Tere, hea kuulaja, sa kuulad vikerraadio, saatesarja peresaade, kus luubi all on suhted. Mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul. Tänast saadet olen ise väga pikalt oodanud. Meie tänane teema on meel ja meie võimekus oma meelt suunata. Paljud meist kurdavad, et ma ei saa sinna midagi parata. Mõtted ise lähevad mingi teema juurde, püsivad seal, tekitavad muret, ärevust ja pinget ning ajavad mind hulluks. Kuidas me meel toimib? Kas meelt on võimalik taltsutada, endale allutada? Kas saab nii olla, et me oleme oma mõtete peremehed, et me saame valida oma mõtteid ja neid suunata? Või on tõene hoopis see, et mõtted valitsevad meid ja me tõepoolest ei saa sinna midagi parata? Uuema aja uuringud ja iidsed idamaised tarkused väidavad, et meel on kontrollitav. Inimene on loodud nii võimsaks ja vägevaks, et tema võimuses on kontrollida oma meelt. Et see käib sedapidi, et inimene on oma mõtete peremees, mitte oma mõtete ori. Vähemasti mingi osa ajast, kui kogu aeg ei jaksa. Kuidas mõned inimesed seda saavutavad? Etteruttavalt võin öelda, et neil inimestel pole mingeid erilisi supervõimeid nad on lihtsalt meeleteadlikud. Õigem oleks vast ka öelda, et nad püüavad areneda selles suunas, et saada aina rohkem ja rohkem teadlikuks oma meelest ja selles toimuvast. Ükskõik millest pikaajalises teraapias suhete valdkonnast ka rääkida siis mingi kaarega jõuan sageli välja selleni, kui oluline on tunda oma meelt ja emotsioone ning õppida mitte kohe kõigile välistele stiimuli telereageerima vaid lahkelt ja sõbralikult vaadelda oma meeletegevust. Olen seda mulle nii põnevat teemat kutsunud avamaa kliinilise psühholoogi Anni Kuusiku. Minu enda tee meele teadlikkuseni algas just anni juhendamisel. Minu jaoks on Anni lahkuse ja enesesõbralikkuse kehastus enda suhtes ja teiste suhtes ka. See tunne on maailmas üpris harv, kui tunned, et inimene kellele jagad enda sees toimuvat. On see suhtes hästi hoidev, hell kohal. Nii tahakski end aina rohkem ja rohkem avada. Anniga koos olles sai minu hind pai. Seepärast on mul nii hea meel, et Anni oli nõus pere saatesse tulema. Tere, Anni. Tere Katrin saali, see läks kohe nii hinge, praegu siin sinu neid mõtteid ja kogemusi, mis sa jagasid. Ja see näitab veel, kui, kui võimas on tegelikult see südamete omavaheline suhtlemine. See, kuidas meie süda, mitte see südameis verd pumpab, see südamise elab kaasa, mis tajub, teist saab liigutatud selle poolt, mida teine tunneb või ütleb. Ja huvitav, et sa alustasid just selles järjekorras kõigepealt rääkisid meelest, siis rääkisid enesesõbralikkusest. Kui rääkida nüüd, mis, mis asi see meeleteadlikkus siis on või miks seda üldse tarvis on ja ja miks seda üldse treenima peab? Siis kui hakata lähemalt uurima, mis inimese meeles toimub, kus on tema tähelepanu mis on tema teadvuses, millele ma pühendan oma uudishimu, kus ma viibin, oma tähelepanuga? Öeldakse, et me tähelepanu uitab mõtetes üsna sageli. Öeldakse, et umbes 50000 erinevat mõtet käib peast läbi päevas päevas just nimelt. Ja enamik neist on sellised korduvad teemad. Et võiks öelda, et üks ja sama plaat mängib kogu aeg aastast aastasse, mitte ainult hooajast hooaega. Ja see oleks ka võib-olla veel täitsa okei. Aga suure osa ajast tähelepanu uitab isetahtsi ja suure osa ajast ma isegi ei mäleta, ega ei tea, mis need mõtted täpselt olid. Et kuidas me oleme neid mõtteid kasutanud tegelikult hästi suur ressurss 50000 mõtet, et see võiks olla see, et mul on mingi probleem, mis vajab lahendust või mingi olukord, mis vajab reageerimist. Ma olen olukord ja siis see mõte, protsess aitab mul jõuda tulemuseni. Aga see tähendab, eks ole, seda, et mõtted liiguvad omatahtsi ja sageli on nad automaatselt, me ei tea, mis meie mõttes toimub, see tähendab see, et sul on nagu probleemi asu, mõte käib nagu selle asja ümber ja läheb veel kaugel ära lahenduseni tegelikult ei jõua. Hästi kurnav. Kaks asja, mul tuli sinu mõttearendused sellega seoses meelde, et üks on tõesti see, et et see mõtisklen ei ole selline sihilik tahtlik ja jõua alati tulemuseni. Et kui rääkida mõtet uitamisest, siis siin ei pea me silmas mitte seda, et see mõtisklen, mida ma teadlikult võtan, ette asu, mõtleme, analüüsin. Või ma isegi teadlikult lasen oma mõtte vabaks ja fantaseerin, see on ka teadlik fantaseerimine, aga just sedalaadi mõtisklemist, mis toimub isetahtsi. Ja seda võiks võrrelda veidi, et meile on antud looduse poolt kaaslase võime planeerida, unistada, fantaseerida. Ja Sven, kui võrrelda näiteks autoga, see on justkui nagu võime siis vajutada gaasi ja mootor hakkab tööle ja veab meie auto edasi. Ja selline mõtete uitama iseenesest on siis nagu gaasi vajutama need käiku jõle sees. Ja see, mis sa ütlesid, kurnav, kahe aspekti kaudu. See seostub mulle, et üks, miks see tähelepanu uitamine on kurnav on see, et sageli tähelepanu läheb sinna-tänna ja meie aju töötab aktiivselt sellel ajal mõtete uitamine ei ole puhkeseisund. Kui vaadata sellises masinas, mis suudab aju aktiivsust mõõta. Seda, mis ajus toimub, sel hetkel, kui mõte uitab, siis möll käib. Teine asi, miks tähelepanu huvitamine võid kurnav olla, on