Tere, hea kuulaja, sa kuulad vikerraadio uut saatesarja peresaade. Mina olen Katrin saali, Saul oma igapäevast leiba teenin maa pereterapeudina. Ja ilmselt just sellepärast usaldaski vikerraadio mulle loomiseks uue saate mis räägib perest, suhetest ja neist muredest ja rõõmudest, mis suhete ja kooseluga kaasnevad. Tänases saates tutvustan ma, millest meil järgnevates saadetes juttu saab olema. Mõtisklen, miks pere on meile nii tähtis. Ja saate teises pooles võtan luubi alla, mida psühholoogid teavad sellest, miks inimesed tõmbuvad ja paari moodustavad. Sellest tõmbumisest kõik ju algabki. Miks Me tõmbume mingi inimesega ja miks meid samal ajal teised potentsiaalsed partnerid täiesti külmaks jätavad. Aga enne kui tõmbumise juurde jõuan, mõtisklen natuke perekonna tähtsuse üle ühe inimese elus. Kui ma ligi veerandsada aastat tagasi oma psühholoogiaõpingute alguses mõtlesin, millisele psühhoteraapia suunale võiksin spetsialiseeruda, oli mu eelistus pereteraapia näol kohe klaar. Mulle meeldis mõte, et perekond on süsteem. Süsteemiteooria, millel pereteraapia baseerub, ütleb, et süsteemi kõik osad mõjutavad 11. Me kõik sünnime perekonda, süsteemi ja selle süsteemi toimimine hakkab meid vormima. Ja kujundab meid just selliseks, nagu oleme. Mõtisklegem hetkeks kui paljude süsteemide osad me ise oleme. Ja kui paljudes süsteemidest me ise koosneme. Inimesena oleme ju autonoomsed süsteemid toimides oma kesknärvisüsteemi seedimise, vereringe ja muude elushoidvate süsteemide kogumina. Ja siis kuulume suurematesse süsteemidesse. Kuulume perekonda. Perekond omakorda kuulub veel suuremasse süsteemi laiendatud perekonda, mis hõlmab sugulasi. Ja siis kuulume kogukonda linna riiki. Maailma ja talupojaloogika ütleb lihtsustatult, et suuremal süsteemil läheb just parasjagu nii hästi, kui hästi läheb tema väiksematel süsteemidel. Paljud meist mäletavad vana klassikalist pits trupi koomiksit. Ülemusel on paha tuju. Võib-olla on ta seedesüsteem korrast ära või siis on ta närvisüsteem lühises. Ülemus kurjustab tööl alluvaga, too valab oma pahameele välja kodus naise peale kes omakorda oma stressi karjub välja lapse peale kes siis omakorda kiusab koera. Ja see vaene kiusatud koer lööb oma hambad ühtäkki järgmisel hommikul mööduvasse jala käijasse. Kes osutub selleks ülemuseks, kes eelmisel päeval mehe peale oma ängi välja elas. Ja nii see protsess eskaleerub. Hammustatud ülemus on eriti tusane ja valab oma pahameele välja jälle alluva peale. Ja nii see nõiaratas pöörleb. Ülemuse seedevõi. Närvisüsteem mõjutab ühtäkki mitmeid inimesi, koerast rääkimata. Oled ju kindlasti isegi kogenud kuidas see, kui kellelgi su pereliikmel on halb tuju mõjutab su enda seisundit. See nõuab üksjagu suurt enesevalitsemist ja mõnikord ka eneseületust, et säilitada meelerahu. Aga see ring saab loomulikult käia ka vastupidi, toredamalt. Ülemus, olgu ta siis sedapuhku naine, saab hommikul oma armastavalt mehelt kaasa suudluse ja kantuna helgest meeleolust, mida ta tunneb. Kuna tal on õnnelik paarisuhe, tunnustab ta tööl oma alluvat määratale preemia ja teeb oma töötajatele lühendatud tööpäeva. Allu, ostab koju tulles kaasa korvitäie maasikaid ja pirukaid. Ja ütleb kodus, et läheme täna toreda päeva puhul kõik hoopis piknikule. Ja ta mängib oma kooliealise lapsega, kuuleb ta jutte ja räägib talle, kui tähtis on olla sõbralikke lahke. Lapsel on nii hea meel, ta tunneb end armastatuna ja järgmisel päeval ta lohutab ning aitab üht klassikaaslast, kes matemaatikast aru ei saanud ja on seda hinge võtnud. Too sõber läheb koju ja räägib oma emale, et on leidnud endale koolis uue sõbra. Emal on sellest nii hea meel, et ta poeg, kellel sõprade leidmisega just kõige kergemini ei lähe, on leidnud endale uue kaaslase. Ja ta jutustab sellest õhtul õhinal oma mehele, kes rõõmustab koos naisega. Ja nii lähevad nad sõbralikult kaisus voodisse. Ja hommikul läheb see naine ülemusena