Peresaade. Tere, hea kuulaja. Sa kuulad vikerraadio, saatesarja peresaade. Mina olen pereterapeut Katrin saali Saul. Viimases kahes saates arutasime pereterapeut Tiit Kõnnusaarega piiridest. Paarisuhtes ja lastekasvatuses. Rääkisime, kui tähtis on teada anda, kus on enda piirid. Sest kui teisi inimesi neist piiridest mitte teavitada, on oht, et meie piiridesse sõidetakse sisse. Ja rääkisime sellest, kuidas oma piire kehtestada ja kuidas kehtestada enda piire lastega suheldes. Enne neid saateid aga rääkisin ise suhtes aset leidvate probleemidest et saate püsikuulajatel natuke mälu värskendada. Meenutan pisut, millest juttu oli sest tänane saade jätkab just sealt, kust pooleli jäin. Tõin välja, et probleemid, millega paarid rinda pistavad, jagunevad laias laastus kaheks. Ühed probleemid on lahendatavad, teised paraku mitte. Ja kutsuge siis neid kroonilisteks suhteprobleemideks lahendada. Probleem on selline, kus partnerid jõuavad aja jooksul kokkuleppele. Näiteks kes viib prügi välja, kes teeb süüa kumb, kui palju laste logistikasse panustab, kuidas raha kulutatakse. Iga partneriga kaasnevad aga kroonilised suhtehädad. Kroonilised probleemid võrsuvad tavaliselt erinevate isiksuseomaduste, väärtushinnangute või elustiili pealt. Näiteks üks on optimistliku ellusuhtumisega, teine vaatab elule pessimistlikult. Üks tahab harrastada tandristliku eluviisi ja järgi filosoofiat, et inimesed pole üksteise omandid ja ligi inimese partneri himustamine polevat ning seega on okei harrastada seksuaalpraktikaid mitmete partneritega. Teine on aga kristliku sättumusega, et sina ei pea mitte himustama ligimese naiste Budulaiust ja ta on ustav Monogamsele väärtussüsteemile ja tahab olla oma partnerile üks ja ainus. Üks usub, et lapse kooli tulemused peavad olema väga kõrged ja et mõlemad vanemad peavad lapse distsiplineeri misse palju panustama. Teine leiab, et pole väga vaja pingutada, lapsed saavad iseseisvalt hakkama ja kõrged hinded pole edu ja õnne pant. Või tahab üks partner olla väga palju teisega koos temaga kõike läbi arutada ja ennast palju avada. Ning ootab oma partnerilt sama Enton hoopis väga iseseisev, ei taha ennast avada ega oska kuidagimoodi huvituda partneri hingemaailmast. Alati, kui valid endale partneri, tuleks vaadata, kas need probleemid, mis koos selle partneriga tulevad, on sellised, millega suudad ülejäänud elu silmitsi seista. Sest ega nad ju kuskile ka kui ei suuda, siis suhtest asja ei saa. Partnerit valides valime endale teatud hulga lahendamatuid, probleeme, millega elada terve elu. Ja me peame aru saama, kas see probleem, millega me suhtes tegeleme, on lahendatav, või siis krooniline ja vastavalt käituma. Ideaalis meie partner on selline, kellega kaasnevate krooniliste probleemidega me suudame elada. Kui oskame suhtuda rahu ja mõõduka huumorimeelega oma partneri erinevustes, mis tuleb nagu öeldud, kas tema isikuomadusest elustiilist või tema väärtushinnangutest siis oleme võimelised elama oma kroonilise probleemiga. Kui me aga oma hinges sellega rahu ei tee, on see kestev konflikti allikas, mis meid ajapikku võõrandab. Sest kui me sellega rahu ei tee ja tahame partner muutuks, et ta oleks mõtleks, tunneks ja käituks just nii, nagu mina seda õigeks pean siis ma tahan ju teda muuta. Aga ega me ju partnerit eriti muuta saab. Inimene saab ise otsustada, muutuda, ta otsustab, et areneb ja võib-olla just partnerile meelepärases suunas. No et lohakas inimene muutub virgaks või siis muutub hoopis väga suur korraarmastaja rohkem muretuks. Või muutub hilineja täpsust hindava partneri rõõmuks punktuaalseks või hakkab hoopis alati õigeaegsust taotlev partner oma maniana elustiili viljelema partneri rõõmuks ise ka aja suhtes lõdvestunumaks? See