Tere, hea kuulaja, sa kuulad vikerraadio, saatesarja peresaade, kus luubi all on suhted. Mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul. Ma pole päris mitu aega saates vastanud kirjadele. Neid on kogunenud üksjagu ja võtan täna neist kaks ette. Esimene kuulajaküsimus puudutab tõrjutust. See kiri on väga isiklik, jätan selle enda teada, aga räägin tõrjutuse tundest. Üldiselt. Toetan tõrjutusest rääkides psühholoog vintsi raamatule emotsioonide esmaabi. Tõrjutuse tunne on meile kõigile tuttav. Oleme nähtavasti kõik tundnud lapsepõlves, kuis on olla, kui sind ei kutsuta sünnipäevale. Kui su sõber leiab endale uue sõbra või seltskonna, jäi, kutsusin sellega ühinema. Või kui teised sind mängu ei võta. Või kui sa oled viimane, keda koolis kehalise kasvatuse tunnis võistkonda valitakse. Võib-olla on siin Harritud või kiusatud. Ja oleks siis, et täiskasvanupõli enam tõrjutuse tunnet ei paku? Pakub küll. Ja kuidas veel? Tööandja, kelle juures tahaks töötada, ei võta jutule. Tööelus juhtub sedagi, et tänatakse viisakalt ja öeldakse, et see kollektiiv enam su teeneid ei vaja. Ja siis saab enamik meist vastu näppega armusuhetes. See, kellega soovid suhtesse astuda, ei vasta su tunnetele. Või saab suhtes tema tunne sinu vastu otsa. Su partner tõrjub su emotsionaalsed või seksuaalsed lähenemiskatsed. Inimene, kellega tahaksime sõbrustada, ei tundu meist huvitatud. Võib-olla su sõbral sinu jaoks lihtsalt aega. Juhtub sedagi, et sõbrad lähevad kuskile toredasse kohta jäi, kutsusin kampa. Tahaks kellelegi lähedase kohta rohkem teada, aga ta tõrjub su soovi, on suletud ning ei jaga sinuga seda, mis toimub tema elus ja mõtetes. Tõrjumine võib tekitada nelja sorti psühholoogilisi haavu mille raskus sõltub olukorrast ja meie vaimsest tervisest. Selle olukorra ajal. Tõrjumine tekitab alati psühholoogilist valu. See mõjutab Me mõtlemisvõimet täidab meid vihaga. Õõnestame enesehinnangut ja enesekindlust. Ja kõigutab Me kuuluvustunnet uurimegi siis Docter vintsi abil lähemalt. Millised need haavad on. Ja mida saame ette võtta, et natukenegi parem hakkaks. Esimene psühholoogiline tagajärg tõrjutusele on emotsionaalne valu. Illustreerin seda tunnet ühe katsega. Kujuta ette, et istud ühes ooteruumis, kus ootad kutset ühele eksperimendile. Sinuga koos selles ooteruumis istub veel kaks sõbraliku moega inimest. Aeg läheb. Üks neist märkab laual palli, ta võtab selle ja viskab teisele inimesele. Too naeratab, püüab palli kinni, vaatab sinu suunas, pilgud kohtuvad ja ta viskab selle palli sinu suunas. Oletagem, et sinu palli püüdmise ja viskamise oskused on täiesti tasemel. Oodatan igav, nutiseadmed pole seal ruumis lubatud ja tundub, et teie vahel tekib mingi side. Sina viskad palli tagasi esimesele võõrale ja too viskab selle jälle teisele võõrale edasi. Nüüd läheb asi huvitavaks. See teine võõras ei naerata enam sulle ja ei viska enam sulle palli, vaid viskab selle jälle esimesele võõrale tagasi. Ja nii nad jätkavad teineteisele viskamist, jättes sind mängust välja. Kuidas on selles olukorras tunneksid kas see mõjutaks sind? Kas see puudutaks või enesehinnangut? Enamik meist vastaks sellele küsimusele, et noh, mida veel kahmul asi kaks võõrast inimest ei visanud mulle mingit tobedat palli. En psühholoogid, kellele teatavasti meeldib inimeste tundeid uurida, avastasid selles olukorras midagi märkimisväärset. Tegelikult oli see palli viskamise stsenaarium hästi korraldatud eksperiment. Millest need kaks nõndanimetatud võõrast on iseteadlikud eksperimendis osalejad. Inimene, kellele eksperimentaatorid enam palli ei viska, see kest mängust justkui välja jäetakse, arvab, et ta ootab järjekorras hoopis teistsugust eksperimenti, aga tegelikult toimub see eksperiment temaga just ooteruumis. Kõiki neid kõrvale jäetuid küsitleti hiljem eksperimendi läbiviijate poolt ja enamik vastas, et nad tundsid kõrvalejäetuse tõttu emotsionaalset valu. See avastus on märkimisväärne just seetõttu, et võrreldes enamike teiste tõrjumistega, mida me elus kogeme on kõrvalejätmine kahe palli viskava võõra poolt ikka väga leebe kogemus. Aga kui juba nõnda tühine kogemus suudab tekitada