see et meie mõtted uitavad sageli sellistel teemadel, mis tekitavad ebamugavust, need on lahendamata asjad. Minevikust peegeldavad meid ikka jälle, kutsuvad üle mõtlema. Hämmastav on ka see, et meie aju või meie psüühika meie inimloomus on üles ehitatud selliselt, et me kipume pöörama rohkem tähelepanu negatiivsele kui positiivsele. Et kui eilses päevas oli hunnik sündmusi. Paljud neist olid positiivsed, paljud neist olid nii neutraalsed, et ma isegi ei mäleta neid. Aga mõni neist sündmustest isegi üks oli negatiivne. Siis kui me saame mõne päeva pärast oma hea tuttava või sõbrannaga kokku, millest me räägime. Me räägime oma sõbrale ikkagi sellest, et vaat, kus tookord seal poes müüa kuidas ta niimoodi käitus või kuidas mu tööandja niimoodi on käitunud või minu kolleeg või pereliige. Tundub, mõnikord on ju, et see negatiivne jääks nagu sõnaga takjapaberisse kinni. Samas kui te hea ja neutraalne libiseb nagu mööda deklareid maha niimoodi sujuvalt saab iseenesestmõistetavaks. Ja täpselt nii, et see on see, mida meie meel teeb. Ta tahab justkui natukene olla minevikus, tegeleda minevikuasjadega ja väga sageli, ta tahab olla tulevikus ja tegeleda tulevikuasjadega hirmudega mingi ärevusega, mis seal on planeerimisega, taha nagu hästi püsida paigal siin ja praegu. Et need sõnad ju ka, mida kasutatakse selle meeleteadlikkuse juures ongi just kohalolek, meelerahu, virgust, teadlikkus, ärksus siin ja praegu olemine, et see siin ja praegu olemine on nii raske kuidagi. Ja ma mäletan, kui me sinuga kaks aastat tagasi tuttavaks saime, siis see metafoor, mida sa kasutasid, on see, et nagu mõte tuleb ja ta nagu sikutab sind ja ütleb, et mõtle mind ja tõmbab sind ära. Tänasest. Hetkest just mõtted on tõesti kuidagi väga ahvatlevad kaaslased. Ja mis on huvitav, et meie reaktsioon mõtetele kipub olema sisseharjunud reaktsioon kipub olema siis kaks varianti, kas ma püüan mõttest vabaneda? Ma ei taha seda mõtet mõelda, oh mis ma mõtlen, nii rumalat mõtet oiguma sellist mõtet mõtle, mis sa siis minu kohta tähendab. Püüan sellest igal juhul vabanedes tõrjuda. Või teine variant, mulle tundub väga mõistlik selle mõttega kaasa minna. Et kas ma võitlen nendega või lähen kaasa. Ja kui mõelda tõesti selle mõtte peale näiteks nagu bussi peale, siis bussijaamas meil on tegelikult ju veel kolmas variant, mida me väga sageli valima. Näiteks Tallinnas, kus on palju erinevaid bussiliine. Seisan bussijaamas, ei ole ainult kaks varianti, et kas ma hakkan bussijuhiga võitlema või ma lähen temaga kaasa. Kolmas variant on, eks ole, lihtsalt buss sõitis ette, see ei ole minu liin. Ma ei tee mitte midagi, lasen tal olla, lasen tal minna. Ehk sihilikult. Ma lihtsalt teadvustan, seda. Ei tee, mitte midagi ei reageeri. Ja mõtetega saab teha samamoodi. Kui ta ilmub, siis küsimus on selles suhtes, kuidas temaga olen. Kas ma asun temaga kuidagi kohvitama, teed jooma, võima, lihtsalt lasen tal olla. Nihutan oma tähelepanu sinna, kuhu ma tahan, et oleks lihtne öelda. Inimesed ütlevad, aga ma ei saa sinna midagi parata, näed, see mõte tuli ja valdas mind täielikult kasutades maja metafoori, justkui mina olen maja ja mõte tuleb, lööb jalaga ukse lahti, ütleb, et mõtle mind, siin ma nüüd olen. Ja ära ei lähe. Mul justkui väga paljud inimesed ütlevad, et mul ei ole mingit valikutesse mõtet, lihtsalt tule, tema ei saa sinna midagi parata. Kuidas siis saab parata? Tegelikkuses ju valik on, et kui ma ikkagi kõnnin tänaval ja olen mõtetes ja keegi mind müksab või ma kuulen mingit väga teravat häält siis mu tähelepanu nihkub sinna. Nii et tegelikult meie tähelepanu on alati võimeline vabanema või laskma lahti ennast kuskilt mõtetest. Pigem võib-olla, mis seda Sappoteerib, seda vabadust on mingi hoiak või uskumus oma mõtete kohta mõttemõtetest. Et ma ei saa seda mõtisklemist lõpetada. Või et kui ma lõpetan, siis äkki ikka midagi halba juhtub sellest või äkki ma ikka pean seda mõtlema. Äkki sellest mõtisklemisest on midagi kasu? See on nagu muskel tähelepanu, eks ole, et tema liigutamine nõuab treenimist ja ja aju ei ole mitte lihaskude, eks ole, vaid seal on ajurakud, aga võrdlus sobib hästi, sest uuringud näitavad, et tegelikult juba mõne nädala jooksul need piirkonnad ajus mis meie tähele pole, aitavad nihutada. Seal hakkab toimuma muutus, kui hakkame harjutusi tegema meeleteadlikkuse harjutusi. Ja sinna tekib närvirakke juurde ja nende omavahelised seosed hakkavad siis tugevduma. Ja see näitab, et me justkui nii-öelda treenime seda musklit. Minu arust on tore võrdlus, nagu võrrelda ida- ja läänepraktikaid, siis. Idamaades tihti ju inimene uurib iseennast, et uurija on ka uuritav läänemaailmapsühholoogia on ju kogu aeg mõelnud, et kui me tahame midagi rohkem teada saada, uurime teisi inimesi. Loodetavasti valim on võrdlemisi suur, et kui me teisi inimesi, palju uurimusi, me saame, midagi teada ei oska, see meeleteadlikkus ju liigub rohkem sinna ida poole, mis ütleb, et kõigepealt uurise ennast. Et eraldan nagu iseendasse, uurija osa, mis hakkab iseennast uurima, et see on ju see, eks ole, millest sa räägid, et et me peame eraldama endast mingisugune