on tore küll, kui inimesed paaris kohanduvad aga on paraku siiski igas suhtes mõni valdkond, kus üksmeelt ei saavutata. Ja siis ongi kaks valikut. Kas õppida sellega elama ja pidevalt oma partneri kallal sellega mitte saagida või siis kestab üx igavene võitlus. Peresaade. Just selle kroonilise elustiili erinevuse pealt võrsus ka tänane kuulajaküsimus. Ma loen teile kirja ette. Mu mees teeb väga palju tööd, vähemalt 60 tundi nädalas, aga juhtub, et ka 70 on päevi, kus ta lahkub tööle hommikul kell kaheksa ja tuleb õhtul koju kell kaheksa ja peab kodus veel arvutis tööd tegema. Ja nädalavahetusel ka. Õhtuti kukub ta väsinult teleka ette ja tahab lihtsalt rahus mingit seriaali vaadata, et aju puhata. See pole tal lühiajaline tööprojekt, vaid on kestnud juba aastaid. Ta on juhtivtöötaja, kellest sõltub ta firma käekäik, aga samas on ta hea isa. Muidugi juhul, kui tal ikka on aega lastega tegeleda, aga ega tal eriti ikka süda pole aega, küll. Lapsed juba isegi pelgavad oma isa. Nad küsivad minult abi arvutiküsimustes, mina neid aidata aga ei oska. Samas on isa just IT erialal. Aga kuidas sa küsid abi isalt, keda kodus pole? Nädalavahetusel soovib mees trennis käia ja sõpradega kohtuda. Me pere on majanduslikult hästi kindlustatud. Mees ütleb, et ta teeb tööd ju ikka sellepärast, et meil oleks kõik olemas. Kõik ongi olemas, välja arvatud mees mulle paarilisena ja lastele. Isana. Ma ei suuda sellega leppida. See on krooniline probleem. Ma ei oska seda leevendada. Ei oska suhtuda sellesse mõõduka huumorimeelega. Olen pikalt kannatanud, mees ütleb, et naudi elu võtta lapsehoidja, võtta koristaja, ela oma elu. Mul on oma elu, oma töö, aga ma ihkan oma elluga partnerit. Juba aastaid, mul seda kahjuks pole. Olen muutunud töötuks ja tujukaks. Nii et neil vähestelgi aegadel, kui mees on kodus, läheb meil riiuks. Mees heidab mulle ette, et kui ma tujutu olen ja noogutan teda töö pärast, siis tahab ta veel vähem koju tulla. Mina ka ei suuda talle selgeks teha, et see just teebki mind ujutuks, et teda kunagi pole. Ma ei jaksa enam sellist elu elada, kus ma olen suhtes üksi, ma ei taha oma elu ohverdada. Aga samas ma ei soovi suhet lõpetada. Ma ju armastan teda meie kodu ja kätt südamele pannes ka seda elu, mida mehe töö viljad meile võimaldavad. Mida teha? Ma vastan, nii, on ilmne ette kannatate. Ja seda juba pikalt. Ma ei oska küll teie kirja põhjal arvata, kui palju ka mees kannatab selle all ette, paarisuhe on unarusse jäänud. Ja ta isana pole teile toeks. Ma ei tea ka, kas ka tema peab seda teie ühiseks probleemiks või arvab ta, et see on teie probleem, mille te ise peate ära lahendama. Aga oletada võib, et ka teie mees pole rahul olukorraga, kus teie olete õnnetu. Tammsaare paneb põrgupõhja Jürka suhu sõnad et kannatused, ohvrimeelsus, enesesalgamine, töö ja vaev teevad õndsaks. Mina isiklikult ei usu kannatuse õnnistamasse lainesse. Pikaajaline kannatus kurnab, närtsitab, teeb tigedaks ja kibedaks, mitte õndsaks. Igasugune kannatus, mida saab vältida, on kurjast. Kannataja näeb maailma sageli must-valgena ning hirmutav olukord tundub tihti väljapääsmatu. Ent ometi on peaaegu igast olukorrast väljapääs. Selleks aga tuleb teha otsustav valik. Valimata jätmise või valiku edasilükkamise korral astub või jääb inimese ellu kannatus. Ja valida tuleb kolme variandi vahel. Esimene muuda olukorda. Teine mine olukorrast ära, kui olukorda muuta ei saa. Kolmas muuda isend ja oma suhtumist. Kui pole võimalik, ei esimest varianti valida, ehk siis olukorda muuta. Ja kui ei saa rakendada teist varianti ehk siis ära minna. Vaatame siis neid variante natuke lähemalt. Variant üks ehk olukorra muutmine nõuab nutikust. Tavaliselt inimesed, kes on jänni jäänud, ei oska