suhteliselt teravat emotsionaalset valu siis mida inimene tunneb, kui talle antakse korvi vallandatakse, jäetakse maha või ei kutsuta sinna, kuhu ta tahaks. Tõrjumine tekitab äärmiselt suurt valu. Kui meid tõrjub meile tähtis inimene siis seda kirjeldatakse sageli kui hoopi kõhtu või torget rinda. Miks aga teeb tõrjumine rohkem haiget kui muud emotsionaalsed haavad nagu üksindus, kaotus ja ebaõnnestumine või süütunne? Vastus peitub evolutsioonis. Inimesed on sotsiaalsed olendid. Kauges minevikus tähendas suguharust või muust sotsiaalsest kooslusest väljaheitmine toidust kaitsest ja paarituspartneritest ilma jäämist. Ja ellujäämine muutus seega väga raskeks. Ka leina puhul, mida peetakse väga raskeks tundeks oli vanal ajal inimestel siiski suguharu toetus. Seepärast oli isegi lein talutavam, kui tõrjumine. Väljatõrjumine võrdus tol ajal surmaotsusega. Ja tänaselgi päeval tõlgendab meie aju tõrjumise kogemust erakordse valuna. Hajusplaneeringud näitavad, et tõrjumise kogemisel aktiveeruvad needsamad ajupiirkonnad, mis otsese füüsilise valu korralgi. Muuseas huvitav fakt, kui palli katses uurijad andsid enne alatud palli viskamise tõrjumise katset inimestele paratsetamooli kaebasid katsealused väiksemat emotsionaalsemat valu kui need, kellele valuvaigistit ei antud. Teine tagajärg, mis tõlkimisega kaasneb tohutu viha. Tõrjutus vallandab tihti viha ja tekitab tugeva tungi viha välja valada. Eriti nende peal, kes meid ära tõukavad. Mõnikord saavad viha enda peale ka muidugi süütud kõrvalseisjad või objektid. Seepärast pauguvad uksed ja vihaga purustatakse asju. Eelmises saates rääkisin Roman Timofejev iga kiindumus laadidest. Äreva kiindumuse puhul kummitab inimese peas hirm, et äkki teda jäetakse maha. Et äkki partner pole tema jaoks olemas. Need äreval kiindunud inimesed on sageli turvaliselt ja vältivalt kiindunud inimestest kontrollivamad. Uuringud kinnitavad, et just Äreva kiindumuse korral vallandub inimeses selle inimese suhtes, kes teda tõrjub. Suur viha. See suur viha tõukab nii mõnigi kord inimese seisundisse kust ta väljub normaalse täiskasvanukäitumisest. Ja käiku lähevad jalad ja käed halvemal juhul ka relvad. Uudistest kuuleme sageli just tõrjutusele järgnevast agressiivsest ja ennasthävitavast käitumisest. Äratõugatud armastajad vallandatud töötajad, reedetud sõbrad on võimelised suurteks vihategudeks. Viha all aga peidab end sageli hirm, kurbus, lootusetus ja tohutu äng. Ilmselt pole liialdus seegi, kui öelda, et surmahirm 2001. aastal avaldas USA terviseteenistusaruande mille kohaselt on noorukite vägivaldses käitumises sotsiaalne tõrjutus suurem riskitegur kui kampadesse kuulumine. Vaesus või uimastite tarbimine. Ja koolitulistamise uurimisel on selgunud, et 15-st juhul 13 puhul oli tulistaja kogenud tõrjumist ja kaaslaste põlu all olemist. Kolmas tagajärg tõrgemise puhul on kahjustanud enesehinnang. Korduvtõrjumine mõjub kahjulikult enesehinnangule. Tihti muutuvad inimesed, kes on kogenud tõrjumist väga enesekriitiliseks. Nad justkui peksaksid end pikali lööduna Velise edasi. Enamus meist kaldub tõrjumist liiga isiklikult võtma ja tegema sellest järeldusi oma võimalike puuduste kohta. Kui meenutad, kuidas sind on armastussuhetes tõrjutud, siis suure tõenäosusega süüdistasid ennast, et sa pole piisavalt atraktiivne või piisavalt hea või piisavalt seksikas või piisavalt noor või edukas või kõik need kokku. Lisaks sellele, et me tõrjumist tarbetult isiklikult võtame, kaldume seda ka liigselt ülistama. Minuga juhtub alati nii, alati läheb mul kõik untsu ja mina ei leia kunagi endale kedagi ega midagi. Neljas tagajärg, mis tõrgemisele järgneb, puudutame kuulumise vajadust. Meisson ürgaegadest sisse kodeeritud vajadus teiste inimeste heakskiidu järele. Me vihkame kuuluda mingisse kooslusesse, olgu see siis perepaarisuhe klass, töökollektiiv või sõprussuhe, klubi või misiganes. Kuulumine meile olulisse kooslusesse annab meile identiteedi. Kuid meid selles kooslusest meie tahte vastaselt välja heidetakse. Kaotame midagi oma identiteedis. Kui pere oli see keskkond, kus end partnerina või vanemana tundsid väga hästi. Ja kui