Tere, hea kuulaja, sa kuulad vikerraadio, saatesarja peresaade, kus luubi all on suhted. Mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul. Tänases saates võtan luubi alla ühe lahku läinud paaride valupunkti. Lapse elukorralduse. Mis on lapsele parim elukorraldus, kui tema bioloogilised vanemad ei ela enam koos. Spetsialistid on tihti eri meelt, üks toetab vaid ühe koduideed, teine arvab, et laps peaks kahe vanema juures võrdset aega veetma. Helistamine sõbrale pole iga kord parim lahendus. Õlekõrre naa tasub vaagida õpetatud teadlaste seisukohti. Alati kui keegi tahab, mõjud autoriteetsena on kindel trump lauale löömiseks. Kinnitus. Uuringud tõestavad, et aga kuna mina pole uuriv teadlane, vaid praktiseeriv pereterapeut on mõistlik ja õiglane tuua lugeja ette põhjalikud uuringud. Mitte toetuda vaid oma kogemusele arvamusele. Sest teraapiasse jõuavad siiski need juhtumid, kus muutus käib üle mingi pereliikme toimetuleku, oskuste või suutlikkuse piiri. Muutustega hästi kohanevad ja ise hakkama saavad inimesed teraapiasse sageli ei jõua ning seeläbi on terapeutidel oht üldistada valusaid kogemusi üldise tendentsi pähe. Kõigepealt Pole olemas sellist elukorralduse mallini sobiks kõigile. Me peame arvestama lapse vanust, tema iseloomu ja seda, milline on tema kiindumussuhe kummagi vanemaga enne lahkuminekut. Vaatame kõigepealt kõige pisemaid lapsi puudutavat. Ja ta on teile siinkohal tutvustada doktor Richard Vašaki 2014. aastal avaldatud uuringut mida on ametlikult tunnustanud sadakümme mainekaid, psühholoogi üle maailma, sealhulgas ka Soomest ja Rootsist. See on värskeim ja ulatusliku metauuring sellises kirgi kütmas valdkonnas nagu lahutusjärgse elukorralduse lühi- ja pikaajaline mõju lapse arengule. Ja see keskendub kahele küsimusele. Kas alla neljaaastased lapsed peaksid jääma pärast lahutust ühe vanema ehk siis põhihooldaja juurde või on lastele parem, kui nende vanemad lepivad kokku jagatud vanemluse ning laps veedab oma elu mõlema vanemaga eraldi. Ja teine küsimus on see, et kas alla neljaaastased lapsed peaksid igal ööl magama ühes kodus või võiksid nad ööbida mõlema vanema kodus ning millised tagajärjed kummalgi variandil lapsel on? Teadlaste konsensuslik soovitus kõlab järgmiselt. Olukorras, kus teine vanem pole vägivaldne, vastutustundetu ega mingil muul moel ebaadekvaatne jaan lapsega eelnevalt kiindunult seotud on lapse huvides veeta aega mõlema vanemaga. Kui just mitte pool ajast, siis vastavalt võimalustele ei tohiks teise vanemaga veeta vähem kui 35 protsenti ajast. Aga mida võrdsem on ajajaotus, seda parem on see lapse psühholoogilisele arengule ja tema turvatundele. Eks me oleme kõik kuulnud ütlust, last ei tohi solgutada kahe kodu vahel. Lapsel peab olema üks kodu. No kuidas need teadlased siis nüüd niimoodi ikka üks kodu on lahutusjärgselt lapse turvatunde ja stabiilsuse garantii tõmbuvad nii mitmelgi praegu sõrmed rusikasse. Vaatame, kuidas teadlased seda põhjendavad. Peresaade. Kuni 19. sajandi keskpaigani millast käsitleti omandina määrati nende harvade lahutuste puhul, mis kohtu kullini üldse jõudsid lapsehooldusõigus reeglina isale. Uuema aja praktikas määrati lapsehooldusõigus tihti ühele vanemale, enamasti emale, kes muutus siis justkui psühholoogiliseks ainuvanemaks. Argumendiks kasutati väidet, et kui laps veedab päevi ja öid ka teise vanemaga enamasti siis isaga tekib lapsel segadus ja ärevus mis vähendab lapse turvatunne, et elu suhtes. Ja see väide baseerus usul, et väikelapse elus saab olla vaid üks primaarne kiindumussuhe ja see moodustub emaga. Kiindumussuhe tagab aga arenguks vajaliku turvatunde ja stabiilsuse. Emast eemal olles hakkab laps ema igatsema. Esineb ka uskumusi, et isaga jagatud vanemlus kahjustab kiindumussuhet temaga. Kuna emast pike eemal viibimine isa juures võib selle asemel et tuua kasu mõlema vanemaga kõrgkvaliteetse suhte näol mõjuda hoopis nii, et lapsel ei teki kummagagi sügavat stabiilset suhet. Tänapäeval viljeletakse jagatud hooldusõigust, ent see, kus on lapse kodu, kütab endiselt kirgi. Kõige pädevam argument ühe kodu poolt on kindlasti see, et nii on vähemalt üks vanem täielikult informeeritud lapse igapäevastest sündmustest ja tunnetest ning saab pakkuda seeläbi stabiilset kasvukeskkonda. Lapsel pole ju kiindumussuhe mitte ainult vanemaga vaid ka oma koduga. Õnneks on vaid ühe kiindumussuhte eksisteerimine tänaseks päevaks ümber lükatud. Lapsel võib tekkida oma väikelapse eas mitu kiindumussuhet. Ja tegelikkuses peavad psühholoogid mitme kiindumussuhte olemasolu lausa õnnistuseks. Ema ja isa on sama tähtsad. Nad on lihtsalt väga erinevad. Tegelikkuses on ju see, et ema on esmahooldajana lapse tähtsaim kiindumussuhe konkreetse perekonnaelukorralduse tagajärg mis omakorda tuleneb ühiskondlikust normist emad laste juurde ja isa tööle raha teenima. Mõnikord ei julge isa väikesele lapsele läheneda, kuna tema elukogemuses pole mehed stereotüüpselt väikelastega seotud. Ning nad arvavad, et kui laps nutab tähendab see alati ja üheselt, et laps tahab ema. Mitte et laps tahab sülle süüa tähelepanu ning isa võiks sedasama moodi lapsele pakkuda. Ja