Pereraadiokuulaja, sa kuulad vikerraadio, saatesarja peresaade, mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul jälle on käes see saade kohanen kutsunud saatekülalise. Meie tänane teema on peres toimuvad muutused, millega kaasneb lein. Lein on perekonnaelu dünaamika lahutamatu osa. Lein on normaalne kaotusele järgnev reaktsioon ja osa elust. Me tunneme leina, kui peame lahti laskma kellestki või millestki, mis on meie jaoks armas või tähenduslik ja millest me lahti lasta ei taha. Tavaliselt räägitakse leinast surma kontekstis. Aga lein on tegelikult palju laiem mõiste. Leinata saab ka mingi eluperioodi lõppemist. Näiteks lahutuse järgselt leinavad kõik osapooled nii vanemad kui lapsed ühe koosluse lõppemist. Leinata saab nooruse või tervise kadumist, sõprussuhte purunemist, lapse iseseisvumist ja lahkumiskodunt. Tänane saatekülaline on pereterapeut Naatan Haamer. Minu jaoks on Nathan läbi aastate olnud kolleegide sealseks lahkuse, rahulikkuse ja muheduse võrdkuju. Pereterapeudi tööle lisaks peab Naatan veel ka hingehoidja ametit Tartu naistekliinikus ja Tartu lastekliinikus. Ja on kriisi ja leinanõustaja. Tere, Naatan. Rõõm räägin, ootan natuke kuulaja jaoks, palun lähemalt ka hingehoidja tööst, mida see tähendab, et pereterapeudi amet on meil siin juba nende saadetega selgeks saanud. Aga mida see hingehoidmine tähendab? Mul on, ma arvan, et sisuliselt võib olla väga palju erinevusi, ei olegi pereterapeudi hingehoidja tööle mõlemad keskenduvad inimese toetamisele tema elu keerulistel perioodidel ja püüavad leida viisi, kuidas elus oma elu juurde tagasi tulla, kui see vahetevahel mingil põhjusel kuidagi raske on olnud. Ehk võib-olla hingehoidja puhul on oluline see lähtealus, millest lähtuvalt kogu seda tegevust ise mõtestab, takse ja ja kuna ma olen siis ka oma põhihariduselt bioloog ja tegelikult ka vaimulik, siis on üsna loomulik, et ka hingehoid seostub teatud selliste kristlike põhimõtete ja arusaamadega. Aga ma arvan, et kõige olulisem vast hingehoiu juures ikkagi mõelda, et et püütakse toetada elavat inimest elus olema ja jaksame elus olla. Ja võib-olla siis lihtsalt ehk nendele tuttavale, psühholoogilistele ja muudele, sellistele teadmistele inimesest on hingehoius tähtsal kohal ka inimese, selline eksistentsiaalne ja spirituaalne mõõde, mis paratamatult igasuguste elu kriisidega kaotustega koos ikka esile tuleb ja ja mille puhul inimene ikka ja jälle endale esitab küsimusi, noh kasvõi. Kogemuse põhjuste kohta, mis ei ole alati nii-öelda ratsionaalselt põhjendatav seos, vaid vaid pigem just need sellised natuke eksistentsiaalsed küsimused, et miks mulle sellised asjad nüüd ja praegu just osaks saavad või, või mis on nende nii-öelda tagamaa ja millist mõju need omavad minu elule, minu arusaamadele. Kes ma nüüd olen, mitte lihtsalt näiteks lahutatud inimene, vaid kes ma olen inimesena, kui minu elus on juhtunud sellised sündmused mis on see minu identiteet, lisaks sellele, et minust veel võib-olla vormilisest mõttes räägitakse kellestki et hingehoius on, ma arvan, et on just oluline see Elukesksus sellisel moel, kus haaratakse sellesse inimesega toimetada Tomisse ja tema toetamisse võimalikult lai tervik, milles on nii füüsilise kui psüühilise kui sotsiaalse kui ka just tähtsal kohal ka spirituaalse eksistentsiaalse valdkonna küsimused. Lein on kindlasti üks väga eksistentsiaalne teema, et mis on lein ja kuidas seda mõista. Jah, ma usun, et kui inimesed kuulevad sõna lein, siis neile seostub see enamasti millegi väga sünge ja valus, aga ja ühtpidi on kindlasti selle juures ka neil õigus. Aga mina mõtlen leinast sellise pika ja kestva palju aega kestva protsessina milles on väga erinevaid, et nii-öelda perioode või milles on väga erinevaid meeleolusid. Ja esialgu on ta tõepoolest võib-olla natukene selline valulikum tugevalt valulikum, võib-olla jaa. Segadust tekitab tuttav. Aga, et aegamööda hakkab sellest kooruma välja, kui leinaprotsessi jätkatakse, hakkab koorma välja ka pisut rohkem selgust ja kindlasti ka rõõmu tulema. Ja, ja vahetevahel võibki öelda, et leinaprotsessi tulemusena justkui inimene avastab rõõmu uuel moel või avastab oma elu sellise erilisuse ja tähenduslikkuse uuel moel, mis võib anda tegelikult sellest uute eluenergiat ka. Nii et lein on minu meelest kõigepealt muutustega kohanemise aeg, milles on väga erinevaid hetki millest inimene saab tulla välja tugevamana, kui ta seda oli varem just läbi suurema enesemõistmise, suurema elu ja maailma tunnetamise. Ja ütleme targemana. Kuidas teha seda enda, seda protsessi läbi niimoodi, et tulla sellest välja targemana elusamana sest et väga paljud ikkagi kaotavad ennast sinna sisse ära, et nii, nagu öeldakse iga katsumus meie elus on kas arenguhüppelaud või mädasoo, kuhu ma kinni jään ka, et osadel inimestel lein lõpeb ära, et me teame ju seda, et valu lõppeb alati kord ära. Aga kui inimesel palust kannatus, siis kannatus võib kesta igavesti, mis aitaks inimesel toime tulla leinaga nii et sellest ei saaks üx igavene, lõputu kannatus, mis kustutab