osa hakkama kõigepealt üldse teadvustama seda, et ahaa, millised protsessid peas toimivad mingis mõttes igasugune psühhoteraapia või nõustamine seda tähendabki, eks ole, et et see on, see ei ole koht, kuhu sa tuled nõu saama, vaid pigem see on see koht, kuhu sa tuled uurima kellegi teise abil seda, mismoodi sa mõtled ja et kas on olemas alternatiivseid mõttemooduseid. Et minu jaoks kunagi aegade eest oli väga põnev avastus see, et mul kuidagi selline tunne, varemeid, meditatsioon, see tähendab midagi sellist, kus mu pea on täiesti tühi. Ja sellel hetkel, kui ma ühtäkki sain aru, et meditatsioon ei tähenda seda, et ma pean suutma hoida oma pea tühi vaid meditatsioon, on see, et ma hakkan uurima iseennast ennast kõrvalt jälgima, mis toimub minu meeles. Testis on kusagilt tulnud müüt, võiks öelda mis osutab võib-olla mingitele hetkedele, kus nende meeleteadlikkuse praktikate sees mõtete voog hakkab aeglustuma ja meil võib-olla tekib mõnikord mõtete vabu hetki, selliseid vaikuse või pause. Aga see ei ole nende praktikate. Selline, kuidas ma ütlen nagu põhieesmärk, sest järgmisel hetkel mõtled jälle kohal. Vaid küsimus on just nimelt selles, et ma korraga avastan, et ma saan olla oma mõtet voo, vaatleja või nii-öelda saan astuda sealt mõtete voo jõest välja ja korraks olla kaldal ja vaadelda ja mitte ainult mõtteid, vaid nendel samadel kursustel, kus sina käisid, me alustame tegelikult ju kehaaistingute ja muude tajukogemuste vaatlemisest, maitsed, lõhnad, helid, pinge, soojus, jahedus kehas. Tegelikkuses ma saan vaadelda oma keha, aistinguid, ma saan vaadeldava mõttena vaadelda oma emotsioone kujutluspilte. Ja ma saan olla ka teadlik oma teadlikkusest. Sellest võiks öelda muutumatu, sest või, või see see puhas teadlikkus, mida ongi raske sõnastada, mille kohta mõned ütlevad, et see on selline vaikus või ruum või avarus. Aga sõna meditatsioon algselt tähendab ka enda sisse vaatamist kogemuse poole pöördumist. Nii et küsimus on jällegi selles, et ma avastan, et mis iganes ma kogen, ma võin valida selle suhtes, olla uudishimulik, Ma võin pöörduda selle poole. Ja alles siis ma saan otsustada, mis on kõige arukam järgmine käik, järgmine samm, järgmine tegevus. Sest meie keha ja meie aju on harjunud reageerima ebamugavusele, vastumeelsusega, neutraalsele sihukse igavuse või uudishimu kadumisega. Ja kui midagi on positiivsed, siis me tahame selle külge klammerduda. Aga kuna positiivsed hetked on kaduvad, nad on ja siis neil jälle ei ole siis kui midagi positiivset kaob ja me oleme sellesse kiindunud. Me oleme selle külge klammerdunud siis me hakkame kannatama ja mitte enam sellepärast, et meil oleks halb olla, vaid lihtsalt seda positiivset kogemust enam ei ole. Ja olukord võib olla täiesti OK või neutraalne, näiteks on leitud, et inimesed, kes võidavad loteriiga selle loteriivõiduga kaasnev mõju, on lühiajaline. Mõne aja pärast Nad tegelikult tunnevad ennast täpselt samamoodi, nii nagu enne loteriivõitu. Ja samamoodi negatiivsete sündmustega. Inimesed, kes näiteks elavad üle mingisuguse õnnetuse, et siin võib tuua näite noorest sportlasest, kes on hüppemäel või mäesuusatamises vigursuusatamises lumelaua sõitmises saanud vigastuse jäänud halvatuks siis tegelikult aasta pärast, kahe pärast. Ta ütleb, et mul on kohanenud, mu elukvaliteet on samasugune, ma olen samamoodi rõõmus. Loomulikult võib sellesse sündmusesse kinni jääda ja see on raske sündmus oma elusat seda enda jaoks mõtestada ja kohaneda. Ja just nimelt kohanemine on see küsimus, et Darwinile viidatakse sageli kui evolutsiooniteooriale leiutajale, lavastajale välja pakkujale siis kui vaadata täpselt, mida Darwin ütleb, mitte see tugevad jäävad ellu vaid need, kes kohanevad olukorraga kõige paremini, jäävad ellu. Ja selleks, et kohaneda, mis ongi ju arukas tegevus. Kui ma ei saa midagi muuta, siis ma pean õppima sellega olema esimene Salmon, selle poole pöördumine, lugupidamise, heas rublikkuse avatusega. Ja see on miski, mida sa treenida, nii et need meeleteadlikkuse harjutused ei ole ainult tähelepanuharjutused vaid need on ka suhtumise treenimise harjutused. Et ma valin teadlikult suhtuda asjadesse, mida ma nagunii ei saa muuta avatult ja mõnikord niimoodi asjale lähenedes, me hakkame nägema seda uuel viisil. Märkama mingeid detaile, mida me varem ei ole märganud. Ja sellest hoopis tõuseb mingisugune uus lahendus, mingisugune uus mõte või võima korraga lihtsalt avastan, et ma saangi sellega olla. Ka niimoodi saab elada. Ja see oli miski, mida ma avastasin, töötades taastusravi kliinikus Ida-Tallinna keskhaiglasse, et inimesed, kes tulid operatsioonidelt või kellel oli krooniline valu siis, kui nad hakkasid pöörduma oma valu poole heasoovlikult, näiteks kui põlves oli valu, need hellusega pöördusid oma põlve ja valu poole siis tegelikkuses nende enda kannatus vähenes, sellest, nad ei olnud enam ohvrid, vaid need olid pigem oma valu suhtes sellised lohutajad või kaitsed või toetajad. Ja teiseks, mõne mõnikord, kas see valuaisting ise vähenes, sest täna on leitud, et see mis kehas hakkab toimuma, siis, kui me keha rahuneb. Kui ta tunneb ennast