Tere, head pere, saate kuulajad täna siin avalikul salvestusel Pärnu rannahotellis ning kodus raadiot ei arvutite taga. Tänane saade on emadusest. Uus elu kasvab emaüsas. Me kõik oleme kord olnud oma emaga üks. Meil on oma emaga üheksa esimest kuud ühine vereringe. Ja seda üheksat esimest kuud kutsutakse tihti paradiisi ajaks. Kõik me vajadused on rahuldatud, mitte ühtegi muret ei ole. Ema kannab kõige eest hoolt. Ja siis Me sünnime siia ilma. Geenivaramu on kaasa antud ja ema on meie keskkond kõige suurem kingitus, mida üks isa saab sel ajal teha, on hoida see keskkond ehk ema nii raseduse kui esimeste aegade ajal võimalikult õnnelikuna. Nonii, nagu elavad need vabapidamisel kanad, et me teame, et vabapidamisel kanad munevad õnnelike kanade mune. Nii, ka ühes heas keskkonnas olev ema annab õnnelikku emapiima. Ja see keskkond, need on ema käed ja ema pilk ja need käed ja need pilgud on oi kui erinevad. On käed, mis teevad pai ja on käed, kust saab tukast sugeda. Aga eriti oluline on veel pilk. See pilk võib olla kas lahke ja toeta aga ema pilk võib olla kurb, vihane, eemal olev tuim ema pilk sõltub tema sisemisest seisundist ja tema keskkonnast. Ema pilk on selle pärast väga oluline, et sellest ema pilgus sõltub inimese tulevane enesehinnang. Kui sellest ema pilgust kiirgab, et sa oled eriline, sa oled väärtuslik, sa oled nii ilus. Siis on see ju imeline algus ühele heale enesehinnangule. Ja kui seal seda sõnumit ei tule, siis ei tule sealt seda head enesehinnangu algust. Aga isegi siis, kui sa pole oma ema mitte kunagi näinud, pole kunagi tundnud, on olemas ikkagi kuskil see naine, kellega sul on see väga eriline side side, mida ei saa mitte kunagi hävitada. Iga looming on alati oma looja nägu. Ja sellepärast olen ma tänase saate just nimelt pühendanud emadusele ja kutsunud siia Marina, Paula ieberti, armastatud pereterapeudi, psühholoogi ja holistilise regressiooni terapeudi, teile juba ka eelmistes saadetes paljudele tuttava. Tere, Marina. Tere saali. Ja tere, head kuulajad. Minu suhe oma emaga, see on olnud minu elu kõige keerulisem suhe. Partneriga saab suhte katkestada. Aga ema on su ema isegi siis, kui sa temaga ei suhtle. Noorena ma protestisin palju ema vastu. Ta oli minu arvates kõige jubedam inimene, kes üldse siin maa peal oli. Ja ma tahtsin üliväga olla teistsugune. Kuni oma üllatuseks ma avastasin, et ma räägin oma lastega samamoodi, nii nagu tema teen samu asju, nii nagu tema. Ja ma sain aru, et vastandumine ei aita vabaks saada. Et peab olema mingisugune teine tee minu oma tee. Ja see teine tee on mõistmine, et suhe emaga ja suhe iseendaga. Need kaks asja on omavahel seotud. Ja tõepoolest, mida paremaks läks minu suhe iseendaga, seda paremaks lihtsalt muutus ka minu suhe oma emaga. Ja täna ma võin öelda seda, et mul on väga armas ema sõnadel ema ja mateeria con ladina keeles ühesugune tüvi on mater ja mateeria ja mateeria, see on aine või algsubstants ja tõepoolest ema loob elu ja ema aitab elul kasvada. Et ema läbi jätkub inimsugu ja elu läheb aina edasi. Ja me räägime täna emadest. Aga vaatame emadust ka palju laiemas kontekstis ja seda laiemat konteksti aitab meil mõista ema, arhetüüp. Ja ema arhetüüp ei anna õppetunde mitte ainult naistele, kes sünnitavad ja kasvatavad lapsi. Et see on üks paljudest paas arheotüüpidest, mis mõjutab absoluutselt kõiki inimesi nii mehi kui ka naisi. Ja ema arhetüüp mõjutab sind alati, kui sa lood midagi uut. Kui sa kasvatad, arendad või hoolega hoiad alal seda mõnda asja, mida sa oled loonud, et sellel asjal oleks kasvu ja pikka iga, nii et ema on ühesõnaga võlur, kes loob ideest mateeria. Et juba plaat on antiikajal, ütles, et kõik saavad olla rasedad. Kõik saavad olla viljakad, naised kehalt, aga mehed peast ja vaimust ja ka need naised, kes ei soovi emadust, ka nemad saavad olla ikkagi rasedad ideedest. Olgu see siis kas äriprojekt või kunstilooming või uus kodu või kasvõi igapäevane söögi tegemine. Iga kord, kui sinu tegevuse tulemusena sünnib midagi, mida varem ei ole olemas olnud siis sõltub see tulemus mõlemast. See sõltub sinu suhetest oma emaga aga ka sellest sinu enda sisemisest emast, ema arheotüübist. Ja mida see ema arhetüüp meile siis õpetab? Tema mõju all kujuneb meie võime pühenduda, hoolitseda, armastada nii teisi inimesi kui ka iseennast. Ja kui sul on ühendus selle küpse arheotüübiga olemas siis sa suudad pühenduda oma loomingule täie tähelepanuga ja lased sellel lihtsalt rahulikult kasvada, rahulikult areneda, hellitad seda, hoiad seda, aga kui aretüübiga ei ole head sidet, et siis tuleb alles õppida usaldamist ja, ja kannatlikkust. Ja võib-olla, et siis ta ei, ei valdagi oodata seda, kuni asjad küpsevad ja esitad endale kõrgeid nõudmisi ja teistele ka ülemääraseid, nõudmisi ja trumbid jalgu siis, kui see projekt ei ole valmis. Just nimelt selline nagu sina ise mõtlesid ja, ja ei saa ka valmis selleks ajaks, nagu sa oled lootnud. Ja võib-olla see ei ole harjunud pühenduma. Et sa ei anna oma projektile piisavalt armastust ja hoolt. Ja siis äsja sündinud projekt see lihtsalt hävib, enne kui ta üldse kasvada saabki. Nii et emadus on kannatlikkus, oskus