eluline paratamatus on ka selline, kus mõnikord ema ei lase kisa lapsel ligi just sellesama stereotüüpse loogika kohaselt kus ema on parim hooldaja ning isade beebi katki. Keegi pole nii hea ja kompetentne kui ema ise. Ja rinnad on tõepoolest ainult emal ning semiootiline suhe, mis järgneb üsasisesele üheksale kuule tekib beebil loomulikult oma emaga. Aga ühel hetkel peaks ema kõrvale mahtuma ka isa. Seesama uuring sõnastab üheselt, et vanemaks olemist õpitakse just praktikas. Kiindumussuhe isa ja lapse vahel saab tekkida ainult siis kui isa paneb ka reaalselt käed külge, hoiab last süles, paneb teda magama, mängib ja suhtleb temaga, lohutab ja rahustab, kui vaja. Kui naine seda ei soodusta, leiavad paljud mehed vabanduse. Seda lapsehoidmisvärki mai oska. Lapse nutt teeb mind täiesti abituks, naine on selleks loodud ja ma lähen teen parem midagi asjalikku. Keeran näiteks mõned kruvid kuskil kinni. Las laps kasvab suuremaks, küll ma siis osalen selles protsessis. See, mis ma sellega öelda tahan, on see, et kiindumussuhe isa ja lapse vahel saab tekkida ainult siis, kui isa tahab. Ja ema laseb. Need, isad, kes ise kodus lapsehoolduspuhkusel viibivad ja need isasid on tänases maailmas järjest rohkem ja rohkem. Ja need, kelle naised käivad tööl, kinnitavad praktikas kogemuse saamise ja ka tugeva kiindumussuhte tekkimise väide. Tulihingeliselt. Isad saavad selles vallas olla täpselt sama head kui emad. Ja rinnaga toita, mis beebisid, rahustab isa tõepoolest ei saa kõike muud, aga küll. Oluline on siin märkida, et peres, kus põhihooldaja on isa on tavaliselt ka emal tugev kiindumussuhe oma lapsega. Ta veedab lapsest palju aega eemal nagu ka stereotüüpsed peres, kus isa käib tööl. Vastupidine, kus isa teenib pere üleval pidamiseks raha ja ema on kodune. Ei kinnita aga endastmõistetava reeglina, et lapsel ja isal on tugev kiindumussuhe. Nii on, kui isa leiab igal päeval lapse jaoks aega. Aga kui ta on sügaval sisemas veendumusel, et isade koht on tööl ning emadel köögis ja lapse juures siis isal, kiindumussuhet lapsega tegi, elab sellise, aga ka mitte. Sellisel isal on lapses kiindumussuhte asemel kohustused. Kiindumussuhte tekkimiseks ei piisa väikelapse puhul veerandtunnisest mängust või samal ajal lapsega ühes toas olemisest, kui ema temaga tegeleb. Ega ka suurema lapse puhul küsimusest, kuidas sul koolis läks, millele vastuseks kõlab kiirelt normaalselt. Kiindumussuhte tekitamise parim retsept kõlab. Veeda aega lapsega kahekesi lapse vajadustele ja vanusele vastavalt. See aeg, mil laps mängib omaette põrandal ja vanem samal ajal meetri kaugusel arvutiga tööd teeb või telekat vaatad, ei lähe kiindumussuhte loomisel arvesse. Teadlaste grupp kinnitab uuringutele toetudes veenvalt, et kiindumussuhte tekkimiseks pole vaja veeta kogu aega lapsega koos. Kvaliteetaeg on olulisem kvantiteet ajast. Kuigi tõsi, tänasel päeval arutletakse selle üle, et neil, väikestel, kes, nagu põliskultuurides kogu aeg ema läheduses viibivad on palju vähem ärevust ja hilisemas elus suurem enesekindlus. Aga eluline tõsiasi on see, et kõik emad ei saa ja paljud ka ei soovi seda väga tihedat sidet pikalt hoida. Sestap kõlab lohutavalt, et ka neil emadel, kelle laps on lastehoius mitu tundi päevas tekib lapsega väga eriline kiindumussuhe. Lapse normaalseks arenguks pole tal vaja veeta kogu oma ärkvel oldud aega ainult emaga. Ma ütleks, et isegi vastupidi, selline vanemate vaheldumine tavaperekonnas annab emale võimaluse puhata ning isale annab see aeg võimaluse luua sama erilist suhet lapsega kui emal. Seega lapsega ei juhtu mitte midagi hirmsat, kui ema jagab oma aega isaga. Ja seda ka siis, kui vanemad ei ela enam koos. Jutt peaks olema ju lahku minemise järgsest elukorraldusest, mis ma siin nüüd kiindumus suhtes siis nüüd nii pikalt vestan. Aga vestan sellepärast, et selles samas artiklis analüüsitud statistika näitab kurvalt ja üheselt et suur osa lastest kooli eelikutest kooli lõpetanute, nii kes on läbi elanud lahkumineku väljendab stressi kontakti lõdvenemise pärast isaga. Ja nad kurdavad liigsuurte intervallide üle, mis jäävad isaga kohtumiste vahele. Lapsel peab olema võimalus osaleda mõlema vanema elus. Suhelda mõlema vanemaga. Kontakti lõdvenemine või lausa katkemine isaga juhtubki tavaliselt siis, kui isa ja ema vahel pole enam kontakti. Ja laias laastus on kontakti hävimiseks varianti. Esiteks naine on suhte purunemisest väga pettunud, suhte purunemine kergitab tema süles tohutu viha. Sellisel juhul on tavaliselt suhtest lahkunud mees. Naine soovib lapse isale oma valu ja pettumuse eest kätte maksta ning ei võimalda mehel kohtuda lapsega. Tihti öeldes, et ta kaitseb last isa traumeeriv mõju eest. Väga sageli langevad sellised naised ohvrienergiasse ja nad kutsuvad end mõnikord ka üksikemadeks. Samal ajal on kuskil isa, kes hea meelega osaleks lapse elus rohkem kuid paraku ema ei võimalda. Teisel juhul on naine ise suhtest lahkunud. Tahan mehes pettunud, kui inimeses jäägu isas. Ta ei soovi sellist meest oma lapse ellu. Ta katsub igasuguse ühenduse selle mehega unustada ja läheb tagasi vaatamata eluga edasi. Kolmas variant