jälle tööle. Ühe inimese seisund mõjutab väga paljude teiste inimeste välist reaalsust. Väline reaalsus see, mis toimub meie ümber mõjutab meie sisemaailma. Ja see, mis toimub meie sees kandub üle meie suhetesse. Nagu ütleb üks mu lemmikpoed on, et ükski inimene ei ole saar täiesti omaette. Iga inimene on tükk mandrist osa maismaast ja kui meri mullakamaka minema uhub, jääb Euroopa väiksemaks. Lapse jaoks on perekond, tema kasvukeskkond pere on lapsele sama, mis viljakas muld seemnele. Ka parim seeme kidub, kui muld on toitainevaene. Last mõjutab kõik see, kuidas tema elukeskkonnaks olev süsteem pere tervikuna toimib. Kas pere saab oma eluga hakkama? Last mõjutavad ka süsteemi sisesed omavahelised suhted. Ehk siis kuidas ema ja isa omavahel läbi saavad. Aga ka see, kuidas ema ja isa omaenda vanematega läbi saavad kuidas nad saavad hakkama tööalaste suhete ja väljakutsetega. Aga ka see, kuidas nii ema kui isa saavad hakkama oma sisemaailmas dressidega oma meeleolude ja väljakutsetega. Lapse enesehinnang ja minapilt ei teki iseenesest. Beebi jaoks algab kõik särast ema silmas. Lapse esimeseks peegliks on ema silmad. Kui ema vaatab last imetlema pilguga saadab ta sellega oma lapsele sõnumi. Et lapsuke on imeline, eriline, armastatud, väärtuslik. Ema pilk annab lapsele tagasisidet lapse enda emotsioonide kohta peegeldades lapse rõõmu, üllatust ja kurbust. Elu terves peres on nii, et kui laps jookseb ema juurde, et jagada mingit oma rõõmu siis peegeldavad ka ema silmad lapse rõõmu. Samamoodi kurbusega ei pea olema selgeltnägija, et arvata, mis toimub ühe lapse hinges kelle rõõmu kunagi ei tunnistata ega tunnustata. Ema silmadest saab alguse lapse enesehinnang. Just ema silmist kiirgub armastus loob selle vundamendi millele laps saab hakata looma endast positiivset ja armastusväärset enesekindlat kuvandit. Ema pilgu sära on lapse kasvukeskkonna tähtsaim tööriist. Tähtsam kui uhked lelud. Tähtsam kui vanemate sotsiaalne staatus, auto mark või ruutmeetrite arv kodugevetaval pinnal. Ema pilgu sära kannab endas armastuse kiirgust. Armastuseta laps kängub kui päikesevalguseta tain. Ehkki muidugi ka liigse armastusega saab tappa. Ka taim tahab saada piisavalt vett. Nii ülekastmine kui veeta jätmine on sama hukutava toimega ja ega taimel suurt vahet pole, kumba pidi ta otsa saab. Aga see säte Windows ema silmas sõltub paratamatult sellest kuidas emal endal oma elus parasjagu läheb ja kuidas ta iseendaga läbi saab. Emadus pakub sageli suure rõõmu kõrval varjunaga metsikut väsimust ja negatiivseid tundeid mis loomulikult mõjutavad tema silmasära. Mõnikord sära silmis suisa kaob ja asendub tühjusega. Lapse eest on justkui füüsiliselt hoolt kantud. Aga ema pilgust lapse hing pai ei saa. Ema keha on küll kohal ja teeb kõik vajaliku ära. Aga hing valutab või toimetab oma probleemidega. Need heidutavad tunded, mis röövivad tema silmast sädeme. Võivad tekkida paarisuhtest, mis lapse sündides ja rollide muutusest tihti pingestuvad. Need võivad tekkida eluraskustest või hoopis ema enda nõrgast enesehinnangust ja ebakindlusest. Ema, vaimne seisund sõltub sel perioodil ja muidugi hiljem ka sellest, milline on ta suhe oma mehega. Lapse isaga. Ema ja isa kujundavad lapse reaalsust. Lapse reaalsus on vanematevahelise suhte nägu. Mida õnnelikum on suhe, seda säravamad on ema silmad. Ja seda lihtsam on lapsel akumuleerida usaldust, muretust, särtsu ja elurõõmu et sealt ammutada jõudu täiskasvanuna. On imeline, kui vanemate vaheline suhe on hea. Aga isegi kui see suhe pole paremate killast, ent vanemad on nii palju küpsed, et lahendavad oma probleemid isekeskis jätab see lapse minapildi eluterveks. Veel meeldis mulle pereteraapiat oma erialaks valida siis mõte, et muutus süsteemi ühes osas toob kaasa muutuse kogu süsteemis. Maakeeli tähendab see, et kui peres kellegagi midagi toimub, kas tema tervisega tööga suhetega siis see mõjutab kõiki