Tere, hea kuulaja, sa kuulad vikerraadio saatesarja peresaade, kus luubi all on suhted kuidas toimivad head suhted ja miks mõned suhted kiiva veavad. Mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul. Mis põhjusel küll ennast teise inimesega siduda? Aegadel ammustel teati hästi ennast tasus siduda kellegagi praktilistel põhjustel, et parandada elujärge, saada juurde võimu ja vara ja tuua ilmale järeltulijaid. Abielu oli üks ratsionaalne tehing. Kui 1838. aastal tööstusrevolutsiooni ajal koostas loodusteadlane Charles Darwin oma tänaseks päevaks maailma kuulsaks saanud nimekirja abielu poolt ja vastu argumentidest sest ta plaanis paluda oma nõbu emma kätt, siis kirjutas ta üles järgmised pooltargumendid. Miks abielluda? Lapsed, pidev seltsi, sõber vanaduspõlves? Need on objektid, keda armastada. Teiseks, naine on igatahes parem kui koer. Ja kolmandaks tore naisuke sohval mõnusa kamina ääres, kust saab lugeda ja muusikat kuulata. Need asjad on tervisele head. Ja vastuargumendid olid tal üks tõenäolised tülid. Kaks ajakadu kolm ei saa ju enam õhtuti lugeda. Neli ärevus ja vastutus ja palju vähem raha raamatute ostmiseks. Prantsuse keel ei saa kunagi selgeks. Ei saa minna tõenäoliselt kunagi Inglismaalt mandrile. Ei lähe Ameerikasse ega lenda kuuma õhupalliga ega tee üksi. Rännakuid võltsis ja minust saab vaene ori. Vaatamata sellele, et vastuargumentide nimi oli oluliselt pikem Charlesi ja Emma siiski abiellusid. Teadmata on muidugi, jätkas emmal oli ka oma nimekiri ja mida ta seal tähtsaks pidas. Eluline tõsiasi oli, et kuni möödunud sajandi alguseni ehk siis kuni esimese maailmasõjani liikusid naised trajektooril, Kinder Kirche kühe ehk siis lapsed, kirik ja köök. Ja esimest korda asusid naised massiliselt tööle väljaspool kodu just esimese maailmasõja ajal halastajaõdede-na, Telefonistide ja teleGrazistidena. Kuni sinnamaani oli enamike naiste jaoks abiellumise üks peamisi põhjusi majanduslik kindlustunne. Sest kuna enamikel naistel puudus ligipääs haridusele või tööle, seisid nad vallaliseks, jäädes silmitsi vaesusega. Ühe uuringu kohaselt, mis tehtud vahetult enne teist maailmasõdu paluti naistel järjestada tulevase partneri 18 karakteristikut. Siis oli armastus naiste tähtsuse järjekorras alles viiendal kohal. Ja nüüd sellest ajast on hakanud asjad muutuma. Eelmise sajandi lõpuks, mil enamik naisi osaleb tööturul, on läänemaailmas suhte tähendus muutunud. Majanduslikust ühendusest on saanud emotsionaalne ettevõtmine. Tänapäeval nimetavad nii mehed kui naised suhtes olemise peamiseks põhjuseks ikka armastust. Mis ei tähenda seda, et praktiline pool pole enam nii tähtis, ikka on ka linnuema, valib ju partneri sellise, kes suudab talle turvalise pesa luuderdada, kui tema parasjagu abitult mune haub. Aga majanduslikud põhjused ei hoia partnereid enam nii siduvas koos kui enne. Mis siis hoiab tänapäeval suhte liimiks, nagu ma juba korduvalt eelmiste saadete jooksul olen öelnud. Kiindumus ja emotsionaalne side. Et mu partner oleks minu jaoks olemas siis kui mul on teda vaja ja just sellisel viisil, nagu ma seda igatsen. Uurimegi siis täna lähemalt. Mis on kiindumus ja mis on emotsionaalne side? Olen endale kutsunud külla seda teemat arutama oma hea kolleegi, pere- ja paariterapeut Roman Timofejev. Erinevalt kõigist eelnevalt külas olnud Pereterapeut idest on Roman saanud oma väljaõppe hoopis Peterburist. Tänasel päeval on ta lõpetanud paariteraapia ühe haru tunnetekeskse paariteraapia väljaõpe. Ja on ainus selle suuna sertifitseeritud terapeut Eestis. Tal on veebis ka oma psühholoogiliste vestluste sari. Hea vestlus. Hea on teada, et meie seas leidub ka vene keelt emakeelena rääkivaid terapeute. See teeb pereteraapia ühingu kindlasti rikkamaks. Tere, Roman. Alustame oma jutu briti psühhiaatri John Paulbi kiindumussuhteteooriaga. See teooria on iga pereterapeudi väljaõppe osa, aga see on nii huvitav, et seda tahaks kohe kõigile tutvustada. Dolby sõnastajas juba eelmise sajandi keskel, täiskasvanute romantiline armastus on kiindumus side just nagu kiindumus ema ja lapse vahel. Sinnani oli oletatud, et täiskasvanuks saades Me kasvame välja intensiivsust, läheduse, hoolitsuse ja lohutuse vajadusest mis sidus meid oma lapsepõlvehooldajatega. Ja oli oletused. Täiskasvanu ja romantiline kiindumus on oma olemuselt peamiselt seksuaalne. Aga igas vanuses inimestele on omane otsida ja säilitada emotsionaalset lähedust vähemalt ühe kindla asendamatu kaaslasega. Ja eriti vajame oma kaaslast siis, kui oleme stressis, ebakindlad või ärevad ja Jon Paul Bei just nimelt seda hakkaski eelmise sajandi keskpaigas rääkima. Mees on väga kenasti kõik esile põhimõtteliselt kogu selle teooria põhiideed ja kui, kui pulgastada sõnastas siis oli üks hetk, kus ta, kus ta ütles oma naisele, ilmselt seda teooriat peaks nimetama armastusse teooriaks. Ja naine ütles talle, et ära tee nalja, et sind sind hävitatakse akadeemilistes ringkondades, kui sa seda sõna üldse kasutada. Ja, ja siis edasi ta mõtles ikkagi ümber ja armastuse teooria asemel on tekkinud kiindumusteooria. Et seda oli natuke kergem vastu võtta akadeemilisel keskkonnal ja see teooria oli hakanud hoopis lastest olid uuringut laste peal ja