Tere, hea kuulaja, sa kuulad vikerraadio, saatesarja peresaade, kus luubi all on suhted, kuidas toimivad head suhted ja miks mõned suhted kiiva veavad. Mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul. Eelmises saates rääkisin ma perekonna struktuurist ja selle hierarhiliselt ülesehitusest. Igal perekonnal on oma sisemine struktuur. Selle struktuuri hierarhiline ülesehitus näitab, kellele kuulub perekonnas võim, kes teeb otsuseid ja kes vastutab. Kuigi pole olemas üht ja ainsat õiget hierarhiat, osutub enamjaolt kõige toimivam, on siiski selline perekondlik ülesehitus, kus vanemad on hierarhiliselt kõrgemal ülemisel positsioonil ja lapsed on alumisel positsioonil. See tähendab seda, et vanemad hoiavad kokku, juhivad oma lapsi. Mõnikord juhtub aga nii, et üks vanem satub mingil põhjusel koos lastega alumisele positsioonile. Ja teine vanem on üksi pere suveräänne liider. Mõnikord juhtub ka nii, et üks vanem on ülemisel positsioonil ja teine alumisel positsioonil seal, kus lapsed on, aga see ülemisel positsioonil olev vanem tõstab enda kõrvale partneri asemele hoopis ühe lapse. Juhib perekonnaelu koos selle lapsega. Mõnikord juhtub ka nii, teist vanemat üldse polegi peres ta on kas surnud või on selle pereelust taandunud. Ja vanem ongi paarisuhtes oma lapsega, kelle vanem on mingil põhjusel enda kõrvale tõstnud. Ja mõnikord juhtub nii, et vanemad pole võimelised üldse võtma vastutust ja peret juhib hoopis laps, kelle vastutus on valvata ja hoolitseda oma vanemate ja mõnikord ka teiste õdede ja vendade eest. Nii võib juhtuda näiteks alkohoolikute peres. Aga mõnikord on perekonnaelu selline, et vanemad on muidu täitsa toimivad inimesed. Aga kui asi puudutab lastekasvatust, siis suurt võimu nad selles vallas ei oma. Vanemad alluvad lapsele ja pereelu toimub lapse taktikepi järgi. Laps muutub käsutajaks ja korraldajaks. Täna arutamegi selle üle, miks täiskasvanu oma võimupositsiooni käes tähendab ja kuidas pered hierarhiat muuta. Kui võimupositsioonil on laps? Räägime ka sellest, kuidas see lapsele mõjub, kui ta on kõrgemal hierarhiliselt positsioonil. Ja veel tahan keskenduda täna ühele kõige olulisemale suhtlemisoskusele kuulamisele. See on oskus, mis peaks olema iga lapsevanema vanemliku tööriistakastis. Aga see oskus kulub ära kõigile, mitte ainult vanematele. Kuulamisoskus on iga hea suhtealustena. Nende intrigeerivate küsimuste uurimiseks olen kutsunud täna külla oma hea kolleegi Pereterapeut meelikke Saarna. Meelikke liigub ringkondades, näol lahke ja sõbralik naeratus. Ta naine nagu orkester. Lisaks pereterapeudi ametile on ta veel lektor, koolitaja, suhtlemistreener, töötanud aastaid ajakirjanikuna, olnud erinevate ajakirjade peatoimetaja ja lisaks on ta veel seitsme ilukirjandusliku raamatu autor. Meelikese terav keel ja vilgas meel on ka perekoolitusühingu, sina ja mina teenistuses. Tere meelikke. Mul on nii hea meel, et sa täna siin saates oled. Tere, aitäh kutsumast. Ja arutame siis, miks täiskasvanu oma võimupositsiooni suhtes käest ära annab lapsele? Noh, selleks on kindlasti väga palju erinevaid põhjuseid ja eks see paistab ka väga erinevat moodi välja. Aga et suures piires on ikka nii, et, et kui me elame oma elu, pereelu ja asjad toimivad, siis me tegelikult nagu eriti ei märkagi, et mis positsioonil just keegi on, et lihtsalt kõik toimub rahulikult. Probleemid lahendatakse konstruktiivselt, et või mitu konstruktiivse või mitte konstruktiivsel taga asjad toimivad, aga et nüüd, kui kohe, kui keegi selles perekonnas tunneb ennast halvasti ja kui keegi tunneb ennast halvasti, reageerib mingil moel mitte kõige otsesemal moel tihti, vaid tihti on moodisid ju nii-öelda väga palju, eks ole. Aga et vot siis, kui see tasakaal läheb paigast ära, vot siis alles inimesed hakkavad võib-olla mõtlema selle peale, et oot-oot, mis meil siin üldse toimub ja mõnikord toimub niimoodi, et kuidagi tundub, et kõike juhib laps, et laps ütleb, mida ta tahab ja vanemad jooksevad ja teevad täpselt seda, mida laps tahab ja laps nõuab ja käsutab ja kamandab oma vanemaid. Jah, seda ma näen oma igapäevatöös päris tihti ja probleemid on ka kuidagimoodi lainete kaupa, et vahel on nagu kuidagi paarisuhtekriise rohkem vahel on lastega seonduvaid kuidagi või vähemalt et laste tõttu just nagu tullakse, iseasi siis, kuhu selle problemaatikaga jõutakse, aga et väga palju minu töös on küll praegu sedalaadi problemaatikat. Vanemad tulevad sellega, et nad sõnastavad seda, niiet et me ei saa enam oma lapse või lastega hakkama. Ja kui me hakkame seda asja uurima, siis ongi täpselt nii, nagu sa ütlesid, et lapsed on tegelikult seal allsüsteemide omal süsteemist väljas, nad on tegelikult nagu võimupositsioonil. Ja mis teeb selle keeruliseks ja, ja miks see nii on? Ma olen palju selle üle mõelnud ja lektorina ka koolitajana selle temaatikaga tegelenud. Nii et mulle tundub, et siin on lihtsalt see, see, mis vanemluses üldse toimub, et see on kuidagi praegu on mingisugune väga oluline nihe kas toimumas või juba toimunud. Et ma mõtlen sellele, et kust me oleme tulnud, et me oleme tulnud ikkagi suures piires sealt, kus oli autoritaarne kasvatussüsteem, pigem domineerib, mitte igas peres, eks ole, seal lihtsalt üldistus ei käi kunagi iga konkreetse pere kohta. Ja siis läks asi, eks ole siis ka seda, et lastel ei olnud üldse väga palju sõnaõigust ja nad pidid igal juhul kuuletuma igal juhul täitma käsku ja