pereliikmeid. Võib juhtuda näiteks ju ka nii, et üks vanem näiteks isa haigestub näiteks vähki. Oleks naiivne arvata, et selle isa lümfisüsteemi probleem ei mõjuta kõiki selle pereliikmeid. Muidugi mõjutab. Tekkiv stress võib mõjutada ema tervislikku seisundit mis võib pingestada nii paarisuhet kui mõjutada võimet täita oma vanemlikke ülesandeid. Pereterapeudid ütlevad, et kui me näeme probleemselt käituvat last siis põhjuseid selleks tuleb enamasti otsida tema vanemate juurest nende suhtest, kasvatusstiilist või väärtushinnangutest. See tähendab seda, et peaaegu igat psühholoogilise probleemiga last saab aidata aidates hoopis tema vanemaid. Ning see tähendab ka seda, et viga pole peaaegu kunagi ühes inimeses. Paid enamasti düsfunktsionaalses suhtes mis on kahe inimese vahel. Tahame seda või mitte. Aga me kanname edasi neid käitumismustreid, mida oma päritolu peres õppisime. Üks ei oska rääkida ja oma tundeid väljendada. Teine valab keelelt kõik, mis meelel kohe oma partneri peale välja. Kolmas tõmbub endasse ja tunneb, et liigne lähedus on lämmatav. Neljas aga tahab olla pidevalt koos ja hullub üksindusest. Eks me kõik oleme oma päritolu pere poolt vermitud. Me kipume käituma sarnaselt oma vanematele või siis, kui eeskuju on väga negatiivne, püüame käituda risti vastupidi. Mõlemal juhul tuleb me käitumist mõjutav impulss siiski päritoluperest. Seega, kui ma oma pika jutu kokku võtan, siis suurim kingitus, mille vanemad oma lastele suudavad anda on toimiv, soe ja armastuses arenev paarisuhe ja toetav perekond. Kuna tänapäeval on palju lahutusi, teeb see lause ilmselt nii mitmetelgi meele mõruks ja hoolile. Kerkib küsimus. Kas minul polegi siis võimalik anda oma lapsele seda ülimat kinki? Sellest räägitakse tänapäeval palju, et ligemale pooled suhted lähevad lahku. Ja ega me väga täpselt tea, kui palju sellest teisest poolest, kes kokku jäävad tegelikult tõeliselt õnnelikud on. Ja muidugi mingi osa neist elab õnnelikku ja pühendunud elu aga mingi osa koosolijatest, kes küll elavad koos ühe katuse all, on hinges üksteisest võõrandunud. Ja uuringud näitavad, et 70-l protsendil kapseldunud ja teineteisest võõrandunud paaridest juhtub selline asi, et nad ei aset. Ta, või vähemalt üks partneritest ei aseta paarisuhet enam esikohale. Ja tal on mingil ajahetkel kõrvalsuhe. Ja vaid 30 protsenti neist staaridest, kes on kapseldunud, jäävad ka rasketel aegadel teineteisele truuks. Kuigi siin võib muidugi oma roll olla ka depressioonil või madalale enesehinnangul. Miks sellistest paaridest kumbki osapool ei pöördu suhtest väljapoole? See on ajastu märk. Teine või kolmas ring on tänapäeval suhteliselt levinud. Meie aja isikliku õnne ja arenguotsingud ei soosi enam laste pärast kokkujäämist, kui süda suhtes ei laula. Inimesed tahavad olla õnnelikud. Ühest küljest lahutatakse kindlasti liiga kergekäeliselt. Aga teisest küljest, ehk on suur lahutuste arv omamoodi ka märk sellest, et inimesed otsivad tänapäeval rohkem kui iialgi varem partnerit kelle kõrval tundub isiklik areng paremini kulgevat kelle kõrval süda laulab. Kunagi varem pole elu olnud nii selgelt isikukeskne soodustades ning julgustades isikliku õnne otsimist ning tähelepanu pööramist oma isiklikule arengule. Kohustused ja ühiskondlik norm ei hoia enam paarilisi koos nii tugevalt kui varem. Isikliku õnne otsing on ju praeguse aja inimõigus. Ja paljud löövad oma suhtele kindlasti liiga kergelt käega. Ometigi on hea, et lahutamine pole enam häbimärgistatud. Suhtest võib ja mõnikord peabki lahkuma, kui see enam üldse rahuldust ei paku ja aina negatiivseid emotsioone tekitab. Tõsi ta ju on, parim koht lapsel kasvamiseks asub kahe bioloogilise vanema armastava ja hooliva suhtes. Ja just nimelt suhtes, sest isegi kui kumbki vanem eraldi last küll armastab, aga vanemate vaheline suhe on külm või veel hullem, vaenulik on see lapsele kehvapoolne eeskuju. Suhe ei ole vangla, kus