noh, muidugi üks hästi kuulus, selline ettevõtmine pulbri poolt oli siis, kui ta tegi oma kolleege dokumentaalfilmi selle kohta, kuidas väike laps kahe või kolmeaastane läheb haiglasse, filmisid see, seda, kuidas lapsel ilma emata, ilma sellise oma hooldeta seal, kuidas ta muutub nende päevade jooksul, kuidas tal, kuidas ta hakkab näppu imema, kuidas ta on paanikas ja kuidas mitme päeva jooksul ta lihtsalt kahanevad praktiliselt totaalselt ära, kaovad sellised kontaktis olemise võimed, kuni ta, ta läheb nagu praktiliselt siukse autistlikkuse seisundisse. Ja pulbri rääkis sellest, et, et väga paljud inimesed elavad selliste kogemustega, sest nad on seda saanud ja see mõjutab olulisel määral seda, mismoodi nad on võimelised oma oma suhted loomaaia oma suhteid hoidma. Ja noh, muidugi kas seda dokumentaalfilmi ei tahetud alguses kuidagi omaks võtta, arvati, et tegemist mingisuguse petmisega mingisuguse kvalifikatsiooniga. Aga see, et mina ja, ja väga-väga paljud teised inimesed saavad oma lapsega minna haiglasse vajadusel see on tänu John Paul pilli ja, ja ma arvan, et see on palju palju olulisem kui kõik muud juriidilised aspektid. Et see on siis selline üks reaalne, praktiline ja elusid muutev tagajärg, sellel teoorial. Minu arvates päeval või uuris ka raskeid noorukeid ja ta leidis, et tihti nende raskete noorukite ükskõiksuse maski taga on peidus viletsus ja näiliselt paksu naha all on peidus meeleheide. Ja et kontakti kaotus lähedaste inimestega, mis röövib emotsionaalse toetuse, on inimese psüühikale sama kahjulik kui toidunappus kehale. Ja, ja kusjuures paralleelselt, et ma nüüd jään vastuse võlgu, et kuidas ajaliselt oli, ennem või pärast võid täpselt samal ajal olid ka katsed ahvidega tehtud kus siis taheti näha, et, et millist nii-öelda ahviema valib ahvipoeg. Kui talle on antud siis nii-öelda selline valik, kus siis on olemas metallist selline kuju, kus tuleb piima, aga mis on metallist, vähe meenutab reaalselt ahju ja siis teine ahv, mis on nagu ahvi koopia, selline pehme ja karvane ja mõnus, aga piima ei anna. Et tulemused olid sellised, et ahvipojad veetsid enamuse ajast selle pehme ahvi mängu mänguahviema kaisus ja piima käisid saamas ainult siis, kui nad olid näljased ja see oli siis ka üks üks sellistest ideedest, mis nii-öelda nagu läks selle selle selle hoo sisse, et et me ei vaja nii palju. Mõnikord ei vaja nii palju seda füsioloogilist komforti, kui palju me vajame, sest sellest emotsionaalselt Comfort ja, ja see on siis on olnud nagu nagu julgustav moment seda üle kanda siis inimeste peale. Ja, ja põhimõtteliselt ise Polbi ju väga palju täiskasvanutest ei rääkinud, aga, aga kaheksakümnendates siis hakkas selline massiline täiskasvanute kiindumuse uuring. Ja see on siis omakorda toonud juba sellist revolutsiooni teaduses ja meie arusaamast, mis asi on armastus ja mis asi on, on paarisuhe. Ja vaata, eks ole, kui Freudi aegadel, kes on siis kõige kogu psühholoogia isa, tema aegadel usuti, et inimeste probleemid tulevad nende enda seest põhjustatuntena, nende sisemistes tungides siis oli ju veendunud, et inimeste probleemid on põhjustatud reaalsetes suhetes teiste inimestega, eriti lähedaste inimestega. Ja kui lähedaste inimestega olev suhe on halb või isegi olematu, et see mõjutab noorte inimeste psüühikat kindlasti, aga mitte ainult siis noorte vaid ka igas vanuses inimeste. Et minu arust põlv ütles ka seda, et vajadus sõltuda ühest erilisest inimesest ei kao mitte kuhugi, kuigi ta ise uuris Et ei ole võimalik nii-öelda välja kasvada, jah, sest Johnson on, on selle tunnetekeskse paariteraapia, mis seisab kindumis teooria peal. Selle Johnson sõnastab seda nii, et armastus on ellujäämise mehhanism, mis on kodeeritud meie limbilises süsteemi. Et me ei saa sellest välja kasvada. Me saame erineval moel 100 kasutada, aga me ei saa sellest loobuda, et me ei saa kuidagi üle olla sellest ja ja, ja ilmselt üks üks sellistest olulisematest ideedest mitte kiindumusteooria on toonud sisse, on see, et ega inimene ei ole sõltumatu. Et sellist asja nagu tumatus suhetes ei ole olemas. On olemas efektiivne sõltuvus, ebaefektiivne ja efektiivne sõltuvus tähendabki seda, et kui ma olen hästi seotud, kui kui mul on side, on, on korralik, siis ma vindi julgeda kaugemale minna ja, ja rohkem proovida ja rohkem riskida, sest mujal koht, kuhu tulla ja ebaefektiivne sõltuvus tähendab siis seda, et kas üldse väldin seda, et inimestega suhelda või siis või siis olen liialt klammerdunud. Need inimesed, kes on oma partneriga lähedased ja saavad temalt toetust, on tavaliselt oma oskustes veendun omade kompetentsemaks. Jah, jah, seda, seda ütlevad uuringud neile jah, et, et sedasama kindlustunne ja selles, et on olemas minu jaoks keegi, kes, kes mind mõistab, kes meie jaoks olemas rasketel aegadel, et see, see on puhvriks depressiooni eest, et inimesed, kellel see on olemas, nende immuunsus on tugevam, nad paranevad haigustest kiiremini ja nii edasi, nii edasi, et sellel niinimetatud turvalisel sidel on, on, on väga-väga palju pluss mitte ainult sotsiaalselt, võtke füüsiliselt. Ja et retsept heaks terviseks ja vastumürk paranemiseks täpselt. Mulle meeldib selle kiindumuse teooria juures just nagu