Tere, hea kuulaja, sa kuulad vikerraadio saatesarja peresaade. Selles saatesarjas on luubi all suhted, kuidas toimivad head suhted ja miks mõned suhted kiiva veavad. Mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul. Tänases saates räägin ma perekonna struktuurist ja selle hierarhiliselt ülesehitusest. Igal perekonnal on sisemine struktuur ehk ülesehitus. Selles struktuuris hierarhiline ülesehitus näitab, kellele kuulub perekonnas võim. Kes teeb otsuseid, kellel on rohkem õigusi, kes kelle sõna kuulab, kes vastutab, kes juhib, kes allub. Kellele on õigus teistele ettekirjutusi teha ja kelle nägemus elust ja selle korraldusest peale jääb? Ma tahan sellest rääkida, kuna tihti on pereprobleemide tekkimine seotud just pere ülesehituses olevate mittetoimivate mustritega. Toon mõned näited, mis on neist sarnast. Täiskasvanud poeg kuulab rohkem oma ema arvamust kui abikaasa arvamust, kui asi puudutab laste kasvatamist. Või lahutatud isa vaatab pealt, kuidas ta kümneaastane tütar ta uue abikaasa suhtes ebaviisakalt käitub. Ta laseb sel sündida ega julge oma last distsiplineerida. Või suured pere vanim laps kannab hoolt väiksemate eest sest nende vanemad on alkohoolikud. See laps on ise küll alles 13, aga võtab vastutust rohkem kui vanemad. Sageli peab ta hoopis ise oma vanemate eest hoolitsema. Või lesestunud. Ema toetab pärast mehe surma oma 15 aastasele pojale kellest saab tema nõndanimetatud väikemees või noor üheksateistaastane. Naine saab lapse, aga pole ise piisavalt küps lapse kasvatamiseks. Ta annab oma lapsevanemate kasvatada, et ta saaks ise edasi hõljuda. See noor naine on küll ema, aga käitub endiselt kui laps ja tema vanematel ei jää muud midagi üle kui justkui taevast sülle sadanud lapselaps ka üles kasvatada kui enda oma. Kuigi nad just mõtlesid, et nüüd, kui tütar on kooli lõpetanud, saavad nad nautida oma paarisuhet ja liikumisvabadust. Või mida arvata ema ja hilisteismelise tütre suhtemustrist, kes on pärast isa lahkumist suhtest olnud kuus aastat lahutamatu tandem. Aga nüüd, kui ema tahaks uue mehega paarisuhet alustada, korraldab tütar Kreeka tragöödia väärilisi etendusi, sest ükski mees ei ole emale piisavalt hea. Midagi on iga juhtumi juures valesti, eks ole. Kõik need juhtumid on küll väga erinevad. Ometi on neil kõigil üks ühine nimetaja selle verestruktuuris. Hierarhilise ülesehituses on midagi mäda. Aga alustagem algusest, mis on üldse perekonna struktuur? Pereliikmed moodustavad peres omavahel allsüsteeme ehk siis pere sees olevaid väikeseid liite või gruppe. Või kaks inimest loovad suhte, moodustavad nad kõigepealt partnerite allsüsteemi. Nad on mees ja naine või siis samasooliste paaride puhul naine ja naine või mees ja mees. Kui perre sünnib laps, siis lisandub partnerite allsüsteemile vanemate allsüsteem. See lisandub, mitte ei vaheta partnerite allsüsteemi välja, nagu paljud ekslikult arvavad. Teoreetiliselt teavad seda vast kõik, et vanemlik liit tuleb partnerite liidule lisaks mitte asemele. Aga praktikas juhtub sageli, et partnerid jätkavad need suuresti emane ja isana ja nende paarisuhe mehe ja naise vahel jääb sageli unarusse. Sellest me rääkisime, Siiri Tõnistega sügisel terve saate. Väga paljud suhteprobleemid, mis viivad ka lahkuminekuni, on tingitud just sellest kahetsusväärsest paarisuhte unarusse jäämisest. Ja sellest, et laste sündides pingestub partnerite liit just vanemliku liidu lahkarvamuste tulemusena. Vanemate allsüsteem toimib seda paremini, mida paremini toimib partnerite allsüsteem. Tugev partnerite allsüsteem annab vanemlikule allsüsteemile energiat juurde. Aga loomulikult saab olla vägagi hästi toimiv vanemlik liit ka siis, kui paarisuhe on lõpetatud. Üks on aga selge, kui vanemad on koos, aga nende paarisuhe on kehv siis sellistele vanematele ei anna paarisuhe energiat juurde. Pigem röövib nende energiat. Partnerite allsüsteemi saab lõpetada, kui paarisuhe enam südant laulma ei pane. Vanemliku allsüsteemi lõpetada ei saa. Kuigi paljud seda siiski teevad. Selles elus ongi kolm kindlat asja, mille eest pageda ei saa. Need on maksud. Surm. Olgu nende maksudega nagu nad