ära elurõõmu, vaid just nimelt läbi selle tulla välja tugevamana ja võib-olla ka elusamana rõõmsamana. Peaksin alustama sellest, et mis juhtumite puhul ma üldse leinast mõtlen või või millisel puhul võime Me leinast rääkida. Sõnastasite selle kuidagi, et et kaotustele järgnev jah, aga et mis asi on kaotused, tihtipeale inimene võib-olla ei mõtlegi, et see on, see on talle kaotus. Aga samas kui hakata vaatama, kui palju ta peab Nende sündmuste järgselt oma elus uusi muutusi tegema ja uusi korrektiive tegema siis on üsna arusaadav tõepoolest ta loobunud ühest, teisest, kolmandast, neljandast ja nii edasi, et see nimekiri võib-olla päris pikk. Ja kui me räägime pereelust, siis pereelus on väga palju selliseid hetki. Eks hetkedeks ja õnnelikeks hetkedeks, aga ometi on ka nendes mingi osa leida, miks ma sellest räägin? Et ma tahan öelda seda, et leina puhul ka toimetulek algab mingis mõttes inimese hoiakust või sättumusest sellesse, kuidas ta enda jaoks kogu seda ütleme, nähtust või kogu seda kaotuste temaatikat lahti mõtestab. Ja sellepärast ma tahangi siia siduda siis ühe ühte laadi kui teistlaadi sündmused, ehk siis mõned sündmused, mis on justkui ootuspärased mida Me oleme endale sageli ka valinud ja ometi nende puhul kaasneb ka lein ja siis ka need sündmused, mis ei ole ootuspärased, mis tulevad ilma meie plaanideta või ilma planeerimata sisse. Ehk et, et näiteks lapse sünd siia maailma ühte perekonda ju on rõõmus sündmus, vähemalt enamasti me ju eeldame seda nii. Või näiteks abiellumine armastatakse ja siis tahetakse teise inimesega oma elu jagada. Kuigi jah, tõepoolest abiellumine jääb küll viimasel ajal järjest vähemaks, mulle tundub, aga ikkagi küllalt, leidub ka neid, kes otsustavad oma elu teise inimesega siduda selgelt ja selle kinnituseks ka mingi märgilise sündmuse korraldada. Siis kõigi nende puhul me võime rääkida elus väga toredatest ja tõesti rõõmustavatest sündmustest. Ja ometi, kui me hakkame mõtlema näiteks lapse saamise peale on see suur muutus perekonna jaoks. Esimene laps muudab maailma täiesti teadlikult. Sest et enam ei olda kahekesi, vaid korraga ollakse väikesi. Ja see tähendab, et kõik see tähelepanu ja hoolitsus, armastus, aeg, kõik tuleb jagada kolme inimese vahel. Või kui me räägime abiellumisest, kus me otsustame nüüd siit edasi, ma jagan oma elu selle inimesega. Ja ma paratamatult pean loobuma selle juures oma mingitest harjumuspärastest valikutest, mida ma siiamaani nii-öelda iseseisvalt lahus teisest inimesest, kui ma ei ole olnud nii seotud, sain endale lubada. Et noh, need on mõned näited lihtsalt. Muidugi võiksin pikemalt võib-olla rääkida, pärast pole ka milliseid sündmusi veel võiks kujutada pereelus või perearengus või dünaamikas ette, mis võivad tähendada sellist kaotuse, kaotuse temaatikat. Ette mõtled, eks ole, et rõõmus sündmus, mille sees on lein, üks üks on kindlasti selline on lapse suureks saamine. See on ju imeline hetk, kui sa saad aru, et su töövanemana on tehtud lapsed, tiivad kannavad, ta on iseseisev, ta läheb ja, ja läheb võib-olla teise linna isegi võib-olla teise riiki õppima. Seal on suur rõõm seal kõrval võib olla tohutu valu. Jälle ühe eluperioodi lõppemine ühe nagu elu mõtte lõppemine. Et, et kõik need nii lapse sünd siis kui sa leinad seda paarisuhte kaotust natukene või lapse kodunt lahkumine, kui sa leinad, siis selle perekooslusele. Tammist jah, tegelikult seda nimekirja võib veel jätkata, kuid kui me mõtleme tõesti sellise pereelu dünaamikate peale, et noh, kui alustame pereelu nii-öelda kahe inimese kokkusaamisest juba mõnes mõttes ja selle kahe inimese otsus ja selle nii-öelda vormistamine mis on ühtpidi rõõmus sündmus, toob kaasa leina, siis nagu sai öeldud ka lapse sündimine, esimese lapse sündimine, aga samamoodi ka teise, kolmanda, neljanda ja ükskõik kui palju neid lapsi siis tuleb, iga lapse sünniga toimub teatud muutus loomulikult võib-olla juba seal kolmanda, neljanda lapse sündimise puhul võib-olla ei märka neid muutusi nii tõsiselt. Aga reaalselt muidugi on, sest et no kasvõi näiteks teise lapse sünd ei ole mitte ainult vanematele muutus ja uus teema, vaid siis on ta sellele esimesele lapsele ka väga suur muutus. Ja vanemad lisaks sellele, et nad peavad oma elumuutusega toime tulema, peavad näiteks hakkama saama ka selle esimesel lapsed toetamisega, kuidas on kaotada ainsa lapse roll, kuidas on kaotada see armastus, mis hai üksnes temale, nüüd ta peab hakkama seda jagama, kuidas õppida, jagama see on suur kaotus tegelikult ja paljud esimesed lapsed ei saagi sellega väga hakkama, kui vanemad ei ole saanud ka aru sellest teda näiteks seda vanemat last toetada ja säilitada talle ka see vajalik armastuse kogus, mida ta esimese lapsena on muidu saanud alguses nii-öelda üle külla võib-olla isegi või, või palju siis korraga drastiline muutus, kuidas seda korraga nagu ei olegi, muid tähelepanu läheb sellel teisele lapsele. Aga siis lisaks veel noh, võiks seda nimekirja jätkata. Et kindlasti lapse kasvamisega, kui lapsest saab näiteks sellisest imikust