Tere, hea kuulaja, sa kuulad vikerraadio, saatesarja peresaade. Mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul inimese psüühika on loodud nii, et kui tal pole vaja läbi töötada mingit konkreetset eesmärki. Kui aju võiks joosta nõndanimetatud tühikäigul, siis kipub inimene hoopis mõtisklema oma lähisuhete üle. Ja kui mingis valdkonnas, kas paarisuhtes või suhtes lastega sõbraga vanematega on probleemid siis võib aju seda probleemi ketrama jäädagi. Üks valdkond, kus pereelus sageli probleemid tõusevad, puudutab seda, kuidas hakkama saada lastega kes käituvad viisil, mis meile vanematena ei sobi. Vanemaks olemine on keeruline autorooli ja liiklusesse me ilma autokooli läbimata ei lähe. 100 korda keerulisemasse olukorda. Vanemliku rolli, mis on nii palju suuremate väljakutsetega kui liiklus sukeldume sageli pea ees kaasavaraks suhteteadmised ja kasvatusprintsiibid, mis tulevad oma päritoluperest. Sageli inimesed lihtsalt kopeerivad oma vanemate käitumist. Paljud vanemad leiavad, et lapsed peavad tegema seda, mida vanemad ütlevad. Psühholoogid kutsuvad seda kontrollivaks stiiliks. Selles kasutatakse karistusi, noomitusi, riidlemist, tagajärgedega ähvardamist ja ka preemiaid eesmärgiga panna lapsed tegema, mida vanemad soovivad. Ja mõned vanemad viljelevad hoopis väga leebet stiili, julgemata mingitki nõudmisi oma lastele esitada. Nad ei pane lastele mingeid piire, sest kardavad, et lapsed võiksid haigestuda. Nende elu toimub laste diktaatorliku taktikepi all. Ja need mõlemad olukorrad on laastavad nii vanematele kui on keerulised kallastele. Kuidas tulla toime, kui laps ei käitu vastavalt vanema ootustele ja tahaks öelda seal paha laps on selles olukorras ikka süüdi laps või vastutab olukorra eest pigem vanem? Seda põnevat teemat olen kutsunud arutama kuulajatele juba varasematest saadetest tuttava hinnatud pereterapeudi kirjastaja ja koolitaja Tiit Kõnnu saare Teredik tüür. Kas on olemas pahad lapsed? Jah, see on üsna hinnanguline väide mõne lapse kohta, et kas ta on hea või paha ja öelda seda, kas mõni üldse saab olla paha siis selleks me peaks võib-olla kõigepealt mõtlema mõnedele põhimõtetele, et et millest tulenevalt üldse lapsed käituvad nii, nagu nad käituvad võib-olla teekski, nii et vaataks alguses need põhimõtted läbi ja siis otsustaks, et kas on olemas pahad lapsed või mitte. Milline aga hakkame siis esimesest peale? Esimene oluline põhimõte, mis võib-olla võiks aidata meil otsustada seda, et kas laps on paha või mitte, mõte on järgmine. Käitumine sõltub keskkonnast. Mida see võiks tähendada ilmselt seda, et see keskkond, milles laps toimetab, et see mõjutab oluliselt ka tema käitumist aga me tavaliselt ei võta seda kuidagi nii iseenesestmõistetavalt. Pigem kipume me arvama, et käitumine tuleneb ikkagi millestki muust. Ja psühholoogidel on selle kohta lausa olemas üks mõiste suhteliselt keerulise nimega, mille nimi on fundamentaalne, tributsiooni viga. Esimesele inimkeeli lahti ja ma seletan, mis see tähendab. Kas sina tead mõnda inimest, kes kipub hilinema? Kahjuks ja mispärast ta seda teeb või millest see tulevatelineb? Ta ise ütleb, et ta ei saa sinna mitte midagi parata, et keskkond mõjutas teda niimoodi, et seal olid ummikud või midagi juhtus, et teised on kuidagi süüdi, keskkond mõjutas teda niimoodi. Et kõigepealt, et teised on süüdi, eks ju. Aga milline see inimene on, kes pidevalt hilineb? Tavaliselt, kui ma seda küsin, siis öeldakse, et no ta on niisugune tuulepea või et on, võib-olla ei oska teistega arvestada või ei oska oma aega planeerida. Ennast üle hindav oma rinnust oma aja ja energiaressursse üle hindav. Just tavaliselt seostatakse see tema isiksuseomadustega kuidagi. Aga kui küsida nüüd põhjus, et kas siin oli need vahepeal miks sina hilined, näiline sina ei hiline, okei. Aga kui näiteks küsida kellegi käest, kes hilineb, mis tema tavaliselt ütleb, ütleme ikka, ma ei saanud sinna midagi parata, näe, juhtus tuli midagi vahele või et, et lihtsalt juhtus midagi sellist, mida ma ei osanud ette planeerida, mingi ootamatus, mingi sündmus, mingi äpardus võib olla. Et ta oleks tulnud õigeks ajaks, tahtis tulla, aga näed, kas oli liikluses sihukene ootamatu olukord või tuli kodus midagi ette, et kui seda midagi poleks ette tulnud, kui mingi asi keskkonnas poleks muutunud ja põhjustanud talle sekeldusi, siis ta oleks jõudnud. Tõenäoliselt ja see, see, kuidas me seletame enda ja teiste käitumist, see allub sellisele väikesele hälbele, et me kipume enda puhul põhjendama alati oma eksimusi asjaoludega. Et teiste puhul kipume me seostama neid tema iseloomuga. Et ta on hoolimatu ja kui ta tahaks küll ta sisse saada Ja minu puhul, eksju, on tegemist asjaoludega, et kui mina hilinen, siis tavaliselt ikka ju on täiesti mõistetav, et kui sellised asjad juhtuvad, siis ma hiljaks jäänud. Ja laste puhul on tegelikult sama lugu et lapse käitumist. Me kipume seletama liiga tihti tema iseloomuga. Ja jätame kõrvale selle, et päris palju sellest käitumisest võib tuleneda just nimelt sellest keskkonnast, mis tema ümber parajasti on sellest, mis juhtub seal, mis on juhtunud enne et kuidas ta ennast tunneb. Ja see kõik põhjustab selle, et laps käitub ühel või teisel või kolmandal viisil, mille kohta, nagu sa ütlesid, öelda, et ta ei käitu vastavalt ootustele ja siis öeldakse kohe, kui kipub korduma, öeldakse kohe, et tegemist on paha lapsega. Ja tihti on nii, et, et me kuidagi ei suuda märgata seda, et tegelikult sellest keskkonnast palju sõltub ja üks oluline asi on siin see ka, et meie oleme ju tegelikult ise oluline osa sellest keskkonnast lapse jaoks, ükstapuha, oleme me siis kas professionaalses rollis näiteks õpetaja või lasteaia et või, või oleme ka lihtsalt lapsevanem, siis, siis me oleme tegelikult