turvaliselt, kui ta tajub, et ta on ümbritsetud sellise heasoovlikkus sõbralikkuse ja kaitstusega. Need ained, mis kehas vallanduvad, üks neist on oksütotsiini võib mõjuda ka valuvaigistav alt. Ja on näiteid sellest, kuidas pikka aega mediteerinud mungad suudavad oma valukogemust vähendada 90 protsendi ulatuses. Et eriti just ärevatele ja kurvameelsetele inimestele ma arvan, on see nagu hästi oluline teave sellest, et kuidas õppida vaatama seda, mis su meeles toimub. Millal me võiksime just tean, et kuulajate seas on palju ärevaid, palju kurvameelsed inimesed, neid küsimusi on tulnud kuule küsimustena nii palju ja ma ei ole neile siiamaani vastanud, et millised võiksid olla need praktilised sammud. Mida teha oma mõtete vooga, kui, kui sul on näiteks hirm, et su lähedane inimene sõidab autoga punktist A punkti B ja selle asemel, et soovida talle turvalist teed oma mõttes silme ette. See inimene manab kõige hullemaid katastroofiolukordi. Lennuk kukub alla ja rong sõidab rööbastelt maha ja laev läheb põhja ja auto sõidab tingimata teelt välja. Mida nad võiksid selle asemel teha? Selle asemel, et nende mõtetega kaasa minna nende rongide bussidega võiks kõigepealt lihtsalt astuda sealt bussilti rongilt maha ja vaadata seda rongi ja bussi ehk siis vaadata neid mõtteid. Lihtsalt kui mõtteid. Et ahaa, et näe, minus on selline Muretsemine on kohal, katastroofi mõtted on kohal, mingid kujutluspildid on kohal, mingisugune õudusfilm jookseb mul siin peas. Kui ma suudan. Sellel hetkel, kui ma neid mõtteid mõtlen, taibata ka need on minu mõtted. Ja täna on nad sellised. Ja Madun, et see, kui mingi mõte mulle pähe hüppab, ei tähenda, et see ilmtingimata on tõsi. See võib mõnikord olla tõsi. Aga see ei pruugi olla tõsi. Et mõte on lihtsalt üks vaimne sündmus minu peas minu ajus mingisugune aktiivsus. Huvitav on see, et kui ma olen inimestelt, kes minu juurde tulevad, küsinud, et kas see sellist mõtet ka usud, kuis hüppab pähe. Äkki ma muutun viie minuti pärast banaaniks siis enamasti inimeste siukest tobedat mõtet usuks. Ja samal ajal küsisid, kuidas me saaks nendest mõtetest lahti, nagu sa just kirjeldasid. Need on täpselt samasugused mõtted. Neid küsimusi on jällegi suhtes, eks ole. Negatiivne mõte tõmbab rohkem jah, et küsimus on selles, et et ma pean aru saama, et mul on teatud suhe tekkinud selle mõttega ja see ei ole väga tervislik suhe. Et see on nagu mingisugune ebameeldiv külaline, et iga kord, kui ta tuleb ukse taha oma ma ei tea, kaupa pakkuma siis ma iga kord lasen ta sisse, sest mulle tundub, et ma ikka häkkida midagi seekord pakub, iga kord saan tüssata. Sest et tuleb jälle minu elukaaslane koju sõitnud seal ussisoo või mis iganes, tee läbi. Ja tuleb jälle välja, et ma olen lihtsalt mõtisklenud mingeid mõtteid, mis on mind ärevaks teinud. Nüüd selle peale ma juba kujutan ette, kuidas inimesed, kes kuulavad, ütlevad, et noh, lihtne öelda, raske teha. Siis siin on üks oluline asi märgata või saada aru, et mõttele annab sageli jõu see tunne, mis meil selle mõttega koos tekib. Kui mingisugune mõte teeb meid ärevaks või tekitab meis hirmu, kurbuse siis nad on nagu kaks sellist toredat kaaslast, kes kuidagi tunduvad koos palju veenvamad kui üksinda. Ja sageli me ei ole teadlikud sellest, mis tunded meil kaasas on enne, kui nad lähevad juba väga suureks. Inimesed pöörduvad sageli teraapiasse siis, kui ärevus on juba väga suureks läinud, kui enam ei jaksa olla, kannatasin mitu aastat, aga nüüd enam ei suuda. Või paanikahood tekivad justkui ei tea kust. Aga kui hakata lähemalt uurima, siis seal on eelnevalt olnud väikesed märgid, märgid, stressist, märgid ärevusest, murelikkusest, ebakindlusest ja need vaikselt võtavad hoogu juurde ja kasvavad, ei ole siis nad jäävad kuidagi meile nähtavaks. Et sellel hetkel, kui igasugused mõtted peast läbi käivad, üks võimalus on tuua tähelepanu selle juurde, aga mis ma tunnen praegu oma kehas. Ja kui ma suudan seda tunnet hakata laskma olla. Ma saan aru, et kõik tunded on ju ajutised, Nad on siis nad mõnega püsivad ja siis mingil hetkel vaibuvad enamus ajast see kehtib nii, välja arvatud olukordades, kus seisund on läinud juba väga äärmuslikuks, tunne ei hakka ise vaibuma ja aga enamasti me teame, et piisab mingist väikesest asjast, ma ei tea, laps kukub omal põlve katki ja ma pean katkestama muretsemise oma mehe pärast, kes on seal ussisoo teel. Hakkan sellega tegelema ja ongi meeleolu muutunud, helistab sõbranna või naaberkooki või? No ma ei tea, kas selliseid naabreid palju on, aga aga et see näitab, kui kiiresti tegelikult meie tunded võivad muutuda, ilma et me midagi nendega ette võtaksin. Tunded saavad ise endaga hakkama. Ja kui me nüüd oleme selles ohurežiimis, eks ole, Me oleme ärevadki, hirmul või kurvad. Põhiliselt ikkagi Tageleks, ärevale hirmud nendega jäävad, mu laps on haige, ta sureb ära, eks ole, et noh, siin on mingisugune sügav eksistentsiaalne hirm tõuseb üles siis sellisel juhul. Mida sina teeksid, kui sinu sõber kad seda tunneks. Missugune sinu reaktsioon oleks? Kui sa näed kedagi kannatamas? Mida sa instinktiivselt tahad teha, kui sa temast hoolid? Soovideta