keegi väga ei uurinud ka, et kuidas need lapsed ennast tunnevad just. Ja nüüd ja see on väga tore, et kui need vanemad on hakanud rohkem tunne, võtame seda, et kui tähtis on see, kuidas lapsed ennast tunnevad ja kuidas me ise ennast tunneme. Ma mõtlen autoreid, taarne kasvatussüsteem on out, aga et vanemad on selle autoritaarsuses loobumisega kaotanud oma autoriteedi ja vot autoriteet on vaimne mõjujõud ja see peab vanemal olema ja ilma selle mõjujõuta vanem ei suuda hoida oma positsiooni. Kuidas see võib niimoodi olla juhtunud, et vanemad kaotavad oma autoriteedi? Eks siin on erinevaid põhjuseid. Üks põhjus kindlasti on see, et milline on meie aeg ja aeg on kiire, on ärev igaühele ka vanematele ka on ikkagi reeglina ju tähtis see, et kuidas nendel läheb, kuidas karjäär edeneb. Me tahame reisida, me tahame ennast teostada palju-palju rohkem, on ju võimalusi kui kunagi enne ja see jätab vanematele tegelikult vähem energiat nagu lastele pühenduda ja märgata üldse seda, et mis lastega toimub ja mis oleks hea või mis ei ole nii hea ja nii edasi. Ma usun, et üks asi on kindlasti see, et omal moel vanemad just nagu omast arust nagu, kõige paremas nagu mõttes püüavad lapsele kompenseerida seda iseenda puudumist, andes siis lapsele just nagu rohkem valida ja rohkem võimalusi ja et aga, aga tegelikult see ei kompenseeri, see ei ole tegelikult see, mida laps vajab. Laps vajab armastust ja laps vajab piire. Et, et mulle hästi meeldib see, see ütlus, et vanemal on vaja nagu kahte lauset lapsel öelda. Ma armastan sind. Ja teine tähtis lause on, ma ei luba sul seda teha mingit asja, eks ole. Et piirid ja armastus käsikäes, ainult piirid ei ole okei, ainult armastusest ei piisa. Niiet armastavad piirid, mitte piiritu armastus. Ja jah, see piiritu armastus võib muidugi avalduda vahetevahel ikka ka, aga et see see peavool oleks ikka jah, niisugune niisugune tasakaal, nihex piiritu armastus ongi see, et sa julge mingil põhjusel sättida piire. Võib-olla sellest hirmust, et näiteks, et kui ma sätin piire, siis äkki mu laps ei armasta mind enam. Jah, see on vanematel suur hirm, vanemad kardavad olla ebapopulaarsed. Aga et vanemad ei tohi seda karta, et see on väga-väga oluline, et vanem ja mitte ainult üks vanem, vaid vanemad omavahel tegelikult neil omavahel isal ja emal on vaja kokku leppida, aru saada sellest, et millised on meie peres piirid, mis võib, mida ei või mismoodi me anname tagasisidet, mismoodi me lahendame probleemikesi, mismoodi mäe Raheldame suuri kriise, Need on vanemlikud teemat ja kui vanematel suures piires nagu ühes paadis selles osas siis nad käituvad ka lastega ühtmoodi ja lapsel on palju palju rahulikum kasvada, kui tal on kuskile toetuda. Kui vanem ei tea, siis lapsed ja ammugi. Ja sageli juhtub ju ka nii, et üks vanem on karmim ja teine on leebem ja siis nad hakkavad omamoodi nagu eskaleeruma, mida karmimaks läheb üks seda lubavamaksja leebemaks läheb teine jah, et see kompenseerib just nagu omal moel, eks vanemad ise ka tihti naeravad, et eilegi mul oli paar, siis isa ütleb, et mina olen see hea politseinik, aga ema, meil on see kuri. Ja nii tore on olla see hea vanem, et paljud vanemad tahavadki olla oma lastele sõbrad ja mis iseenesest selles mõttes ju pole ka midagi halba, aga lihtsalt, et lastel on sõpru võimalik leida maailmast veel palju. Aga vanemaid on neil võimalik omada siiski ainult kaht. Lihtne on segamini ajada seda, et, et mis on see võrdväärsus siis see, et me oleme inimestena kõik väärtuslikud, et see on, et see on nagu tõsiasi. Igaüks meist on väga väärtuslik, aga et kui me räägime võrdväärsusest nagu kasvatuses või perekonnas et siis vanem laps ei saa olla võrdväärsed, nad nad lihtsalt ei ole, see ei ole võimalik, sellepärast et vanem, tal on elukogemus ja kogu vastutus on tema peal. Ja laps lihtsalt on see Väike-paadikene, kes liugleb emme-issi paadi sabas. Nemad juhivad, laps ise ei oska. Mida see teeb lapsele või lapsega, kui tema juhtub need olema võimupositsioonil, et tema sõna saab seaduseks? Ta ütleb välja midagi, et ma tahan, mis ei pruugigi olla tema tegelik vajaduseta, seda vajab vaid ta tõesti lihtsalt tahab midagi. Ja vanemad kohe kuuletuvad vanemad teevad kõike justkui tema tahtmiste järgi. Ja üks viide on siin see, et vanemad lihtsalt ei ole mõelnud selle üle. Et mis üldse laps on. See, et laps tahab tuhandet miljonit asja, see on lihtsalt laps, lapsel, põhitunnus on impulsiivsus, reaktiivsus ja see, et ta tahab kõiki asju, tema tahe on kogu aeg esil seal kõige normaalsem asi maailmas, seal terve lapse tunnus, eks ole, et on uudishimulik, tan, energiline ta tahab, aga vanem on see, kes vastutajana vanemana targemana kogenum ana märkab seda, et kas see on tahe lihtsalt, et ta tahab midagi või see on seotud mingi vajadusega. Vot siin nüüd tuleb, sa ütlesid, saate alguses, et meil tuleb täna jutuga kuulamisest ja see on ka üks koht, kus tegelikult ongi kuulamise koht, et ma pean aru saama sellest, et mis seal selle tahte akti all on, kas see on lihtsalt impulsiivne see, et ma tahan seda rohelist karu seal poeriiulit ülemiselt või et kas see on mingi vajadusega seotud. Et põhivajadused peavad olema kaetud kui me, kui me tuletame meelde psühholoogianisust elementaar, vala vara nagu Maslow püramiid, siis me teame, et vajadusi noh, ta ei ole tegelikult eriti keeruline selgeks õppida, et kui palju üldse põhivajadusi on, eks ole, toit on meil