Tere, hea kuulaja, head uut aastat. Sa kuulad vikerraadio, saatesarja peresaade. Mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul. Milline iganes, eelmise aasta tonaalsus ka polnud. Loodan, et oled sellest välja sõelunud. Head ja eredad hetked. Muidugi, nii kerge on olla rahulik, kui kõik on hästi, kui muresid pole aega ja raha on piisavalt ning tervis on korras. Igapäevaelu aga pole enamikule meist enamasti lill. Stress on paljude inimeste argine kaaslane. President Lennart Meri kommenteeris üht käbarad seisu kunagi nii. Seis on sitt, aga see sitt on parema tuleviku sõnnik. Rahuliku meele üks olulisimaid oskusi seisnebki. Vabandust vulgarismi eest, mida ma nüüd pruugin, aga just selles itta sõnnikuks transvormeerimises et selle sõnniku pealt kasvatada viljakas uus elu. Igapäevaelu lennutab meie suunas alatasa mingeid probleeme. Erinevad inimesed suudavad neist ümber töödelda viljakaks sõnnikuks erinevad kogust. Mõned saavad justkui mustkunstnik kena žongleerida hakkama paljude probleemidega. Teisel niidab vaid mõni mure pikaks ajaks jalad alt. Ent igalühel meist on oma elus probleemid, kus oleme transvormeerijatena tõhusamad ja siis jälle kehvemad. Stress tekibki inimesel siis, kui ta peab ümber töötlema sõnnikuks rohkem sitta, kui ta hetkel jõudlust jagub. Eks siin on võimalik teha kolme asja. Vähendada seda stressi tekitavat ainest, mida peaks transformeerima, aga see pole paraku alati võimalik. Teiseks kutsuda endale keegi appi transformeerima ja kolmandaks jätta transvormeeritav ainese kogus samaks. Aga arvestades sellega, et transformeerimine väsitab, siis peaks suurendama neid tegevusi, kust jõudu juurde ammutada. Sestap soovin sulle uueks aastaks head transformeerimisvõimekust. Et see, mis eelmisel aastal tegi sind kurvaks, vihastas, saaks osaks su elukogemusest nõndanimetatud heaks sõnnikuks. Aga et see juputaks jäigi, päästaks sind. Loodan, et sa oled mõelnud sellele, kust energiat juurde saada. Et transformaatorina võimalikult tõhus olla. Energiat annab juurde näiteks puhkus, trenn, hea inimese seltskond, loodus ja uni. Me oleme transvormeerijatena mõnevõrra tõhusamad ka siis, kui oleme iseendast ja meis toimuvatest protsessidest teadlikud. Just seda eesmärki tahangi oma saadetega ellu kutsuda. Tõsta inimeste teadlikkust suhetest ja inimolemusest. Olen ühes saates juba öelnud, et kunagi ilmestas linnapilti ühe ehituspoe reklaam, mis teatas, et remont pole raketiteadus. Ja alati, kui ma sõitsin sellest sildist mööda, mõtlesin, et õige jutt, remont seda tõepoolest pole, aga suhted on küll raketiteadvusele läheneva keerukusega asjad. Me õpime koolis matemaatikat ja emakeelt üle 10 aasta. Ent sinu soid ja süntaksireegleid tunduvad kui lapsemäng. Võrreldes suhete toimimise mõistmisega. Ühes suhtes on nii palju rohkem muutujaid kui kõige keerulisemas matemaatilises võrrandis. Ja eks paljud meist on kogenud, et inimsuhted võivad tuua palju rõõmu. Aga need võivad olla ka suured stressiallikad. Paraku meile koolis paarisuhte toimimist eriti ei õpetatud. Tavalise inimese suhte teadmised tulevad oma päritoluperest ja sageli inimesed lihtsalt kopeerivad oma vanemate käitumist. Kui sulle öeldi, siis kui sa nutsid, et ära nuta siis intuitiivselt võtsid selle omaks. Ja ütled oma lapselegi või partnerile, kui ta nutab, lohutuseks ära nutta. Aga paraku see pole lohutav ütlus. Lohutav on hoopis see, kui uurid, miks ta nutab. Mida ta vajab sel hetkel. Kui sinul pole niimoodi kunagi keegi küsinud, siis intuitiivselt sa seda ka teha ei oska. Või õppisid näiteks oma kodunt, et kui vanematel oli probleem, siis nad sellest ei rääkinud. Esmapilgul tundub, et asjadest mitte rääkimine päästab suhteid. Tänasel päeval oleme teisel arvamusel. Eks karistamistki, sealhulgas ka rihmaga peeti vanal ajal igati mõistusepäraseks kasvatusviisiks. Nii mõnigi ütleb, et temast sai korralik inimene just tänu rihmale. Täna aga teame, et vits kui kasvatusvahend võikski jääda antiikaega. Aina rohkem on tänasel päeval inimesi, kes leiavad, et need