on see mehe süütunne. Paarisuhte purunemise pärast on suur. Ja ta tõemeeli usub, et lapsel on parem ja emal on kergem, kui ta kaob areenilt igaveseks. Kuna see mees ei tea, mida ta tegema peaks, et kontakti oma lapsega hoida siis sageli selline mees ei keegi midagi. Ta lepib naise otsusega, et laps jääb edaspidi elama ainult ema juurde. Ja nii jääbki. Võib-olla ongi selle lapse ema sajatanud, et ta ei soovi enam meest kunagi näha ja deklareerinud, et lapsel ongi ilma isata parem ja nad saavad edaspidi ilma isata suurepäraselt hakkama. Ja isa äkki ongi jäänud uskuma, et iga kontakt temaga trammeerib last ja hoolimisest lapse suhtes jätab ta kogu vastutuse emale. Neljas variant on see, et mees on naise peale mingil põhjusel nii vihane, et soovib talle kätte maksta ja karistab lapse ema purunenud paarisuhte ees sellega et ta ei tegele enam ka lastega või tegeleb ainult siis, kui see talle mugav või sobivam. Ja iga kord ei pruugi isegi isa vihane olla. Ta võib lihtsalt olla ebaküps. Sellise isa puhul ei saa kunagi kindel olla, et ta ilmub välja siis, kui ta lubanud on. See on selline Nipernaadi või rongaisa Tübiza. Ja viies variant on see, et isal Kell enne lahkuminekut pole jõudnud tekkida tugevat sidet oma lapsega. Võib-olla ka lihtsalt hirm, et ta ei saa lapsega hakkama. Et ta ei oska lapsega midagi peale hakata. Kui seesama hirm, et isa ei saa lapsega hakkama, valdab ka ema on neil väga lihtne langeda positsiooni, kus laps ongi ainult temaga, sest mitte keegi teine ei tule lapsega nii hästi toime. Ja isa ei saagi üldse võimalust oma lapsega hakkamasaamist õppida. Et nagu ma ka eelmises saates ütlesin, ühelgi vanemal pole õigus otsustada, et lapsel pole teist vanemat vaja. Hoolimatute süüdimatute vägivallatsejad ja kuritarvitajate eest tuleb lapsi kaitsta. Aga jäägu see normaalsete vanemate puhul siiski tulevikus juba täiskasvanud lapse otsustada, kellega ta suhtlema jääb. Väikese lapse puhul on kaks vanemat lapse inimõigus. Peresaade. Lahkumineku läbi, kus üks vanem kaob lapse elust kaotab laps samast soost vanema näol samastumist. Objekti. Väikesel poisil on raske elada ilma isa-eeskujuta keda matkides õpida meheks ja meheks olemise viise. Ja väikesel tüdrukul on raske elada ilma ema eeskujuta. Keda jäljendades omandada naiseks olemise kunsti. Vastassoost vanem on lapsele esimene partner kelle peal harjutada esimesi loomulikke kiindumussuhteid. Vastassooga. Päikesepoisi puhul on tema esimene armastus ja tema ema. Just kolme kuni kuueaastastel lastel on periood, kus poisid unistavad abielust oma emaga. Ja tüdrukud siis vastavalt oma isaga. Õnneks on need emad, kellega abielluda tahaks, poistel siiski enamjaolt olemas. Poisid kannatavad rohkem selle all, et nendel puudub isa näol samastumis objekt kui kontakt isaga jääb väheseks. Isa puudumine annab valusalt tunda väikese tüdruku kasvatamisel kui tal puudub võimalus imetleda oma isa kui esimest vastassoost partnerit ning olla oma isa poolt imetletud kui väike printsess. Kõik see kajastub tüdruku tulevases enesehinnangus ja partneri valikus. Väikesel tüdrukul on vaja mürada isaga, et tunda mängu käigus tema füüsilist jõudu. Nii saab üks väike tüdruk, esimesed kogemused mehe kehast. Kui tüdruk tunneb isa suhtes imetlust ja usub, et isa saab enamuse maailma asjadega hakkama ja teab peaaegu kõike siis on see aluseks turvatundele, mida naine hiljem oma elus suhetes tunneb. Ja annab talle oskuse hoiduda inimestest, kellega suhe pole turvaline. Kui isal on aega oma tütrega maailma asjade üle mõtiskleda ning kuulata tütre mõtteid ja tundeid siis viis, kuidas isa-tütre tunnetega ümber käib loob aluse, kuidas naine tulevikus kohelda. Luba. Ma ma ja saadan sulle mõne rea. Kui ta on nii pika kui mass su laeva ja oskan ma sõita sinu rattaga. Alt pul ka väntan ja kell alasem k. Papa Bay, kus sa oled, käes on mai. Ai ja ta ka sirelid õitsevad ju ka. Ja sa la ja uurin sinu sahtlit, ma, see ta, kus p puud ja täitesule ja ja palun siin, kui ei ole kallis, hin siidist rätikut, valge pitsiga olenica iga Chen ning sul ka valmistasin kingi ma. See on üllatus, veel ei ütle, mis see on, heegeldatud müts. Muu. Papa sul sülle tahan, ma ei ta olla suur tüdruk veel, ma. Keegi ei tea. Igal õhtul jooksen ma, saada ma silda. Sul soovima. Apac hea, saadan sulle mõne reakuud, on nii pikka kui mass su laeva ja oskan ma sõita sinu rattaga. All Mul ka väntan ja kell lasen. Peresaade. Isa, kes soovib anda edasi oma lapsele mehelikke väärtusi ja oskusi lugupidavat suhtumist naistesse ning eluterveid vaimseid eetilisi tõekspidamisi saab seda teha ka lapsest lahus elades kui ta kohtub lapsega regulaarselt lapsega kooselav isa kes ise pühendab oma elu täielikult tööle võib-olla isegi õilsa kavatsusega garanteerida oma perele sissetulek, mis võimaldab head elujärge ja tuleb reeglina koju alles siis, kui laps juba magab, tegeleb vaid endale huvitavate asjadega ja leiab kõige selle kõrvalt lapse jaoks aega. Minimaalselt on lapse kasvatamiseks väiksem tugi kui lahus elav kuid pühendunud isa. Ja mõnikord muutub isa-lapse suhe pärast lapsepõlve, kus nende kohtumised olid harvad, täiskasvanu eas