need suhe sinu tahte vastaselt puruneb ja partner su hülgab siis suure tõenäosusega koged kõiki eelpool nimetatud tagajärgi või siis neid psühholoogilisi haavu. Sama kehtib töökohast ilmajäämise või sõprussuhtest väljaarvamise puhul. Ikka on need neli haava siin. Kogeme hirmu, et me jääme millestki väga olulisest ilma. Siis tunneme viha selle inimese või olukorra vastu. Kes või mis meile seda olukorda põhjustab. Me võime, aga muidugi ei pruugi kogeda trotsi või ka kadedust nende suhtes, kellel on läinud meist paremini. Seda tunnet iseloomustab kõige paremini teisele inimesele poetatud lause. Mis sul viga, sul on tervis alles või sul on töö või sul on suhe, aga vaata, minul. Ja lõpuks saab meid kätte kurbus. Kui saame aru, et olemegi millestki olulisest oma elus ilma jäänud. Peresaade. Mõnikord ikka juhtub, et hoolimata Me parematest püüdlustest tõrjutakse meid välja mingist olulisest kooslusest. Me ei saa väärata kõrgimist. Aga me saame hoolt kanda selle eest, kuidas enesesse pärast tõrjumist suhtume. Ja siis edasi käitume. Sel ajal, kui hindame enda rolli tõrjutuse põhjustamises võiks selle asemel et väga enesekriitiliseks muutuda, suhtuda endasse positiivselt. No seda on väga lihtne öelda. Aga teha paljud inimesed tümitama, teen ise armutult pärast seda kui on kogenud tõrjumist. Et mitte end ise edasi peksta, kui oleme juba pikali löödud. Peame suutma omaenesekriitilise häälega võidelda ning suhtuma endasse lahkelt ja sõbralikult. Ma olen alati mõelnud, et kui me oleksime oma sõpradega sama karmid, kui me mõnikord oskame olla iseendaga siis poleks meil ühtegi sõpra tõenäoliselt eriti karmid enesekriitikud ütlevad endale pidevalt. Panen loll, ma ei saa millegagi hakkama. Ma olin täitsa mõttetu. Ma pole väärt midagi head, mul läheb kõik untsu. Ega sina, hea kuulaja, enesega juhtumisi nii karm ja rahulolematu pole? Oma sõprade puhul käituma ju tavaliselt vastupidi. Kui meil on läinud halvasti, siis püüame neile olla toeks, neid lohutada ja aidata neil ennast kokku koguda. Enamasti me ikkagi materda oma sõpru luhtumiste korral. Aga miks siis nii paljud meie seast enesega nii ebasõbralikult käituvad? Tundub, et paljudel meist on sisemine kriitik erakordselt armutu. Ma ei taha muidugi öelda, et igasugune enesekriitika paha, noh, ei, vastupidi igast asjast tuleb teha omad järeldused. Mõnikord pole sul tõesti mingit vastutust ega süüd selles, et sind tõrjuti. Aga mõnikord oled ikka ise selle jaoks midagi ära teinud küll. Mõistlik arenguvestlus iseendaga on väga teretulnud. Juhtunust tuleb õppida, aga oluline on, et see toimuks enesesõbralikul moel. Tõrjumine on küll valus, aga mitte nii valus kui siis kui sa juba niigi valutavale haavale ise muudkui enesesüüdistamise soola raputad. Ennast tümitama jääda pole mõtet. Isegi siis, kui su enda panus olukorda on märkimisväärne. See on küll pisut üldistav, aga täiskasvanud inimese sisemonoloog endaga neis olukordades, kus tal on raske või kus ta on kogenud ebaedu meenutab sageli Me esmaste hooldajate hoiakut. Kui inimest väiksena talle oluliste inimeste poolt ikkagi pidevalt kritiseeriti. Kui temaga poldud lahke ja sõbralik kaldub selliste inimeste sisekõne hilisemas elus olema pigem kriitiline kui lahke. Kuidas oma meelt nii palju juhtida? Kuidas olla enesega sõbra jalal? Võtame jutuks juba järgmises saates psühholoba Niguusikuga. Selleks, et juba täna ennast pisut aidata soovitab doktor Kai vints üht enesekriitikaga võitlemise harjutust. Nimelt tee nimekiri kõigist oma negatiivsetest ja enesekriitilistest mõtetest mis seostuvad selle olukorraga, kus kogesid tõrjutust. Siis too enesekriitikale sellele karmile halastamatult kriitikule enda sees vastukaaluks vastuargumente sõnastades iga enesekriitilise väite kohta. Seda kummutab väide. Näiteks kui sisemine kriitik riidleb, et oled loll, too vastulauseks neid olukordi, kus oled käitunud targalt. Kui sisemine kriitik tambib, et oled luuser siis otsi neid olukordi, kus oled õnnestunud. Kui sisemine kriitik õelutseb, et oled inetu siis hoidsin neid olukordi, kus sa oled oma väljanägemisega rahul olnud. Ja kui sa ise jänni jääd, vastuargumentide