Tere, hea kuulaja, sa kuulad vikerraadio, saatesarja peresaade, kus luubi all on suhted. Mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul. Tänase saate teema on lahutus ja kärgpere. Kärgpere tähistab perekonna tüüpi, kus vähemalt üks vanem on loonud uue suhte. Vanadel aegadel moodustus kärgpere enamjaolt siis, kui surm lahutas partnereid ja lastega jäänud partner läks uuele suhteringile. Tänasel päeval moodustub suurem osa kärgperedes sellepärast et hoopis elu lahutab. Mitte surm. Lahkuminekud toodavad surmast oluliselt rohkem algmaterjali kärgpere tekkeks. Teine moodus kärgpere tekkimiseks on siis, kui naine saab lapse, nii, et isa pole juba eos olnud ema kõrval. Aga keskendume tänases saates just lahkuminekujärgsele kärgpere moodustamisele sest nii moodustub tänases maailmas kärgperesid kõige enam. Ühesõnaga, see on teise või kolmanda ringi pere kus on vähemalt ühel partneril laps, kelle bioloogiline vanem pole tema praegune elukaaslane. Mis siin salata, see on üks keeruline kooslus. Kärgperedega on natuke nagu pagulastega. Parem oleks, kui neid poleks. Pagulased võiksid elada rahulikult omal maal ja omas kultuurikeskkonnas. Aga tänane maailm on juba kord selline, et pagulased on ja me peame õppima, kuidas vastu võitjatena nendega hakkama saada. Pagulased peavad õppima, kuidas uues keskkonnas kohaneda. Niisamamoodi lihtne oleks ka kärgperede puhul öelda, et parem oleks, kui neid poleks. Iga laps võiks elada oma bioloogiliste vanematega õnnes ja rahus. Jah, aga umbes pooled kooselud purunevad ja paljudes neis on lapsed. Päris suur osa neist lahku läinud partneritest läheb uuele ringile ja moodustabki kärgpere. Ja see on just meie pereterapeutide töö. Anda nendele peredele eluterveid teadmisi, et selle kooslusega paremini toime tulla. Nii et lastel oleks võimalikult hea. Ja nii mõnigi kord on mulle öeldud, et pereterapeutide töö võiks hoopis ära hoida perede lagunemise, et kärgpered ei peaks moodustama. Jah, aga pereterapeudid pole paraku mingid imetegijad, et ühiskondlikke protsesse pöörata. Mitte kunagi varem pole elu olnud nii selgelt isikukeskne soodustades isikliku õnne otsimist. Kohustused ja ühiskondlik norm ei hoia enam paarilisi koos nii tugevalt kui varem. Isiklik areng ja õnn on ju praeguse aja inimõigus. Ja paljud löövad oma suhtele kindlasti liiga kergelt käega. Ent ometigi on hea, et lahutamine pole enam häbimärgistatud. Suhtelist võib ja mõnikord peabki lahkuma, kui see üldse rahuldust ei paku ja aina negatiivseid emotsioone tekitab. Tõsi ta ju on, et parim koht lapsel kasvamiseks asub kahe bioloogilise vanema armastava ja hooliva suhtes. Aga just nimelt suhtes, sest isegi kui kumbki vanem eraldi last küll armastab aga vanemate omavaheline suhe on külm või mis veel hullem, vaenulik on see lapsele kehvapoolne eeskuju tulevaseks eluks. Suve ei ole vangla, kus peab oma kaheksateistaastase või halval juhul eluaegse karistuse patustamisest ära kandma. Kuigi hing selles suhtes ei laula ja süda ei rõõmusta. Ameerika pereterapeudi Constance haaransi uuringu järgi on üle 80 protsendi täiskasvanutest, kes oma lapsepõlves pidid läbi elama vanemate lahutuse. Nõus, et parem on omada suurt sumisevad segast kärgperet kui kaht vanemat, kes elavad koos kuid teineteist ei armasta. Need inimesed ütlevad, et ei soovi oma hingele, et vanem oleks loobunud oma õnnest lapse pärast. Ja uuringud ütlevad, et nende inimeste õnnetunne on samasugune kui nende inimeste õnnetunne, kes kasvasid traditsioonilises peres, kus vanemad olid koos. Terapeudid näevad umbes võrdses koguses neid inimesi, kes on traumeeritud oma lapsepõlves juhtunud vanemate lahkuminekust kui neid, kes on traumeeritud sellest, et nende vanemad ei läinud lahku. Vanemate lahutus iseenesest pole veel mingi garantii traumeeritud saamiseks. Sageli on avalikult tülitsevad vanemate lapsed traumeeritud oma vanemate mittetoimivast suhtest juba ammu enne vanemate lahkuminekut. Samas peaaegu iga traditsioonilises peres kasvanud laps kogeb oma lapsepõlve jooksul tugevaid raskeid tundeid, kurbust, viha ja hirmu. Ja olgu siis selle stressi põhjuseks. Vanema raske haigus, perekonna keeruline finantsolukord, vanemate tülid, probleemid koolis, enesehinnangu agooniat, tõrjutus, kiusamine, luhtunud unistused või suhete sasipuntra Ad kas vanemate, õdede-vendade või sõpradega. Kõik need