi võib lisada veel maitsele vastavalt ja ürituse vääriliselt tossu, vilet, kauneid sõnu, pidustusi ja kingitusi. Ent tihti piisab avatud südame heatahtlikust soovist et panna asjaosaline tundma end hoituna ja armastatuna. Siin jälle mõtlemise koht. Hea kuulaja, milliseid hetki sa tahad väärtustada? Kui tahad väärtustada mingit algust või lõppu siis on see justkui iseenda eest rääkiv ja annab võimaluse uue traditsiooni loomiseks. Mõnikord on tore kuulata teiste inimeste traditsioone, ehk on seal midagi sellist, mis mind kõnetab ja mida saaksin endagi ellu kohandada. Enne pakkusin sulle võimalust mõtiskleda oma lapsepõlvetraditsioonide üle. Mõtle nüüd oma praegusele perele oma praegusele elule. Milliseid traditsioone sa oled ise või koos pereliikmetega loonud? Ja milliseid võiksid veel luua, et tähistada tähtsaid hetki? Nüüd on siis käes jõulud ja täna on meie selle aasta viimane saade. Minu ugrimugri loomus seostab jõule eelkõige pööripäevaga mis tähistab valguse aja algust. Aga veel on jõulud minu jaoks tänupüha. Mind ennast ei kõneta kuidagi ameerikalik tänupüha, mille käigus kalkunile tänulikult ots peale tehakse. Minu tänupühad jõuavad kätte just aasta viimasel pööripäeval. Siis tahan ma võtta aja maha, mõelda aasta üle järele ja öelda neile inimestele, kes sel aastal oli minu jaoks tähtsad, aitäh. Aitäh, et olid sel aastal minu elus olemas. Ja siinkohal on mul armas võimalus öelda aitäh kõigile teile, kes te olete mind veresoontes kuulanud, kaasa mõelnud ja kirjutanud, aitäh. Ilma kuulaja hakata poleks seda saadet ju mõtet tehagi. Ja aitäh ka vikerraadiole, kes on mulle usaldanud selle saate tegemise. Ja eriti suure tänu tahan ma öelda pere saate helirežissöör Anna-Mariale, kes heatahtlikult naeratades kõik mu puterdasid välja lõikab. Mõtlesin, et teeks selle saate täna natuke teistmoodi ja selle asemel, et rääkida suhtepsühholoogia ABC-st nagu igal neljapäeval alanud eile, on täna pisut isikliku omast küljest. Ja kuna meil täna on juba traditsioonidest juttu, tahan sinuga hea kuulaja ühte oma aastalõpu tava jagada. Nimelt iga kord, enne kui aasta läbi saab võtan end kokku ja võtan oma aasta kokku. Mina pean aastaraamatut. Nagu kaptenid peavad laeva logiraamatut, kannan mina ühte märkmikusse möödunud aasta eredamad hetked. Mälu on veider. Me kipume teda usaldama kui objektiivset ja usaldusväärset arhivaarid. Aga tegelikkuses ajab ta aja jooksul sündmused segi, moonutab emotsioone ja kaotab üht-teist sootuks. Ära. Mälu peale kindel olla ei saa. Kas sina oskaksid praegu öelda, mis sulle aastal 2015 rõõmu valmistas? Kellega sa tol aastal tutvusid? Aga mille üle kurvastasid aastal 2012. Ja mille üles aastal 2010 uhkust tundsid. Ja mis raamat sind kõnetas sel ajal või vaimustas? Eluterve laiskus ei võimalda enamikel meist igapäevast päevikut pidada. Mina isiklikult olen selleks liiga laisk. Aga vähemalt kord aastas võiks kirkamad hetked ju kuidagi jäädvustada. Kuhugi võiks üles tähendada, millised olid möödunud aasta rõõmud ja õppetunnid, head ja halvad kogemused. Natuke aasta üle mõtisklemist teeb head. Pole mõtet lootagi, et mälu seda kolm aastat hiljem adekvaatselt meenutada suudab, rääkimata siis viiest või 10-st. Aga viimased 12 kuud on ehk siiski veel piisavalt selgelt meeles. Küll on aga viie aasta tagust kokkuvõtet tulevikus põnev lugeda. Ahhaa-elamused on kindlustatud meeldivate asjade üle mõtlemine ja nende üleskirjutamine võimaldab neid uuesti läbi elada, neist veel kord mõnu