see mõte, et elu on libe. Hoia mul käest kinni, et ma olen sinu jaoks olemas, kui, kui tee on libe, et et meie vajadus sõltuda ühest erilisest inimesest ei ka kunagi. Ja me vajame teadmist, et kui me teist inimest vajame, siis on ta meie jaoks olemas. Ja tal on üks oluline erinevus, eks ole, mis on nagu täiskasvanu kiindumussuhte ja lapse kiindumussuhte vahel on see, et kui väiksel lapsel on vaja, et kiindumusobjekt oleks ikkagi kogu aeg ka füüsiliselt suhteliselt lähedal siis täiskasvanuna ta ei pea meie jaoks olema füüsilise toemad, vaid aitab tegelikult selles, kui ta on meil peas. Et asi läheb eriti kurvaks, kui meil täiskasvanuna ei ole võimalust olla kellessegi kiindunud. Ja teine erinevus on see, et et loomulikult siis lapse ja vanema kiindumussuhe ei ole retse progna, ta ei ole vastastikune, eks ju, vanem hoolitseb lapsest, laps ei hoolitse vanemast, aga täiskasvanute kiindumus suhtes on see vastastikune ja me ootame ja me mõlemad tahame hoolitseda ja olla olemas ja me tahame, et meie jaoks on olemas keegi. Aga tulemegi siis teema juurde, mis mind ennast väga intrigeerib. See on lapsepõlves kogetud kiindumuse laad. Me teame seda, et inimese valitseja kiindumusstiil kujuneb välja lapsepõlves räägiksite, sellest nendest erinevatest kiindumuse laadidest. No võib-olla on eriti hea mugav rääkida, lihtne rääkida sellest teemast läbi ühe eksperimendi, mis on väga kuulus. Ja mida tegi siis sellesama Johnbulbi kolleeg Merje Insfertz, selle eksperimendi mõte oli siis selles, et väike laps, selline kahe-kolmeaastane mängib oma emaga mängutoas ja, ja siis järsku astub võõras inimene ja ema lahkub ja siis ema tuleb tagasi, võõrast läheb ära. Detailid on natuke natuke rikkamad sellel eksperimendile, aga põhisiis on siis selles, et, et laps järsku on ilma emata ja, ja väga võõras ja, ja imelikus olukorras. Ja siis ema tuleb tagasi, kontakt taastub. Ja mis nad leidsid, on see, et see, mismoodi lapsele reageerib, siis kui ema tuleb tagasi, on erinev, kõik lapsed olid väga häiritud sellest, et tema läks ära. Aga nad reageerisid väga erineval moel, siis kui oli võimalik kontakti taastada. Ja vot siis nad leidsid, et on lapsi, kes isegi siis, kui ema on tagasi, nad kuidagi jäävad kontrollima, nad jäävad ärevalt jälgimas seda, et kas eme iga uuesti ja ei hästi ei suuda keskenduda mängule või kuidagi on kapriis samad ja kontrollivamad. Ja siis teine grupp lapsi olid need, kes püüdnud, kui üldse mitte välja teha, et midagi on juhtunud, et üldse kas on ema või ei ole, nad kuidagi rõhutatult tantsisid oma iseseisvust, nagu nad oleksid solvunud ja ei olekski plaaninud üldse uuesti lasta ennast niiviisi reeta. Ja muidugi kolmas grupp on need, kes, kes rahunesid ja olid rõõmsad tema tulija ja kiiresti võtsid seda sisse ja lõigastusida, läksid rõõmsalt edasi mängima. Ja, ja sellest siis omal ajal oli tehtud järeldused. Et on olemas siis kolm erinevat kindumuse tüüpi ehk põhimõtteliselt siis kolme erinevat viisi toime tulla stressiga siis kui, kui see, kui see juhtub kolme erinevat viisi toime tulla sellega suhte raames. No eks rohkem toetuda suhtele vähem toetuda suhtele või siis parajasti toetada sellel suhtel. Et turvaline, ehk siis optimaalne kiindumus areneb loomulikult välja siis, kui me kasvame üles teadmisega, et saame oma Sis esmasele hooldajale, kes on sageli siis ema loota, et ema on ligipääsetav ja et ema on lapse vajadustele tundlik. Just ja see ei tähenda sugugi, et ema peab olema perfektne. Et. Tema peab olema lihtsalt piisavalt hea, sest emad alati prustreerivad oma lapsi. Ja et, et pigem on küsimus selles, et, et kui sa teed viga või, või et kui sa nagu ei häälestu korralikult, et mis sa siis teed, et kui me oleme kaotanud kontakti, et küsimus on selles, et kui kiiresti me seda taastame ja et kas ma ikkagi üldse märkan su vajadusi või mitte, eks ju, et loomulikult keegi ei saa 100 protsenti kogu aeg olemas olla, tähendab, me kaotame seda ühendust ja aga küsimus on selles, kui kiiresti, kui kvaliteetselt seda taastame. Et see on siis turvaline kiindumus, aga no meie seas on neid, kelle esimesed kiindumus isikud olid ettearvamatud, et nad reageerisid lapse vajadustele, kas siis ebajärjekindlalt olid hooletud või isegi vägivaldsed ja selle tulemusena siis inimesed kipuvad välja arendama kahest ebakindlast, kiindumus. Strateegiat, kas ärevat vältivad, räägime kõigepealt ärevust? Ja, ja ma peaksin ennem ütlema seda, et tihtipeale inimesed kui ilmselt kuulavad sellest, et on olemas nii-öelda selline ärev vältiv kiindumusstiil, sest nad mõtlevad tihtipeale, et see on justkui midagi halba. Ja küsimus on siin selles, et jah, sellel on hind, et ma olen sellisel moel kiindunud. Aga kui me vaatame selle varasuhtekontekstile, siis täpselt selline käitumine on väga mõtestatud, väga arusaadav, just selleks, et hoida lastevanemate enda kõrvale, et olla kindel ikkagi selles, et ta on mu jaoks olemas ja mida siis lapsed teevad, nad lihtsalt kohanevad kui, kui hooldaja maid, noh, üldiselt on tegemist ikkagi emadega. Kui ema on näiteks väga külm, väga ükskõikne, ta ei pane tähele, siis lapsel käib sellel sellele kohanema, eks ju, või kui ema on näiteks liiga ärev ja liiga palju sekkub ja kord on ja kord