vanaaja suhte ja suhtlemisoskused ei teeni neid enam. Et lihtsalt oma vanemate intuitiivne kopeerimine enam ei aita. Ja on vaja õppida uusi suhtlemisviise. Et oleks parem läbisaamine teiste inimestega ja iseendaga. Ka. Möönan, et uued suhtlemisviisid on alguses sageli võõrad ja ebamugavad. Toon oma igapäevatöös sageli seda näidet, kuidas ma ise õppisin pliiatsit käes hoidma. Õige pliiatsi hoidmise võte on teatavasti selline, et pliiats on pöidla ja teise sõrme vahel ja toetub kolmandale sõrmele. Ma ei tea, kus olid minu vanemate silmad, kui mina pliiatsitega sõprust tegin. Aga igatahes mina õppisin kirjutama nii, et pliiats toetus neljandale sõrmele. Nii et käsi oli peaaegu et rusikas pliiatsi ümber. Ja alles koolis õpetati mind ümber. Kirjutada, on uutmoodi lihtsam. Käsi väsib vähem aga mõnikord praegugi üle 40 aasta hiljem krabam pliiatsi kätte valesti ja toetan ta neljandale sõrmele. Nagu öeldakse, see on käe sees. Õpitud võte on kuidagi nii omane. Või need, kes on mänginud manud reketi mängu ja pidanud ümber õppima reketide hoidmise võtet. Uus asend toob kaasa parema löögi. Aga alguses istub reket uue hoidmisviisiga käes ikka kuidagi võõralt. Ümber õppimine on sageli üsna raske töö. Raskem kui esmakordne õppimine. Ja kui juba reketi ja pliiatsi hoidmise ümber õppimine on keeruline, mis siis veel rääkida uutmoodi suhetes olemisest. Kas ka sinul, hea kuulaja, mingi oskus, mida oled pidanud elus ümber õppima õppima uut viisi, kuidas midagi teha. Sest vana oli kass, väsitav, ebaproduktiivne või suisa ohtlik. Või oled sa parasjagu silmitsi iseenda mingi küljega, mis teadet vajaks pisut parendamist. Aga selle ettevõtmine tundub nii raske või lausa loomuvastane. Vikerraadio pere. Saade õppimisprotsessi üks osa on kordamine. Tänases saates teen ma kokkuvõtte eelmise aasta saadetest. Värskendame üheskoos mälu, millest sai räägitud, et järgmisest nädalast uute teemade kallale asuda. Ma alustasin saatesarja teemaga, kui oluline on perekond, ema, isa olemasolu ja nende suhte kvaliteet lapse jaoks. Selle olulisust lapse jaoks ei ole võimalik üle hinnata. Kumbki vanem on ju lapse geneetilise koodi allikas. Pool sellest allikast. Ja lapse esmane inimõigus on tundma õppida oma geneetilise koodi, algallikat, oma juuri. Mulle meeldib mõte, et vanemate ülesanne on anda oma lastele juured ja tiivad. Ja mitte ühelgi vanemal pole õigust kärpida oma lapse tiibu. Ega keegi seda ju meelega teegi. Aga seda ikka juhtub. Ja juhtub sageli sellepärast et vanemate enda paarisuhe pole õnnelik. Juhtub sellepärast, et vähemalt ühe vanema vajadused on suhtes unarusse jäänud. Või saavad lapse tiivad kärbitud. Sest tema enda vanematel on omaenda vanemate paarisuhtes ja nende kasvatusstiilist olnud vajakajäämisi. Ja vanemad pole osanud anda oma lapsele tiibu. Just sellepärast on oluline rääkida paarisuhtest ja perekonnast. Vanemad on lastele justkui maamärgid merel. Sadamasse turvaliseks sissesõiduks on vaja kaht maamärki. Tore, kui nad elavad rahumeelselt ja armastavalt ühe katuse all. See on lapsele parim. Aga ka eraldi olles on võimalik maamärkidena teha edukat koostööd ja lapse eluteed suunata. Lapsel on seda lihtsam kasvada. Mida õnnelikumad tema vanemad on? Olgu need vanemad siis koos või lahus. On imeline, kui vanemad jaksavad oma paarisuhet pikalt hoida. Müts maha kõigi nende ees. Päris paljud seda ei suuda. Suhe on kahe üksteise arenguks olulise inimese vaheline energiavoog. Ja kui energiavoog katkeb, siis ongi aeg suhteks ümber. Kõik meie ümber sünnib millalgi ja samuti sureb, kui aeg sealmaal on. Sestap teeme targalt, kui uurime, mis hoiab voogu käigus ja mis seda suhtevoogu aeglustab või suisa peatab. Tutvumise algfaasis oma partnerist kui tervikust ülevaadet ei oma. Võib-olla tõmbume oma partneriga sellepärast, et ta on nii tark või muheda huumoriga või ilus või edukas. Või hoopis kuldsete kätega või meeldivalt tagasihoidlik. Võib-olla oled sa ise ka tark või hindad head huumorit või oled edukas omal alal või rõõmsa meelega. Või olete mõlemad