Saab õnnelikuks pisikene puu, kui kingikotti pistad näärinäppu ja ometigi arglik, olen ma sellest aru saan, rõõme jää jukest, mu osa on ju aru. Haagi jääda päriseks, ei näärid, ei näärid ega lumi. Kui vorstid aina sääriseks ja küünlaleegid päriseks ka siis kui tuleb suppi, siis kaoks, kaoks jonäri huvi. Küll jõuab iga-aastane aega, küll näeme igal aastal marjaaeda ja kevad, suvi, sügis kordub see, kui kellelegi paha ei tee, keegi. Tahaks väga, las. Väga las jääda meile päriseks meie lumel ja meie suve. Ja meie rõõmuaeg ei käriseks ja et lapse hing ei väriseks, las kaovad maa pealt mure ja on. Tere hommikust ja ilusat pühapäeva. Jutusaade läheb täna jalutama Tallinna poristelt tänavatelt kaugemale. Läheb Jõgevamaale, kus on parajasti käimas või targem oleks öelda äsja lõppenud juba traditsiooniks saanud Betti Alveri luulefestival. Ja see on ka põhjus, miks tänan, jutusaate külaline, selle festivali hing. Leanne, saage Vahur, tere hommikust. Tere hommikust. Ma tean, et ma ei öelnud, et selle luulesündmuse päris õiget nime ja kindlasti sul juba süda jättis löögi vahele, et kui me tuleme nende Betti Alveri luulepäevade juurde, siis kuidas sa nagu igapäevases kõnepruugis seda nimetatud, kuidas te koolis Jõgeva keskkoolis näiteks kolleegidega seda sündmust kutsute? Selle ürituse täisnimi oleks Betti Alveri pühendatud luulepäevad tähetund, aga loomulikult igapäevaselt me nii pikalt teda ei nimeta, et meil on siis kas lihtsalt pähe tund või Alveri päevad või petipäevad. Aga ma olen aru saanud, et lapsed nii meie omad, kui ka siis need, kes tulevad meile külla, neil on ilus lühend petikad. Kas sa vetikatele lähed ja vetikad on alati igal aastal novembri lõpu paiku, eks ole ju, mitu aastat see nüüd niimoodi juba on olnud sel aastal kuueteistkümnendat korda ja kas sa oled algusest peale olnud Nende luulepäevade juures ja ma võin isegi öelda, et, et ma olen idee autor. Nii, aga räägi nüüd mulle, mis 16 aastat tagasi juhtus sellist, et sa otsustasid panna aasta kõige pimedamal igavamal ja kurvemal ajal mängu oma energiavarud ja hakata korraldama midagi Eestimaa teatrihuvilistele lastele. Kõigepealt novembri lõpus, 23. novembril Betti Alveri sünniaastapäev ja kui ma tulin Jõgevale tööle, võib-olla veel niipalju, täpsustuseks, ma ei teadnud Jõgevast suurt midagi, ma ei olnud isegi kordagi Jõgeval käinud, kui ma siia tööle tulin, aga petistikad tekkisid loomulikult ma olen eesti filoloog ja ma olen lõpetanud kirjandusklassi. Aga vaevalt küll, et mul nüüd kolinat elulast meelde jäänud võivad, kuidagi seostasin, et ta nüüd Jõgeval sündinud on. Aga see jõudis mu pähe ja siis, kui ma juba Jõgeval töötasin? Jaa, teatriga tegelesin juba enne oma kooliajal ja ülikooli ajal ja ka siis, kui ma Jõgevale tulin, aga päris teater on üks, aga luuleteater on teine. Ja kuna üsna pea sai selgeks, et ega noortel inimestel seedee luuleni ei ole, väga selline kärme tulema, et siis miks mitte need kaks asja kokku panna, et kõigepealt kasutada ära see, et Betti Alver on meie linnas sündinud. Teiseks on ta üks Eesti suurimaid luuletajaid ja panna sinna juurde ka teater ehk siis luuleteater ja teha selline festival, kus noored saaksid siis lugeda luulet teatrivormis ja siis neid ka teistele näidata. Ja nii ta sündis. Üritusest on saanud midagi, mis eesti luulehuviliste teatrihuviliste noorte hulgas on erakordselt papp. Naljakas, aga kogu selle transi, Viru keskuse sängimise ja muu kõrval on terve hulk kenasid noori inimesi, kes tahavad luulet lugeda, kelle jaoks Jõgevale tulemine on selline prestiiži küsimus, rääkimata sellest, kui seal õnnestub veel mõni auhind kotti ajada ja natuke žürii tunnustust pälvida. Milles see fenomen peitub? Raske vastata tegelikult ühe lausega ära vasta aiale, aga meil on terve tund, ma ei aja, ma püüan seda kuidagi sõnastada, noh, kasvõi oma õpilaste pealt, et noh, ma valetaksin nüüd ilmselt, kui ma arvan, et kõik see 500 noort nüüd on kohutavalt luulehuvilised algusest peale, et nad tulevad trupi sellepärast, et nüüd lugeda luulet laval. Kindlasti mitte need trupid teevad ju peamiselt luuleetenduse, teevad kord aastas ilmselt noh, võib-olla keegi teeb rohkem. Aga noh, nad teevad ikkagi teatreid kui niisugust ja ma arvan, et võib-olla mõni nendest trupi liikmetest, noh, võib-olla puutub luulega kokku esimest korda üldse seda etendust tehes. Ja