laual, katus on pea kohal, riided seljas, eks ole, esindajad on alati kaetud. Aga sealt edasi juba eks ole, kas on turvaline, kas suhted on korras ja sealt juba läheb edasi eneseteostuse ja enesetunnustamise peale lapse käitumislapse elu, lapse tegevust, kui ka tegelikult vaadata sedasama püramiidi valguses. See teeb vahel kuidagi lihtsamaks või selgemaks. Koolitusel vahel on seda näha. Et selles võitluses vaadata, et laps ei tee vahet tahte ei, vajaduse vahel vanem peab tegema. Ja kahjuks iga kord ei tee ja mõnikord teda vanemal mõistlik mõelda ka iseenda aspektist, et võib-olla mu laps tahab midagi, milleks mul ei jätku ressurssi ükskõik, kas rahalist või aja või energiaressurssi, et ka selle jaoks on vaja vanemal panna piir, et iseennast kaitsta. Miks on piiride teema, autitkonnast saarega oli oli kaks saadet, et Tiit minu meelest väga kenasti tõi selle eristamise teema sisse, eksin, tahte osas on ka natuke seda, seda eristumist, mida mina tahan, mida laps tahab. Mis üldse laps on, kes mina üldse olen, eks seal on niisugused laiemad küsimused all käitumine on ju ikka kõige õhem tasand inimeses aga et kui me vaatame alla pooled arvates, et seal on, mis väärtused seal on, mis, mis, mis suhtumised, hoiakud seal on need siis, siis me saame paremini aru nii endast kui lapsest. Mida see võib lapsega teha tulevikus, kui ta saab väiksena kätte selle kogemuse, et minu sõnum seadus. Et nii kui mina ütlen, nii asjad toimivad, et mina olen maailma naba ja asjad liiguvad minu ümber. No sealt tuleb see, mille kohta mulle meeldib öelda, et see kuri saksa psühhoanalüütik Winterhoff kirjutanud raamatu, kuidas meie lastest kasvavad väikesed rannid ja kui ma olen seda raamatut soovitanud lugeda neil seda, siis nad on väga ehmatanud. Reeglina tänud ja reeglina tunnevad ka ära natuke seal näidetes seal, mis Winterhoff toob oma oma lapse käitumist ja, ja siis nad tulevad nõustamisväga suurte küsimärkide, näete, aga mis me nüüd siis teeme, seda ei juhtu küll nii iga päev ja kogu vastuvõtt ei ole sedalaadi problemaatikat täis, aga et kui noh, ma ei tea, võib-olla veel kolm, viis aastat tagasi oli, oli koolitõrge oli küll nagu tavaline teema minu terapeudi töös aga nüüd on juba lasteaiatõrge, eks ole, et mis tähendab seda, et, et et vanemate vaat millele see türanni raamat väga kenasti viitab. Lapsel peab tekkima selline arusaam, et teine inimene on minu piiranud ja ma ise olen enda piiraja, eks ole, aga teine inimene on minu piiraja. Ja et selle kohta interofilon seal tore näide, et noh, et sellel väikesel inimakatisel, kes alles jalgadele tõuseb ja käima õpib et temal peab kujunema üldse nisugune ajurakk, mille nimi on inimene. Sellepärast et kui tema tõuseb püsti ja hakkab mööda tuba minema, siis ta lihtsalt lükkab kõik eest ära, mis talle ette jääb, lükkab ära tooli, lükkab ära mänguauto ja siis jääb emme Raw emme ka eest ära lükata. Nii, mis nüüd emme teeb, lähebki eest ära. Või ta ütleb, et jaa, kuule ma jäin sulle praegu ette, aga mina ei taha eest ära minna, eks ole, me peame kokku leppima, mis me siis teeme. Et see on nagu hea näide, niisugune hea üldistav näide, et kuidasmoodi, laps kasvab, et kui ta on, on väga tillukene, siis loomulikult ta ongi maailma naba, ta ei jääks muidu ellu, kui ta ei oleks meie jaoks kõige-kõige tähtsam, me teeme kõik, et tema vajadusi. Aga et kui laps on juba suurem, eks ole, et kui ta on juba, ütleme kuskil 1,5, kaks. Et siis siis on kogu aeg selles lapsega suhtlemises on ju kogu aeg tuleb see teemaks, et mis sina tahad, aga mis mina tahan, mis issi tahab, mis vanaema tahab, mis venna tahab, mis hoidjatädi tahab. Siin on selleks jutus väga suur iva sees, et väike laps ise ei oska ju mõelda seda, millised on teiste inimeste vajadused ja kuidas näiteks vanem selle peale tunned, kui laps teda lööb. See on ju meie kui vanemate üks esmane ülesanne anda teada lapsele oma vajadustest, mis siis, et alguses ei oska nendega arvestada, et kogu sinu jutu mõte võiks ju ka nagu lühidalt kokku võtta, siis sellega, et nii palju lihtsam on hakata lapsele juba siis veel, kui ta isegi ei räägi, hakata iseendast ikkagi talle vaikselt nagu teada andma. Ka mina olen siin oma vajadustega oma tunnetega, sest et väga paljud vanemad lasevad lapsel nagu olla ja omaenda piiridesse sisse sõita ja üritavad neid kunagi alles hiljem teisme eas kuidagi kehtestada ja siis on juba hilja, et parem on teha ühte asja maast madalast järjepidevalt kui ta veel isegi sellest aru ei saa ka niimoodi, samm-sammult. Jah, siin on hästi oluline tegelikult vanematel mõelda seda, et, et kui pika vinnaga on tegelikult kõik see, mida me teeme tõesti, et see algusest peale see selgitus lapsele ja et sina oled muidugi tähtis, mina olen ka tähtis, eks ole, et me peame kokku leppima, võib olla ükskord okei, täna jääb sinu tahtmine peale, et sa tahad näiteks ma ei tea seda asja, okei, aga et teinekord jälle mina, aga muidugi siin on vanemluse territoorium on hästi suur ja mulle meeldib seda seletada või mõelda sellest nii, et et see territoorium on suur ja sellel alal on väga palju niisugust territooriumi, kus me lepime kokku, kus me kuulame 11, kus mina saan oma õiguse ja sina saad oma õiguse ja et me räägime läbi ja nii edasi. Aga et siis on üks ala seal, kus vanem ütleb, kuidas on ja need on just, et kui me räägime väiksematest lastest ja kui me räägime just sellest, mis puudutab ohutust ja tervist, Sa oled