tunda. Aastaraamat on minu väline mälu, minu kõvaketas mu aasta kirkamate hetkedega. Ja selle käigus anname välja mõttelisi aastaauhindu erinevates kategooriates. Näiteks on mul tore kategooria aasta inimene. See on auväärne tiitel inimesele, kes oli sel aastal minu jaoks mingil põhjusel eriti tähtis. Võib-olla tegi või õpetas ta mulle midagi erilist? Võib-olla oli ta lihtsalt minu jaoks olemas siis, kui ma teda vajasin ja just sellisel viisil, nagu mu hing igatses. Siis on mul kategooria aasta uustulnuk. See tiitel läheb inimesele, kellega sain sel aastal tuttavaks. Mõnikord võib-olla Uuska hoopis taasavastatud vana. Kedagi, keda tundsin aastate eest ja kellega ma polnud ammu suhelnud. Igatahes selle aasta uustulnuka tiitli annan ma raadiomaja legendaarsele kõne õpetajale härmale kes laseb mul diktsiooni parandamiseks lugeda veinipudeli, kork hambus, selliseid lauseid nagu küürin, müürid, üürgas lüürik või prantsuslik rahupartnerlusprogramm. Ja siis on mul kategooria aasta kohtumine. Aasta jooksul on meil palju kohtumisi vana sõbraga klassikaaslasega, töökaaslasega või täitsa võõra inimesega, kes istus kõrval bussis või hoopis metsas, rästikuga või hingesugulasega või hoopis iseendaga või iseenda varjatud poolega. Kui oled pidanud oma käitumise kohta hiljem tõdema, ma ei tea, mis mul hakkas. Ma ei olnud siis justkui ma ise. Igal juhul on see kohtumine olnud mingil põhjusel tähenduslik. Õpetlik või lihtsalt mõnus. Mina olen pidanud küll sel aastal enese varjatud küljega tõtt vaatama. Ja kindlasti läheb mul kirjaga aasta kaunis hetk. Mõni hetk on nii ilus, et tahaks, et see kestaks kaua. Mõnikord on ju selline tunne, et tahaks öelda, ooo kaunis hetk. Oh, viibi veel. Kui on elus ilusam kui teine. Mõni hetk on kohe väga-väga ilus. Vastu päikest, vaatasitsas silmad pilu. Ja see oli. Ilus Williams samamoodi vaatasid Sammin. Ja su silmad olid kahtlustusest pilus. Et kas räägin vaid või armastan ma sind. Ja see oli. Mõni hetk on elus valusam kui teine. Mõni hetk on kohe väga-väga valus. Keegi oli mul, kes minult andeks palus. Tal oli põhjust. See oli valu. Kaua seisime ja tummalt seisin. 1000 korda, ise patusem kui sina. Aga sina olid see, kes andeks palub. Ma ei vastanud. See oli valu. Mõni hetk on, mis on hoopis isemoodi. Teise tuppa mul üles tegid voodi. Ise läksid ja siin nägin uksepilust. See, mis nägin, oli väga-väga ilus. Mõni hetk on elus ilusam kui teine. Mõni hetk on kohe väga-väga ilus. Mina magasin ja tunniksin peadmul silus. Sinu käsi. See oli ilus. Peresaade siis ma panen kirja ka aasta looduselamuse. Meie siin kivisel ja tuulisel maalapil oleme ju eriti õnnelikud. Meil on veel nii palju ehedat ja elusat loodust. Päike loojub merre, lumeräitsakaid langevad kindlale järvest, saab paljalt ujuda ja sügisel on metsad seeni täis. Augusti öised ritsikad, maikuised, Toome, helbed, jaanuaritorm ükskõik linnastunud saga oled, elusloodus on alati mõne või mõnekümne minuti kaugusel. Isegi linnast lahkumata võib vaimustuda Vikerkaarest vihma ja päikesepiiril või oravast pargipuul ja korraliku tormi saab nautida ka Tallinnas. Ilusat ja võimast looduselamust võib muidugi saada aga mujalt kui eestimaalt. Nii et siia kategooriasse panema kirja hetke looduses, kus kogesin looduse erilisust. Minul on sel aastal see hetk oma kahe suure pojaga Iirimaal mägedes. Ja siis on mul veel kategooria aasta tegu. Selle auhinna annan endale millegi eest, millega ma sel aastal hästi hakkama sain. Kõlavama nimega võiks öelda, see