Tere, hea kuulaja, sa kuuled peresaadet, mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul. Olen terve hooaja vältel keskendunud suhetele. Täna tahan fookusesse võtta suhte iseendaga. Kui viidata põgusalt Sigmund Freudi inimese nägemusele siis meie isiksuse tuuma või teiste sõnadega kutsuda egoks. Teada on, et ega on õrn ja ta saab tihti haavata iga kord näidata maailmale seda, mida me tegelikult mõtleme ja tunneme on ohtlik ja läbimõtlematu. Sageli on meie psüühika allhoovused, mis meie käitumist kujundavad ka meile endale teadmata öelda, kellegi kohta ma tunnen teda läbi ja lõhki on tegelikult võimatu. Hea küsimus on, aga, kui palju me ise end tunneme? Et end välismaailma eest kaitsta? Varjuvad inimesed nõndanimetatud maski taha. Et need maskid on meiega kõigis meie suhetes. Neid maske aitavad meil alal hoida ego kaitsemehhanismid ja neid täna uurimegi. Toetun ego kaitsete tutvustamisel oma hea kolleegi Alar tammingu lahkel loal tema värskele raamatule jalutuskäik iseendasse. Kes on egokaitsete küsimuses omakorda refereerinud psühholoog Maria teile, Lauri. Mis siis on psühholoogiline mask? Maski eesmärk on eelkõige varjata inimese tegelikke mõtteid ja tundeid. Nii nagu näitleja, kes esitab publikule ainult oma rolli ja ei näita seda, mis toimub päriselt tema sees. Nii näoga inimene avada oma olemust, millest ta ise pole sageli üldse teadliki ja hoiab pigem enda ees maski. Mask on meie avalik isiksus ja ta ümbritsev ego justkui koor. Ja selle maski esmane eesmärk on enda kaitsmine välismaailma ebasoovitavate mõjude eest. Matki sotsiaalseks eesmärgiks on luua kontakti teiste inimestega ja väljuda neist suhetest ilma tõsiste psühholoogiliste Haadeta. Maski varjatud eesmärgiks on peita oma tegelikke motiive ning eitada ja varjata inimese tundeid mida ta ei taha teistele näidata. Eelkõige on inimene maski kandes justkui näitleja kes etendab teatud rolli. Rollide mängimist hakatakse omandama peale kuuendat eluaastat ehk peale seda, kui suudetakse hakata ennast kõrvalt vaatama ja saadakse aru vanemate ja ühiskonna ootustest ning proovitakse nende järgi toimida. Eelkõige on rolliga seotud me töökoht. Ametnikelt oodatakse rolli mängimist ja teataval viisil käitumist. Väga hästi on rolli mängimine jälgitav poliitikute puhul kus rolli sisseelamine on väga kasulik. Ronald Reagan näiteks ei võitnud ameeriklaste südameid mitte oma geniaalsuse ja intellektiga vaid Hollywoodist kaasa võetud näitlemisoskusega. Tema ei teinud seda viga, mida teevad algajad poliitikud naeratades, sest teatavasti teeseldud naeratuse korral tõmmatakse suunurgad ülespoole. Eeldatakse, et positiivne sõnum ongi saadetud. Päris naeratuse korral naeratab aga kogu nägu. Lisaks tekivad kurrud silmade juurde ja teiseldud naeratuse korral seda ei esine. Maski kandes ongi kõige suurem oht selles, et maski mõnikord jääda näkku kinni. Inimene ise ei pruugi enam aru saada, et ta käitub kui näitleja ja võtab selle käitumisviisi igale poole kaasa. Mulle meeldib, kuidas Itaalia näitekirjanik pirandella ütleb nii toredasti, et andke neile andeks nende maskid sest nad ei tea, et need on nende tegelikult näod. See on siis olukord, kus näiteks ettevõtte juht püüab koju tulles oma abikaasaga suhelda samasuguselt võimu ja käsupositsioonilt nagu tööl alla võtta ka. Ja ei taha kuidagi aru saada, et emotsionaalsed hoovused abikaasaga ei ole samamoodi huvitavad nagu rahavood tööl. Mask ei ole sugugi ainult negatiivne element meie psüühikas. Eelkõige on see vajalik sotsiaalsetes situatsioonides, kus maski kasutamine annab mingi ettearvatavus. Nii et see on justkui õli, mis takistab inimestevahelises suhtluses end teise vastu ära hõõrumast. Vähe on olukordi, kus inimene räägib just seda, mida ta tegelikult mõtleb ja seda, mis talle tähtis on. See muidugi teeb sellised hetked eriti väärtuslikuks. Hea küsimus on, kas näiteks armununa? Me võimaldame oma partneril näha ainult maskita. Tahame ju olla armastatud ja omaks võetud sellisena, nagu oleme, ilma maskita. Samas väga sageli ja seda just romantilises suhtefaasis. Me tahame näida paremad ja väiksemate erivajadustega lahkemad ja hoolivamad, kui me oleme. Ja see nõuab ju maski. Maski klassikaline definitsioon pärineb psühholoogiungilt. See on siis see, et mask on see, mida inimene tegelikult ei ole. Aga mida teised temast arvavad ja mida ta ise arvab Ennast olevat. Ennast hakatakse eelkõige nägema teiste silmade läbi. Minu arvates on siinkohal just eriti huvitav mõelda kui olulist rolli mängivad varajases elus meie vanemad ja hilisemas elus Me partnerid oma