lapse jaoks väga suur ja oluline osa sellest keskkonnast. Nii et on üsna selge see, kui laps mingil viisil käitub, siis tasub kõigepealt vaadata, et mis tema keskkonnas toimub. Kuidas me ise käitume, kuidas käituvad need, kes tema ümber on. Teine põhimõte, mida peaks natukene arutama enne, kui me hakkame halbadest lastest rääkima, on see, et mis on need sisemised põhjused, mis siis lapse võiksid panna kuidagimoodi halvasti käituma. Ja üks selline baasiline põhimõte on see, et laps käitub halvasti vaid siis, kui ta tunneb ennast halvasti Pole ühtegi teist põhjust, miks laps võiks halvasti käituda. Kui ta tunneb ennast hästi, kui ta on rõõmus. Kui ta on rahulik, siis tõenäoliselt ta ju käitub ka kas siis ootustele vastavalt või või vähemasti segada teisi, põhjustada mingisuguseid pahandusi või, või segadust. Ja kui ta tunneb ennast mingil viisil halvasti, olgu see siis ükskõik, kas tema vajadused on rahuldamata, on tal, võib-olla on ta halvasti maganud või vähe maganud või on kõht tühi või või on mingil viisil midagi keskkonnas, mis teda paneb, tundma halvasti näiteks hirmutab siis on üsna tõenäoline, et see laps ei käitu enam nii, nagu ta käitub siis, kui ta tunneks ennast hästi. Et lapsed käituvad ju ka reeglina iseenesestmõistetavalt. Et see on nende jaoks täiesti loomulik käitumine, mida nad sel hetkel teevad, ainult üks hea näide selle kohta on väikese lapse ja porilombi kohtumine. Et kui väike laps näeb porilompi, siis tegelikult tema jaoks iseenesest mõistetav käitumine on hüpata sinna porilompi, sest et lamp iseenesest ju kutsub teda. Tule, hüppa minusse ja see on väga tihti põhjustab vanematele meelehärmi, et kuidas laps naguniimoodi käitub, et kas ta ei saa aru põhjus-tagajärje seost. Et pärast seda on tema siis puhtad riided, mustad ja ema peab pärast neid asju pesema ja võib-olla on ta riided märjad ja tal on pärast paha olla. Aga, aga lapse jaoks on see täiesti iseenesestmõistetav. Ta käitumine. Kui nad on, on selline, et kohe ahvatlev ja kutsuv ja see on nii lõbus ja ja ta lihtsalt ei saa kuidagi selle vastu pidada, vaadata, et vaadata, mis siis juhtub, kui ta sinna loiku Just et ühesõnaga ta omaarust isegi nagu ei käitu halvasti, vaid see on iseenesest mõistetav ja, ja see, et sa sinna lompi ei hüppa, see nõuab juba nagu pisut suuremad lapsed, eks ole, impulsi kontrolli, et ta on üle sellest impulsis, mis ütleb, et vaata, kui toredasti kärtsu. Jah, võib-olla üks asi veel, et tihti me ei märka seda, mida me tegelikult teeme selleks, et takistame lastel seda käitumist mida me ise ootame. Ja pereterapeutidel on kõigile teada see põhimõtet, et kui sa ei saa seda, mis sa tahad, siis vaata, kuidas sa selle andmise teisele oled raskeks teinud. Ja tihti mäe käitume ka lastega viisidel, mis teeb selle keeruliseks. Et ta ei saagi käituda nii või, või on see väga keeruline tema jaoks, käituvad just nimelt sellel viisil, nagu me ootame, sellepärast et me teeme selle, mõnede muude, kas siis enda käitumise enda hinnangutega talle keeruliseks. Näiteks tihti tulevad vanemad ja ütlevad, et laps ei räägi siis mis see põhjus on, miks laps ei räägi, kui ma seda uurima hakkame, et kuidas see vanem siis uurib lapse käest, et näiteks kuidas tal koolis või lasteaias läks ja kui laps hakkab rääkima, kuidas tal läheb näiteks ütleb, et ah see Jüri oli nii loll ja ja mingis kivisõda temaga siis ema ütleb, et oi, et ära nüüd nii küll tee ära Jüri kohta ka niimoodi ütle, kivi sõja mängimine küll ei ole tore. Ja tõenäoliselt pärast seda laps näeb, et vanemale selline jutt ei meeldi, siis ta pigem püüab üha vähem ja vähem rääkida. Ja täpselt sama sama on ka käitumisega, et kui me anname teisi signaale seal selleks, et et laps ühel või teisel käituks, siis, siis tal on vastukäivaid signaale, siis tal on väga keeruline tegelikult valida, et millisel viisil ta käituma peaks. Siit võib-olla tulebki üks, üks järgmine põhimõte, mis on hästi tähtis on see, et lapse ja täiskasvanu suhte kvaliteedi eest vastutab alati täiskasvanu. Tihti kui vanematele seda öelda, siis vanemad arvavad, et noh, mis mõttes, et kuidas, kuidas laps ei vastuta siis selle eest, et kuidas meie vahel see suhe toimib. Aga On selge, et lapsel on tegelikult palju väiksem kogemus, palju väiksem uskus sotsiaalselt suhelda, palju väiksem, võime üldse mõista, et milline mõju temal on. Ja seetõttu Ta lihtsalt ei ole suuteline seda suhte kvaliteedi hoidma. Et ootus, et laps peaks tõesti püüdma käituda igal juhul, nii et see vanema ja lapse vaheline suhe oleks nagu igatepidi viisakas, kena ja ootustele vastav, et see on lihtsalt lapse jaoks tihti üle jõu käib. Ja siin vanematena, ühelt poolt anname mudeleid ja aitame tegelikult lapsel oma mudelite abil õppida seda, kuidas sotsiaalne suhtlemine kahe või, või ka rohkemate inimeste vahel tegelikult peaks käima. Ma arvan, et siin on vanematel oluline mõista ka seda, et väga tihti on vanematel väga suured ootused oma lapse mingitele võimetele, et on ju teada, et teatud võimed arenevad välja teatud panuseks, aga osad lapsed on oma võimetest ees või on keskmisest võimekusest ees ja osad on taga. No näiteks kas või see lombi näite puhul toodud põhjuse ja tagajärjemõistmine või just see võimekus suunata oma afekte või impulsse või mitut asja korraga meelde jätta. Ta võib planeerida, et väga tihti. Me vanematena esitame neid nõudmisi ja laps ei ole selleks nõudmiseks veel valmis. Meie ootus, kui on liiga kõrge, siis tõenäoliselt laps näeb seda pettumust juba see suurendab tema ärevust, ärevust temas kasvab siis tõenäoliselt ta käitub palju ebastabiilsemalt või närvilisemalt vastavalt sellele Ja vanemate ootused, ka lapse stressi taluvusele on mõnikord liiga kõrged, et nad eeldavad, väsinud või näljane laps või psüühiliselt üle koormatud