on, nutikad, oskavad neid optimeerida, aga kes on kord lapsevanemaks saanud, see lapsevanemaks ka jääb. Õigem oleks küll öelda, peaks jääma. Siin pole minu meelest optimeerimine võimalik sellist mõistet nagu ekspartner tolereerima ühiskond juba päris hästi. Sellist mõistet nagu, eks laps aga pole olemas ega saagi kunagi olema. Reaalsuses muidugi kahjuks. Ma olen seda varemgi öelnud, et oleks minu teha, annaks ma kõigile sünnitusmajas beebiga väljuvatele vanematele kaasa sertifikaadi et nüüd on nad kahekesi koos selle lapsevanemad igavesest ajast igavesti heas ja halvas tervises ja haiguses, rikkuses ja vaesuses, kuni surm lahutab. Just nimelt surm. Suhete jahenemine või katkemine ei muuda mitte midagi nende vanemlikud liidus. See on igavene liit, mida ei määra mingi ports Mazur. Aga tuleme tagasi perekonna allsüsteemide juurde. Lapse sündides moodustub perekonda veel üks allsüsteem laste allsüsteem mis laieneb iga järgmise lapse sünniga. Igal süsteemil on peres omad ülesanded. Partnerlussuhte ülesanne seisab vastastikuste vajaduste rahuldamisest, teineteise hoidmises ja toetamises ning vastastikuse mõnusa arengukeskkonna loomises. Vanemliku suhtefunktsioon on luua oma lapsele parim võimalik kasvukeskkond ja toetada teineteist selle rohkeid väljakutseid esitava missiooni elluviimises. Laste all süsteemilgi on omad ülesanded. Lapsed rahuldavad, nagu nende vanemadki omavahel üksteise vajadusi seltskonna järele olles vastastikku mängukaaslased. Ja eks siin peab muidugi arvestama, et samast soost ja samaealiste laste üksteisele lähedaseks saamise võimalus on suurem kui erinevast soost ja suure vanusevahega laste puhul. Samade emotsionaalsete kogemuste jagamine viib õekesed vennakesed tugeva intiimse ja lojaalse sidemeni. Aga samas on ka lapsi, kes väga sarnases vanuses on üksteisele ebameeldivad. Konkurendid pole neil ühist keelt ja nad hävitavad järjekindlalt vaid oma vanemate närvirakke. Samas võivad leida ühise keele just hoopis suure vanusevahega ja või erinevast soost lapsed. Laste allsüsteem pakub üksteisele vastastikust süsteemisisest abi vanemate allsüsteemiga läbimisel. Lapsed tasakaalustavad oma vanemate jõudu, nad kaitsevad 11 vanemat ebaõigluse eest. Ja lapsed ühinevad vanemate vastu, sest mitmekesi on ju ikka Uljam oma seisukohti näiteks koristamise mõttetuses või mingi toidu söödamatuses esitada. Siis on laste all süsteemil veel ka tõlkimisfunktsioon. Näiteks õpetab vanem laps nooremat, et ära mine praegu paksilt raha küsima. Papson praegu halvas tujus. Tema on juba kogenud ja oskab nooremale õele või vennale vanema hingamisest ja kehahoiakust lugeda märke. Aga lapsed pole üksteisele mitte ainult sillaks vanemate vahel, vaid nad pakuvad omavahel ka otsest abi. Ma ise mäletan nii hästi, kuidas ma oma 11 aastat vanema venna kaarti koolis esimeses klassis välja mängisin. Kui poisid kiusama kippusid, ähvardasin neid alati, et mu vend tuleb kooli ja teeb neile tuupi. Ja ükskord tuli. Oh seda uhkust tookord. Edaspidi piisas ainult vennaga ähvardamisest. Või mingiks ajaks piisas. Lapsed on üksteisele alati eeskujuks, nii heas kui halvas. Pole paremad allikad lolluste õppimiseks. Kuidas näiteks Hiina toidupulki söögi ajal endale suhu elevandi põhkadeks moondada? Kui ikka vanemaid õdesid-vendi jälgides? Üks laste allsüsteemi toredaid ülesandeid on meil saladuste pidamine oma vanemate eest. Sest olgem ausad, lapsed teavad üksteisest sageli palju rohkem, kui vanemad neist teavad. Kõigele lisaks rajavad vanemad lapsed noorematele teed. Noorematel on tavaliselt palju kergem saada õigus õhtul pikemalt väljas hängida, kui vanem laps on lapsevanemad juba välja koolitanud. Laste allsüsteem jääb püsima ka siis, kui vanemad on lahus või surnud. Peresaade. Hästi toimiva perel on selline ülesehitus, kus vanemate allsüsteem on hierarhiliselt kõrgemal ja laste oma on alumisel positsioonil. Vanemate vaheline koostöö seda tähendabki, et vanematele kuulub kodus jagatud võim. Neil on autoriteet. Hierarhiline kõrgem positsioon annab otsustamisõigused ning kohustused. See tähendab seda, et vanemad vastutavad ja juhivad. Ja lastele annab