sõnadega. On ju suur vahe, kas oled kuulnud lapsepõlves sageli, et oled tubli ja vanemail on sinusse usku, mida nad väljendavad sõnadega, sa oled hea ja sa saad hakkama. Või oled kuulnud etteheiteid ja sisendus, isaled, saamatu, mõttetu, kole ja loll. Ja sellest tekivad ka maskid. Piisavalt kaua maski all olles unustab inimene ka ära, kes seal all on, kuidas ja miks see kaitsekiht üldse tekkis? Hästi õnnetu on olukord, kus inimene on väga edukas ja samastab end täielikult oma maskiga. Jung nimetab sellist isikud täispuhutud maskiks ja lisab, et need on sisemiselt väga õnnetud inimesed. Et kui millegipärast selle inimese edukuse põhjustanud faktor, olgu selleks siis ametikoht või hea, finantsseis ära kaob siis kukub selline inimene kokku. Ja kuna kogu energia on läinud fassaadi peale, siis on maja jäänud sisustamata ja kuningas on järsku alasti. Maski tekkimine on loomulik protsess ja seda ei saa vältida. Kuid kui inimene tahab saada iseendaks, siis on maski lahustamine vajalik. Ja siin on tegu omamoodi paradoks, iga. Kõigepealt tuleb saada kellekski, kes sa ei ole. Ja alles siis on sul võimalik saada selleks, kes sa tegelikult oled ja langetada maskid. Peresaade. Maske tugevdavad ja hoiavad üleval alateadlikud, psühholoogilised kaitsemehhanismid. Need on siis psühholoogilised jõud, mis moonutavad, kustutavad ja takistavad teadvusesse jõudvat infot, et inimese egot kaitsta. Meie ego või maakeeli minapilt on ju sageli haprace ja see vajab kaitset. Enamasti suudame kaitsemehhanismi märgata teiste juures. Enda juures takistab kaitsemehhanisme teadvustamast samuti üks kaitsemehhanism, mille ülesandeks on säilitada mina terviklikkus ja ebameeldiv infoteadvusest ühel või teisel viisil eemal hoida. Kuid ega silm isenesest Te ei näe. Selleks on vaja peeglit. Ja klassikaliselt on muidugi peegel süüdi selles, kui pilt, mis sinna ilmub, ei meeldi. Miks üldse eksisteerivad kaitsemehhanismid? Miks ei võiks nii olla, et meie teadvuse tegevus oleks absoluutselt täpne peegeldus reaalsusest ilma igasuguse moonutuse ja eituseta? Ideaalis võiks see tõepoolest nii olla, aga paraku see nii ei ole. Võib-olla valgustanud inimesed toimivad ilma kaitsemehhanismi deta, kui tavainimene sinna tasandile veel ei küündi. Kaitsemehhanismi ülesanne on hakkama saada psüühikas oleva informatsiooniga mille objektiivne läbitöötamine käib organismile üle jõu. Ja vastukäivat infot on meie teadvuses oi-oi kui palju. Ühesõnaga Se mehhanismid hõlbustavad infotöötlust psüühikas ja kui nad saavad aru, et see midagi käib psüühikale üle jõu, et inimene ei suuda seda ära seedida siis kaitsemehhanismid kaitseväetegu, et see kokku ei variseks. Heidame nüüd põgusa pilgu psüühikale, nii nagu seda broid kirjeldas. Me saame jaotada inimese psüühika justkui kolmeks osaks. Seal on indego ja superego. Ego on Freudi järgi teadlik mina, kelle peaülesanne on reaalsust adekvaatselt hinnata. Ja siis vastavalt toimida. Iid sisaldab inimese tunge ja instinkte ja iitab kohe rahuldus saada janu puhul juua nälja puhul, süüa väsinult magada, Ihastades lüüa hirmunult joosta ja kena vastassoo esindajat nähes, kes sarnaneb inimese alateadvuses oleva ideaalpartneriga tahaks võimaluse korral temaga koheselt paarituda. Kuna aga need iidi soovid ei ole alati võimalikud siis kaalub ego alati nende sobivust olukorda. Lisaks iidile on ego veel täiendavalt mõjutatud kolmanda psüühika osa. See on superego poolt. Superego on justkui südametunnistus, mis ühelt poolt on tekkinud vanemate häältest, mida on lapsepõlves palju kuuldud ning mis aja jooksul on muutunud justkui inimese enda mõteteks ja väärtushinnangud teks. Ning teiselt poolt sotsiaalsetest normidest, mis kehtivad antud aja ruumi ja kultuuripunktis. Nii näiteks on superego poolt esile kutsutud häbi. Freudi järgi üks kaitsemehhanism keelatud seksuaalsete impulsside vastu. Võib öelda, et superego keelab, käseb, poob ja laseb. Superego monoloog rannas ilusat naist vaatava mehe peas võiks olla järgmine. Nii pole sünnis, nii ei tehta. Kas sul häbi pole rannas poole palja naise poole vaadata? Kui endil oleks sõnaõigus, siis ta teatakse, et naise vaatamine on ainuõige, normaalne tegevus. Naise rindade eesmärk on ju anda teada oma Fertiilsusest ja see on ometigi evolutsiooni sõnum meestele. Miks seda sõnumit lugeda ei või, küsiviid ja ego peaks olema nii, et kohtunik, kes kuulab mõlemad pooled ära nii idi kui superego ja teeb siis Saalamondliku otsuse. Ja mis siin salata, sageli mõjutab ego otsust, kas võidab mehe iid või superego hoopis see, kas mehe enda naine on läheduses või