otsimisega pöördu mõne hea sõbra poole. Eneseusu ja eneseaustuse taastamiseks tasub endale meelde tuletada oma neid omadusi, mida teised sinus väärtuslikuks peavad. Tõrjumise ja ebaeduga on lihtsam toime tulla, kui oled omandanud mingid vaimsed põhitõed siin elus. Need vaimsed põhitõed ütlevad targalt, et kui sa oled kukkunud musta auku, siis tuleb teha kolme asja. Esiteks puhata. Teiseks toetuda oma võrgustikule sõpradele-lähedastele ja perele. Ja kolmandaks küsida abi. Tõrjutust kogedes on õige hetk mil pöörduda pärast väikest puhkust oma lähedaste poole et nad aitaksid sul asjatut enesekriitikat maha keerata. Sest tihti pole elusündmused need, mis meil vaiba alt ära tõmbavad vaid meie oma reaktsioon neile. Ega väline maailm, elu ei allu meie kontrollile. Seal juhtub kogu aeg midagi ja jääbki juhtuma. Paraku mõjutab meid rohkem kui välismaailm see mis tähendused. Me juhtunule anname. Kuidas mingist olukorrast mõtleme. Inimeste reaktsioonid samale sündmusele on sageli väga erinevad. Ja enesesõbralikud inimesed tulevad enamuste olukorda, teda sealjuures ka tõrjutusega paremini toime. Kui sõbralik, sina, hea kuulaja endaga oled. Kuidas sa reageerid ebaedule? Mida sa teed, kui tunned, et jäid kuskilt välja? Kas siis, kui midagi sellist juhtub, hakkad sa ennast kritiseerima? Või oled endaga lahke ja sõbralik? Milline on sinu sisehääl? Ma arvan, et sel teemal tasub mõtiskleda. Kuidas on sinu sisehääl kujunenud just selliseks, nagu ta on. Mind ennast intrigeerib see teema väga. Ja pikemas teraapiaprotsessis läheb jutt väga sageli just inimese sisehäälele. Kuigi tõrjumine muudab meid teistega suhtlemise algatamisel ebakindlaks tuleb ikkagi kuidagi püüda need hirmud ületada ja otsida tuge oma teistest suhetest või leida mingeid teid oma sotsiaalse seotuse tunde turgutamiseks. Pärast tõrjumist ei pruugi alati olla lihtne saada sotsiaalset toetust ka lähedastelt inimestelt, mitte kuna nad kalduvad Me valu alahindama. Näiteks enesetapust väljapääsu otsinud kiusatud ja tõrjutud õpilaste pereliikmed ja sõbrad on tihti jahmunud kuna neil puudub igasugune ettekujutus selle stressi ja valu suurusest, mida inimene tundis. Lõppenud suhteid olgu nad siis tööarmastus või sõprussuhteid võib käsitleda kui võimalust hinnata. Kas see partner, see suhtlusringkond, tööandja või sõber meie isiksuse huvide elustiili ja soovidega üldse sobida. Ühe pisipõnni ema langes ühest emmede rühmast välja, kuna oli korduvalt üritanud laiendada vestlusteemade ringi väljaspoole mähkmete vahetamist, rinnaga toitmist ja lapse arengumärke. See seadis rühma kokkukuuluvustunde ohtu ja ajapikku tõrjuti naine teiste emmede poolt kõrvale. Naine nentis küll tagantjärgi, et ta oleks hulluks läinud, kui oleks veel korra pidanud kuulma seda, kuidas autoistet beebiuksest puhastada. Aga ikkagi ta kuuluvustunne sai valusalt pihta. Mõnikord saavad meie suhtlusringkonnad aru enne kui seda ise taipame. Et oleme neist välja kasvanud. Või ka vastupidi, et nemad on meist välja kasvanud. Ja ehk on tõene hoopis see, et su elustiil, väärtushinnangud või isikuomadused sobivad kellegi teisega hoopis paremini kokku. Me suhtlusringkonna valiku tingib tihti olukord. Juhuse määratuna saame tuttavaks klassikaaslastega kolleegidega, laste mängukaaslaste vanematega. Ja paljud niisugused sõprussuhted jäävad püsima aga teised lõppenud, kui neist välja kasvame või kasvab neist välja teine pool. Selline see elu, Jon, mõned suhted jäävad püsima, mõned mitte. Aga eriti just armastussuhte lõppemise puhul võtame seda välja kasvamist väga isiklikult liigagi isiklikult mõnikord. Kuigi sageli pole viga üldse meis. Mõnikord ongi nii, et kui sulle öeldakse traditsioonilised sõnad asi pole sinus, asi on minus. Siis võikski seda nii võtta, et asi pole sinus. Ja mõnikord on tõsi ka see, kui sulle öeldakse. Sa oled minu jaoks liiga hea. Võib-olla oledki selle koosluse jaoks kas liiga eetiline või paljunõudlik. Ja teine osapool ei viitsi või ei jaksa pingutada. Et sinu standarditele või ootustele vastata. Tänu lihtsam loobuda suhtest. Korduvad tõrjumised võivad liigutada inimest kahes suunas. Et inimene Kalestub nelja eelpool