peab oma kaheksateistaastase või halval juhul eluaegse karistuse patustamise eest ära kandma. Kuigi hing selles suhtes ei laula ja süda rõõmustab. Ühe Ameerikas tehtud uuringu järgi on üle 80 protsendi täiskasvanutest, kes oma lapsepõlves pidid läbi elama vanemate lahutuse, nõus, et parem on omada suurt sumisevad segast kärgperet kui kaht vanemat, kes elavad koos, kuid teineteist ei armasta. Nad ütlevad, et ei soovi oma hingele, et vanem oleks loobunud oma õnnest tema pärast. Suhe on kahe üksteise arenguks olulise inimese vaheline energia ja infovoog. Ja kui kaob olulisus arenguks või kui katkeb voog siis ongi aeg ümber saanud. Kõik meie ümber millalgi elab millestki ja samuti sureb, kui aeg on sealmaal. Enne mõiste sõlmiti abielu ja loodi pere sageli pragmaatilistel, mitte niivõrd emotsionaalsetel põhjustel. Nii paranes elujärg, saadi juurde rohkem maad, vara, kaameleid või lambaid. Saadi lapsi, kes olid abiks kui tasuta tööjõud ja andsid vanematele mingi garantii tulevaseks vanaduspõlveks. Aga juba eelmise sajandi lõpus, kui suurem osa naisi osales tööturul muutus läänemaailma abielu tähendus. Majanduslikust ühendusest oli saanud emotsionaalne ettevõtmine. Emotsionaalne side on tänapäeval see liin, mis liidab partnereid. Emotsionaalne side tähendab, et sa oled minu jaoks olemas siis kui ma sind vajan. Just sellisel viisil, nagu mina sind vajan. Ja sellepärast suhted purunevadki, et aja jooksul puruneb emotsionaalne side ja õnneotsingud, just seda tähendavadki inimesed ikka otsivad ja otsivad kedagi, kes oleks neile suhtes emotsionaalseks toeks kellega kogeda lähedust ja keda usaldada. Oh kui hea on see teadmine, et keegi on minu jaoks olemas siis, kui mul on teda vaja ja just sellisel viisil, kui mul on teda vaja. Lapsena pakuvad emotsionaalset tuge lapsele vanemad. Sedagi heal juhul. Suureks saades otsime seda tuge partnerilt. Kui me tahame luua paremat maailma, siis mulle näib, et me peaks alustama pere kui kasvukeskkonna väärtustamisest. Et aga midagi väärtustada, peab seda asja õppima tundma. Ja seepärast olengi mõelnud, et selle saatesarja mõte on mõtiskleda perest, paarisuhtest ja kõigest sellega seonduvast. Miks pere on inimese jaoks nii tähtis ja kes üldse moodustavad pere. Definitsioon ütleb, et pere on inimeste liit, kes annavad oma panuse laste üleskasvatamises ja hoolivad kõigi lähedaste elukäigust. Aga pere on kindlasti ka energeetilised seosed. Ka surnud inimene jääb ju alati pereliikmeks. Siin ilmas pidada igavesed olema vaid surm ja maksud. Ma tunnen pakilist vajadust seda ütlust täiendada. Ma tahaks lisada, et ka lapsevanema staatus on igavene. Kes kordan, vanemaks saanud, kannab seda püha vastutust kuni surmani ja elab pereliikmena edasi. Teil pärast surmani. Ma tahan siin saatesarjas anda oma panuse sellesse, et me vanematena teadvustaksime, kui oluline on olemasolu lastele. Ja tänases maailmas, kus paljud vanemad Giron lapsed elavad lahus on minu jaoks eriti oluline teadvustada ka seda, et lapsele on tema, mõlemad vanemad, igavesti pereliikmed. Kontakt oma esivanematega annab inimesele väe. Ja selline saatus, kus sul on elus olev vanem, kes sind ei tunnista või ei soovi sinuga mingit kontakti lõikab inimese ära usast oma väest. Nii kasvab laps kui puu, kel on pooled juured läbi kaevatud. Lapse energeetilisi sidemeid bioloogiliste vanematega ei tohiks kunagi täiskasvanute egomängude pärast ohverdada. Lapsel on õigus tunda oma mõlemat vanemat tunda mitte ainult nimepidi, vaid päriselt läbi koosoldud aja. Mitte ükski täiskasvanute valu ei õigusta lapse eest tema tegelike juurte varjamist ning nendega tutvumise keelamist. Suhtest võib ja mõnikord peabki lahkuma. Aga oma lapse hülgamine on minu arvates surmapatt. Pere saab alati alguse paarisuhtest ning laste sündides lisanduvad partneritele vanemlikud suhted. Pereterapeudina tahan siinkohal eriti rõhutada, et vanemlik suhe just nimelt lisandub