mitte? Peresaade. Ühesõnaga on selge, et igal meie psüühika osal iidil egol ja super egol on omad nõudmised ja nende vastuolulisus tekitab sisemist ärevust. Ärevusega on vaja kuidagi hakkama saada. Ja üheks hakkama saamise meetodiks ongi erinevad elu jooksul välja kujunenud kaitsemehhanismid mis enamasti toimuvad täiesti automaatselt. Kaitsemehhanisme võime jagada küpseteks ja ebaküpseteks. Küpsed kaitsed, aitavad stressiallikaga kohaneda. Ja samal ajal inimene ka teadvustab oma mõtteid ja tundeid ning võib ka teadvustada, et tegemist on kaitsemehhanismiga. Need aitavad tõsta inimese rahulolutunnet. Ja heaks näiteks on siin näiteks eluterve huumor, mis aitab paljudel elu ebamugavustega toime tulla. Ebaküpsed kaitsemehhanismid aga ei aita kohaneda olukorraga. Nende abil enamasti hoopis moonutatakse reaalsust. Ehitatakse olukorra tekkimise põhjusi ja need ei aita lahendust leida, vaid pigem tekitavad inimesele endale probleeme. Ebaküpsete kaitsete puhul toimib inimene kui robot. Ta reageerib igale välisele mõjule teatava kaitsega ja läbi selle siis peab oma tegevust ainuvõimalikuks jaga, õigeks. Kaitsed on seotud enesehinnanguga. Inimene võib end hinnata kõvasti üle. Samuti võib inimene olla ebaadekvaatselt madala enesehinnanguga, arvates, et tal ei õnnestu midagi ja kõik läheb teistel alati paremini. Ja nii jänese üle- kui ka alahindajad kasutavad kaitseid rohkem kui adekvaatse realistliku enesehinnanguga inimesed kes kasutavad kaitseid ühekordsete ja ootamatute ärevust tekitavate sündmuste puhul. Freud pakub välja, et kaitsjate esmane eesmärk on maha suruda instinktidega seotud ärevust. Kuid peale instinktide on veel südametunnistusest tingitud ärevus ning ümbritsevast keskkonnast ja sotsiaalsest suhtlemisest tingitud ärevus. Peaaegu kõigil inimestel on esimestel kordadel avaliku esinemises ärevus. Ja kõigi nende erinevatest allikatest pärit ärevuste puhul peab meie sees asuv superkompuuter mingi programmi käivitama ja leidma strateegia, kuidas olukord iseenda jaoks kõige paremini lahti mõtestada. Peresaade. Millised on siis terved, kasulikud kaitsed ja millised ebaküpsed? Vaatame lähemalt kõigepealt eluterveid kaitsjaid. Huumor. Huumor kui kaitsemehhanism on psühholoogide arust üks kõige arenenum kaitse. Terve inimese tunnus on võime enda üle nalja visata. Sageli on just huumor parim pinge ja ärevuse maandaja. Kui olukord on pinev ja ebameeldiv ning kui äraminek või mittereageerimine pole võimalik. Need, kel on kogemusi väikeste lastega, teavad, et lastelgi on kalduvus siis, kui neil ärevus läheb suureks lollitada. Ei ohjeldamatult naerda. Nii need väikesed inimesed reguleerivad oma sisemist pinget. Huumoriga. Probleem justkui väänatakse teise nurga alla kus see tundub koomiline. Nalja viskamine peab aga olema doseeritud. Sama patoloogiline kui huumoripuudus on ka pidev nalja viskamine ja soov olla igas pulmas peig ja matustel koolnu. Sel juhul on pideva naljatlemisi taga juba teised kaitsemehhanismid mis takistavad inimesel oma sisemiste pingekollete teadvustamist. Patoloogilise naljategemise puhul on tegu oma sisemise ärevuse pideva maandamisega. Ehk tead ka sina hea kuulaja kedagi, kes püüab igat olukorda naljaks pöörata. Temaga on tõsise vestluse pidamine väga keeruline mõnikord võimatugi. Mõnikord teevad sellised täiskasvanud Galapsikuid hääli ja nad kujutavad ette, et kui nad iga kord asendavad sõnas raske r-tähe L tähega ja kasutavad lapsikud intonatsiooni, siis mõjuvad nad naljakalt. Paraku on efekt teistele inimestele pigem eemaletõukav. See, mis inimesele nalja teeb, on otseselt seotud teemade ja kompleksidega meie alateadvuses. Mõni inimene ikka kohe peab iga kord, kui jutt seksuaalsusele läheb mõne nilbuse viskama. Ja ma olen sageli mõelnud, miks mõned inimesed teatris iga kord, kui keegi istmikuga seotud vulgaarväljendeid kasutab, naerda rõkkavad ka siis, kui tegemist on tõsise etendusega. Aga eks inimene viskab nalja ikka oluliste nähtuste ja asjade üle. Inimesed, kes enda üle suudavad naerda, tunnistavad ka kergemini oma vigu ja ebaõnnestumisi. Hea huumorimeelega inimestel sünnivad ebaõnnestumistest mõne aja möödudes lood. Huumor aitab neil need luhtumised justkui teise võtmesse panna. See on oluliselt elutervem, kui suudad selle üle muiata ja naerda, et rahvarohkel üritusel ninali kukkusid. Või kui juuksur kogemata su heledad juuksed rohekas toonis selle asemel et häbeneda, vihastada või põgeneda. Samuti on huumorit kasutavad inimesed teistele sümpaatsemad jänesekindlamad. Muuseas, kui tegu on sügava vestlusega, kus puudutatakse järjest olulisemaid