noh, see on juba juhendaja küsimused, et kui palju ta nüüd lahti seletab. Et kui ta valib ühe konkreetse autoreid, kui palju seda analüüsitakse, kui palju lahti seletatakse, kui palju autori tutvustatakse, et võib-olla osadele noortele on lihtsalt see noh, ta on ikkagi tähendab, mitte niivõrd luule, eks ole, et, et noh, ma ei taha nüüd öelda, et tal on ükskõik, mida ta seal laval teeb või mida ta ütleb, aga aga no eks seda ole näha ka teinekord, et ega noh, kõik need sugugi aru ei saa, mida nad sealt luulevormis maha ütlevad. Aga võib-olla paljude noorte jaoks on oluline see, et, et nad saavad oma taolistega kokku ja noh, meil ju peale etenduste toimub siin ka palju muid selliseid põnevaid ettevõtmisi nende kahe päeva jooksul elataksegi voosi õhtuti tantsitakse ja luuakse uusi tutvusi ja et selles mõttes on ta nagu iga teine festival, iga teine teatrifestival, kus ühesuguste huvidega inimesed kokku saavad. Et, et jah, et ma ei julge nüüd väita jah, et see luule või Betti Alveri kõige tähtsam põhjus on, miks nad miks nad siiani kipuvad, aga seda ma võin küll väita, et, et need noored on teistsugused, et, et noh, kas või näiteks selline näide. Et noh, järjest mul oma lastega ja ma kuulen ka teiste juhendajate käest, et järjest raskem on teha proove, leida seda aega, millal kokku tulla, sellepärast et needsamad lapsed teevad kõike rahvatantsu, ma ei tea, mängivad palli muusikakoolid noh, absoluutselt kõike, et et nad on ikka selles mõttes võib-olla keskmisest eesti noorest natukene tegusamad ja võib-olla natukene ma ei julge öelda, intelligentsemad, aga, aga millepärast ma arvan ikkagi, et nad tunnevad õige asja ära ja ja mis mulle veel eriti meeldib see, et, et kõik luuleetendused, mida võiks arvata, et noh, noorte meeldib see, et teeme nalja, võtame naljakat luulet, et vähemalt pooled etendused on ju kindlasti väga tõsised ja räägivad väga tõsistest asjadest ja, ja kuidas saal on haudvaikne, seda kuulatakse, kui kui see lugu ikka mõjub ja poeb mulle hinge, siis ma kuulan seda vaikselt ja kui mul on igav, siis mul on igav nali, võib ka igav olla, noh siis tuleb sussi sahin ja, ja nihistamine, nahistamine ja nagu iga teise etenduse puhul. Kusjuures kuulajale selgituseks niipalju, et luuleetendused ei tähenda mitte seda, et mustades pükstes ja valgetes pluusidesse korralikud noored tulevad lavale ja loevad naasklite nägudega pähe õpitud luuletusi, paber niimoodi higisesse pihku pigistatud, sugugi mitte sinna juurde käib muusika, need on tõeliselt hästi ette valmistatud. Ta lavastus, et kuhu lihtsalt on need luuletused nagu sisse põimitud, et seal on alati ju mingi väike lugu jutustada sellel grupil, kes esinema ja, ja sellepärast meil ongi ta nimetatud niimoodi, et on luuleetenduste konkurss, et mitte lihtsalt, et noh, võib ka niimoodi, et ma tulen ja loen ja sa võid täita täiesti terve lava ära, eks ole. Aga noh, selle jaoks on teistsugused ettevõtmised. No tänavuaastane teema, te annate alati teatritele teema kätte lastele ja nende juhendajatele on Tartuga seotud või Tartus sündinud luuletajad on nii, eksju? No sina ise oma jõgeva trupiga, mismoodi sa siis pihta hakkasid, kus sa selle teema olid välja mõelnud? Noh, minu käivad need asjad aastate erinevalt, tähendab et väga palju on ka niimoodi, et et enne, kui ma üldse hakkan mingisuguse autori peale mõtlema, on mul mõnikord enne lavapilt silma ees siis selle pildi järgi see kujut kujutama järgi, mida ma tahan seal laval näha, hakkan selle järgi otsima tekste hoopis. Ja mõnikord on ka niimoodi, et on näiteks mingi laul või mõni muusika monoppis olemas, kõige esimesena, aga mis seekord oli seekord oli ikkagi autor. Mul on üks selline südamelähedane luuletaja, kelle nimi on Sulev Kübarsepp ja tema nüüd meil otsapidi Vanga Jõgevamaaga seotud, aga ta on sündinud Tartumaal ja tema tekstid on sellised, mida ma olen ammu tahtnud teha. Aga kuna ma sain nüüd ta niimoodi, kuna ta on Tartumaal sündinud, ma sain ta sinna alla mahutada teema alla. Et siis ma mõtlesin, et ma kasutan tekstid ära, et seekord olid nagu siiski tekstid esimesena ja siis minu laste poolt tuli, mis laste noorte poolt tuli, tuli veel selline Lehte Hainsalu, hästi vanad armsad lasteluuletused maksas ja mida oli väga selline kelmikas lugeda ja teha ja, ja siis tekibki see küsimus, et kuidas need kaks kübarsepp on väga tõsine ja