on aasta saavutus. Mõnikord ei pruugi see tegu üldse väljenduda asises maailmas. Võib-olla õppisin midagi selgeks, loobusin millestki või ületasin ennast. Alustasin midagi, julgesin teha midagi uut või jätkasin midagi rutiinset. Igatahes on see midagi, mille üle enese sees uhkustunne. Ja kui nüüd ausalt kõik ära rääkida, siis selle aasta saavutuse auhinna annan ma endale just tere saate eest. Minu jaoks on see olnud tohutu eneseületamine. Olen küll juba üle 20 aasta olnud õppejõud, mis tähendab seda, et avalikku esinemist ma ülemäära palju ei karda. Aga vot mikrofoni, seda ma kardan. Siin stuudios läheb siis, kui salvestus algab mikrofoni ümber põlema punane lamp. Mulle mõjus esimestel kuudel punase fooritulena mis teatavasti tähendab stop, seisab. Mu eesajukoor, lakkas punase tule süttides toimimast. Ja eesajukoor on teatavasti see aju osa, mis vastutab loogilise mõtlemise, eneseväljenduse, analüüsivõime ja huumorimeele toimimise eest. Minu aju ainus osa, mis punase tule süttides funktsioneeris oli roomaja aju, mis saatis selget signaali. Põgene. Või kui siis põgeneda ei saa. Teeskle vähemasti surnud. Sest põgenemiseks peaks ju kuidagi helirežissöörist mööda pääsema, aga seda ei saa. No ja katsu siis sellise ajuga saadet teha. Ilmselgelt kui mul poleks olnud kaasas kodus hoole ja armastusega ettevalmistatud teksti mamiseksin siin punasel kumava mikrofoni ees nagu jääkaru sooja ilmaga. Kuigi kõigil neil teemadel, mis saates juttu, võiksin ilma mikrofonid ta loengut pidada ka une pealt. Pärast esimest kuuldud saadet nutsin ma oma pere üllatanud silme all märjaks mitu pakki salvrätti. Veetsin unetu öö ja otsustasin nende kõrvade säästmise huvides edaspidi väljendada end ainult viipekeeles kirjalikult. Nii õudne tundus mulle mu hääl. Ajapikku on asi läinud ikka natuke paremaks ka ja mina, mikrofon oleme juba pisut sõbrunenud. Pisut. Igatahes siin ma nüüd olen ja tunnen enda üle uhkust, et ma ellu olen jäänud. Siis on mul aastaraamatus veel üks kategooria aasta esimene kord. Lapsena õpime ju kogu aeg uusi oskusi. Teeme midagi esimest korda. Igal aastal võiks teha midagi esimest korda elus. Tantsida Rumbat. Pesta hambaid vasaku käega, juhul, kui oled paremakäeline. Minna terapeudi juurde oma hingeasju arutama, uisutada, proovida mingit uut toiduainet, minna laulukoori, annetada tulekahju ohvrile, lamada lumes ja teha lumeinglit, laulda mutionu laulu, põdra majaviisiga, osaleda mõne MTÜ töös, õppida tegema vahet kitsemamplile valgel, kärbseseenel, külastada mõnda Eesti väikesaart. Teel tähendan ma üles aasta toiduelamuse, aasta reisi ja aasta kultuurielamuse. Kultuurielamuse tiitli saab mõni etendus, kontsert, näitus, film, Raamat, tele või raadiosaade või ka mõni spordisündmus. Aga eriti mõnusaks läheb meenutamine siis, kui otsin nominenti kategooriale aasta naudingud. Tulevad siis meelde metsmaasikad või aeg iseendale. Millegi tegemine või vastupidi, mitte millegi tegemine. Kallima embuses tehtud jalutuskäik, tantsimine, ilu loomine või ilutarbimine. Nauding tehtud tööst. Nauding on sageli meeleline kogemus. Seegas rõõmustab silma või kõrvamaitse või lõhnab hästi. Tundub käe all mõnus katsuda. Mida erksamad on meeled, seda meelelisem võib olla nauding. Mõnugurmaanid teavad, et nauding on olla vaataja, kelle silmades on ilu. Aga muidugi kindlasti oskab meelde kõrval nautida nii aju kui ka keha. Nautimiseks on vaja olla kohal. Nautimiseks on vaja siin ja praegu kohalolemise oskust kiirustades