pühenduda, hoolitseda ja armastada. Aga lisaks on emadus veel võime edasi lükata oma vajadusi ja aeg-ajalt ka loobuda oma vajadustest, et mingis mõttes on emadus ju nagu see on nagu natuke nagu vabadusekaotus on ju alguses oled rangema režiimiga ja pärast nagu vabakäigurežiimiga üksuses, eks ole. Maa saan emaks, see on elumuutev otsustus ja mida see endaga kaasa toob. Vajaduse lapsele pühenduda ja seda mitte üheksaks kuuks, vaid väga paljudeks aastateks. See annab sideme, mis kestab seni, kuni surm meid lahutab. Ja see annab meile ka sideme järgnevate põlvkondade ka juhul, kui su lapsel on järglased ja laps kannab edasi Emageene ema võimeid, oskusi tema unistusigi ja kahjuks probleeme ka. Ema arhetüüp on vaieldamatult keeruline sest temal on kolm olulist ülesannet. Ja seetõttu ka kolm erinevat nägu. On ema, kes on looja? On ema, kes on hoidja ja säilitaja. Ja on ema, kes on hävitaja. Et vaatame nüüd selle ema arhetüüpi, seda kolm erinevat nägu ja alustame loojast, ema kui looja. Milline see on? Ema looja loob elu ja sünnitab elu. Kunagi üks mu lapseootel sõbranna ütles naljatades, kui ta osutas oma kasvavale kõhule. Mina olen lihtsalt inkubaatoris. Istun, ootan. Ja tõepoolest nii see on, et emaüsas toimub üks väga salapärane protsess. See on tõeline alkeemia. See Al-keemiline võlukatel keeb. Kaitsva kaane all toimub midagi ja see looming saab seal tasapisiküpseks. Ja tema on jumalik looja. Ta loob silmale nähtamatust, seemnest enda sees teiste silma eest varjatult midagi inimelu. Nii et ema on justkui nagu maaema, paned seemne mulda ja seal siis midagi hakkab põrsama. Ja kui aeg on küps, ema sünnitab oma võrse siia ilma. Ja mis on loomise olulised märksõnad? See on usaldus ja oma visiooni hoidmine. Ema looja teeb oma absoluutse parima, kui ta lubab juhtuda kõigel, mis on möödapääsmatu. Ja arhetüüpi. Teil on alati ka oma varjuküljed ja ema looja passiivne varjukülg. Et see teeb ebakindlaks ja võtab hoo maha. No ma ei oska. Ma ei tea, kas ma saan hakkama. Ma ei tea, mis on õige. Ja üldse, kui luua midagi, mitte last, vaid midagi muud, mul ei ole kujutlusvõimet. Ja lõppude lõpuks mul puuduvad vajalikud vahendid ja ema looja, aktiivne varjupool, see vajab luues kiirustama. Sa tahad midagi uut luua, aga kärsitusega seda teha ei saa. Aastaid tagasi, kui ma elasin Kopenhaagenis, siis ma ehitasin üles omaenda terapeudi praksist. Ja ma olin väga kannatamatu, ega ma oma loomultki ei ole, väga rahulik ja kannatlik. Aga siis ma tahtsin seda väga, et mul oleks kohe üks tore õilmitseb terapeudi praksis olemas. Ja siis ma küsisin ühe targa naise käest nõu, mida ma valesti teen. Vaat minu praksis ei taha kasvada, aga tema ütles, et sul on kõik olemas, mida vaja. Sul on piisavalt tarkust, sul on piisavalt kogemust. Aga sul on üks häda saabule rahul looja tempoga. Ja ausalt öeldes lihtne tõde, aga see oli öeldud nii õigel kohal, nii et see rabas mind. Ja iga kord, kui ma tundsin endas seda kärsitust, miks asjad ei juhtu nii kiiresti, no ma soovin, siis ma meenutasin neid sõnu. Sest kui ma ei oleks jaksanud ära oodata seda aega, siis ei olekski seda terapeudi praksist mitte kunagi sündinud. Nii et see liigse kiirustamise tulemus on kas enneaegne või nurisünnitus. Et see on siis, eks ole, ema kui looja, aga ema või hoidja, ema hoidja, tema kasvatab elu, seda, kes juba on sündinud ja säilitab elu, et ema toidab, tema armastab, hoolitseb selle eest, et see äsjasündinud lapsuke saaks jõudu, kasvaks suuremaks. Puit kasvatab lapse keha, sama tähtis on ema, armastav tähelepanu, sest see vilkan ju täpselt see, mida sa ennem ütlesid. See energeetiline toit, mida lapsu vaistlikult tunneb kogu aeg ja pühendumine, see on emarolli sisse kirjutatud täiesti paratamatult, et selles ema ennastsalgavalt pühendumises. Inimkond on selles alati näinud ilu sellist võrratut, ilu, millega on raske midagi muud üldse võrrelda. Aga pühendumine tähendab seda, et kui naine on otsustanud emaduse kasuks siis tema elu ei ole enam tema enda oma. Et ta ei saa teha enam neid valikuid, mida ta ise tahab. Sest kui tema ei pühendu oma lapsele, siis laps ellu ei jää. Aga mida tähendab kellelegi või millelegi pühendumine? Et kui ma pühendun, siis ma jätan kõrvale omaenda soovid ja vajadused. Ja armastada ei ole võimalik ilma pühendumiseta. Armumine võib aset leida ilma pühendamiseta, aga mitte armastus. Ja täpselt seesama tarkus kehtib loomingu puhul ka. Et kui sul on käsil mingisugune projekt, mida sa tahad arendada ja kasvatada siis ilma pühendumiseta ei kasva mitte mingisugusel juhul. Olgu see siis kas uue ettevõtte käivitamine, kunstilooming, uus kodukäsitöö, Teil on vaja pühendumist ja seda täielikku tähelepanu, sest sinna, kuhu läheb tähelepanu, sinna läheb ka energia. Lauluread ütlevad seda, et kas ema südant tunned, sa nii õrn, nii kindel, muutmata ema ülesanne on väga, väga keeruline. Sest et laps, keda tema kasvatab, ei ole tema enda sarnane. Väga lihtne on mõista ja armastada kedagi, kes tunneb just nii, nagu sina tunned. Ja kes vajab sedasama, mida sina vajad ja reageerib just nii nagu sina seda teeksid. Lihtne ju. Ja kuigi lapsed õpivad oma vanemaid