paarisuhtele, mitte ei vaheta paarisuhet välja vanemlikuks suhteks. Väga paljud suhteprobleemid traditsioonilistes perekondades, mis viivad lahku minekuteni, on tingitud just sellest kahetsusväärsest asjaolust, et laste sündides jääb paarisuhe unarusse. Oleks minu teha annaks ma kõigile sünnitusmajas beebiga väljuvatele vanematele kaasa sertifikaadi et nüüd on nad kahekesi koos selle lapsevanemad igavesest ajast igavesti heas ja halvas, tervises ja haiguses, rikkuses ja vaesuses, kuni surm neid lahutab. Just nimelt surm. Suhete jahenemine või katkemine ei muuda mitte midagi nende vanemlikud liidus. See on igavene liit, mida ei väära mingi force majeur. Ja ma lisaksin trükitähtedega säte, et teineteist ja lapse õigusi austavad vanemad on selle lapse esimene inimõigus. Ema annab ühe osa minust ja isa teise osa minust. Sealt võiks võrsuda sügav armastuse tunne nende mõlema vastu sest oleme nendega väga sügavalt seotud. Kui me ei suuda aktsepteerida oma vanemaid, siis on neil raske aktsepteerida ka iseend. Ja inimene tunneb end kindlasti kindlasti elus palju kindlamalt, kui ta on oma vanematega rahus. Sellepärast tahaksingi läheneda sellele saatesarjale pereteraapiale kohaselt süsteemselt ja mõtiskleda järgnevate saadete jooksul. Milline on hea suhte retsept, on selline valem üldse olemas? Etteruttavalt võin öelda, et natukene nagu isegi on. On teada, et suhe on kooslus, mis peaks rahuldama kummagi osapoole vajadused. Räägimegi siis neist vajadustest. Räägime ka sellest, millised on perekonnaelufaasid. Sellest on oluline rääkida, kõik algab ju enamasti nii sunnilt, keegi õhka enamasti suhte alguse romantilises faasis, et küll see mees või naine on taevalikult kahjustatud isiksusehäirega indiviid. Algus on ju alati tore. Tahetakse küll parimat, aga välja kukub nagu tavaliselt tülide võimuvõitlus. Sest paljudele tundub, et kui tekib võimuvõitlus, siis olen valinud vale partneri. Tegelikult on aga võimuvõitluse faas täiesti normaalne suhtefaas, mille kõik läbi elavad. Iseasi, kuidas ja mis saab edasi. Siis tahan kindlasti pühendada saate sellele, mis juhtub paarisuhtes, kui sünnivad lapsed. Kuigi noortel partneritel on romantilises faasis sageli uskumused väike laps, muudab nende suhted veelgi õitsvamaksja romantilisemaks, liites nad veelgi tugevamini kokku saab sageli lapsest liiti asemel hoopis lahutaja. Kuna lapsega kaasnevad elumuutused võivad vanemad romantilisest faasist üllatavalt kiiresti argipäeva ja võimuvõitlusesse lükata. Ühe uuringu kohaselt on paljud paarid kõige õnnelikumad just enne lapse sündi. Aga siis õnnetunne hakkab kahanema märgatavat. Miks nii? Siis ma arvan, et teeme kindlasti saatega perekonna struktuurist. Hästi toimiv all tavaperekonnal on sisemine struktuur ehk ülesehitus kus vanemate liit on hierarhiliselt kõrgemal ja lapsed on alumisel positsioonil. Vanemate vaheline koostöö seda tähendabki, et vanematele kuulub jagatud kodune võim, neil on autoriteet ja sellega seotult ka kohustused. Kehvemini funktsioneerivate perede juures toimub perejuhtorganis vanemate liidus aga võimuvõitlus ja või vastutöötamine. Mõningail juhtudel, kui ühel vanemaist pole mingit sõnaõigust, kui ta on liiga allaheitlik või otsustusjõuetu. Ning teine seevastu evib jälle liigset autoritaarsust või perekonna hierarhiline ülesehitus näha välja selline, kus üks vanem on kõrgemal positsioonil ja teine vanem on Kolslaste kaalumisel. Aga asjad võivad käest minna ka suisa selliseks, et üks vanem võib vanemliku liidu moodustada ning tõsta kõrgemale positsioonile enda kõrvale hoopis ühe lastest. Ning teine vanem, see allasurutud ja vähemate õigustega on alumisel positsioonil. Kuidas see omakorda mõjutab vanemate suhete laste turvatunnet. Sellele on põhjust pikemalt peatuda. Minu jaoks on väga põnev teemaga perekondades toimivat kolmnurgad mis juhtuvad siis, kui kahe inimese vahel läheb pinge nii suureks et haaratakse kolmas mängu