pisikesest armsast, Nuniust imikust saab selline kolme-nelja aastane äge tüüp, kes tahab oma ruumi ja, ja nõuab oma õigust ja võitleb oma iseseisvuse eest kus korraga niukse vanematele üsna ehmatav periood millega tuleb õppida toime tulema ja mina olen ikka isikliku kogemuse pealt ka mõelnud. See olgu vahele lihtsalt öeldud, et kui esimese puberteediiga seal hakkama saad kuskil seal kolme-nelja-viie aastasega, siis saad pärast hiljem ka puberteedi hakkama. Kui selle ära õpid, hilisemaks hakkad. Aga, aga siis tuleb loomulikult kõik need lapsed, kooliminekut ja koolilõpetamised ennem siin juba nimetasid seda kodust lahkumist. Enne seda on veel teismeiga, kus lapsel võivad tekkida kas siis peigmees või pruut. Saad aru, et ta ei olegi enam ainult sinu poeg või tütar vaided, ta tahab ise kuuluda kokku kellegagi, kes on sulle täitsa võõras. Just just see lapse jagamine kellelegiga katsetused tulevad jah, tõepoolest juba varem ühel hetkel saab seda võib-olla siis päriselt teha mis ei ole sugugi alati kõigile vanematele lihtne anda ära oma poeg oma tütar võõrale naisele mehele. Ja isad tihti olitavad püsti sel hetkel ja vaatavad, et kas padrunid on ikka kõik olemas. Tüdrukul tekivad ja ema muutub kohutavalt hoolitsevaks, kes enam kuidagimoodi lepi sellega, et keegi teine tema eest tema lapse eest hoolitseb. Et need on kõik leinaprotsessi Jah, need on kõik leinailmingud iseenesest ja kui neid teadvustada, siis oleks võimalik loomulikult seda teha sellisel tervel ja üles ehitaval moel. Aga häda ongi tihtipeale see, et need isad jäävad konflikti oma tütarde kaasadega või need emad jäävad kogu aeg kritiseerima oma minijat ja leiavad, et tema pojale pole keegi sobilik ja nii edasi, et nad neid nähtusi kahjuks küllalt palju meie ümber leidub. Et selles mõttes räägibki just et seal lein mis tähendaks tegelikult nagu loobumist ja sellest Olvust lahtiütlemist ja selle aktsepteerimist, et see muutus on, see on läbi käimata. Lahti laskmise oskus on elu kindlasti juhtivate oskuste seas mille me peame ära õppima. Ja kui me oleme tarmukad, siis me aitame oma lapsel neid oskusi õppida juba maast madalast. Just seda tegelikult tuleb õppida tõepoolest maast madalast ja vanemate üks tõeline ülesanne on õpetada seda ka algusest peale ja minu meelest see on hästi oluline mõelda, et selles on tähtis roll nii emal kui isal. Ja isegi kui elu on viinud sinnamaani, et et need kaks ühe lapsevanemad ei saa koos elatud siis selles vanemliku aspektis need rollid jäävad. Ehk siis isa on ikkagi esimene altar tiiv emale ja see tähendab esimene võimalik iseseisvuse võimaldaja. Ja kui laps laseb ema käest nii-öelda lahti ja hakkab liikuma isa poole, võiks olla selline esimene pilt, ehk laps vajab turvalist teist inimest, kelle poole kõigepealt minna, siis saab hakata rääkima järgmistest iseseisvumise sammudest. Aga iseseisvumine on ju tegelikult meiele nii normaalne asi iseenesest või see on loomulik, et me ju räägime ja vajame kõik iseseisvust ja, ja me tahame ka, et meie lapsed oleksid iseseisvad ja selle, seda enam tuleb hakkama saada nende loobumise leinadega oma pereelu erinevates etappides, et vanemad peavad sellega hakkama, Kamala masinad suudavad ka last toetada. Ja kui nad ei saa, siis nad paraku teevad ka palju raskemaks lastele selle iseseisvumise protsessi ja vahest tõepoolest kui nad sellega hakkama ei saa, ka hoiavad last täiesti enda küljes kinni, ilma et see laps jõuakski kunagi iseseisvaks saamiseni. Kui me räägime sellest, et maast madalast võiks õpetada last toime tulema nii kaotuste kui muutustega siis mul tuleb praegu ette see, et väga paljud vanemad võtavad oma lapsele lemmiklooma, hamstri merisea ja siis, kui juhtub, et tema sureb sisehamster merisiga siis vanemad on kärmed lohutama, ütleb, et ei ole midagi, ei ole midagi, ostame uue. Et samas on see võib-olla üks üks väga tore koht just nimelt see surmakoht, et te esimesed kogemused sellest, kui kui habras on elu ja et, et valu on elu üks üks oluline osa, mida võikski õppida väga noores vanuses. Ja minu meelest Tuutsesin sisse hästi olulise asja, et leina puhul ei ole eesmärk ära lohutamine ehk siis kiired lahendused ja ruttu nii-öelda toimetuleku juurde tagasi naasmine vaid vastupidi, leina puhul on oluline, et me laseme leinal olla täpselt nii kaua, kui seda on vaja. Ja tõepoolest, selliste tähtsamate ja suuremate muutuste juures ei ole lein kaugeltki mitte päevade, nädalate ega kuude küsimus vaid sageli me võime rääkida sellisest leinaprotsessi suuremate kaotuste puhul, leinaprotsessi vähemalt ühe aasta pikkusest kestvusest. Pigem rohkemgi. Ja et las iga aastaaeg käib veel korra läbi, et las olla esimene talv ilma temata esimene kevadilma temata ja esimene suvi. Või, või et näiteks esimene talv ilma vabaduseta olla poissmees. Esimene kevad olla abiellumees, esimene suvi olla koos naisega esimene sügis ja nii edasi, kõigi nende asjade puhul on täpselt seesama lugu või kui me vaatame, kui palju muutub lapse elu esimese aasta jooksul. Kui palju me õpime lisaks sellele aastaaja