tagasihoidlikud? Ja alles hiljem selgub, et lisaks sarnastele joontele. On teil ka erinevad omadused. Et lisaks sarnasele tarkusele või töökusele on 11 rohkem optimistlik, aga teine, pessimistlik. Või lisaks sarnastele huvidele. Olete paraku väga erinevad ekstra Verdsuse ja intra Verdsuse skaalal. Üldiselt kipuvad inimesed siis, kui neil on suhe algusfaasis, roosiline, märkama rohkem seda, mis neis on sarnast ja mis neid ühendab. Ja kui asjad lähevad keeruliseks, märkama ikka seda, mis meid on erinevad. Eks aeg-ajalt tuleb endale meelde tuletada, et erinevused rikastavad. Aga tõepoolest, mõnikord teevad erinevused mingis elutähtsas valdkonnas elu hoopis põrguks. Suhe moodustatakse kahe inimese poolt selleks et rahuldada nii enda kui partneri vastastikuseid vajadusi. Loogiline ju ise peaks olema rahul ja partner peaks olema rahul. Mõistlik oleks enne suhte loomist tundma õppida põhjalikult oma vajadusi. Tark oleks õppida tundma ka partnerit enne kui temaga kooselu alustada. Aga tegelikult on muidugi hea küsimus, kui palju üldse on võimalik oma partnereid tundma õppida. Ja kas me iseennastki tunnen? Liiatigi me ju muutume kogu aeg. Meie vajadused on täiesti erinevad, sõltuvalt elufaasist. Hea suhte lihtne valem võiks olla midagi sellist. Heas suhtes on mõlema partneri vajadused rahuldatud. Ja hea suhte eeldus on et kumbki tunneb põhjalikult oma vajadusi ja annab neist ja nende muutumisest oma partnerile jooksvalt teada. Kõige suurem andmine on iseendast teada andmine. Kui me iseenda vajadustest teada ei anna siis kuidas küll partner selle ära arvama peaks? Aga meile tundub ikka, et kui armastab, siis loeb meie silmist ja energiaväljast. Me saame jagada inimeste vajadused kuude laia rihma. Need on intellektuaalsed vajadused, vestelda päevapoliitikast, käia teatris, rääkida ajaloost, raamatutest, ühiskonda puudutavast ja muudel vaimu virgutavatel teemadel. Siis on sotsiaalsed vajadused. Need vajadused määratlevad, kui palju vajab inimene aega üksi olemiseks. Kui palju aega veedetakse kahekesi koos kul laialdast suhtlemist, kumbki soovib oma sõpradega vanematega sugulastega töökaaslastega. Sotsiaalsed vajadused määratlevad, kas inimene on rohkem kodune, omaette või suurt suhtlusringi igatsev tüüp. Ja siia kuulub ka Maslovi kuulus kuuluvuse vajadus. Iga inimene tahab kuuluda mingisugusesse gruppi, b kollektiivi üksusesse. Et tunda oma usaldust teiste sarnaste inimestega. Head partnerid aktsepteerivad teineteise vajadust kuuluda gruppidesse, kuhu nad ka ise ei kuulu näiteks siis töökollektiivi või hobi või sõprade ringi ja on hästi kursis üksteise eludega. Kolmandaks on seksuaalsed vajadused. Need vajadused näitavad, kui sage võiks inimesel olla tema suguelu ja milline see võiks olla ja kas ta on monogaamia või paralleelsuhete harrastaja. Neljandaks on materiaalsed pragmaatilised vajadused. Siia alla kuuluvad füüsilist turvatunnet tekitavad tegevused nagu tööl käimine ja siis koduraha kinnisvaratransport logistikariided, söök ja esmatähtsa pragmaatilise vajadusena on kindlasti oluline võimalus puhata ja magada. Viiendaks rituaalsed vajadused. Siia alla kuulub vajadus mõtestada oma elu, areneda, näha kõrgemat plaani võib olla lugeda ka eneseabikirjandust. Religioossetel inimestel kuulub siia vajadus palvetada ja mõtestada oma elu läbi usu ja kuuendaks emotsionaalsed vajadused. Vajadus olla mõistetud, kogeda lähedust ja jagada kellegagi oma kurbust ja rõõmu, ilu ja valu. Ühesõnaga vestelda oma hinge puudutavatel teemadel ja sellest, mis toimub selle inimese ümber ja tema sees. Emotsionaalsed vajadused on nii eraldiseisev grupp kõikide nende vajaduste seas kui ka kõikide teiste vajaduste rahuldatuse näitaja. Hea intellektuaalse vestluse või intellektuaalse väljakutse puhul tunneme end emotsionaalselt tõstetuna. Hea seks annab lisaks füüsilisele rahuldusele ka emotsionaalse rahulduse. Tore sotsiaalne üritus või ka kvaliteetaeg iseendaga looduses täidab meid sügava õnnetundega mis on jälle emotsionaalne mõõde. Piisava materiaaltehnilise