Tere, hea kuulaja, sa kuulad vikerraadio saatesarja peresaade kus luubi all on suhted, kuidas toimivad head suhted ja miks mõned suhted kiiva veavad. Mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul ma olen siiani vaadelnud suhteid rohkem käitumuslikul tasandil. Nii nagu pereteraapia seda tehakse. Et kui üks käitub mingil viisil, siis kutsub esile teise inimese reaktsiooni. Pereteraapia näeb, et pinged ja probleemid tulenevad inimeste düsfunktsionaalsete suhete mustritest. Sügaval sisimas tunnen maaga suurt tõmmet ka psühhoanalüütilise lähenemise suunas mis väidab, et inimese lapsepõlv tema ema ja tema isa jätavad inimese kujunemisele tohutu jälje. Meie hilisem olemise viis täiskasvanuna see, kuidas me maailma tajume, kuidas me ennast oma elus tunneme ennast väljendame, armastame ja käitume, on seega meie lapsepõlve esmaste suhete vili. Võiks öelda ka nii, et see, kas ja kuidas me saame läbi iseendaga ning oskame suhestuda oma partneritega ja eluga üldiselt on mõjutatud meie vanemate poolt. Kasutades metafoori, inimene on natuke nagu keraamiline savipott. Selle savi kokku mätsimine ja potivormimine on puhtalt vanemate kätetöö. Vanemad panevad selle potiga ahju. Hilisem elu on keraamika küpsetusahju rollis. Mõni pott küpseb suurepärastes tingimustes, mõne poti tarvis on ahi liiga kuum, teisel liiga vähe tuld. Mõni pott kukub hoopis maha aga ahi võib olla kui tahes, hea. Savikvaliteet määrab kõik. Tänase saate tahangi pühendada lapsepõlvesuhete mõju uurimisele. Kuna see lapsepõlveteema, mida käsitleda võiks, on nii hoomamatult suur siis keskendugem täna suhete tumedamalt poolele raskele osale. Igas paarisuhtes on oma koht vihal. Viha loob paarisuhtes võimaluse loovateks aga samas ka purustavateks arenguteks. Seepärast on mu tänane külaline psühhoanalüütik Anspargdal Ansson terapeudina töötanud juba üle 25 aasta ja neist 15 aastat on ta viimasel ajal inimeste meeli sulanud. Aga Ants on teinud Eesti psühholoogiamaastikul ka ühe väga erakordse teo. 90.-te alguses lõi ta ühe asutajana Professionaalse psühholoogia erakooli mis pakkus analüütilise suunitlusega psühhoteraapia aluskoolile. Antsul õnnestus sinna kutsuda õpetama terve plejaad tolle aja eesti helgemaid, psühholooge ja terapeute. Ja kuna tol ajal sai psühholoogiat ülikoolis õppida vaid teise kõrgharidusena, siis oli see väga paljudele psühholoogia janustele sealhulgas ka mulle erakordne võimalus tutvuda praktilise psühholoogiaga. Täna ligi veerandsada aastat hiljem saan sulle Ants veel kord tänu avaldada selle inspireeriva kasvulava eest ja mul on väga hea meel, et sa siia peresaates tulid. Tereons. Suur tänu, muidugi. Viha paarisuhtes on siis meie tänane teema. Rahvasuu teab pajatada, et ühelt pikalt koos elanud paarilt küsiti, te olete nii kaua koos elanud. Kas te kunagi üksteisest tüdinud ka olete olnud ja mõelnud, et tahaks lahku minna ja üks neist vastast armukat? Tei. Lahutuse peale oleme kordagi mõelnud küll mõrvast ja seda korduvalt. Kõikide psühholoogiasuundade isa Sigmund Freud olla kirjutanud, et viha teise inimese suhtes on varasem ja vanem kui armastuse tunne. Ma siit jätkaksin edasi ühe briti psühhoanalüütika Wilfried biooni mõttega kes näeb, et üldse täiskasvanute suhe on üldse katastroof, on konflikt, on kaos, viha, valu ja valu ja kannatuste vaheldumine mõnuõnne armastusega. Et mida peab Wilfried bioon silmas, on see, et kui me oleme suhtes, siis me kohtume ärevuse, pingepuuduse ja erinevustega. Ja