sügav, lihtne, aga selline sügav. Ja, ja et kuidas need kaks asja kokku panna ja siis tekkis alati see teatri põhiküsimus, et kuidas seda lavastada. Aga mulle tundus, et me leidsime täitsa nutika idee. No Eestis on palju selliseid, nii-öelda kuulsaid noorte teatritrupp et on teada, et vot Saaremaalt tulevad alati sellised kihvtid lapsed ja, ja, ja see juhendajate ring on ka niisugune suhteliselt stabiilne, läbi aastate. Et mis on need punktid või mis on need paigad, kus sa tead, et sul on selline kolleeg, kes alati kohale tuleb, kes alati oma noored sütitab, kellel on alati midagi kihvti tagataskus. Et mis paigana, paigad nad on, Saaremaa on üks Saaremaa ja teine on kindlasti Rakvere kus on kolm sellist stabiilset gruppi, kes on kogu aeg, jah, kujutage ette kolm aktiivset kooliteatrite ühes väikeses Rakvere linnas ja see ei ole mingi nali ega ülepaisutatud, vaid nii ongi. Tallinn vist ei saa väga kiidelda, eks ju, ega ei saa jah, et nad on sellised kaootiliselt käinud, et korra on üks kool korral, teine kool, aga aga niimoodi, et oleks keegi, kes oleks kogu aeg esindatud, et viimasel aastal on tekkinud kutimutistuudio, et nemad on juba mitmel aastal käinud. Ja siis on ka Kullo kool teater, kes on päris pikalt esindatud, aga, aga ega rohkem ei olegi selliseid, kes oleks nagu väga-väga pikalt. Aastaid oli Rapla algusest peale, aga nüüd Rapla tegevus, mis tundub, et natuke soiku jäänud tänu sellele Tuguusberg Raplast ära tuli. Tallinnasse seisab ikkagi inimeste teenimisel aladelt ja sina oled üks niisugune inimene kuivana sinul kooliteater on, mille nimi on liblikapüüdja, et see sündinud ometigi koos Betti Alveri luulepäevad, aga see oli enne liblikapüüdja saab järgmisel aastal 20 aastaseks ja nime panid jälle ise. Jah, kes muu siis seda tööd, noh, mitte ainult mina üksinda, see oli tookordsete lastega nagu selline ühine ühine otsus. Aga need on nüüd juba jah, juba, mis nad nüüd enam lapsed on? Ikka püüdega on niisugune lugu, et sealt on välja kasvanud terve hulk ka Eestimaal praegu tuntud teatritegijaid. Sealt on tulnud hele Kõre, sealt on tulnud Tiit Sukk, Alo Kõrve, neid nimesid on palju ja nad on, mitte mitte lihtsalt ei tea, no kus näitlejad nad on, nad on nagu ikka väga tipus, ütle, Janne, millesse sa arvad, et see jõgeva sündroom seisneb, et kuidas need lapsed sinna sinu teatrisse kokku saavad ja kuidas sa oled niimoodi lendu lased, et nad nii kõrgele tõusevad? Raske vastata, jah, raske, tal on näitlejakoolitus kui niisugune, ei ole need meile küll kunagi eesmärk omaette olnud. Aga, ja ma olen ise ka selle peale mõelnud, et, et mul ei ole vist praegu ühtegi õpilast, kes on otsustanud näitlejaks hakata. Et kellel ei oleks tööd või kes oleks kuidagi ilma peale jäänud. Aga üks põhjus on kindlasti see, et nad on harjunud juba kooli ajal kõvasti tööd tegema. Sina piitsutatud jäetud aga muidugi kunagi meil oli juhendajatega juttu, et ma olen näinud ka laste juurest kuulnud, et et on osa troppe, kes noh, see etenduse tegemine kuidagi teisejärguline, et rohkem on see seltsielu ja, ja noh, et töö on nagu teisejärguline, lõbus peab olema, et see on kõige tähtsam. Meil on kuidagi need asjad, vastupidi. Mina leian, et, et see töö on ikka kõige tähtsam, et see muidugi ei tohi lavalt väljapaistvas raske töö. Aga noh, et mis kooliteater, aga ma arvan, et, et ta on ikkagi näitleja ja, ja noh, mis õigusega sa lähed lavale näitama mingit poolikut asja. Et noh, kui sa ei ole selle seda absoluutselt endale selgeks teinud, mida sa teed ja miks sa teed ja ja, ja ka tehniliselt seda paika pannud, et noh, minu arust on see olgu see publik siis, mis ta on, kas nad on samal ajal noored või on või on lapsevanemad või on õpetajad või on Jõgeva linna elanik? Et noh, minu arust haltuura, kui meid ei tööd selle nimel, mida me näitame ja et kui me ei ole ise absoluutselt kindlad, et, et võib-olla see on üks põhjus, et nad on harjunud tööd tegema ja nad on harjunud ära põhjendama selle, miks nad, mida teevad silma peal ses mõttes, et kui linnateatris näiteks tuleb välja mõni uuslavastus ja peaosas on hele Kõre või, või Draamateatris kuskil Lesta Berlingi etenduses soleerib Tiit Sukk, et kas sa siis alati kihutad kummide vilinal Tallinna poole, et näha tuli selles mõttes halb küsimused. Et tunnistan jah, oma süüd südamest, et mõnikord ei jõua isegi tõesti 30. kutse peale