baasi korral kogeme turvatunnet. Ja teatavasti turvatunne on suhte üks emotsionaalne emad ala. Pole olemas õigeid või valesid vajadusi. Üksindust vajav inimene pole ei parem ega halvem rohket suhtlemist, nautimist inimesest. Ja kes on see Instant, mis määratleks, kas õige on seksida kord päevas nädalas või kuus? Ja kas õigem on oma valu lähedastega jagada või hoida seda enda teada ja lahendada oma dilemmad ise? Ühtedele on olulised vajadused kõigist kuuest sfäärist. Teistele on nende seas tähtsad vaid mõned. Probleemid tekivad partnerite väga erinevate vajaduste puhul kus kokkuleppele või kompromissile ei jõuta. Etteheited ja kibedus on rahuldamata vajaduste tulemus. Mõistlik on partneriks leida inimene, kellega vajadused klapivad kes oma potentsiaali rahuldada. Su vajadusi. Elus saavad aga kokku inimesed, kelle vajadused on sageli väga erinevad. Ja siin aitab vaid siiras huvi ja hoolimine oma partneri vajadustest. Kahe inimese kooselu saame enne räägitud vajaduste põhiselt kutsuda üheks suureks liiduks mis koosneb väiksematest alaliitudest. On pragmaatiline liit, mille keskmes on eluaseraha logistilised manöövrid ja koduteed sest koos on ju kergem. Siia alla kuulub ka vanemlik koostöö mis hõlmab paljusid praktilisi toimetusi lapse eest hoolitsemisel. On intellektuaalne liit, mille keskmes on vaimsed huvid. Suhe on kindlasti ka sotsiaalne liit. On ju hea, kui õhtul on alati keegi olemas, kellega minna välja või kodus teetassi, taga lobiseda. Suhe on emotsionaalne liit, mis pakub vastastikust hingelist tuge. Ja suhe, on ka seksuaalne liit. See on osa paarisuhtest. Hea seksuaalne liit suurendab kindlasti paari emotsionaalset liitu ja vastastikust sõprust mis on pikaealise suhte hädavajalik komponent. Ja seksuaalne liit ei tähenda mitte ainult seksuaalakti, vaid ka igapäevast, sellist vaibi mis hõlmab puudutusi, kallistusi, suudlusi, mängulisust süles olemist naeratamist, sooja ja hoolivat koosolemist mis teeb kehale ja hingele pai. Kõik need liidud on aga omakorda üksteisega väga seotud. Näiteks probleemid materiaalses või sotsiaalses liidus mõjutavad koheselt paari emotsionaalset liitu ja see omakorda toob kaasa häired seksuaalses liidus. Peresaade. Enamik suhteid algab romantilise faasiga mis ühel hetkel kerib end argipäeva gaasi, mille üks osa on tavaliselt võimuvõitlus ja sealt edasi on juba kaks teed. Üks tee viib teineteisest võõrandumiseni, kus mõned paarid jätkavad küll koos ühe katuse all aga nende hinged ei helise enam kokku ja mõned lähevad lahku. Teine tee viib aga pühendumiseni, kus paari armastus ja kokku hoidmine ajas kasvab. Neile baasidele sai sügisel ka terve saade pühendatud. Ja mõtiskletud sai ka teema. Kas iga paar peab ilmtingimata võimuvõitluse läbima, kas siis ilma selleta ei saa? Tõesti enamik suhteid jõuab võimuvõitluse faasi, see on väga normaalne. Inimestel on erinevad arusaamad, erinevad vajadused, erinevad väärtushinnangud, erinevad nägemused, kuidas elu korraldada. On tõepoolest üksikuid paare, kes suudavad oma partneri arvamust rahulikult ära kuulata ja leppida sellega, et partneril on erinev nägemus asjast. Ja kui teil on erinev nägemus, siis see veel ei tähenda, et see on valenägemus vaid lihtsalt, et nägemus on erinev. Enamus paare komistab paraku just selle taha et neile tundub, et partneril pole õigus, et ta teeb midagi valesti. Võimuvõitlus just seda ju tähendabki, et partnerid võitlevad teemal, kummal on õigus ja kumma nägemuse peale? Võimuvõitlus algab enamasti just siis, kui paari ellu tulevad raskused või mingi elumuutus toob endaga kaasa mingi vajaduse muutuse. Tavaliselt saavad paarid, kellel on väikesed lapsed või kes ehitavad kodu võimuvõitluse, ekstra arengu võimalusena kaasa. Ega me pereterapeudid ilmaasjata naljata, et tahad areneda, astu suhtesse, ehita maja või hakka ettevõtjaks. Evola võimuvõitlus algabki. Näiteks käisid mõlemad partnerid tööl ja olid oma ajas vabad. Ja sellel, kas sa jõudsid koju kell kuus või pool seitse, polnud mingit vahet. Aga lapse sünni