laps suudab reageerida adekvaatselt suuna teame kontrollida, sellega toime tulla, samas kui me teame, said lapsed tegelikult vajavad väga palju rutiini ja ja sellist korduvaid tegevusi ja rahu. Samas lasteaia lasteaiapäevad on sageli pikemad kui vanemate enda tööpäevad ja kui seal on veel viiel päeval nädalas, siis mõni ime, kui lapsel on tegelikult teha enda stress niivõrd kõrge, et ta lihtsalt ei tule toime kõikide nende nõudmistega, mis vanematel siis on sellele, et ta käituks kuidagi hästi. Ja lisaks neile füüsilistele vajadustele, millest jutt tuli, et, et tõesti, et ta suudaks oma väsimusega toime tulla või, või stressiga, et lisaks on veel emotsionaalsete baasvajadused ja kui need on rahuldamata, siis täpselt samamoodi laps võib käituda kuidagi väga mitte ootuspäraselt. Ja tuletan igaks juhuks meelde ka, et et need baasvajadused on see, et, et laps peaks tundma kõigepealt, et on oluline. See on üks väga tähtis tunne, sest kui ma ei tunne, et mulle on oluline, siis on väga raske ennast hästi tunda. See annab tegelikult sellise eneseväärtustunde. Ja see, kas laps tunneb ennast olulisena või mitte, see või seda, ta näeb vanema käitumises või täiskasvanukäitumisest, kuidas täiskasvanu temaga suhtleb, kui palju temaga arvestab, kui täiskasvanu kasutab ainult võimu, kamandab, käseb, keelab siis tõenäoliselt laps tunneb, et ta ei ole mingilgi viisil oluline või et tema panus ei ole oluline. Lisaks ka see, et kui, kui vanemat ju, mis tihti juhtub vanemad ei paluga lapsel anda oma panust näiteks pereasjadesse, et ka see tegelikult tähendab seda tunnet, et minust üldse võiks mingit kasu olla või et ma üldse saan kuidagi kuidagimoodi midagi olulist teiste heaks teha. Teine emotsionaalne baasvajadus on tunne, et mul mõistetud. Ja see on eriti tähtis siis, kui kui emotsioonid kipuvad natukene üle keema. Aga sageli seda tuleb ette ka täiesti rahulik situatsioonides, kus laps võib tunda, et vanemad, kas siis kas neil ei ole aega või energiat teda mõista või nad ei oska teda kuidagimoodi sellisel viisil peegelduda, et, et laps tunneks, et ta on mõistetud või ta ei ei suuda lihtsalt ise väljendada seda, et mis tema seest parajasti toimub ja mis tema temaga üldse nagu juhtub parajasti. Jah, seda lapsed räägivad väga tihti, et mu vanemad ei saa minust üldse aru. Lihtsalt lausidioodid lihtsalt ei mõista mind. Ja on üsna tõenäoline on see, et asi pole mitte selles, et vanemad ei mõista, vaid, et vanemad ei suuda seda väljendada, mida nad mõistavad või laps ei suuda ise väljendada seda, mis temaga toimub. Ja siis on vanemate roll tegelikult natukene rohkem rääkida sellest, mida nad näevad, mis lapsega võiks toimuda. Et see loob selle tunde, et laps tunneks ennast mõistetuna. Siinkohal võib nüüd küsida, et kust mina tean, mis temaga toimub. Kuidas mina sellest peaksin aru saama või mis siis, kui ma saan valesti aru, et ja ütle midagi valesti, et et ma ei peegelda seda, mis ma näen, et mis lapsega toimub, et äkki ma eksin. Ja seda ohtu ma arvan, ei ole, sellepärast et isegi kui me ütleme midagi valesti, siis laps vähemalt näeb, et, et vanem püüab teda mõista, püüab aru saada ja kui see läheb tõesti valesti, siis laps saab aru ka, et kui see sõna vale näiteks ütled, et sa oled ikka väga häiritud. Ei, ma ei ole häiritud. Ma olen kurb, vastab, lapseskitab, parandab seda ja väljendab ise siis rohkem seda, et mis temaga toimub. Silub sellise läheduse kokkukuuluvuse tunde, mis tegelikult ongi juba üks osa sellest kolmandast komponendist ka emotsionaalsetest vajadustest. Et vajadus kuuluda. Jah, sest et sa ei saa tunda, sa kuulud, kui sa tegelikult ei ole juba mõistetud, ei ole seal mittemõistmine, võib tekkida veel kahepoolselt, ka minu arust on niisugune hästi klassikaline näide, kus vanem ütleb, et kas sa saaksid minna pesema, lapsastub, et ja see on küll minna, pesen pesema ei lähe. Paneme küsib veel teist korda, et kas sa saad minna pesema ja ta on küll ja laps tegelikult ei mõista seda, et vanemal sellise küsimusega annab talle korralduse. Ja vanem ei mõista seda, et laps ei mõista, et inimesed on korraldusi ja, ja, ja neil on justkui, nagu tegelikult räägivad. Aga tegelikult neil mingisugune kontakt puudub, et üks ei saa teisest aru. Ja siis nad, eks ole, juba siit tunnebki seda tunnet, et enam ei kuulu kuidagi hästi kokku. Et seal läheb päris palju seda kuuluvustunnet tõesti kaotsi ja, ja, ja kuuluvustunne koosneb ju noh, mõnes mõttes ka mitmest komponendist üks on seesama komponent, et me tahame tõesti kuuluda nagu sotsiaalselt. Ma tahan tunda, et ma kuulun siia peresse ja et ma olen siin nagu tõsiselt võetud, mul on siin oma roll. Aga teine on see tunne iiliti jälle emotsionaalselt keerulisemates situatsioonides, kui ärevus on natukene kõrgem, on see tunne, et ma kuulun tarkade ja mõistlike inimeste hulka. Et, et ma ei ole rumal või ma ei ole nagu poolearuline, eriti murdeealistel, ma arvan, kipub sinnapoole olema, et et kui vanemaid peegeldada piisavalt täpselt või kui vanem mis, mida tihti tuleb ette, on see, et vanem käitub lapsega ikka nii, nagu laps oleks võib-olla viis-kuus aastat noorem, kui ta tegelikult on. Et siis laps tunneb, et teda peetakse nagu mingiks Alo arenenuks või, või poole aruliseks ja, ja siis ta hakkab käituma tõesti vastavalt. Jah, eriti siis, kui ta saab seda, kontrollivad, kritiseerivad ja kaagutavad lähenemist. Jah, et kui see näägutamine tuleb, et siis laps juba tunneb, et tegelikult ma ei kuulu, et, et siin on nüüd nagu on, täiskasvanud on head ja siis mina kuulun sinna teise poolde, kus on need halvad ja on üsna selge, et, et see tõstab tema ärevust ja paneb teda käituma sellepärast et see jälje jätmise tunneme, väljajäämise tunne on ikka ikka päris hull lapse jaoks. Siis ta tunneb ennast üsna