ei kannataks. Ära tunne seda tunnet ja see ei aita, eks ole. Kui minna samm, eks ole, selle taha, et mis on selle lause motiive, on see, et ma tahan, et Ta tunneks ennast paremini. Ma tahan teda kuidagi aidata. Ma tahan teda kuidagi toetada või lohutada. Et minus aktiveerub nii-öelda või käivitub selline soov teist aidata soov teisele toeks olla siis, kui ma näeneta kannatab. Ja siis, kui ma tajun, et ma tõesti soovin, et ta ei kannataks, et et see soov ei teki, eks ole, nende puhul, keda me tajume võõrastena või vaenlastena, et seda on uuringud näidanud, et miks sõdades. Me suudame suhtuda väga külmalt ja mitte ainult sõdades, vaid sellistes olukordades, kus meil on antud käskimeid aju inimeste inimesena, kes kannatab vaid objektina. Aga ma ei räägi sellest olukorrast, ma räägin sellest olukorrast, kus Meis tekib soov teist aidata ja toetada. Kui me laps, eks ole, saab haiged, mis, mida ema teeb. Võtate sülle paitate, ta ütleb. Pole hullu, näita, kuskohas see koht on ja hääletoon sageli muutub selliseks Hellemaks, ma aitan teda, võib-olla puudutan. Ja kust me seda õppinud olen see ehitatud, eks ole. Ja kui me oleme seda saanud väljendada, kui meie oleme seda ise lapsena kogenud, siis mees instinktiivne ja sama mehhanismi võiks rakendada iseendale. Kuna märkan, et minu kehas minus on praegu kannatuse hetk siis selle asemel, et hakata võitlema iseendaga, mis nagunii lõpeb sama moodi, et me ei saa iseenda kehast eemale emotsioonidega võideldes sageli seal nagu õli tulle valamine kartes hirmu, siis hirm ainult kasvab, siis ma tunnen veel hirmu lisaks, sellepärast et ma tunnen hirmu. Ja siis see mõte, mõte, masin ei ole ka väga suureks abiks, sest tema on ka paanikas tema tahtnud edasi mõelda, kui pakub igasuguseid järgmisi katastroofi välja. Mõtle, kui nüüd tuleb veel selline paanikat, sa muide minestad või mis igasuguseid katastroofe või meie mõistes välja mõelda sellel hetkel nii et oskus pöörduda enda ebamugavate emotsioonide poole. Nii et ma võtan neid rahulikult, nii kaissu, on parim palsam. Nad iseendale, et ahaa, näed, praegu mõtled seda ärevat või hirmutavat mõtet, et oh sa, mu kullake, ossa mu armsake. Et näed, kuidas sa oskad iseennast praegu üles kruttida, suhtuda endasse hellalt, armastavat. Ja see katastroofi seeria, kes seal peas toimetab nii agaralt teda võib tunnustada, Ta fantastiliselt loominguline, mõtleb igasuguseid asju välja. Aga praegusel hetkel see mind ei aita ja öelda talle, et nii sa teed seda jälle seda, mida sa oled teinud ka kõik need eelmised 100 korda või, või 300 korda. Ja kui korraga ma siis avastan, et ma saan iseenda suhtes olla hooliv ja ma saan tunda ka sellist meelerahu või kindlust olukordades, kus mul on hõre olla. Sellest tekib väga sügavkindlusetunne ja häirimata see tunne taipamine, et mis iganes elus juhtub seda, et ma saan alati pöörduda selle poole. Ma lähen alati sedasama asja iseendale või siis ka teistele pakkuda. Ja see on hämmastav, et kui inimestel võiksid ju öelda, et see toimib võib-olla mingit igapäevaste asjadega või mingite sihukeste, mitte nii ebamugavate asjadega aga tegelikkuses tegelikkuses on näiteks mungad, kes Vietnami kommunistliku režiimi all kannatasid, neid piinati, neid kiusati siis paljud neist säilitasid heasoovlikkus ja kaastundlikkuse iseenda ja oma kiusajate suhtes. Ja loomulikult nad kogesid ka valu ja kõike seda, et see ei tähenda, et ma ei koge midagi või ma olen mingis õndsas seisundis, aga lisaks sellele valule minus on kohal ka soojuse heasoovlikkus ja tasakaal. Nii et küsimus ei ole selles, et ma pean koogi ennast hästi tundma, vaid et kuidas ma rasketes hetkedes olen, kuidas suhtest on sellega. Ja neid näiteid on veel sealsamas taastusravi kliinikus ma hämmastusin ise patsientidega tegeledes, vahel, kellel oli väga tugev valu ja kes olid paanikas selle valu pärast. Ja ma hakkasin, harjutasin ele juhendama, ilma et poleks ise uskunudki alguses, et need töötavad, aga minu hämmastuseks tõesti. Inimene kui lihtsalt keskendus oma hingamisele, keskendus oma kehale, lubades nendel otsingutel olla rahunes ja mõningatel juhtudel ka valu ise vähenes. Oskad sa siin soovitada mõne harjutuse, mis oleks inimesel lihtsalt, et enne kui ta võib-olla kuuleb sellest meile teadlikkusest tänu esimest korda. Ja ta saab aru, et nii mõtlen vaid mõtted või ma mõtlen kurbi mõtteid või ma mõtlen ennast, kahjustavaid mõtteid või lausa vaenulik ja mõtled, et nii ma kõigepealt tahaksin hakkama üldse jälgima iseenda meelt ja nüüd tähendaks, et ahaa, ma pean olema veel ei saa enda suhtes ka sõbralik Millest võiks alustada ja see on üks väga hea aga väga raske küsimus ja palve. Sest öeldakse, et maailmas on kümneid tuhandeid erinevaid viise selleks, kust alustada või mida teha. Ja dalai-laama kunagisele palve lükkas üldse tagasi, ütles, et ei ole sellist harjutust olemas, mis kõigile sobiks. Ja seal on oma tõsi. Sest kui ma pakun välja näiteks sellise asja, mida ma iseendale rakendasin aastaid tagasi, kui ma avastasin kristlikust mõtlus, palvest samasugused praktikad ja samasugused juhised siis juhiseli võiks öelda üsna laialivalguv või selline