ei ole lapse, peab kohanema nii et need niinimetatud ärevad ja väldivad strateegiad. Need on mõeldud selleks, et ellu jääda ja tagada optimaalne kontakt oma vanemaga, kes, kes noh, päris ei suuda nagu ise kontaktis olla. Nii et selles mõttes lapsed on lihtsalt sunnitud, et nende aju plastilisust lubab sellist asja teha. Et ellu jääda, et natuke nii-öelda keerida juurde seda volüümi või keerida natuke maha seda ja noh, väldib, on reeglina see, kelle vanemad või kelle hooldajad ei tundnud suurt huvi, mis temaga juhtub. Et ta väga kiiresti õpib toime tulema iseseisvalt, sest ta saab aru, et tülitada teisi ei ole mõtet, et läheb kas hullemaks või üldse ei panda tähele või veel hullem, karistatakse ka nii, et ta väga kiiresti õpib iseennast kuidagi reguleerima, ilma et ta üldse pöödakski teiste inimeste poole. Ja, ja siis seda tihtipeale ongi nagu selline fokusseeritud iseenda peale fokusseeritud oma tegevustele, mida ta teeb. Ja ma arvan, et väga on ära tuntav strateegia ja kui me mõtleme täiskasvanute peale, eks kes, kes samamoodi kasutades sedasama vältava strateegiad fokusseeruvad tööle fokusseeruvad mingisugustele sooritus talle ja tahavad hästi palju omaette olla ja kuidagi on egotsentrilisel keskendaldisenda. Et kui teised inimesed on nagu mitte pigem turvalisuse ja heaolu allikad vaid pigem stressi või ohuallikad nendele jah, et, et nende väldivate inimeste hoiak tundub justkui ütlevad, et ma ei vaja sinu kohalolekut. Minuga on kõik hästi, et ära tule nii lähedale ja tegelikult siis need ärevad, eks ole, kogu aeg justkui küsivad, et kas sa oled siin, kas sa oled ikka olemas minu jaoks, näita mulle. Ma pole kindel, näita uuesti, näita veel. Et mul on vähe ja täpselt, et need on need lapse eas, eks ole, et lapse ja siis saab olla kolm kiindumusstiili turvaline, ärev, vältiv ja need lähevad edasi ju ka täiskasvanu ikka. Ja minu arust noh, eks nad täiskasvanu eas modifitseerunud, aga nagu ma siin kirjeldasin juba seda vältivad stiili, et see on tegelikult väga äratuntavad strateegiad, sest sest siis kui kui lähevad need küsimused mängu, siis, siis me ei ole enam nii täiskasvanud, eks kui me oleme stressis ja meil lähevad sellised automaatsed närvisüsteemi programmid lähevad, lähevad käiku, et siis siis me ei ole nagu väga täiskasvanud elab siis äravat lastega on, on jah, täpselt nagu sa kirjeldasid, eks, et nad, nad ei ole kindlad ja nad küsivad kogu aeg üle. Ja kui me mõtleme, noh, ma tean väga palju täiskasvanuid, kes kasutavad täpselt sedasama strateegiad, eks ju, et noh, seesama Kristamaatiline nende naisest, kes küsib oma mehelt mitu korda päeva jooksul, et kas sa ikka mind armastab või, või äreval, et, et kui talle ei vastata kohe SMS-i peale, siis ta ärevalt kohe helistab, kuhu sealt kadunud. Et noh, need on needsamad sellise Äreva kiindumuse strateegiat, et aju läheb liialt kergesti paanikasse. Et tal on kogu aeg selline tunne, et partner on, on kuskil ja ta kaob ära, partner ei ole kättesaadav, selle partneriga võib midagi juhtuda, partner võib libastuda, võib minna halvale teele. Et mis iganes. Pruugi täpselt nii olla, sest need strateegiad on reeglina alateadlikud. Selles mõttes inimene võib oma, noh, nagu nad ütlevad, tihtipeale kabinetis psühhoteraapias Maiub peaga saan aru, et midagi ei juhtu. Aga ma ei suuda ennast, valitsus, teema, miski teen, sest see on just seesama asi, et, et. Ma ei, ma ei pruugi nagu arvata midagi, midagi halba, aga mu aju on õppinud ennast reguleerima nii et kui on stress või, või kui on lugenud mingit mingit sorti ohumärki, siis käivituvad automaatselt strateegiad ja, ja väga-väga-väga võimas kogemus ütleb mulle kohe, mida ma peaks ette võtma. Eksstrateegia on selline mehhaaniline, automaatne, kiire ja, ja inimesele endale tihtipeale arusaamatu. Ilma et see oleks nagu väga teadvustatud. Sest selle asja eesmärk on garanteerida seda, et, et inimene tuleb tagasi või ta on nagu käepärast kättesaadaval inimesed tihtipeale, kui on, kui me räägime täiskasvanutest, siis eriti kui me räägime teraapiast, siis on seda kuulda pidevalt. Kuidas nad ütlevad seda, et arvata, et mulle meeldib niiviisi käituda. Tartu mulle meeldib tõsta hääle oma paarilise peale tarata, mulle meeldib olla see, kes on kontrolliv pool. Vihkan seda. Aga mis ma siis teen? Mis ma siis teen, sest tema ju ei ole õppinud omal ajal õigesti reguleerima ennast, eks ju, sest ei olnud õigel ajal abiks inimesed õigel moel. Et ta oskaks ise oma sisemist ärevust reguleerida Et ta oskaks seda reguleerida alguses oma oma ema emaga koos eksju, ja siis õpiks reguleerima seda oma paarilisega sellisel parajal moel, eks, et ma võin noh, et kui ta kohe mulle vastu SMS-i-le, ma võin endale öelda, et juudas, siis on, on hõivatud ja ma usaldan teda ja usun, et kindlasti esimesse võimalusega, ta helistab mulle tagasi. Aga et kui see siiski mind kuidagi noh, on teinud mulle haiget, ma ei tea, ta on rääkinud võib-olla mingisugusel peol liiga palju teiste inimestega, ma tunnen ennast kehvasti, siis ma suudan ilma rünnakuta ilma vältimisel ilma liigse ärevusse ta kuidagi võtab temaga kontakt ja paluda, et nüüd ma vajan sinult kontakti ja vajan sinult mingit sõnumit, et ma olen sulle kõige tähtsam, et ma