ja sügavamaid tasandeid siis Nalib sellise võistluse peaaegu alati pinnapealsemaks. Ja peale mõnda ebakohast nalja on väga raske samale sügavusele uuesti tagasi jõuda. Nali justkui katkestab ühenduse. Pingelistes järevates olukordades on nali hea, sest toob tagasi rahulikuma ruuni. Kuid sügavate lähisuhete ja eneseavastamise korral viib inimesed vestluses üksteisest kaugemale. Huumori juures tuleb muidugi silmas pidada, et nali ei muutuks kellelegi naeru vääristamiseks. Paraku mitte iga kord ei adume, millal me nali kellelegi haiget teha võib. Mina näen oma praksises sageli, et üks partner kurdab, et teise naljad on solvavad. Kõige mõistlikum oleks sellisel juhul nalja tegijale või Nokiale märku anda, et demonalide palu. Solvumine, kellelegi nalja peale on iseenesest suhteliselt tarbetu. Ja mulle näib, et mitte solvumine on üks suurimaid vaimse arengumärke. Targad sõnad, et harva esineb solvamist. Aga väga tihti esineb solvumist. Kui keegi tõepoolest kedagi eesmärgipäraselt solvab siis on ikka võimalik ära minna ja selle inimesega mitte suhelda. Või siis talle sellest teada anda, et tema naljad on valusad. Hooliv inimene tõmbub kohe tagasi ja vabandab oma nalja eest mitte hoolil. Aga nokib edasi ja ütleb saale. Tahtliku solvamise puhul on taustaks kindlasti mõni ajalooline põhjus. Olgu selleks siis solvaja enda alaväärsus, kompleksi kompenseerimine või lihtsalt tagasitegemine. Süütu nalja peale solvumine on aga mingite suuremate ja teadvustamata siseprotsesside tulemus. Huumor ei ole kaasa sündinud omadus, vaid eeldab kultuuri. Ja seetõttu on ka eri kultuuride naljad mõnikord arusaamatud. Küll on aga naernaka Peresaade. Järgmisena vaatleme Sublimatsiooni. Sublimatsioon on instinktide ja soovide kaudne väljendamine ja seda peetakse väga kõrge kohastumisega üheks parimaks kaitseks. Inimene, kelle seksuaalja agressiivne energia ei leia väljendust hakkab seda energiat kasutama kas kunstiloominguks ürituste organiseerimiseks, töönarkomaaniaks, poliitiliseks aktiivsuseks või mingitel muudel viisidel. Maksimaalselt edukaks võib kujuneda Sublimatsioon siis, kui inimene on võimeline ka seksuaalseks rahuloluks. Heaks näiteks on siin filmirežissöör Ingmar Bergman, kes ei saanud kurta seksuaalelu teie abielude vähesuse üle kuid kelle teostest lausa õhkub seksuaalenergia ülekandumist. Loomingusse. Teatavasti oli ta viiest abielust Neist üks ka eestlanna, Käbi Laretei ka ning mitmed kõrvalsuhtest kokku üheksa last. Ja kuna ta tajus, et ühiskonna normidega on tema enda soovid vastuolus siis oli talle heaks ärevuse vähendamise vahendiks filmikunst, kus kõik need siseheitlused peensusteni lahti harutatakse. Teine loominguline äärmus on muinasjutuvestja Hans Christian Andersen. Ka tema puhul on tegu seksuaalenergia Sublimeerimisega. Kuid erineval Bergmanist ei jõudnud ta oma seksuaalses arengus eriti kaugele. Seksuaalsuhe naisterahvaga jäigi tema elus puudu. Ta ei olnud oma elus ühtegi korda kehalises suhtes ja suri süütuna. Hiljem on talle püütud omistada ka homoseksuaalseid tendentse, seda tänu oma romantiliste le kirjadele meestele. Kuid ka ükski mees ei olnud talle ta eluteel partneriks. Anderseni elutee oli täis õnnetuid armumisi, mis kuhugi välja ei viinud, kui mitte arvestada seda, et tulemuseks olid eriti tugevas hingelisest kriisis kirjutatud mitmed tuntud muinasjutud. Näiteks jutud, väike merineitsi, inetu pardipoeg ja punased kingad on eksimatult saanud inspiratsiooni tema enda elust. Kolmas kasulik kaitsemehhanism on allasurumine. Allasurumise puhul on inimene ise täielikult teadlik pinget põhjustavatest asjaoludest. Ja ta viib teadlikult ja tahtlikult tähelepanu häirivalt objektilt või teemalt eemale. Mulle endale näib, et parimaks näiteks on siin romaanist tuulest viidud peategelane Scarletav, haara kes iga kord, kui ta ei suutnud välja mõelda toimivat lahendust, pani olukorra kõrvale sõnadega. Ma mõtlen sellele homme. Allasurumine ei tähenda probleemsele teemale üldse mitte mõtlemist. Pigem on siin otsus. Täna ei saa ma niikuinii midagi teha või aeg annab arutust. Tegemist on otsustamise edasilükkamisega ja millalgi tuleb antud teema juurde tagasi pöörduda. Allasurumise korral võetakse aeg maha, minnakse metsa jalutama või hakatakse koristama või puid lõhkuma või tantsima või mida iganes, aga olukorral lastakse settida. Ja antud meetod aitab vähendada, aga muretsemist asjade pärast, mis võivad juhtuda ja tekitavad suurt ärevust. Mõnikord on nii, et mõne tulevikus võib-olla juhtuva ebameeldiva sündmuse korral sellele praegu palju mõeldes ja lahendusi otsides