võivad last traumeerida. Mõnikord veel palju rohkemgi kui vanemate lahkuminek. Püüa leida oma tutvusringkonnast mõnd traditsioonilises peres võrsunud täiskasvanud inimest, kes saaks kinnitada, et tal puuduvad lapsepõlvest traumeerivaid kogemused. Ning suure tõenäosusega jääb sulle pähe käe sõrmi selliste inimeste üleslugemiseks üle. Enamus meist saab lapsepõlves emotsionaalselt millegagi tugevalt pihta. Nii see on. Lahkuminekujärgset traumad ei tulene lahkuminekust kui suhte lõpetamise protsessist. Mitte sellest, et mindi lahku vaid sellest, kuidas mindi lahku vanemate reaktsioonidest lahutusele ja sellele järgnevale elukorraldusele. Traumeeriv on vanemate sõda ning laste ees ja laste peal välja elatud valu. Kahjuks võivad kõik pereterapeudid oma praksises leida lugusid kus ekspartnerite vaheline liha, mis tuleb suhte purunemisest, on suurem kui nende armastus oma laste vastu. Ning sellisel juhul on koostöö muidugi hilisema eluterve kärgpere moodustamiseks keeruline. Miks siis on kärgpere nii keeruline peremudel? Kõigepealt muidugi just eelnevalt räägitud emotsioonide pärast, mis vanemaid pärast lahkuminekut tabab valu suhte purunemisest. Unistuste purunemine? Tunne, et olen läbikukkunud. Võib-olla ka hirm tuleviku ees tekitab inimestes väga tihti viha. Ja enamasti piisab ühest vihasest partnerist, et koostöö oleks keeruline. Sageli juhtub nii, et ekspartnerid süüdistavad 11 kõiges kõigest, mis on halvasti. Aga kuidas see Hiina vanasõna oligi, et see, kes süüdistab teist, tallan oma vaimsel teel veel pikk tee minna? See, kes süüdistab ennast, on poolel teel. Aga see, kes oskab elada nii, et ta ei näe vaeva üldse süüdistamisega vaid vaatab elu nägu, kui see elu on. Tema on kohal. Ja kui palju meie seast on neid, kes me oskame elada, nii et kui asjad lähevad keeruliseks, siis me ei süüdista oma partnereid. Ega neid vist palju pole. Ja oh oleks vaid see lahkuminek nii lihtne kui Jaak Joala laulus, et on armeil möödunud ja ees on lahkumine, jääd lahkuda saab ju ka sõpradena. Et las meeldiv mälestus meil möödunud päevist jääb. Enamasti nii roosiliselt lahkuminekud ei suju kuigi püüda sinnapoole ju võiks, sest vanemate rahumeelne ja lapse vajadusi arvestav lahkuminek oleks lapsele vaieldamatult parim moodus säilitada kontakt mõlema vanemaga mis on kärgpere eluterve kärgpere üks eeltingimusi. Narmelme ja ees meil lahkumine. Kas tõesti loodad sa, et õnn on igavene? Las meeldiv mälestus meil möödunud päevist jää lahkuda ei saa ka sõpradena. Kuigi seal ei, eks see hind on. Ja süüda siiga suguvõsa siis möödunud. Kui vahel tunned sa end veidi üksikuna, siis tea, et möödub see ta, saad sa rõõmu tunda, kui Silvis pisara kõiki ja su kaunid silmad on ju naeratus, eks loodu. Kuigi seal ei eksinud. Ja siis ta me siiga siis. Kui sa ei eksinud ja see, mida me seega siis möödunud Kärgpere teema on väga lai. Olen pärast eluterve kärgpere käsiraamatu kirjutamist viimased aastad töötanud päris palju kärgpereprobleemidega. Ja seepärast tahangi tänases saates rääkida just neist kärgperesid puudutavatest teemadest, mis vastuvõtu lenin, tõusevad kärgpere ühele kõige kuumemal teemale lapse elukorraldusele pühendanud terve järgmise saate siin ilmas pidada igavesed olema vaid surm ja maksud. Pereterapeudina tunnen pakilist vajadust seda ütlust täiendada. Tahaks lisada, et ka lapsevanema staatus on igavene. Kes on vanemaks saanud, kannab seda vastutust, kuni surmani. Oleks minu teha, annaks ma kõigile sünnitusmajast piiriga väljuvatele vanematele kaasa sertifikaadi, et nüüd on nad kahekesi koos selle lapsevanemad igavesest ajast igavesti heas ja halvas tervises ja haiguses rikkuses ja vaesuses, kuni surm neid lahutab. Ja just nimelt surm, sest suhete jahenemine või katkemine ei muuda mitte midagi nende vanemlikud liidus. Partnerite liidus küll ja sealt saab ära minna. Vanemlik liit on igavene liit, mida ei väära mitte mingi ports maroor. Ja ei halb haigus ega vaesus. Ja ma lisaksin sinna sertifikaati veel trükitähtedega. Et 11 ja lapse õigusi austavad vanemad on selle lapse esimene inimõigus. Märkimisväärsel osal lahkuminevatest paaridest siiski unud see ülalkirjeldatud eluline tõde isiklikku valuvaevas või peatsegi ajavate tunnete pöörises. Mõnikord on see tõepoolest mõlema partneri äratundmine, et suhe ei toimi ning huvi ja tahtmist seda parandada ei ole. Sagedamini