enam olukorda muuta. Tihti vajab inimene olukorra muutmiseks välist abi et mõista, mida ta saab teha teisiti, et olukord muutuks. Sageli tuleb selleks välja kuulutada nõndanimetatud revolutsiooniline situatsioon. Anda teada, et kui üks enam ei taha endistviisi jätkata, siis teine enam ei saa endistviisi jätkata. Ehk siis olukorra muutmine nõuab ka julgust oma tõega välja tulla. Eelmises saates rääkisime sel teemal ka Tiit Kõnnusaarega. Me peame endast teada andma, kui asi on läinud üle piiri, kui meil pole enam hea olla. Partner ei pruugi ju meie seisundist isegi teadlik olla. Variant kaks ehk lahkumine. On olukordi, kus ainus viis vältida kannatust on lahkuda. Mõni suhe on nii laastav, et sinnajäämine on mõttetu või ruineeriv. Ahistavast keskkonnast lahkumine võib olla tervendav. Ehkki muutus võib esialgu tunduda maailma kokkuvarisemise na ja tundub, et kannatus mitte ei vähene, vaid isegi suureneb. Variant kolm on iseenda ja oma suhtumise muutmine. Kui olukorrast pole võimalik lahkuda ja olukorda ei saa või ei oska muuta, jääb üle muuta suhtumist muuta oma vaatenurka ja mõtteid, võib-olla isegi põhimõtteid. Sageli kuuleb teraapia käigus, kuidas mingid põhimõtted on just teinud inimese elu keeruliseks. Elu jooksul kujunevad meil ju välja teatud reeglid või põhimõtted mille järgi inimene oma elu ja majapidamist korraldab. Siia kuuluvad ideed näiteks, et enne magama ei lähe, kui kogu elamine on puhas. Enne endale midagi head ei luba, kui kogu töö on tehtud. Partneri truudusemurdmist ei saa iialgi andestada. Põhimõtted on siis head, kui neid järgides eluga ootika korrastub. Ja nad on abiks valikute tegemisel. Mõnikord aga jäävad põhimõtted elule jalgu tuues kaasa asjatuid loobumisi kurvastust, suhete kaugenemist või purunemist. Siis on aeg neid põhimõtteid revideerida. Mõnikord on lastega mängitud lauamäng või kallima kaisus tehtud jalutuskäik õnnistavam kui laitmatu puhtus köögis või andeksandmine päästab suhte ja usalduse kaotusele järgnenud töösuhtega teeb selle suhte hiljem palju tugevamaks. Tihti vajab kolmas variant, see oma suhtumise muutmine kõrvalseisja kainet pilku et näha kõiki võimalikke alternatiive. Kuidas võiks antud olukorras mõelda, et sellest sillutaks tee paremuse poole? Pereteraapia ütleb, et muutus ühes inimeses toob kaasa muutuse kogu süsteemis. See ei ole sugugi harv juhtum, kus muutus ühe inimese sisemaailmas ja suhtumises toob kaasa olukorra muutumise. Näiteks naise üles leidnud enesekindlus aitab tal esile kutsuda oma suhtes seda esimest varianti ehk suhte muutumist. Ja mees keskendubki rohkem nende paarisuhtele. Ühest küljest on just see viimane valik oma suhtumise muutmine kõige raskem kui inimene idee muutust oma mõtlemises ja maailma Times. Ent ometigi just oma mõtlemise muutmine ongi kõigi nende kolme valiku edu alus. Kui see ei oska, siis on abiks psühholoogiline nõustamine. Mõnikord on võimalikud kõik kolm valikut, mõnikord aga ainult üks. Mõnikord tundub, et ükski variant ei sobi. Et ei oska olukorda muuta, ei saa ära minna ega oska oma suhtumist muuta. Enamasti on valik raske. Ent ühe peab valima ka siis, kui esmapilgul tunduvad kõik valikud võimetud. Peab valima. Sest neljas variant on pikaajaline kannatus. Ja kannatus närtsitab, õgib elurõõmu nagu koivillast kampsunit. See on kahjuks nii. Jah, valu tuleb sageli läbi elada ka siis, kui valid mõne kolmest valikust. Ent lootus on, et see on lühiajaline. Ja pikas perspektiivis terendab muutus. Peresaade. Aga kuidas siis neid kolme põhimõtet rakendada antud kuulaja küsimuse kontekstis püüaks kõigepealt mõelda, mida saaks antud olukorras muuta. Ja on ilmne see, et karjäärile orienteeritud partneril jääb suhte jaoks vähem aega. Ilmselt on aeg üheks sisukaks