vaheldumisele veel kogu seda muutuste protsessi tundma ja olema selle lapsega koos, näiteks neis kõigis on nii tohutult palju tööd. Ja kui me seda kiiresti läheme üle sealt, siis me ei märkagi, mida me kõike oleme võinud ära õppida või mida me kõik õpime selle aja jooksul. Ma toon just need sellised erilised näited, sellepärast et nende puhul on selgem see, kui palju muutub nende väiksemate nii-öelda muutuste puhul justkui ei oleks neid, aga tegelikult täpselt samamoodi, kui sa Tootsin lemmiklooma sisse, mis justkui on lihtsalt lahendatud probleem, mis tegelikult ei ole küsimus ainult selles praktilises funktsionaalses poolesed, korraldame jälle ära. Meil tundub tihtipeale, et kui me oleme selle praktilise poole elus ära korraldanud, siis ongi kõik korras. Aga Klein ongi palju enam kui lihtsalt praktiline elu korraldamine. Endise. Uute kogemuste, aga selleks, kõigepealt on tarvis enda jaoks kogu see kaotus tõepoolest nii-öelda üksipulki ära tunda. Et ma olen kaotanud selle, selle, selle, see nimekiri võib osutuda päris pikaks. Et see muutus on selles, selles, selles see ongi raske koht ja seda ongi meil tihtipeale keeruline vastu võtma võtta ja siis tahaks ruttu edasi minna. Raske on oma pisaratega olla, raske on näha lapse pisaraid näiteks või oma kaasa pisaraid. Et tahaks need ruttu ära pühkida, aga tegelikult ei saa. Kui me tahame pärast tugevamad ja tervemad olla, siis me ei tohiks seda teha, et ruttame nii-öelda mööda sellest, mis tuleb teha. Räägime sellest, millised on need erinevad tunded mida siis see koondmõistel lein endas sisaldab. No kindlasti on seal tundeid palju, aga aga seal on ka minu meelest täpselt sama palju mõtteid ja ka igasugu küsimusi ja võimalike lahenduste otsimisi. Miks ma ei keskenduks ainult tunnetele? Tunded on küll midagi, mis mis räägib selle seisundi juures meile sellistest rasketest kohtadest või ta annab meile tihtipeale just selle kontakti või arusaamised, nüüd on tegu tõsise asjaga. Aga selle juures me enamasti ka mõtleme midagi, mis Meie jaoks omab tihtipeale sellist veel sügavamat puudutust iseendas või sügavamat kontakti ja tunnetest tõepoolest on noh, ütleme mida iganes võiks sunnetest Coculev korjata või kokku nimetada, ma arvan, et kõik need võivad läbi käia võib-olla olulisemad, mida tahaks nimetada, mis vajavad just tegelemist. Näiteks süütunne, kindlasti selliste keeruliste lugudega kaasneb tihtipeale süütunde inimesel või siis ka, kui ta seda endas ei talu enam siis ka süüdistust Eesti aadressil. Et vajavad käsitlemist ja kindlasti siinjuures ei ole lahendus sellest, et ütleme, ära süüdista ennast. Süütunde puhul aitab ikka see, kui inimene saab välja öelda selle, milles ta ennast süüdi tunneb. Ja teised kuulavad, selle ära, ei vaidle vaid aktsepteeris, vaid, et see on sinu kogemus, sinu mõtte. Ja siis edasi, kui inimene on saanud väljendada oma sellise süüga seotud mõttekäigu siis ta saab arutleda ka selle üle, kuidas siis on tegelikult või et kas saab kõik minu osa olla või kui suur on siis minu tegelik vastutus. Aga enne, kui seda ei ole ära kuulatud, ei ole võimalik mitte midagi peale hakata. Ja kui teised ütlevad, et ära tunne süüdi sisse ei võta, mitte kelleltki ära tunnet, tunnet ei võta ära sellega, teine ütleb, et sa ei taha ära seda või, või ära seda tulla, just et niisama on ka süütunde puhul. Ma saan aru, et seda öeldakse nii-öelda säästmise mõttes, ütles, et ära nüüd hakka ennast süüdistama, sa ei ole süüdi. Aga et see tegelikult kokkuvõttes ei säästa, vaid annab inimesele teada, et keegi ei taha mind päriselt kuulata. Ja seal on see käärid, need käärid, mis teevad selle inimese jaoks tegelikult raskesti talutavaks. Aga siin on eriti hea, võib-olla mõelda ka veel väikestele lastele, kelle vanemad lähevad lahku ja väiksed lapsed ju tihti tunnevad seda, et mina olin süüdi, ma olin halb laps. Sellepärast mu vanemad läksid lahku. Mida me teame, et lastel peaaegu mitte kunagi ei ole seda vastutust, et nende vanemad läheksid lahku. Ent ometigi see tunne lapse sees on. Ja, ja on hästi oluline see lapse tunne ära kuulata. Absoluutselt väga paljudel puhkudel lapsed, eriti just need väiksemad lapsed, seal koolieelikud aga ka algklasside lapsed võtavad seda vastutust ja süüd kanda. Nende mõtlemine on lihtsalt niisugune ja sellepärast oleks lastega kindlasti vaja rääkida sellest. Küsida nende asjade kohta, kui ta isegi ei väljenda seda, aga enamasti ta ikka kuidagi mängudes või kuskil niimoodi kaude väljendab seda süütunnet või mõningaid küsimusi teatud nurga alt küsides või, või millelegi reageerides, näiteks äraminekuga või mis iganes. Ehk et kui tahta, siis on neil võimalik märgata, võta kindlasti lapse puhul tasub Neid teemasid küsida. Ja muidugi jälle samamoodi ei aita see, kui ütled lapsele ära tunne ennast süüdi enne, kui laps ei ole rääkinud sellest, mida ta tunneb vaid et talle peaks andma selle võimaluse jagada, mismoodi ütleb, siis saad aru, mismoodi sa vastad talle. Lastele rääkimisel, nagu ka täiskasvanutega rääkimisel on üleüldse see, et oleks tarvis kõigepealt