leiab aga aset see variant, kus vaid üks partner otsustab edasi liikuda. Sageli annab põhjuse lahkuminekuks just uus suhe, mis tõotab ühele partnerile rohkem õnne. Ja tavaliselt on see teisele partnerile rohke valutooja. Heal juhul rakendavad vanemad pärast lahku minevat toimiva vanemluskava kus laps saab aega veeta mõlema vanemaga. Halval juhul on kontakt teise vanemaga harja pingestatud. Nagu ütlesin, partnerlussuhe võib lõppeda aga naisel ja mehel, kellel on sündinud laps, jääb vanemlik suhe kestma igavesti. Ideaalsel juhul asendab paarisuhet edaspidi sõbralik ja hooliv vanemlus kus mõlemal on endiselt kohustused ja õigused lapse suhtes ning kus hoolitakse ka ekspartnerist edaspidi kui kaasvanemast. Selline läbisaamine oleks eluterve ja see võimaldaks lapsel lõdvestuda. Laps ei pea varjama ühe vanema ees, mida ta teeb toredat teise vanemaga. Ja nii kumbki vanem rõõmustab, et ta lapsel on teise vanemaga hea koos olla. Kumbki vanem aktsepteerib, et teisel vanemal on õigus tuua lapse ellu kolmandaid isikuid. Paljudele kõlab see mõte iseendastmõistetavana muidugi kumbki vanem on endiselt lapse pereliige ja vanema valiku tagajärjel lahkuda paarisuhtest muutub küll peremudel kuid mitte tema vanemlik staatus. Paljudele aga tundub see mõte imelik ja üks partner justkui heidetakse perest välja. Jah, paarilised polegi enam pere, aga lapse jaoks on nad mõlemad endisel pere. Kindlasti eksisteerib lapsevanemate seas rongavanemaid, kes pole kasvanud vanemliku vastutuse vääriliseks. Nad tahavadki jätta maha nii partneri kui ka lapse. Sageli ei jäta uude suhtesse siirduja oma last maha, aga mitte rooma vanemliku tuima südame pärast vaid siiras usus, et nii on parem lapsele ja võib-olla kaiks partnerile. See stsenaarium käivitub sagedamini just meeste puhul. See on üks vanaaja lahutus, müüt et suhtest lahkuja peab uude suhtesse siirdudes eelmise vere maha jätma. Nüüdsel ajal teame, et igikestva vanemliku sideme ja lapse elu olulise kiindumussuhte pärast mõlema vanemaga ei tohiks lahkumineku tõttu kaduda lapse elust lahutusjärgselt kumbki vanem. Ja me teame, et uuele suhteringile minnes pole mitte mingit muud võimalust kui võtta oma esimese ringi last tulevase kärgpere täieõigusliku liikmena integreerida uude suhtesse ja olla talle võimalikult hea vanem. Jagades oma armastust, aega, tähelepanu, energiat ja raha. Paraku juhtub sedagi, et lapsega koos suhtest lahku vanem on nii pettunud oma ekspartneris et tahab seda unustada kui halva unenäo. Ometigi ta ei tohiks unustada, et ekspartner on lapsele ülioluline inimene. Just naistel on sageli see tunne, et ma lahkun koos oma lapsega justkui oleks laks naisama. Mõnikord läheb lahkuminek hästi, ekspartnerite vahele tekib rahu. Mine oma teed ja ela hästi. Ja ma võin kinnitada, et olen oma kabinetis näinud mitmeid lahkuminevaid paare, kes tõesti rahumeelselt istuvad koos ja arutavad, kuidas tehase oma lapsele võimalikult leebeks. Ja need lapsed pole saanud oma vanemate lahkukolimisest mingeid erilisi traumasid. Mõlemad vanemad on endised lapsele vanemad ja lapsel on kontakt nende mõlemaga. Teinekord aga pole ükskõiksusest ja rahust mitte mingit juttugi. Ekspartnereid või vähemalt üht kahest jääb pikkadeks aegadeks teisega siduma negatiivne emotsionaalne side mis väljendub vajaduses teisele pidevalt haiget teha või ära teha. Ja ühest hingepõhjani haavatud ja, või vihasest vanemast piisab et nende edaspidine jagatud vanemlus jätkuks võimuvõitluse areenil. Haavatuse viha tuleneb enamjaolt sellest, et ei suudeta partnerile kuidagi andestada. Et olla armastus. Otsa sai. Lahkuminekust kärgpere juurde liikumise peamine reegel on. Mõtle mis on lapsele antud olukorras parim. Kuigi nagu ennegi ütlesin, selge on see, et lapsele oleks parim, kui vanemad elaksid harmooniliselt koos. Peab siiski endale aru andma, et pikas perspektiivis ei tee last õnnelikuks ka kooselud, mida säilitatakse justkui kunstlikus koomas kuni lapse täiskasvanuks saamiseni kus üks või kumbki vanem pole rahul ega õnnelik. Lapsele on ju tema vanemad elu eeskujud, samasooline vanem on rolli eeskuju ja vastassoost, vanem on esimese paarisuhtemudel. Ja sellepärast oleks väga hea, kui laps näeb oma vanemate elutervet mahlast elusat suhet. Ja kui see suhe enam ei ole elus ja mahlane ja sõbralik ja lahke isegi kui ta ei ole enam vaenulik, aga kui