mõnda etendust ei jõudnud vaatama, alguses ma olin, kui neid oli, vähe veel neid, neid näitleja akadeemilisi ja siis ma jõudsin ja siis ma püüdsin ka esikatel kogu aeg käia ja olla, aga nüüd on jah, et et noh, näiteks ele on minu peale ikka täiesti vihane juba, et, et ma ei ole, mul on siiamaani kaarina Indrek näiteks nägemata. Ja ma ei tea, kas õnnestubki. Aga kui palju sa muidu üldse jõuad teatris käia, ma saan aru, et Vanemuine on sulle logistiliselt lihtsalt lähem kui Tallinn, et kas sa sinna ikka teatris noh, aeg-ajalt ikka jõuan, aga noh, nagu me kõik viimasel ajal jõuame igale poole järjest vähem, nii et, et noh, nii ka mina, et vot see on üks asi, mille pärast ma põen ja mille pärast ma kurb olen. Et, et lihtsalt ei. Et noh, väga raske minna keset nädalat Tallinnasse teatrisse, kui järgmine päev on kaheksa tundi, mis hakkavad kell kaheksa pihta, eks ole, ja ja ja siis on mitte ainult proovid, vaid on hunnikut töid parandada ja noh, lihtsalt et. Ja siis, kui, kui minul oleks võimalus reedel või laupäeval, siis ei ole jälle neid etendusi ei mängita, et noh, neid asju kokku viia on järjest raskem, et neid aegu kui viijat. Aga ma luban, et ma teen selle tasa. Robinsoni. Selle jaoks on raadioeeter asendamatu, muidugi kui sa oled ikkagi kõvahäälselt lubanud mitmete tuhandete inimeste ees, siis ei saa seda enam tagasi võtta. Kuidas su päevat argipäevad välja näevad, sajad hommikul kooli ja annate kirjandustunde ja siis vahepeal jõuad võib-olla vahel natukeseks koju, et seal teha toimetusi heida, raputab pead. See ongi liblikapüüdja proovid? No loomulikult mitte iga päev, et on ka lühikesi päevi ja, aga noh, need lühikesed päevad kuluvad siis selle jaoks, et parandada töid. Ja milleni on e-kool, et istud arvutis ja random proovipäevad. Ega jah, kuskile mujale suurt nagu ei jõua küll jah, aga kuidas kool ja kodu ja kuidas sul on väike tore tütar ja armas mees, kuidas sa näiteks oma koduse elu oled organiseerinud, kes õhtuti süüa teeb, kes poes käib? See, kes esimesena jõuab, see teeb, et meil meil jah, sellist asja nüüd küll ei ole, et üks peab nüüd tegema seda ja teineteist, aga aga poes käib mul abikaasa, sest tema töötab suure poega ühes majas. Ja nii et noh, temal on see, see asi lihtsam ja, ja teine asi tallab, kas asi kiiremini, et noh, kui mina poodi satun, siis. Ja, ja ausalt öeldes, ega ma ei hoian poodidest kaugele, ma ei, ei meeldi mulle poes käia. Sa oled nii kaua aega juba olnud õpetaja ja laste keskel töötanud, et kas su perekond ei ole sulle öelnud, et ema, sa oled peast õpetaja? Vaata, on niisugune väljend, et sa hakkad nagu muutuma, et pedagoogidel on mingid loomuomadused, mis vanuse edenedes nagu paratamatult hakkavad välja lööma või sa ei ole sellest kuulnud midagi? Ei noh, olen ikka kuulnud. Aga no enda kohta on raske öelda, et kas ma olen peast õpetaja, aga mulle meeldib seda väljendit kasutada, aga aga noh, nagu tihti on, et teed enda koda naljaga, ega sa tahad nagu tõsiselt ei mõtle, et noh, ega ma ju ometi ei ole peast õpetaja, et ma võin seda väita, aga, aga ei, mu perekond nüüd seda küll päris ei ole öelnud, aga noh, ma ei tea, võibolla võibolla keegi kõrvalt mõtleb vaikselt niimoodi, aga aga närvid või küsime siis seda täitsa otse, et kas, kas su närvid on terved selles mõttes, et sa ei lähe raevu väikeste asjade pärast ja, ja noh, ühesõnaga suudad ennast ikka veel taltsutada, hoolimata sellest, et sa oled nii kaua koolis töötanud. Kui nüüd ausalt öelda siis vot jah, et mu perekond, sa küsisid, et kas on perekond on öelnud, et mul on peast õpetaja, et seda nad ei ole öelnud, aga me oleme küll arutanud seda, et võib-olla on elus ka midagi muud peale selle õpetajaameti ja sellel on ka põhjendus olemas. Ta küsis, kas mu närvid on korras. Ma kardan, et ei ole ja mitte nüüd ma lähen kellelegi kallale või kodus karjun ja lõhun taldrikuid, et et noh, see tüüp, ma ei ole kunagi olnud ja seda ma ei tee. Aga seda küll, et ma lähen väikeste asjade peale närvi, mitte niivõrd kodus. Aga näiteks noh, jälle üks mõte areneb, teiseks edasi. Et kas need on jälle väga väiksed asjad, et kui järjest rohkem tuleb selliseid lapsi, kellest vanemad ei hooli või seisneb hoolimine ainult selles, et ta tuleb, koolja nõuab ja, ja kärgib ja teeb etteheited, et miks, miks tema lapsega ei käituta nii, miks tema lapsele öeldi naa. Aga tegelikult