järgselt teeb koju jäänud vanem sellest kojujõudmise teemast suure numbri ja algab võimuvõitlus. Pereteraapias öeldakse, et vaidlus eel on justkui kaks tasandit. Võideldakse pealtnäha küll mingil teemal, kas välisjalatsitega tohib elutuppa tulla või ei tohi. Või kas peab koju tulema täpselt lubatud ajal. Võib hilineda. Või et kui palju võib õhtu jooksul õlut tarbida. Aga igal vaidlusel On ka teine tasand. Ja see teine tasand on suhtetasand. Just see tasand toobki kaasa tegeliku võimuvõitluse. Kummal on õigus? Kui ma sõna jääb peale kumb kehtestab oma nägemuse? Nii tunneme, et vaidleme mingil sisulisel teemal aga tegelik võitlus käib hoopis suhtle määratluse tasandil. Pereterapeudid muigavad mõnikord, et asi pole selles, kummal on õigus vaid selles, kummal on rohkem õigusi. Enamik paare peab suhte määratluse võitluse paraku läbi tegema. See on loomulik. See, kui kiiresti faasid muutuvad ja millal võimuvõitlus algab ja kas ta ikka lõppeb, on muidugi väga individuaalne. Ma ei taha, et sul hea kuulaja jääks mulje, et pühendunud partnerid ei tülitse ikka tülitsenud. Aga nad tülitsevad rohkem sisulise tasandi teemadel ega jää nii palju ja nii pikaks ajaks kinni, suhtle määratuse tasandisse. Et kummal on nüüd õiguspositsioon ja voli kehtestada oma nägemus. Eluterve paindlikkus lühendab võimuvõitlust. Aga paindlikkust ei tohiks segi ajada alla heitlikkusega. Mõnikord annab üks partner alati alla ja nähtavat võitlust justkui pole. Ta on suhtes alati härjarollis ja annab oma partnerile võimaluse esineda jupiterile. Aga kui allaheitlik pool pole oma hinges partneriga siiski nõus ja salamahti oma sisemuses partneri vastu poriseb lõika sisemine võitlusvõõrandamisele teed ehitada. Aga loomulikult on võimu võitlusegi puhul erandeid. Ma ei saa kuidagi väita, et absoluutselt kõik baarid peavad selle läbi elama. Näiteks kui paaril ei tule, et eluraskusi, mida on küll pisut naiivne loota, aga mõnel õnneseenel äkki nii on või siis oskavad nad oma eluraskuste ajal olla üksteisele toeks, ilma riidu minemata. See eeldab aga üksjagu eneseteadlikkust ja väga rahulikku meelelaadi. Rohkem kohtab sellist meelelaadi juba elukogenud inimeste seas. Nad on õppinud ennast maha rahustama elama stressipartneri peal välja ja nad ei tee tühjast tüli. Ja mõnikord inimesed õpivad oma eelmistest suhetest järgmistes suhetes. Targemad. Vikerraadio pere. Saade partnerite vaheline usaldus on üks pikaajalise suhte võtmesõnu. Usaldus on just see, mis saab pihta, kui partnerid omavahel tülitsevad. Tüli ajal kaob aga sageli omavaheline kontakt. Me otsime oma partneriga kontakti kõikides oma suhete valdkondades. Nõndanimetatud suhete liitudes. Meil on vaja kontakti, et arutada oma partneriga logistilisi, pragmaatilisi ja materiaalseid küsimusi. Me otsime kehaliste seksuaalset kontakti. Me vajame emotsionaalset kontakti. Me tahame teada, kas partner on meie jaoks olemas ka sotsiaalses plaanis. Kas ta tahab veeta minuga aega koos meie perega koos või ta tahab olla omaette. Paljudele inimestele on vajadus ka intellektuaalse kontakti järele arutada oma partneriga mingil talle olulisel teemal. Ja loomulikult tekivad inimestel mingites liitudes probleemid. Iga partneriga kaasnevad mingid probleemid. Probleeme on kahte tüüpi. Ühed probleemid on lahendatavad, teised paraku mitte lahendatav probleem on selline, kus partnerid jõuavad aja jooksul mingile kokkuleppele. Heaks analoogia on siin tervisehädad, meil kõigil valutab mõnikord pea ja see on lahendatav probleem. Võib juhtuda, et murrad jala, seegi kasvab kinni ja probleem lahendub. Mõni haigus, näiteks nohu, läheb nii üle, et polegi vaja lahendust otsida. Paljude haiguste puhul oleme ise tervenevad. Aga osad haigused on kroonilised. Nii on küpsemas eas teatud tüüpi tervisehädad kellel seljavalud, kellel põlvevalud, kellel vererõhu mädad jääga kroonilised haigused ainult kõrgema eaga kaasas käib. Ka noortel esineb kroonilist suhkruhaigust või seedimise hädasid ja neid ei saa välja ravida. Me õpime neid leevendama, õpime nendega