sealt on lihtsalt nagu elumahlad välja voolanud siis see ei ole enam lapsele hea variant. Ja siis lahutuse järgselt on lapse jaoks nendes uutes oludes just parim, kui ta saab veeta aega piisavalt mõlema vanemaga. Paljud paarid elavad koos nii-öelda elutus suhtes, kus säde on kustunud. Ja see partner, kes otsustab lahkuda suhtest pole ilmtingimata halb. Ta lihtsalt otsustusjulge. Et lahkuda suhtest, mis tal enam midagi ei paku. Iialgi pole suhe vaid ühe inimese looming. Kuigi tihti just pöördub see nii, et see, kes läheb, on halb ja see, kes jääb, see on hea. Aga elu ei ole ju iseenesest nii mustvalge, et on olemas üldse hea ja halb. Gasell jutumärkides heal, kes maha jäi, on omavastutus selles, et suhe polnud kahepoolselt õnnistab kooslus. Ja sageli pole see vastutus teps mitte väike. Ja isegi sellisel juhul, kui suhtest lahkuja oligi partnerina kehvapoolne ei tähenda see veel sugugi, et ta vanemana oleks halb. Paraku maksavad paljud üksi jääjad uude suhtesse siirduvale partnerile kätte keelates talle piisavalt aega lapsega. Ja see on nüüd küll kivimist. Suuresti kukub kahjuks siiski emade kapsaaeda, kui mees on otsustanud suhtest lahkuda. Maha jäänud vanema suurim viga on kättemaks ekspartnerile tema väljakirjutamise näol lapse elust. Jah, eks seen eluterve talupojamõistus ütleb ka, et kui keegi on sulle väga haiget teinud sind petnud Su unistused purustanud siis parim moodus tervenemiseks on sellisest inimesest eemale hoida. Ta lihtsalt unustada. Nii mitmedki üksi jääjad valiksid selle mooduse toibumiseks. Ja kui last poleks mängus, siis nii ongi õige ja nii peakski, võikski teha. Aga laps on mängus. Ja sellest mängust sõltub lapse närvisüsteemi seisund, tema turvatunne ja tema minapilt. Ja siin tuleb mängu üks paradoks, see, mis aitaks paraneda üksi jääjal kahjustab last. Lapse nimel peab ekspartneriga suhtlemist jätkama. See võib mõnikord olla tõesti raske ülesanne. Antud olukorras peaks üksi jääja eelistama oma lapse huve kuigi see võib tema enda toimumisprotsessi aeglustada või saboteerida. Kumbki teguviis ei lapsest lahti laskmine siis selle poolt, kes suhtest tahab lahkuda, ega lapsest kinni hoidmine siis selle poolt, kes jäi partneri poolt maha, ei ole lapse huvides. Lapsel on õigus õppida tundma oma mõlemat vanemat temaga koos viibides. Sest öelge mulle, missugune teine moodus on õppida tundma oma vanemat, kui mitte läbi koosveedetud aja. Vähe sellest, lapsel on õigus kummagi vanema juuresolekul ka välja näidata, et ta teist vanemat armastab. Laste sügavad hingehaavad ei tule lahutusest vaid sellest, kui nad tunnevad, et nad peavad varjama ühe vanema eest oma teise vanema armastamist kõi, kui nad kardavad tunda teise vanema suhtes üldse mingeid positiivseid tundeid. Sest need teevad ühele vanemale kriipivat valu. Lapse elust teise vanema kustutamine või tema rolli pikendamine on aktsepteeritav vaid siis, kui see vanem on füüsiliselt või emotsionaalselt vägivaldne ega hooli lapsest üldse või on lausa pahatahtlik. Aga isegi siis on lapsel õigus seda vanemat tundma õppida. Kõik lapsed tahavad tunda oma vanemaid. Teine vanem on lapse poole geneetilise koodiallikas. Ja ma olen seda ennegi öelnud, et vanemate ülesanne on anda oma lastele juured ja tiivad. Ja kummalgi partneril pole õigust lapse tiibu kärpida ja teise vanemapoolseid juuri läbi lõigata. Aga seda teguviisi paraku nii mitmedki suhtest kibestunud inimesed teeksid. Ja välja ei lõigata mitte üksnes ekspartner, vaid ka temapoolsed, vanavanemad ja muud sugulased. Vanemad on lastele justkui maamärgid. Nagu navigatsiooni puhul, sadamasse turvaliseks sissesõiduks on vaja kahtmäe märki. Tore imeline, kui nad elavad rahumeelselt, ühe katusel. Aga ka eraldi olles on võimalik maamärkidena edukalt koostööd teha ja lapse eluteed suunata. Kui me vaatame kärgperemudelit lapse seisukohalt võiksid kõik täiskasvanud lapsevanemad ja ühe või mõlema vanema uus partner moodustada ühtse tiimi kelle kõigi eesmärgi huvi peale oma isikliku õnne saavutamise oleks lapsele emotsionaalselt stabiilse arendava kasvukeskkonna loomine. Kasvukeskkonna, kus ta saaks toibuda oma vanemate suhte lagunemisest Kasvukeskkonna, kus lapsel säiliks hea kontakt mõlema bioloogilise vanemaga ja tekiks uue suhte loonud vanema uue partneriga. Hea sõbralik suhe. Uut partnerit ei pea hakkama armastama, piisab kui