arenguvestluseks, kuhu me elus jõudnud oleme ja kuhu edasi liigume. Oleks minu teha, teeks ma igale paarile vähemalt korra aastas sellise arenguvestluse kohustuslikuks. Kuidas sinul hea kuulaja oma suhtes on? Kas te arutate perioodiliselt, kuidas teil läheb? Kuidas te mõlemad oma suhtes end tunnete ja mida te vajate, et teil oleks parem ja suhe sujuks? Kui pereterapeudid asutaksid oma valimisliidu, siis me võiks võtta oma loosungiks arenguvestlused au sisse. Aga see selleks. Võib-olla sa hea kuulaja mäletab, et ühes eelmises saates rääkisin, et teineteise unistuste austamine. On üks paarisuhte edu võtmetest. Partnerid peaks suutma omavahel arutada, kuidas mõlema soovid, unistused ja nägemused sellest, kuhu suunas nad oma elu tüürivad, nende ellu mahuksid. Mõlemal partneril on õigus oma vajadustele ja unistustele. Ja kui me ei julge oma partnerile avada oma vajadusi ja unistusi ning need enda sisse surume tõusevad me maha surutud või salatud unistused. Mingil teisel hetkel. Algul rahulolematus Ena siis ärritusena ja lõpuks konfliktina. Lühidalt öeldes, kui salgad vajaduse või matad unistuse paneb pähe kannatuse okkalise krooni. Kui me anname endast ja oma unistusest teada aga partner neid ei osta, ei taha neist midagi teada või veel hullem, naeruvääristab meie unistusi ja vajadusi ootavad suhet peagi karid. Iga unistus on omamoodi ilus ja õiglane. Ükski unistus ei ole suhtele halb. On väga okei unistada nii karjäärist kui ka peresuhtest. Ja heas suhtes on partnerid üksteise vajadustest ja unistustest teadlikud ja nad aitavad vastastikku üksteisel oma unistusi ellu viia. Aga siia see koer maetud ongi, mingi suhted on keerulised, vajadused on inimestel ju erinevad. Minu enda seisukoht on, et kui mingis suures küsimuses on koostööd võimatu teha siis on paaril päris raske koos olla. Raske on koos olla paaril, kellest üks tahab elada ainult tööle aga teine unistab rohkest koosolemise ajast. Isegi kui nad kõiges muus sobivad. Aga uurime, äkki mahuvad nende mõlema unistused siiski nende ellu ära ja antud olukorda oleks võimalik muuta, ilma et peaks lahku minema. Sellele partnerile, kes unistab õnnelikust pereelust, võib tunduda partneri pühendumine karjäärile samasuguse truuduse rikkumisena kui mõnel teisel juhul partneri kõrvalsuhe tööle pühendunud inimesel ongi suhe oma tööga. Ta annab tööl oma loovuse energia, aia viljakamad tunnid oma ärkvelolekust jõuab koju sageli väsinuna ja omamoodi tühjana oodates kodust eneselaadimist. Kui kodus on aga partner, kes tõesti rahuldub vaid tööl käia materiaalse panusega, siis on asjad justkui korras. Aga enamasti läheb ikka nii, et sellest materiaalsest panusest rahast On vähe. Igatsus on ka inimliku kontakti järele aja järele tahaks ikka suhelda ka, aga tööl käia on juba terve päeva suhelnud, ta ei jaksa enam. Ta on olnud päev otsa kontaktis erinevate inimestega. Ta tahaks võib-olla nüüd kodus just rahu ja vaikust. Kui selline paar ei otsi koostöö võimalust, kuidas ka suhet väärtusta, partner rahul oleks, võivad nad aja rahulikult lahutusadvokaadi juurde kinni panna. Siit head nahka ei tule. Mida võiks aga sellisel juhul teha, kui tahetakse väärtustada nii karjääri kui suhet? Mark Zuckerberg, keda me teame, kui Facebooki asutajad on teinud näiteks oma naisega leppe, et vähemalt korra nädalas kiita oma naise ja lapse ema välja kohtingule ja veedab naisega 100 minutit nädalas kvaliteetaega. Eelmises saates juba ütlesin, aga mainin veel üks kord, et uuringute järgi pidavad üks keskmine tavaline paar rääkima omavahel 35 minutit nädalas 35 minutit nädalas. Seega härra Zuckerberg tundub küll esmapilgul oma pooleteise tunniga nädalas veetma naise seltsis vähe aega, aga ta ületab kolmekordselt harju keskmist