üsna isoleerituna kohe. Nii et need kolm baasvajadust on sellised väga olulised, mida tasub alati silmas pidada, et kui me kohtame mingit sorti käitumist, et et lapsed näiteks käituvad kuidagi, kuidas ei ole ootuspärane, näiteks on kokku lepitud, läheme poodi või sööma ja lapsed käituvad hoopis teistmoodi. Küsimus on siis selles, et, et kas nad ikka tunnevad kõiki neid tundeid, võib-olla on juba enne toimunud mingisugused vestlused autos või kodust ära minnes, kus lapsed tunnevad, et nad mõistetud või nad ei ole olulised juba seoses selle väljaminekuga. Ja kui nad selle tundega peavad olema terve tee autos ja siis veel poes ka natuke või kuskil restoranis, siis mis tunne hakkab üsna kõvasti neid painama ja siis nad proovivad midagi teha selleks, et seda seda katkestada ja see on ka tegelikult üks, üsna ma arvan, oluline käitumise mõjutaja. Et mismoodi tema emotsionaalsed vajadused on siis rahuldatud või, või täidetud. Ja siit me jõuame neljanda mõiste juurde. Ärevus, ja mida see teeb? Et on selge, et kui me tavaliselt funktsioneerima mingil teataval ärevuse tasemel ehk siis see, et see meie stress keskkonnaga toimetulekul on selline enam-vähem hallatav ja lapsed täpselt samamoodi, enamasti nad saavad hakkama selle pinge või ärevusega, mis, mida nad pidevalt tunnevad, siis vahel mingite sündmuste tulemusena ärevus kasvab. Noh, olgu see siis kas mingi pingeline situatsioon või olgu see siis see, kus keegi kuidagi ütleb halvasti või süüdistab või needsamad emotsionaalselt baasvajadused ei ole rahuldatud, siis ärevus kasvab. Ja ärevuse kasvamisel on selline mõju, et selle käigus inimesi, mõtlemisvõime muutub oluliselt kehvemaks. Ta hakkab palju rohkem reageerima ehk laadselt käituma ja teeb seda emotsiooni pealt, tal see kontrollivõime väheneb tegelikult mis lapse puhul on nii väike, eks ju. Et tegelikult on tal väga raske ennast kontrollida niikuinii ja siis, kui veel ärevus kasvab, siis on üldiselt see peaaegu, et võimatu ja see, mida vanemad selle peale teevad, tavaliselt on see, et nad hakkavad tegema etteheiteid või süüdistama, karistama või karistama. Mis lapsenanetteid tõenäoliselt suurendab veelgi ärevust, mille tulemusena tegelikult laps, lapsel see võimekus selle olukorraga üldse kohaneda, sellest toime tulla väheneb veelgi. Ja kui me neid piisavalt palju seda ärevust nagu kõrgemaks surume oma käitumisega, siis seda tõenäolisem on, et see katusega püha pöörasemalt vastu käituma. Kuni lõpuks tulevadki need jonnihood või mis iganes. Nii et, et see ärevus on kindlasti üks oluline mõjutaja, aga sellest, kuidas lapsed käitub ja kust ärevust tuleb, tegelikult see pinge kipub liikuma ikkagi mööda. Terapeudid ütlevad mööda süsteemi, kui mööda siis peret või mööda neid inimesi, kes parajasti kuskil kuus on. Ja tavaliselt ta ikkagi nakatab selle, kes on kõige tundlikum või kõige nõrgem tihti laps. Ja perekond on nagu ühendatud anumate süsteem. Et seal on ka ärevus. Või on ühel kõrge, siis tõenäoliselt natukese aja pärast anda, aga teises kõrge ja lapsed on need kõige paremad ventiilid. Kust on näha, et tuleb ärevust välja lasta süsteemist. Sest lapsed on, on tegelikult ju vanematest väga sõltuvad, nad on nendega emotsionaalselt seotud, Nad näevad kohe, kui vanemate pinge ärevus on kõrgem, siis ka nende ärevus tegelikult hakkab kasvama ja see kasvab veel eriti kiiresti, kui vanemad otsesõnu kuidagi midagi lastele ütlevad, kas neid süüdistavad või, või pahandavad nendega või, või teevad etteheiteid või näägutavad või pahandavad või mis iganes. Ja kui ärevus niimoodi lapse peale suundub, siis tõenäoliselt on, on üsna selgelt jah, kuidagi väga mõistlikult käituda ei saa enam. Et ta ei oska sellega lihtsalt. Siis on nii hästi toime tulla ja vanematel on sageli on ju selline tunne, et kui laps käitub kehvasti, et ma pean talle andma natuke sellise karistava noomiva tagasiside, et äkitselt siis laps selle peale õpib ja teinekord selles olukorras ei käitu enam nii kehvasti. See, mida vanemad ära jaga on see, et väikesed lapsed ei õpi ebaedu kogemusest. Lapsed õpivad ja õpivad ainult edu kogemusest, et öeldakse, et see tundub enam-vähem 15. eluaasta kandis, kus me inimestena hakkama pima ebaedust. Et me oleme selleks hetkeks nii palju õnnestunud oma elus, et siis, kui tuleb ebaedu, me teeme ühte viga üks kord kaks korda mõnikord kolm korda, mõnikord osatavad rohkemgi, aga tavaliselt ikkagi siis me keerime oma käitumist, millest me tahame saada edu temast kui väiksed lapsed, eks ole, on sünnist saadik harjunud tulema toime ebaeduga nad kogu aeg ebaõnnestuvad, eks ole, ei oska käia, ei oska käia, kõik läheb kogu aeg halvasti, kuni ühel hetkel oskad käia samamoodi kõik, rääkimata õppimisega või joonistama õppimisega või kogu aeg alguses ei tule välja. Ja siin ei tasu segamini ajada kahte asja, et üks on see, et nad ei õpi tegelikult sellest, et neil ei tule välja, aga nad tulevad sellega väga hästi toime, et väike laps tuleb väga hästi toime. Ebaeduga pimise kogemus tuleb just edu pealt ja nüüd, kui vanemad mõtlevad, et nii, et nüüd laps oli justkui ebaedukas ei osanud käituda ja kui ma nüüd temaga riidlen selle koha peal, et justkui riidlemine midagi aitab. Aga riidlemine tegelikult ei aita, et see, mis selle koha peal aitaks, oleks see, et aidata mõelda lapsel või mitte isegi mõelda, vaid aidata lapsel saavutada edu. Et ta saaks sealt selle edu, kogemused, kuidas ta oskas selles olukorras käituda, ta hästi, ent vanemate kriitika reeglina ju selle heale käitumisele ei vii, vaid ainult taunib seda käitumist, aga ei anna justkui sihukest positiivse stsenaariumi. Mida teha võiks. Ja ka Jesper Juul, kes on ka eesti keeles ilmunud raamatu autor on öelnud, et millegipärast proovitakse lapsi muuta paremaks, sellega öeldakse neile, milles