saaks, et ma saaks rahuneda, sest me tegelikult vot see on seesama asi, mis ma rääkisin, efektiivsus, sõltuvusest on asju, mida me ei ole mõeldud liigina toime tulla üksi. Mulle meeldib sellest põulbi teooriast ka veel see, et kui turvaliselt ja ärevalt kiindunud inimesed, kui nendega midagi juhtub, mingi probleem tuleb nende ellu stressor ründab neid väljaspoolt, siis nemad kipuvad lohutuse saamiseks just pöörduma oma lähedase inimese poole. Et nad otsivad, ütleme, mingi tööalane probleem või, või on terviseprobleem või, või ma ei tea, majanduslikud probleemid, siis nad pöörduvad üksteise poole, samas kui vält Diva kiindumus strateegiaga inimesed just sel hetkel, kui on mingisugune töö probleem või terviseprobleem nad just nimelt eemalduvad suhtest ütlevad, et ma nüüd tahan natukene minna kaugemale, ma tahan tegeleda oma asjadega ise. Tehasest stress, aktiveerimine, kiindumus, strateegiad, stress nagu vajutab nupule, et ahah, et nüüd vaata, et kuidas lähedastega. Välti valgel väldival on kergem kuidagi, eks ole, nagu eemale tõmmata, et ta suudab oma stressi reguleerida paremini, kui ta on lähedasest eemal. Uuringud näitavad seda, et vältiv reguleerib oma stressi iseseisvalt efektiivsemalt lühiajalises perspektiivis pikemaajalises perspektiivis ta lihtsalt läheb katki mingi hetk, sellepärast et see pidev enesereguleerimine on hästi ebaloomulik ja väga tuleb närvisüsteemile psüühikale väga-väga suure hinnaga. Ja seesama Johnson on selles oma teooriates öelnud ka seda, et kui oht inimesele tuleb nagu paaris eespool, kui paari omavahelistes suhetes on pinged ja stress siis turvaliselt ja vältivalt kiindunud inimesed suudavad konflikti arutelu ajal jääda teema juurde ja hoida oma emotsioonid kontrolli all. Aga ärevad inimesed ei pruugi ja ei proovi suhte sisemise konflikti korral kaaslasega üldse kontaktis püsida, et neil kaob pilt eest ära ja pind kaob ära jalge alt ja nad manavad silme katastroofi, toovad sisse ebaolulisi teemasid, muutuvad vihaseks ja tekitavad vastasseisu, et ühesõnaga nemad just nimelt selle, kui ohtuleb seestpoolt nad kuidagi eemalduvad. Ja, ja kui sa mõtled kurb väikse lapse peale, siis selline analoogne käitumine on väga otstarbekas, et laps on häiritud, viskab laiali, mänguasju, karjub ja nutab, ei ole konstruktiivne, huvitata minna millestki, eks. Selle eesmärk on see täiskasvanu, näeks, et laps on siis organiseeritult, lapsel on pahasti, mis ma, mis ma pean tegema siis? Ma pean ta sülle võtma, pean teda aidata tal rahuneda. Et see on see, mida psüühika on õppinud ja siis ta realiseerib seda. Aga muidugi see ei ole muidugi noh, niuke mustvalge ka, eks, et et sõltuvalt teemadest, inimesed mõnikord rohkem kasutavad selliselt vältimise strateegiat, et omavahel seal partneriga mõnikord rohkem selliseid tagaajamise ärevaid strateegiaid, et sõltub mõnikord mõnikord teemadest, sest näiteks eksis mehed on rohkem, kipuvad olema nagu äravad ja kuidagi nõudlikumad ja ja naised, pigem siis need Need, sellised vältivamad selle teemaga seoses ja on teemasid, kus on nagu pigem pigem vastupidi laste teemal, näiteks laste kasvatamise teemal. Et omavahelises vestluses on naised pigem ärevamad, tahaksid ikkagi rohkem mehega kontaktis olla. Jälle, kui asi puudutab seksi, siis on naised vältivamad ja mehed Kipub olema väikseid, selliseid nüansse jah, nendes alateemades, aga üldine strateegia siin lihtsalt tuleb eelistada ka, et et üks asi on see viis, mismoodi mu psüühika on harjunud, et ennast reguleerima, eks. Ja, ja see on selline selline nagu suurem asi. Ja, ja teine asi on see, et noh, kuidas suhtes minu paarilisega mängib välja ning see, et ma olen võib-olla ärev, aga mu pall on veel ärevam. Et siis ma olen kuidagi situatiivselt sunnitud pigem taganema, eks ju, kui ja siis ma paistan justkui ma olen vältiv tegelikult tegigi väga, ei ole ka. Nii et selles mõttes siin on selliseid nüansse, mis võib-olla rohkem huvitavat psühhoterapeuti ja, ja teadlasi, aga üldine trend on, on jah küll, et kui kui inimene on harjunud pigem iseseisvalt toime tulema, siis iga stressi puhul isegi suhteväliste stressi puhul näiteks oli raske päev tööl. Ja kui ma olen vältiv tüübis, siis suurema tõenäosusega tulles koju tagasi ma ei taha rääkida ja ma ei otsi seda toetust ja mai otsi kuidagi sellest emotsionaalset tuge. Nüüd tahaks õigi, tänasel päeval vist väga paljud inimesed enam ajalehte ei loe, aga vähemalt tahaks arvuti taha minna, eks ole, väljaksida, vältida teisi inimesi ja olla omaette või minna, et ma tahan minna üksi ära trenni või üksi metsad, ärge segage, ärge ajage munale plaanid. Jah ja ärev tahaks teha, eks ole midagi koos ja ja ärevaid inimesi jahivad viirastused mahajätmisest ja seepärast nad üritavad rohkem oma partnerit kontrollida. Ja mis on veel huvitav, et et äreva kiindumus stiiliga inimestel on kalduvus näha negatiivsemat üldse kõike, mida teine ütleb või teeb vältima humalaid. Vältiv ei, ei omistada teisele ilmtingimata kohe mingisugust tagamõtet, aga, aga ärev kogu aeg vaatab kogu aeg igal väiksemal Ki lause nüansil võib-olla mingisugune väga omapärane tähendus. Ja sellel ja sellel on aspekte elus, kus see on kasulik. Näiteks ma olen kuulnud ühest uuringust, mis oli