kõneaega. Tulles Zuckerbergi juurest aga meie kirjasaatja mehe juurde, ehk on mehel võimalik siiski korraldada hea tahtmise juures oma ajabilanss kuidagi nii et sinna mahuka paarisuhe siin lauses on sees juba sellise kokkuleppe võti. Hea tahtmine. Olen siin saatesarjas juba mitu korda korranud, suhtes peavad olema mõlema partneri vajadused tähtsad. Kui seda tahtmist naise vajadusi austada mehe poolt pole, siis ma tahaks tal küsida, mida ta tegelikult vajab, kas suhet või teenust teenust, et lapsed oleksid kasvatatud teenused, maja oleks hoitud, särgid pestud teenust, et õhtul saaks süüa ja siis mõni õhtu tahaks ka seksuaalteenust rõõmsameelselt ja sensuaalset naiselt. Aga suhe pole ju see koht, kus saab ainult võtta. Suhe on koht, kus toimub vastastikune panustamine, jagamine, hoolimine ja toetamine. Ja mulle tundub, et meie kirja saatjale pole mehe ainult materiaalne panus piisav ehkki mehele võib tunduda, et ta ju panustab materiaalselt. Naise hing on ju näljas, tema vajadused on rahuldamata ja selge see, et tuju niimoodi tujutuseks kisub. Minu arvates on tühi sõnakõlks öelda, et keegi on mulle kallis ja tähtis aga talle aega ja energiat üldse mitte pühendada. Sama tühi on väide, et ma tahan olla heas vormis, aga trenni teha ei viitsi ja oma toitumisele tähelepanu ei pööra. Ega uut keelt ka selgeks ei õpi, kui sellele aega ja energiat mitte pühendada. Kui väidad, et miski või keegi on sulle oluline siis aja ja energia leidmine sellele inimesele või projektile on su väite tõestus. Muidu on see lihtsalt ja labaselt enesepettus. Kuid Zuckerbergi mahus aja leidmine pole võimalik siis leida kasvõi üle päeva 10 minutit. Ma arvutasin välja, et see on 0,7 protsenti ööpäevast ja 0,1 protsenti nädala minutitest. Ei tohiks just ülemäära kontimurdev aja maht olla. See võiks olla aeg, et oma partnerit kuulata, kuidas tal läheb? Mis toimub tema maailmas ja kuidas teda ümbritsev mõjutab tema sisemaailma. See võiks olla miinimumaja, paigutas oma suhtesse. Ma mõtlen siin muidugi kvaliteetaega, kus ollakse omavahel tõesti kontaktis mitte lihtsalt köögilaua taga veedetud aega, kus kumbki sööb ema ette või diivanil istutud aega, kus kumbki silitab näpuga oma nutitelefoni ekraani või vaatab telekat. Isegi nii pisike aja paigutus võimaldab emotsionaalsel sidemeid kasvada. Vähem kui 0,1 protsenti ajast investeerida. Tundub absurdne. Kui mees panustaks nii vähe aega tööle, siis ootaks teda ees ilmselge pankrot. Praegu aga ohustabki teda pankrot suhtes. Kui ta tahab pankroti ära hoida, siis ta peab olukorda muutma. Selles arenguvestlused võib selguda, et mees oma arvates panustabki nende pereellu maksimaalselt võimaldab sellist elustandardit, nagu tema naine ootab või ta ise arvab, et ta naine ootab. Kindlasti on mehi või ka naisi, kes teevad karjääri karjääri pärast kes on pühendanud oma elutööle. Töö ongi eesmärk, aga leidub ka päris palju partnereid, eriti paraku just mehi, kes usuvad, et nad on parimad partnerid ja isad. Kui nad panustavad ennekõike pere materiaalse heaolu. Kui nüüd naine näeb, et mees pole valmis enda suhtesse panustamist muutma siis võib ta kaaluda teise variandi rakendamist ehk oma suhtumise muutmist. Loobuda lootmast, et mees on talle nii emotsionaalselt kohal ja rahuldada mehe materiaalse panusega. Vaadata tõepoolest majaabiline, nii et naine ei tunneks, et ta on kodutöödes üksi ja et tal on abiline laste eest hoolitsemisel. Enda suhtumise muutmine eeldab aga seda, et ta pakub neid emotsionaalseid asju ja hetki, mida ta paarisuhtest vajab ja loodab sealt paarisuhtest saada endale hoopis ise. Et ta õpib rahuldust tundma lastega ise tegelemisest ja loob ise endale rahuldustpakkuva elu sõprade ja kolleegidega. Siin on võtmesõna ilmselt, et niipea, kui