räägitud haava tõttu ja hoiabki edaspidi inimlikust kontaktist eemale. Vastu näppe saanud inimene kipub end sageli lähedastest isoleerima. Ta tõrjub teised endast, sest mingi osa temast kardab uut tõrjumist. Parem ise enne esimesena tõrjuda. Kui uuesti teiste poolt tõrjutud saada kaldub selline inimene mõtlema. Aga mõnede inimestega juhtub ka vastupidine. Korduvad tõrjumised teevad nad selle suhtes pisut immuunsemaks. Heaks näiteks on siin telefonimüügiga tegelevad isikud. Korduvad äraütlemised teevad nad justkui tuimaks. Nad ootavad juba ette, et neile suure tõenäosusega öeldakse ära ja nad ei taju tõrjumist enam nii isiklikuna. Selline oskus on kuldaväärt, mida tasub õpetada ka lastele. Teine kuulajakiri palub rääkida tutvumisest ehk siis millistel teemadel võiksid ja peaksid noored rääkima. Kuidas tuvastada varakult ohumärke, et vältida suhtesse sattumist inimesega, kes osutub hiljem vägivaldseks, hoolimatuks või lihtsalt sobimatuks. Pereterapeudid muigavad muidugi kogu aeg, et tore oleks, kui inimesed enne, kui nad kooselu alustavad, ikka tuttavaks saaksid. Aga ega see tuttavaks saamine nii lihtne ju pole. Sest alguses ähmastab Me selget nägemist romantilise faasi roosa udu ja kehas möllu tekitavad hormoonid. Nagu ma juba suhtefaaside saates rääkisin, püütakse suhte alguses palju arvestada partneri vajadustega. Vastastikku tehakse head meelt ja võetakse ette toredaid asju. Oluline on aga meeles pidada, et soovis partnerile meeldida. Näidatakse on ilmselt ka alateadlikult kenamana, hoolivamana, väiksemate erivajadustega rõõmsamana ja psühholoogiliselt tervemana. Ühesõnaga me näitame välja enda parimat osa ja pühapäeva nägu. Ja kõigele lisaks. Nii mõnigi kord varjutab seksuaalne kirg, mida partneri suhtes tuntakse inimese võimet aru saada, kas teine ikka temast tõeliselt hoolib. Iha on ju alguses silmipimestav. Pole harvad juhtumid, kus just iha peetakse ekslikult emotsionaalseks sidendiks. Emotsionaalne kiindumus, mida me kõik suhtest otsime ja mis tagab pikaajalise vastastikuse hoidmise nii heas kui halvas, tervises ja haiguses ja rikkuses ja vaesuses. Ka on aga sügava mõiste kui vaid seksuaalne iha. See on nii mõnus tunne olla. Armunud. Me naudime seda tunnet, et olen armunud, et keegi pöörab mulle tähelepanu, et ma olen kellegi jaoks oluline. Romantiline suhtebaas on nii erakordne kogemus, et partneri vigade suhtes ollakse pimedad. Nii mitugi inimest on arvanud, et romantiline faas on looduse kaval plaan meie hormoonidest vabanevat mõnuainet anesteesia Ena kasutada. Inimesed on suhte selles faasis nagu hüpnotiseeritud täitsa ära tehtud. Ja ilma selle arulageda alguseta, kui inimesed tõeliselt näeksid välja just selliste vigade ja puudujääkidega, nagu me oleme, jääksid paljud inimesed paarisuhtes lihtsalt ilma. Romeo ja Julia lugu, teame kõik, milline armastuslugu. Et neil kahel noorel inimesel oligi ainult romantilise gaasikogemus, kus nad aina õhkasid. Võib-olla oleks nendegi tegelik elu olnud karm. Olekski selgunud, et üks neist oli rigiidne, korra maniakk ja teine nartsitsistliku isiksusehäirega. Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis sel ajal, kui romantiline faas oma roosade prillidega sind valdab ei saagi teist inimest väga hästi tundma õppida. Paljud neist on seda kogenud. Suhte alguspäevil viitsime nii palju rohkem pingutada. Selleks peabki olema koos võimalikult kaua, enne kui otsustada ühise elu kinnisvara soetamise ja eriti lapse saamise üle. Enne ühe aastaringi täitumist pole üldse mõtet fundamentaalseid otsuseid teha. Loomulikult on olemas mingid teemad, mil kõnelda et vastastikku 11 paremini tundma õppida. Enne kui leivad ühte kappi koondada. Panin kirja lehekülje jagu küsimusi. Aga see pole kindlasti lõplik küsimustik, vaid näitab vaid suuna kätte. Rääkima peaks ju nii oma mineviku kogemustest kui tulevikunägemustest. Ja tänasest päevast muidugi ka, et kes sa oled, mis sulle meeldib ja mis mitte. Panin need küsimused üles ka saatesarja kodulehele tänase saate juurde. Sest neid on pisut liiga palju, et nad meelde jääksid. Rääkige oma minevikust. Milliseid paari ja sõprussuhteid olete kogenud. Mida te