nad halvad on. Et see on üsna paradoksaalne, et, et kuidas see võiks aidata kellelgil paremaks saada. Ja ja selle kohta, mis Einstein kunagi öelnud, et et see on hullumeelsus, mõelda, et kui teha ühte ja sama asja nagu uuesti ja uuesti, et siis me võiksime saada erinevaid tulemusi. Ei käinud üldse ei tööta ja riidlemine, aga ikkagi proovitakse riidlemisega kuidagi saabuda. Ta ta seda, et siis justkui see paha laps, kes seal hetke halvasti käitub, käituks kanni. Ehk et siis see, meie enda reaktsioon selle lapsee mingisuguse, mitte hakkamasaamisele, mis juba iseenesest tõstab lapse ärevust, siis meie reaktsioon lisab sinna veel ärevust juurde, selle tulemus on tegelikult lapse võime selle situatsiooniga toime tulla väheneb veelgi, ehk et me peaksime tegelikult hoopis vastupidi oma käituma, et kui me näeme, et laps ei saa hinda käitumise organiseerimisega hakkama, ta ei suuda endaga toime tulla, ta ei suuda nagu rahulikult ja mõistlikult suhelda, siis esimene samm oleks see, kuidas tal seda ärevust maha võtta. Ja see on see, mis on, on tegelikult tõhus ja seda me saame teha ainult siis, kui me mõtlesin ka, et ärevus nakatab. Eks seda me saame teha ainult siis, kui me ise ei nakata last enda ärevusega. Siin on väga palju seda enesekontrolli, et kuidas ise leida see rahu üles selles situatsioonis ja kuidas enda ärevusega üldse toime tulla, mitte rahu. Rahu on täpselt sama ja hakkab just nimelt sinna tahtsingi jõuda. Eriti peab seda arvestama siis, kui laps on selle nagu serva peale, et kummale poole ta siis nagu pigem kukub, et kas ta kukub sinna, et ta ei saa üldse hakkama või ta ikkagi tuleb toime, et just sellel hetkel on kõige tõhusam see, kui aidata aidata last lapsel siis tunda, eks, et Hitler keskkond on toetav, emotsionaalsed vajadused kõik rahuldatud, et me oleme siin. Me mõistame sind. Me saame aru, sa oled oluline, sa kuulud, eks ju. Et et kui laps seda tunneb, siis seal on palju, tõenäolisemalt saab ka nendes keerulistes olukordades enesekontrolliga hakkama, et ei peagi teda väljastpoolt püüdma kuidagi suuta kontrollida. Ja see, mida sa enne ütlesid, eks ole, et et meie vanematena moodustame lapse keskkonna siis meie kui vanemate rahu on üks kõige olulisem lapsekasvatustööriist. Sest et siin räägitud sellest, et emotsioonid on nakkavad. Tihti on just see, et, et vanemad ise on ju nii ärevad et lapse ärevus teeb neid veelgi ärevamaks ja, või kui laps on vihane, siis selle emotsiooni kavuse printsiibi järgi lapse vihal väga sageli nakatab. Vanema ja tema kasutab seda kohta võimalusena välja lasta aur kõikidest oma emotsioonidest, ka näiteks tööl kogunenud vihast. Tihti selle suure viha saabki kaela laps, kes mõni on ajanud piimalaua peal ümber või, või joonistanud tapeedile. Jõe emotsionaalset küpsust, täiskasvanulikkust defineeritakse kini. Et kui kaua sa suudad olla vihas inimesega koos, enne kui sa ise vihaseks lähed või kui kaua sa suudad olla? Ma ei tea, ärevuses inimesega koos, enne kui ise ärevaks muutunud või kui kaua sa suudad olla kurva inimesega, kuulsin nagu sa ise muutud kurvaks, murelikuks või hirmunud inimesega, millal sa ise hakkad hirmu tundma, et, et see on tegelikult see, mis näitab, kui küpsed emotsionaalselt oleme. Oleme täiskasvanud või ei ole. Jaa, vanemaks olemise meistri käes, sest et lapsed on olendid, kes on nii ärevad kui hirmul, kui vihased. Et nad on vihased sellepärast, et kui midagi ei tule välja, siis tahaks tegelikult väljendada oma viha. Ja see koht, kus vanemad teevad, vean, ütlevad tihti, et ära tunne, viha on ju ära tunne kurbust, ära tunne hirmu, aga ometigi on, need on need tunded, mida iganes igal juhul tunneb ja kuidas nüüd vanemana mitte nakatuda lapse emotsioonidest, vaid nakatada last oma sisemise rahuga ja mingis mõttes nagu positiivsusega mulle mingi positiivne programm, kuidas sellest olukorrast välja tulla, mitte et sa riidled teda selle eest, et ta on jõudnud sellisesse olukorda, nagu ta on jõudnud. Ja eks see ole seotud ka ju sellega, et, et me usume täiskasvanutena tihti, et teised inimesed on kohustatud oma emotsioone kontrollima või veel parem, et nad on kohustatud, et need emotsioonid üldse ei tekikski. Nagu emotsioonide tekkimine oleks mingil viisil tõesti asi, mis on kontrolli all. Ma arvan, et palju olulisem oleks mõista, et kuidas emotsioonidega toime tulla, aidata lapsel tema emotsioonidega toime tulla ja õpetada talle seda. Sest on üsna keeruline, kui mitte võimatu, ma arvan, oma emotsioonid lekkimist kontrollida. Küll aga on oluliselt lihtsam kontrollida seda, et kui see emotsioon on tekkinud ma ei pea selle järele veel käituma ja seda majaga lastele õpetada, et emotsioon ei ole see, mille, mille järele sa pead käituma, küll aga võid sa seda tunda või kogeda, et see ei ole keelatud. See annab meile väga palju olulist informatsiooni tihti olukorra kohta. Millegipärast ma usun, et siis me kohe ka emotsioonist tulenevalt peame käituma ja teised ei pea seda tegema. Ja see on üks põhjus, ma arvan ka, miks, miks lastele esitatakse nii kõrgeid nõudmisi, et arvatakse, et see on nende tahtlik käitumine aga pigem on see Te hakkama saanud käitumine, mis nende nii-öelda pahade lastega toimub. Ja oma töös ma olen seda märganud ka pahad lapsed tihti on, on sedasorti lapsed, kes on tegelikult väga tundlikud ja see on ka üsna loogiline tegelikult, sest nemad on need, kes nakatuvad sellest ärevusest kõige esimesena. Sest nad tunnevad seda keskkonnas olevat ärevust, seab nende pinge üles, kuna nad ei ole emotsionaalselt täiskasvanud ja ja nad ei suuda sellega toime tulla ja siis nad hakkavad käituma juba mingitel viisidel, mis ei ole teiste jaoks vähemasti mitte ootuspäraselt, kui, kui mitte üldse vastuvõetavad. Siis on üks teema veel, mida võiks võiks käsitleda