poleme lahenduse leidmisel edukamad kui selle olukorra kätte jõudes. Siis on mõistlikum sellele mõtlemine mingiks ajaks kõrvale panna. Aga kõrge ärevusega inimesed seda muidugi hästi ei suuda. Vaatame nüüd neljandat kasulikku kaitset, ettenägemist ettenägemine seisnebki just võimalike stsenaariumite läbi mängimises et vastavas olukorras pinge ja ärevusega paremini hakkama saada. Oluline on siin sündmuse toimumise tõenäosuse aste. Ettearvamise juures on sündmuse toimumise tõenäosus eriti suur või siis absoluutselt kindel. Mõelda ette, kuidas ma võtan sõna mõnel avalikul ülesastumisel, on kasulik olukorrakohane tegevus. Kuid lihtsalt mõelda sellele, et mis siis saab, kui ma seal esinemisel komistan ja kukun ei vii kuhugi. Seal muretsemine. Ettenägemine sisaldab reaalset tulevikku, hindamist ja planeerimist kus arvestatakse võimalike stsenaariumitega. Klassikaliselt on ettearvamine seotud ebameeldivate kindlalt toimuvate sündmustega näiteks vanemate või lähedase surm, pikk lahusolek, raske operatsioon, kellelegi ebameeldiva teate edastamine ja nii edasi. Kesk ja üheks tähtsamaks psühholoogiliseks ülesandeks on oma vanemate surmaga hakkama saamine. Ettenägemise tugevus on see, et inimene ei loo pettekujutlusi või illusioone vaid ta elab osa tulevasest emotsioonist juba eelnevalt läbi. Selle tulemusena ei teki nii tugevat stressi kui seesama sündmus tabaks inimest ootamatult. Aga inimeste ettearvamisvõime on täiesti erinev ja kui see on puudulik, siis tabab katastroof inimest ikka täie emotsionaalse laenguga. Veel tasub rääkida ettearvamise ala liidist ehk nõndanimetatud kaitsvas pessimismi-ist. Seda kaitset viljelevad inimesed arvestavad alati kõige hullemate võimalustega. Sellega vähendavad nad enda võimalikku negatiivset reaktsiooni tulevasele ebameeldivale stsenaariumile. Ja juhul, kui negatiivne stsenaarium ei käivitu, annab see võimaluse tunda täiendavat rõõmu ka neutraalsed sündmuse korral. Sellised on siis inimesed, kes oma lemmikklubi mängu vaatama minnes on alati veendunud, et tema lemmikmeeskond kaotab. See ei tähenda ootust, et nad kaotavad vaid pigem on see nende arvates suhteliselt objektiivne tõde, et nii võib juhtuda. Ilmselt oleme koolipõlves kõik seda kaitsemehhanismi kogenud, kui oleme ära andnud kontrolltöö ja teatame pinginaabrile, et selle töö eest saan ma kindlasti halva hinde. Nii, me valmistasime end ette halva hinde saamiseks ja oli põhjust rõõmustada, kui hinne osutus kardetust paremaks. Kaitsvad pessimismi tuleb eristada depressiivsest maailmavaatest, mis sisaldab negatiivseid mõtteid iseenda, maailma ja tuleviku kohta. Kus mina olen väärtusetu. Maailm on ebaõiglane ja tulevik lootusetu. Kaitsev pessimism on eelkõige toimetuleku mehhanism aga mitte objektiivne maailma mõtestamise viise. Veel üks psüühiline enesekaitse mehhanism on altruism. Seda peetakse küpseks kaitseks. Altruismi definitsioon ütleb, et altruism on kellegi abistamine ise sellest kasu saamata. See on käitumine, kus pigem aidatakse teisel, kui ise endal saavutada soovitud eesmärke. Psühholoogiliseks kaitseks muutub altruism siis, kui inimene oma sisemist või sotsiaalset konflikti lahendab teistele inimestele pühendudes. Selline käitumine vabastab süütundest ja pingetest ja hoiab tähelepanu keskme enda pealt väljas. Selline inimene tahab sageli kedagi aidata kellelegi head teha. Ta on nagu abivalmiduse kehastus ise. Üldiselt on see üsna levinud kaitse, sotsiaaltöötajate, psühholoogide ja paljude teiste abistavate elukutsete esindajate juures. Üks mu klient ütles end analüüsides, et alati, kui ta tunneb end ebamugavalt uues olukorras või võõraste inimestega siis muutub ta väga naeratamaks sõbralikuks ja lahkeks ja pakub kõigile oma teeneid. Muidu on ta ka suhteliselt endassetõmbunud inimene ega kirjelda end kuigivõrd naeratavana. Jaabistavan. Kõrge altruismi ka inimestel on ka kõrge sotsiaalsete reeglite tunnetus. Nad on väga kohusetundlikud ja see ei võimalda neil lõdvestada oma soove ja eelpool räägitud iidi tahtmiste ja vajadustega. Patoloogilise altruismi korral elatakse eelkõige ja ka teiste elu ennast täiesti ohverdades. Nii võib kanaema oma vajadused ja elu täiesti unustada ja pühenduda jäägitult oma lapse teenimisele. Kuigi altruismi korral justkui vähendatakse iseennast ja suurendatakse teist ning sotsiaalselt leiab see enamasti heakskiitu võib altruismi all olla mitmeid komplekse. Mõnikord võib altruistliku käitumise taga olla võimukompleks ja soov saada oma tahtmist kuigi väga peidetud meetoditega kus väliselt ei saa inimesele midagi ette heita. No näiteks