nendest tõenäoliselt me tänases saates ka räägime pikemalt. Aga kõik kõik need teemad viivad ikkagi tagasi väga varajase lapsepõlve juurde väga varase suhte juurde esimese suhte juurde, mis lapsel on, on emaga. Et kui kujustada silme ette beebit, siis tõesti ma ei tea, kui suurt armastuse tunnet tegelikult just päris pisikene beebi oma ema vastu tunneb. Sest ema ju moodustab lapse esimene keskkonnaet, kas see on armastus, et võib-olla on beebil lihtsalt mõnus, kui tal on kõht täis? Aga ilmselgelt igaüks meist on näinud, et kui üks beebi on kuidagi mingisuguses puuduses või isegi mõnikord ka ilma puuduseta, et talle tuleb peale selline ahastus, kui tal on midagi viga või puudu, et see on selgelt ebaproportsionaalne reaktsioon tühjale kõhule. Et beebi näin vihasena. Võib-olla on ta vihal hirm, et äkki piimaandja ei tule ja ega beebi tegelikult ei teagi, et kas keegi tuleb, võib-olla ei tulegi. Beebikella ei tunne elukogemust, millele toetuda, tal ka napib, mis sellest, et email'e tuli, praegu on nälg ja see on väljakannatamatu. Ja see äng, mis beebis sel hetkel välja pääseb, on tohutu, me võiks öelda, et see on mingisugune tohutu eksistentsiaalne äng. Võib-olla leinab beebi kogu oma vastsündinu teadvusega seda kaotatud üsasisest paradiisi, kus kõik tema vajadused olid koheselt rahuldatud. Seda perioodi ei tule inimlapsel ju enam kunagi, et kõik tema vajadused on alati koheselt ja täiuslikult rahuldatud. Ikka kuskilt ju mingi king pigistab ja nüüd ema, selle turvalise keskkonna esindaja, mis tal peaks olema, hakkab teda filtreerima. Nojah, sest siin tekibki see puuduse tunne. Ja miks nii palju viha ja raevu, eks ole, sest võime ju, kui oletada, et väga varases eas lapse jaoks puuduse tunne sa mainisid ka söömist ja mõnusöömisest see seostub ita ainult mõnuga, vaid ka hirmuga surma ees. Et ta võib ka reaalselt surra, kui ta ei saa süüa ja kui ta ei saa hoitud ema poolt. Ja noh, me võime isegi veel öelda veel enam, et siin on, teise maailmasõja järel olid, vaadeldi lapsi lastekodudes, kus nad said kõike hoolt, mida vaja süüa, aga kuna neil ei olnud piisavalt hooldajaid, et nad oleks saanud ka armastus, siis need lapsed elasid väga rängalt seda üle ja mitmed neist isegi surid selle tõttu, et seda armastust ei olnud. Ja sealt tulebki see viha. Viha, mis kaitseb last, kaitseb surma eest ja meid, täiskasvanu eas aitab piire seada ja kaitseb selle eest, kui keegi liiga lähedale meile tuleb. Üle nende piiride, mida me lubame. Et kui me oleme paarisuhtes, siis heas paarisuhtes inimene ju ka justkui regresseerub tagasi lapsepõlve kus tema eest kanti hoolt, et nii väga tahaks ju, et partner kannaks minu eest hoolt oleks olemas just siis, kui teda mul vaja on ja just sellisel viisil, kui mul teda parasjagu vaja on. Ja veel toredam oleks, kui ta aimaks ja kõik minu vajadused. Ja eriti tore oleks veel siis, kui ta aimaks ära mu vajadused, enne kui veel mina ise ka aru saanud, et mul need vajadused on. Ja tore oleks, kui sellel mu partneril endal üldse väga palju vajadusi poleks, et olekski nagu põhiliselt minu jaoks olemas. Niimoodi on ju alguses lapsele tema ema ega ju siis ema arvab ära, kas laps tahab sülle sooja süüa, stimulatsiooni laps ise olles mitte rääkiv olend ei suuda seda oma vajaduste emale kuidagimoodi edastada, kui, et ainult selle oma nutuga ja piisavalt hea ema aimab ja juba ette, et lapsel on kõht tühi või tal on mingi muu vajadus, ilma laps sellest märku