selline hierarhiline ülesehitus turvatunde ja võimaluse olla laps. Pere erinevad allüksused on alati hierarhiliselt erineval kõrgusel. See kõlab ju igati loogiliselt, et vanemate allsüsteemi juhib laste allsüsteemi. See tähendab seda, et mõlemad partnerid teevad koostööd ja on mõlemad võrdselt kõrgemal hierarhilise ülemisel positsioonil. Asi läheb huvitavamaks, kui mõelda, et ka ühe allsüsteemi sees on sageli hierarhilised suhted. Lasteaial süsteemis on tihti üks laps liidrirollis. See võib olla vanim laps, aga ei pruugi. Sageli võtab hoopis julgem, targem või otsustuskindlam laps allsüsteemi ohjamise enda kätesse. Ja mõnikord ei ole see sugugi ainult meeldiv juhiomadus, mis sellele lapsele nõndanimetatud osakonna juhi positsiooni kindlustab. Ta võib-olla selle koha saanud ka tänu sellele, et ta on kiuslik, agressiivne ja ka vanemate ja partnerite allsüsteemis on sageli üks domineerivam pool. Eks ajaloost teame ju perioode, kus valitses patriarhaalne kord ja on olnud aegu, kus võimutsesid matriarhid. Näiteks vanas Roomas oli nii, et perekonda juhtis patriarh, kellel oli peaaegu et piiramatu võim kõigi pereliikmete üle. Nii naine, lapsed kui omakorda nende lapsed allusid perepea otsustele. Ja eks maffiafilmidest oleme aimu saanud, et see kontseptsioon on praegugi mõnel pool seal elujõuline. Ka vana Jaapani ja Hiina perekonnas oli range hierarhia. Perepea oli isa. Lapsed pidid alati silmas pidama vanuselist järjestust, nooremad allusid vanematele. Õed allusid vendadele ja idamaades pidavat just toidu serveerimine näitama perekonnas valitsevat hierarhiat. Näiteks laua ääres ulatati toit alati esimesena isale ja siis vastavalt hierarhial tähtsuse järjekorras järgmisele. Sellest kombel kujunes muuseas ka nimetus vend nimega jahtunud riis. Nii kutsuti nalja pärast vanuselt viimast last, kes pidi ootama kuni toidul jõud käib läbi kõik vanad pereliikmed ja siis lapsed. Ja tavaliselt jõudis riisiliud temani jahtununa. Eks iga pere teab ise, kuidas nende partnerite ja vanemate allsüsteemi sisemine võimutasakaal välja näeb. On see sümmeetriline, kus mõlemal on võrdselt sõnaõigust või on üks kahest siiski liidrisärgis ja kõrgemal. Kui eks inimene käsib teisel korduvalt midagi teha ja see teine neid korraldusi täidab. Siis on see teine pere hierarhias esimesest, nähtavasti madalamal. On peresid, kus võim on jagatud justkui ministeeriumite kaupa. Mees vastutab finants-majandus-transpordi- ja ehitusministeeriumi töö eest. Ja naise vastutada on perekonna, sotsiaal-tervishoiu, hariduse ja kultuuriministeerium, kusjuures naine võib olla ka iluvoliniku rollis. Sel juhul on nad oma valdkondades suurema sõnaõigusega ja seega seal otsustajad. Aga kahepeale kokku moodustavad nad siiski võrdse ja toimiva vanemliku liidu. On suhteid, kus kõik valdkonnad on jagatud võrdselt, mõlemad on kompetentsed nii majanduses kui kultuuris kui sotsiaalhoolekandes. Ja on suhteid, kus ühe otsustada on peaaegu kõik ja teisel pole suurt midagi. Saab ju ka nii. Üks tore pikka aega koos elanud paar pajatas korda oma kooselu saladustest. Et abielu algul otsustasime, et suured asjad otsustab peres mees ja väikesed naine. 50 aastat abielu ja kujutage ette, mitte ühtegi suurt asja pole veel olnud vaja otsustada. Teraapiasse jõuavad inimesed nii ühest kui teisest hierarhilise ülesehitusega perest. On mehi, kes ei tee ühtki otsust enne, kui pole nagu nad seda ise kutsuvad emanda või proua direktori käest saanud luba. Ja naisi, kes ei või sõbrannale ka külla minna ega küünlajalga osta, enne, kui pole seda mehega kooskõlastanud. On olnud arvamusi, et elus tuleb leida see õige tald ja seal rahulikult püsida. Ja on vastupidiselt selgeid veendumusi absoluutse võrdsuse pooldajate näol kus nii sissetuleku teenimine, laste eest hoolitsemine, kui kodutööd on nii võrdselt ära jagatud, et võrdõiguslikkuse volinikul poleks seal võimalik kulmugi tõsta. Pereteraapia klassik Heili ütleb, et perekonnas peab olema hästi toimiv partnerite vanemate ja laste allsüsteem. Allsüsteemide vahel peavad olema selged ja samas paindlikud piirid. Põlvkondade vahel peab valitsema sobiv hierarhia. Ent