see naine tunneb end ohvrina kukub see suhtumise muutmise plaan kokku. Kui aga naine ei tunne end enam ohvrina ja keskendub sellele, mis tal on ja ei Jagoniseeri selle üle, mida tal pole. On võimalus, et naine saab sellega hakkama. See on sageli koht, kus inimene õpib hakkama saama ilma partneri emotsionaalse toeta. Aga see on sageli ka see koht, kus pinnas kõrvalsuhte seemne idanemis, eks on väga soodsalt kobestatud. Paljud kõrvalsuhted saavad alguse just selles faasis, kus emotsionaalne side millegipärast katkeb. Kui naine aga tunneb, et ta ei suuda ka oma suhtumist muutma et ta näeb siiski rohkem seda, mida tal pole ega oska rõõmustada selle üle, mida see olukord talle pakub siis polegi muud varianti kui suhtest lahkuda. Mõnikord on inimeste elustiilid ja väärtushinnangud tõesti nii erinevad, et ongi mõistlikum lahku minna, mitte teineteiselt lõpmatuseni loota, et teine muutub. Ja selles lootusetus lootmises kaotada oma elujõud ja rõõmsameelsus. Ükski suhe ei peaks inimest viima sellisesse meeleheiteseisundisse, kus ta kaotab oma rõõmsa meele. Seevastu Suur nii, et endas Kaletseeniaseerimis järel Siin ja laadne, et teist maadirinud siin Rapla ei olnud. Sind oli suur, kuid täis siin. Oled luule, eranseid ei karedad, tule ta ise, tuisk, soe süda on mineminen. Saanes tegid haigeks, leiad oma treeningonu, need, see, see, see. Peresaade rääkisin oma eelmistes saadetes palju tülitsemisest. Kõik paarid jõuavad lahkarvamus Steni ja enamik paaride lülitseb. Ja see on loomulik. Tülid ei ole suhtele ohtlikud. Ohtlikuks võib saada see, mis juhtub pärast tüli. Suhe lõpeb enamasti mitte tülitsemise vaid hoopis vastastikuse kiindumuse, emotsionaalse sideme ja huvi kadumise pärast. Tülide järgne pikaajalisest solvumises. Andestamatuses ja leppimatuses vindumine närib suhet kui näiteks rooste metalli. Üks olulisematest asjadest suhtes on lepituskatsed räägimegi täna natuke leppimisest. Ka pisike asi võib mõnikord hõõruda kehaverele. Näiteks paar liivatera soki sees võib mõningase käimise tagajärjel tekitada jalale valusa villi tülija nagu liivatera. Kui seda mitte minema pühkida. Kõik too liivaterale sarnaselt nühkida hingeverele. Nagu ütlesin, kõikidel paaridel on lahkarvamused ja enamik neist tülitsed sugugi, aga mitte kõik ei kasuta lepituskatseid. Peatume siis sellel pikemalt, sest lepituskatsete efektiivsusest sõltub, kas suhe taastub endisele emotsionaalselt heale tasemele või hakkab allakäigu spiraali mööda vaikselt tasahilju vastastikust usaldust kaotama. Ja paar võõrandub. Ilmselt teame kõik kedagi, kes ütleks, et kui neil on tüli siis nad ei räägi sellest pärast aja jooksul tüli ununeb ja elu läheb edasi. Küsimus on nüüd, kuidas. Kui paar või üks paarilistest võtab ette lepituskatse, siis emotsionaalne side tõepoolest taastub. Ja mõnikord justkui lepitakse ära, ehk siis nõustutakse, et ärme enam musita ja elame üle. Aga olukorda selgeks ei klaarita ega asja ära ei lahendata. Ja okas jääb hinge või liivatera kinga sisse. Millised need lepituskatsed siis on? Eks nad ole erinevad igal inimesel. Üks palub lihtsalt vabandust ja ütlebki, et lepime ära, ärme tülitsenam vahetame kas või teemat. Teine nõustub partneriga, ma nõustun, et sul võib õigus olla või sul võib ka õigus olla, kui asjapartneri mätta otsast vaadata. Mööngem, see on tohutu oskus oma mätta alt alla tulla ja proovida teise mätta alt elule vaadata. Kolmas peatab tüli ratta küsimusega. Oota, selgita rohkem oma seisukohta ja küsib samas ka selgita, kuidas sa minust aru said? Neljas lahendab pinge sellega, et viskab natuke nalja. Aga siinkohal peaks kindlasti hoiatama, et kui nali on alandav, kriitiline või halvustav, siis lisab nali vaid õli tulle. Viies kallistab lepituseks. Kuues