maid, küsi laste käest, et kas me nüüd lähme magama, kas me paneme teleka kinni, kas me läheme õue? Kahjuks väga paljud küsivad nii, aga see, me ei saa seda vastutus lapsele panna ja see on vanema vastutus, me läheme magama. Me läheme õue, paneme nüüd teleka kinni, jääks et vanem juhib sisu küll. Me võime protsessi anda, lapsele juhtida. Me läheme õue. Mine vaata aknast, kas täna on lumi või vihm, et kas paneme kummikud või talvesaapad seal lapse otsus, aga mitte see, kas me läheme või ei lähe. Ja, või see magamaminemise näide on ju, et väga paljud pered, kus on probleemid just nimelt laste distsiplineerimine, aga ütleme, et aga laps ei taha minna õhtul magama. Mis tähendab ei taha. Eks ole, et siin selle koha pealt, et ma saan aru, et sina ei ole ka selline liigse demokraatia nagu pooldajaid, kui laps ei taha noh, siis ei taha, et tühja sellest meie täiskasvanute ajast või et liha, mulle tuleb meelde see ema, kes mulle kirjeldas, et tema kolmeaastane tütarlaps, väike ei tahtnud minna magama, siis nemad siis neil oli kujunenud juba see harjumus, nad vaatasid öösel telekat, eks ole, et igast asju juhtub, aga et siis siis siis ema oli muidugi väga hädas ja siis ta sai aru, et noh, et laps on õhtulitada, võib-olla unesegane ta nii väsinud, et ta jookseb ringi ja ütleb ei taha, ei taha, või et ma tahan juua, ma tahan pissile. Ma tahan kakale, ma tahan teist tekkima, tahan tegelikult ma padi torgib ja kõik saab, häda on, eks ole. Aga vanem peab aru saama. Vaat see on nüüd see tahtevajaduse vahetegemine, eks ole, et laps võib eriti väsinud laps, eks ole. Ja segaduses olev laps selles olukorras ta tahabki tuhandet asja. Ja ja eriti de tahab võib-olla just sellepärast, et ta on ta aju nagu otsib Ühte punkti, millele kinnituda nii nagu poes, kus on 1000 värvi, 1000 lõhna, 100 võõrast inimest, ta fikseeruv sellele rohelisele karule, sest see on midagi, millele ta saab siis nagu kinnituda, sest et nii palju on igasuguseid tundeid ja ärevust, eks ole. Magama minekuga sama moodi, et siis ema saaks aru, et või isa. Et, et laps on lihtsalt väsinud ja tema põhivajadus praegu on minna magama ja me läheme voodisse ja me paneme teki peale ja vanem asi on olla seal voodi kõrval rahustaja ja ärevuse leevendaja, eks ole, vanem on see, kes, kes õpetab last magama. Kas sa juba tõid siis selle kuulamise teema võiksimegi rääkida sellest, et miks on kuulamine nii tähtis, sellepärast et see mõte, mis mul praegu tuli, sa ütlesid, et laps peab kuulama mingis mõttes vanema sõna. Aga et kui suur oskus see tegelikult on üldse õpetada lapsele kuulamisest, et ega väikelapsi alguses ei oska eriti kuule, ta räägib hästi palju ise sellest kõigest, mis toimub tema sees selles kõik, mis ta näeb. Et kuidas seda kuulamist üldse lapsele õpetada. Ja siin on ikkagi lihtne reegel, ega siis inimene ja inimese aju on ikka niisugune nagu sümmeetriline, et et seetõttu, kui vanem last kuulab, siis siis laps õpib kuulama ka vanemat. Ja siin on see seesama, see piiride ja see teema tuleb ka siin väga kõvasti sisse, et et kui ma rääkisin sellest territooriumist, kus vanem ütleb, kuidas on et noh, ega siin siis me püssi ei lase, eks ole, või et noh, et, et siin on ikka ka ju ikkagi natuke seda kuulamisruumi, eks ole, et kui laps ütleb, lööb oma väikse jala maha ja ütleb, et ta ei taha. Talle ei meeldi, talle ei sobi, eks ole, siis ikka seal võiks olla see ruum, et ma kohe piiritlev valk ma kõigepealt kuulan. Oh sa ei tahagi, sulle ei meeldi okei, ja see on lapse jaoks rahunemiskoht. Et on aktsepteeritud ja see, keda on aktsepteeritud, sellel on palju lihtsam aktsepteerida ka teist. Nii et seda võrdse vanema tarkus on seal ikka sellele, et ka, et kui me, kui me tahame, et laps meid kuulaks, siis meie peame kuulama kalast ja algusest peale. Ma olen nende saadete jooksul mitu korda seda näidet toonud, aga mulle tundub, et see on nagunii oluline asi, mida ma võiksingi igas saates üha ja üha uuesti öelda. Ma näiteks ka see, kui laps nutab. Et siis selle asemel, et öelda talle, et ära nuta, mis on nagunii mode vana ja kõige levinum lohutus viis siis see ära nuta, tegelikult annabki lapsele sellise tunde, et mind ei ole ära kuuldud ja ainukene, mida see tekitab lõppkokkuvõttes liha. Või kui laps on vihane ja ta seda igatepidi välja näitab, siis vanem keelab teda, et ära ole vihane, mis tekitab ju ainult rohkem liha. Jah, 200 kuulamist ja tunnete kuulamise Need on peaaegu et sünonüümid ju, et me peame aru saama Nende sõnade taga ja ümber olevatest tunnetest, sest et, et tõepoolest, et see on hästi-hästi tuttav, kui mulle, et näiteks kui laps ütleb, et, et ma olen õnnetu, siis väga tihti vanem ütleb selle peale, et oi, kuidas õnnetu oled, mina armastan sind, issi armastab sind, tädi armastab sind, sul on nii palju mänguasju ära ole õnnetu, ära ole õnnetu, mida laps tunneb, keegi ei saa minust aru. Kuidas ikka ja jälle juhtub, et teeme kuulamisnägu, selle asemel, et kuulata selleks, et kuulata, selleks peavad olema nagu mingid teatud asjad nagu paigas. Esiteks mul peab olema selge, et ma tõesti seda tahan. Et ma valin selle. Ja kuulamine on kontakt ja eks ma valin kontakti. Kui ma teen kuulamisnägu, siis ma tegelikult suga kontaktis ei ole. Ja me kõik vanematena tegelikult valdame seda oskust ka, et see väike laps on midagi nagu plädise peab. Lädise person, oled ära õppinud iga kolme minuti tagant tegema ja, ja ja jah, jah, jah. Aga tegelikult