kuulata. Aga laste puhul on see eriliselt oluline, sest nende maailm enamasti on pisut erinev täiskasvanumaailmast ja nende loogika erineb ja seda enam on vaja kuulda lapse loogikat. Kõigepealt. Nii et kui ma olen kuulnud, mida laps oma süü või mõne muu tunde kohta kirjeldab siis ma saan seda korrigeerida, parandada ja aidata lapsel sellega toime tulla. Aga muidugi lahutuse puhul on ikkagi lapsele ka nii või teisiti vaja kinnitada. Et see on meie asi. Sina ei ole selles süüdi. Sina ei vastuta selle eest, et meie lahku läheme, meil on omad asjad, millega me hakkama ei saa. Aga meie hoolitseme sinu eest, see sõnum peaks olema kindlasti lapsele. Mina hoolitsen su eest minu endine kaasa, ehk siis sinu ema või isa hoolitseb sinu eest samamoodi jätkuvalt. Ja see isegi siis, kui see tundub väga keeruline ja raske. Oleks ääretult oluline, et lapsel säiliks suhe mõlema oma vanemaga isegi siis, kui ta tundub teise vanema poole mu meelest väga rumal, väga nõme, väga halb inimene. Siis laps vajab teda ikka ja kõiki neid asju annab korraldada, selleks tuleb aga leida viis nii palju omavahel suhtlemiseks rahus, et oleks võimalik teha teatud maani koostööd lapsega toimetamises. Lisaks süüle, mis tunded veel viha? Kurbus kindlasti kurbus, viha, igatsus, üksindus, tühjus on võib-olla väga-väga levinud paljudel puhkudel, just teatud hetkel tekib see tühjus selline hästi suur ja ja mõõtmatu, mõnel pool täiesti. Tugevaid tundeid on kindlasti oluline, et saaks neile kuidagi reageerida või nendest lähtuvalt reageerida, ehk siis tähendab, et tegelikult peaaegu andma kuidagi võimalusena välja tulla muidugi viha või konstruktiivsemal ja vähem konstruktiivsel moel väljendada, et et kindlasti peaks sellel olema teatud piirid, nii et see ei kahjusta ei ennast ega teisi. Aga mingi koht ja mingil perioodil suhteliselt vahetult sündmuste järgi on see tõenäoliselt vajalik. Et neid saab jagu reageerida välja. Ja võib-olla ka abiks oleks see, kui keegi kõrval ütleb, et täitsa normaalne on olla vihane ka, isegi näiteks surnud inimese peale olla pettunud lapsed võivad olla tihtipeale pettunud, näiteks kui ta on ühest vanemast ilma jäänud võivad olla pettunud, et see vanem ta maha jättis. Ja iseenesest ta ei tohiks justkui lapsisega mõtleb, et ma ju ei tohi, ta, ma ju armastasin ja tema armastas mind ja aga teistpidi see pettumus on ka täiesti reaalne ja sellega seotult ka viha võib olla täiesti ja selline. Miks sa jätsid muma, kuigi inimene on olnud lihtsalt haige ja ta ei ole justkui midagi otseselt teinud selleks, et nii on läinud. Aga eriti veel, kui inimene midagi teinud, olgu suitsiidijuhtumeid näiteks või või selline riskikäitumine mõnel muul moel, kus ei ole arvestatud võimalike ohtudega, niimoodi. Aga rääkides tühjusetundest, siis selle puhul on minu meelest leinaprotsessis hästi oluline just see ja ta leinaprotsessis olemine või selle jätkamine, sest läbi selle, et me tegeleme Muutusest arusaamisega muutused tähendusel loomisega iseendale kirjeldusega sellest, mis oli enne ja mis on nüüd täidame me tegelikult seda tühjust, sest et sealtkaudu tulevad ka lood minevikust võrdlus tänase päevaga. Ja kui tuleb võrdlus, siis tuleb ka uus ülesanne. Ehk tuleb lahendus, kui me ei räägi minevikust, kui me räägi mineviku ja oleviku võrdlusest, siis me otsiga lahendusi tänaseks hetkeks homseks. Ehk et mingis mõttes ilma selleta, kui me kardame või ei suuda vaadata seda reaalsust, mis meil hetkel on tahame minna lihtsalt nii-öelda edasi, unustame ära ja ärme tunneme neid tundeid, ärme räägi sellest, ärme räägi, sellest on ju siis siis me võime tegelikult tekitada suurema tühjuse veel, kui see on päriselt. Sest et korraga ei ole enam midagi, kui ma ei saa isegi rääkida neist asjadest, mis minu elus on nagunii tähtsad milles ma elanud ju ja mis on minu elu teinud selliseks, nagu ta täna on ja kui ma sellest sa rääkida oma lähematega, näit eks loba ümber olevate inimestega, ma ei saa jagada, kuidas on olla praegu või mis ma mõtlen kõigest sellest siis see võib-olla, et ühtpidi on tühjus tohutu ja mul tekib lõhkiminemise tunne, et ma olen nii täis seda lootusetust või seda mingit igatsust või arusaamatust. Et see valu on nagunii kõikehõlmav, et tahaks teha mida iganes, et seda valu mitte kogeda, siis aitavad ju kõik käepärased vahendid, esiteks rahustid, alkohol, tohutu töö tegemine, meeletu sport. Mis iganes pakub mingitki kas meelelahutust või meeleunustust selleks, et mitte seda meelehärmi tunda. Jah, ja samas kõik need vahendid, mida sa nimetad mingil moel võivadki olla kasulikud. No võib-olla jah, rahustid, kui on vaja mingil hetkel kuidagi hakkama saada, all väga lühiajaliselt alkohol tõenäoliselt ka samamoodi, et noh, ta võib-olla lõõgasti, aga ta tegelikult kokkuvõttes meid päriselt ei aita. Aga mis puudutab näiteks töötegemist, sporti ja muid selliseid erinevaid tegevusi, neil on kõigil väga praktiline koht meie elus. Ja nad saavad meid tegelikult ka aidata leinaperioodil. Ainult neid tuleb õigesti hammustada ja õiges vahekorras. Kasu. Ja tõsi on, et, et