on näha, et ta ise ei tee mitte midagi, eks ole, selle heaks, et see laps oleks oleks nii või naa, nagu tema tahab, siis kui järjest rohkem tuleb selliseid lapsi, kes on täiesti üksinda kelle vanemad töötavad Soomes? Noh, ilmselt on sellest palju räägitud juba, aga kui ma näen seda üldse palju räägitud ja ma näen seda iga päev ise, kui ma näen ühte poissi, kes on üksinda Jõgeval kes on juba kolmandat aastat üksinda Jõgeval väike laps, kelle ema on Soomes ja mis temast saanud on, vot siis ma lähen närvi. Ja siis mul tuleb nutt peale ja, ja siis, kui needsamad vanemad tulevad siis ühel hetkel ja ja hakkavad otsima õpetajatelt vigu, hakkavad otsima koolilt vigu. Noh, kui me oleme jõudnud praegu sinnamaani, et noh, ma olen alati õpetanud seda, et, et kallistame ja seal tänapäeval ei tohi last puutuda kena. Sest sa ei tea, millise vanema ja just nimelt, et, et võib-olla seda noh, tont teab, seda võetakse ja kes kuhu kirjutab ja kaebab ja vot ongi viimasel ajal niimoodi, et mul hakkab nagu tunduma, et ma alles hakkan praegu suureks saama, kuigi ma olen 20 aastat koolis töötanud. Et et ei ole see nii mustvalge ja nii ilus midagi. Et sa pead igat oma lauset kontrollima, igat oma sõna kontrollima, millal sa klassis ütled, mida sa koridoris ütled, mida sa tänaval ütled. Et kui sulle heidetakse ette mingit lauset, mida sa olla öelnud aasta tagasi klassis ja seesama lause on tegelikult pööratud vastupidi ja, ja see tuleb vanemate kaudu sulle süüdistusena viimase aja trendid või oled sa lihtsalt muutunud ise nagu tähelepanelik omaks, et võib-olla sa olid noorem ja võtsid asju kergemalt ja lasid selle kõik lihtsalt üle külgede maha. Ma ütlen, et minu jaoks on maailm olnud selles mõttes mustvalgete, et ma ei ole kunagi sallinud sellist rumalust, labasuste ülbust, jälle tavalised asjad. Ma ei mõtle rumalus selles mõttes, kui, kui lapsele on kõva pea. Et kui tal ei ole antud, ta ei, ta ei saa ju, keegi ei sunni teda viiel õppima, kui tal ei ole seda antud, eks ole. Aga mõtlen, rumalus selles mõttes noh pigem siis kasvatamatus. Et kui tal ei ole õpetatud elementaarseid asju, noh, ma ei tea, toome lihtsama näite, kas või see, et et ruumi sisenedes poiss mütsi peast võtaks või tere ütleks või selle peale, meil on kogu aeg närvi läinud. Et, et noh, kuidas ma ei saa nagu aru, kuidas sa õpetad või aitäh ütlema või on lihtsalt praegu rohkem, kui seda oli vana, seda on? Nimetame kasvatamatus, hoolimatus, noh, mida iganes, seda on seal hästi palju. Ja noh, see, et koolilt on sellest koolist on ju küll palju räägitud, et on võetud ära õpetajalt igasugune õigus, noh, tal on jäänud ainult kohustus, aga õpilasel on kõik õigused tal noh, praktiliselt puuduvad kohustused. Et ma olen kurb õpetajate pärast, noh, ma olen juba kuulnud siit-sealt ja ma tunnen ju tõesti 20 aasta jooksul ma veel ei ole, 20 aastat töötas, varsti saab. Aga mul on nii palju kolleege ja tuttavaid ja siin ja seal ja, ja kuidas lähevad tugevad õpetajad koolist järjest ära praegu lihtsalt. Ja need noh, tugev selles mõttes, et head õpetajad, tunnustatud õpetajad järjest lahkuvad. Noh, just nimelt sa küsisid, kas närvid korras, et, et just nimelt viimase piiri peal, et närvid täiesti korrast ära ei läheks, aga on seal mingi visioon sellest, mida sa siis võiksid teha. Et te olete rääkinud, et, et kodus, et kool ei ole ainus võimalus ja keegi ei võta ju sinult ära sinu teatrit, sa võid tegelikult teha midagi muud hommikupoolikut ja õhtuti oma teatrit teha, aga mida sa tahaksid teha? Ma olen selle peale ka mõelnud, et võib-olla tuletada meelde või soojendada üles neid asju, mida ma omast, millest kunagi oskasid. Et enam lihtsalt pole olnud vajadust, pole olnud aega, et et võib-olla midagi kirjutada. Mul on üks sõber, üks hästi vana sõber, kes juba siis, kui ma kooli tööle läksin ennustas mulle, et küll sa näed, et kui sa kunagi vanemaks saad, et siis sa hakkad lasteraamatuid kirjutama. Mul tuli nüüd meelde, et mine tea. Mulle meeldiks olla niimoodi, et, et ma ei ei, ma ei peaks igal hommikul niimoodi rabelema, laps on ka noh, vaatad, et kas tal need riided ja kõik niimoodi ja punktipealt minema koolisaju koolisa hilineda ja igas seda, nii nagu mina näiteks raadiosse, et kui nagu noh, väga jõua silmi värvida või et siis ju tegelikult raadiost ei paista välja, eks ju. Aga päris nii ei saa minna. Kooli