lähedasemaks. Aga pigem on asjalood siiski sellised, et kaotatud või veelgi halvem, mitte tekkinud lähedust on hiljem raske taasluua. Lapsepõlve puuduliku eeskuju ja rollimudelit tagantjärele ilu viisakaid suhteid. Seda ikka saab. Aga viisakus ei tähenda veel iga kord lähedust mis oleks iga lapse suurim soov ja vajadus. Laps armastab oma mõlemat vanemat ka siis, kui vanemate omavaheline suhe on untsus. Seda lihtsat tõde võiksid ja peaksid arvestama kõik vanemad, uued partnerid ja sugulased ja sõbrad, kes nõu ja jõuga appi tulevad. Ja just nimelt lapse arengu huvides soovitavad teadlased et pikemaajalised perioodid isa juures, mis hõlmavad ka tema juures ööbimist, on parim vahend isa lapse kontakti säilitamiseks. Nii et see uuring väidab sõna-sõnalt alla neljaaastaste laste puhul eelistatakse öö veetmist mõlema partneri juures sellele, et laps peaks magama vaid ühes kohas. Ma ei räägi siin muidugi rinnapiimal olevate beebide elukorraldusest, vaid ikka pisut suuremate väikelaste omast. Uuring sõnastab üheselt ka selle, et vanemlik leppe, mille alusel väike laps kohtub teise vanemaga vähem kui kuus päeva kuus ja kus laps peab ootama kontakt üle nädala võtab lõivu lapsevanema suhtest ning annab põhjust oletada, et kiindumussuhe saab kas kannatada või ei teki üldse. Ema lapse kontakt on tavaliselt niikuinii tugev. Seda ei ohusta mõni öö temast eemal. Isegi kui lahkumineku hetkel pole isal ja lapsel veel omavahelist kiindumussuhet soodustab jagatud vanemlus koos ööbimisega kiindumussuhte tekkimist. Jah, seda tuleb luua rahulikult, samm-sammult, mitte kohe 50 50 ajajaotusega. Tegelikult protsent, kuidas aeg jaguneb, pole iseenesest nii oluline. Palju olulisem on, et koosoldud aeg oleks kvaliteetaeg. Kusjuures mida aeg edasi? Mida vanemaks laps muutub, seda vähem olulisem on koos veedetud aja kvantiteet. Hilisemas elus tunnevad sellise elukorraldusega harjunud lapsed, kes ööbisid regulaarselt ka isa juures et nad olid ja on oma isadele tähtsad. Oma isadega harva või üldse mitte kohtunud lapsed ei saa ka sellele väitele alla kirjutada. Oma väärtuse tunnetamine ja adekvaatne enesehinnang saab aga alati alguse sellest, et laps tunneb, et ta on tähtis inimestele, keda ta ise tähtsaks peab. Seesama metauuring rõhutab ka seda, et pole ühtki uuringut, mis kinnitaks, et teise hooliva vanema juures pikaajaliselt veedetud aeg mõjuks halvasti. Lapse arengule. Tuleb leida lapsele sobiv ajaline pikkus, mida ta jaksab ilma emaigatsus ette vastu pidada. Mõnikord teevad vanemad just selle vea, et lapse viibimine isa juures on väga üürike. Vaid mõni tund. Laps ei jõua veel uues kohas kohaneda ning ka isa on ärevil olukorra uudsusest. Nii võib laps ema juurde naastes näida väga häirunud. Juhul kui isa ei ole hoolimatu ja emotsionaalselt või füüsiliselt vägivaldne, siis lapse sõnu ma ei taha isa juurde minna ei maksaks kohe tõsiselt võtta. Sellisel juhul tasub kaaluda, kas äkki ei saanud nad mitte liiga vähe aega koos olla. Või vajab laps oma emalt rohkem kaasa toetavaid õnnistavaid sõnu, nagu mul on nii hea meel, et sa isaga olla saanud? Mul on väga hea meel, et sa lähed. Seepärast on tihti paradoksaalsel parem lahendus mitte isa lapse kohtumiste vähendamine vaid vastupidi, külas käituda ajaline pikendamine. Et mõlema, nii lapse kui isa ärevus jõuaks hajuda, harjumine vajab aega ja regulaarsust. Ei tasu teha järeldusi paarist korrast. Lasteaed näitab. Las isa harjutab magamapanemisrituaale ja argiseid tegevusi. Isa peab õppima, kuidas jagada oma aega, kuidas kuulata ja mõista oma last. Millised on lapse vajadused, tujud ja iseloom. Mida varem sellega alustada, seda parem mõlemale. Nii isale kui lapsele. Loomulikult seesama soovitus, jagada vanemlik vastutus mõlema peale pädev, et tänapäeval kõikidele kooselavatele paaridele. See tugevdab paarisuhet ja arendab last. Ühtlasi õpib mees sageli läbi selle hindama naise rolli lapse kasvatamises. Kui laps külastab isa harva ainult mõnel nädalavahetusel on oht, et see isa muutub lahedaks nõndanimetatud pühapäeva isaks. Ja see on ju täiesti loomulik, et kui isa nii harva oma last näeb, tahabki ta talle pakkuda parimat. Siis võetakse ette põnevaid käike, kõik on uudne, saab minna kinno, süüa jäätist ja burgerit ja palju kommi. Rutiini pole kohustust õppida ka tavaliselt mitte. Oma tuba koristama või muid jõukohaseid majapidamistegevusi üürikese külaskäigu ajal eriti tegema ei pea. Aga koju ema juurde hakkab rutiin peale. Korista tuba ära. Kas sul on õpitud, söö aurutatud juurvilju, need on tervisele kasulikud. Mine õigel ajal magama ja mitu korda ma pean sulle ütlema, vii prügiämber välja. Pühapäeva isa võib niimoodi tänupühapäevastele tegemistele lapse peas idealiseerida, kui tore vanem ja emased torisev argivanem. Pikemaajalised koosviibimised annavad lapsele võimaluse näha mõlemas vanemas võrdselt argivanemat. Pühapäeva isa on ju lahe olla. Aga see on lapse ema suhtes ebaõiglane käitumine. Peresaade. Lapse kahe kodusüsteem võib osutuda hoopis kahe teraga mõõgaks kui üks vanem kurvastab end lapse eemal olles nii kehva psühholoogilisse seisu et suuremal lapsel on temale mõeldes teises