läbi nende suhete olete iseendast ja oma vajadustest teada saanud? Milline oli suhe vanematega? Jutustage oma pere kohta. Millised suhted olid vanemate vahel. Milline oli teie lapsepõlvekasvukeskkond? Kuidas oli üles kasvada sellises peres? Kas vanemad kiitsid teid väiksena? Kas nad näitasid välja oma armastust, hoolimist ja poolehoidu? Kui jah, siis mismoodi? Ja kui ei, siis kuidas see teid ja teie suhteid mõjutanud on? Kas lapsepõlves on mingeid sündmusi olnud pereelus, mis on teid tugevalt mõjutanud? Näiteks vanemate suhteprobleemid lahutus, alkoholism, vägivald, haigused, õnnetused või elu teises riigis? Kuidas see teid mõjutanud on? Ja kas lapsepõlvekodus väljendati ennast ja oma emotsioone, viha, kurbust, hirmu, ka poolehoidu, huvi ja hoolimist. Kas ja kuidas te praegusel hetkel ise neid väljendate ja kuidas taluta, kui partnereid väljendab? Kui minevik on jutustatud, jutustage kindlasti ka rõõmudest ja edust. Mis on parimad asjad, mis ta elus juhtunud on. Kuidas need juhtumised on teid mõjutanud? Kas edu kogemused on muutnud midagi teie minapildis? Kas need on motiveerinud teid oma elus mingeid eesmärke seadma? Kuidas teised inimesed on reageerinud teie edule? Millist tunnustust olete elus tunda saanud? Aga milliste tunnustust ihkate ja mille üle uhkust tunnete? Rõõmust on kindlasti vaja rääkida. Aga rääkige ka ebaedust ja palusatest asjadest. Mis on halvimad asjad, mis teiega juhtunud on. Mille üle olete olnud solvunud mille puudumist talunud. Mida olete kaotanud? Milliseid katsumusi üle elanud? Jutustage pettumustest, üksindusest, igatsusest, vihast, hirmust. Mis jälje need teile jätnud on? Mida te kahetsete oma elus? Kas te muudaks midagi oma senises elus? Rääkige, milliseid stressiperiood olete kogenud ja millised on praeguse elu stressid. Kuidas te olete stressiga toime tulnud? Mida olete sellest õppinud? Üleüldse, kuidas te tulete toime ebaeduga? Siis rääkige elustiilist. Kuidas teile meeldib puhata. Kuidas te laete ennast, kui te patareid on tühjad? Kuidas te ennast rahustate, kui meel on must järevus kõrge? Milliseid tegevusi te vajate oma ellu, kas siis spordi näol, meelelahutuse näol hobitegevuste näol? Milline on teid rahuldav elustandard? Milliseid olmelisi kohustusid ei salli silmaotsaski ja mida teete hea meelega. Millist sotsiaalset elude vajata, et meel oleks rõõmus? Kui palju aegade vajate üksinda olemiseks. Millised on ootused paarilisele? Kui suurt vabadust oma partnerile lubate? Millisena kujutate ette oma seksuaalelu? Pistendke sõpradest ka mis teid oma sõpradega ühendab. Rääkige tööst, mis teid inspireerib, mis selles töös meeldib, mis stressi tekitab. Ja millised on tööalased ambitsioonid. Ja siis ma arvan, et oluline on ka jutustada vastastikku eesmärkide kohta. Mida peate elus tähtsaks. Mille nimel olete nõus pingutama? Millist elu soovite elada ja kuidas mõtlete seda saavutada. Mida te tahaks veel elus osata või õppida? Millist kodud endale igatsete? Millised on te vaated lapse kasvatusele ja soorollidele? Eriti just siis, kui plaanite selle inimesega lapsi saada. Käige läbi lastega seotud teemad, kes jääb koju, kui kauaks. Kuidas pere finantsid sel ajal välja näevad, kuidas toimuks ajajaotus lapse eest hoolitsemisel? Kui palju kummalgi on sel ajal õigust oma ajale? Kindlasti rääkige rahast. Kas teil saab olema ühine rahakott või eraldi? Ja päris kindel teema, millest peaks rääkima onu unistused. Jutustage vastastikku oma unistustest. Sest kui te unistused elust on erinevad ja te vastastikku üksteise unistusi ei salli ei tule selles suhtes diad nahka. Mul tuli siin praegu küsimusi nagu Vändrast saelaudu. Ma soovitan neid kasutada mitte ainult tutvumiskuude jooksul, vaid miks ka mitte oma praeguses suhtes, neile, kes otsivad võimalusi partneriga headeks vestlusteks. Kuulake järelkuulamisest neid küsimusi uuesti, jutustage oma partneriga neil teemadel ja nagu ma enne ütlesin, kodulehel on need huvilistele ka kirja pandud. Kui ma neid küsimusi reastasin, siis tundus see mulle nagu see oleks püsisuhtesse võtmise intervjuu. Ka tööle võttes küsitakse värbamisel ju alati eelneva töökogemuse ilumuste eesmärkide