me ei suuda väga paljusid nüansse tajuda. Ei toidul, ilul ega elul. Seksist rääkimata. Nautimiseks on vaja aega. Kiirus on efektiivsuse teenistuses, ent töötab nautimisele vastu. Ja nauding teatavasti toodab heaoluhormoone, mis teeb inimesed lahkemaksja sõbralikumaks. Ja sellele kategooriale nominenti otsides mõnulen ma ikka mõnuga. Üks mu lemmikkategooria on aasta naer või nali. Naeru peetakse parimaks rohuks paljude hädade vastu. Ja see ei ravi küll nakkusliku kiilaspäisust, aga tõhustab immuunsüsteemi paremini kui C-vitamiin. Ehk teisisõnu on see ka aasta ravimikategooria ja sellest ravimist üledoosi saada on võimatu. Ja tore on meenutada kaasta rõõmu. Rõõmustada võib ju mille üle iganes. Lapse esimeste sõnade, Tööalase õnnestumise lotovõidu välja magatud, une, uute skandaalide kuuseriisikad, kingituse, kiituse, perekondliku lauamängu õhtu mõnusa suusamatkasõbraga koos oldud nädalavahetuse või iseendaga kvaliteetse üksinduse aja üle. Peresaade. Ma jagan tiitleid väljaga rasketele emotsioonidele ja seda eelkõige sellepärast, et tagasi vaadates on huvitav jälgida oma emotsioonide muutumist. Teiseks, rasked emotsioonid viivad meid tavaliselt oma mugavustsoonist välja. Ja areng toimub teadupärast just väljaspool mugavustsooni. Pealegi, igal katsumused on potentsiaali olla arenguhüppelaud või põhjatu soo. Nii mõnigi takistus on hoopis võimalus oma mingil varjatud kujul. Üks raske emotsioonikategooria on mul aasta hirm. Igaüks meist pelgab midagi, mõned kasse, teised ämblike, kolmandad avalikku esinemist, neljandad üksindust, viiendat kõrgust. Seda, et ma pole piisavalt hea. Et mu lähedasega juhtub midagi. Et ma ei tule rahaga välja. Püüad mu kallim ei armasta mind enam. Või et mu armsam ei saa minust aru või et kukun tööalaselt läbi või kardan mingit paha haigust. Või painab mind, mida teised minust arvavad, kui ma midagi teen või tegemata jätan? Oma aasta hirmulan huvitavat sõnadeta. Ja siis saab auhinnaga aasta lollus. Gilberti sarja looja Scott Adams arvab, et iga inimene on mingil ajahetkel idioot. Ma siiani polegi suurt midagi lisada, kui ehk ainult seda oskama lolluste üle muiata, sest ilma nendeta ei saa. Kõigi ja mõnikord võib tunduda, et tahaks mõne lolluse koha pealt Küldi liit nuppu vajutada öeldu suhu tagasi võtta ja alla neelata. Aga kui mingi asi tundub tagantjärele jabur, võib loota, et oled ju vahepeal arenenud. Ja siis on mul kategooria aastaora sa nagu Oscarite maailma kuldvaarikas. Selle ebaihaldatava tiitli saab keegi või miski, mis mul sel aastal meelehärmi viha või pettumust tekitas. Keegi reetis usaldust, keegi jäi võlgu, keegi solvas. Keegi oli ülekohtune, keegi ei täitnud lubadust, keegi ahistas, varastas, valetas vägivallatseja või pani häbi pärast maa alla vajuma. Aga ora võib mõnikord olla ka haigus või halb ilm. Tore oleks, kui ora poleks. Aga ega ora tulemata jää, lohutaks siinkohal optimist. Mis on tore, on see, et kogemus näitab, et mõne aja pärast tagasi vaadates on Orad vajunud ajahõlma. Nad ei torgi enam nii teravalt. Sel hetkel, kui ora ikka väga sügavalt sisse puurib, on alati valus. Aga kõik läheb mööda. Iga valu lõpeb kord ja aastad aitavad Oradega rahu sõlmida. Minul on küll nii, et vaatan tagasi oma aastaraamatule, mida ma pean juba vaat et varsti 20 aastat ja mõtlen, et oh küll sel aastal veel ikka ora, mõtle, millele ma andsin oma energiat külma, elasin seda nii tugevalt üle ja tänasel päeval pole see teema enam üldse aktuaalne või valus. Aasta kurvastuski