kodus viibides kohutav mure. Ning naastes sattub ta väga vaevatud vanema emotsioonide rüppe. Iseenesestmõistetavalt peab sellise elukorralduse juures aduma, et just emal võib olla väga raske oma väikelapsest eemal olla. Võib-olla raskemgi kui lapsel endal. Ema ja laps on energeetiliselt ju nii seotud. Nii võib lapse ängi põhjuseks olla hoopis oma ema äng, kes ise ei suuda lapseta ööd mööda saata. Õnnetu vanem viib sageli just ise tänu oma kehvale psühholoogilisele seisundile tõeks ütlused, lahkuminek trammeerib last igaveseks. Ma arvan, et see on üks oluline mõte, et väga kurb toime tulematu vihane vanem võib osutuda lapsele mitu-mitu korda suuremaks stressiallikaks kui lahkuminek ise. Jah, ja see on ka kõigiti inimlik, et üksi jääja on algul kurb, vihane, segaduses ja õnnetu. Ma ei peagi siinkohal silmas vahetult lahkuminekujärgset hingelist seisundit sest vaid heliinimesed suudavad kohe pärast suuri vapustusi seisundisse naasta. Aga ma pean siinkohal silmas neid vanemaid, kes jäävadki kinni oma ohvri staatusesse ja kes keelduvad põhimõtteliselt üldse enam päikest nägemast. Juhul, kui ema on lahkuminekuni olnud põhiline hooldaja oleks väikelapsele algul liiga suur psüühiline koorem olla emast eraldi pool ajast. Tegelikult kui ema on põhihooldaja, võib lapsele psüühiliselt koormav olla eraldi ka mõni päev. Paraku eriti just väikelaste alla kolmeste puhul. Peame arvestama tõsiasjaga, et mis silmist see meelest. Ja kuigi emast eemalolek võib põhjustada vaeva on lapsele oma isa unustamine pikas perspektiivis suurem häda. Ja kahjuks kehtib, mis silmist, see meelest mõnikord ka isade puhul. Kuigi alguses võib isa tunda suurt igatsust oma lapse järele, aitab kohanemisvõime inimestel paljuga hakkama saada. Eriti siis, kui on mindud uude suhtesse. Ka isad harjuvad ilma lapseta olema eriti just sel juhul, kui neil pole tekkinud eelnevat lapsega kiindumussuhet. Peresaade. Lahkumineku järgselt võiks väikelaste puhul harjutama hakata mõne tunnistest regulaarsetest kohtumistest kuhu juba mõne aja pärast lisandub üks ning edaspidi rohkemaid. Samas on piisavalt näiteid, kus pisikesed tulevad päeva või paar emast eemal olemisega kenasti toime ilma et nad vajaksid sujuvat üleminekut mõnetunnistel kohtumistelt päeva pikkustele. Üldiselt soovitavad arengupsühholoogid valemit ka rahumeelselt koos elavatele paaridele. Nii palju, kui on lapsel esimesel eluaastal elu, kuid nii mitmeks tunniks pluss veel kaks tundi võib teda päevas rahuliku südamega isa või hooldaja hoolde jätta. Ja kiindumussuhtega ema ja lapse vahel ei juhtu mitte midagi. Kuni koolini kestvas vanuses võib laps muretult olla kellegi teisega nii mitu päeva. Ja siis sulgudes pluss veel kaks päeva, kui palju tal eluaastaid turjal. Ehk siis võttes aluseks selle valemi saab ka päris pisikeste laste puhul välja töötada vanemliku lette kus lapsel on oma isaga iganädalane regulaarne kontakt kus vähemalt ühel ööl on laps tema juures. Aga kaks õhtut ööd on parem. Sest kui isapäevale satub mõni haigus või mingi muu paratamatu sündmus, mis ei võimalda kohtumist, ei veni paus kohtumiste vahel kahenädalaseks. Ja juba tegusa lasteaialapsena pole mingit takistust liikuda tõepoolest võrdsema aja jagamise poole. Kui vanemad tunnevad, et see sobib neile Jäneda lapsele aga neid protsente pole mõtet näpuga järge ajada, et nädala või kuu lõikes protsent täis saada. Teises riigis elava vanema puhul võib teha ka hoopis sellise kokkuleppe, et laps viibib vanemaga igal kuul ühe pika nädalavahetuse ja on temaga näiteks kõik koolivaheajad. Ja aasta lõikes tulebki eemal viibiva vanema ka 35 protsenti täis. Mina olen näinud oma praksise juures mitmeid lahendusi. Koostööd tegevad vanemad on lahendanud asja nii, et laps elab näiteks ühe vanema kodus aga teine vanem leiab igas päevas aega lapsega kvaliteetaja veetmiseks näiteks viib ja toob last kooli või lasteaeda. Ja on vanemaid, kes lahendavad väikelapse koduvalsirütmis niimoodi kolm, kaks, kolm, kaks, kaks, kolm ehk siis ema-isa-ema-isa-ema-isa. Et emale kolm isale, kas isale kolm päeva, siis jälle isale kaks, emale kaks ja isale kolm päeva. On vanemaid, kes jagavad last nädala või 10 päeva kaupa. Mõned neist korraldavad näiteks ema nädala keskel kohtumisi isaga ja vastupidi. Isa nädala keskel, mis emaga, mis sobib ühele, ei sobi teisele. Ja siinkohal saavadki pereterapeudid abistada neid paare, kes ise ei suuda välja mõelda, milline Rütma oleks lapsele parim. Et pöörduge spetsialisti, kas lastekaitse töötaja või pereterapeudi poole, et seda proovide optimaalselt lahendada. Aga ma kordan üle, et võrdne ajajaotus ei peaks olema eesmärk omaette. Isa suhe lapsega on olulisem kui aeg mida nad koos veedavad. Ja mulle tundub, et see on ka hea uudis neile isadele, kes elavad teises linnas või riigis ja kes ei saa iganädalast kontakti lubada. Skype'i kõne on igal juhul parem kui kontakti puudumine. Ja tiheda Skype'i suhtluse puhul pole laps traumeeritud ka siis, kui reaalkontakt on harv. Kurioossetest juhtumitest rääkides võib juhtuda ka nii, et ema tahab igal juhul lapsele rinnapiima anda kuni kolmanda neljanda viienda eluaastani, et hoida väga