annaks. Lapsel ei tule ju pähegi, et vanemal ka mingid vajadused on, et ta tahaks aeg-ajalt magada, puhata või sooja sööki süüa, et need vanemad ei ole lõputud igiliikurid, me ju regresseeruma oma täiskasvanu eas paarisuhtes natuke nagu sinna, et see nii suur ootus on partnerile, ta kannaks mõist hoolt. No mitte ainult natukene tõenäoliselt me soovimegi seda nõndanimetatud kaotatud paradiisi tagasi saada kus tõepoolest nagu sa mainisid, kõik meie soovid täideti isegi enne, kui me neist iseteadlikud olime ja see on muidugi suurepärane tunne, mida me taga igatseme. Ja tõepoolest paari paarisuhte algus, kui võib-olla mõelda arumise aega, mis on rohkem fantaasiaga seotud või, või Ulelmatega kui suhe tõsisemaks läheb, ja siis me ootame tõesti partnerilt midagi sellist, mida me kunagi kogesime suhtes emaga, ehk siis sellises Diaadilises suhtes sellist täielikku rahuldust. Ja ei ole lihtne leppida, et ma ei saa seda. Eriti lihtne ei ole leppida siis, kui mingid pinged tekivad suhtes. Igas suhtes tekib ju alati puu. Puudus tekib juba juba kas või sellest et me oleme erinevad. Mõtleme erinevalt, et meie soovid võivad olla erinevad. Et me näeme asju erinevalt, meil on erinevad arusaamised. Ja ühest küljest siin ongi nagu hea suhe vajalik et oleks midagi, mis on püsiv ja toetav, et see erinevus saaks suhtes olla. Ja aga kuna me tajume seda puuduse tunnet ja suhtes nii tugevalt, et sealt tulebki see nagu väga suur viha partneri suhtes, et tahaks, et ta oleks heatujuline ja Ta pakuks toetust ja tuge ja turvatunnet ja hoolt. Aga väga tihti juhtub või niimoodi, et mingi koha peal partner ei suuda seda pakkuda. Et kui me võtaks seda asja ja vaataks nüüd neid kahte asja paralleelselt, et ühest küljest see viha, mida me tunneme täiskasvanu eas oma paarisuhtes, aga võrdleks seda ka selle vihaga, mida väike laps tunneb oma esimestest suhetes ema-isaga. Tõepoolest, see kõige varasem suhe lapsel on siis suhe emaga ja me võime öelda, et seda võib eesti keeles nimetada kahas suhteks. Et see on kaheinimese jagatud suhe, see on eriline suhe selles mõttes, et et selles suhtes on küll sõnad, aga need sõnad ei oma veel sellist tähendust, kui nad omavad hilisemas elus. Alguses ei ole ju ka sõnu, alguses on ikkagi ainult miimika. Päris alguses on, on jah, kehakeel on, puudutused on häälitsused enne sõnu ja nii edasi ja nii edasi. Et selles suhtes emaga puudub ka kolmas inimene, ta küll kaudselt on kohal ema meeles sellise ihana isa järele võib-olla mitte alati, aga peamiselt ikkagi ja sellises suhtes emaga saab laps tunda ennast palju turvalisemalt kui juba hilisemast sellises nõndanimetatud hoidipaalses ajas veidi Paalses suhtes, mida võiks kutsuda ka Kolmainsus suhteks. Siiski televisa kannan ka siis, kui laps teadvustab ema omavahelise suhte. Ja siis ta tunneb ka seda, et, et on välja jäetud sellest isa ema suhtest, et tema kuulub näiteks hoopiski isale mitte temale, nii kui ta end enne tundis seda viha, see tekitab palju, palju viha ja, ja see on raske. Ja siin me võime mõelda ka selle viha juurde veel veel kahte asja, mida ka bioon on rääkinud, et viha teeb haiget. Ta toob kaasa valu. Õigemini kas seest vihati, aga kogu see olukord, mis seostub vihaga, et me saame haiget ja, ja valu on midagi, mis on hästi kehaline. Ja selleks, et, et selle valuga midagi peale hakata, selleks me peame taga omas meeles läbi töötama. Ja siia tuttab juurde tulema. Et kui viha saab ära kannatatud, siis me kuidagi saame ka