oli tantsida, nägu partnersuhetes samamoodi täpselt ja et üks vaatab telekat ja teine, ma tea, teeb süüa ja siis teine räägib midagi, ütleb ahah, ahah, ahah, aga tegelikult on tähelepanu, on uudiste peal, eks ole, hoopis nii, et selleks, et, et kui on tõesti tähtsad teemad, mis tõesti peab kuulama või et kui sa tahad, et sind kuulda võetakse et siis on vaja ikkagi tõesti olla kontaktis ja selleks tuleb, tuleb ümber lülituda teadlikult, eks ole, et ma lükkan teised asjad kõrvale, et ma ei tegele mitme asjaga korraga, tihti inimesed ka, et kui ma näiteks kontakti koolituste ja siis inimesed ütlevad, et aga mis, mis sellest on siis, et maju keedan suppi ja siis siis ühe silmaga, vaatan telefoni ja teise silmaga vaatan laste, siis kuulan veel, mis mees räägib. No ma arvan, et siit osa infost läheb nagunii kaotsi. Muidugi oledame seal tõesti võib-olla olukord, et ei ole nii hirmus täht, tähtis teema aga kui on tähtis teema, siis on ikkagi selgelt selles, kus me, kui me tähelepanu niimoodi nagu killustunud, siis me ei pane tähtsaid asju tähele, sest et mis tähendab, kuulamine, kuulamine on ikkagi, et kui me räägime tõelisest kuulamisest, siis on vaja nagu täiega kuulata. Ma olen täiskontaktis, eks ole, ma näen. Mismoodi sa vaatad, ma näen, mis silmad teevad, ma näen, mis, mis nägu sa oled, ma näen, kuidas su käed ja jalad on, ma näen, kuidas su keha on eks ole, et see on kogu sõnum, ei ole ainult verbaalne, eks ole, et sõnum on nagu täissõnum, eks ole. Ma näe, kogu seda kooskõla ja siin on tihti ka need, et võimalikult möödarääkimise kohad, kus ma kuulen sõnu, aga ma näen, et keha räägib midagi muud. Õied, silmad räägivad midagi muud ja küsimusele, et kas kõik on hästi ja kõik on hästi. Aga tegelikult näed, et silmas näed keha pingest, näe. Kas ikka on nii, et selleks, et tõeliselt kuulata, on ikkagi vaja see, et ma võtan teadlikult selle kontakti, ma tahan. Mul on aega, ajavaru on oluline, lülitan segajad välja ja ma olen juba ette valmis aktsepteerima seda, mida sa räägid. Sest väga tihti on, on nii, et, et ma, et ma võin, Ta küll või et inimene võib võtta hoiaku, et okei, ma nüüd kuulen siis tõesti nii. Panen kõik kõrvale, ide kuulamis, näguni keskendun ja nagu teine hakkab rääkima. Nii tuleb tagada ka kohe, eks ole, et aga mina ei arva nii, aga see ei ole nii. Aga, aga minu kogemus on teine, aga tead, ma räägin sulle hoopis enda lugu ja see ei ole kuulamine, eks ole, ja teine tunneb kohe, et, et teda ei kuulata, teda ei aktsepteerita, teda ei võeta tõsiselt, ta ei ole võrdväärne partner selles mõttes. Ja siin on lukustumis oht kohe, eks ole, ja sellest sellest tähtsast jutuajamistest ei tule midagi välja. Et see on solvav. Ma ei tea, kas sina oled mõnikord olnud sellises situatsioonis, et sa kellelegi räägid midagi, mis on sinu jaoks nagu väga tähtis ja seal teisel inimesel nagu näed, et äkitselt tal telefonil tuleb sõnum ja siis ta justkui olgu justkui ta ei, ei ütle sulle, et oota üks hetk, et ma, see on tähtis sõnum, et ma vaatan selle ära, vaid ütleb, räägi, räägi edasi. Aga tegelikult ise libistab sõrmega hellalt üle telefoniekraani. Ja sa näed, tähelepanu on tegelikult ära läinud, et valus jah, sest et vaat siin me jõuame ka ju partnersuhte juurde või lähisuhte juurde mehe naise suhte juurde, sest et lähisuhetes niisugused pisikesed olukorrad, kui nad korduvad, võivad olla väga haiget tegevat ja eks nad ka räägivad midagi siis suhte kohta. Nad räägivad, meie prioriteedid alati räägivad sellest, et mis mulle et kui mulle sellel hetkel on telefoni voodi, mingi Messinzeri kõll tuli, eks ole, et on tähtsam see siis muudan kohe seda tähtsusjärjekorda, et sina enam, kellega ma praegu just rääkisin, ei ole nii tähtis. Suunan oma tähelepanu mujal, eks olema, fookus muutub ja sina ei ole tähtis, nüüd on see tähtis. Hästi-hästi oluline osa heast partnersuhtes on, on, on see, et me kuulame teineteist ja me suudame olla dialoogis dialoogi tähendab seda, et kiigume nagu silla peal, eks ole, et mina kuulan, sina räägid ja siis vastupidi ja siis vastupidi. Aga tegelik elu on sageli niimoodi, et kui üks räägib, siis teine mõttes koostab juba vastust selle asemel, et kuulata seda esimese juttu, et hea analoogia on siin nagu mingis mõttes nagu raadiosaatja ja siis üks inimene, üks inimene saadab välja, onju ja teine on see, kes võtab vastu, et ei saa olla kaks aastat üheaegselt, sest siis tuleb ju segamine. Jah, see on see, mille kohta saabki siis öelda, et, et ma teen kuulamisnägu sellepärast et et, et sinuga nagu küsimus selles, et kas ma kuulan selleks, et mõista minu poolest võiks nii olla või ma kuulan selleks et lihtsalt otsida kohta oma argumentidele oma arvamusele, oma seisukohtadele. Ja tegelikult see on nagu, nagu mingi ebatähtis mingi, mingi mingi müra minu jaoks, ma lihtsalt ootan seda sisenemiskohta, et ma saan kohe sutsti sinna vahele panna selle, seal oma asja. Ja, ja, ja see loomulikult ei kõla lugupidavalt ega aktsepteerivad. Kas kuulamine nõuab üldse mingeid erilisi oskusi või hoiakuid? Eks see põhihoiak tegelikult ongi see, et ma aktsepteerin teist inimest. Ma olen valmis ennast kõrvale panema, eks see ongi keeruline, ennast võib ollagi keeruline kõrvale panna, aga see tõeline kuulamine ju tähendab seda, et ajutiselt inimeste sisekõne on niisugune asi, sisekõne meil muudkui ketrab ja ketrab, ketrab, eks ole. Ja seda ongi raske peatada. Aga et, et see nii-öelda