ometigi pole olemas normaalset või ühest ideaalset perekonna struktuuri. Peamiseks küsimuseks jääb alati, kas perekond toimib nii, et keegi ei kannata. Ja kas perekond kindlustab oma liikmetele terve arengu. Kui vastus mõlemale küsimusele on jaatav, on kõik korras. Saate alguses kirjeldatud näidete korral oli paraku igas loos keegi kannataja. Ja kannatust põhjustas sobimatu hierarhiline ülesehitus. Uurime siis seda lähemalt, mis teeb hierarhia ebakohaseks. Kehvemini funktsioneerivatel peredel võib perekonna hierarhiline ülesehitus näha välja selline, kus üks partner on kõrgemal positsioonil ning teine on koos laste kaalumisel. See võib juhtuda, kui ühel partneril pole mingit sõnaõigust, kui ta on liiga allaheitlik ja otsustusjõuetu ning teine on väga autoritaarne. Aga ega iga kord ei satu teine vanem madalamale positsioonile sugugi mitte ainult allaheitlikku seetõttu millega see vähemate õigustega vanem siis sellise hierarhilise all olemise ära teenib. Põhjuseid on mitmeid. Näiteks ei võta üks vanem lihtsalt vastutust, on selle taga siis isikuomadused, väärtushinnangud, elustiil või lihtsalt rumalus, eks see ole väga individuaalne. Toon ühe markantse elulise näite. Üks noormees, kaheaastase lapse isa, ütles teraapias muretult naerdes, et temal on üks laps. Aga tema naisel on need kaks. Selles mõttes, et meil on peres üks ühine laps, aga tema ise on oma naisele veel teise lapse eest. Ja tõepoolest see mees oli nagu poisike, keda naine pidi hommikul üles ajama, kuna sügava ja õndsa une tõttu mees kella ei kuulnud. Naise õlul oli kogu majapidamine, sest mees ei viitsinud ega osanud ei koristada ega süüa teha. Lapsega mängis mees hea meelega, aga ka nende mängud olid tihti üle meelikult lapselikult, kust nad keerasid kogu elamise pea peale. Ja ema koju tulles oli põrand täidetud ühtlaselt klotside autode, küpsiste ja riietega, mis lebasid just seal, kus nad seljast olid kukkunud. Just mehe võimetus enda järel koristada ajas naiste eriti närvi. Lastemees distsiplineerida ei tahtnud, sest arvas, et see on esiteks tüütu ja teiseks, kuna emme on niikuinii kuri siis olgu vähemalt temagi selline lahe vanem. Kes on lapsele sõbra eest? See väike pisiasi, et naine muutus toredaks alles siis, kui mees vanemliku vastutust keeldus võtmast ja oma naise vanemliku liitu üksi jättis polnud mees paraku tähele pannud. Nii võttiski see naine ühel heal päeval mehe suureks meelehärmiks vastu karmi otsuse suhe lõpetada. Kasutan siinkohal selle naise sõnu. Ühe jupi vorsti nimel ei tasu tervet siga pidada. Ta ei jaksanud enam olla ainus vanemliku liidu esindaja. Ta soovis endale partnerit mehe ja kaasvanema näol mitte üht lisalast. Kuni nad enne lapse sündi funktsioneerisid, vaid partnerite liiduna oli neil väga tore suhe. Rutiinivaba. Lõbus ja loov. Mured algasid just siis, kui lapse sündides pidi tööle hakkama vanemlik liit. Aga mehele ei meeldinud lapse kaka lõhn ja öine ärkamine oli talle vastumeelne. Lisaks oli see tore loov noormees alati harjunud poole lõunani magama sest ta töö iseloom võimaldas seda ja ta tahtis veel lisaks iga päev trennis käia. Sõbrad ootasid õhtul pubis ja ööklubi väitlevad tuled meelitasid nädalavahetusel tantsule. Mees ise oli kasvanud üles väga võimuka mamma noorima lapsena. Ta polnud kunagi pidanud mingi asja eest vastutust võtma. Ema ja vanemad õed olid alati kõik ära korraldanud. Kas siis üks mees läks tõesti laste kantseldamisel osalema? Söök tuleb ju pliidilt ja puhas pesukapist, selline oli noormehe elukorraldus. Igatahes seisis noormees need valiku ees astuda samm hierarhiaredelil ülespoole, võtta vastutus vanemate allsüsteemis või jätkata üksinda. Sest ka elatise teenimises oli tema sissetulek ebakindel ja nad toetusid põhiliselt naise tööviljadele. See mõne aasta tagune lugu sellele mehele on täna põhjust au anda. Tänasel päeval on sel mehel selle sama naisega kaks last ja tema naisel on samuti kaks last. Aga ühe vanema paigutamine hierarhiliselt positsioonil allapoole võib juhtuda ka seetõttu, et üks vanem on näiteks alkohoolik või mingi muu tõve või sõltuvuse käes ning ta ei suuda olla adekvaatne osa