peegeldades ei ole laps kunagi vanemate koopia. Kui sa oled ühenduses ema hoidja positiivse poolega, siis suudab su süda armastada oma loomingut tingimusteta. Ja saaktsepteerid last just sellisena, nagu ta on. Ja siis veel see kolmas arhetüüp nema hävitaja. Väga paljudele on see üllatav, et ema arhetüüp is on ka sees hävitaja ja see on meil see kõige huvitavam osa sellest. Ema hävitaja muudab elu ja aitab areneda. Ja terapeudina töötades ma näen seda, et just nimelt ema hävitaja rolli ei mõisteta. Ema, looja, ema hävitaja, nad on tegelikult õed, nad on ühe mündi kaks erinevat külge. Loova jõu vastanduvana hävitav jõud. Inimesed kardavad sõna surm, aga see on meie elu osa. Et kogu elu, kogu mateeria on ajaline. Ja mütoloogiliste piltidel kujutatakse ema hävitajat tihti avatud suuga vihjates sellele, et ta sööb enda poolt loodud ära neelab alla. Aga hävitavat ema ei maksa karta, sest tema muudab ilma temata. Elu oleks kivinenud. Kindlasti olete kuulnud seda, kuidas, kui kunstnikuna oma maali lõpetanud ta on selle valmis loonud ja teinud viimase pintslitõmbe või siis kirjanik on pannud oma raamatule punkti siis ütlete tihti, et las ta elab nüüd oma elu. Nii et siin on see lahtilaskmise moment, mida just nimelt see ema hävitaja meis kõigis aitab teha. Ja lapse ja ema eraldumisel siin siin on kaks aspekti, see on nii füüsiline kui psüühiline. Nii nagu juba öeldud, sai, et kui laps sünnib, siis ta eraldub füüsilises aga siis psüühiline iseseisvumine. Et see kestab ju aastaid ja see ongi kõige keerulisem, kui me ei julge kasutada oma ema hävitaja jõudu endas. Et kui laps psüühiliselt temast ei eraldu, siis ta iseseisvuda ei saa. Ja temast saab siis see, kes ta ema arvates peab olema. Ja ema väga tähtis ülesanne on hakata lapsest lahti laskma ja looma seda piiri iseenda ja lapse vahel. Nii et üks hea küps ema hävitaja on siin väga hea abiline maa hävitajad, julgema last prostreerida. Et ta julgeb vajalikul hetkel vastu võtta ebameeldiva otsuse, millel on pikaajaliselt nagu hea mõju, aga see võib olla lühiajaliselt väga ebameeldiv. Näiteks ta ei anna lapsele järele, kui laps poes üürgav kui Eeriku pasun. Lühiajaliselt oleks ju nii mõistlik otsus anda talle järele, kõrvaltvaatajad ei vaata, et sa oled õudne ema, saaks lapse vait, endal poleks halb, aga pikaajaliselt oleks väga kehva otsusesse protsess, korduks järgmine kord ja ülejärgmine kord, et tuleks teha emal lühiajaliselt selline hävitav otsus. Laps kogeb seda emotsiooni, mis ta kogeb, aga sellel on pikaajaliselt ju siis palju parem mõju. Ent sugugi mitte iga vanem ei talu seda, kui tema laps tunneb kas viha või hirmu või kurbust. Hamster sureb ja tahaks kohe otsadele uue hamstri ära tunne, kurbust on ju midagi, läheb katki, ütleb, et ära nuta, saame kohe uued, väga paljudel emadel on väga raske ära taluda seda lapse ärevust ja seda, seda eraldumis hirmu, et ta oleks iseseisev. Paraku Me kasvame inimestena ju just siis, kui me õpime toime tulema negatiivsete emotsioonidega. Kuigi nii tore oleks, kui saaks kogu aeg tunda positiivseid emotsioone, aga kas tuleb läbi selle, kui me saame aru, mida me peame tegema hirmuga või kurbusega või vihaga ja normaalse arengu puhul ema prustreerib oma last pidevalt ja seeläbi teenib sageli ära ka lapse viha. Oma ema on päris kerge vihata, päris loomulik ka ema sunnib meid tegema seda ja suunab meid tegema seda väga tihti, mida me ei taha teha. Ja ta ei lase meil teha seda väga sageli, mida me tahaks teha, kui tahaks minna lompi või tahaks ronida või, või tahaks toppida kahvlid seinakontakti, et ta on ees. Ja samas lükkab ebamugavuse poole juhul siis kui ta jaksab lükata. Nii et see on ja see on üks keeruline aspekt, see ema hävitaja ja ja kui ema hävitaja nõrk ja seda tuleb väga tihti ette, siis ema kardad muutusi. Ja lapse kasvades ta ei julge hävitada seda sidet iseenda ja lapse vahel. Et see side oleks just nimelt lapse eale vastav. Et see side muutuks vastavalt sellele, kui laps vanemaks saab. Ja ema ootused, liigne mure, liigne hoolitsus, et see lämmatab ära lapse omaenda. Mina. Mul oma terapeudi töös kõige rohkem, millega mul on tulnud kokku puutuda, on probleemid rinnast, võõrutamisega ja sellega, et laps ei harju lasteaiaga. Ema tuleb teraapiasse ja ütleb, et ma tahan last rinnast võõrutada. Ma olen kõike proovinud, aga see ei õnnestu. Või siis laps mitte kuidagi ei harju lasteaiaga, et mida ma lapsega peaksin tegema. Aga kui me hakkame asja lähemalt uurima, siis selgub õige pea, et probleemiks ei ole üldse mitte laps, vaid tema ise. Ja et tema ei julge lapsest lahti lasta. Teine hea näide on alati see, kui ema tahab minna õhtul teatrisse ja siis laps on tal klammerdunud nagu, nagu kaheksajalg jala külge. Palun ära mine. Ja siis ema hävitaja, mis peab tegelikult need käekesed jala ümbert ära võtma, ütlema, et ma ikkagi lähen. Et lapsel on ka vaja tulla toime selle ärevusega ja tema läheb ära. Ja, ja tegelikult emad, hiljem nad ei jõua ära imestada, et kui kähku lapsed tegelikult harjuvad, kui ema ise on oma otsustustes kindel, et et nüüd ta peab olema piisavalt küps, et saada hakkama vaat selle stressiga. Ja kui su sisemine