tehtud Ameerikas tuletõrje pärast, spetsialistide peale mõõdeti nende kiindumust ja, ja siis tehti eksperimenti ja, ja mis siis leiti, on see, et et need inimesed, kellel oli pigem äravad tüüpi kiindumusstiil et nemad tajusid Tosso haisu paremini kui need, kellel vältis või turvalisust. Et nad nägid ohtu varem seal, kus oht reaalselt tulemas. Ja need, kes olid vältivad Need leidsid väljapääsu kiiremini kui need, kes väravad, kes nagu said veidi rohkem, siis organiseeritakse selles olukorras, et nad ohtu näevad, aga ei saa nii kiiresti leida. Väljapääs väldivad, jälle. Lahendasid ülesanne kiiremini siis, kui oli juba ülesanne nendeni jõudnud. Nii et need strateegiad on efektiivsed, teatud olukordades nad lihtsalt natuke liiga palju maksavad lähisuhetes. Lapse puhul on ju nii, et kui kiindumusobjekt pole lähedal siis esimene faas on see, et tekib viha ja protest selle vastu, et seda kiindumusobjekti pole lähedal, siis teine, klammerdutakse temasse ja otsitakse ta lähedust. Kolmas on see, et tekib meeleheide, noh, kui saad aru, et ei olegi ja lõpus, siis viimasena neljandana tekib eraldumine. Et kas me sedasama võime öelda ka täiskasvanute puhul. Ikka ikka ikka ja see dünaamika peegeldub ka paarisuhtes, eks ju, et alguses tihtipeale paaris leidub rohkem sellist sellist ründa, ründa dünaamikat, eks nagu mõlemad otsivad, kes on süüdi ja, ja siis sellele järgneb see, et pigem siis üks hakkab taganema, et kuidagi natuke rahustada seda olukorda, aga kuna see ei tekita lähedust, siis siis üks partneritest hakkab veel intensiivsemaks veelede Heidvamaks veel kuidagi vihasemaks ärevamaks ja siis enne paarisuhtetants ja, ja just siis taga teine eemaldub, aga sellele tihtipeale, kui nad ikkagi ei suuda kontakti taastada, siis sellele tihtipeale mingi seadki. Järgneb see, et siis on juba mõlemad juba jahtunud ja mõlemad siis hakkavad eemalduma ja vältima ja see dünaamika tihtipeale lõppes juba lahtusega. Aga sellele ikkagi eelneb meeleheide ja sellele veel eelneb. Isegi see on see, mis on selle seal sees, selle taust oleks loomulikult, et kui ma, kui ma olen sind otsinud ja otsinud ja otsinud ja leidnud ja kõiki tihtipeale need inimesed ütlevad, et ma tegin kõike, mis ma sain, vot see on nagu, nagu märk meeleheites, eks ju, et ma ei suuda enam mitte midagi teha. Ja selles üksilduses on võimatu olla ja sellesse isolatsioonis, et siis siis nad kuidagi lepivad selle olukorraga, nii et kergem on nüüd olla eraldi. Et ühesõnaga see sõnum, mida me võime öelda, on see, et meie kiindumis laad, täiskasvanu eas ikkagi on, on väga palju mõjutatud sellest, milline oli meie kiindumusstiil lapsepõlves. Absoluutselt kuldi nüüd siin läheb nagu praktikute akadeemikute vahel erimeelsuseks. Akadeemikud ütlevad, et kiindumusstiilid ei muutu. Praktikud väidavad, et selles konkreetses paarisuhtes me võime teha nii, et see oleks turvaline. Ehk võib-olla minnes välismaailma, sa oled jätkuvalt kas saare vältis, aga tulles oma paarilise juurde, need strateegiad aktiveerub, et me võime saavutada seda, et oma sellises väikses pesas oma oma turvatsoonis oma lähedasega. Et sa ikkagi oled turvalisuses. Nii et kui võtta niimoodi, et paarisuhte kuigi ja ta on kindlasti majanduslik liit ja ta on seksuaalne liit ja ta on emotsionaalne liit on, sega mingis mõttes arenguliit, spirituaalne liit, kus sees toimub areng ja seal ongi see, et kui ma olen olnud kas ärevust vältiva kiindumus stiiliga, siis ma võin õppida. Ma võin rahuneda seal nagunii palju, et see emotsionaalne side, mis meie vahel on, on justkui nagu paari rahu ja turvalisuse reservuaar. Ja kui sealt tuleb nagunii piisavalt palju rahu, siis ma võin Äreva inimesena rahuneda ja vältima inimesena õppida, olema rohkem kontaktis, mitte põgenema. Jaa, absoluutselt, sest see optimaalne lahendus ongi kõige parem ravi, eks kõige parim antidepressant, mis maailmas eksisteerib, on ühe inimese lähedus. Ja öeldakse ikka, et kõige parem rohi on armastus ja kui see ei aita, siis suurendage doosi täpselt nii, et meie, kes me ei ole akadeemikud, aga oleme praktikud, saame öelda, et kiindumus laadi on võimalik muuta. Nii et see on see koht, kus me saame praegu anda inimestele lootust. Absoluutselt paari raamest selles konkreetses suhtes on võimalikud fantastilised muutused, kui, kui mõlemad seda soovivad. Kes sa oled minuga hoonid, soovicterna kinga. Kuule, tuuline nägu oleks päris see õhk meie ümber soojad puuded, tantsukuuli neile tunned, mida mõtlen südameis, käigisonile, kes olete Kemiloogiga? Minu ingel, kuued, ajad. Südamesse Oledgeerijatatud saab õlule seistes sinu kõrval raske mõelda välja. Sina tead, kuidas naeratavad, teeni Silva tasakaalu leidnud olles seltsielu kõrval nagu kass, kes leidis koduperes ikka külma hõivaidule riiva tekiks liblika silma. Rändad mu elu ei oska. Raske, täiendan, raske mõelda, mis kallis, sinu juurde oletajate väelegeeritatud, kauni noole. Mida sa oled kogenud sina, kes sa just nimelt töötad selles vallas, kus räägitakse palju Pariliste tunnetest. Kuidas saab paar 11 nii palju aidata, et nad rahunevad. Nad õpivad olema, mitte vältima, mida ütlevad? See, mis mina näen, on see, et kui nad suudavad oma kommunikatsiooni üles ehitada ja see on see, mida