vanemate allsüsteemist. Purjus inimene võib käituda vastutustundetult kui laps. Ent samas on tal alati rohkem õigusi külastel eneseõigustust tavaliselt mäekõrguselt. Peresaade. Eelmine näide oli sellest, et üks vanem on lapsega koos alumisel hierarhiaredelil ja teine vanem oli üksi vanemlikul positsioonil. Asjad võivad suhtes minna ka suisa selliseks, et üks vanem või vanemliku liidu moodustada ning tõsta kõrgemale positsioonile enda kõrvale hoopis ühe lastest. Ning teine vanem on alumisel positsioonil. Selline hierarhiline seis saab sündida vaid siis, kui paarisuhe lonkab või on suisa olematu. Laps ei taha iseenesest kunagi vabatahtlikult astuda vanemate allsüsteemi. Lapsele on parim positsioon seal, kus ta peaks olema laste allsüsteemis, kus tema eest kantakse hoolt. Enamasti on ikka vanem see, kes lapse üles vanemate allsüsteemi tõstab. Ja selle põhjus peitub kas kehvas või olematus paarisuhtes või selles, et vanem ei saa endaga või oma vanemlikke ülesannetega hakkama ja otsib lapselt tuge, partnerlust. Kui näiteks naisel on oma mehega suhe kehvapoolne, võib ta muuta poja oma väikeseks meheks, kellele ta annab kogu oma armastuse. Nii näiteks otsustab ema koos pojaga, mida ette võtta, kuhu minna reisima, kuidas kodus asjad korraldada. Mees taandatakse lapseks, kelle käest kunagi midagi ei küsita. Ja pojast saab emale partner. Ema on nõus pojale kõik andma püüdes rahuldada Igada vajadust veel enne, kui see tekkidagi jõuab. Vastu tahab tavaid jäägitut, armastust. Aga ema võib moodustada liiduga tütrega, kellest saab ta parim sõbranna. Niisamuti võib isa luua sellise suhte tütrega. Kui ema mingil põhjusel perifeerne. Kui oma partneriga emotsionaalne side puudub, siis pole see sugugi harv juhus, et emotsionaalne tühimik täidetakse lapsega. Kui partner on mingil põhjusel perifeerne ja ei osale pereelus, siis jah, loodus tühja kohta ei salli. Tühjale kohale tõstetakse laps. Prantsuse vanasõna sõnastab elukogenud, et abieluahelad on mõnikord nii rasked, et tuleb appi võtta, kolmas neid kandma. Aga prantslased peavad abiandjatena silmas ikka suhet püsida, aitavaid armukesi, mitte iial lapsi, kes appi tulevad. Kui paarisuhe on keeruline tõmbavad vanemad mõnikord lapse oma probleemide keskmesse. Selle kohta on pereteraapias kasutusele võetud sõnakolmnurk ja selliseid lapsi kutsutakse kolm nurgastatud lasteks. Nii võib üks vanem väljendada oma rahulolematust teise suhtes kõneledes sellest mitte otse oma partneriga vaid väljendades seda hoopis lapsele otsides temas liitlast. See on lapsele raske koorem. Tal on raske otsustada, kumma vanema poole hoida. Kas olla lojaalne mõlemale või kuidas selles olukorras üldse olla. Lapsel on väga keeruline olla oma vanemate sõjatandril. Nii võib ta vaheldumisi liituda kord ühe, kord teise vanemaga, kui need omavahel tülitsevad. Või võib laps moodustada püsiva koalitsiooni ühe vanemaga teise vanema vastu. Nii situatiivsed liidud kui püsivad koalitsioonid vanemaga nõuavad lapsel diplomaatilisi võimeid. Kui otsida sellest positiivsust, siis kolm nurgastatud lapsed on pandud sunniviisilised lapsepõlve kõrvalt poole kohaga justkui diplomaatidele määratud õppesse. Kuidas laveerida vaenulike jõudude vahel nii et ise ellu jääda? Mõned lapsed saavutavad selles aines meisterlikkuse osates kasu lõigata mõlema juurest. Teistel muidugi nii edukalt ei lähe. Ja nad võivad jääda ise hammasrataste vahele. Mõned lapsed satuvad oma vanemate äikesetormide käigus hoopis ise piksevarda rulli kus vanemate omavaheline pinge suundub raksatades lapse peale. Üliemotsionaalsete lahutuste käigus võib juhtuda ka nii, et laps kistakse liitu ühe vanemaga teise vanema vastu kusjuures teine vanem taandatakse esimese vanema poolt vanemlikud liidust. See juhtub siis, kui üks vanem on teise suhtes väga vaenulik. Enamasti osutub vihaseks vanemaks see, kelle juurest ära mindi. Aga kättemaksuks hävitab üksi jää ja tema renomee ja vanemliku positsiooni. Mõnikord, keelates lapsel selle paarisuhtest lahkunud vanemaga suheldagi. Sellele, mida selline käitumine lapse psüühikaga teeb, on põhjust pühendada lähitulevikus üks terve saade. Võib