selline olukord. Suur seltskond on väljasõidul kellelegi maamajas kuid siis selgub, et kõigile ei jätkugi magamiskohti. Ja keegi ütleb seltskonnast ärge minu pärast hakake vaeva nägema, minul pole midagi vaja, mina võin põõsa all või autos tukastada. Ja mis siis juhtub? Kohe hakatakse vaeva nägema, et ka nõndanimetatud Antruistile magamiskoht leida. Mõnikord on see tõesti altruistlik ettepanek, aga mõnikord on tegemist peene ja alateadliku manipulatsiooniga. Kuidas tõusta teiste inimeste tähelepanu keskpunkti? Retoorilise küsimusena võiksin küsida, kas enesetaputerrorist, kes mingi aate nimel surma läheb, Annaltruist? Tervete ja kasulike kaitsete juurest liigume nüüd vahepealsete ja ebaküpsete kaitsete juurde. Peaaegu terveks psühhiliseks kaitseks on intellektuaaliseerimine, võime öelda ka ratsionaliseerimine. Ta on just peaaegu terve psüühiline kaitse sest liigne intellektualiseerimine tähendab tunnetelt saabuva informatsiooni täielikku eitamist. Intellekt, oliseerimine tähendab olukorda, kus oma loomulikku emotsionaalset reaktsiooni ei teadvustata. See võib põhjustada emotsionaalset valu ja sestap suunatakse sisepinge intellektuaalsele alale. Pole tundeid, on ainult mõistus. Ja ega need intellektuaaliseeritud elu kokkuvõtted ei ole vale. Kui keegi peale lähedase surma kommenteerib, et me kõik sureme kunagi siis ongi absoluutne tõde. Kuid nutmine, kurbus ja järgnev lein on pikemas perspektiivis rohkem inimese kui terviku huvides. Läbi elamata lein võib-olla koos inimesega aastakümneid, kusjuures ta ise arvab, et see on ammu lõpetatud. Või teine näide, nii võib näiteks inimene, kelle partner on just ta maha jätnud või ära surnud, näida täielikult. Okei. Ta ütleb tüüne rahuga, et iga asi algab kord ja iga asi lõpeb kord ja lisab siia veel mõne tsitaadi niitšelt. Kui see inimene on valgustunud või teel valgustamisele, siis võibki teda uskuda. Aga tavalise inimese puhul on loomulik pigem mõningane emotsionaalne reaktsioon. Selle asemel, et teisele inimesele tunda kaasa, kui see on haiget saanud, räägib intellekt, oli seeria ratsionaalset intellektuaalset juttu. Minu enda lemmik intellektualiseerimise lause pärineb sool Bellow raamatust hertsog, kus üks liigintellektraliseerija küsib, kas banaalse eruditsiooni konditsioonis indiviid võib ignoreerida abstraktse idee kriteeriume. Mida iganes see lause viska, tähendab. Järgmisena võtan jutuks väljatõrjumise ehk repressiooni. Väljatõrjumise korral on blokeeritud ebameeldiva informatsiooni jõudmine teadvusesse. Mälus küll säilib kogu info, kuid ligipääsu tavaseisundis sinna enam pole. Inimesel on mingi sündmuse koha pealt amneesia väljatõrjumise korral ebameeldiv sündmus, justkui kustutatakse mälust ära. Samasse väljatõrjumine ei ole absoluutne. See kogemus võib kajastuda mõnes unenäos või kuidagi muud moodi üles tõusta. Tihti on välja tõrjutud sündmused seotud lapsepõlvega ja häbitundega. Nii mõnigi vägistatu on selle õudse sündmuse oma teadvusest kustutanud. Ent sündmus elab edasi selle inimese kehamälus ja seksuaalsusega seonduv, ütelda teda väga vastakaid tundeid. Mõnikord moodustab eemal hoitav infofoobia aluspõhja. Siin võib näiteks tuua klassikalise juhtum inimese kohta, kes kardab vett ja ei lähe iial ujuma. Ent ta ei mäleta, et ta v hirm algas varases lapsepõlves sellest, kui ta oleks äärepealt uppunud. Välja tõrjutud informatsioonile on võimalik uuesti ligi pääseda kuid selleks on vaja saavutada uuesti seesama emotsionaalne seisund, mis oli välja tõrjutud sündmuse ajal. Tänapäeval kasutatakse selleks regressiooni ja hüpnoositehnikaid, mille käigus inimesed justkui rändavad ajas tagasi nende sündmuste juurde mis nende juhtumise ajal olid liiga rasked. Et psüühika oleks need suutnud läbi töödelda. Peresaade. Järgmisena võtame vaatluse alla vastand reaktsiooni vastand, reaktsioon on definitsiooni järgi vastupidiste, mõtete, käitumise ja tunnete tekkimine oma mitteaktsepteeritavate mõtet tundmuste ja instinktiivselt soovide osas. Põhiliselt ilmneb see seksuaalsete ja agressiivsete soovide korral ja nendele soovidele vastandliku suhtumise rõhutatud näitamisega. Vastandreaktsiooni korral ei tunnistada endas millegi sellise olemasolu ja neid omadusi nähakse ainult teistes ja tuntakse, et enda püha kohus on hakata nende vastu võitlema. Kõige klassikalisem näide on vast nõndanimetatud vana piigast naisterahvas, kes on oma seksuaalse olemusega täielikult kontakti kaotanud ja ta põlgab kogu hingest kõike seda, mis seondub seksi seksuaalsusega. Temal ei too tänaval suudlevad noored meelde mitte enda noorust vaid need