tihedat kontakti oma lapsega. Koos elavas tavaperes võib ema imetada last minu poolest kas või koolini välja, kui ta seda õigeks peab. Aga lahku läinud pere puhul tuleb kaaluda, kas ema tahtis küll lapsele parimat siiski imetamist, kui ettekäänet ei kasuta. Et laps ei veedaks isa juures ööd, vaid püsiks tema tiival. Nii mõnigi laps räägib, et nüüd, kui vanemad on lahus veedavad vanemad temaga hoopis rohkem kvaliteetaega. Koos. Tavaelus läheb asi tihti nõnda, et tööga väga hõivatud vanem jõuab töölt hilja koju on väsinud ning vahetab ehk lapsega mõne põgusa lause. Mõnikord pole sedagi, pere elab küll ühe katuse all, aga kvaliteetaega koos ei veereta. Igaüks teeb omi asju. See on reaalne, eriti teismeealiste ja vanemate laste puhul. Neil on ju sageli tihe isiklik elu ja siis kiindumussuhe arvutiga. Oma toast väljutakse elutuppa vaid äärmisel vajadusel ja söödi aegadeks. Kui vanem võtab endale teadlikult aja, mille ta pühendab just oma lapsele, kelle vanemast anga lahku läinud võib vabalt juhtuda, et see laps saab oma vanema jäägitut tähelepanu enam kui tavapere laps. Loomulikult on sellel selge eelis, kui vanem on igapäevaselt olemas ja reageerib lapse vajadustele jooksvalt ja kohtub temaga igal õhtul söögilauas. Aga ka lahku läinud perede elu annab niimoodi sättida, et vanem on lapse eriti just suurema lapse puhul, kes on ise veel võimeline eraldi elava vanemaga telefonitsi või arvuti läbi ühendust võtma. Et kui on tema jaoks alati saadaval isegi siis, kui pune parasjagu tema kord lapsega olla. Peresaade. Kas saate alguses tõstatatud küsimus, et mis on siis lapsele parem, kas üks elamine, mida ta peab oma koduks või siis kahe kodusüsteem one kaldumine liigsasse Zemandikasse? Oluline on, et laps tunneks end mõlema vanema kodus pereliikmena mittekülalisena. Oluline on, et tal oleks mõlemas kohas võimalusel oma tuba omad asjad ja hääleõigus. Et ta tunneks, et ta mõlemas kohas oodatud. Ja on siis sellel vahet, kas ta ütleb, et ma käin isa või ema kodus külas või on see mu teine kodu ema isa juures. Kui juba semantika jutuks tuli, on mu siiras arvamused lapse regulaarse kontakti puhul teise vanemaga võiks tegelikult vältida sõnaühendit. Ma käin ema või käin isa juures külas. Selle asemel võiks öelda, käin ema või isa juures. Külas käimine pisut justkui vähendab teise vanema olulisust lapse elus. Sageli on just üht põhikodu ainuõigeks pidav põhihooldaja see, kes häälestab lapse sellele teise vanema juuresviibimine on ainult külastus, mis peab toimuma vaid külastusaegadel. Ma ei tea, minu jaoks kõlab see, nagu läheks kedagi haiglasse vaatama. Nii et see ei peaks nii olema, et vaid põhihooldajast vanema kodu on lapse turvasadam ja et tema on ainus tõeliselt hooliv, päris vanem. Aga kaks kodu, see tekitab lastes eksistentsiaalse segaduse, kodu peab olema üks ja ainus koht maamuna peal vangutavad ühe kodupooldajad etteheitvalt selle läänest tulnud võrdsusprintsiibi peale päid. Siiski siiski. Eesti tingimustes on läbi aegade väga paljudel peredel olnud linna kodu ja suvila või maakodu kus mõnikord käiakse igal nädalavahetusel pühade ja puhkuste aegu. Ja mitte keegi mitte kunagi pole Eestis arvanud, et kahe kodu vahet käimine oleks nende perede väikseid lapsi kuidagi segadusse või ärevusse ajanud. Kuigi elukorraldus neis kahes kohas võib olla täiesti erinev. Maal võib erinevalt linnakodust sageli veeta terve päeva väljas süüa õues ning tänu sellele, et sinna minnakse puhkuse ajal võib ka voodisse heita palju hiljem. Ja loomulikult selle lapse jaoks muutub vaid füüsiline keskkond, sotsiaalne keskkond ja suhtlemisreeglid on mõlemas kohas usamad. Ja just sellepärast võiksidki vanemad, kes hakkavad viljelema kahe kodusüsteemi tegema koostööd. Et reeglid ja elustandardid oleksid ka nüüd nende kahe kodu puhul võimalikult sarnased. Aga lapsed? Need ülimalt kohanemisvõimelised olendid saavad hakkama ka siis, kui reeglid kahes kodus on erinevad. Kui vanemate jaoks on linna- ja maakodu vahet liikumine loomulik eluviis võtab laps vanemate normaalsuse enda omaks. Nagu näitlejate lapsed harjuvad sellega, et teater on nende teine kodu ja muusikute lapsed Trallivad sageli hilistel tundidel kontserditel. Talulaps peab normaalseks laudas sooja piima joomist ja lehma kõrval pikutamist. Peaasi, et turvalises läheduses on vähemalt üks usaldusväärne vanem. Stress, mis kaasneb kahe kodu vahet käimisega on lapsele igal juhul väiksema kahjuga kui regulaarse ja tiheda kontakti kaotamine oma teise vanemaga. Ka vanemate vaheline psühholoogiline kähmlus on laastavam kui migratsioon kahe kodu vahel. Lapsed ise ütlevad, et kahe majapidamise vahel kulgemisest on palju raskem taluda vanemate vaenulikkust teineteise vastu vastastikust nuhkimist. Teise vanema halvustamist ja oma positiivsete tunnete varjamist ühe vanema suhtes teise vanema eest. Lapsed väärtustavad paindlikkust ja oma huvidega arvestamist. Kui need punktid on täidetud siis suure tõenäosusega ei kasva sellest lapsest murtud tiivaga lind pärast vanemate lahkuminekut. Aga jah, arvamusi teemal, kus on lapse kodu, on muidugi seinast seina, mis sobib ühele lapsele, ruineerib teist. Siin