teda valitseda, saame ta oma meelde võtta. Ja siin on just võib-olla oluline hästi see millest meil palju ei räägita, räägitakse rohkem, et meil tuleb hästi palju rääkida teineteisega ja kuulata teineteist. Aga samal ajal sama oluline on ka vaikimine. Et on teatud asjad, mida meil tuleb ento enda meeles läbi töötada üksinda olles, et me ei saa seda jagada oma partneriga, see on nagu midagi, mis mis ei saa olla sellises suhtes emaga sõnana tema kohal, kes, kes tõstab ja toob ja hoolitseb ja. On ju erinev sellest, kas kahas suhe on tüdrukul emaga või poisil emaga, et mõlemal, nii poisile kui tüdrukule on esimene suhe oma emaga. Samas eks ole just nimelt see, et tüdrukul on see suhe emaga ta ühel hetkel, kui ta jõuab sellesse, see, mida analüütikud kutsuvad hoidikaalseks baasiks. Ta peab ikkagi emast natukene ennast lahti ütlema, õigemini peaka ema tegema ruumi selle jaoks, et tütrel saaks tekkida suhe isaga. Aga poiss tema alguses oli seotud emaga ja siis kaabude jõuab hoidipaalsesse paasi. Ja hoidipaalne faas on selline periood, kus väikesed tüdrukud sageli soovivad abielluda oma isaga või kujutavad ette, et nendel on paarisuhe oma isaga ja väikestel poistel tekib ettekujutus, et nad tahaksid abielluda oma emaga, saan umbes kolmanda eluaasta ümber ja sealt natukene edasi räägiksid sa natuke sellest. Siin olid tõesti erinevus, mis tuleb kaasa ja ka hiljem paarisuhtesse. Sest noh, me võime ju mõelda niimoodi, et kui poisi suhe emaga on kahe eri soost inimese suhe siis ema suhtumine position on ka kui meessoost olendisse. Aga tüdruku suhe emaga on samast soost inimeste suhe omavahel. Ilmselgelt on pinget juba lapse eas poise ema suhtes rohkem kui tütre ema suhtes, kellega ema saab samastuda ja tütar saab samastuda, kui kui ühe ja sama soo inimesega ka. Ehk siis siit tuleb üks niisugune noh, raske koht poisile, mis ei ole raske koht tüdrukule, kui tuleb kuskil selline kolmanda eluaasta piirides see nõndanimetatud psühholoogilise mina või psühholoogilise sünniaeg. Kui poiss eraldub emast, siis ta tuleb ema maha jätta. Ja see, et ta jätab ema maha, kes on tema jaoks olnud kõige lähedasem inimene see toob kaasa väga palju, mitte enam, kõneleme vihastanud vaenulikust täiskasvanu eas. Ehk siis noh, vähemalt on, on psühhoanalüütikuid, kes väidavad, et et meeste puhul suhe naistega algab vaenulikkuse tundest. Aga mõelda nüüd ühte meest, kes on heas suhtes ja ootamatult tärkavad selles läheduses seosed emaga naise suhtes, siis naise suhtes. Ja see on justkui toob kaasa sellise sõltuvuse teema ja sõltuvus omakorda vaenulikkuse. Selge, kuidas meie sellest sõltuvuse teemast vaenulikust üle saab, sellest sõltub juba edasi, kas ta saab nagu olla heas lähedussuhtes, heas intiimsuhtes, heas sugu elulises suhtes oma oma naisega? Mis see tähendab, et mehes tekib vaenulikkus oma naise suhtes? Ta tunneb oma naises mõnes mõttes ära, ema kindlasti mitte teadlikult, et see on midagi, mis mis on teadvustamatu või rohkem, öeldakse alateadlik, sest tunded, mis temast ärkavad ja mis on seotud muidugi oma partneriga. Tunded liiguvad selles varajases aega. Aga vaenulikkus tuleb peamiselt sellistest fantaasiaseostest, kunagise suhtega emaga sellest lähedusest, millest on eraldunud, mis on teda sidunud, millest on tahtnud vabaneda. Aga mis tuleb jälle taas tagasi sellele, mismoodi. Peresaade. Räägi sellest, millest sa enne rääkisid, et kui tüdruk on suhtes oma emaga ja kui ta siis natukene hiljem armub oma