ja väikeste rannide teema, et kui me juba siin hakkame rääkima nendest, kes on pahad lapsed, siis võiks ka natukene selle lahti rääkida, et kes või mis on need väikesed Ronnid. Me ilmselt oleme kõik kokku puutunud kas või kaupluses või, või rongis või bussis või tänaval lastega, kes kes nagu tunduvad tahtvat kõike enda ümber kontrollida või vähemasti sellega käituda nii, nagu neil pähe tuleb. Sikutad oma vanemaid, segavad jutule vahele. Kui neid ei kuulata, siis nad taovad jalaga, on ju, või ronivad vanemate otsas eriti teraapias paistab see päris hästi silma, et kui on pere tulnud teraapiasse ja siis laps ronib mööda ema ja isa ja siis vahepeal taob ja nõuab tähelepanu ja lööb teda ja ja segab jutule vahele, siis on see täitsa selge, et võiks arvata, et tegemist on väikese türanniga. Aga et mis nyyd siis ikkagi paneb niimoodi käituma? Michael Winterhoff on sellest kirjutanud oma raamatus, kuidas meie lastest kasvavad väikesed rannid. Aga lühidalt öeldes, see mõte on selles, et need on lapsed, kes ei usu, et neil on mõju. Nad ei ole saanud oma elu jooksul piisavalt tagasisidet enda käitumise mõju kohta, nad on hakanud arvama, et et nad võivadki ükstapuha mida teha, sellepärast et seal ei ole mingisugust olulist mõju teistele inimestele ja selleks, et selliseid lapsi kas siis aidata või üldse, et nad ei ei kasvakski sedasorti lasteks, siis selleks on vaja neile lastele anda tagasisidet nende mõju kohta. Kuidas nende käitumine mõjutab teisi inimesi, kes nende ümber on. Ja see aitab lapsel tegelikult oma käitumist ka hakata korrigeerima ja ma arvan, et siin ei pea nüüd nii äärmuslikes situatsioonides üldse olema, et rääkida väikestest trollidest. Iga lapse puhul on see oluline, et kui me tahame lapsi käitumist mingil viisil mõjutada, siis me peaksime andma talle teada mitte seda, mida ta peab tegema vaid pigem seda, et kuidas tema praegune käitumine, teisi inimesi kas või siis näiteks mind mõjutab. Ja seda võib teada anda kahel tasandil või on ta emotsionaalsel tasandil, et mis tundeid see minus tekitab üldse selline käitumine, et võib-olla see hirmutab mind. Või võib-olla teeb murelikuks või võib-olla see häirib mind või ärritab. Ja teiseks ka sellisel materiaalsel või igapäevaelu tasandil, et millist kasu või kahju see mulle toob. Et kas, kas see kuidagi mõjutab mind ka ka selles, et see tekitab mulle juurde mingit lisatööd või kulutab minu aega või energiat või raha või et kui laps saab teada oma mõju enda käitumise mõju õieti öelda nendel tasanditel, siis see on ka üks asi, mis aitab tal tegelikult hoiduda sedasorti käitumist edaspidi. Sest mina põhimõtteliselt ikkagi usun seda, et, et laps käitub halvasti vaid siis, kui ta tunneb ennast halvasti ja kui ta hakkab ennast hästi tundma või paremini tundma, siis ta tõenäoliselt hakkab ka teistega rohkem arvestama. Aga kui ta ei tea, kuidas teistega arvestada, siis sageli isegi kõige paremate kavatsustega tehtud käitumine võib nagu mõjuda teistele halvasti, niiet et tihti on ka asi selles, et et kas me näitame ja kui palju me näitame oma piire lastele, et lapsed üldse teaks, millega arvestada eriti vanema ja lapse suhtes ju ikkagi öeldakse, et laps teeb tingimusteta koostööd vanematega, kui tal seda teha lubatakse. Ja tihti on ju see, et vanemad ise ei oska seda koostööd teha, et liig leebed vanemad justkui hiilivad laste ümber sest et nad ei taha, et lapsed vihastaks. Psühholoogid ütlevad ju selle kohta niimoodi, et sellised vanemad on ise pidevas ärevuses. Et nad ei hiili mitte sellepärast, et nad soovivad kaitsta lapsi vaid sellepärast, et nad ei tule ise toime oma ärevusega. Et kui nende järeltulija, siis kas vihastab selle peale, et neid piire kehtestatakse või neile antakse seda tagasisidet, kuigi tõenäolised lapsed võtaksid selle tagasiside vastu, siis vanemad ise ei julge seda tagasisidet. Ja, ja tõenäoliselt see võibki olla vanema jaoks hirmutav ka, et kuidas me siis põhjustan lapsele nagu mingeid negatiivseid tundeid, et et kui ma talle paneb mingi piiri, siis laps tunneb ennast halvasti. Aga et kasvatuse. Ma arvan, üks eesmärk ei ole mitte see, et laps ei peaks ennast ilmtingimata nagu kogu aeg hästi tundma, vaid et laps peaks piimaga oma frustratsiooni ebameeldivate tunnetega toime tulema ja seda ei saa mitte kuskilt mujalt õppida kui, kui nendest olukordadest, kus ta ennast halvasti tunneb mingil viisil. Ja, ja siin on see koht, kus vanem saab last aidata öeldes talle siis midagi, mis teda toetab. Ja kui ta seda teeb kordi ja kordi, siis ühel hetkel tõenäoliselt juhtub see, et see hääl bioloogiliselt internaliseerub, eks see hääl hakkab lapse peas kõlama iga kord, kui ta satub sellisesse olukorda, kus tema ärevus kasvab, pinge kasvab, siis ta hakkab iseendale sedasama asja ütlema mida talle on olnud vanemad. Ja mõelge nüüd, milline mõju on siis teie ütlustel lapsele, et kui te mingis situatsioonis ütlete ette, kuidas sa oled ikka koba. Ja kui sa seda ikkagi kordad oma aastat 10 siis siis tõenäoliselt 10 aastane laps, mida ta endale ütleb, kui ta midagi juhtub või kui ta peab midagi keerulist tegema, tõenäoliselt ta ütleb endale ka ise, et noh, mis ma siin teen ikka, ma olen niuke koba ütleb täpselt samamoodi. Et sellepärast on oluline ka vaadata, et kuidas me aitame lastel frustratsiooni olukorras toime tulla. Millisel viisil teda rahustama sellisel viisil hakata ennast rahustama pärast. Ja siin on nüüd väga hea koht mõelda ka just nimelt selle karistamise ja ja riidlemise üle, et tegelikult see ju ei aita. Ja, ja paljud vanemad ütlevad, et noh, see ei ole, karistus on tagajärg. Aga mis eristab siis karistust tagajärjest? Siin tuleb, ma arvan, väga selgelt vahet teha, et kui laps saab endale näiteks ma ei tea v klaasi riiete peale, siis riided saavad