ema hävitaja on nõrk siis sa oled liialt kiindunud oma loomingusse ja võib juhtuda, et sa esitad sellele aina uusi nõudmisi. Oled mures, see ei ole piisavalt hea, ma pean ikkagi veel midagi tegema selleks, et oleks piisavalt hea. Ja see looming ei saa siis mitte kunagi valmis ja ei hakkagi kunagi oma elu elama. Eks lastega on ju samamoodi ja häitaja väga hea sõber, see aitab igasugusest klammerdumisest vabaneda ja, ja lihtsalt lahti lasta ja, ja lasta asjadel omasoodu areneda. Ja kui jällegi ema hävitaja liiga tugev siis inimene lõikab selle sideme läbi liiga vara, enne kui looming on valmis saanud. Kui me räägime emast ja lapsest, et siis see võib olla olukord, kus ema suunab oma tähelepanu hoopis mujale näiteks mõnele murele oma elus või siis järgmisele lapsele. Ja laps, kes tegelikult veel ema vajab, peab oma lapsepõlve ära lõpetama ja saama täiskasvanuks. Ja seda juba siis, kui ta tegelikult ei ole selleks valmis. Ja mis on see kahju, mida selline olukord tekitab? Et kui laps ei saa olla piisavalt kaua laps, siis ta ei saagi tuttavaks väga suure osaga omaenda loomusest ja see on iseenda vaba, rõõmus, loominguline olemas. Ja meil oli siin ka marinaga tore kogemus, kui me valmistasime saadet ette, et meil neid nii palju loovaid mõtteid, mida me tahaks rääkida, et umbes niisuguse kahe või isegi kolme saate jagu ja siis pidi tööle hakkama meisse hävitamisele pead. Nüüd me hakkame nagu sirgelt maha tõmbama ja siis me kahekesi hävitasime seda oma loomingut, et mahtuda 54 minuti piiresse. See oli üks huvitav protsess. Mõnda tükki kõrvale jätta oli ausalt öeldes väga kahju, aga laps, kes on klammerdunud su jalad, tema teatrite minna, liia oleks tahtnud veel sisse panna, aga see oli väga vajalik, et jätta ebaoluline kõrvale, et see saate põhiliin ikkagi kannaks. Et ilma Hälitamata head saadet ei sünni ja seda tead ilmselt sina kõige paremini. Ja kui ema arhetüüpi kõik kolm aspekti väljenduvad oma parimal elutervel küpsel moel siis on tegemist piisavalt hea emaga. Ja vot psühhoanalüüs on kinkinud inimkonnale ühe huvitava mõiste, mis on piisavalt hea ema, mitte keegi meist ei suuda olla täiuslik ema, olla lapse jaoks kogu aeg kohal ja rahuldada kõiki lapse vajadusi. Nii et seepärast me saamegi öelda, et täiuslik ema on see, kes on piisavalt hea ema. Mis on siis need huvita, millele me eile õhtul marinaga jõudsime, on see, et ema peab olema piisavalt hea kõigest, piisavalt hea. Aga lapsele peab ema ütlema ülivõrdeid lapsele ei saa öelda, et hea laps oled piisavalt ja täitsa okei ja me ütleme, et sa oled imeline, sa oled eriline, sa oled väärtuslik, sa oled minu jaoks kõige parem. Sest et kui ema seda ülivõrre lapsel ei ütle siis on lapsel selline tunne, et ma ei ole piisavalt hea. Ja sellest tundest ma ei ole oma emale piisavalt hea, algavad ju suures osas enamus enesehinnangu probleeme. Ja vot selline piisavalt hea ema on oma lapse jaoks piisavalt olemas, kui laps teda vajab. Aga ta laseb lapsel ka omaette olla ja omasoodu askeldada. Ja mis on oluline, ta ei torma iga kord appi, kui lapsega midagi juhtub, vaid ta annab lapsele võimaluse ise selle juhtunuga hakkama saada, iseend maha rahustada ja ise lahendusi otsida. Et ta ei muretse ülemäära palju lapse eest ja ta ei hoolitse lapse eest ka üle. Oluline aspekt on see, et selline ema oskab ise ka iseenda eest hoolitseda. Ta on teadlik omaenda vajadustest. Ja ta korraldab oma elu lapse kõrvalt, nii et talle endale jääks ka aega puhkuseks. Mõnel emale tundub ju, et ma ei saa endale aega võtta, ma pean olema täiesti ohverdav ja täiesti ennast ainult lapsele pühenduma. Nii et selline ema ongi lapsele parim, ta kannab hoolt iseenda eest ja siis lapse eest. Analoogiat saame me võtta lennukis piisavalt hea ema või täiuslik ema on see, kes kõigepealt paneb endale ette hapnikumaski ja siis paneb selle ette lapsele, sest et mis kasu on meil sellisest emast, kes paneb kõigepealt lapsel ette hapnikumaski ja ise siis hingetult tema kõrval toolil istub. Nii et ja piisavalt hea ema lubab lapsel vabalt toimetada. Kukkumine ongi laste jaoks õige ja sandaalid võivadki olla mõnikord vales jalas ja lusika sisu ei pea iga kord jõudma suhu. Kanaema ei saa seda lubada, ei saa lubada, et midagi läheb valesti. Piisavalt hea ema kõrvaldab lapse teelt võimalikud ohud. Aga ta ei hoia teda vati sees. Ja vastavalt lapse arengule ta laseb seda nähtamatut oheliku nagu kogu aeg lõdvemaks, et laps saaks iseseisvamaks iseseisvamaks, et ta saaks minna, et ta saaks uurida ja avastada ta just nii, et piisavalt hea ema, tema oskab luua lapsele armastava ja turvalise kasvukeskkonna, aga seal on ka stimulatsioon. Nii et ta toetub küll sellele arhetüüp selle loojale ja hoidjale. Aga samas ta on lapse jaoks esimene inimene, kes pakub talle just nimelt jõukohaseid väljakutseid ja õpetab ka, et kuidas nende välja ega hästi hakkama saada. Ja just nimelt seda viimast, millest me siin pikalt juba räägime, seda frusgreerivad hävitajat ei maksaks unustada. Sest kanaemasid on kindlasti kohe väga palju. Ei tasu nagu oodata, et maailm, last ei prustreeri niikuinii frustreeriv ja sellepärast võikski olla see lapse esimene