kohta. Ainult et neid suhtesse võtmise küsimusi ei peaks ühe päeva jooksul välja tulistama. Sellisel juhul pageb iga mõistlik inimene. Arukas oleks need küsimused laiali jagada pikema perioodi peale. Üldse oleks väga põnev see intervjuu läbi teha iga mõne aasta tagant sama partneriga ma siis mõtlen ja vaadata, kuidas vastused muutuvad. Ja nad muutuvad elu jooksul. See on kindel. Tõe kriteerium on teatavasti praktika, küsida võib kõike ja rääkida võib ju millest iganes. Aga tihti on nii, et inimene ütleb üht aga teeb hoopis teist. Taunib jutus küll valet ja vägivalda, aga ise lubab endale siiski valetada ja natuke vägivallatseda ütleb sõnas, et loomulikult on suhtes mõlemad osapooled võrdsed ja kumbki on vaba inimene. Aga tegelikus elus on ta hoopis klammerdub. Kontrollifriik. Ütleb, et armastab, aga ma käitumises seda kuidagi ei väljenda. Ei ole käitumises hoidmiste toetamist. Armastusest aimu saame palju rohkem tegude kui sõnade järgi. Armastus on tegu, mitte sõna. Seepärast soovitaksin ma lisaks vestlusele ja intervjuule ikka rohkem koostegutsemist, et näha oma partnerid võimalikult erinevates oludes. Me ju kõik oskama olla toredad lühiajaliselt ja kui elus on tore hetk, siis oleme enamasti ka armastusväärsed. Nagu targad ütlevad, inimese suurus või väiklus avaldub olukordades, kus inimest tabab ebaedu. Kas ta kukub musta auku, kas ta kaotab tegutsemise mõtlemisvõime hakkab ta halisema ja süüdistama. Või säilitab rahu ja võtab midagi ette. Ja teine, sama hea näitaja on siis, kui inimest tabab edu. Kas ta läheb edu laineharjal upsakaks ja üleolevaks. Või jääb lahkeks ja sõbralikuks. Seepärast parim viis õppida oma partnerit tundma on sattuda temaga võimalikult paljudesse keerulistesse olukordadesse. Eriti tore oleks, kui teid tabab seal ebaedu. Nüüd on huvitav vaadata, mis olukorrad on partneri jaoks keerulised. Minge koos matkale võimalikult ekstreemsetes tingimustesse ja lootke, et juhtub midagi ootamatut. Ja siis vaadake, mis ta teeb. Mis teda vihastab, mis teda hirmutab, mis teda kurvastab. Mille peale lähete liimist lahti. Võimaluse korral kaasake oma pühasse üritusse ka sõprade või sugulaste erinevas vanuses lapsi, kes kukuvad vette, käituvad üle meelikult, tahavad tähelepanu, väsivad ära ja tore oleks, kui neil läheks süda pahaks ja tuju ära ning vaadake, mis te kaaslane selle peale teeb. Milline anda meeleseisund, kui planeeritud puhkuse ajal peab ilmalt. Auto läheb katki, telefon kukub puruks, internetti pole, riided saavad märjaks, jõhkkon sääskedest, paks. Mida ta ette võtab, kui matkal saavad toiduvarud otsa? Nagu öeldud, romantilise faasi ajal me käitume tegelikult paremini. Tehke mõni liigutus ka teistpidi, lõhkuge midagi ära, unustage midagi olulist maha ja vaadake kas ta süüdistab ebaõnnestumise korral teid. Kui enne mainisin suhtesse astumise intervjuud, siis on põhjust kindlasti vaagida ka teist töö kontekstis levinud mõistet katseaeg. Ega ma ju täpselt tööle minnes ka ei tea, kas meile tegelikult ikka see töö sobib. Kuigi kõrvalt vaadatuna tundub see positsiooni ihaldusväärne. Katseaeg võimaldab mõlemal osapoolel süveneda aga pole veel siduv. Ja ega me suhtesse minnes iialgi ju tea kõiki neid pisiasju, kuidas partner käitub või kuidas ta maailma tajub. Mulle tundub, et katseaeg oleks ka suhetes igati õigustatud periood. Kuidas ta tuleb toime külma ja kuumaga. Mis ta teeb, kui raha saab otsa? Kuidas ta käitub, kui keegi tuleb tüli norima? Milline on ta reaktsioon, kui kohvikus teenindaja teile tähelepanu ei pööra või kui kinos film ei meeldi? Kuidas ta suhtub eakatesse. Aga kuidas ta suhtub kordaja koristamisesse ja oma isikliku hügieeni? Kuidas ta käitub, kui pole saanud piisavalt magada? Milliseks ta muutub, kui ta on haige. Aga mida ta ette võtab, kui sina oled põdur? Ma tean üht armast naist, kes rääkis, et tema mees ei talu absoluutselt haigusi. Nad olid juba ammu suhtes ja neil oli ühine kodu. Aga iga kord, kui naine haigestus, pidi ta võtma oma asjad ja sõitma ära oma ema juurde, et meel mitte tuju rikkuda. Suhte algul lahkus naine trulliga. Suhte arenedes mehe hoolivus kasvas. Siis viis ta naise ema