üldine, lihtsalt kole ait ära teinud, mitte midagi. Lihtsalt ole sellega, mida sa praegusel hetkel kogeda. Et inimesed ju väga tihti pole, vaid nad hakkavad ju kohe nagu tegutsema, tegutsema, et me justkui lasen lahti tegutsemisest, lihtsalt olen. See on väga keeruline, mida ma avastasin, et tähelepanu läheb kuga Guitama. Juba hakkan midagi planeerima. Nii et mida sellisel hetkel teha, mida mina tegin aastaid tagasi oli see, et ma ikka jälle tulin tagasi. Ikka jälle lasksin lahti mõtisklemisest ja keskendusin sellele hetkele, mida ma hiljem avastasin. Et selline avar tähelepanu on üks keerulisemaid asju, millest alustada vaid palju lihtsam on tähelepanu koondada, kuhugi kitsendada ja siis seal teda hoida. Üks võimalus, kuhu tähelepanu tuua, on näiteks hingamise sisse. Sest hingamine on alati olemas. Ta natukene huvitav, sest alati seal midagi toimub, õhk liigub sissesliku välja, siis kehaga, korrigeerib, hapnikusisaldus tõuseb või langeb siis see miski, mida me saame vaadelda iseendas. Mõnel inimesel jällegi see hingamine ei sobi. Nagu ma tähelepanu hingamisele viima hakkan mõtlema, issand jumal, äkki sinna tuleb pinge või see võib olla seotud mingisuguse ebamugavuse tekkimisega. Teine võimalus on viia tähelepanuhelidele, helid on alati meie ümber olemas. Isegi vaikust saab kuulata, nagu Arvo Pärt on öelnud, et vaikusel on vahel toonid teatud nüansid ja vaikusest sünnib midagi, ühel hetkel. Aga sageli helidele on lihtsam tähelepanu tuua kui vaikusele tähelepanu lihtsalt uue, lihtsalt kehasse. Tähelepanu saab tuua näiteks selle juurde, mida ma maitsen või mida ma söön või mida ma nuusutan või mida ma mida ma tunnen oma keha vastas või mida ma näen. Nii et esimene samm võiks olla see, et ma kõigepealt nihutan teadlikult oma tähelepanu kuhugi. Üks võimalus on siis katsetada korraks, valida raadiokuulajal see koht, kuhu ta tahab oma tähelepanu tuua. See võib olla heli. See võib olla hingamine. See võib olla varvastes või jala taldades. Praegune tunne. Korraks olla selle suhtes sihilikult uudishimulik. Et see ei pruugi olla asi, mis iseenesest meile tekitab uudishimu aga ma otsustan korraks pöörduda selle poole. Tulla oma mõtetest ära keskenduda ühele Astingule, ma arvan, siin on hästi oluline otsa öelda seda, et ja natukese aja pärast kiiremini, kui sa ise arvad, on su mõte nagu tagasi, minul töökabinet on kolmandal korrusel ja mõnikord inimestele ütlen, et katsu minna sinna alla esimesele korrusele, kui sa lähed ja niimoodi sain, ei mõtle mitte millelegi keskenduda ainult oma hingamisele või sellele tundele, mis sul on talla all. Ja siis helista mulle Alp kella kui sul õnnestus jõuda alla niimoodi, et su mõte kordagi millelegi ei läinud. Siiamaani pole veel mitte, kihutasime tagasi helistanud, aga ometigi see, mida sa teed, see harjutus on nagu hästi põnev. Mina ise teen midagi sarnast juba on kui aastaid, et ma kõnnin iganädalaselt kuskil metsas või mere ääres ja ma võtan endale, kui vaatan umbes 50 või 100 meetri peal kivi või läbu ja ütleme nii, et ma katsun sinna kivi juurde jõuda niimoodi, et ma keskendun ainult helidele või ainult lõhnadele, mõnikord ainult vaatan silmadele. Ja siis vaatan, kas ma jõuan sinna kivini. See kivi ei tohi kunagi olla väga kaugel. Reeglina kuigi ma püüan keskenduda sellele mingile meelele, mis ongi, eks ole, see meeleteadlikkus siiski mõtte lipsab jälle omadele radadele ja nüüd see kõige olulisem, mis on see, et uued tabas ise mõte, et aga et noh öelda endale lahkelt ja sõbralikult, et ahhaa näed siis, et ta ei jõudnudki linnageened, näed, mõte läks jälle kuskile uitama. Tulen mõtte sõbrakene jälle tagasi või meel, õigemini tule meel tagasi selle siis millele sa vaatasid või, või mida sa kuulasid. Selline mõte, tagasitoomine, mitte riielda endaga, kui mõte läheb uitama, et see on see kõige loomulikum asi, mis meiega üldse juhtub, et mõte läheb uitama. Küsimus pole mitte selles, et ta läheb huvitama, kuidas ta lahkelt ja sõbralikult tagasi sealt tuua, kus ta huvitab, see on meeleteadlikkuse. Jah, kuulasin sind ja mõtlesin, et see on väga huvitav, kuidas, eks ole, nihkud sinna sõnastuse juurde mõte läks uitama, et eesti keeles tõesti me ütleme seda, et mu mõtted on kuidagi kuskil uitamas või mõtted on ära. Ja siis mõndasid, eks ole, ütlesid, et no mitte mõttega meel. Ma jäin selle peale praegu mõtlema, et jah, mõtteid kui selliseid saab vaadelda ja see näitab, et mitte mõte ei lähe uitama, vaid meie tähelepanu läheb mõtetesse uitama või ta läheb kusagile mujale. Aga võib-olla see igapäevane sõnastus ei ole ka lõpuni väär, vaid osutab sellele, et seal, kus on meie tähelepanu, seal on ka see meie mõtteruum see mõtestamise ruum ja selles mõttes läheb küll nüüd see ruum läheb koos tähelepanu ka uitama. Ja isegi enne, kui sa tood tähelepanu tagasi või korraks peatuda ja rõõmustada selle üle, et see hetk, kui sa oled korraga taibanud et mu tähelepanu uitas, siis see on vabaduse hetk, võiks öelda maagiline hetk, teadlikkuse hetk. Siin ei olegi enam selles mõttes vaja midagi teha, teadlikumaks saada, juba sa oledki teadlik. Ja siit algab vabadus valida, kuhu ma tahan oma tähelepanu