krustreerija temale turvaline. Ema, kelle vaadis tahab seda praktiseerida. Et väikesed kurbuse ja ärevuse hetked aitavad lapsel areneda ja iseseisvuda ja piisavalt hea ema jaksab ära taluda lapses neid esimesi kurbuse ja ärevuse noote. Et kui laps on väga häiritud, loomulikult siis piisavalt hea ema tuleb talle appi ja leevendab seda, aga kui ema tajub lihtsalt seda kasvuvalu, siis ta ei lenda appi, nii nagu lendab kanaema ligi. Kanaema tahab lahendada probleeme lapse eest. Piisavalt hea ema laseb lapsel ise neid lahendada, et ta seisab kõrval ja laps võib tulla selle olukorraga ise toime. Mulle meeldib üks mõte, et kui sa tahad aidata vanainimest, siis tee asjad tema eest. Kui sa tahad aidata last, siis temaga koos tahad aidata lolli, ise oled loll. Et nii õpib laps oma sisemaailma negatiivsete tunnetega toime tulema ja ka välismaailmast dressidega saab ta niimoodi palju paremini toime. Ja piisavalt hea ema ei lase ka endale pähe istuda, et ta on lapse jaoks autoriteet. Seepärast ta küsib lapse arvamust ja laseb kindlasti lapsel oma arvamust avaldada, aga ta julgeb ikkagi ise viimase instantsi Ta otsuseid vastu ja ka negatiivsed otsused, kui seda on vaja. Piisavalt hea ema veel ühes kohas, tark, ta ei kritiseeri last, vaid kritiseerib lapsetegu. Ta ei ütle, sina oled paha laps, vaid ta ütleb, et sa tegid halvasti ja piisavalt hea ema ei häbista last, sest et ei ole Kuuste hullemat energiat, milles kasvada, kui seda on häbi, energia. Ema ülesanne on õpetada ja lapsele anda seda iseseisvust ja vastutust. Et see on niisugune tähtis võti, millega piisavalt hea ema saab ära hoida infantiilsuse. Ta annab oma lapsele jõukohaseid ülesandeid majapidamises ja elus üldse. Ühest küljest see vähendab ema enda töökoormust, kuigi alguses suurendab, sest et nii palju lihtsam on lapse kingapaelad kinni siduda, talle toit suhu panna. Kui laps lasteaias riidesse panna, on ju tema eest kõik ära teha. Nii palju rohkem aega võtab see, kui anda talle ülesandeks, et sina nüüd siin pesen põrandat või katta lauda. Piisavalt hea ema julgeb seda teha. Selle hea tulemus on see, et, et laps ei istu teismelisena köögilaua taga ja ütled Tobima, mis meil täna söögiks on. Ulata mulle külmkapis. Kanaema ju väga kõrge vanuseni, toob külmetuskapist ise kõik asjad lauale. Aga minu arust on ikkagi kõige olulisem piisava ema tahk see, et et piisavalt hea ema tuleb ise toime oma sisemaailmas dressidega. Ärge nüüd niimoodi aru saada, et piisavalt heal emal ei ole oma sisemaailmas dresse on küll alati ja igal juhul. Aga ta ei toetu lapse peale, selles küsimuses, paneb kas teraapiasse, räägib sõbraga nutta püksipatja, aga ta ei toetu lapse peale. Muidugi mõnikord juhtub, et piisaval heal emal läheb ikkagi vihast silme eest mustaks ja ta käratab lapse peale ja mõnikord rohkemgi kui korra. Ja see ongi normaalne, ema peabki olema piisavalt hea, mõnikord käratada. Okei juba nagu liiga palju seda teha on kurjast, aga mõnikord juhtub muidugi nii, laps saabki aru, et ta on inimene, siiski ta on ikkagi inimene mitte ainult tema, seda, millal see kurjastan. Millal kurjast on siis, kui sa toetud lapse peale liiga palju, eriti palju näeme seda tera peas lahku läinud partnerite puhul, kus näiteks ema on ikkagi ta nii liimist lahti ja siis ta toetub lapse peale. Ta jagab lapsega seda ängi, mõnikord tahtes ka lapse kaasa tõmmata, sinna, meie näed, jäime mõlemad maha. Et reegel on siiski tavaliselt see, et kui üks partner läheb ära, siis ta läheb ära mitte lapse juurest, vaid läheb ära siis telelaps ema juurest või et paarisuhe laguneb, aga siis selline ema toetub lapse poole ta ja, ja ta ütleb, et nii näed, meie isa jättis meid mõlemaid maha, ta ei armasta enam meid mõlemaid. Et sellisel juhul ta ei tule toime oma sisemaailmas dressidega ja see on ka teie, kui tal on näiteks tööl on mingisugused suured käisid siis seal kogunenud stress on midagi sellist, mis valgud kodus välja oma lapse peale. Ja see on selline pidev tujutus, pidev viha, pidev õnnetus, pidev kannatus on lapsele väga-väga raske taluda. Nii et ja piisavalt hea ema annab oma parima, aga ta ei lange perfektsionismi lõksu, tahtes olla parim ja peatunud. Mis toimub ühe naise sees, kes soovib olla veel parem kui piisavalt hea ema. Tema tahab pakkuda oma lapsele siukest täiusliku stressivaba elu. Ta tahab olla täiuslik ema ja tema lapsel oleks täiuslik lapse põlgus, puudu kõik need negatiivsed emotsioonid, hirm, viha, kadedus, kurbus, süü, siis sissepakkimine, vati sissepakkimine ja sest et nagu me enne ütlesime ju, et ärevuse ja kõik need negatiivsete emotsioonide hetked aitavad kasvada, aga tema ei taha, et tema lapsel nagu need kasvamise tunded on. Ja sellisel kanaema juste hoidi arhetüüp on see kõige tugevam tung, mis teda lükkab, et kanaema armastab oma last üle kõige rohkem kui iseennast siis palju rohkem kui ka oma paarisuhet reeglina. Ja ta on nõus kõik kõrvale jätma, et lapsel oleks helge lapsepõlv ja emadus. Vaieldamatult on tõesti väga eriline missioon, üks võimsamaid kogemusi võib-olla, mida naine üldse endale saabki kogeda lasta. Aga vot see kanaemadus on midagi sellist, mis avab pärast sünnitust