isasse, et ta on selleks hetkeks nagu küpsem Et me räägime siin sellisest emotsionaalsest arengust, poisi jaoks on seal väga tornide aegse kolm aastat just eelkõige selle sugude erinevuse tõttu, suhtles emaga tüdruku jaoks on seal palju rahulikum aeg, miks, sest ema on temaga samast soost, nad kuuluvad kokku ja kui nüüd tuleb sodi panna aeg, kui tõepoolest teadvustatakse, et isal-emal on suhe ja et emal on suhe isaga ja isana su emaga siis kuidagi jõuab ka ka pojani arusaam, et temal võiks olla ka suhe emaga ja tütrele talveks olla suhe isaga. Kui tüdruku läheb esimesse suhtesse mehega siis isaga ja ta on huvitatud isast ja, ja tema mõtted ja soovid on seotud isaga, isa suhtleb temaga, siis on ta juba kolme-nelja-viieaastane. See on hoopis teistsugune vanus. Ehk siis ta saabki minna nagu emotsionaalselt küpsemalt suhtesse isaga. Ja selle tõttu võime tõesti öelda, et et see meeste emotsionaalne küpsus täiskasvanud suhetes ei ole selline kui on naiste emotsionaalne ehk tundeeluline küpsusnaised on lihtsalt küpsemad, sest nende varasem suhe on olnud samast soost inimesega. Temaga. Et emme, sa tahad öelda, on see, et kui tüdruk umbes kolmandal eluaastal, siis kiindub oma isasse ja huvitub temast, et ta on selles vanuses, kui tal on see esimene, suhedan ise küpsem ja poisi ebaküpsus tuleb siis millest. Tuleb sellest, et, et tema suhe emaga on palju varasem, kus siis kogu see Ka tema esimene suhe vastassugupoolega algab palju varem, kui tüdruk. Jah, ja algab palju suurema pinge ärevusega mida ta väga tajub tagantjärgi, mitte mitte selles suhtes emaga, olles vaid pärast seda, kui ta on emast eraldunud. Ta kardab kogu aeg, et ema tuleb ja tuleb talle järele ja võtab ta jälle niimoodi sellesse lähedasse väga lähedasse suhtesse taas ja taas. Et siit on see, et, et poisid kardavad emasid rohkem kui tüdrukud, isasid. Räägi sellestki. Mida siin rohkem rääkida, siin võib lihtsalt öelda, et see ülevõtmise koht on, on poistel nagu hirmutavam. Et nad võivad rohkem iseennast kaotada paarisuhtes kui tüdrukud. Selles, selles mõttes. Ja siit tulebki nisugune paradoksaalne olukord välja, mida tavaliselt nähakse vastupidi. Noh, nagu üld üldine niisugune arusaam on, vastupidine on selles, et naised kardavad rohkem seksuaalsuhet ja mehed rohkem sellist noh, emotsionaalset suhet. Just selle tõttu, et, et mehed on kuidagi nagu vähemkogenumad emotsionaalses suhtes ja tunnevad ennast sellises suguelu plaanis kindlamalt. Aga siit tuleb juba järgmine temaatikat, et paarisuhe ei saa olla ainult lihtsalt selline sugueluline suhe või sigimissuhe, seal tuleb ka intiimsuhe, tuleb ka kütkestavusja kütked, mis seovad inimesi omavahel. Ja vot siit tuleb tulevad, need probleemid, mis meestel on, on, on intiimsuhetes. Kui oleks võimalik, siis poisike mehe sees tahaks, et see suhe oleks lihtsalt võimalik, sihuke sugu, eluline, aga mitte nii väga emotsionaalne. Eks ole, et see, see on nagu esimesel pilgul ongi, nii. Aga tegelikult on vastupidi. Sest siit tuleb see vastuolu meeste välja. Et ta tunneb ennast kindlamalt sellises sugu elulises suhtes. Aga see, mis ta tegelikult väga tahab, on selles varane suhe emaga intiimne lähedus. Ja siit on hästi oluline tasakaalustada need kaks asja omavahel. Sest niipea, kui, kui kaldu läheb sinna suguelu poole, siis ei tule heas suhteliselt midagi välja. Siis ta jääbki lihtsalt kehaliseks. Mõnedel inimestel mõnu pakkuda, aga pikalt vaevalt et oma loomult oma meele järgi