pingeid maandama. Nii võivad näiteks olla vanemad tülis ja vähemalt üks aga mõnikord ka mõlemad vanemad püüavad saavutada lapse poolehoidu, et see oleks tema liitlane. Veel arvan, et võiks mõtiskleda sel teemal, mida üldse lapsed vajavad, et kasvada elu terveks empaatiliseks toimetulevaks. Kuidas olla vanem väikelapsele, mida vajavad teismelised? Kas on olemas pahad lapsed või on pahad lapsed siiski meie enda vanemliku oskamatuse viljad? Ümber ei saa ka seksist ja seksuaalsusest. Kirglik seks ei vii turvalise armastuseni, pigem viib turvaline kiindumus kirglikku seksini. Kui inimene tunneb end seksuaalselt tahetuna tõstab see koheselt tema enesehinnangut. Ja vastupidi, ka kui inimesel tundub, et keegi teda ei taha sööb see teadmine teda nagu võrgenkovi, toomingalehte. Räägime seksuaalsusest ka väikeste lastega perede kontekstis. Pikaajaline seksuaalse tähelepanu puudumine mõjub paljudele meestele laastavalt. Mehed, kel käsil lahutus draama räägivad teraapias sageli, et naise seisundit arvestades jäi seksuaalelu unarusse raseduse keskpaigast kuni uue peremudeliga kohanemiseni naise väsimuse taandumiseni ja kohtumiseni. Mõned mehed oskavad, et see periood kestis üle aasta. Ja kui peatselt sündis järgmine laps kestis, oli paat aastaid. Seepärast on sageli just väikeste lastega peredes kõrvalsuhte tekkimise oht reaalne. Naised alahindavad sageli seksuaalse suhte osatähtsust mehe jaoks just nimelt selle emotsionaalse sideme hoidmisel. Läbi aegade on mehed oma seksuaalsusega paremas kontaktis olnud. Väikelaste emadel jääb seksuaalsus sageli aastateks tahaplaanile. Mehed seevastu jällegi ülehindavad naise võimet hoida endas alal elurõõmu, rahulikku meelt ja seksuaalsust, kui nad on väsinud väikese lapse eest hoolitsemisest. Eriti siis, kui neil puudub mehe igapäevane tugi ja otsene abi. Mehe ja naise vahel toimub suhtes andmise ja saamise ringmees ootab paarisuhtest, et naine annaks talle soojust ja hellust. Sellesama soojuse ja helluse mõõdupuu on sageli seks ja muud intiimsused aga ka hea tuju ja elurõõm. Kui seksi ja elurõõmu pole, tunneb mees, et ta ei saa enam naise käest vajalikku eluenergiat mis on mehele justkui kütus reaalses maailmas toimetamiseks. Kindlasti on vaja rääkida ka sellest, miks suhted ja pered lagunevad. Kas selle vastu on rohtu või ongis ajastu märk. Kas arm roostetab? Kas lapse pärast peaks kokku jääma, kuigi suhtes hing enam ammu ei laula. Räägime kõrvalsuhetest, miks need tekivad ja uurime variante, mida pärast kõrvalsuhet teha. Lahkuda, suhtest, jääda suhtesse, maksta kätte. Tunnen sinu poolt. Tema terveid. Teema termiidi. Meil on põhjust uurida, miks paarilised suhtes üksteisest võõranduvad. Me teame, et oma paarilistest võõrandatakse suuresti kahel põhjusel. Esiteks inimesed lihtsalt tüdinevad teineteisest ära. Ja teiseks inimestel on ebarealistlikud ootused oma partnerile. Põhimõtteliselt pole ükski loomulik inimlik vajadus valega kurjast aga enamasti läheb sageli nii, et see konkreetne partner, kes meil on, pole siiski suuteline vastama kõikidele meie ootustele. Olgu need ootused siis finantsilised, seksuaalsed, intellektuaalsed, sotsiaalsed või emotsionaalsed. Või puudutavad nad meie soovijaid partneril oleksid mingid oskused sooritada mingid eluks vajalikke kodutöid. Ilmselt on sinulgi hea kuulaja selja taga mõni luhtunud suhe. Ja siis oled nähtavasti kogenud emba-kumba varianti. Kas sina või su partner lihtsalt tüdisite üksteisest või tahtis emb-kumb teisest midagi sellist, mida teine polnud võimeline pakkuma. Juttu tuleb ka ebaroosilisematest asjadest nagu vaimne vägivald. Mis üldse on vaimne vägivald? Räägime lahutusest, kuidas seda läbi viia, nii et see võimalikult vähe lapsi kahjustaks? Lapsi ei kahjusta, lahutus kui selline, et vanemad enam koos ei ela, vaid see, kuidas lahku minnakse. Räägime ka kärgperedest. Ja sellest, mis juhtub paari elus, kui lapsed kodunt lahkuvad. Kindlasti