märjaks, on tagajärg. Aga kui lapseabee klaasi ümber ja peab minema nurka ja seal viis minutit seisma, siis ei ole tagajärg, vaid see on karistus. Ja karistus on siis see, kus keegi kolmas kasutab oma võimu lapsedel, kasutab seda, et kas ta on tugevam või et laps on temast mingil viisil sõltuv sunnib last mingil viisil käituma. Tagajärg on see, mis lihtsalt juhtub loogilise järeldusena, et kui sa ei keera kella üles siis või ei pane äratuse peale, siis ta hommikul tõenäoliselt ei ärata sind, see on tagajärg, eks ole. Ja vanematel on tihti see tunne, et kui ma tagajärjele ei reageeri kuidagi sellisel väga konstruktiivsel moel, et siis laps keerabki mu ümber näppu, et ta ei õpi sellest midagi tõenäolised, lapsed õpivad siiski väga palju nendest tagajärgedest ja nad ei vaja neid karistusi. Aga meie ise tuleme ju sellest ajast, kus karistamine on olnud väga popp. Kus on ka nagu ikkagi nüüd on käinud mängus väga paljudel ja muu füüsiline vägivald. Samas me ju tänasel päeval teame, et head lapsed, need kasvavad vitsata. Ja on ju nii, et et kui me last karistame, siis jällegi tema ärevus kasvab ja kui ärevus kasvab, siis ei ole seal lähivähemalt, niikaua kui laps on selle ärevusega toime tulnud, ei ole sealt nagu oodata küll mingit mõistlikumat käitumist, istet nendes situatsioonides, mis, mis on seal piiri peal, kus on need situatsioonid, kus laps nagunii peab toime tulema tagajärjega, siis selle asemel, et me aitaks tema tema on selle tagajärjega toime tulla, tema ärevust vähendades. Sel hetkel me tegelikult lisame veel sinna omalt poolt mingisuguse portsu enda ärevust juurde ja on üsna tõenäoline, et sellest ei aita mitte mingil viisil kuidagi paremaks muutuda. Ja nagu ma enne ka ütlesime, et lapsed õpivad edu kogemusest ebaedust ja siit tulevadki ka need eriti pahad lapsed, eks ole, kes ise juba kuidagi niikuinii käituvad viisil, mis ei ole kas siis vanemad vatele või ühiskonnas aktsepteeritud ja siis nende ärevus on niikuinii kõrge ja siis nad saavad kogu aeg tunda ebaedu ebaedu ebaedu otsa, nad saavad selle eest karistada. Ja Nendel ühel hetkel, kuna nad lihtsalt tulevad toime selle ebaeduga ja karistamise ja kogu selle negatiivsuse, ega siis neil puudubki siin see hea õppimise moment ja tunnevad, et nad ei ole mõistetud Aini Ega neil palju üle ei jää, tegelikult toiminud peavad ju kuidagimoodi tulema ja eks nad siis tulevad toime täpselt nii, nagu nad oskavad parajasti. Ja tõesti on olemas selliseid lapsi, kes tunnevad ennast halvasti juba sünnist saadik, kelle vajadused alguses siis füüsilised, emotsionaalsed vajadust ei ole olnud rahuldatud peaaegu mitte kunagi elu jooksul. Ja seetõttu pole ime, et nad kipuvadki käituma vahel halvasti ja vahel isegi päris tihti kipuvad käituma halvasti, sellepärast et kogu aeg on selline tunne, et ma ei ole oluline ja ma ei kuulu mitte kuskile ja keegi mind ei taha mõista ka et neile lastele on eriti oluline seda mõistmist ja eha olulisesse tunnet pakkuda üldse. Et nad tunneks, et nad kuuluvad, see aitab meil tegelikult oluliselt jällegi oma käitumist, kui rohkem kontrollida. Ja kui me räägime veel seda ka, et kuidas üldse mõju inimeste mõjutamine käib, see kehtib nii täiskasvanute kui laste kohta siis mõjutada ei ole võimalik, enne, kui ei ole loodud suhet. Ehk siis esimene samm peab olema suhte loomine. See, et mõlemad pooled tunnevad, et nad on aktsepteeritud. Ja kui nad on aktsepteeritud olles, siis võib toimuda üldse mingisugune mõjutamine ühes või teises suunas. Et see protsess ei ole nii pikk, kui see võib tunduda, see tõesti mõnikord võtab ainult mõne lause või mõne hetke aga tihti jäetakse see tegemata ja minnakse kohe. Eks ju, enda plaaniga peale ja, ja püütakse last panna käituma täpselt nii, nagu minu peas see mõte on, kuidas laps võiks käituda ja kui ta seda ei tee, siis, siis ta kuulutatakse pikapeale või mõni mõnel juhul ka üsna lühikese aja järel juba pahaks lapseks saab selle sildi külge. Kui vanemad karistavad, siis on neil tunne, et nad on midagigi õigesti teinud, et nad on pädevad ja õiglased, sest olukorrale ei saa ju jätta reageerimata. Aga samas huvitav on tõdeda, et nõndanimetatud pahade laste puhul ei aita sageli ka preemiad. Ma lugesin kuskilt ühest algklassi poisist, kelle vanemad lahkusid argipäeviti kodust varakult ja poiss pidi ise ärkama ja hommikused tegevused kõike üksi tegema ja siis kooli minema. Enamasti magas poisse. Ta lihtsalt ei suutnud märgata. Hommikused toimetused võtsid ta liiga palju aega ja ta ei jõudnud õigel ajal kooli. Kool ja kodu tegid koostööd ja mõtlesid välja hea preemia. Iga õigel ajal kooli jõutud hommiku eest andis õpetaja poisile templi ja kui nädala lõpuks kogunes viis templit, ostsid vanemad poisile kinopileti. Tundus, et preemia aitas kaheks nädalaks. Kolmandal nädalal poiss ei jõudnud enam pooltel päevadel õigeks ajaks ja õpetaja märkuse peale, et nii ta kinno ju ei saa, teatas poiss, et kahju küll, aga sel nädalal polegi kinos ühtegi toredat filmi. Nii et nii karistused kui preemiad võivad tekitada tunde, et valesti käitumine on lubatud. Et kui sa lapsena oled nõus leppima karistusega, siis võika pahandusega hakkama saada. Et kui lepid näiteks koduarestiga või mingist õigusest või preemiast ilma jäämisega, siis võid teha pahandust. Preemiatele on kalduvus mõjutada lapsi tegema asju üksnes preemia saamiseks. Mitte sellepärast, et see asi muutus neile arusaadavaks, et nüüd peab niimoodi käituma. Minu eelpool toodud näites panid vanemad vastutuse lapsele arvates, et ta on piisavalt küpsise ärkamiseks, kui ta vaid seda soovib. Kahe nädala edu andis ka justkui ajutise kinnituse, et kui poiss vaid tahab, küll ta siis suudab. Tegelikult laps siiski ei suutnud. Vanemad ootasid lapselt veel liig palju, et ta iseseisvalt tõuseb