annab lubaduse, et on järgmine kord hoolsam, tähelepanelikum või mõistvam. Kui ta näiteks, kas hilines? Unustas midagi, jättis midagi tegemata. Seitsmes võtab vastutuse oma panuse eest mille ta tülli kandis ja palub sellest vabandust, et anna andeks. Ma tõesti ei mõelnud selle peale, kuidas selline väljaütlemine, nagu ma just praegu tegin, sulle mõjub. Kaheksas toob lilli. See kaheksas on muidugi meessoost, sest meestele lillede kinkimine need teadupärast küll ühtegi tüli veel pole lõpetanud. Üheksas uurib partneril seda, mida too vajab, et maha rahuneda, leppida ja edasi minna. Ehk siis see juba saatest saatesse korduv lause, mida sa vajad, kallis, et sa rahuneksid. 10. paar vahetab teemat, et ajud saaksid maha rahuneda. Nad oskavad teha kokkulepped. Pöördume selle küsimuse juurde tagasi, mis meid omavahel tülli ajas, kui oleme maha rahunenud. Lepituskatse on seda efektiivsem, mida varem see välja käiakse. Lepituskatsed alandavad mõlema partneri stressi ja leevendanud suhtes kerkinud pinget. Paarilised, kes usuvad seda, et nad on koos heas ja halvas tervises ja haiguses rikkuses ja vaesuses teevad palju meelsamini leppimis katseid kui need, kes ei usalda teineteist. Kõrge usaldusega paarid teevad sel hetkel, kui üks näeb, et teine on plahvatuse äärel ja tema stress on laes tavaliselt mingigi katse oma suhet päästa. Isegi kui nad või vähemalt üks kahest, kes ei ole nii endast väljas, ei mõtle sel hetkel välja midagi konstruktiivset suudavad nad olukorda vähemalt nii palju juhtida, et nad ei tee midagi väga destruktiivset, see tähendab ei kasuta vägivalda või ei purusta seda suhet. Tülitsemise ajal käivitub inimese sees fenomen, mida psühholoogid kutsuvad emotsionaalseks üle ujutuseks. Pulss on kiire, süda lööb. See emotsionaalne üleujutus teeb ratsionaalse mõtlemise keeruliseks. Et mitte öelda võimatuks, tahaks kas rünnata või põgeneda või siis vähemalt surnudki teeselda. Huumorimeel hajub ja ühes huumorimeelega haihtub ka võime partnerid kuulata tema emotsioone mõista ja probleeme konstruktiivselt lahendada. Meie kehalised reaktsioonid on ühe korraliku tüli hetkel umbes samad kui ürginimesel mõõkhambulised tiigrid kohates. Ja sügav instinktiivne tunnetus meie sees reageerib ürginimese käitumisega ega saa aru, et meie ees on tegelikult meie partner, kes meile oma vaatenurka tutvustab vaid meile tundub, et see on see mõõkhambuline tiiger. Kahjuks sellel üleujutuse hetkel pole inimesed eriti võimelised vastu võtma oma partneri lepituskatset. Nad pole mõnikord isegi võimelised märkamagi, et partner püüab leppida või olukorda maha rahustada. Kui partnerid ei oska end häälestada üksteise lainepikkusele. Kui nad ei suuda mõista, mis teise sees parasjagu toimub. Ja kui neil on sel hetkel ka ükskõik, mis partneri sees toimub siis kipuvad sellised inimesed käituma väga destruktiivset. Halval juhul lähevad käiku rusikad. Aga eks me ju kõik teame, et sõna võib-olla saablist teravam ja lausega saab lajatada kõvemini kui mistahes löögiriistaga. Tõsi on ka see, et isegi kui me pole üleujutatud oma emotsioonidest mõnikord on nii keeruline vastu võtta oma partneri lepituseks mõeldud liigutust. No ei saa vastu võtta näiteks partneri kallistust käsi lihtsalt ei tõuse. Sest süda on meil sel hetkel lukus. Kallistades avame ju südame. Minul endal on küll mõnikord nii, et ei jaksa vastu võtta partneri kallistust. Kui süda on meil parasjagu kinni ja käed siis ei tõuse. Pereterapeudid pole selgeltnägijad, aga just selle pealt, kas, kuidas ja milliseid leppimis katseid partnerid teevad pärast tülitsemist. Ning kas ja kuidas neid leppimis katseid vastu võetakse saame me ennustada paari tulevikku kokku või lahku. Kui need lepituskatsed nurjuvad või neid ei üritagi