tuleks juttu teha ka psühholoogilisest esmaabist. Väiksemgi laps teab, mida teha, kui näpp sai viga või kui on palavik ja köha, et see ei muutuks kopsupõletikuga. Aga mida teha psühholoogiliste haavade puhul ise? Kuidas inimene saab end ise aidata? Kuidas leevendada tõrjutusest tekkinud valu, üksinduse painevad piina või ebaõnnestumisega kaasnevat ängi? Kuidas end ise aidata kriiside puhul? Me ei saa muuta seda, mis juba juhtunud on. Aga kindlasti saame midagi teha, et ise endale auku mitte suuremaks kaevata, kui juba augus istume. Mõned kaevavad augu sügavamaks, teised aga hakkavad pärast mõningast puhkust ja kosumist august välja ronima. Mida need, kes ronida jaksavad, teisiti teevad. Kes augus istuvad ja seal 100 surma läbi elavad. Räägime ka viimase aja psühholoogilise maailma moesõnast meeleteadlikkusest. Kuidas rahustada oma meelt? Kuidas uurida seda, mis toimub meeles kuidas lõpetada lõputu ketramine oma peas, kui midagi on juhtunud? Esimeseks teemaks valisin täna rääkida, miks mingid inimesed tõmbuvad omavahel nii, et nad otsustavad luua pere. Muinasjuttudes on asi lihtne. Prints komistab klaaskirstu otsa, armub selles lebavasse kaunitari ja on tehtud mees. Ja naised armuvad muinasjuttudes teatavasti alati oma päästetesse printsidesse peab ainult ootama. Punamütsike ootab hundi kõhus lumivalgeke kirstus. Okasroosike kedervarre kõrval. Rapuntsel pats torniaknast väljas ja Tuhkatriinu ahju kõrval. Siis tuleb see õige ja kõik ongi korras. Pahar elab õnnelikult koos, neil on palju lapsi ja kui nad surnud pole, elavad nad tänapäevalgi. Õnneks või õnnetuseks lõppevad muinasjutud just siis, kui romantiline faas on kõrgpunktis ja me ei tea mitte midagi muinasjututegelaste argipäevast. Muidu tuleks ehk välja, et ka nemad pidid pooltel juhtudel kuningriigi pooleks jagama. Ja teisest poolest elas mingi protsent õnnelikult harmoonias elu lõpuni. Aga teine pool mõtiskles aeg-ajalt oma partneri surmast. Mis siis paneb inimesi armuma? Teadlased on suhte algus teaduslikult uurinud ja siit võiks välja tuua mõned teooriad. Esimene teooria on bioloogiline. Mehed vaatavad, et naisel oleks hea terve väljanägemine. Et ta võiks olla nende ühisele lapsele hea ema. Ja naised vaagivad mehe positsiooni, sest see tagab turvalisuse. Tore oleks, kui mehel oleksid alfaisase jooned, et ta võiks olla tulevasele lapsele isa. Teine põhjus on sotsiaalne põhjus. See on nõndanimetatud sarnane klassikuuluvus. Sarnane sotsiaalne staatus. Haridus, finantsid, isikuomaduste pakett, mis siis hõlmab endas naljasoont, loovust ja heldust ja sarnane intellekt. Kolmas teooria on maskiteooria. See seisneb lühidalt öeldes selles, et igalühel meist on oma mask nägu, mida näitame välismaailmale. Ja me otsime sellist partnerit, kes mõjutab MINA pilti positiivsuse suunas kes suurendaks mu enesehinnangut. Kelle kõrval me ise iseendale meeldime. Neljas teooria pooldab keemiat ja ütleb, et inimesed tõmbuvad sellepärast, et see on puhas hormoonide ja feromoonide mäng. Minule endale meeldib viies teooria. See on kaasaegse paariteraapia panus nendesse teooriatesse, mis ütleb, et meie sees on üks kuvand. Kutsuge seda imago kujundiks. Ja see imago kujund ühendab endas meie ema-isa ja teiste oluliste mõjutajate kombineeritud positiivseid ja negatiivseid iseloomuomadusi. Just just kuulsid õigesti nii positiivseid kui ka negatiivseid jooni. Sel hetkel, kui me olime noored ja otsime endale partnerit on meie ümber tegelikult ju sadu inimesi. Ent ometigi jätab lõviosa neist meid täiesti külmaks. Me tõmbume selliste inimestega, kes kuidagi meenutavad meile mingit osa sellest kujundist. Me otsime inimest, kes klapib vähemalt mingil määral selle meie sisemise kujundiga. Sel põhjusel tõmbuvad näiteks alkohoolikute lapsed sageli alkoholilembelise inimestega. Mitte et nad vaimustuksid alkoholilõhnast ei vaid sellepärast, et selline partner tundub kuidagi nii tuttav. Nii omane, nii