me me püüame teraapias aidata, teha selliseks kahesuunaliseks tänavaks siis see muutus, mis on võimalik selle baasilt, on täiesti fantastiline, sest ei piisa sellest, et mina olen ärev ja haavatav ja otsin su abi ja tahan seda noh, mingisugust kinnitavat sõnumit sinult paariusena saada. Ja ei piisa ainult sellest, et näed, ma olen su jaoks olemas. Ma võin sulle sind rahustada, ma võin mingisugust abi sulle osutada, sa pead olema ka haavata. Nii et kui mõlemad asjad juhtuvad, et kui õigel hetkel üks paariline on piisavalt haavatav ja piisavalt hästi teadvustab oma haavatavuse sisu, vot see on hästi tähtis, eks ju, tihtipeale kogema valumeid ja täpselt millega, mille kohta see on, me seostame seda valu sellega. Sa ei tulnud õigel ajal koju. Aga kui me sõnastame enda jaoks hästi, saame aru, et see, see valu on just sellesama üksilduse, sedasama niuksed, need sügavad küsimused, sügavad eksistentsiaalsed küsimused kaasnevad meie meie tugevate tunnetega. Ja kui seal hetkel me saame väljendada oma vajadust jäädas haavatavana ja teine partner on samal ajal suudab meie peale halastada ja olemas olla ja reageerita hoolival moel. Vot need asjad teevad ilm midagi meiega fantastilist, sest see justkui nagu arvutiprogrammis miski kirjutab ümber. Ja see loob nii unikaalse ja uue kogemuse, mida võib-olla ei ole kunagises elu sees olnud siiamaani. Järsku see suhe on, on midagi, midagi täiesti teistsugust, midagi väga turvaliste, me kedagi väga toetavat ja midagi väga usaldusväärsed. Kui tihti seda kogeda, et sellised arengud inimestes võimalikud on? No ma töötan iga päev ja igapäevamiskit näen sellest, eks, et see alati ei ole niuksed, väiksed tükid, nimetamine, sealsed seovad hetkel või seovad momendid, need toimuvad iga hetk igal seansil. Aga noh, loomulikult see on protsess, eks ju, et see on protsess, iga paar on individuaalne, millal nad sinna jõuavad? Ma kunagi ei tea, vähe sellest, ma alati ütlen seda, et Maide paari teraapiad, nemad teevad minelt kultiveerima, õiget saame. Et mina aitan, aitan välja tuua haavatavus ühelt poolt ja, ja, ja see häälastatus teiselt poolt ja aitan nendel näha, et mõlemad on olemas. Ja siis sünnib see uus kogemus ja ta unus mõlema jaoks üks rahune apsast. Järsku näeb, et partner on siin mu jaoks olemas, teiega kuskil ära, eks sai ka. Ja teine rahuneb ka, sest ometi esmakordselt võib-olla elus või, või paljude aastate jooksul. Ma olen piisav. Ma olen oma partnerile piisav, ta on õnnelik minuga, ta on rahul, ta ei pahandanud. Ma mõjutan teda väga võimsal moel. Et see on mõlemale väga õudne kogemus. Ja ometigi on nii tihti elus, et kokku satuvad just nimelt ärev ja vältiv. Mõnikord on see nii, vot nüüd täpsemalt uuringuid nagu, mis, mis nagu akadeemilise poole pealt oleks tulnud, meil selle kohta ikkagi ei ole. Me pigem räägime sellest, et kui inimesed suhtes saavad kokku siis mingi hetk nendel tekib see dünaamika, et üks hakkab nägema nagu ta oleks rohkem nagu ärev ja teine rohkem nagu välk. Aga me ei saa ainult nagu selle käitumise peale vaadata. Me peame motivatsiooni peale vaatama, et miks sa teed, sest vaata, siin on see, et kui sa küsid, ma ei tea naise käest, et mida sa teed, kui ta, kui te näiteks tülitsete mehega. Ta ütleb, et kui tüli jõuab tippu ma paugu Luksega lähen oma tuppa ja istun seal ükse, nutab välja nagu vältiv käitumine. Aga kui sa küsid, miks sa seda teed, mis lootusega sa seda teed? Kui ta ütleb sulle, ma teen selle lootusega, et, et ta, et mu paariline rahuneb maha ja me ei tülitsenud, siis on tegemist vältava strateegiaga, tõepoolest, kui ta ütleb, ma istun seal õnnetu ja ootan, millal ta tuleb ja saab aru, et tegi ikkagi liiga mulle siin tegemist ära strateegi. Nüüd vaata üks seesama käitumine näeb väga hilinenud välja, kui me ütlesime, põhjustab pärast motivatsiooni konstitutsiooni kohtakse. Enamus naisi siiski alati loodab, et mees tuleb sinna järele. Krediidi juhtub veel niimoodi, et kui mees tuleb järele, siis tegelikult ütleb, et ma ütlesin sulle ära tule, et ma ei taha, et sa tuled ja kui mees ei tule, siis naine, kes ütleb, et ma tahan, et oleksid. Tulnud sinna, seal on kaks nüanssi lausa selles, mis sa ütled, number üks, see ei ole nii uuringute ja kes ei ole nii et naine on alati härrasmees on alati välditakse, üldse ei ole nii, nüüd pigem fifty-fifty. Ja teine asi on see strateegia, mida sina kirjeldad on, on hoopis neljas strateegia, mida on leitud hiljemalt ja see ei ole ärevega vältiv, vaid segu ärevast vältivast, mida nimetatakse ambivalents, eks, et see on siis kõige selline traumeeritud variant kus ühtepidi ma nagu tahan lähedust, jama, ajan seda taga ja ma olen ärev, aga siis, kui sa oled mu jaoks olemas, siis ma keeran sulle selga, sest libe hirmus selliste strateegiate taga on õiglane juba suured draamad. Ja vot nende strateegiate muutmine on palju, palju raskem kui kui, kui miski muu. Kuidas ka seksis avaldub ärev vältiv ja turvaline käitumine, et tihti öeldakse seda, et vältiva kiindumis laadi puhul on just nimelt seks selline, kus fookus on iseenda aistinguid. Et tahetakse jõuda orgasmini ja tõestada oma seksuaalseid tehnikaid või just keskenduda nendele seksuaalsete tehnikatele. Et siin ei ole väga palju kallistamist, ei