teha. Kui suhtes vohavad need suhtemustrid, millest oma eelmises monosaates rääkisin, ehk et partnerite suhtluses annavad tooni järsud peale hüppamised, järsud algused kriitika ja põlgus. Kui nad on pidevalt kaitseseisundis ega ole avatud, lahked, sõbralikud, ja kui tüli lõpeb üksteise pikaajalise ignoreerimisega, siis terapeudid ei vaja kristallkuuli kohvipaksu ega taro kaarte, et ennustada selle suhte madalrõhkkonda. Kuidas sinul hea kuulaja oma suhtes lepituskatsetega lood on? Kas te võtate leppimiseks midagi ette? Mida? Millised on sinupoolsed lepituskäitumised? Aga sinu partneril? Kas sa saadad välja selgeid signaale, mida vajad, et tüli lõpeks? Kumb teist esimesena leppima tuleb? Miks see nii on kujunenud? Peresaade. Inimeste suhtlemislaadi saab üldiselt kirjeldada kolmel moel. Sõbralik, teiseks, neutraalne ja kolmandaks ebasõbralik või lausa vastik. Milline suhtlemislaad sind iseloomustab, kui sa oled tavaseisundis? Milliste inimestega oled pigem sõbralik millistega neutraalne. Kes meist ei oskaks olla sõbraliku elu, on lill. Hoopis huvitavamaks muutub aga küsimus, milline on sulle omane suhtluslaad. Kui oled oma partneriga erineval arvamusel. Kas sa suudad jääda kenakese sõbralikuks muutud neutraalseks, viisakaks, või lähed vastikuks ja ründavaks. Ja milline on sinu partneri stiil? Uuringud näitavad, et õnnelikud paarid, kes on 40.-te keskpaigast kuni 60 aastased suudavad umbes 65 protsenti ajast, mil nad tülitsevad, jääda neutraalses meeleollu. 10 aastat hiljem suutsid nad neutraalsesse meeleollu jääda juba 70-l protsendil oma tülidest. Nad ei lähe ülemäära emotsionaalseks. Nii et vananedes inimesed vist midagi siiski õpivad. Nooremana kipume olema rohkem emotsionaalsed ja reaktiivsed. Mida siit õnnelikelt paaridelt siis õppida? Ei pea alati olema kena, aga neutraalne, roheliseks jäämine, mitte süttimine, päästab suhted. Õnnetud paarid seevastu räägivad, et neutraalsusest on nad sama kaugel kui maa Mercuryst. Nad süttivad nagu kuivad õle Kubud ja vuhh, leek lahvatab. Mitte et nendele paaridele meeldiks, et nad vastikuks muutuvad. Oh ei, eiei, nad kannatavad selle all väga, aga nad ei oska sellest välja tulla. Ja sel hetkel, kui nad on emotsionaalselt üle ujutatud, ei võta nad ette ka lepituskatseid. Vähemalt üks partner on oma emotsioonist nii üle ujutatud. Adrenaliin teeb kehas möllu ja külvab hävingut nagu orkaan Irma mõne kuuest Ameerikas. Teine asi, mis päästab suhted, on inimese võime maha rahustada. Et suhtuda oma partnerisse ja tema erinevasse nägemusse sooja südame ja selge peaga. Vastupidine variant, kui oled oma kõrgenenud vererõhu ja 100-le läheneva pulsisagedusega oma pea soojaks kütnud ja süda on selle arvelt jahenenud. Pole Ei leppimiseks ega koostöö ja kompromissiotsinguteks parim platvorm. Sellest, kuidas ennast maha rahustada ja milliseid tehnikaid kasutada. Teen kunagi hiljem talvel ühe, terve saate. Luban seda. Aitäh teile, head vikerraadio, peresaate kuulajad. Loodan, et leidsite tänasest saatest oma suhte üle mõtisklemiseks. Mõne impulsi. Järgmises saates ongi jälle saatekülalise kord. Külla tuleb psühhoterapeut ja koolitaja, psühhodraama koolkonna esindaja Andres Sild. Juttu tuleb sellest, kuidas ja miks peaks omandama praktilisi suhteoskusi. Uurime Andrese abil, kuidas luua tähendusrikkaid suhteid ja kuidas elada oma suhtes tähendusrikast ja sisukat elu. Mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul. Meile võib kirjutada aadressil peresaade ät r poee. Kirjutage ikka nii, tore on teie kirju saada. Ja loomulikult saab meid järelkuulata endale sobival ajal vikerraadio kodulehelt. Kohtumiseni järgmisel neljapäeval õhtul kell üheksa. Seniks aga soovin teile kõike head, hoolige üksteisest ja iseendast.