on. Analüüsi järgi me oleme piis, seksuaalsed inimesed, see ole seebiseksuaalsus, mis seostub seksuaalse käitumisega. Tähendab seda, et meie meeles on nii meheliku naiselik pool paarisuhtes nad kohtuvad emana meestele kaaslasele naiseliku poole. Ja kui see on hästi kaasa antud, siis see annab hea võimaluse kütkestada selle poolega ennast. Naise maailma naistel on samamoodi, annab kaasa isa selle meheliku poole. Et need on meil üpris võrdselt esindatud meie meeles murde-eas me valime välja, kuhu me orienteeruma ja millise naiselikkuse ja mehelikkuse partnerile valima. Selles mõttes ei ole suhe emaga alati sugugi kahjustav. Aga kui ta on mingil moel olnud lapse jaoks häiriv. Samamoodi võivad olla juhtumeid, kus ema võib last ära kasutada põglast väga mitmel viisil. Vaat siis need asjad täiskasvanu eas ärkavad ellu, nagu sa mainisid, et see sõltub varasest lapsepõlvest. Hästi palju vähem-rohkem-vähem vähem partnerist. Niisiis, väike laps tunneb suhtes oma emaga alati viha. Jah, sest see on nüüd tõesti ebade üks üks raske töö lapsi lakkamatult frustreerida. Jäta neid millegist ilma, eks ole, kõigepealt anda neile elu hoida neid üheksa kuud hästi mõnusas keskkonnas siis nad pääsevad välja hoopis teise maailma ja, ja siis ju emad lakkamatult jätavad kogu aeg lapsi millegist ilma. Ja see on emadele väga raske. Lastele samamoodi raske, aga see ilmajätmine, mis toob kaasa rahulolematuse või frustratsiooni, siin on oluline, et ema nagu aitab lapsel selle rahulolematusega toime tulla. Ja tegelikult see ema frustratsiooni tekitamine on arengu mõttes äärmiselt oluline, sest sealtkaudu üldse õpime mõtlema. Sest mida frustratsioon teeb, mida teeb ema, kui ta ei anna lapsele seda, mida ta tahab? Lapsel tekib puuduse tunne, tekib tühjuse tunne, mida ta peab sellega siis peale hakkama, ta täidab selle mingisuguse unelm, aga loovusega ja loovus tuleb hiljem, aga algul on unelm mingisugune hullem, et kuidas ema tuleda, milline ta on ja aga siit algab peale mõttetöö. Ja siis mida vabamalt ta saab selle puudusega toime tulla, seda enam on Temaskas ta loovust. Sageli on emadel just selline tunne, et ma tahan olla väga hea ema, ma tahan teha nii, et mu laps ei tunne mitte millestki puudust. Ja see, mida me sinuga siin räägime, on see, et emadeülesanne on just pakkuda turvalises keskkonnas seda esimest frustratsiooni. Et õpetada last tulevikus, sest et sellist keskkonda, kus lapsel tulevikus alati on kõik olemas, ei eksisteeri, et ta peab olema, olete tulema toime mingi puudusega, nii et see on ema, esimene ülesanne, õpetada lapsel toime tulema puudusega ja talle seda puudust tekitama. Jah jah, sest noh, eks kõik vanemad tahavad oma lapsele kõike paremat ja samamoodi on ka sellesama vihaga, et halbu asju me näeme sageli lastes ja mitte ainult ei näe, vaid karistame neid selle eest, millised me ise oleme. Et kuskil on see piir, kus me, meil on oluline teadvustada seda, mis on tegelikult lastele vaja. Ja et me ei lähtuks lastele hea ja halva andmises sellest noh, iseendast ja selles mõttes on, on tõesti liiga palju andev ja liiga hoolitsev ema. Võib-olla ei aita last nii palju sama hästi kui ei aita ka see ema, kes jätab ta paljust ilma jättes ainult haavad järele. Väga sissepuuduse tunne, mida laps kogeb, eks ole see hirm, mida ta tunneb, selle puudu sees mille tagajärjel saabub sageli viha. Et see on üks hästi oluline tunne lapsepõlves seda tunnet korralikult tõesti iseendast tunda seda vihatunnet. Et