põhjus, miks ma televisioonis ei tööta, jah. Aga koolis sa ei saa seda endale lubada, sest vähe sellest, et lapsed on muutunud kasvatamatuks, mida ma tõesti usun. Aga. Ütleme, et seda üha keerulisem on leida hea koduse kasvatusega last, eks ju. Et, et ilmselt on nad muutunud ka märksa kriitilisemaks, seda ma tunnen ka isegi oma laste peal kogu aeg, et ma pean olema valvel nende sõnade pärast, ega ma ütlen, ja nende asjade pärast, mis mulle meeldivad, noh, et ühesõnaga, et ma pean nagu kogu aeg olema väga maitsekas ja väga teravmeelne, et ei saa nagu ennast lõdvaks lasta. Kriitikameel on kohutavalt hästi arenenud lastelt, kas sa seda ei ole? Oleme tulnud, olen muidugi olen. Aga veel meelde selle, mis minu jaoks oli täiesti nagu šokk, et kui lapsed võtavad karistusena seda, et noh, ühesõnaga, nende arvates nagu kooli üks suurimaid miinuseid on see, et peab suvel raamatuid lugema. Et seda ma näiteks nende aastate jooksul esimest korda kogesin. Et noh, see arvamus on selline valdav et praegu mul on 12. klass, kes nüüd lõpetab mitmele klassi vaatavaid, ma õpetan seal. Ja suurt osa neist ma olen õpetanud teisest klassist alates, kirjutajad ütlevad sulle, et ei, mitte nemad ei ütle, ma juba ehmatasin. Nemad ei ütle, nemad loevad hea meelega ja vot nemad on mulle tundub, et, et see kuidagi see viimane, viimane selline grupikene, kes nagu kannab neid ideid ja neid väärtusi, mis noh, mille pärast me nagu koolist tahan olla. Aga ma ei, ma ei tea, mis sealt altpoolt tuleb. See on nüüd õige koht mängida üks leevendav muusika parasellepärast, ma mõtlesingi, täna on mul stuudios inimene, Leanne, saage Vahur, kelle lemmiklauljate hulka kuulub alla Pugatšova, sellist inimest ei ole stuudios varem käinud, selles mõttes. See on väga tore, et me kuuleme venekeelset muusikat, aga räägi mulle, mis selles Allase tema lauludes sind sisestas jooksul köitnud on. Nad ei ütleks, et inimesena on minu lemmikinimeste hulka kuuluv, mõtlesin laul ja, ja, ja, ja, ja aga, aga lauljana jah, ja, ja ilmselt ka mitte tema viimase aja nagu loominguga kursis ei ole, sest kuskilt maalt ta mulle ka lauljana nagu enam ei, ei ilmselt nagu sealt. Makud hakkas ise laule kirjutama, aga see vist oli ka juba üsna ammu. Aga mul on kogu aeg kuskilt mingist pubeka east juba tema need esimesed lood, et 70.-te 80.-te laulud näiteks filmist siis ilmsemined oligi hüva leili ja ja, ja siis on üks vana armas vinüülplaat mul kodus, mille nimi on hinge peegel ja vot need laulud, mis on selle plaadi peal. Ja olgu see Pugatšova siis selline sümbol kogu sellele, mis minu jaoks sümboliseerib heas mõttes venet. Et mul on mõnikord on tundunud, et ma ei tea, kas ma olin eelmises elus mingi vene aristokraat või et, et mul on noh, kõik, mis selle vene aristokraatia seondub, et noh, kõik kirjandus, muusika, kunst ja, ja näete Pugatšova laulud. Et nad on nii võimsad ja nii mõjusad ja samas nii sügavate sõnadega et ma olen mõnikord mõelnud kuni tõlkida eesti keelde või panna kõigi eesti lauljaid esitama, siis oleks naeruväärne, et selline noh, seesama vene hing, et noh, mismoodi nad suudavad oma tundeid niimoodi väljendada, et mõnikord kuluks see nagu eestlastele kaera, seda seda mõelda, et et võiks teinekord ikka öelda asju niimoodi, nagu nad on, ja inimestele välja näiteks nagu sa mõtled. Aga siit tuleb alla ise. Tänan, jutusaates Margit Kilumets ja minu külaliseks Leanne, saage Vahur, ma tahtsin tegelikult juba saate alguses küsida, et sul ei ole väga tavaline nimi, juba eesnimi on üsna ebatavaline, miks sulle pandi nüüd ta tegi nägu, aga, aga miks ema isa panid sulle nii keerulise nimetati, kui kirjutama hakkad, siis ikka mõtled, kuidas seda täpselt kirjutatakse. Nad ei saanud kaubale omavahel jah. Ei, ma ei, ma arvan, et see asi on tunduvalt roosalisem, mitte ma ei arva, et ma tean, et noh, eks nagu ikka vanemad tahavad kõik oma lastele kuidagi teistsuguseid või erisuguseid nimesid, aga mina tean seda, et minu nimi on leitud. Kõlab nüüd muidugi jubedalt, aga tegelikult naljakas. Et tegelikult mu nimi ema leidis selle surmakuulutuste rubriigist, et ühesõnaga kellelegi Liannele avaldati kaastunnet, kelleks. Ma ei ole kunagi tuumapeab hakkama neid tähelepanelikult lugema kuisu probleeme tuttavatel lapsele, nimepanekuga õe nimi on Laidi kuskilt mujalt leidnud, see on kuskilt mujalt, aga praegu ei meenu. Aga