koos elama. Ka partneriga kaasnevad kroonilised suhtehädad, mida saab leevendada, kuid millega tuleb üldjoontes pigem õppida elama. Alati, kui valida endale partneri, tuleks vaadata, kas need probleemid, mis koos partneriga tulevad on sellised, millega suudad ülejäänud elu silmitsi seista. Sest ega need kuskile ei kao. Ja kui ei suuda, siis suhtest asja isa. Ideaalis valime endale sellise partneri kellega kaasnevate krooniliste probleemidega suudame elada. Kroonilised probleemid võrsuvad tavaliselt erinevate isikuomaduste, väärtushinnangute või elustiili pealt. Näiteks üks on optimistliku ellusuhtumisega, teine vaatab elule pessimistlikult või on üks suur suhtleja ja teine ei taha eriti rääkida. Üks on Monogamme, teine aga soovib mitmeid suhteid harrastada. Kroonilised suhteprobleemid jäävad alatiseks ja sellest, kas me suudame olla suhtes austavad ja sõbralikud. Kas suudame nende probleemidega ilma teineteise kallal saagimata toime tulla või neid vähemalt leevendada? Sõltub nii suhte kui mõlema suhte osapoole vaimne tervis. Krooniliste probleemidega peab õppima elama. See ei ole suhtele ei ohtlik ega viiga lahutuseni, kui sellega oskad elada. Ja kui ei õpi sellega elama. Kui see teise partneriga kaasnev krooniline probleem on nii suur, et paar või üks paarilistest ei tule sellega toime siis saab see saatuslikuks. Ja suhe on edukas just sel määral, kui edukalt paar nende krooniliste probleemidega hakkama saab. Peresaade. Osades suhetes aga ei tule partnerid krooniliste probleemidega toime. Nad ei õpi nendega elama, nad lähevad neist järjest enam närvi ega oskama partneri häirivate joontega ka läbi huumoriprisma hakkama saada. Kui sa mõtled enda suhte peale ja nendele tülidele, mis su suhtes üles kerkivad siis märkad, et mingi üks ja sama probleem kerkib iga natukese aja pärast. See on justkui mingi igihaljas teema, sama vana asi uuesti ja uuesti ja uuesti. Partnerid väljendavad oma arvamust, aga kokkulepet ei sünni. Mis aga sünnib, on see, et paarilised krustreeruvad järjest enam ja enam saavad haiget. Ja usaldus muutub aina hapramaks ja emotsionaalne side üha lõdveneb. Mingi paar kakleb aastaid teemal, et üks tarbib liigselt vägijooke ja pärast seda mõneti vastutustundetu. Ühele partnerile tundub, et ta lihtsalt lõõgastuda. Teisel on kavastik. Kui saavad kokku kaks karsklast, siis alkohol neile kroonilisi probleeme ei tekita. Aga nemad võivad komistada näiteks lahendamatu probleemi otsa, kui üks neist tahab abielluda ja lapsi saada. Teine ei näe oma eluplaanis ette vallalisuse kaotust ja lapsesaamist. Kui saavad kokku kaks vaba hinge, kes kumbki ei taha end pikalt siduda mingite kohustustega ei teki neil probleeme laste teemadel. Aga neil võib juhtuda, et nad ei suuda otsustada raha kulutamise strateegiate üle. Üks on krooniline laristaja, teine krooniline säästja. Säästjal läheb kops üle maksa, kui teisel on jälle näpud põhjas ja ta turvatunne kukub kolinal kokku. Ja ta ei suuda aktsepteerida laristaja muretud Pillemist. Tema tahaks koguda tuleviku tarbeks, teine aga naudib hetke. Kui saavad kokku kaks säästjat, siis raha teemadel neli, ilmsel kroonilisi probleeme ei teki. Küll aga võib-olla nende krooniline probleem näiteks selles, et üks on suur metsasõber ja tahaks iga vaba hetke olla looduses. Teine aga kardab puuke ja ei tule raha eest ka metsa. Tema jaoks on linnakeskkond turvaline. Ümbrus. Kui saavad kokku kaks linna eluarmastajat, pole neil probleeme puukidega. Aga nende krooniline erinevus võib tulla hoopis sellest, et üks neist tahab teha palju sporti. Teisel aga ajab paljas mõte spordist ja higist südame pahaks. Kahel spordivaenlasel ei teki spordi teemadel kirglikke vaidlusi aga nende krooniline eriarvamus võib-olla hoopis teemal, kas kõrvalsuhted on lubatud või mitte. Üks väidab, et inimesed ongi Polugamised ja truudust polegi võimalik hoida pikemalt kui aastakese või paar. Teine aga ihkab Monogamised suhet. Kroonilistest hädadest saab välja ainult siis, kui püüad mõista oma partneri mätast. Püüad