noored saavad just allakäigu ja kõlblusetuse sümboliks. Selle asemel, et enda olukord omale vastuvõetavaks teha, eitatakse oma seksuaalseid vajadusi ja hakatakse võitlema teiste vastu. Ebaküpsete kaitseta nimekirja kuulub ka peen termin introjektsioon, mille eestikeelne vaste võiks olla endasse võtmine. See termin ei ole peale akadeemiliste ringkondade eriti tuntud aga samas puututakse sellega väga palju kokku nii enda kui teiste juures. Introjektsioon on kellegi teise arvamuse omaksvõtt nii-öelda seedimata kujul. Introjektsioon on tavaline laste puhul, kuid neil on sealsamas õppemehhanismiks. Laste arvamused ja mõtted maailmast ei ole ju mitte nende poolt läbimõeldud ja tunnetatud maailma mõtestamise viis vaid eelkõige nende vanemate mõtet edasi väljendused. Kui ikka ema ütleb lapsele, et isa on paha siis kordab laps seda mõtet oma peas ja lasteaias. Kui usklikud vanemad õpetavad lapsele, et jumal on olemas siis laps võtab selle mõtte enda omaks ega juurdlegi selle üle. Täiskasvanute puhul aga näitab introjektsioon mingil teemal oma arvamuse nõrkust mille puhul võetakse omaks kellegi teise arvamus. Oma arvamuse puudus tekitab inimestes ärevust ja siis on hea ju vähemalt mingitki arvamust omandada. Heaks näiteks on siin poliitilised veendumused. Kui sul endale ikka aru saama poliitikust või rail Balticust pole, siis on väga lihtne omaks võtta kellelegi sulle autoriteetse või sümpaatse inimese arvamus. Introjektsioon toimub täielikult alateadlikult ja ainult eneseanalüüsi käigus hakatakse märkama, et enda mõtted polegi tegelikult enda mõtted. Siinkohal saame mõelda meedia võimule. Olen paljusid inimesi kuulnud ütlemas, et mingi idee on kindlasti tõde, sest nii aktuaalses kaameras öeldi. Ega me info rohkuses ei suudagi kõigest aru saada kui paljud ideed. Me oleme internaliseerinud ja usume neid lihtsalt sellepärast, et autoriteet nii ütles. Ideaalis oleks introjektsioon ainult arengupsühholoogiaga kaasnev nähtus, mitte isiksuse psüühika kaitsefunktsioon. Lapsepõlves vanematelt saadud mõtted, tunded ja arvamused on arenguliselt vajalikud ja vanemad ongi need, kelle ülesanne on lasteaiaelu tutvustada, oma tähelepanekuid, jagada ja valmistada noori ette eluks. Täiskasvanud inimeste korral põetakse intrajektsiooni korral samuti midagi endasse. Kuid see ei ole meie endi otsuste ja vaba tahte tulemus, vaid pigem oma arvamuse puudumise kompenseerimine. Heaks näiteks teiste ideede omaks võtmisest on totalitaarsed režiimid kus halval juhul ongi inimesed kogu totaalrezhiimi ideoloogia endale sisse lasknud ja omaks võtnud. Nii kaitsevad nad oma psüühikat selle ärevuse eest, mis neid vanitaks, kui nad oma peaga mõtleksid. Liigume nüüd edasi ebaküpsete kaitsemehhanismide maailma. Sinna kuuluvad eitamine, projektsioon, passiivne agressioon ja devalveerimine. Eitamine on levinud kaitsemehhanism. Et kui me sellega kokku puutume, siis me isegi ei mõtle sellele, et see on teiste inimeste puhul kaitsemehhanismiks vaid peame seda teise inimese isiksuse osaks. Eitamine on ilmselgete tõsiasjade mittetunnustamine. Põhjus on muidugi lihtne soov säilitada oma sisemist tasakaalu. See toimub umbes nii, et inimene ütleb millegi kohta, see pole tõsi või see pole nii. Ja jutul lõpp. Ehitusele järgneb nii mõnigi kord ka selle idee naeruvääristamine. Sellel on ka oma psühholoogiline põhjendus. Sest kui inimene saab mingit infot, mida ta varem ei teadnud ja mis võib olla vastuolus tema senise maailmapildiga siis tähendab selle uue idee omaksvõtmine, et inimene peaks hakkama tegema vaimset tööd. Et vaja oleks mingi uus mõte endale selgeks mõelda või mingi uus asi ära õppida. Võib-olla ka mingi vana veendumus prügikasti visata. Aga see nõuab aega ja ressurssi ja energiat ja lihtsam on uut infot eitada, kui asuda oma sisemaailma muutma. Nii usuvad tänapäevalgi veel mitmed inimesed lapiku maa teooriat ja eitavad ümara maa eksistentsi. Ja teised eitavad näiteks kasvatusteadlaste printsiipi, et lapsi ei tohi lüüa. Nonsens väidab vägivaldne vanem, mind karistati ja mina olen täitsa normaalne inimene, karistan minega. Ärge tulge siia oma uute kaasatus printsiipidega uudutama. Jäitabki neid. Kaitsemehhanism lubab inimesel läbi eituse mitte näha seda, mida ta näha ei taha. Kindlasti olete kõik kuulnud lugusid, kus üks partner eitab kogu hingest seda eta paarilisele on kõrvalsuhe. Kuigi kõik märgid seda näitavad ja sõbrad vihjavad selle tõe nägemine ja siis selle tagajärgedega tegelemine oleks nii koormav. Et parem on eitada. Järgmisena räägime projektsioonist. Erinevalt ehitamisest on projektsiooni