tehniliselt võikski nii välja näha, et kui ma kuulan, siis ma tegelikult teadvalt panen oma sisekõne kõrvale. Sest et noh, naljaga pooleks, et tegelikult teinekord niimoodi on, et ma kuulan kedagi, aga samal ajal ma kuulan ju iseennast seal iseenda sisekõnes võib, ma juba vaidlen, ma juba arvustama juba annan hinnanguid, ma juba see vana null sa ei pea mitte midagi teed, märts, mina räägin, kuidas asjad tegelikult on ja et see on sisekõnes, aga et tegelikult see on lugupidamatu. Tegelikult see paistab ka välja, et mulle hästi meeldib, mis kui ma õppisin psühholoogiat, siis professor Mare Pork ükskord ütles ühes loengus, et nagu jõuad Nii kontakt katkeb ja tegelikult see on nii, sest et inimene on tundlik, et me tunneme selle ära. Nii et see põhihoiak ikkagi peaks olema see, et ma aktsepteerin, ükskõik mida sa ka ei räägiks, ükskõik kuidas sa ka ei arvaks, ükskõik kui erinev seega ei oleks minu arvamusest meil ei ole sõda, ma ei lähe. Ma ma võin sind vabalt kuulata ja, ja veel täpsustada. Just hiljuti ühel koolitusel tegin, tegin jälle seda harjutust, kus teil paaril, eks ole grupist ja siis lasen seal siis öelda nii absurdse väita kui vähegi võimalik, noh näiteks et noh, apelsinid kukuvad taevast ja teine peab seda aktsepteerima öeldes midagi, et ah nii. Oh, sa arvad nii, kuidas sa selle peale tulid? Mis sa veel apelsinid tead, eks ole sest et kui on nagu niisugune tavaline elu-olukord, siis selles olukorras on väga lihtne tulema. Mis asja? Tule mõistusele, eks ole, et me kohe nagu vastustame ennast. Aga me ei tohiks ennast kohe vastustada. Sest et see, kui me vastustame, siis see kaotab, hõrendab kontakti ja kas nad päriselt kaabuga hõreda kontakti, et inimesed vahel ei tee vahet, et aktsepteerimise heakskiiduvahet, et neile tundub, et kui ma aktsepteerin, siis ma juba nagu olen ka nõus. Kuigi ma ei arva, nii, aktsepteerimine on lihtsalt see, et ma saan aru, et sa oled teine inimene, sa mõtled teistmoodi, sa võid tunda teistmoodi, sul on teised teadmised, sul on teised kogemused, lihtsalt oled sina, see ei ole mina ja ma ei pea seda heaks kiitma. Aga ma. Ma olen nõus sellest aru saama, et nii võib mõelda, nii võib tunda, nii võib arvata. Mul on elus paar korda olnud sellist kogemust, et inimene küsib, et mida ma võiksin iseendas arendada või mida juurde õppida. Et ma oleksin siis mehed küsivad näiteks naistele, et ma oleksin naise jaoks huvitav partner või ka naised küsivad, et noh, mida ma võiksin juurde õppida, et olla meestele huvitav partner, et mõnikord on mul selline tunne, et ütleks, et tead, et sa ei peagi väga palju rääkima. Kuula, et tihti on see, et kui sa oskad kuulata, siis see teine inimene räägib sulle nii palju ja, ja me väga ju armastame inimesi, kes oskavad kuulata ja veel küsivad, nii nagu sa ise ütlesid, et räägi veel, räägi seda natukene rohkem, räägi seda lahti, selline inimene tundub nii huvitav, kuigi ta ei räägi mitte midagi. Ja siis endast vaid ja ainult aitab sinul avaneda. Ja nii mõnigi kord ütleb selline inimene küll ma küll ma olin koos huvitava inimesega, kuigi see huvitav inimene ainult aitas tal endas selgusele jõuda, siis me tahame muidugi laudaoodi, oma elukutse, ülistus. Meie üks kõige suuremaid oskusi, mida meie peame ju valdama, on kuulamisoskus, mitte seda, et räägime, hoidjad, mul ka juht? Jah, et see kuulamise teraapiline mõju on ju absoluutselt ja see on ka teaduslikult tõestatud fakt, eks ole, nüüd me juba teame ajus nii palju. Aga et jah, kui ma mõtlen, mul tuleb meelde kaks asja, Carrosias, kes on teatavasti humanistliku psühholoogiaks ajajaid. Et tema on öelnud, et kui inimest tõeliselt kuulata, et kuidasmoodi, siis inimene selle kuulamise käigus kuidagi avaneb ja vabaneb ja tunneb, et kõik on lahendatav. Sest et see on nii vabastav, see, kui keegi sind tõeliselt kuulab ja teinekord teinekord ei olegi vaja mitte midagi muud kui lihtsalt vait olla. Ja, ja see ei ole ju mitte ainult teise inimese kuulamine, vaid oluline oskus on ka isenda kuulamine nagu sa ütleksin, et vaikus on siin üks kõige olulisem asi. Mulle hästi meeldib see uus Eesti koolides levinud ja ka lasteasutuste vaikuseminutid. Et kui sa ei pea kuulama teisi, aga sul on antud selleks hetkeks võimalus kuulata iseennast. Väga paljud neist ei kuule iseenda ja oma sisehäält, me ei teagi, mis on jah, ja, ja eks see kajastub ju suhetes ja suhtlemises väga ehedalt, eks ole, sest et kui me ei ole iseendaga kontaktis, siis on väga raske tegelikult teist mõista ennast mõista ja, ja, ja anda üldse adekvaatseid vastuseid ja saada toimuvast aru. Et väga palju ikkagi oleneb sellest, et kuidasmoodi, inimene oma oma tundeid kuulapsesse enda kuulamine on ikkagi tegelikult juba enda keha kuulamine ja tunded räägivad meile meile väga palju. Ja oma tunnetega kontaktis olemine suhtlemise suhte juures ju absoluutselt aluseline väärtus, sest vahel ka vanematega nõustamistoas arutades asju, siis näiteks vanemad võivad, et aga miks lapsed peaksid ja miks mina ja mis me nende tunnetele siis üldse nii palju tegelema, et see on, teeb meid lihtsalt haavatavaks ja, ja siis oleme rohkem katki ja no mis asja, kellel seda vaja, Jaan, et raske on vahel inimestel mõista seda, et, et kui oluline on enda tunnete Eritlemine ja see on kasulik ka täiesti praktilises mõttes, eks ole, kui me mõtleme ratsionaalsetele inimestele, kes mõtlevad, et ah, mis need tunded. Aga et, et näiteks otsustusprotsessis on oma