mõista, miks ta nii käitub? Sa ei pea seda omaks võtma ja armastama aga sa pead õppima sellega elama aktsepteerima. Ja selle nimel, et suhet hoida. Olete nõus tegema teatud kokkuleppeid, mis sobivad mõlemale poolele. Kui kokkulepet ei tule ja krooniline probleem on ületamatu huumorimeel ka appi ei tule ja partneri mingi isikuomadus, väärtushinnang või elustiil ajab nii närvi. Siis polegi midagi teha. Paraku oi kuidas tahaks tegelikult, et partneri isikuomadus, väärtushinnang või elustiili komponent muutuks. Mõnikord muutubki. Aga mõnikord ei muutu. Peresaade. Neil paaridel, kel parasjagu käsil tülitsemine, on suhteliselt sarnane arsenal. Kõigepealt kõige efektiivsem tüli üles tõmbamine käib nii, et üks partner lendab teisele järsult ja ootamatult peale. Ta ei kasuta viisakat ja lahket algustega. Küsi kallis, on sul hetk mind kuulata? On sulle praegu sobiv aeg, mul on üks teema, mis vajab arutamist. Vastupidi, ta avang on järsk. Või siis pöördubki esimene partner teise poole viisakalt ja delikaatselt. Aga teine partner vastab mingil põhjusel järsult. Sest tema jaoks pole asja arutamiseks praegu kas õige aeg või koht. Või ei soovida antud teemat üldse arutleda. Ja ta keeldub partneri kontaktivõtu soovist järsult. Psühholoogid on avastanud viis suhtlusviisi mida viljeledes on tüli garanteeritud. Selleks on esiteks kriitika. Kriitika on üks laastav suhtlusvorm. Me peame oskama oma suhtes vahet teha kaebusele kriitikal suhtes on normaalne, kui meil on aeg-ajalt esitada mõni kaebus. Kui midagi pole nii, nagu soovime. Kaebusele on kolm osa. Kuidas ma end tunnen siis selle olukorra kirjeldamine ja mida ma vajan? Näiteks mul on hirm, kui sa nii kiiresti sõidad, palun, kas sa saaksid sõita rahulikumalt. Kaebus kirjeldab olukorda kaebaja tundeid ja vajadusi. Selle kontrastiks väljendab kriitika enamasti negatiivset suhtumist, mitte olukorda, vaid partnerisse. Me ei kritiseeri tavaliselt mitte partneri tegu, vaid partnerit ennast. Ja kaks enamlevinud kriitika avangut on sa alati ja sa mitte kunagi. Sa sõidad alati nii kiiresti, ta ei hooli kunagi mu tunnetest. Teine komponent, mis garanteerib suhte halvenemise, on põlgus. Kui üks partner tunneb, et ta on kuidagi õigem, targem, parem hakkab austus teise partneri suhtes kaduma. Ja asendub põlguse sildistamise, naeruvääristamise, sarkasmi või küünilisusega. Põlgus toitub negatiivsetest mõtetest, mida see targem või muul moel end paremaks pidav partner oma peas teise partneri kohta haub. Kolmas komponent, mis garanteerib suhte halvenemise, on kaitseseisund. Vähemalt üks partner on pidevas kaitseseisundis ja nagu me teame, rünnak on parim kaitse. Üks partner küsib, kus sa käisid ja teine selle asemel, et vastata, nähvad, mis see sinu asi on? Üks partner märkab, sa oled kuidagi morn ja teine selle asemel, et selgitada, mis tal viga on, ütleb ega sa ise ka päikseline pole? Neljas komponent, mis garanteeriks suhte halvenemise. On ignoreerimine, partnereid e sind märkamegi, ta käib sinust mööda kui tühjast kohast. Olete ühes ruumis, aga pole teineteise jaoks kohal. Inimesed hakkavad oma partnerit tavaliselt siis ignoreerima, kui nad on negatiivsuse eest üle ujutatud või tahavad konflikti vältida. Aga kontakti taastada ei taha või ei oska. Sageli kaasneb ignoreerimisega kahjuks ka see, et selles seisundis me ei märka. Kui partner teeb lepituskatseid või kui ka märkame, siis me ei vaevu neid vastu võtma. Viies komponent, mis toob kaasa suhete halvenemise, on negatiivsus kehvas suhtes paari iseloomustabki. See, et ühe neutraalsest ütlusest kuuleb teine välja midagi palju negatiivsemat, kui too esimene, mõtles just see, kui neutraalsusele proovitakse partneri peas juurde. Negatiivsus ongi üks lakmustestidest, millega saab määratleda. Kaspar on suundumas karide poole. Näiteks istub üks partneritest pärast pikka ja väsitavat tööpäeva ja laste logistilisi manöövreid korraks maha ja võtab ajalehe kätte. Teine tõlgendab seda ka läbi negatiivsuse. Sa ei viitsi mind üldse aidata, aina logeled ja mõtled vaid