ühtset universaalset malli pole. Siin peab arvesse võtma lapse vanust, tema iseloomu ning loomulikult ka vanemate pühendumist ja töögraafikuid. Võrdne või vähemalt 65 35 ajajaotus on õigustatud. Kui mõlemad vanemad tõesti pühenduvad lapsele. Aga võrdsus võrdsuse pärast ei tohiks olla eesmärk. Et ei tekiks olukorda, kus vanemad lepivad kokku võrdses jagamises. Aga üks ei oska selle nõndanimetatud kätte võidetud ajaga midagi tarka peale hakata, on ise muude tegemistega hõivatud. Laps viibib pidevalt üksi uue partneri, vanavanemate või hoidja hoole all. Kuigi teisel vanemal on samal ajal kõik võimalused lapsele pühenduda. Juhtub sedagi, et isa lausa nõuab 50 50 õigust. Ent ometigi, kui on tema aeg, on ta kõige muuga nii hõivatud, et lapsele ta pühenduda ei suuda. Sageli on just see variant vanemate vahelise võimuvõitluse kõige küünilisem vorm kus oma õigust aetakse taga mitte selleks, et lapsele pakkuda kvaliteetaega vaided vaenlaseks, muutunud ekspartnerile ära teha või elatisraha mitte maksta. Vanemal muidugi on sel ajal, kui laps on temaga õigus, jätta ta usaldusväärse hoidja kätte. Aga kui laps viibib enamus ajast, mil ta võiks olla oma vanemaga hoopis kellegi teise hoole all või lausa üksi peaks kaaluma, kas selline 50 50 ajajaotus on ikka lapse huvides? On näiteid, kus laps jääb elama ühte koju ning vanemad kolivad kordamööda veetes kumbki mingi aja lapsega ja siis omaette. Jah, ilmselt selline elukorraldus on lastele mugavaim, ta ei pea oma asju vedama, olud jäävad tema jaoks muutumatuks. Aga vastuhääled rõhutavad kolimise stressi vanema jaoks. Ja vanema stress kandub ja alati lapsele üle. Nii et seegi lahendus pole ideaalne, kuna sobib paremini vaid nendele vanematele, kes lahutamis järgselt ei lood perekonda. Meie kultuuriruumis on siiani lapsed pärast lahkuminekut enamasti ema juurde jäänud. Kui suhtest lahkub naine, võtab ta tavaliselt lapse kaasa ja kui suhtest lahkub mees, jääb laps tavaliselt ema juurde. On ka harvem esinev variant, et suhtest lahkuv naine jätab lapsed mehega. Ja variant, et suhtest lahkub mees ja võtab lapsed kaasa on väga harv. Aga juhtub sedagi. Tavaliselt eeldab see tugevaid häireid ema psüühilises seisundis vastutustundetust või võimetust lapse eest hoolt kanda. Kuigi viimati mainitud variant ei esine. Sageli on see siiski paljude lahutavate naiste hirm ning järelikult ka paljude meeste ähvardus, et ta võtab mult lapsed ära. See hirm pole võõras ka meestele, kelle juurest naine koos lastega lahkunud. Ja juba ainuüksi selle mõtteidu näitab, et lahkuminekujärgne maastik pole koostööaldis ja sellisel paaril käib tugev võimuvõitlus. Ehk oleks aeg muuta meie kultuuriruumi tava, kus enamiku isade saatusejoonele on peale lahkuminekut kirjutatud oma lapse elust distantsilt osaleda? Jah, paratamatult meie seas on mitmeid vastutustundetud isasid, kes tahavadki oma kohustuste eest põgeneda. Aga mulle näib, et palju-palju rohkem on isasid, kes enne lahkuminekut olid oma lapse või lastega palju lähedasemad kui oma naisega. Ja kõigi huvides on, et see kontakt ei katkeks tänu egoistlikele võimumängudele. Sõltumata sellest, kes lahkus või mis põhjusel lahkus. Esimese sammuna tuleb koheselt pärast lahkuminekut korraldada lapse kontakti alalhoidmine teise vanemaga. Lapsele ei tohi panna otsustamise raskust, kus ta elab ja millal ta teise vanemaga kohtub. Lapsele selle otsuse jätmine on vastutus endalt lapsele veeretamise viis ja see on lubamatu. Need kokkulepped tuleb teha vanemail küll, aga muidugi, arvestades lapse soovide ja vajadustega. Vanemad teevad sageli selle vea, et küsivad lapselt, kelle juures ta tahab elada ja millal ta soovib teise vanemaga kohtuda. Sageli valib laps lojaalsusest jääda senise põhihooldaja juurde. Kui vanem enamasti see, kes jääb üksi, on aga lahkuminekust väga traumeeritud otsustab laps lojaalsusest ja tahtmisest talle tuge pakkuda tema juures elamise kasuks. Tüdrukutel on suurem tõenäosus vastata, et elukoht olgu ema juures. Poistel võivad tekkida vastakad tunded selles, kumba valida. Eriti juhul, kui isaga on toredad kogemused tema põlvel, auto juhtimisest või jalgpallimängust või lohe lennetamisest. Väike laps ei adu veel enda vajadusi. Ta ei oska sõnastada, et ta vajab kontakti mõlemaga. Kui ta pannakse valiku ette, tundub lapsele, et ta peab valima ühe või teise. Ta ei oska veel niimoodi mõelda, et ta saab valida nii ühe kui ka teise. Peresaade. Teismelisele ja noorukile võib tunduda, et ta teab, mida ta tahab. Paraku eksivad ka teismelised, kuigi nad selles vanuses tunduvad endale nii mõnigi kord surematud ja ilmeksimatud. Ja tagantjärele kahetsevad nad, et loobusid võimalusest veeta aega aga teise vanemaga. Enamus professionaale nõustub, et väikelapsed harjuvad lahkuminekuga ja kärgpere elulaadiga kergemini kui teismelised. Kuigi väiksemad lapsed võivad tunda mahajäetuse hirmu, mis võivad väljenduda tervisehäirete näol ja võivad reageerida klammerduvad võtavad nad vanemate uue elukorralduse ja sellega seotud muutused hõlpsamini omaks. Sageli kui teismelised. Nooremad lapsed võtavad ka uue partneri sageli kergemini omaks. Teismelistel võivad tekkida