pruugi olla ka eelmängu ja sageli vältima käitumise puhul ei ole partneri tunded ka väga tähtsad. Aga kuidas ärevalt kiindunud inimesed seksis käituvad? Mina olen kuulnud ühest uurimusest, kus analüüsiti inimeste seksuaalfantaasiaid. See nüüd ei ole ilmtingimata nendes seksuaalkäitumine, see, kui palju fantaasiat realiseeruvad Real käitumises on nagu omaette küsimus. Aga see oli just just nagu vältiga ja äreva ja turvaliste fantaasiate võrdlus ja sealt tuli see, et ärevad. Ja see on muideks ju dimensioon, eks ju, et me ei saa rääkida, et see ei ole mustvalge, ärev vältes, eks vaid see on see ole kategooria, vaid see on dimensioon, eks ju, ärev võib olla tugevam, võib olla nõrgem ja vältimine ka võib-olla skaalal väga suur ja võib-olla keskmine ja võib-olla nagu miinimumist ja Need, kellel on hästi kõrge ärevus ja, ja madal vältimine. Nendel oli leitud tõepoolest, et nendel on fantaasiates sellist alistumist. Et nad tahavad olla domineeriv tud siis eks ju, et, et keegi tugevam võtab neid ja, ja kuidagi kasutada Ta ta ära ja kuidagi teeb nendega miskit ja paneb neid rahuldama ja nii edasi ja vältivaid on pigem siis nagu fantaliseerivad sellisest võimsusest ja domineerimise hästi mitme partneriga olemist ja et need on, need on nagu pigem seda tüüpi fantaasiad olnud küll, aga ma peaks ütlema, et kui me räägime seksuaalteemadel reaalsete paaridega siis need küsimused kuigi seksuaalsus on suur teema, ehk siis on tähtis teema. Mõnikord see on nagu suur noh, selline problemaatiline aspekt suhtes, eks ju. Mõnikord partnerid ütlevad seal ainuke problemaatiline aspekt suhtes vaatamata sellele, et seal on oluline teema, mis siiski lähme sellest sisust veidike eemale. Me lihtsalt hoiame meeles, et seal tähtis ja et see on tundlik teema. Aga siiski vaatame pigem sellele käsitleme seda dünaamikat selle ümber ja seda soovi, eks, et et mind ei huvita niipalju, et isegi kui, kui mees maid püüabki maid, räägibki sellest, et otma tahan kesta 60 minutit vähemalt, eks, ja kui ma ei ole, siis on mul tuju ja et mind ei huvita see, kas ta tahab või ei taha, mind huvitab, miks ta tahab, et mis lootuses ta tahab, kas selles lootuses, et jällegi garanteerida, et kui ma olen piisavalt hea armuke, mu naine, jäta mind või selleks et näidata, kui, kui võimas tööd ma olen ja, ja kui hea ma olen, eks ju. Et mind alati huvitab see, miks inimesed asju teevad. Ja siis turvaliselt kiindunud on oma füüsilises, atraktiivsuses, seksuaalses ihaldusväärsuses ja oskuste osas palju enesekindlamad tegelikult ei ole vaja ja kipub nii olema, et mida turvalisemalt on inimene kiindunud, seda rohkem ta usub, et ta saab oma seksuaalsete kogemuste kvaliteediga kontrollida. Ise ja mida lubab turvaline kiindumus täiskasvanutel, ta lubab sedasama täiskasvanutel seksis mida lubab väikelastel mängus. Ta lubab proovida, ta lubak eksperimenteerida, ta lubab mängida. Ta lubab lõõgastuda, ta lubab nagu kaugemale hüpata, lubab veidrusi, teha nalja, nalja, eksperimente, mida iganes, sest et me teame, et meil on, põhimõtteliselt on turvaline ja kui miski juhtub, siis on alati turvatsoon, kuhu tagasi minna. Ja tihtipeale inimesed väga väga ajavad seda sassi. Just sellise eksperimendiga puht nagu sellise Tuudsuse ja, ja nagu Ma ei tea erksuse või kuidagi elususe, elususe või sellise inimesed tihtipeale lihtsalt kirjeldavad seda, et ma tahan seksi, et lihtsalt oleksid nagu täisväärtuslik ja põnev ja niisugune uudne ja puuet pooside kõiki peab kogema ja proovima. Ja mis on hästi huvitav ja natuke naljakas ka, paradoksaalne, tihtipeale leiame, et need inimesed, kes räägivad tihtipeale, on need hoopis tegemist siin vältiv kiindumus stiiliga kui turvalisusega. Jällegi, sest kui me vaatame motivatsiooni, üks tahab uudsust uudsuse pärast, teine tahab kutsuda, sellepärast et mul on sinuga nii turvaline. Mul on nii hea. Et. Ta mängib, meil on aeg hakata oma saadet kokku tõmbama, mina tahaksin siis täna öelda niimoodi, et küll oleks tore, kui suhted oleksid sellised kohad, kus me siis saaksime pida, kogema seda turvalist kiindumust. Et need, kes meist on ärevad, et need saaksid rahuneda ja need, kes meist vältivad, saaksid ka rahuneda ja natukene lähemale tulla. Et see oleks kasvukeskkond ja see, mida me kindlasti saame teha, on see, et püüda oma lastele olla võimalikult turvalised vanemad. Et nemad kasvaksid selles keskkonnas, mida me neile pakume turvalise kiindumuslaadiga inimesteks. Et neil on nii palju lihtsam olla. Aitäh sulle, romandimageer, aitäh kutsumast ja ongi täna aeg joon alla tõmmata. Järgmises saates räägin sellest, millise psühholoogilise haava lööb tõrjumine, miks on tõrjutust nii raske taluda. Ja vastan pikalt ühele ammu saadud kirjale, milliseid teemasid tõstatada suhte algul, et inimesega paremini tuttavaks saada? Ühesõnaga tulevad küsimused suhtesse võtmise intervjuuks. Aitäh sulle, hea kuulaja. Sa kuulasid peresaadet, mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul. Meile võib kirjutada aadressil pere saadajate ERE ja loomulikult saab meid järelkuulata endale sobival ajal vikerraadio kodulehelt. Kohtumiseni järgmisel neljapäeval õhtul kell üheksa. Seniks aga soovin teile kõike head, hoolige üksteisest ja iseendast.