juhtuda ka nii, et üks vanem tõstab lapse enda kõrvale sellepärast et teised partnerid pole enam füüsiliselt tema kõrval. Teine partner on kas lahkunud, siis elust üldse või lahkunud paarisuhtest. Mõnikord on tõesti nii, et laps ise astub selle sammu üksiku vanema kõrvale. Võib-olla vanem nii õnnetu, et laps tahab hakata vanemad lohutama ja toetama. Lapsele on see enamasti liigne koorem, kui ta peab asendama vanemale puuduvad kaasat. Kui ta peab võtma endale teise vanema rolli ja vastutuse. Aga nagu juba enne ütlesin, enamasti pole see siiski laps, kes puuduva teise vanema puhul tahab ise vanemate liitu asendusliikmeks pürgida. Tavaliselt on see ikka vanem, kes alateadlikult või siis ka teadlikult vastutuse lapsele annab. Sest ta ei saa ise enam ei enda ega tekkinud olukorraga hakkama. Selle asemel, et toetada last, kes ju ise ka tunneb puudust ja igatseb puuduvad vanemad vajab lapsevanem ise abi ja toetust ning seda hakkab talle pakkuma laps. Siinkohal tahaks küll üksi jäänud vanemat õpetada. Palun ära toetu lapse peale jagama sügavaid negatiivseid tundeid mõne täiskasvanuga sõpradega terapeudiga aga ära koorma oma lapse psüühikat. Laps ei saa olla sinu tugi. Sinu raskus vajutab ka tema viltu. Kui sa langed depressiooni, võid sa täiesti ära vajuda ning su lapsest võib saada väike täiskasvanu, kes tunneb sinu eest vastutust. Kes kardab sinu juurest lahkuda ja kes peab sinu meeleolu üleval hoidma. Lapse enda vajadused jäävad niimoodi tagaplaanile. Kui ta peab võtma vanema allsüsteemi kohustused enda peale ta ei tegele hea kohase tegevusega, siis. Vanemal pole lapse käest mõtet küsida, kas laps jaksab vanema juttu kuulata ning tema emotsioone taluda. Suure tõenäosusega vastab laps hoolivalt ja jaksab küll, et pole hullu. Aga on küll hullu, laps toetab vanemad sellepärast, et tal on temast kahju. Ta teeb seda enda arvelt ega pruugi vanemale rääkida tõtt, kui raske see tema jaoks tegelikult on. Stabiilne vanem suudab pakkuda oma lapsele tuge keerulisest paarisuhtest tingitud probleemide lahkumineku või teise vanema surmaga kaasnevate elumuutuste juures. Ebastabiilne pettunud ja vihane vanem aga peegeldab lapsele oma seisundit, tahab ta seda või mitte. Kahjuks peab sellisel juhul laps lisaks oma Segadusele ja vastakatele tunnetele ja vaevale hakkama tuge pakkuma ka õnnetule vanemale. Ta muretseb vaevatud vanema eest ja see käib igale lapsele üle jõu. Hoida lapse elu- ja kasvukeskkond rahulikuna ja kibeduse vabana. See nõuab vanemalt palju isiklikku küpsust ja tugevat tööd iseendaga. Siinkohal võib ju küsida, et mis seal siis halba on, kui üks vanem pühendab oma elu täielikult lapsele ja võtab teda kuivõrdväärset partnerit? Ega midagi, väga hullu polegi, ainult et vanem peab olemas olema lapse emotsionaalsete vajaduste rahuldamiseks, mitte vastupidi, et laps peab rahuldama vanema emotsionaalseid vajadusi. Kui laps saab olla laps ja vanem ei toetu oma muredes lapse peale siis ega kõrgendatud tähelepanu otseselt lapsele tõesti halba ei tee. Aga mõned ohud siin siiski on. See võib anda lapsele ebaproportsionaalselt suure tähelepanu vanema poolt, mis vanemate, toimiva paarisuhte puhul pole ju kunagi nii suur. Ja lapsel võib tekkida vale arusaam oma tähtsusest. Et kogu maailm ongi ainult tema teenistuses. Et ta oli, on ja jääb maailma nabaks. Et ta ei peagi kunagi ootama, et saada kellelegi täit tähelepanu, et kõik tema soovid peaksid koheselt saama täidetud. Kui laps on eriti priviligeeritud saaja rollis, kus vanem annab end talle jäägitult võib seda last tulevikus oma suhtes ohustada see, et ta on harjunud saaja positsiooniga ning nõuab ka oma partnerilt oma vajaduste, pidevat ja kohest rahuldamist. Nii võib vanem kultiveerida sellega lapses nartsitsistliku võtja rolli. Laps ei õpi andma ta ju kogedad, vanema roll on tiirelda ümber tema ja rahuldada tema vajadusi. Selline kasvatus võib võõrandada lask mõttest, et ka tema tulevasel partneril on omad vajadused. Vastupidi, kuna ema või isa jookseb alati appi, kui tal häda käes olgu siis rahaline, emotsionaalne või intellektuaalne siis hiljem oma suhetes ei pruugi ta tulla selle