tõrked. Vanus 10 kuni 14 on vanemate lahkuminekuga sageli leppimiseks. Keerulisim aeg. Miks hakkab ju neile juba aru pähe kogunema. Aga seda pärast, et lahutusprotsess sildistab lahutajad sageli heaks süütuks kannatajaks ja pahaks. Kes on lahkumineku algatanud ja teeb heale liiga. Teismeline jagab maailma asju ja inimsuhteid oluliselt paremini kui väike laps. Samas teismeiga on tuntud oma mustvalge mõtlemise poolest, nii et teismeline on aldis valima pooli. Ja just tänu mustvalgele maailma pildile jäävad teismelisele sageli veel tabamatuks halli varjundid. Ta võib sildistada lahkuva vanema halvaks eriti siis, kui hea seda niiviisi serveerib. Enda ei pruugi mõista, milline on selle nõndanimetatud hea vanema roll suhte purunemisest. Kuni teisme eani vastutavad vanemad oma lapse transportimise eest ja selle eest, et tal oleks lasteaia või kooli tegemised tehtud ja ilmastikule vastavad riided kaasas. Kuigi paljud ütlevad, et lapsel on raske kahe kodu vahet askeldada, sest et lemmikmänguasjad on ühes kohas, saab sellegi mure lahendada soetades mõlemale poolele elud. Teisme eas aga muutub laps oluliselt iseseisvamaks. Sõbrad muutuvad olulisemaks kui vanemad ja noor tahab rohkem veeta aega oma toas kui elutoas täiskasvanuga. Kui lahkuminek on toimunud, siis, kui laps on väike tuleks teisme eas vanemlik lepe ikka uuesti üle vaadata. Sest teismelisel võib-olla välja kujunenud selge eelistus, kumma kodus ta tahaks statsionaarselt viibida, kus ta saaks oma muusikat kuulata nii valjult kui vaja visata oma riided segamatult hunnikusse ja täita laud vaid talle arusaadava sodi hunnikuga. Ta lihtsalt ei jõua endale olulisi hunnikuid kahes kohas luua. Ta tahab elada ühes kohas oma tuttava hunniku juures. Seega teismelise vajadus ühe kodu järele võib üles kaaluda vanemate soovi võrdsele vanemlusajale erinevates kodudes. Teismeline võib tahta olla ühes kodus ja igasugune lahkumine teise vanema juurde muudel aegadel kui puhkuste pidamiseks. Võib-olla tema nägemuses välistatud. Teismeline võib eelistada ühe vanema elu kohta teisele juba kasvõi ainult sel põhjusel, et kool ja sõbrad või trenn asuvad seal mugavamad kauguses. Et kogu lugupidamise juures mugavuse ja teismelise hunnikute loomise vastu peab lapsel siiski olema regulaarne võimalus olla koos oma teise vanemaga ja temaga piisavalt aega veeta soovituslikult siiski ka aeg-ajalt teise vanema juures ööbida, et kontakt püsiks tihe. Siin tasub usaldada ikkagi lapsevanemate tarkust, et elukorraldust saaks selline, kuhu mahuks piisavalt kontakti mõlemaga mitte lapselapse arust ja siiras lojaalsusest tulnud ettepanekuid. Haiget saanud ego või mõnikord lapse kaitsmise egiidi all korraldada repressiivseid lahendeid. Nii võib solvunud üksi ja kuulutada, et lapse kaitsmise eesmärgil ei tohi lahkunud vanem last näha et niimoodi saaks laps rahuneda. Aga mõelgem hetkeks, kuidas laps võib seda tajuda mida see lapse jaoks tähendab? Kuidas see mõjutab lapse suhet, lahkunud vanemaga. Laps tajub seda tavaliselt nii, et lahkunud vanem justkui jättis tema maha. Et tema pole piisavalt väärtuslik, et vanem tema jaoks aega leiaks. Seega lahkuminekujärgne paus lapse ja ära läinud vanema suhtluses ei aita lapsel rahuneda. Laps, kes on elus kogenud hülgamist, võib hilisemas elus olla klammerdub ja kontrollib. Seepärast peaks igal juhul lapse tuleviku nimel korraldama elu niimoodi, et lapsel ei tekiks tunnet, et tema sai hüljatud. Head kokkulepped sünnivad siis, kui vanemad tõesti oskavad kuulata ja mõista, mida laps tunneb ning lähtuvad lapse huvidest. Variant, kus laps jääb elama ühe vanema juurde ja ei kohtu teise vanemaga üldse või siis on need kohtumised juhuslikud, pole lapse huvides. Ja ongi aeg tänasele saatele joone alla tõmmata. Järgmises saates on külaliseks taas pereterapeut Tiit Kõnnusaar. Ja teemaks võtame pahad ja pahurad, lapsed. Kas asi on lastes või peaksime vanematena enda kasvatusmeetoditele otsa vaatama? Ja veel tuletan meelde, et viienda mai keskpäeval ootan sind hea kuulaja pere saate emadepäevale pühendatud avalikule lindistusele. Pärnu rannahotellis. Koos eelmise saatekülalise Marina, Paula Evertiga räägime piisavalt headest emadest, kanaemadest ja rongaemadest emast kui lapse esimesest erootilise suhtest ja emast. Kui lapse viha äratavast prustreerijast. Mõtiskleme oma ema üle. Tulge Pärnusse Eesti ühte kõige ilusamasse hotelli, mis asub otse rannaliival. Teeme tunnise salvestuse ja siis teise tunni vastame koos Marina Ewerti ja Monica Koppeliga küsimustele, millele ma pole jõudnud hooaja jooksul vastata. Pärast joome koos teed, hingame mereõhku ja ajame niisama muhedat juttu. Isad, kutsuge emad Pärnusse. Rohkem infot leiate pere saate kodulehelt. Ja et rannahotell jõuaks piisavalt küpsiseid valmistada. Ootame, et huvilised end registreeriksite pere saate neelile, peresaade ät. RÜE. Aitäh sulle, hea kuulaja, sa kuulasid peresaadet? Mina olen pereterapeut, Katrin saali, Saul. Peresaadet saab järelkuulata endale sobival ajal vikerraadio kodulehelt. Kohtumiseni järgmisel neljapäeval õhtul kell üheksa. Seniks aga soovin teile kõike head, hoolige üksteisest ja iseendast.