viia. Ja ei pea üldse endale panema eesmärki et järgmised kolm korrust olen kohal vaid aines asi, mille eest ma hoolitsen, on see praegune hetk. Ja video, mahla, tööd, kes on inglanna, kes elab ratastoolis kroonilise valuga kes on enda kogemusest loonud õpetuse teistele, kes elavad kroonilise valuga. Ja tema valu tuleb ja läheb, mõni päev on parem, mõni päev on jälle hullem. Nii et see meeleteadlikkuse harjutus ei ole mitte loodud selleks, et ta imekombel kuidagi valust vabaneks vaid, mida ta teeb, sellel hetkel on see, et üks hingetõmme korraga ma ei pea seda valu kannatama igavesti, pain, ma praegu olen selle valuga ainult nüüd selle sekundi, mida ma praegu elan. Kas ma saan selle hetke siinsele valu olla. Kas ma saan suhtuda iseendasse ja sellesse kalusse helluse mõistuse ja hoolivusega? Ja sellel hetkel tegelikult kui me ei mõtle sellele ja seda ütlevad ju paljud sportlased, et mingitel hetkedel ma keskendun sellele järgmisele sammul, ainult ma ei saa mõelda nendele sammudele, mida ma pean tegema viie minuti pärast. Aga meie meel ei tähelepanu. Meie mõtlemisharjumused kipuvad ka nende meeleteadlikkuse harjutuste ajal juba ruttama ette juba planeerinud, kuidas me täna 20 minutit teen seda teadlikkuse harjutust. Aga tegelikkuses ma ei pea mitte millegi peale mõtlema mitte millegile rohkem mõtlema kui ainult sellele hetkele, mida ma praegu elan. Sest nii on lõpuks ometi võimalik kogeda, aga mõnikord vaikust. Ja mitte ainult vaikust, vaid kui ma suhtun oma kogemuse sihilikult sihikindlalt ja aina rohkem heasoovlikult ja lugupidavalt siis ma ei sõltu mitte enam nii palju sellest, mis mu ümber toimub. Muidu ma otsin kogu aeg väliselt positiivseid sündmusi, mis võiksid mind positiivselt tundma panema. Aga see, millest meeleteadlikkuse praktikad räägivad või milles need seisnevad, on see, et meis endas on võime valida, olla. Sellises kvaliteedis ma olen selles suhtes avatud ja selle poole pöördunud selle asemel, et sellega võidelda või igatseda midagi paremat. Nende kursuste jooksul on näiteks üks väga tore avastus inimestel olnud. Et see planeerib meel, kes püüab kogu aeg kõiki asju hästi teha ja hästi kogeda. Sellel hetkel, kui ta kogeb midagi meeldivat hüppab pähe mõte, aga mis siis, kui see varsti lõpeb või kuidas saaks järgmine hetk jälle seda kogeda? Ja sellel hetkel ma ei ole enam selle kogemuse sees, vaid ma juba planeering mulle juba lähen natuke pingesse, võib-olla juba kaotan selle muusikapala või, või selle kallistuse tunde või selle tordi maitsega kontakti. Nii et see ei ole ainult kohalolu, selgus ja vaikus ja rahunemine, mis on ka väga olulised, mida sa ütled? Ehk kuidas sellest tegutsemisest tormlemisest nihkuda, olemisse rohkem ja see ei tähenda, et ma pean nüüd muutuma passiivsemaks ja, ja ainult kodus istuma. Vaid kui ma õpin olema kohal aktsepteerib ja mitte nii rapsi, rahutu. Siis tegelikult ma saan sedasama asja rakendada oma tööülesannetes oma perega koos olles. Meie ümber on ju neid inimesi, kelle puhul me vahel imetlenud vistlikus aastani rahulik sellistes olukordades või temaga koos olles on alati kuidagi. See oli mõnus olla, tunned, kuidas ta on sinu vastu heasoovlik. Ja see näitab tegelikult, et et see on mingisugune olemise laad, valik harjumus läheneda olukordadele sõltumata sellest, kas nad on meile meeldivad või ebameeldivad. Ja siin on justkui selline tunne. Nende inimeste ümber on justkuinii vaikseks, kõik on jäänud nii nende ümber kui nende sees. Et nad on selles hetkes, nad ei ole minevikus. Nad ei ole tulevikus. Nad on, nad on selles hetkes ja paigas. Nii vaikseks kõik on, mis. Anni, aga kuidas õppida enesesõbralikkust? Jällegi neid viise on erinevaid. Mäletan ühte väga armsat naist, kes kunagi taastusravi kliinikus minu kabinetti või minu ruumi tuli. Et oli enda suhtes hästi nõudlik. Tema lähedastega olid rasked hetked. Need, kui me otsisime sellist näidet, sellist kogemust, kus ta oleks tundnud ise kellegi suhtes soojust ja kogenud, et sellest elusolendist inimesest samamoodi tuleb heasoovlikkus siis me leidsime tema kass. Nii et tema jaoks oli see enda kassi meeldetuletamine. Sest et selle kassiga seoses oli ta kogenud reaalselt oma kehas, oma mõtetes, tunnetes seda, kuidas ta hoolib, kuidas temas on soojuse, helluse armastus selle kassi suhtes. Ja kuidas see kask tuleb, nurrub ja tuleb tulles sülle ja on samamoodi väljendab sellist heasoovlikkus ja soovi lähedal olla. Ja kui see tunne on korraga seal seansil näiteks läbi pildi elustamise kohal siis võib katsetada, kas ma saan näiteks põlve suhtes olla samamoodi heasoovlik nagu ma kassi suhtes. Kas ma saan oma kurbuse suhtes, mis rinnus mul paneb kuskilt nagu kokku tõmbuma, midagi või silmade taha, pressib midagi? Kas ma seal oma rinnapiirkonna ja silmade vastu olla samamoodi heasoovlike lugupidav? Et üks võimalus on hakata otsima enda elust, kus minus juba on iseenesest tärganud või kerkinud see heasoovlikkus. Ja katsetama, kas ma saan nüüd seda teadlikult hakata rakendama natukene muudes kohtades ka kui mitte ainult, mitte ainult nendes kohtades, kus ma olen harjunud seda kogema või jagama. Mõnikord on