juurde juba autoga ära ja lubas naised naasta nende ühisesse koju. Alles siis, kui naine oli tervenenud. Lapsi neil õnneks polnud. Kui aga mees haigestus, keetis naine kanapuljongit ja pressis apelsini testmahla, et mehele võimalikult palju toeks olla. Mees mingil põhjusel ei vabastanud nende ühist kodu, kui tema haigeks jäi. Sellised iseärasused vajavad välja koorumiseks aega. Seepärast võikski katseaeg marjaks ära kuluda. Ja siis on muidugi vaja julgust, et katseajal välja koorunud ebakõladele otsa vaadata ja mõnikord lahku minna, kui need märgid või ebakõlad ohu kelladena kajavad. Kuigi mõni tahakski vaid mõneaastast katseaega ilma siduvate kohustusteta. Nii oleks mugav küll. Nagu juba korduvalt öeldud, ega ideaalset partnerit pole. Ajapikku tuleb alati välja, et midagi neid teise inimese juures häirib. Alguses oleme lihtsalt häiritud, siis hakkad meis kerima viha et ta on petnud Me ootusi ja lootusi suhtele. Õigem oleks muidugi öelda, et meil olid teised ootused ja lootused, aga need ei täitunud. Me peame leidma inimese, kelle veidrusi või teisitimõtlemise me suudame taluda. Ja reeglina on need erinevused isiksuse omadustes, elustiilis või väärtushinnangutes. Need tulevad välja aga aja jooksul. Välja tulevad nad varem või hiljem pigem kahjuks tavaliselt natuke hiljem. Just seepärast soovitaksin Dima siiralt lapse saamisega oodata, et anda aega erimeelsuste üles kerkimiseks ja selleks, et otsustada, kas nende erinevustega on võimalik õppida elama. Aga isegi kui õppida oma partneri tundma tuleb veel arvestada sellegi muutujaga. Et me kõik ju areneme ja muutume. Ja kuhu suunas, kes seda prognoosida oskab. Nägin mõne nädala eest etendust, kus kolm keskealist meest arutlesid, kuidas nende reaktsioonid ja mõtted on aja jooksul muutunud. Et kui vanasti keegi ütles, et vanalinnas on vaba pind ja seal paar ägedat kaaslast, siis ei kulunud ülemäära palju aega otsustamiseks, et just sinna pittu tuleb minna. Vajadus põnevuse järele alistas kõik muud mõtted. Nüüd keskealisena, enne kui otsustad küsida endalt küsimuse. Aga miks ma sinna lähen ja kuhu ma auto jätan ja mis see maksma läheb? Või kui võtan takso, siis mis see maksma läheb? Ja üldse on mul seda põnevust ikka tarvis. Tegelikult on nii mugav hoopis kodus olla. Vajadus turvalisuse ja rahu järele tundub olevat suurem kui vajadus põnevuse järele, mis nooruses otsustavaks sai. Mida ma oma pika jutuga öelda tahan? Ükskõik kui palju oma partnerit ka algusaegadel intervjueerida ja katsetada. Alati jääb võimalus, et hilisemad arengud toovad kaasa muutused, mis iga kord ei pruugi meeldida. Ma küsin paariteraapias väga sageli mõlema partneri käest. Mis sa arvad, miks on su partneril sinuga suhtes keeruline olla? See on üks suurepärane küsimus, et inimene sööbiks iseendasse. Et ta uuriks, millised tema väärtushinnangud, elustiili, komponendid või iseloomujooned teevad temaga olemise raskeks. Ma soovitan seda küsimust kõigile järelemõtlemiseks. Miks on minuga olla suhtes keeruline? Mõtle sellele hetkeks. Meil kõigil on midagi ja reeglina on see just mingis meie isikuomadustes, elustiilis või väärtushinnangus, mis teeb meiega olemise raskeks. Kui sa nüüd tahaks öelda, et minuga on küll nii lihtne suhtes olla, siis kaeva sügavamalt. Aga tõmbame siinkohal oma saatele joone alla. Järgmisesse saatesse ootan külla, nagu enne juba ütlesin, psühholooganni kuusikut. Et süveneda enese sõbralikkusesse. Uurime, kuidas taltsutada oma meelt. Laias laastus pole meil võimalik kontrollida elu. Ainus asi, mis meile oskusliku elu- ja mõttetegevuse tulemusena saab alluda, on meie meel. Paljud kurdavad, et ma ei saa sinna midagi parata, mõtted ise lähevad mingi teema juurde, püsivad seal ja ajavad mind hulluks. Saame me siis midagi oma meele ja mõtetega ette võtta? Sellest juba järgmisel neljapäeval õhtul kell üheksa aitäh sulle heapere, saate kuulaja. Mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul. Meile võib kirjutada aadressil peresaade ät RÜE. Ja loomulikult saab meid järelkuulata endale sobival ajal vikerraadio kodulehelt. Kohtumiseni. Seniks aga soovin teile kõike head, hoolige üksteisest ja iseendast.