see on sinu esimene perekonnanimi, saage ja kõikide inimeste puhul, kes teavad legendaarsete Tartu kirjandusõpetajat, Vello, saage tekib kohe küsimus ja lihtsalt ma pean sellele küsimusele vastust ootama, et et kas te olete Vello, saage omavahel seotud? See on jälle kummaline lugu. Minu poole on üldse kõik asjad teistmoodi, kui teistel inimestel käivad, tundub mulle viimasel ajal. Et jah, me oleme kahtepidi seotud. Kõigepealt oli Vello, saage minu õpetaja. Et ma käisin tema kirjanduse eriklassis Tartu kaheksandas keskkoolis samal ajal. Ja ikkagi suures osas on pärit see, ma arvan, kes seal tänaseks päevaks oled? Ma arvan, pooleldi, aga teine pool on kindlasti veel varasemast, et mul on, mul on üldse õpetajatega kohutavalt vedanud ja selles mõttes ma ei, ma ei saagi nagu aru, et miks, miks tänapäeval ei ole võimalik enam olla selline õpetaja nagu minu õpetad oma omal ajal olid, et see kirjanduse ja, ja kõik õpetajaks olemise tahtmine tekkis mul veel varasemast põhikoolis, kus minu õpetajaks oli Karmen, asu tänu temale ilmselt suuresti ma olen, need põhiväärtused pannakse ikka päris lapsena paika ja ja siis ma sattusin sinna Tartu kaheksanda keskkooli Vello, saage juurde, kes ainult niimoodi süvendas ja täiendus neid neid asju, mis on elus kõige tähtsamad. Aga siis tema Ma olin samasugune, oli ka Carmen, asu aga Vello, saage jah, 500 rida edasi, et millest ma ka tänapäeval puudust tunnen. Et õpilased ja õpetaja suhtlesid ka väljaspool kooli väga tihedasti. Me käisime tema kodus väga sagedasti ja lugesime luuletusi, mis kõlab nii kentsakate uskumatuna tänapäeval, et kuidas saab, kuidas täiesti normaalsed inimesed olid klass minu arust tänaseks päevaks ka kõik väga-väga normaalsed ja oma eluga kõik ilusti edasijõudnud. Ja kogunesime tema juurde, lugesime luuletusi, kuulasime muusikat, laulsime pool klassi, mängis meil kitarri ja, ja sellised õhtud olid meil ja, ja siis kui me lõpetasime keskkooli ära, siis noh, valdav osa jäi Tartusse ülikooli. Ja siis need kohtumised ja igasugused sellised õdusad, õhtused istumised jätkusid ja kuna Vello sageli oli kaks poega Ja siis tema noorema pojaga tekkis meil, ta oli selline palju lugenud ja, ja hästi, selline selline armas inimene ja siis tekkis selline side omavahel. Ja kui ma olin ülikoolis viimasel kursusel sõitsime, siis ma arvasin, et ma lähen mehele. Ja nii sa said oma kirjandusõpetaja nimel ja no muidugi, see abielu lõppes hästi kähku ära, sellepärast et noh, muidugi, ega ma alguses ei mõelnud, et see niimoodi lõpeb. Aga, aga eks niuke uisapäisa samm oli, et noh, ei tea, ei oska praegu põhjendatud, tagantjärele aga, aga siis ma tulin Jõgevale, ma pidin tegelikult jääma Tartumaale tööle. Aga ka seal siis ka keegi tuli tagasi või ma ei mäleta täpselt, mis seal oli, aga, aga kuidagi Jõgevale sattumine tuli siis, et see oli, see on ka kummaline, mulle helistati ükspäev koju. Kooli direktor helistas koju, keegi olla mind Jõgeva Gümnaasiumi soovitanud? Ma ei tea siiamaani, kes soovitaja oli, kes täna saadet kuuleb, siis kui see inimene on olemas ja meid kuulaksite, võib Liannele helistada, et saab nii-öelda oma tänu käte tagantjärele ja siis ma tulin Jõgevale tööle ja siis ma muidugi arvasin, ma tulen ainult niimoodi mõneks ajaks, et ma lähen ikkagi Tartusse tagasi, aga aga vot siin ma siin olen Jon ja vot sealt tuli see nimi ja juba teine nimiselt Jõgevalt leidsid sa oma selle õige ja õige õige jah, seda võin ma absoluutselt kindlalt väita, et et noh, niipidi olema ja võib-olla sa sellepärast pididki Jõgevale ja kuidas nad selle Toomase siis leidsid? Kas ei tule meelde või on saladus? Siis ei ole saladus, aga, aga see on jälle kuidagi. Kuidagi naljakas, et siin siin Jõgeval tekkis mul samamoodi selline selline oma õpilastega, siis mul olid esimesed õpilased, ma tulin siia niimoodi tööle, et ma sain kohe endale hästi suure koormuse. Sain 12. klassi kaks, kümnendat, kaks seitsmendat niimoodi. Ja vot nendest lastest, kes seal mul olidkümnendatest, et tekkis mul, kui nemad ära lõpetasid, tekkis selline sõpruskond, kellega, kellega ma suhtlen siiamaani väga tihedalt. Ja üks neist poistest siis töötas Jõgeval ja noh, käis mul ikka aeg-ajalt külas ja siis tema korra võttis oma tööandja ühes isikus. Oli ta sõber ka, võttis niimoodi minu juurde külla kaasa ja ta sõber oligi Toomas Toomas on see, kes sinu