naistel ja meestel on leinamisest omajagu erinevusi. Et naised kalduvad rohkem oma emotsioone nii-öelda verbaalselt jaga nähtavalt väljendama, ütleme käitumuslikult siis meestel on rohkem toimetulekule orienteeritud ja tegevusele orienteeritud, käid istumine, mis ei tähenda, et mehed on vähem emotsionaalsed nad lihtsalt. Nii et meil on vähem alus või et neil on vähem valus ja nad lihtsalt ei kirjelda seda sõnaliselt. Ja ei näita ka nii selgelt selliste väliste märkidega välja noh nagu näiteks nutmine või kurb näoilme või, või kössis olek või mis iganes selline niukene tuttavad, märgid, mis räägivad meile, et kellelgi on väga paha olla. Et meestel on tõepoolest sellist toimetulemisele orienteeritust, on ilmselt selline traditsiooniline ja, ja ootuspärane ka, mõnes mõttes. Aga võib olla ka ikkagi selline sügavalt mehelik eripära. Et mulle tundub, et seda tuleks mingis osas aktsepteerida ja siis on võimalik ka tasakaalustada, et kui seda niimoodi kohe kuulutada päris valeks ja sobimatuks, siis võib tekkida probleem, et, et on kaks maailma naiste maameeste maailm, kes teineteist ei mõista ja ei toeta. Ma olen pannud tähele seda ka, et näiteks sageli rasketel teemadel. Kui naine räägib, siis mees kuulab elab mõnes mõttes samamoodi neid mõtteid läbi või, või käib neid mõtteid protsessides läbi. Ja et alati ta ei peagi ise panema sõnadesse, piisab vahest ka sellest, et keegi teine ütleb need välja mõtted ja tunded sõnastab ära. Et tõepoolest kui anda ruumi nendele tegevustele, siis tekib ka muid võimalusi, ehk see tähendab, kui, kui anda ruumi tegevustele, siis on ka ruumi sõnadele, ehk siis kui tegevustes on maha laaditud, võib-olla seal liiga jõuline, mis mehe jaoks tundub ohtlik, liiga jõuline emotsioon, siis on ta võimeline sellises rahulikumas situatsioonis, kus pinge natuke maha läinud, asju sõnastama ja pigem siis mitte nii palju tunde keeles vaid mõtete keeles või ütleme siis vormistades neid oma sõnumeid pigem oma mõtetena. Ja just nimelt, kui survestada meest natuke välja rääkima rohkem, võib-olla kui ta selleks on valmis või hetkedel, kus ta tunneb, et tema enesekontroll on niigi väga juuksekarva otsas siis võib-olla see mehe jaoks väga ohtlik hetk hakata millestki rääkima. Et ta vajab tegelikult seda, et võib-olla ennem on käidud jooksurajal või rassinud puukuuris natukene värvi jändrikkama pakkuda ka. Ja siis pärast seda on ta valmis natukene rääkima. Et meestel on, tundub, et pisut raskem leinata, et me ju teame ka seda, et näiteks Eestis on suitsiidi sooritanud Rate, meeste arv on oluliselt suurem kui naiste oma. Et väga suur tõenäosus, iga mees, kes on suitsiidi teinud, on tegelikult enne olnud mingis leinas ta on leinud midagi, mille ta on kaotanud. Eks kõikas, tervisearmastuse paranduse elu mõte, et midagi ta on kaotanud ja ta ei ole toime tulnud selle sellele heinaga. Ja tahtes tappa seda valu iseenda sees on ta tõenäoliselt tapnud iseenda. Ja mingis mõttes üldistavalt võib küll nii öelda. Aga kui mõelda selle mehe leidmise peale, siis jah, võib-olla meestel on raskem leinata nende kriteeriumite järgi, mis meil on ühiskonnas domineerivad. Kuigi ma ei arva, et meestel oleks raskem leinata põhimõtteliselt ainult et küsimus on jah, et kas ühiskond oskab anda talle need nii-öelda vajalikud toetusvahendid, aksepteerida sedaviisi, kuidas mees leinab ja anda talle siis nii-öelda ruumi tema laadseks leinamise viisiks. Et need on need küsimused. Ma arvan, et siin on nii mõndagi mõndagi arutamist veel ja ja ma arvan, et see ei ole üldsegi eesti teema ainult üksi, vaid see on selline mõnes mõttes kogu maailma arenenud arenenud riikide nii-öelda teema, kuidas selline mehelik viis maailmas eksisteerida päriselt ikkagi oleks. Sest mulle tundub, et ka nagu näiteks rääkides psühholoogiast on ta ikka väga tugevasti naiste Mis on ka üsna loogiline, et, et see nii on, sellepärast et et sellistes rollides, mis on paraku sotsiaalvaldkond, on valdavalt ju naised ja üsna loomulik, et nad annavad oma oma arusaamadega tooni. Et see on minu meelest üsna loomulik, et et mehed on paraku teistes valdkondades tegevad ja selle tõttu nad ei anna nii palju tooniga. Võib-olla. Aga noh, see on, ütleme, selline aruteluteema ja koht, mina tahan lihtsalt öelda, et aga praktiliselt on hetkelgi mitmeid mehi, kellega oma leinateemasid läbi käinud ja ma ütleks, et nad väga emotsionaalsed ja tundlikud neil teemadel ja nad teevad seda leinatööd väga tõsiselt. Leina, ja nüüd ükskõik, kas siis kes on selle sõna traditsioonilises mõttes, et ta leinab kedagi surnud või siis ta leinab mingit muutust, mis teda võiks aidata, milliseid soovitasime, võiksime kuulajale anda. Kui alguses vajab inimene, kui kõik on juhtunud või kui me räägime mingi sündmuse järgselt, kus on tõesti sees väga oluline kaotus inimese elus. Et alguses on inimesele väga oluline see, et et ta saaks toetust sellele, et võtta vastu seal reaalsus, mis elus on, see tähendab seda, et tal oleks piisavalt informatsiooni, et aru saada, milles on asi või mis on see juhtunud. Et tal oleks