pealegi et hea suhtega käib kaasas vastutus omapoolse andmise näol. Aga see pole veel kõige suurem oht. Andmise ja saamise vahel peab valitsema elus tasakaal. Kui laps peab endast vanemale liiga palju lapsepõlves andma, võib tal tekkida arusaam, et paarisuhe ongi üks raske asi kus peab ennast lõputult andma ja andma ja andma. Ja selline laps võib üldse mitte tahta tulevikus suhtesse minna, kui see nii kurnav on. Põhiline raskus lapse jaoks, kui ta on ülemisel vanemlikul positsioonil on siiski see, et tal pole aega olla laps. Laps peaks saama kodunt lahkuda, ilma et ta muretseks oma vanema pärast. Kõige hullemad on need lood, kus laps kardab, et kuna vanemaseisund on nii kurb või ebastabiilne et vanem sooritab enesetapu või kui ta nii drastilist meetmete nii küll ei jõua, siis ta lihtsalt kurvastab end segaseks. Sellised lapsed valivad sageli, et nad loobuvad oma elust ning püüavad kogu hingest võtta vastutuse vanema meeleolu eest endale. Paha plaan. Lapse asi pole vanema tuju üleval hoida. Liigne vastutus. Aga on lapsi, kes selles hirmus ei julge minna laagrisse või isegi sõpradele külla. Ja päris sageli esineb ka olukorda, kus laps ei julge minna oma lahus elava teise vanema juurde sest ta ei taha kurvastada oma õnnetut vanemat. Kuigi ta väga tahaks minna, ütleb ta kurvastama vanema meeleheaks, et ega ta tegelikult minna ei tahagi. Lapsed hoolivad sageli oma vanematest nii palju, et teha selliseid ohverdusi. No kuidas sa, hing, lähed teist vanemat vaatama, kui esimene seisab veegalkel silmadega elutoas ja ohkab. Mine aga ma ei tea, kuidas ma ilma sinuta hakkama saanud ei lähe. Aga ka vanemale endale võib see lapse ülestõstmine enda kõrvale vanemliku allsüsteemi olla ohtlik. Kui jõuab kätte see hetk, kui laps peaks pesast lendama. Valdab sellist vanemat nii tugev, tühja pesa sündroom. Et ta võib kaotada elu mõtte. Lapse kodunt lahkumine võib olla sama suur katastroof kui tavajuhtumil partneri surm. Heal juhul laseb vanem lapsel minna, aga tema südames möllab meeleheide. Halvimal juhul ei suuda vanem lapsel lasta minna. Vanemal on uskumus, et keegi ei suuda armastada tema last nii nagu tema armastab. Nähtamatu nabanöör nende kahe vahel on nii tugev, et selle läbilõikamine oma suhte õnnestumise nimel saab olema lapse jaoks elutöö. Liigselt klammerdub, vanem ei suuda oma võsukesest lahti lasta. Ta sekkub igati oma täiskasvanud lapse ellu ja lämmatab teda oma igatsusega. Ta uudis himutseb ja tahab endiselt kontrollida oma lapse tegemisi. Eriti jaga suhteid. Ühel hetkel peaks selline vanem siiski aduma, et ta pole oma lapse elus enam esimene viiul. Eriti siis, kui lapsel tekib oma pere. Pereteraapia ütleb seal kohal, et uus paar saab vaid siis edukalt moodustada kui kumbki noor partner on vaba vertikaalsest lojaalsusest. Maakeeli tähendaks keeruline lause seda, et mees või naine võtab endale partneri ja hoiab nüüd rohkem oma partneri kui vanemate poole. Ja vanemad peaksid aru saama, et liigne sekkumine segab noorpaari elu. Ka siis, kui kavatsused on õilsad ning tahaks vaid aidata. On vanemaid, kes helistavad pidevalt ja sisenevad täiskasvanud lapse elamisse oma võtmega. Eriti halval juhul selline vanem lausa nõuab, et ta täiskasvanud laps temaga igapäevases kontaktis oleks kuigi seal täiskasvanud lapsel on oma pere lihtsamad alguse ängistavad nõndanimetatud hämma melodraamad. Aga põrgutee pidavat olema sillutatud heade kavatsustega. Kui vanem tagasi tõmbuda ei oska on uuel perel keeruline tekitada oma partnerite allsüsteemi. Üks vanem on seal ees. Ja see on üks huvitav fenomen, kuidas näeb välja perehierarhia, kui noorel täiskasvanul on endal lapsed ja samas vanemad ei lase oma täiskasvanud lapsest lahti. On paare, keda survestavad kaks nõudlikku jõudu ülevalt poolt oma vanemad ja altpoolt lapsed. Pereteraapia üks suurkujusid, Mauricio Andolphid kutsub sellises seisus olevat paari kahe tule vahel olevaks paariks. Ja jällegi siin pole ühte õiget hierarhiat. Itaalia maffia peres jaks, ühed prioriteedid, mustlaste suur rändpere, teised eesti haritlased, pere, kolmandad. Põhiline küsimus jääb hierarhia puhul ikka samaks. Kas