krussis närve siis silub ja siin kõik need aastat, kui see kogu aeg üle keedia ja, ja energiliselt oma luuleteatri asju ajada ja kaheksa tundi koolis õpetada virnade viisi vihikuid, põrandad ja, ja kõiki muid selliseid temperamentsed asju teed, kes tema seda kõike kannatlikult talub. Jah, uskumatu, eks, aga tegelikult noh, see on mõnikord ise ka aru, et tal on, ma ei kasutatud ära teadlikult, aga, aga mõnikord mulle tundub, et ma teen talle natuke liiga. Võib-olla jah, et et ta mõnikord mulle öelnud, et kuidas sina oskad kõik asjad endale, noh, ma ei oska, ei öelda. Vot see on, see on üks puudusi. Ja, ja teine asi, ma oskan endale iga asjaga tekitada mingeid probleeme mida on vaja lahendada. Kas sa võtad tööd koju kaasa, noh ma kujutan ette, et koolipäev toob endaga kaasa vot nimelt miljon väikest probleemi, muret, asju, mida sa tahad südame pealt ära rääkida. Kas sa võtad need endaga koju kaasa selles mõttes, et kas sa räägid neist Toomasega ja näiteks oma tütrega no oma tütrega kõike, mis koolis toimub, loomulikult ma ei räägi temaga, et noh, tegelikult need minu probleemid ei ole ju tema probleemid ja ma püüan teda nii palju säästa kui võimalik. Aga noh, eks ta, loomulikult ta ju noh, ta ju näeb või kui Emmeniga murelik ja emme on, ta mõnikord küsib, emme, kas sa oled kurb? Noh, siis lubatud emal kurb olla. Teie kodus on ikka lubatud muidugi teisiti saakski. No see oleks päris jube, kui, kui kodus ka ei tohi, kurb olla. Et noh, kus sa siis veel kurb oled. Aga noh, muidugi, eks mõnikord ma sain ise aru, et, et noh, käratan asjatult ja noh, muidugi ma ei ole selline häälduste tüüp kunagi, aga noh, võib-olla pahandan asjatult või. Aga noh, alati on võimalus andeks paluda ka kui sa näed, et sa oled eksinud. Aga eks on, muidugi, toon koju kaasa ja ma noh, ma olen see, et ma pean sama ära rääkida. Ja noh, Toomas on selline tänulik rula jätta. Et teinekord aitab see ka, et kui, kui räägid ära, mis päeva jooksul toimus või mis halvasti oli ja ta on, ta on jube hea nõuandja. Ta on selline kahe jalaga maa peal, et kui minulgi eelneb emotsioon üle, siis tema niimoodi kuulab ära, aga siis teeb mingisuguse väga ratsionaalse järelduse sellest ja ja noh, teinekord ütleb, et seal oleks käituma nii käituma naa, aga see ei tähenda, et ma niimoodi käitun. Muidugi kui Betti Alveri luulepäevad selle nädalavahetusega mööda saavad, siis on vist selline üks kriitiline punkt aastas on selles mõttes läbitud ette, et sa võid nagu jõuludele veidi rahulikuma südamega vastu minna. Kas see, kas see on nagu mingi pingelangus, et sa oled selle suure asja, mida sa igal aastal teed, et, et see on tehtud ja see on hästi tehtud ja see on korda läinud ja ei, muidugi on pingelanguse selle kaasa. Pingelangu sõnul on see oht, et kui sa enne oled nagu hästi pingutanud ja, ja kuidagi noh, et kõik sujuks, kõik laabuks oma etendus ja ja siis tihtipeale kipuvad tulema kõik igasugused nohud ja köhad ja siis noh et kõik, mis on nagu selle aja jooksul kogunenud, et siis need jõulude ajal lääbakil alati kalkunid praegu. Aga noh, muidugi, kui see on korda läinud ja kui ta on sellise hästi ilusa emotsiooniga läheb nagu, nagu ta peaks lõppema, et siis on noh, see läheb jälle jõudu ja tugevust, et kui, kui seal vahepeal tekibki see tunne, et oi, see on küll viimane, et noh, nüüd enam ei, aitab küll, et, et siis siis pärast tekib see tunnetega. Et no mismoodi see lastele ütled, et ma nüüd enam ei tee. Teadaanne, mismoodi ma tahan tänast saadet lõpetada, nii kurb kui see ka ei ole, aga aga ma tahan soovida seda, et oleksin seal kaua aega koolis. Ma ei tea küll, kuidas see sulle mõjub, aga ütleme siis laiendame mõtet ütleme nii, et ma, et ma soovin, et sinusuguseid õpetajaid oleks eesti koolides ikka Et kus siis need, meie armsad lapsed, kes armastaksid eesti luuletaja, oskaksid seda lugeda, kust nad siis tulevad kui teiesuguseid ja ma soovin seda ise ka, et need õpetajad vastu peaksid. Tähendab, kes on hea inimene, see on ka hea õpetaja ja need head kipuvad teistest sagedamini katki minema. Et lapsed, hoidkem õpetajaid. Aitäh, Leanne, saage Vahur, sellega on jutusaade tänaseks lõppenud, ilusat külma. Loodetavasti lumist pühapäeva teile kõigile ja ärge siis unustage, mida Leanne ütles. Hoidke oma õpetajaid. Loogi. Eeva hea. See jooksis liiva, sest aja Saavee-le. Ei. Laanidele. Miks sealjuures?