ja suudab planeerida hommikust aega. Laps muutus niimoodi justkui pahaks lapseks. Mõistlik oleks olnud vanemate poolt revideerida oma ootusi ja võtta vastutust taas mõneks ajaks iseendale. Mõned lapsed vajavad rohkem tuge. Ma ei tea, kas sellest praegustest põhimõtetest tuli välja neid see, et kuidas nende pahade lastega siis on või, või mitte tundataks, sa lähed, et laps on keskkonna produkt. Et meie saame tegelikult teha täiskasvanutena päris palju seda ette, millisel viisil see laps mingil kindlal hetkel käituma hakkab, et kas, kas me aitame tal toime tulla ärevusega, kas me tõstame seda ärevust, kas me vähendame seda ärevust enda käitumisega. Kas me anname talle emotsionaalset turvalisust, emotsionaalset baasvajadusi? Vastutus on alati selles olukorras täiskasvanul ja et me tahame vanematena väga tihti, et laps võtaks vastutuse enda peale ja, ja ütleme, et kui ta tahab, siis ta suudab küll. Aga ta suudab siis, kui tema ärevus on madalam. Tõenäoliselt. Nii et siin on jälle see, et, et milline see meie panus sellesse situatsiooni on. Ja selleks, et lapsed saaks olla lapsed, siis peaksime meie olema täiskasvanud ehk et kui meie oleme rahulikult täiskasvanud, siis lapsed tõenäoliselt rahulikud lapsed. Jah, siin ta ütles väga õigesti, et meie peame olema täiskasvanud, et lapsed saaksid olla lapsed. Väga paljud täiskasvanud tegelikult ikka ei saa aru, kui keeruline on olla lapsevanem, et see ei ole mitte lihtsalt, et sa võtad ja saadki lapse ja kuidagi ise oskan, vaid siin on vaja nii palju õppida nagu iseennast reguleerima, et minu arust ei ole nagu paremat enesearengukooli. Kui minna paarisuhtesse, siis saada laps ja suur eneseareng just nimelt sel hetkel, olgugi et kuidas siis sa tuled toime oma emotsioonidega ja siis ühe pisikese arutu inimese emotsioonidega. Ma usun ka, et keegi ei arva seda, et lapse saamiseks valmistumine peaks olema niimoodi, et et noh, ma pean olema valmis ja oskama kõiki neid asju siis ma võin last saada, et see on tõenäoliselt selline kooskasvamine. Ja vahel on ka nii, et, et mida keerulisem see laps on, seda rohkem ta tegelikult sunnib meid arenema. Sest kõik lapsed ei käitu, ei reageeri päris ühtemoodi, et on selgelt tundlikumad lapsed ikkagi on natukene kõrgema ärevusega ja tõenäoliselt käituvadki siis vastavalt sellele natukene reaktiivsemalt ehk et siis lähtuvad nendest tekkinud emotsioonidest. Minule endale meeldib see mõte, et lapsed ei pea õppima kuuletuma, ent ometigi väga paljud vanemad just nimelt tahavad, et lapsed kuulaksid täpselt nende sõna. Samas me peame nagu vanematena alati saama aru, et kui laps protestib millegi asja vastu, siis oleks nagu väga tark kuulata last, miks ta protestib, võib-olla tal lihtsalt jälle, et me vanematena, meil on ootused selle lapse suhtes nii, nii suured, et me ei mõista päris täpselt selle lapse vajadust, et lapsed peavad õppima elus langetama häid otsuseid. Me vanematena soovime, et lapsed oleksid täiskasvanud täna iseseisvad, mitte kuulekad kuulekus. Keegi ei arva, et et täiskasvanu on edukas siis elus, kui ta on kuulekas. Ja seetõttu me peamegi just harjutama lastega iseseisvust. See on päris keeruline, kuidas olla oma lapsega kogu aeg areneda koos, et anda talle nagu piisavalt vastutust selle eest, milles ta jaksanud vastutada aga mitte anda talle rohkem vastutust. Sest et kui tal on rohkem vastutust ja ta peab tegema midagi sellist, mille jaoks ta veel ise valmis ei ole, siis ongi oht, et ta muutub selleks nõndanimetatud halvasti käituvaks lapseks. Pahaks lapseks ja ma mõtlen ka seda, et, et see, mis neid suhteid ju tegelikult laste ja täiskasvanute vahel keeruliseks muudab, ongi seesama sinu poolt nimetatud eeldused, et me ootame, et, et me suudame lapsi kontrollida. Ja Silja asemel vajavad lapsed hoopis seda, et neid toetatakse just nimelt nendes keerulistes situatsioonides mitte niivõrd ei kontrollita. Hakka need ära saatele joont alla tõmbama ja lõpetaks selle selle mõttega, et teele kerkinud probleemid peame lahendama meie kui lapsevanemad mitte leides, et lapsed peaksid teisiti käituma. Me peame hoopis suutma muuta iseenda käitumist selles olukorras, mis siis arvestab last rohkem. Aitäh sulle, tiitkonnast saar. Aitäh. Järgmine saade on pühendatud emadepäevale ja sestap räägime piisavalt headest emadest, kanaemadest ja rongaemadest emast kui lapse esimesest erootilises suhtest ja emast kui lapse suurt viha äratavast krustreerijast. Tuletan sulle hea kuulaja meelde, et viienda mai keskpäeval ootan sind just selle emadepäeva saate avalikule salvestusele Pärnu rannahotellis. Koos eelmise saatekülalise Marina, Paula Evertiga. Võtame kõik need ema teemad jutuks. Tulge Pärnusse ühte Eesti kõige ilusamasse ja hubasesse hotelli, mis asub otse rannaliival. Egas ilmaasjata rannahotelli kutsuta Eesti arhitektuuripärliks. Teeme tunnise salvestuse ja siis teise tunni vastame Monika Koppeli ja Marina Paula heebertiga küsimustele, mis kohadel tekivad ja neilegi, millele ma pole jõudnud hooaja jooksul vastata. Pärast salvestust joome koos teed, hingame mereõhku ja ajame niisama muhedat juttu. Nii et isad, kutsuge emad välja. Aga oodatud on loomulikult ka kõik mitteemad. Oma ema on meil kõigil, võtame korra aja maha ning mõtleme sel päeval ka oma ema üle, mida ta on mulle elus kaasa andnud. Rohkem infot leiate pere saate kodulehelt. Jääd rannahotell jõuaks piisavalt küpsiseid valmistada. Ootame, et huvilised end registreeriksite pere saate meilile. Peresaade TRUE. Aitäh sulle, hea kuulaja, sa kuulasid peresaadet? Mina olen pereterapeut, Katrin saali, Saul. Peresaateid saab järelkuulata endale sobival ajal vikerraadio kodulehelt. Kohtumiseni järgmisel neljapäeval õhtul kell üheksa. Seniks aga soovin teile kõike head, hoolige üksteisest ja iseendast.