teda austada. Paljudele kärgperekogemustega inimestele võib selline koostöös toimiva diili mõte tunduda, aga kui jutt rubriigist ulme ja unenägu. Koostöö asemel on nad kogenud konkurentsi vastu töötamist, viha ja valu. Ja nii võikski kärgpere olla nagu mesilassülem, kus on rõõmus sumin ja kus toodetakse mett. Mitte aga herilastele, kus on ainult üks tige sumin ja on torked. Ja veel kord torked ja siis veel kord torked. Lapsel kõige sügavamad traumad, millest kärgperede puhul sageli räägitakse, tulevad sellest, kui vanem, keda laps ise tähtsaks peab, tema elust kaob või sunnitakse kaduma. Lapsele jääb tema mujal elab vanem alati pereliikmeks. Ja õnnestunud lahkuminekujärgse suhtekorralduse puhul võib ka eemal elava vanema uus pere muutuda lapsele pereks. Meie ajastul ei pea pere moodustuma ainult inimestest, kes elavad igapäevaselt ühe katuse all koos. Tähtsad on hoopis energeetilised sidemed, mis hajuga siis, kui teine vanem elab eraldi. Isa on ikka isa ja ema on ikka ema üks ja ainus. Nii et see, mida ma oma pika jutuga öelda tahan, on see, et kuigi partnerite vaheline suhe lõpeb, ei tohi lõppeda endiste partnerite vanemlik liit. Sageli öeldakse, et lahkuminekud ja uute suhete moodustamised toodavad haavatud tiivaga lapsi kes on määratud igaveseks valu jõgedesse kümblema. Tegelikult on see nüüd, et vanema valiku tagajärjel kärgperre sattunud lapsest sirgub tingimata traumeeritud hingega inimene, kes tänu jutumärkides selle õige peremudeli puuduvale kogemusele ei suuda tulevikus samuti täisväärtuslikku perele õlada ei tule haavatud tiivaga lindu. Kui vanemad teevad head koostööd. Peresaade. Ja siin ongi esimene suur väljakutse vanematele. Vanemate nägemus sellest, mis on lapsele parim erineb sageli nagu öö ja päev. Kuigi pole olemas üht ja ainust õiget mudelit, mille alusel kärgpere moodustada, ega üht ja kõigile sobivat elukorraldust on pereterapeutidel siiski mingeid soovitusi, mida võiks silmas pidada, kui on vajadus järgmisele suhteringile minna? Lähku minevatel vanematel on paar suurt kivi, mille taha enamasti komistatakse. Paljud vanemad takerduvad võimuvõitlusesse kui ei suudeta olla üksmeelsed selles, mis on lapsele antud olukorras parim. Vanemad ei jõua kokkuleppele, kelle juures laps viibib. Ja võib-olla aitab siinkohal mõte, et see pole mitte ühe ega teise vanema aeg lapsega vaid lapse aeg ühe või teise vanemaga. Kuigi sõnad on lauses samad, on kahe lause mõte täiesti erinev. Esimesel juhul võitlevad vanemad enda huve silmas pidades, et nemad saaksid veeta aega lapsega. Teisel juhul aga seisavad vanemad oma lapse huvide eest, et lapsel oleks ligipääs oma inimõigusele kahele vanemale. Nii et see on lapseaeg ühe ja teise vanemaga ja ta vajab seda mõlema vanemaga. Lapsel on õigus osaleda mõlema vanema elus. Õppida neid tundma, saada osa mõlema vanemaajalistest ja materiaalsetest ressurssidest. Laps ei pea valima ema või isa vahel. Lapsel peab olema õigus olla koos nii ühe kui teise vanemaga. Ja nagu ma enne ütlesin, et lapse elukorraldusele ja selle erinevatele tahkudele pühendan terve järgmise saate. Pereterapeudid puutuvad palju kokku-lahku läinud vanemate võimuvõitlusega kus üks pigistab teist kas raha või lapse abil. Võimuvõitluses käib enamasti võitlus lapse poolehoiu nimel. Tänane päev on parim päev mõttemuutuseks mõistmaks, et võimuvõitlused, kõige suurem ohver on laps. Raha mittemaksmise tõttu kannatab laps. Vanemate kohus on tagada lapsele vastavalt oma võimalustele. Parim materiaalne kasvukeskkond ja ka teise vanema lapse elust, eemaldumise ja väljatõrjumise järel kannatab ikkagi kõige rohkem laps. Pragmaatiliselt küljelt tekib kärgperest õli eelkõige ressursijaotuse pärast. Vaatame siis neid ressursse natuke lähemalt. Meie kõigi käsutuses on ressursid, aeg, rahaenergia ja meie mõtted. Ja need kõik on piiratud ressursid. Ressursi jagamine kütab kirgi lõkkele loomulikult ka tavaperedes. Aja ja raha kasutuse üle on kooselude sõjatandritel ristatud miljoneid piike. Kärgperes muutub see teemaga ülioluliseks, nõudes mõlemal paariliselt häid logistiku, võimeid ja planeerimisoskust. Aga eelkõige heldust ja lahkust ning kannatlikkust. Inimesed on üldiselt lahked oma lastega resursse jagama. Me pühendame oma lastele aega, energiat, tähelepanu ja raha, et rahuldada lapse arenguvajadusi. Tõsi on ka see, et nii mõnigi vanem, tundes