piisavalt võimalus siis rääkida sellest, mis on juhtunud, mille kaudu ta tegelikult seda sündmust endale nii-öelda kirjeldab. Et oleks võimalus ka olla nii-öelda ehedalt oma sellise tundemaailmaga, mis selle juurde liitub kogu selle kogemuse juurde. Ehk et ta saaks tunda ja reageerida neist tunnetest lähtuvalt. Ja siin tõepoolest võib olla üsna erinev, kuidas seda teeb naine ja kuidas seda teeb mees, et selles mõttes oleks oluline mõlemate öelda viisi aktsepteerida ja võtta vastu seda, et ka see viis reageerida oma tunnetele. Ja siis juba sügavamale minnes oleks ääretult oluline, et oleks jätkuvalt ümber neid inimesi kes jaksavad arutleda nende teemade üle mis sa toonud on kaaslase kaotus ja mis on see muutus. Ehk et neid inimesi, kes viitsivad mõtiskleda elu üle, muutus tööle või lihtsalt kuulata lugusid sellest, kuidas nüüd on kõik teistmoodi ja mida enam ei ole. Ja kindlasti on vaja rääkida lugusid sellest, kuidas oli sest läbiollu kirjeldusele tegelikult vääristame ka oma elu muudame oma elu eriliseks. Sest et kui mul on midagi niisugust olnud, Ta on ühte ja teist ja kolmandat sellist vahvat toredat, positiivset väärtuslikku asja. Siis see on kõik olnud minu elus. Järelikult ma olen olnud see inimene, kellel on olnud väärt kogeda selliseid asju ja koos teise inimesega või, või siis noh, minu elu on olnud selline, kus on olnud nii ja naasuguseid asju. Ja näiteks, kas või kui on mingi haigus, et sa pead, lepime mingi haigusega, siis rääkida, kuidas oli olla terve ja, või näiteks kui on tegemist, kuidas leppida vanadusega või mingi jõuetusega, et siis mismoodi oli olla noor? Just kuigi sellest tundub nagu selline noh, nagu kontrast ja see võib vahetevahel justkui tunduda ka osatamisele, noh näed, olen vanaga räägin sellest, kuidas on olla noor. Aga et mingit pidi selles kirjelduses on tegelikult seesama elu reaalsus, kütus, mis on paratamatult iga inimelu juurde kuuluv. Ja tegelikult ju teame seda kõik. Ainult et kui me hakkame sellest rääkima, siis see on esimene samm või kui me hakkame sellele mõtlema, siis on esimene samm selle aktsepteerimise poole. Et me võime elada oma elu ära muidu mõtlemata selle peale mida tegelikult toob kaasa. Mulle see muutus ka positiivses mõttes. Ehk et eaga kaasneb näiteks, kui me mõtleme valaks jäämisest ja võib-olla natukene füüsilises jõudluses nagu tagasijäämisest Ja ma teen asju nutikamalt. Ja ma korraga avastanud, millised oskused mul on. Kui ma endale seda ei tunnist, ehk siis püüan olla nii-öelda noor ja vapper ja reibas ja, ja üliaktiivne. Ma võin endale lihtsalt haiget teha. Tegelikult ei kasutama leidlikkust, kõike seda, mida ma olen elu jooksul õppunud. Jätan ma siis kuskile kõrvale. Et selles mõttes see on niisugune ka oma tarkuse tunnistamise koht tegelikult, kui ma räägin muutusest või kaotuses, ma räägin ka oma tarkuses. Ja oluline on, et oleks olemas see võrgustik, kellele rääkida, et väga raske on inimesel luua võrgustiku sel hetkel, kui ta on kahtlusi seal heinas, et see on üks suuremaid tarkusi, mida me inimestena teha võime näha seda, et me kindlasti tabavad kunagi ühel hetkel kaotused, kus me vajame võrgustikku, kes meid toetab pereringis, sõprade ringi. Eks meie elukutsed ongi selle jaoks ju nendele inimestele, kellel ei ole oma võrgustikku või mingil põhjusel täida oma võrgustikku toetada, siis meie oleme nagu see sisseostetud teenus. Ei, absoluutselt võrgustik ehk inimesed meie ümber on ääretult suur väärtus ja ja see vajab hoolitsemist ja hoidmist, ma mõtlen, suhted vajavad hoolitsemist ja hoidmist. Sest tegelikult üks osa lootusest võiks olla ka ju seotud väga otseselt suhetega kui mõtleme, mis asi on lootus, võime kujutada tulevikku ja uskuda, et selles on piisavalt elamisväärset. See tähendab seda, et kui mul ei ole näiteks füüsiliselt võimalik kujutada oma elu tulevikus ja sellise noh, ütleme toimekana ja, ja et ma olen terve ja tubli ja aktiivne mis siis jääb inimesed enamasti vaid noh, oleks terve ja ja jaksaks füüsiliselt. Aga et lootus siis seotud näiteks väga paljus suhetega, kas minu kõrval on inimesed, kes minust eelmitiselt hoolivad kellega ma tunnen ennast rahulikult, hästi ja pingevabad, kellega mul on, mida jagada kes on valmis minuga jagama ja nii edasi. Et koht, kuhu, kelle juurde ma kuulun, kes aktsepteerib seda, et kuulun, sest vajadus hellitada Ja kes aktsepteerib mind sellisena nagu ma olen? Kes neid mõistab ja kes saab aru, mis on mulle oluline ja nemad jäävad mind oluliseks? Muidugi absoluutselt siia juurde ka lootuse juures on ka see, et üks osa minu elatud elust ehk siis, et minu elus on olnud väärtuslikke, olulisi hetki mille väärtus ei lõpe minu eluga. Et mul on midagi jagada sellist, mis on mu lastele lastelastele ka tähtis. Ehk mul õpetusi, mul tarkusi. Ja selleks peab olema ka suhe, et oleksid lapsed, kes kuulavad, kes tahavad mind kuulata või kes võtavad seda vastu, mida mul jagada on. Ehk jälle suhted. Ja loomulikult muidugi ka sinna juurde kuulub ka see, mismoodi ma maailmast aru saan, usunud mõtlen, ehk ütleme, see selline