perekond toimib nii, et ükski selle liige ei kannata ja kõigil on hea olla? Mõnikord juhtub ka nii, kui vanemate allsüsteem ei toimi adekvaatselt. Et üks laps sageli vanim poisis kõige kompetentsem võtab ikka kohe päris vanemliku vastutuse kandes vanema rolli. Pereteraapia on sellisele lapsele, kes hoolitseb vanemate asemel pere nooremate lasteaiast või isegi valvab oma vanemate järele, kes ei suuda oma vanemate rolli täita leiutanud Canine. See sõna on vanemlikustatud laps. Reeglina põhjustab lapsele vanemate allsüsteemi võimu andmine probleeme. Vanem peab toetama last, mitte laps vanemat. Aga siiski võib ka sees hierarhiline iseärasus teatud olukordades ja teatud piirides olla kohane näiteks suurperedes. Sageli kasvavad just vanemliku statud lapsed äärmiselt tugevateks tundlikeks hoolivateks. Ja sageli saavad neist sotsiaaltöötajad psühhoterapeudid. Aga mõnikord läheb perekondlik hierarhia hoopis veel muud moodi sassi. Laps muutub käsutajakse korraldajaks. Kui käsutaja on laps ja täidesaatja vanem siis selline hierarhia on ilmselt düsfunktsionaalne ja pered. Hierarhiline struktuur vajaks ümberkohendamist. Mis tähendab siis seda, et vanem peab kehtestama võimu, mille ta mingil põhjusel oma lapsele käest ära andnud. Vanemaks olemine on päris keeruline. Sa pead aeg-ajalt tegema ebapopulaarseid otsuseid ja reeglina see lapsele ei meeldi. Sa pead kehtestama piire ja ega seegi lapsele ülemäära mõnus tundu. Mõned lapsevanemad eelistavad olla lapsele pigem sõbrad, soovides neile alati meeldida. Ent vanema roll ongi seeläbi unikaalne. Et isa või ema on lapsel ainult üks ei pea olema lastele sõbrad, kui mõlema vanemad. Vanem peab julgema teha otsuseid, mis lühikeses plaanis näivad lapsele karu teenetena. Näiteks kui nad ei anna lapse kõikidele nõudmistele järele, kas siis kommisöömise osas või vidinate ostmise osas pikas perspektiivis sellega, et nad ennastkehtestavad, võivad nad teha sellele lapsele hoopis teine. Pereterapeutidel tuleb sageli tegemist teha lastega, kes ignoreerivad vanemat autoriteeti ja isegi kavandavad oma vanemaid. Selle, kuidas pere hierarhiat muuta. Kui võimupositsioonil on laps ja miks täiskasvanu oma võimupositsiooni käest annab, jätan järgmise saate teemaks. Järgmisesse saatesse tuleb külla Pereterapeut meelikes Aarna. Ja veel jääb järgmisesse saatesse ega kärgpere hierarhia teema. Kui kokku satuvad elama vähemalt üks partner, kellel on eelmisest suhtest laps või lapsed ja uus partner, kellel võib-olla on veel ka omad lapsed eelmisest suhtest ja siis võib-olla tekib neil ka ühel hetkel ühinenud laps siis on võimalusi ierarhilisteks apsakateks terve müriaad. Kärgpere saab toimida edukalt ainult siis, kui ta funktsioneerib toimivale tavaperele omaselt. Paar on kõrgemal hierarhiliselt tasandil ja kärgpere, laps või lapsed alumisel. Sellest on oluline juttu teha, et vältida võimalust, kus üks kärgperepartneritest tõstab oma lapse hierarhiliselt üles enda kõrvale ning moodustab temaga liidu arvestades vaid oma lapse vajadustega ignoreerides oma uue partneri või tema lapse vajadusi. Selline lähenemine võtab koheselt lõivu uue paari emotsionaalsest liidust, mis hoiab suhet koos. Selliseid hierarhilisi apsu teinud kärgpaarile võib ennustada peatseid karisid. Ja kuidas paigutavad hierarhiaredelil sinu, minu, meie lapsed, peaksid nad olema kõiki võrdsel positsioonil. Kuigi oma laps on vaieldamatult lähen, peaks suutma kõikidesse kärgpere lastesse suhtuda võrdselt. Teoorias nii lihtne öelda. Reaalelu räägib aga teist keelt. Aga ka sellest juba uues saates. Tõmbame tänasele saatele joone alla nagu alati. Mõtle korraks oma pere hierarhia peale. Kuidas sinu peres asjad käivad? Kuidas teie peresisene hierarhia toimib? Kes otsustab, kes juhib? Oled sa sellega rahul? Aitäh sulle, hea kuulaja. Sa kuulasid peresaadet? Mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul. Meile võib kirjutada aadressil peresaade ät RÜE. Ja loomulikult saab meid järelkuulata endale sobival ajal vikerraadio kodulehelt. Kohtumiseni järgmisel neljapäeval õhtul kell üheksa. Seniks aga soovime teile kõike head, hoolige üksteisest ja iseendast.