mõistmine tunduvalt keerulisem, eriti enda juures. Projektsioon on enda ebameeldivate tundmuste või ihade või mingite vastuvõetamatut omaduste provotseerimine endast väljapooleteise inimese peale. Ehk siis maakeeli. Sa näed kellestki teisest, seda, mida sa endas näha ei taha. Et teise silmas näed, palkiq ja enda silmas pindu mitte. Vaat tema on selline, mina mitte. Nii näiteks võib inimene, kes kogu aeg ise teistele vastu vaidleb, näidata näpuga teise inimese suunas, et too teine kogu aeg vaidleb vastu. Ja ta ei märka üldse, ta on ise sage oponeerija. Küll aga märkab seda väga teravalt teise inimese juures. Ja pahatihti juhtub, et inimene, kes valetab nii et suu suitseb suhtub väga taunivalt sellesse, kui keegi teine võtab vaevaks tõde hägustada. Teraapiakabinetis näeb sageli, kuidas lahkuminevad paarilised süüdistavad vastastikku teineteist kõigis surmapattudes. Tema oli paha ja tegi kõik valesti. Mina olin aga näe peaaegu et hingel. Eriti põnevaks läheb projektsioon, kui mängus on ka keegi kolmas. Nii võib tekkida olukord, kus ennast süüdistada justkui ei taha. Ekspartnerid hästi ei saa, sest temaga ollakse veel kas emotsionaalselt või materiaalselt seotud. Aga kellelegi peale tahaks kõik negatiivse välja elada. Ja seega sobib uus partner selleks ideaalselt. Projektsiooni on sellisel juhul vähemalt üks tõeliselt hea tagajärg. Üksi jäänud partner Jego ei saa niivõrd pihta kui uus mees või naine on nii paha. Ei saa ju mina ise sugugi olla nii paha või süüdi meie suhete purunemisest. Mul pole selles inetu salatus lahutusloos mingit vastutust, süüdlane on too kolmas. Ja üldse, kui ma kellegi suhtes niivõrd halbu tundeid tunnen, siis järelikult on ta ju paha inimene. Passiivne agressioon tähendab enda allasurutud agressiivsuse kaudset väljendamist. Sa ei lähe kellelegi otseselt kallale ega karju. Lihtne passiivse agressiooni näitamine on teise inimese küsimusele vastamata jätmine või kaaslaste palvete täitmise edasilükkamine. Kõige lihtsalt unustamine. Ignoreerimine võib vastavalt olukorrale olla passiivse agressiooni märgiks. Kindlasti kuulub siia alla olukord, kus elukaaslased mossitavad ja teise suhtlemisele kutsuvaid märke ignoreerivad. Vaja on ja teisele selgeks teha, et ta eksis ja ta seda, mida ta tegi või ütles, enam kunagi ei kordaks. Vaimses võimuvõitluses on passiiv-agressiivsele käitumisele alati oma soe koht olemas. Ühesõnaga passiivne agressioon on peenmanipulatsioon. Inimene ei tee justkui midagi agressiivset, tema käed on puhtad, aga partner saab selle agressiivsuse laksu siiski kätte. Mõnikord aitab põlastavast muige suu nurgaski. Viimane kaitsemehhanism, millele ma täna ei jõua, on natuke valgust heita, on devalveerimine. Devalveerimine on oma eesmärgi väärtusetuks mõtlemine. Inimkonda on seda kaitsemehhanismi teadnud päris kaua. Just see mehhanism on aluseks klassikalisele loole rebasest ja viinamarjadest ning sellest, mismoodi kättesaamatud viinamarjad muutuvad hapuks. Koos rebase peas toimuva viinamarjade hapnemisega taastub rebase sisemine tasakaal. Kättesaamatule eesmärgile pole enam põhjust mõelda. Viinamarjad on nüüdsest hapud ja rebane saab oma eluga rahulikult edasi minna. Eks me kõik teame olukordi, kus me muudame viinamarjad hapuks. Meie saade on tänaseks otsakorral, aga põnevaid kaitsemehhanisme on ju veelgi. Näiteks psühhopatoloogia teame, et vaimust vaevatud teil on omad psühhootilised moonutused kus reaalsustaju hakkab häirima kuni meelepetete nii välja. Kui reaalsus on mingil põhjusel nii talumatult jube, võivad inimesed hakata oma seesmise tasakaalu huvides eitama reaalsust ja siis tekivad häirunud psüühikaga inimestel luulud. Aga see on juba psühhopatoloogia pärusmaa ja täna me sellesse ei süvene. Igatahes julgen ma soovitada, uurige ning teadvustage oma kaitsemehhanisme ja maske. Meil pole vaja endalt küsida, kas ma kasutan kaitsemehhanisme? Igal juhul kasutame. Küsimus on vaid, millal ja milliseid tutvumisretk enda ja oma partneri kaitse mehhanismidesse ja maskide taha. Võib-olla üks päris põnev avastusretk. Nii võib teinekord paremini aru saada, et mingi külgpartnerist polegi äkki päris tema ise vaid mingi mask, millega ta püüab varjata oma sisemist ärevust. Olgu selleks siis naljatleb klounimask, tõsine intellektuaalid, nägu või ehitaja positsioon. Aitäh sulle, hea, kuule. Sa kuulasid peresaadet? Mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul. Meile võib kirjutada aadressil peresaade ät, TRUE. Kohtumiseni järgmisel neljapäeval õhtul kell üheksa. Seniks aga soovin teile kõike head, hoolige üksteisest ja iseendast.