väärib mäletamist. Kurbus tuleb peale, kui oleme midagi või kedagi kaotanud. Kui peame lahti laskma millestki, millest me lahti lasta ei taha, siis me kogeme leina. Leina teostatakse tavaliselt küll surmaga, aga lein on palju laiem mõiste. Mõnikord seostub lein ka positiivsete elu tundmustega. Näiteks saab su laps suureks ja iseseisvus, see on ju küll rõõmus sündmus, entsa kurvastab tema lahkumise üle. Või sünnib peresse laps. Aga sa kurvastanud natuke selle üle, paarisuhtele enam aega ei jagu. Püüad sa magada, isa? Või siis vaatad peeglisse ja möönad, et noorus on möödas. Ikka juhtub igal aastal ju midagi sellist, mis on kurbtõsine. Leinata saab suhte lõppu, tervise kadu, mingi toreda kooslusele hakkamist võib-olla katkes sõprus või paarisuhe. Leinas on palju erinevaid tundeid, viha, süü, tühjus, igatsus, aga eelkõige siiski kurbus. Siis saab alati auhinnaga aasta õppetund. Elu kipub meid õpetama ja kui meil jätkub oidu õppida, siis areneme kui ei, siis kannatame. Elu tahab meid mõnikord õpetada ka siis, kui me ise parasjagu õppida ei taha. Aga ega õppetunnid muidugi ainult valule ja vigadele järgne. Mõni õppetund tuleb õnneks ka ilma sinise silma ja lõhkise huuleta. Ja siis mulle meeldib ka kategooria aasta mõtte. See võib olla mõni raamatust või filmist või sõbralt kuuldud lause. Või minu enda sõnastatud mõte, mis on aja jooksul peas selginenud ja mis on väärt meeldejätmist. Võib-olla olen käinud mõnel koolitusel, kus sain mõne iva, mis vaikselt idanema hakanud. Aga võib-olla olen kuulnud mõnda forismi või vanasõna. Lugesin manud raamatut ja nentisin, hästi öeldud. Sel hetkel tundub, et küll see meelde jääb. Aga kunagi ei tea, millal mälu lendama hakkab. Mina vaatasin sel aastal näiteks filmi ristiisa ja mul jäi meelde Don Corleone õpetussõna. Ära kunagi vihkama vaenlasi, see hägustab su selget mõtlemist. Kui ma aastad silme eest läbi lasen, tuleb mulle alati meelde veel mõni kohtumine, sündmus, tegu või asi, millele mu aastaraamatus kategooriat polnudki. Kui see hetk on piisavalt ere, et väärib jäädvustamist, siis ma loon uue kategooria. Sel aastal sündis mul näiteks uus kategooria mõeldud, tehtud ja see juhtus nii, et hakkasin novembri lõpus mõtlema, mida selle aasta viimases peresaates rääkida. Ja otsustasin jutustada oma aastaraamatust. Kui olin mõtted selgeks mõelnud, tekkis mul küsimus, et miks ma nii toredast mõttest ainult raadios jutustan. See on ju nii suurepärane kink kõigile oma sõpradele ja tuttavatele. Selle idee võiks teoks teha. Ja üldse ehk tunneksid sellest raamatust rõõmuga paljud teised inimesed. Vaatasin kalendrisse ja nentisin, et selle idee teostamiseks selle aasta lõpuks jääb mul aega ja jõudlust ilmselgelt liiga väheks. Õnneks mu lähedased nii ei arvanud. Neile tundus, et kes teeb, see jõuab. Minu eelmisel raamatud on vajanud sündimiseks vähemalt poolt aastat. Aga tänu paari väsimatu hingejõupingutustele on jõuluks see logiraamat aastaraamat aasta eredad hetked jõudnud ka poelettidele. Kui olen aasta kokku võtnud, panen kirja ka selle, mida ootan järgmiselt aastalt. Nii põnev on aasta pärast vaadata, mis sellest soovist sai. Mis sai teoks, mis jäi unistuseks ja millega elu mu soove on täiustanud. Miks ma neist traditsioonidest üldiselt ja konkreetselt just sellest oma aasta kokkuvõtmise kombes täna nii pikalt jutustan? Aga sellepärast, et näen nende paaride puhul, kes teraapiasse pöörduvad. Et väga paljud paarid ei suhtle omavahel piisavalt. Ja egas ainult paaride