turvaline. Ta meenutab kuidagi lapsepõlve. Need inimesed, kes tõmbub, on selle sisemise kuvandi alusel tunnevad oma partneri puhul järgmisi tundeid. Esiteks, esimesel kohtumisel tekib tunne, kuigi oleme koos olnud, nii vähe on mul tunne, nagu teaksin sind. See on selline omamoodi tervjuu tunne. Teineteise seltsis on väga kerge olla. See on äratundmise fenomen. Inimene ei teadvusta seda, aga midagi on selles partneris sarnast kellelegi olulisega mu lapsepõlvest. Ja see sarnasus, nagu enne öeldud, ei pruugi üldse olla hea iseloomujoon. Teine tunne natuke hiljem, on selline veider, kuigi oleme tuttavad alles natukene, on mul tunne, nagu oleksin sind alati teadnud. Mul on selline tunne, nagu ma tunneks sind juba kaua-kaua. See on see nõndanimetatud ajatuse fenomen. Kolmas tunne, võib-olla järgmine, kui ollakse juba pisut rohkem tuttavad, kui ma olen sinuga, tunnen ennast nii tervikuna, ma pole enam üksi. See on siis selline nõndanimetatud ühinemise fenomen. Ja neljas tunne tuleb peale veel pisut hiljem. Ma armastan sind nii palju, et ei suuda sinuta elada. Seotus on nii suur, et ei kujuta enam ette eraldi eksisteerimist. See on vajamise fenomen. Meie kõigi ajud on niimoodi üles ehitatud, et seal on eesajukoor. Mis on loogika, rahuliku mõtlemise, analüüsi- ja huumorimeelekeskus. Ja meil kõigil on nõndanimetatud ürgse aju osa, mida tuntakse ka roomaja aju nime all. See aju osa liigitab enam-vähem kõike printsiibi alusel, et see inimene, kellega ma silmitsi olen üks kas kannab minu eest hoolt? Kaks mina kannan tema eest hoolt. Kolm temaga saab seksida. Neli tema eest tuleb põgeneda. Viis teda tuleb rünnata või koos temale. Ma alistun mingi osa Meroomaja ajust. Püüad kogu aeg taasluua lapsepõlve. Seega selle roomaja aju abil oma alateadvuses tõugatana ei valime partnerid välja mitte sellepärast, et ta on noor, ilus või mõjuvõimas. Ega sellepärast, et tema kõrval tundume endale toredamad vaid sellepärast, et roomaja aju on ta tänu sellele et sel inimesel on meid kasvatanud ja meid mõjutanud inimeste mõningad iseloomuomadused ajanud selle inimesena vanematega segamini. Meile tundub ta kuidagi turvaline ja usume, et ta suudab meie eest hoolt kanda. Nii nagu lapsepõlves kandsid meie eest hoolt meie vanemad. Kindlasti mitte kõik inimesed ei kohta oma eluteel imago partnerit. Sel juhul saab otsustavaks siis enne mainitud sotsiaalne sobivus suhte algul tunduv füüsiline kehakeemial põhinev kirg või pragmaatiline otsustus. Või siis pole tõesti kedagi teist paremat silmapiiril, aga üksi olla ka nagu ei tahaks. Kui need suurest kirest alanud suhe välja jätta, siis pragmaatiliste ja sotsiaalsete algustega suhted võivad aga muidugi ei pruugi olla vähem kirglikud ning seal pole ka erilisi tülisid, mis oleksid nii kirglikud. Vähem kirglik on selline suhe põhjusel, et roomaja aju otsib ikka veel seda õiget kellega tekiks äratundmine ja kokkusobimine. Kui nõrga imago sobivusega paar läheb lahku siis on seal tavaliselt palju vähem valu ja mõistlikud kokkulepped on kiiremad tulema. Lahku minnakse tavaliselt sellepärast, et huvi on teineteise suhtes lähtunud. Mitte sellepärast, et koosolemine oli väga raske, valus ja võimatu nägu seda sageli imago kujundi põhjal moodustanud paaridel on imago kujundi alusel moodustunud paaride puhel. On sage, et partnerid tülitsevad hoogsalt ja seda just sel põhjusel, et partner puudutab valusalt sinu lapsepõlvevalupunkte järgnevates saadetes, söövimegi, sellesse, millised vajadused on paarilistel suhetes ja miks osadel paaridel tundub elu kui lill olevat ja teistel jällegi nii raske see suhte värk tundub. Aga ongi aeg meie tänasele saatele joone alla tõmmata. Kohtumiseni järgmisel nädalal. Aitäh sulle, hea kuulaja. Sa kuulasid peresaadet? Mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul. Meile võib kirjutada aadressil Peresaade TRUE. Seniks aga soovin teile kõike head, hoolige üksteisest ja iseendast.