naise psüühika lüüsid nagu sellisel määral, et see emadus ujutab naise täielikult üle ja, ja see ongi täiesti normaalne protsess vahetult sünnitusjärgsel ajal ja ja mõneks kuukski, aga kanaemal psüühika lüüsid on ikkagi üle ujutanud kogu selle psüühilise maailma nagu pärast aastaid hiljem. Ja olgu kana emaduse põhjus nagu, mis iganes, see väljendub sageli ema eneseteostuses läbi lapse. Et sellele emale on, on emadus tähtsaim roll ja vähe sellest, kogu tema identiteet on seotud emaga. Minu arust on need neid toredad, need Facebooki pildid, osadel kana, emadel, kus nad ei ole kunagi üksi, vaid on alati koos lapsega. Nad on nagu ühtne tervik, nende egod on sulandunud. Ja loomulikult ema ja beebi on omavahel alati sümbiootilisel seotud. Et ka piisavalt hea ema suust kostub, et meil tulid hambad. Meil on täna kõht lahti. Me ei maganud täna hästi. Aga kanaemal on, et meil on esimene peika, meil esimene pruut, meil on täna spordipäev. Et see sümbioos kestab oluliselt kauem. Ja kanaemal on väga keeruline jätta oma tibuke kellegi teise hoolde, sest et mitte keegi teine pole piisavalt hea, sageli ka lapse isa, mitte et jäägu igaüks oma liistude juurde, et kanaema liist on tema laps. Ja ikkagi võib ju tekkida küsimused, et miks see kanaemadus siis lapsele nii palju liiga teeb. Sest kanaemade lapsed on ju tihti väga targad, nad on väga nutikad, nad on emaga koos palju raamat tuid lugenud, nad on head-paremat toitu söönud. Nad on käinud läbi kõik muuseumid ja, ja külastanud teatreid ja vabaõhuüritusi. Nad on arutlenud maailma asjade üle. Nad on mänginud koos, nad on reisinud koos võib-olla et käivad koos ka mingites toredateks huvirühmades. Nii et kanaema on see, kes jälgib kogu aeg lapse käekäiku. Kanaemad on ka väga aktiivsed nii lasteaia- ja elus kui ka koolielus. Vaata, mina siin olen natukene 50 alla ja sina, eks natukene 60 peal, et eile me just rääkisime, kui erinevad olid meie lapsepõlve, meie mängumaad olid nagu ühele poole mitu ruutkilomeetriga, teisele poole, mitu ruutkilomeetrit ja see andis meile väga suure vabaduse. Telefon ei olnud, keegi ei teadnud kontrollida, kus me parasjagu olime. Et oht seisneb selles, et, et ema pidev juuresolek ja abi võivad pärssida lapse iseseisvust. Lõpptulemusena me tahame, et me lapsed oleksid iseseisvad. Aga kui ema kogu aeg lapse eest mõtleb ja tema eest otsuseid vastu võtab, muutub ema nagu lapseväliseks ajuks, et mis siin ikka siis lapse seisukohast nagu oma aju pingutada, ema mõtleb minu eest. Ema teab, kus sa mu tennised ema teab, kus on mu asjad, ema teab, mis on minu jaoks parim. Ja sellised lapsed pöörduvad väga sageli oma ema poole niimoodi, et ma ei oska ega proovid ise hakkama saada. Laps ei vastuta oma hommikuse ärkamise eest, ema äratab ema, teeb süüa, ema viib kooli, ema tuleb kooli vastu. Ema viib trenni, ema aitab kodused ülesanded ära teha, ema suunab ja juhendab. Ja kõik on kõige paremas korras. Tuba on korras ja õigel ajal öeldud, millal tuleb magama minna. Aga täpsemalt, et milline on siis nähtamatu tunnetuslik piir, piisavalt hea ema hoolitsuse ja kanaema ülihoole vahel? No igal ema võib mõnikord käituda nagu kanaema, teha asju ette ja taha ära ja muretseda pisut liiga palju. See ei tee veel temast sellist arhitiivset kanaema, aga see, mis nagu kindlasti annab selle märgi, on üle võlli minekust kana emaduse poole on see, kui sa jätad unarusse oma paarisuhte ja kui sa ei oska muust elust enam rõõmu tunda, et on päris palju ju neid vanemaid, kes mõlemad koos tegutsevad oma lapsega ja see on ju tegelikult väga okei, nendel on paarisuhe ja siis nad paarisuhtest koos tegutsevad oma lapsega. Aga nüüd, kui sa aitad paarisuhte unarusse ja tegeleda ainult oma lapsega ja kanaema tõstab oma lapse justkui niimoodi üles poodiumile siis kanaema ei oska üksi olla. Ja just seda me näeme jälle päris palju lahutatud või mitte koos elavate paaride puhul, et kui, kui laps on ida juures, siis on kanaema täiesti nõutu, et mida ma siis nüüd teen, et mul ei ole nii palju koristada, et, et tal on, on täiesti liimist lahti. Ja see annab meile märku selle naise võimetusest siis armastada elu ja selle eluande, sellisele emale ongi laps, ema ilu ainukene kingitus. Et kanaema pole õppinud elu eriti armastama, tema armastab last ja tal tekib lapse suhtes omandiinstinkt. Laps on minu oma ainuisikuliselt just minu oma. Ja siis ongi see, et kus ta enam ei lase, liiga palju isa lapsele ligi ja, ja väga tihti ongi isad pakuvad lastele hoopis teistsugust keskkondades on alati vähem turvaline kui see, mida emad pakuvad. Nüüd mõned sõnad ka rongaemadest. Need on siis need emad, keda mõjutab just nimelt hävitaja arhetüüp see varjupool sellest hävitajast. Rõnga ema lapsed kasvavad sageli see et mõnikord on sellel väga head tulemused, et tõesti laps kasvabki ise tubliks ja iseseisvaks. Aga nagu me teame, et mõnikord selline toetuseta ja järelevalveta puu võib kasvada viltu ja pärast võtab väga palju aega teda üldse otseks saada, kui üldse saab otseks. Et tegelikult on ka termin rongaema, on ka väga suur ülekohus ronkadele, tarkadele, lindudele, sest et nemad on väga tublid emad, et linnumaailma süüdimatu