tunnet kättesaamine ja kohutavalt oluline, kui ma ei saa aru, mis, mis tunded mul on, mis, mis minuga toimub, siis mul on palju raskem võtta vastu sellel hetkel nagu õiget otsust, aga kui tunded mulle räägivad, nii tunnen praegu seda, seda tekitavat selliseid mõtteid, nii selge otsus on selline, et tegelikult tunnetest arusaamine, kontakt iseendaga on äärmiselt oluline, et me võiksime siit ka niimoodi öelda, et kuulamine annab kontakti. Et kui sa ise ennast kuulad, oled sa iseendaga kontaktis. Kui sa kuuled oma partnerit, ükskõik, on ta siis laps või, või elukaaslane või sõber või kolleeg, et igal juhul kontakti toob, kuulamine, kui ma ei kuula, ma lihtsalt ei saa aru, ei oma partnerist, oma lapsest, oma kolleegist, et mul on vaja võtta see aeg kuulamiseks, on vaja süveneda ja suhete tasandil, see on ju nii lapsele kui partnerile kolleegile märk sellest, et kui mina teda kuulanud, siis tema saab ju sealt ka teisi sõnumeid, eelkõige ta saab selle sõnumi. Ma olen sinu jaoks nii tähtis, et sa võtad minu jaoks selle aja ja kuulad mind. Ja kui lastest rääkida, siis siis laste enesehinnang ja lastega enesetõhusus onju ka toetuvad sellele, et mida laps endast arvab. Ja kui vanem on last kuulav sellel eesmärgil, et last mõista, siis see on, on loodetavasti ikkagi see laps, kes peab endast lugu ja teistest lugu, et last tuleb kuulata, mitte lapse sõna kuulata. Lapse sõnu tuleb kuulata, aga see ei tähenda iga kord, et me peame kuulama lapse sõna. Just nimelt teha, see kõlas väga hästi praegu minu jaoks. Kuna me alustasime saadet hierarhiaga ja ma tahaks selle saatega kokku võtta hierarhia teemadega, on sellest tänapäeva praktiliselt iga teises perekonnas, kus meil on kärgpered, on needsamad hierarhia probleemid veel nagu eriti teravad. Et me teame, et tavaline perekond moodustab nii, et seal kõigepealt moodustab, eks ole, paarisuhe siis moodustab seal vanemlik liit ja siis sünnivad sinna lapsed juurde. Nüüd kärgpere moodustab meil, kus ühel vanemal on liit oma lapsega juba enne olemas ja me teame seda, et üks kõige suurem oht, mis kärgperes on, on see vanem moodustab liidu oma lapsega ja mitte oma partneriga. Mida sa selle kohta ütleksid? Eks see ongi, ongi keeruline, et et tegelikult jah, med kui kui see pere selles mõttes lapse jaoks ikkagi väga palju laieneb, et Tal on isa ja ema, aga et siis tema isal on uus partner ja tema emal on uus partner, siis seal on nagu tegelikult neli tähtsat täiskasvanut. Ja väga tore oleks, kui neli tähtsad täiskasvanud, siis selle oletame selle lapse elus, et nemad omavahel lepivad kokku reeglid et see oleks kõige parem blon olnud praksise jooksul. Kolm niisugust seanssi, kus mul on olnud niisugune pere, et on tulnud, nii läheb lapse pärast lapse heaolu pärast, eks ole, et need, need, kes on lapsevanemad ja siis need uued partnerid ja me oleme neljakesi, siis nemad neljakesi, mina arutan seda, et mismoodi lasteaia aspektist oleks kõige parem neid otsuseid vastu võtma, aga seda võiks teha noh, ega mitte loomulikult mitte siis nõustumises, aga et need vanemad tegelikult minule hästi-hästi seda tahaks, et, et see oleks võimalik, et need, need täiskasvanud lepivad kokku siis on lastel palju palju kindlam elada. Eks eduka kärgpere retsept seisnebki ju Saalomulikus tarkuses, onju, et kuidas võtta arvesse kõikide osapoolte huvisid. Me teame ju nendest tänapäeva võõrasema filmidest tihti, et alati need uued, nõndanimetatud kärgvanemad, kus neid lavastatakse, tihti halbadeks, kes tahaksid saada lapsed talvel maasikaid korjama ja internaatkooli nagu jalust ära, kus see uus partner on igal juhul nii kehva. Aga need on ju vana ja müüdid mingis mõttes, et kus see uus partner ei ole, lapse huvisid arvestab ja siis nendest filmidest on täiesti mõistetav, et vanem loob liidu omaenda lapsega ja kui ta seda justkui ei tee ja, ja kui tuleb nüüd siis pahavanem ja vanem on selle oma bioloogiline vanem on talle uue kurja võõrasemaga, tavaliselt on ta võõrasemaga, sul tuleb, et ühtegi filmi, kus oleks kuri võõrasisa ei ole ju, eks ole, alati kurja võõrasema ja et, et siis noh, et laps jääb unarusse ja meil on alati väga kahju. Jah, võiks, temaatika ongi, ongi väga-väga keeruline ja et siin ikkagi jah, et täiskasvanud peavad omavahel kokku hoidma ja ja reeglid ja plaanid, tema ja hästi valus koht, siin on veel lojaalsus, sest et väga paljud lapsed, kelle vanemad on lahku läinud, on ikkagi niisugune lojaalsuskonflikt tekib, eks ole, et ta ei julge ühele ühte rääkida, teisele teist rääkida, kardabi isale haiget teha, kardab emale haiget teha mida suhtleb kord ühe, kord teise, teise selle paariga nii-öelda. Ja et et, et siin on hästi oluline, et et saaks kuidagi need pinged, mis paratamatult tekivad, kui see kõik juhtub alles, eks siis muidugi tekib pinge, aga et et vanemad ikkagi tajuksid seda, kui raske see on lapsele. Et ta kuidagi laps tahab armastada ja armastabki kõik kõigest südamest mõlemat vanemat ja ta ei tohiks reaalses konfliktis olla. Aga ometigi me võiksime siin siiski anda ka sellist, kes soovitust, et kui on juba moodustanud kärgpere, et siis ka ikkagi perekonna hierarhia silmas pidades on oluline ikkagi teha seda, et mitte tõsta laps üles enda kõrvale vaid ikkagi, et laps jääks alla alumisele hierarhilise positsioonile. Sest et niipea kui vanem tõstab lapse ülesse endaga võrdväärsele positsioonile see kohe ohustab seda uut suhet. Minul on olnud siin just viimasel