eksistentsiaalne mõõde, millest ma ennem siin ka nimetasin alguses. Et hästi oluline osa lootust on see, mismoodi ma kujutan ette ka sellist tulevikku, mis võib-olla ei mahu nendele nendesse materiaalsetest piiridesse või, või nii-öelda käegakatsutavatest piiridesse. Et kas ma suudan nende piiride taha piiluda, kas mul on mingi kujutlus sellest või mul ei ole. Et selle ootuse puhul on hästi tähtis, et see oleks ukse võime. Enamasti inimesed siiski teevad seda, et nad lubavad endale ka seda poolt arendada. Aga ma arvan, et meie elus tegelikult vajame seda, et me ei jää pidama nii-öelda nende inimlike füüsiliste piiride juurde. Siis tuleb kuidagi teistmoodi laiendada neid piire ja selleks ongi teised tasandid suhted ja, ja ka see mõte sellest oma olemasolu nii-öelda siis kasutada sellist sõna transententsusest, nii et nii-öelda neid piire ületada oma mõttega ja kujutlustega. Kas on meil veel midagi, mida peaks leina puhul ütlema just selle toimetulekukoha pealt, et kui see kokku võtta, oleme praegu rääkinud sellest, et leina puhul on oluline võtta aegleinamiseks mitte sellest tööda kiiresti üle saada tulla toime oma erinevate tunnetega ja need tunded läbi töötada, toetuda võrgustikule, kindlasti ka puhata selle aja jooksul. Seda leinatööd iseendast paremini teha. No teen, ma hakkasin rääkima sellest, et need tegevused on olulised. Et tegelikult ei jaksa kogu aeg olla sellises kurvas meeleolus raskete mõtetega, vaid me peame vahepeal puhkama. Ehk see tähendab seda, et meil tuleb võtta aega tegevusteks, mis lülitavad meid nendest kurbadest mõtetest välja ja annavad rohkem distantsi sellest, et puhata ka leinamisest just puhataga Leinumisest. Sest just see võib olla ka põhjus, miks pärast vahetevahel ruttu lõpetatakse Leinumini ära, et see on nii raske, väsitav, jaksa enam olla kogu aeg kurb ja valu tunda. Aga et kui seda niimoodi vaheldumisi teha vahepeal pakkuda endale vahelduvaid tegevusi, mis annavad teisi emotsioone, teisi mõtteid, teisi kogemusi siis võtta nagu teadlikumalt aega nendeks kurbadeks, rasketeks, teemadeks, mõtlemiseks, kastis, kellelegagi, istuda koos või või lihtsalt kuulata näiteks muusikat, mis vastavat meeleolu toetab või vaest inimesed vaatavad mingeid filme, mis loovad mingit meeleolu, on ju. Või siis ka lihtsalt näiteks kirjutada mingeid lugusid taid ülesse majja, algigasugused loovad tegevused on vahetevahel päris head vahendid joonistada või maalida midagi või. Või rääkida kellegagi, kes on mingi sama asja läbi elanud? Jaa, absoluutselt, et nii-öelda jagamine või kogemuste vahetamine ja seda muidugi võib teha oma peresiseselt ka nende inimestega, keda see otseselt puudutab, seesama lugu. Aga tõesti võib leida ka kuskil mõne sõbra tavakellel on mingeid sarnaseid teemasid kes võib-olla on juba mingi osa sellest protsessist läbi käinud ja kellel on võib-olla oma kogemust selles osas. No näiteks kas või menopausi naised, et et ega sa ei hakka seda tegelikult oma lastega kodus arutama, et ma leinan võib-olla oma oma noorust, oma oma naiselikkust, et mingi protsess minus muutub ikkagi kõige paremaks toetajaks on siin naised, kes on ise samalaadset midagi läbi elanud. Jaa, absoluutselt, vot siin tulemegi tagasi nende samade juttude juurde, mis oli alguses ennem, et et mis on kõik pereelu sellised kaotustel hobuste kohad, siis see on minu meelest mis paratamatult mõjutab paarisuhet absoluutselt või, või tegelikult ka kui jõutakse lihtsalt teatud ikka. Me räägime keskea kriisist, aga see on iseenesest palju määravam, sageli kui me oskame arvata, et ta ei ole üksikinimeste ainult puudutav, vaid puudutab just ka näiteks peresuhteid hästi palju. Et kui avastatakse seda, et, et näiteks elada on jäänud vähem oletuslikult kui juba elatud. Et see ühel hetkel, kui inimene hakkab sellest aru saama. Jah, ja siis tulebki see keskea kriis, mis, mida me võiksime tegelikult teistmoodi sõnastada ka, et see on üks leinaetapp, mille käigus osad hakkavad siis tegema pöörasusi. Teevad ka midagi toredat, ostavad Harley-Davidsoni, aga, aga et see tegelikult on jälle üks leinata. Absoluutselt, ja kui sa teadvustad endale, et see on nagu loomulik asi, vaid et nii ongi, et ühtpidi ma olen midagi kaotanud või kaotamas, aga samas olen ma läbi sellega midagi uut saanud. Ehk et korraga sa avastad, mida sa kõike oskad palju paremini nagu näiteks mingi 25 aastane või mida kõike sa mõistad hoopis rohkem kui olles noor ja vapper ja tugev ja muudkui elu läheb ülesmäge. Et, et sealt tuleb nagu täiesti teised sellised kihid mängu nagu sellest, nagu lasta endal osa saada, siis ma arvan, et on ainult avastusi minu meelest väga vahvaid avastusi võimalik teha. Aitäh sulle, Naatan Haamer. Ja aitäh sulle ka, hea kuulaja, sa kuulasid peresaadet, mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul. Meile võib kirjutada aadressil peresaade TRUE. Ja loomulikult saab meid järelkuulata endale sobival ajal vikerraadio kodulehelt. Kohtumiseni järgmisel neljapäeval õhtul kell üheksa. Seniks aga soovin teile kõike head, hoolige üksteisest ja iseendast.