probleem pole. Ka sõbrad pole sageli vastastikuse hingeeluga ja üksteise elus toimuvaga kursis. Aga võiksime ju olla. Targad ütlevad, et suhetes on inimese jaoks tähtsad kolm asja. Tunda, et ma olen oluline tunda, et ma olen mõistetud ja kuuluda kokku kellegagi, kes on mulle oluline. Seepärast valisingi aasta viimaseks saateks just sellise teema, et julgustada sind ennast kellelegi avama. Jutusta kellelegi oma aastast. See keegi võiks olla sulle oluline, kellega kuulud kokku sõpruses, armastuses või mõnes muus koosluses kas või palatis või kongis. Kuulaga tema aasta ära. Usun, et mõistate siis 11 pisut rohkem ja ehk kuulutega rohkem kokku. Seda võib teha ka suuremas ringis sõpradega või perega. Kui kuulad teiste aasta kokkuvõtet, saad ehk ise väärtuslikke ideid, milliseid hetki märgata ja väärtustada. Aga suurim väärtus peitub kindlasti selles, et saad rohkem teada, mis toimub su lähedaste elus ja hinges. Nii me seda emotsionaalset sidet ju loome. Selline jutustamine ja selle eelnev läbimõtlemine annab võimaluse aastat ja selle sündmusi uuesti läbi elada. Meenutada häid emotsioone ja kehvasid ka. Harva tuleb mingi katsumus meie ellu, ilma et ta tooks endaga kaasa mõnd õppetundi, mida üles tähendada. Tõsiasi on ka see, et mõni aasta võibki tunduda tuhm või tume ilma kirgaste hetkedeta. Ehk aitavad aastaraamatu kategooriad midagi helget siiski üles leida. Võib juhtuda, et esimesel aastal ei leiagi igasse kategooriasse väärilist kandidaati. Aga selline aastale tagasivaatamine võiks olla ka üks enesearengu tööriist. Nii õpi järgmisel aastal paremini märkama ja väärtustama erilisi hetki. Vaevalt, et sa jõudsid saate ajal selle aasta nii kiiresti silme eest läbi lasta. See protsess nõuab pikemat süvenemist. Võtta endale üks mahukas kaustik ja sea ise endale sisse üks tore aastaraamat kuhu mõtle ise kategooriad välja. Kuiseid inspireerisid minu aastaraamatu kategooriad siis õnneks on saated vikerraadios tänapäeval kõik järelkuulatavad. Sa saad need rahulikult üle kuulates välja kirjutada. Kui sa selleks aga ise mahti ei leia, aga mõte aasta kokkuvõttes sind intrigeerib, siis võid kinkida endale või lähedasele hoopis minu koostatud logiraamatuaasta eredad hetked. Ja nii tõmbabki tänasele saatele ja aastale joone alla. Aitäh teile, head pere, saate kuulajad. Mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul. Meile võib kirjutada aadressil peresaade ät r e. Nüüd tuleb ka peresaates väike vaheaeg. Järgmisel korral kohtun teiega juba uue aasta alguses. Ikka neljapäeval kell üheksa õhtul. Uue aasta esimeses saates teen kokkuvõtte sellest, mis sel aastal räägitud sai. Järgmise kahe nädala jooksul aga saate kuulata kordussaateid. Kordamisele tuleb kaks saadet, misjärelkuulamiseks on kõige populaarsemad olnud. Seniks aga soovin teile kõike head, head, täiesti uut aastat. Ma soovin sulle hea kuulaja meelerahu et tulla toime kõigi nende asjadega, mida elu ette veeretab. Mulle näib, et on keeruline unistada õnnelikkusest, kui sügaval sisemuses pole rahu. Rahu on kõikide heade tunnete alus. Rõõmuhetki saab kogeda ka siis, kui sisemist rahu pole, aga õnn teeb ikkagi pesa sinna, kus on meelerahu. Sestap rahu sinu meelde. Ja tulgu need muutused, mida uus aasta kaasa toob ikka heade killast. Hoolige üksteisest ja iseendast. Ärevust, ma tunnen sinu hinge alla ehk. Piiri laiali riide ja võtta neist ainult ka. Kas. Ei kuule. Ma pean leidma endale midagi. Meeleoota hetk. Mis tuule rektor Ootused masse viimaseni.