ajal selline huvitav juhtum, kui kui oli umbes arst, niuke 16 aastane tüdruk, kes oli juba pikalt elanud oma isaga koos pärast isa lahutust ja siis, kui tuli uus ja tore naine siis paraku see isa ja lapse tandem oli nii hästi juba kokku harjutanud. Et tütar ei soovinud kuidagi seda uut naist isa ellu lasta, et isa oli justkui tema omand. Ja väga selgelt ütles ta, et nii, et minule ostame küll uue arvuti ja isa tahtis osta midagi või oli see must telefon, et isa, kelle majanduslik positsioon seda võimaldas osta nii tütrele kui ka sellele uuele naisele tütar ütles, et ei sellele naisele me küll ei osta uut, seda arvutimudelit tema lastena sellise vana lapsega teed, kui ta sellisele jälle kõrgemale positsioonile läheb. Isa kuulab teda siin jälle, et me peaksime teda kuulama ka tema sõnumite kuulama. Mida see laps tegelikult tahab. Jah. Ma usun, et ikkagi see laps tegelikult tahab olla oma lapse kohapeal, noh kui ta on teismeline, siis ta tahab olla oma teismelise koha peal. Teismeline juba juhib oma suhteid, juhib oma Kümmist oma trennis käimisi oma nutimaailma aga isa või ema suhet. See, see ei ole tema ülesanne ja kui tal on lasknud seda teha, siis siis ta vale koha peal, et ta, et siin tuleb see asi ümber mängida, aga teinekord jah, on see väga keeruline, tuleb meelde üks juhtum, kus üks poiss oli küllaltki vanaks juba kasvanud, ta oli, ma arvan, juba vist 40 tuuris. Ja alati, kui pruudi leidis alati ema jäi haigeks, seal oli teistpidi jälle, et ema juhtis selle täiskasvanud mehe elu tegelikult selle kaudu, et ta oli harjunud, et ta elab pojaga koos, eks ole. Et talle pähe ei mahtunud mõte, et võib võtta veel tähtsam, et võib-olla mõni veel tähtsam naine temast, eks ole, ja ja aga noh, see on juba täiskasvanu, täiskasvanu regulatsioon, aga et, et lapse osas ka teismelise lapse osas ikkagi vanem on see, kes peaks endale aru andma, et tema on see, kes, kes juhib enda elu. Aga eks siin on, on palju niisuguseid asju, kus vanematel Nad nagu ei tule selle peale, et see võiks olla kuidagi ebakohane. No nagu näiteks nelja-aastase poisi käest isa ema küsivad, et et kuule, kas sa tahaksid väikest õde või venda, noh, eks ole, see nelja aastane ju ei otsusta seda, eks ta võib öelda ei või jaa, aga no eks me võime seda arutada, loomulikult, aga otsustavad vanemad see, eks, eks meie töös on jah seda, seda juhtimist palju, et juhtida tagasi nagu sinna nii-öelda õige koha peale need vanemad ja lapsed, et ta on isegi tradid iroonilises perekonnas keeruline, aga tänapäeval levinud kärgperes on ta veel topelt keeruline, et mitte öelda kolmekordsel keeruline. Et igaüks oleks tegelikult ikkagi oma tasandil, et juhiksid, need, kes on juhtima määratud ja et lapsed ei peaks juhtima mitte mingil juhul siis ei tavalise pere ega liiati ka kärper elu küllaga olda kuuldud, olla kuuldud ja loomulikult, ega siis nii see minu näitesse poeg või ka sinu näite sama moodi, et see kuulamine siin tõesti, et aru saada, et mis siis, mis siis nagu tegelikult on, mis on see tegelik valukohti, kuidas me seda saame leevendada teisel moel. Et eks seal kärg merenduses need vanemad, kes kuidagi sujuvalt ja endale teadvustamata seda kuidagi libiseb see vastutus nende pealt ära laste peale, eks siin on jälle siis nemad ise kuidagi kuulamata nii enda poolt kui ka võib-olla teise pool partneri poolt näiteks, sest midagi segab seda vanemat võtmas seda rolli, mis on loomulik roll. Aga et on läinud noh, nii-öelda selle ebaloomulik rolli peale et siin on vanema töö iseendaga, et kuidas tema aru saab üldse sellest olukorrast või et või tihti vanem ei suuda kuidagi hallata üldse seda olukorda toiduta ei tule nagu ise selle olukorraga toime, siis on vaja vanemal otsida abi nagu täiskasvanute maailmas mitte panna lapse peale, sest et see, mis just tellib selle kärgpereelu keeruliseks, on see, et, et see partner, kellel on endal bioloogiline lapsis oma eelmisest suhtest, ta tahab olla lojaalne ju mõlemale, nii oma lapsele kui oma uuele partnerile ja see teeb selle väga keeruliseks just nimelt, et see hierarhia võibki siin paigast minna. Aga eks ma sellest kärgperest niikuinii veel eraldi saate. Peresaade. See, kuhu me tänomeelikesega välja jõudsime, on tegelikult see, et meie kõige suurem tarvidus olla omavahel kontaktis on hästi palju seotud kuulamisega. Ja kui me ei oska kuulata, siis võivad juhtuda suhtes igasugused asjad. Aga see tänase saate teema ka hierarhia võib samamoodi paigast minna ainult üksi, sellepärast et me ei oska kuulata iseennast. Ime oska kuulata neid inimesi, kes on meie peres. Kui ma kuulasin sind, kuidas sa seda ütlesid, siis ma tahaks repliigi korras lihtsalt siia lisada, et et ja kui me oma paarisuhetest teineteist oskaksime, paremini kuulata ja olla paremas kuulavamas dialoogis, võib-olla meil ei oleks nii palju kärgperesid ka. Ma olen sinuga täiesti nõus. Aitäh sulle, meelikke Saarna ja aitäh sulle, hea kuulaja. Sa kuulasid peresaadet, mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul. Järgmisesse saatesse oleme kutsunud külla pereterapeut Kätlin Konstabeli. Teeme juttu internetipsühholoogiast, kuidas nutimaailm ja internet meid ja meie suhteid mõjutab. Meile võib kirjutada aadressil peresaade ERR-i ja loomulikult saab järelkuulata endale sobival ajal vikerraadio kodulehelt. Kohtumiseni järgmisel neljapäeval õhtul kell üheksa. Seniks aga soovin teile kõike head, hoolige üksteisest ja iseendast.