selleks mingid tegevused. Näiteks otsustan, et ma kreemitan ennast õhtuti ja see on on märk sellest, et ma hoolin oma kehast võimu otsustan korraks autos panna käima ühe muusikapala, mis mulle meeldib. Ja nautida seda sellel hetkel, kui ma olen ummikus. Näiteks ma tean, et iga kord ma lähen tööle sellel kellaajal, kui on liiklusummikut, tulen koju. Ma küsin enda käest, et kuidas ma saaksin nendes olukordades, kus ma olen seal autos paigal, ei saa oma tegevust juurde minna, muuta need hetked sellisteks, kus mul on natukene parem olla. Mõnikord on see päris keeruline, mõnikord hüppavad sinna pähe mõtted, aga kuidas ma enda suhtes heasoovlik olla nüüd ikka karm, tuleb olla? Ikka ainult niimoodi ma saan asjad, sihuksed, pehmod, oleksime siis ei tuleks midagi, et pingutama peab ja piitsutama just piitsutama peab, ainult niimoodi tuleb tulemus. Käisime seal nüüd mõnule niimoodi või ma muutun kuidagi nõrgaks või lodevaks või lodevaks või laisaks või kaotan motivatsiooni siis hämmastav on see, et uuringud näitavad, et vastupidi need inimesed, kes on rasketes hetkedes enda suhtes hea soolikud lugu pidavad, kes pöörduvad iseenda poole, küsivad, et kuidas praegu on või, või ma olen valmis olema iseenda suhtes mõistev. Ja kuulame ennast ära lähemalt, mis siis juhtus. Mitte nagu sellise detektiivi suhtumisega või sellise prokuröri suhtumisega magan süüdistama, esineb, mis juhtus olema, et ma olen valmis ära kuulama. Nii et see teadlikkus, aspekt on seal samamoodi oluline siis need inimesed tegelikult kiiremini taastuvad raskustest ja tegelikkuses enesesõbralikud inimesed enda suhtes hoolivad, mõistvad, kannatlikud inimesed on palju produktiivsemad, palju vastupidavamad, rahunevad kiiremini ja säilitavad ka mingi tasakaalu rasketes olukordades. Sisemine kriitik tahab meile parimat, ta tahab, et oleks tublid tahabimine, oleksime tugevad, et me oleks teiste suhtes võib-olla viisakad õigluse eest vähemalt väljas. Aga kriitiku meetodid, ta tahab parimat. Aga kriitik tekitab meis selliseid tundeid ja mõtteid, mis tegelikult panevad meid tahtma peitu pugeda varjata oma pahategu, mitte sellega tegeleda, sest see nii vastik ja vastumeelne tuletab mulle meelde, kui saamatuma näiteks olin ja võib-olla paneb ärevust tundma tulevikus mingitesse sarnastesse olukordadesse minemise ees siis heasoovlikkus on pigem nagu sisemine julgustaja. Aga ta on selline harukas julgust, et räägitakse ka sellisest rumalast hea soolikusest. Ehk siis see on selline heasoovlik, mis on lihtsalt heasoovlik ilma etas süveneks sellesse mida tegelikult tuleb siin olukorras teha. Näiteks kui ma olen lapsevanem, mu lapsed ütlevad, et ma tahaks täna nende teravate nugadega mängida aga ta on ise või noh, võib-olla laps ei oska veel rääkida, osutab nende nugade poole või relvapoole näiteks siis selline rumal heasoovlikkus oleks selles, et mõni hoolin oma lapsest, muidugi mängin nende nugadega muidugi mängi selle relvaga. Aga see heasoovlikkus ja julgustaja on arukas, ehk ta hakkaks arutama, et ma saan aru, et sa tahad nendega mängida, ta tahaks, et sul oleks tore. Aga vot need asjad sõrme lõigata, sealt võib väga suur õnnetus tulla sellest püssi pärast. Nendega ei saa mängida. Mõnikord, kui laps on nii väike, ta isegi ei saa aru sellest, lihtsalt osutan millegi poole. Ta näeb, midagi tahad, siis ei ole isegi seletust, eks ole vaja, aga arukas hooliv lapsevanem ei anna kunagi terariistaga tulirelv oma lapse kätte, kui ei oska neid talitseda. Nii et sisemine heasoovlik sõber, samasugune kaaslane, kes hakkab süganid, otsime nutikaid lahendusi. Lihtsalt ei vali ju ka igapäevaselt neid sõpru, kelle juurde oma muredega läheme, kes on kriitilised, karmid vaid me tahame tegelikult vestelda oma raskustest nende inimestega kes mõistvamad, kes selle asemel, et kohe mingid kiireid lahendusi hakkavad pakkuma, ei anna, hakkavad sellesse süvenema, võtavad aega, et seda olukorda vaadata, ei tegele üldse mingisuguse süüdistamisega, vaid pigem lahked ja sõbralikud. Just nimelt ja selle eesmärk on selles, et võiksime vaadata selle olukorra sisse, et pikemas perspektiivis kannatust vähendada. Just tõmbame tänasele saatele siis joone alla. Aitäh sulle, Anni Kuusik. Aitäh. Tänases maailmas räägitakse palju valgustumisest. Mina ei tea, kui paljud inimesed meist siin valgustanud on, aga ma arvan, et läbi meeleteadlikkuse liikumise. Me muutume ise natuke valgemaks. Selleks, et see ilm natukene valgemaks läheks, tasubki meil suhtuda kogu maailmasse lahkelt ja sõbralikult. Aga mismoodi sa ikka maailmas lahkelt ja sõbralikult suhtled, kui sa iseendasse seda teha ei oska? Järgmine saade satub naistepäevale ja eks siis on põhjust teha juttu naistest ja naiselikkusest, naise arhetüüp, idest ja variarhend tükkidest. Aitäh sulle, hea kuulaja. Sa kuulasid peresaadet? Mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul. Meile võib kirjutada aadressil peresaade TRUE. Ja loomulikult saab meil järelkuulata endale sobival ajal vikerraadio kodulehelt. Kohtumiseni järgmisel neljapäeval õhtul kell üheksa. Seniks aga soovin teile kõike head, hoolige üksteisest iseendast lahkelt ja sõbralikult.