iseendale, kuidas sul mugavam oleks. Sa igavene logard ja kas toon ehk härrale või prouale toiduga diivanile. See lause iseenesest sisaldas juba kriitikat, halvustamist ja sarkasmi. Kui need komistuskivid on suhtes, siis võib oodata sedagi, et hakkad pidevalt oma partnerit võrdlema kellegagi kas reaalse inimese kellegi teisega või oma väljamõeldud ideaali ka. Ja sageli ja partner võrdlustes alla. Ta pole nii lõbus, turvatunnet pakkuv, huvitav, seksikas, edukas või tore. Teineteise unistuste austamine. On üks paarisuhte edu võtmetest. Partnerid peaks suutma omavahel arutada, kuidas mõlema soovid, unistused ja nägemused sellest, kuhu suunas nad oma elu tüürivad nende ellu mahuksid. Mõlemal partneril on õigus oma vajadustele unistustele. Kui me ei julge oma partnerile avada oma vajadusi ja unistusi ning need enda sisse alla surume tõusevad maha surutud või salatud unistused mingil teisel hetkel alul rahulolematus Ena siis ärritusena ja lõpuks komplektina. Kui me anname endast oma unistustes teada aga partneri austa neid ei taha neist midagi teada või veel hullem, naeruvääristab Me vajadusi ja unistusi ootavad suhet peagi karid. Iga unistus on ju omamoodi ilus ja õiglane. Ja heas suhtes on partnerid teadlikud üksteise vajadustest joonistustest ka. Ning nad aitavad vastastikku üksteisel oma unistusi ellu viia. Siia see koer maetud ongi, miks suhted on keerulised, sest vajadused ja unistused on nii erinevad. Ja nende selgeksrääkimise asemel lähevad inimesed tülli. Suhe lõpeb enamasti mitte tülitsemise vaid hoopis vastastikuse kiindumuse, emotsionaalse sideme, turvatunde ja huvi kadumise pärast. Tülide järgne pikaajalises solvamises, andestamatuses ja leppimises. Hindumine närib suhet kui rooste metalli. Ka pisike asi võib mõnikord hõõruda kehaverele. Näiteks vaid paar liivatera soki sees võib mõningase käimise tagajärjel tekitada jalale valusa lilli. Tüli on nagu liivatera. Kui seda mitte minema pühkida võib too liivaterale sarnaselt nühkida hingeverele. Nagu ütlesin, kõigil paaridel on lahkarvamused ja enamus neist tülitseb. Sugugi, aga mitte kõik ei kasuta lepituskatseid. Just lepituskatsete efektiivsusest sõltub ka suhe taastub endisele emotsionaalselt heale tasemele. Või hakkab mööda spiraali vaikselt allakäigu suunas liikuma ja tasahilju vastastikust usaldust kaotama. Just lepituskatse on see, mis selle liivatera tüli ära pühib. Ma loodan, et sain eelmise aasta saadete olulisemad teemad siin kokku võetud. Kui tahame luua paremat maailma, siis eelkõige saame sellele kaasa aidata, kui hoiame oma lapsi, kes loovad ühel päeval meile selle uue Eesti. Aga me saame oma lapsi hästi hoida ainult siis, kui me saame iseendast aru. Kui mõistame, miks me tõmbume teatud inimestega, mida me vajame, et olla õnnelikud. Mida suhetest ootame ning kuidas suhte raskema poolega erimeelsusega toime tulla. Mul on sulle hea kuulaja edasi anda ka veel üks armas uudis Eesti pereteraapiaühingult. Nimelt otsustas meie ühing Eesti 100 kinkeürituste raames korraldada oma liikmete pereterapeutide poolt 100 tasuta loengud peresuhetest kõigist sellega seonduvast üle kogu Eesti. Infot selle kohta, kas midagi on toimumas ka sinu kodu lähedal saab Facebooki lehelt 100 tundi suhete heaks. Aitäh sulle, heapere, saate kuulaja. Mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul. Meile võib kirjutada aadressil peresaade hätte R E. Ja loomulikult saab meid järelkuulata endale sobival ajal vikerraadio kodulehelt. Kohtumiseni järgmisel neljapäeval õhtul kell üheksa. Siis on jälle aeg kutsuda külaline. Sedapuhku külastab peresaadet pereterapeut Naatan Haamer juttude leinast. Me tunneme leina, kui peame lahti laskma kellestki või millestki, mis on meie jaoks armas või tähenduslik ja millest me lahti lasta ei taha. Räägime leinast laiemalt kui ainult surmajärgsest reaktsioonist. Leinata saab ka nooruse või tervise kadumist, sõprussuhte purunemist, lapse iseseisvumist või lahkumist kodunt. Seniks aga soovin teile kõike uut ja head hoolige üksteisest ja iseendast.