süütunnet, et tal pole mingil põhjusel võimalik anda nii palju mittemateriaalset ressurssi, kui ta seda õigeks peab kompenseerib oma aja hoole ja tähelepanu defitsiiti raha eest saadavate hüvedega. Asi seegi, aga lapsed vajavad oma vanematelt lisaks rahale ka aega ja tähelepanu. Kärgperes on aga ressurssidele tänu liikmete rohkusele ka rohkelt pretendente. Kuidas nüüd kõike jagada, et hundid oleksid söönud ja lambad terved? Et laste vajadused nii ühiselt koosveedetud aja, jagamatu tähelepanu kui ka eluks olulise mateeria suhtes oleksid rahuldatud. Ja et uus partner oleks rahul ja et ka eelmine partner oleks rahul. Siia see konks ongi veedetud see partner, kes otsustab lahkuda suhtest kuudel on sündinud laps. Peab endiselt jagama selle lapsega kõiki oma ressursse aega, raha, energiat ja mõtteid ning unistusi, et kujundada lapsele võimalikult soodne arengukeskkond. Paraku pole harvad juhtumid, kus pärast lahkuminekut ja uue suhte moodustamist vajub unustusse mitte ainult ekspartner, vaid ka laps. Selle asemel, et olla integreeritud kärgperre, saab lapsest justkui eks laps. Minu jaoks eksisteerib maailmas pärispatu mõiste just selles, kui keegi suhtub oma lapsesse kui eks lapsesse. Või kui uus partner nõuab, et tema partner, kel on eelmisest suhtest laps suhtuks oma lapsesse kui eksi ega jagaks temaga heldelt oma aega, energiat ja raha. Nagu enne ütlesin, lapsevanema staatus on igavene. Lapse hülgamine või hooletusse jätmine on argpükslik, julm ja ebaküps tegu. Samaväärne kõigi teiste inimsusevastaste kuritöödega. Suhtest lahkuda võib lapse juurest ei. Ja kui põrgu eksisteerib, siis võiksid mõrvarite ja lapse pilastajate kõrval oma auväärse koha katla ääres sisse võtta ka need, kes uuele suhteringile minnes oma lapsed unustavad ja ka need, kes sellele kaasa aitanud. Sageli kerkivad lahku minevatel paaridel erimeelsused just ressursi jagamisel. Kui palju raha ja aega siis peaks lapsele pühendama? On vastutustundetu luua uus pere ja oma eelmisest suhtest pärit lapsele keelata enda ressursse. Ent ometi nii juhtub. Tark oleks läbi mõelda, kas uue pere loomine on mulle taskukohane. Et mu laps või lapsed eelmistest suhetest ei peaks puudust tundma? Jah, uus suhe tundub nii ahvatlev. Reaalsus, mida terapeudid näevad, on sageli selline, et paljudes kärgperedes ei jagu vanemliku ressurssi ei rahas ega ajas ega energias. Ja kui see vanem, kes kärgpere moodustas tunnetki, et ta saab selle ressursi jagamise kõrgpilotaaži ka hakkama siis sageli on just uus partner see, kellele tundub, et eelmise suhte kohustuste täitmisele kulub liiga palju ressurssi. Olgu see siis rahaline või ajaline. Siin nüüd järgnevad resursside vaatevinklist manitsussõnad kärpere loojatele sellele partnerile, kell on eelmisest suhtest laps. Katsu kainelt kaaluda, kas sul jagub ressurssi, et rahul oleksid nii eelmisest suhtest laps, kuis uus partner kui et resurssi jagub ka teie potentsiaalsele tulevasele lapsele, keda te võib-olla planeeritama uude suhtesse. Nii et kõigile piisaks. Ja uuele partnerile. Kui sa ei suuda taluda, et su partneril kell on eelmisest suhtest laps on oma lapses kohustusi, siis ei ole kärgpere sinu teema. Sinu ülim väljakutse on oma südame avamine. Kui sa armastad oma partnerit, õpi alustuseks austama tema last ja tema minevikku. Kui sa oled valinud minevikuga mehe või naise siis sa pead seda austama. Sa ei pruugi suuta tema last armastada, aga sa oled piisavalt hea kärgvanem ka siis, kui sa suudad austada selle lapse õigusi ja vajadusi. Aga või siis neid õpetussõnu keegi väga kuulab. Uus suhe algab ju teatavasti romantilise faasiga, kus kõik tundub võimalik ja kus argipäev veel ei koida. Inimesed on romantilises gaasis lahkemad ja sõbralikumad. Ja kuni kärgpere argipäev veel täies ilus pole kätte jõudnud tundubki uutele partneritele sageli, et kui raske see siis olla saab olla kena ja lahke oma partneri lapse suhtes. Aga peab arvestama ühe elulise tõsiasjaga. Enamus lapsi võivad mingil hetkel olla tujukad laisad, põikpäised käituda ebaviisakalt, ebamõistlikult või hoolimatult. Lapsed võivad noorematena karjuda ja suuremat täna trotslikult vaikida. Või vastupidi resoluutselt nõuda oma vanematelt mingi ressursi jagamist. Oma vanemal jätkub tavaliselt tingimusteta armastust et selle tumedama poolega oma lapses toime tulla. Ning pärast kuradikese