ema on ju kägu. Et inimrongaema väärtussüsteemis pole laps kindlasti mitte Heidi kohal, tema isiklikud vajadused edestavad lapse omi. Aga suure tõenäosusega on lapsest eespool ka nagu kogu muu maailm, sõbrad, hobid, amet, sotsiaalmeedia helistada, et laps on kõrval, aga näpuga käib kogu aeg ikkagi telefonis. Et rongaema ei oska või ei taha või ei viitsi oma lapsega tegeleda ja mängida. Natukene palun väga, aga terve nädal kuu aasta 15 aastat aitäh ei jaksa. Et see, mis on selle rongaemaduse juures, on see viga, et rongaema, lapsed sageli ei saa olla piisavalt palju oma ema süles. Aga ema süli on nagu nagu akulaadija, et lapsel on vaja tulla ema sülle, sest et see nahk, nahk, keha, kehakontakt on lapse arengus üks kõige olulisem asi. Ja laps ei saa laadida täis on armastuse patareid. Rõnga aima puhul, et see on rongaemaduse kurja juur. Ja armastuse puuduses kasvav laps võib esialgu muutuda kurjaks aga kui kurbus koguneb see kurbus, mis temas alguses andma sisse kurbus võibki moonduda ühel hetkel kurjuseks. Aga enne veel, kui ta muutub kurjuseks, võib see suur kurbus muutuda Madenduseks ja rongaemade lapsed on sageli sellised inetu pardipoja arheotüübiga. Naised, kes ütlevad, et ma ei ole kunagi elus sülle saanud, ma olen rääkinud paljude naistega teraapias, ütleb, et ma ei mäleta, et ma oleks lapsepõlvest saanud, pai. Ei mäleta, mind oleks võetud sülle. Ja ma ei tea, miks see niimoodi on, aga ma pole kunagi tundnud elurõõmu. Et kuidas sülle ei saa emale siis ei ole sul ka väga tihti kontakti oma muretuse ja lustiga ja selle helguse poolega. Aga siis jah, nagu ma ütlesin, teatud asjaolude kokkulangemisel võib kurbus muutuda kurjuseks. Ja paljud kurikaelad ja, ja kurjategijad on lapsepõlvest tundnud puudust just oma armastuse, patarei laadimisest. Väga paljudel sarimõrvaritele. Ja sellistel sari pahategijatel ei ole olnud piisavalt hea tema et rongaema võib-olla tore aga mitte sellepärast, et oleks ilmtingimata ise kuri inimene vaid tavaliselt tunneb rongaema mingit sellist alateadlikku süüd, et ta ei täida oma emakohust. Ja elulained löövad tal tihti üle pea. Ja ta ei saa ja ei oska muud moodi. Ja sisimas ta ikkagi karjub iseenda peale. Et naised, kellel on eneseteadlikkus väike ja impulsikontroll nõrk et nendel valgub see pahameel, mis on tegelikult adresseeritud elu tema enese või elusaadikute peale, kas siis oma partneri või mestis partneri puudumise peale. Et see kõik valgub süüta lapse peale, kelle peale on nii lihtne olla kuri või olla, olla vihane või ka tõsta käsi. Ja ronga emal tütrest võib saada just vastandina kanaema. Naine otsustab, mise tütar otsustab siis, kui ta on saanud suureks. Ma tahan olla kõike muud kui selline, kui oli minu ema taga taunides just oma ema hoolimatust, võib ta minna just armastusega tulevikus üle võlli. Mis on veel oluline, see on ühe naise enda kogemus oma lapsepõlvest. Kogemus sellest, kuidas teda hoiti ja mil viisil teda hoiti, nii et psühhoanalüütikud arvavad, et ema oskab oma väikse lapsega hästi ümber käia, kui ta oskab regresseeruda omaenda lapsepõlve ja sellesse hoidmise viisi. Aga kui tal ei ole omaenda lapsepõlvest seda kogemust võtta, ei ole turvalise hooliva ema ja, ja turvalise kodu mälestust. Ja seda ei ole ei tema kehas keha tasandil ega ei ole ka tema ala teadlikes mälestustefailides siht, ta ei suudagi olla oma lapsele piisavalt jääma ja vanarahvatarkus ütleb, et, et inimese kujunemine algab päeval, millal eostatakse tema ema. Et see tähendab siis seda, et üks naine oskab emana edasi anda oma lapsele seda mida Ta ise koges, kui tema oma ema teda kasvatas. Väike laps on oma esimestel eluaastatel nagu svamm imeb endasse kõik, nii hea kui halva kõik, mis ta ümber toimub ja ta salvestab selle oma alateadvuses. See, kuidas vanemad temaga räägivad, see, kuidas nad teda hoiavad, aga ka selle, milline on vanemate omavaheline suhe. Ja selle pealt hakkab laps ajama oma identiteeti. Ja väike laps võtab oma ema naise ideaalmudelina. Ta ei teagi ju, et on olemas muid naiseks olemise viise. Ja tüdruku alateadvuses vermub nähtud ema eeskujust naise kujund, mida tema hakkab tulevikus alateadlikult jäljendama. Ema on iga lapse esimene paarisuhtepartner. Me ihkama oma tulevaselt partnerilt, et oleks meie jaoks olemas just siis, nagu me teda vajame ja just sellisel kujul, nagu me teda vajame, just nagu ema, just nagu ema, eks ole, ema loeb ju meie soove ilma et kui me oleme väga väiksed ja meil pole ka sõnu, ta loeb meie soove, ju ta teab, ema on kõike teada, tema teab. Ja psühhoanalüütikutel on väga palju õppida, just nimelt selle varase suhte kohta. Ja psühhoanalüütikud ütlevad, et see elu kõige esimene suhe, mis meil on oma emaga või toitja ka, et see on eerusest mõjutatud suhe. Kõik kehaline kontakt, puudutus, imemine, kõik see, mis imikule naudingut pakub. Ja tema on meie esimene erootiline suhe elus ja hilisemas elus. Seksuaalne lähedus partnerite vahel, see pakub täpselt samasuguseid nauditavaid kehalisi elamusi seal kontakt, lähedus, puudutuse mõnu. Nii et see suhe emaga või kõige esimese hooldajahoidjaga. Et see mõjutab kogu ülejäänud elu ja lähisuhteid. Nende poistel