märatsemist jälle oma indlikest armastada. Paraku ei jagu kõigile bioloogilistele vanematele vanemliku tarkust kuidas lapse häiriva käitumisega toime tulla. Ideaalses maailmas on muidugi uuel partneril hing oma partneri eelmise ringi lapse suhtes tingimusteta armastusest pungil. Aga me teatavasti ei ela ideaalses maailmas. Uuel partneril võib ühel hetkel kops üle maksa minna ja sellega kaasnevalt võib ta süda lapsele sulguda. Praksis näitab, et väga paljud uued partnerid ütlevad, et nad mingil hetkel lihtsalt ei suuda seedida oma partneri last. Ja et nad ei salli, et selle lapse peale kulub nii palju partneri ressurssi. Soovitussõnad sellisel juhul lapse peal end välja elada ei tohi. Ruttu arvuti juurde ja guugeldage endale sobiv pereterapeut. Või rääkige sõbraga. On muidugi ka vastupidiseid juhtumeid, kus uus moodustanud kärgpere pakub kõigile osapooltele palju inspireeriva matja mõnusamat elukeskkonda sest sageli on teisele või kolmandale ringile läinud inimesed midagi ikkagi suhete toimimise kohta juba õppinud. Aga mõnikord pole. Igatahes on kärgpere, eks logistika kõrgpilotaaž jõuab väga võimekad suhtlemissuund. Mida paremini sujub suhtlemine ekspartnerite vahel, seda hõlpsam on logistika. Ja seda suurema tõenäosusega on esimese ringi lapsest tingitud probleemidest pingeid kärgperes vähem. No eks ma siin pean muidugi ütlema, et ega hea suhe eksiga ja õlitatult toimib logistika laste küsimuses. Kärgpereprobleeme nüüd olematuks küll ei tee. Oh, see oleks küll püha lihtsameelsus nii arvata aga pisut vähendab neid probleeme. Kindlasti oleks lihtsustatud väita, et kärgpere toimib sedavõrd hästi kui edukalt on läbi töötatud eelmise suhteprobleemid ja sellega seotud emotsioonid. Aga kindlasti saab öelda, et neis kärgperedes, kus on palju pingeid on tavaliselt üleval ka eelmisest suhtest lahendamata probleeme. Kuidagimoodi on partneri ekspartner pinnuks silmas või eelmise ringi lapsed. Mis on kõige olulisemad asjad, mida äsja lahku läinud vanemad peaksid silmas pidama oma ühiste lastega tegelemisel. Kõigepealt mõelge, kuidas korraldada elu, et lapsel oleks võimalik kohtuda iganädalaselt mõlema vanemaga. Nii hoiate ära just nimelt selle paljukardetud murtud tiiva efekti. Ärge kumbki kunagi halvustage teist vanemat või tema uut partnerit lapse ees kohelgi teist vanemat lugupidavalt. Kui te halvustate seda lapse teist vanemat, teist osapoolt, tekitate te oma lapses lojaalsuskonflikti sest temale on armsad mõlemad vanemad. Nii tahaks küll mõnikord, et laps oleks liitlane. Aga see ei ole meie vanemlik ülesanne, otsida oma lapses liitlast. Veel võiks soovitada ärge kumbki toetuge oma raskustes lapsele. Leidke selleks sobilikud täiskasvanud sõbrad või nõustaja. Reaalne elu näitab, et just sageli see vanem, kes jääb suhtes maha et tal on nii halb, tal on nii valus ja tal on nii raske. Ja lapsest saab tema ilmasammas, kelle peale ta tahab toetada. Ent lapsele on oma vanema toetamine liiga raske kohustus. Ärge kunagi öelge, et ma pidin lahkuma, sest su ema või isa on üks isekas mõrd või süüdimatu kaabakas. Ärge kunagi suhtest lahkudes niimodi öelge. Last ruineerib teadmine, et üks vanem arvab, et teine on millegipärast väga halb. Meie lapsed on 50 protsenti ühest ja 50 protsenti teisest vanemast. Ja kui me ütleme midagi halvasti lapsele teise vanema kohta, siis lapsele tundub see nii, nagu me ütleksime nende endi sees midagi nende kohta halvasti. Ja kõige tähtsam soovitus, mida ma tahaksin või julgeksin anda on see, et ärge mitte kunagi öelge, et emme või issi jättis meid maha. Sest ta ei armasta meid enam. See üks lause võib muuta lapse enesehinnangut ja seeläbi saatust. Selle lause tulemus võib olla otsus ühes väikeses peas. Ma pole armastusväärne. Minu juurest mindi ära, mind ei armastata enam. Nii raske, kui seda ka täiskasvanul tunnistada on. Minnakse ära siiski partneri, mitte lapse juurest. Nii et ärge tõmmake last oma liitlaseks, näed, teine vanem on nii halb, et ta läks meie juurest ära. Vastastikune mõistmine, austus ja paindlikkus annavad põhjust loota, et lahkuminek ja sellele järgnev kärgpere kogemus eidrameeriast. Ehk siis, kui vanemad mõistavad, et kumbki tahab olla lapsega mingi aja koos et nad austavad ja räägivad lugupidavalt üksteise suhtes. Jaan paindlikud selles, et ei tehta mingeid väga Rigiidseid korraldusi, kuidas laps liigub kahe vanema vahel. Ja selle vastandid, austuse puudumine, jäik suhtumine ja enesekesksus toodavad materjali potentsiaalsete ekstraumadeks ja tiibade kärpimiseks. Mõnikord on paraku tõesti nii, et johtuvalt ekspartneri käitumisest pole teda võimalik kuidagi austada. Kui sa ei ole kuidagi võimeline oma ekspartneri taustana siis austa vähemalt oma lapse olemasolu siin elus piisavalt. Sest su laps sai sündida vaid tänu sellele mehele või naisele. Ja läbi austuse oma lapse vastu proovi teha teise vanemaga koostööd ning ära lase oma vihal oma elu juhtida. Tehke koostööd, mõeldes, mis on antud oludes lapsele parim mitte teile enestele. Väga võimalik, et teil endil oleks parem, kui te teineteisest enam midagi ei kuuleks. Aga see pole lapsele parim. Pigem halvim. Jah, hea küsimus, kuidas luua ja hoida meelerahu siis nendes tingimustes kärgpaaril ehk siis uude suhtesse siirdunud partnerid ja tema uuel partneril, nendel on palju lihtsam, nad toetuvad üksteisele ja nad saavad olla omavahel avatud ja armastavad, sest et nemad on ju romantilises faasis üksi jäänud partneri roll on palju, palju raskem, kui uude suhtesse siirdunud partnerile ja tema uuel partneril on rõõmu ja elevust ja armastust ja uudsust ja põnevust mis kõik aitavad toime tulla siis üksi jäänud partneril positiivseid tundeid ju tavaliselt napib. Negatiivseid aga jagub rohkem, kui kanda jõuaks. Temal on üks soovitus, mida muidugi nii lihtne soovitada, aga nii palju raskem ellu viia. Andesta ilule. Andesta ekspartnerile ja iseendale ja otsi abi sõpradelt vanematelt, kui vaja. Teratest. Aga ära vala oma kibedust lapse peale sest et paraku siin kehtib ühendatud anumate reegel. Nii lihtne on öelda, et laps on traumeeritud lahutusest. Tegelikult laste traumad tulenevad sellest, kui traumeeritud on just nimelt see haavatum vanem. Ühendatud anumate seadus ütleb siin seda, et kui see üks vanem, kes jäi maha, on väga stressis, kui tal on väga valus, siis tema stress automaatselt kandub üle lapsele. Ja kuigi väga paljud vanemad taovad rusikaga vastu rindu ja ütlevad nii, et ma tahan aidata oma last ja mu lapsel keeruline, siis tegelikult tuleks kõigepealt aidata iseennast, see on nagu lennukis, kui kukuvad alla need hapnikumaskid, öeldakse ju ka ikka, et kõigepealt pange mask ette endale ja siis lapsele. Sest et kui te panete lapsele maski ette, aga ise viibite juba teadvusetult kõrvalistmel, pole teist enam lapse jaoks mingit kasu. Seega lahutusjärgne soovitus number üks. Kõigepealt katsuge endale hapnikumask ette saada. Hakkame siis asja kokku võtma tänu lapse jaoks on parim, kui ta saab olla eluterves kontaktis mõlema vanemaga. Omab rahumeelset suhet vanema või mõlema vanema uue partneriga ja ta ei pea osalema lahingutes ega käima elu diplomaatide koolis õppimas, kuidas vaenutsevate poolte vahel ellu jääda. Järgmises saates jätkame kärgpereteemaga ja süvenemine sellesse milline elukorraldus on lapsele parim. Kui tema vanemad on otsustanud elada lahus. Tuletan sulle meelde hea kuulaja, et viienda mai keskpäeval ootan sind pere saate emadepäevale pühendatud saate avalikule salvestusele Pärnu rannahotellis. Koos eelmise saatekülalise Marina, Paula Hebertiga. Räägime piisavalt headest emadest, kanaemadest ja rongaemadest emast kui lapse esimesest erootilist suhtest ja emast. Kui lapse viha äratavast krustreerijast. Mõtiskleme omaenda ema üle. Tulge Pärnusse ühte Eesti kõige ilusamasse hotelli, mis asub otse rannaliival. Teene tunnise salvestuse ja teise tunni vastame marinaga küsimustele, millele ma pole jõudnud hooaja jooksul vastata. Pärast salvestust joome koos teed, hingame mereõhku ja ajame niisama muhedalt juttu. Isad, kutsuge emad välja, aga ka mitte emad, tulge teie ka, sest et meil kõigil on ju oma ema, kelle üle mõtiskleda. Rohkem infot leiate pere saate kodulehelt. Et rannahotell jõuaks piisavalt küpsiseid valmistada. Ootame, et huvilised end registreeriksite. Saatke meile aadressil peresaade ät r e ja pange ennast kirja. Aitäh sulle, hea kuulaja. Sa kuulasid peresaadet? Mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul. Meile võib kirjutada aadressil pere saadajat RÜE. Ja loomulikult saab meid järelkuulata endale sobival ajal vikerraadio kodulehelt. Kohtumiseni järgmisel neljapäeval õhtul kell üheksa. Seniks aga soovin teile kõike head, hoolige üksteisest ja iseendast.