ja tüdrukutel on ju siin väike vahe et ühel hetkel umbes kolmanda eluaasta kanti väike tüdruk eraldub midagi oma emast rohkem ja tõstab oma imetleva pilgu isa suunas ja kujundab just isaga, kui tal on isaga piisavalt hea suhe oma esimese paarisuhtemudeli. Poisi esimene kiindumussuhe on aga ema ja tema kolmandale eluaastale järgnev imetleja suhe on ikka ema ja sellepärast öeldaksegi, et mehed on eriti altid just naiseliku soojuse, armastuse ja seksuaalsuse järele. Ehk siis kõige selle järele, mida pakuvad naise rinnad, Su käed ja süleelus. Tema seda aju kunagi pakkus. Emaroll on keeruline ja see on tõeline suhte kunstimeisterlikkuse eksam. Ja inimlaps jääb ellu, kui tema keha eest kantakse hoolt, aga kui tal ei ole inimest, kes temaga suhtleb siis tema emotsionaalne areng jääb kängu. Sest laps vajab emotsioonide, vajad tunde, toitu. Ja armastus on see energia, mida saab anda ainult täielik tähelepanu. Lapsed on hästi siirad ja Nende pealt näeb väga selgelt seda, et kuidas täielik tähelepanu toimib. Lapsed ei ole veel võimelised seda armastuse toitvat energiat iseendale andma. Et nemad ise ei saa oma armastuse patareisid laadida. Ja nad kasa just nimelt selle tähelepanu peal, mida nad täiskasvanutelt saavad. Ja me võime näha, kuidas lapsed võitlevad omavahel vanemate tähelepanu pärast. Sellepärast just et suhtes tähelepanu, see võrdub armastus. Olgu näiteks üks üsna tüüpiline olukord, mida tihti ette tuleb, et ema on kodune. Lapsed on väikesed, aga Nad hoiavad oma ema sabast kinni ja nad omaette ei mängi. Lapsed on kenasti riides, nad on pestud, toidetud, aga nad ei ole õnnelikud. Nad ei ole iseseisvad ema, võib tunda, et ta on väsinud või siis ta mõlgutab mingisuguseid omaenda mõtteid. Väga võimalik, et muremateid. Ja ta tegeleb lastega nagu autopiloodi peal. Et ta vastab küll laste küsimustele, aga ta ei pane tegelikult tähele seda, mida ta lapsed teevad, pilgus ei ole sära just nimelt nii, et ta pilgus ei ole sära. Ilmselt täielik tähelepanu tähendab keskendumist ja, ja kohalolemist, nii et ema, kes mõtleb muudele asjadele, ei ole kohal laste jaoks. Ja lapsed on tegelikult armastuse näljas. Kuigi ema on kodune. Ja nende armastuse akud on tühjaks saanud. Ja võib-olla isegi nad on tihti haiged või, või jonnivad. Ja mida siis nende ema sabas käivate lastega peale võiks hakata. Et kui ema võtab lapse sülle ja on tema jaoks kohal ja paneb iga oma meelega tähele seda, mis selles hetkes toimub silitab, kallistab, tunnetab seda last oma kehaga, räägib temaga. Tegelikult lasteakud saavad väga kiiresti täis ja õige pea siis laps hüppab ema sülest maha ja ütleb, et kuule, lähen mängin ja probleemi ei ole. Nii et see täielik tähelepanu on lapse jaoks väga suur kingitus. Sest turvatunde ja armastusega tangitud laps klammerdub teiste inimeste külge ja tal on julgust, et minna maailma avastama ja teha neid asju, mis talle endale tegelikult meeldinud. Ja kui ma ise meenutan seda aega, kui minu lapsed väiksed olid, ma tagantjärgi küll ei saa aru, miks mul oli vaja nii palju põrandat pesta, et oleks võinud ju oma lastega rohkem mängida ja täie tähelepanuga nendega koos olla. Kes meist ei tahaks, et lapsest saaks see kordumatu tema ise? Ja ema ülesanne on anda oma lapsele tiivad ja juured tiivad, et lendakse juured, et püsiks kindlalt maas. Ja tema mõju lapsele ja isa mõju lapsele on tegelikult natukene ka erinevad. Et ema-lapse suhte läbi kujuneb lapse suhe iseendasse ja iseendaga ja isa-lapse suhe kujundab sageli lapse suhet maailmaga. No siin me oleme rääkinud väga palju tarku sõnu, aga lõppkokkuvõttes eks meie vanemad olid amatöörid ja meie vanematena ka amatöörid. Eks vanemad õpivad olema vanemad ju katse-eksituse meetodil. Ja enamus emadest on püüdnud anda oma parima aga tihti see ei ole olnud lapse jaoks piisav, sest lapse vajadused on jäänud rahuldamata. Jahend ometigi ema on meil üks ja ainus ja võtakski praegu nüüd selle aja ja mõtleks oma emale. Mõtle nüüd oma ema peale. Tänu kellele sa olemas oled. Mida ta sulle ellu kaasa andis? Mis on parim, mida sa temalt saanud oled? Täna teda mõttes selle eest. Öeldakse, et me saame siis täiskasvanu, yks kui me pole enam sõltuvad oma vanematest paid, oleme moodustanud neis oma psüühilises ruumis sisemise ema ja isa. Ja meie sisemine ema on see, kes oskab luua, hoida ja ka hävitada, kui on tarvis. Ka siis, kui su ema ei ole olnud täiuslik, saad sa luua hea suhte iseendaga. Ja geenid tähendavad palju. Aga me saame omaenda teadlikkusega oma geenivaramut ümber kodeerida. Sa saad muuta seda, kuidas sa suhtud iseendasse. Kuidas sa suhtud oma loomingusse? Ja kogu maailma? Ja sisemine ema on sinu sees alati olemas. Ja sinu sisemine ema on alati armastav ja hooliv. Ja ta julgustab sind kõikvõimalikul moel. Mahuliselt, see on enda ja teiste eest. Ma armastan iseennast. Ja ongi aeg meie tänasele saatele joone alla tõmmata. Aitäh sulle, Marina, aitäh kutsumast. Ja aitäh sulle, heapere, saate kuulaja. Mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul, kohtumiseni järgmisel neljapäeval õhtul kell üheksa. Seniks aga soovin teile kõike head, hoolige üksteisest ja iseendast ja oma emast.