see aitab meid ka hilisemates paarisuhetes. Sest paarisuhetes me kohtume taas nii mitmeerinevusega. Kohtume sellega, et mees ja naine iseenesest on erinevad ja, ja nii edasi ja nii edasi, seal on niivõrd mitmeid erinevaid, mes, millal soovid, arusaamised, tahtmised, seal on nii palju erinevused ja sealt tuleb nii palju puudust. Ja samal ajal on hea, kui seal puudus, paneb meid mõtlema. Kui paneb eks ole, kui viha on ju suhtes ülekaalus, siis reeglina kurnab liigne viha paari ära. Ja kui üks asi, mis sageli siis kannatab, kui seda viha on liiga palju ja kui paar on liiga kurnatud siis kannatab sageli suguelu. Ja selleks on vaja turvalist intiimset keskkonda. Et see ei ole ainult selline mehe poolt genetreeriv, selline agressiivsus vaid emakas, kes haarab selle seemne järele. Et see kehaline pool on hästi selline võrdne ja, ja seal väga jõuline ja ja viib tagasi meid sellesse väga varajases evolutsioonis aega ja võime mõelda ka sümbolit sellise mehe ja naise suhte sümbolit, nagu ta on Indias, eks ole. See on lootuseõis, mille juured on sügaval jõemudas. Aga valge, selline lootus seisan pinnal ja selles on välk. Välke ei purusta lootuseid. Ja lootoseõis on piisavalt tugev, et seda välku vastu võtta, et see võiks olla nagu selline. Selline seksuaalsuse pool. Ja siia peab juurde tulema nüüd kütkestumus, eks ole, selle intiimsus selline lähedus. Et see ei ole lihtne kokku panna, neid sageli ei olegi võimalik, sageli see ei õnnestu ja see on ka normaalne ja loomulik. Me sinuga siin enne salvestust arutasime, et et sageli naised kaotavad kontakti oma seksuaalsusega kuidagi hõlpsamini kui mehed. Kuidas seda võtta? See ei olegi tegelikult nii lihtsalt vastatav küsimus, et, et kas nad kaotavad või kaotusest? Me ju teame, et on, on üleminekuaastad ja nii edasi ja nii edasi, et see on niisugune kehaline pool ja samal ajal üleminekuaastad ei peaks mitte sugugi katkestama aktiivset seksuaalelu. Ja see nii ka on. No sageli, need ei ole ka ainult ülemineku eas naised, kes kaotavad seda kontakti vaid palju, palju nooremad. Jah, et ma arvan, et mina pakuks välja selle, et siin on pigem küsimus, mis toimub suhtes et suhe areneks, selleks on vaja Need erinevused, millest me rääkisime ja paljudest ei olegi rääkinud. Et paljud erinevused, mis on kahe inimese vahel, et need tekitavad ärevust, pinget tekitavat puudust. Et kõige sellega tuleb toime tulla. Ja paarisuhte õnn ja õnnetus on see, et toime on võimalik tulla koos. Ehk siis me tegelikult saame koos paljusid oma puujalgu läbi töötada või, või oma selliseid raskeid lahenduseta küsimusi koos läbi töötada. Aga see nõuab ikkagi pingutust mõlemalt poolelt. Et paarisuhe areneks. Kui mingil põhjusel see pingutus kaob, siis võib areng peatuda ja paarisuhet takerduda Ki sellisesse puudusesse võiks vist öelda. Puudusesse jääpuuduse tagajärjel tekkinud lihasse. Jah, ja sealt tekivad juba vihasse ja ja siis juba enam ei ole huvi või isegi kui on huvi, ei, kaovad ka vajadused ära. Sellise noh, suguelu järele, mis tegelikult noh, on ju selline kehalise läheduse kaudu üks üks väga olulisi kooslulised momente suhtes. Ilmselt oleks vale öelda, et naised on rohkem vihased. Aga, aga kuidagi see niimoodi on, et kui kuulata teraapias paare, siis sageli on ikkagi see meeste jutt, et minu naisel on kuidagi seksuaalsus lukus. Et sellel on omad põhjused tavaliselt et see kehaline side, et see ära kaob. Et julged sa öelda seda, et naised on vihasemad või on asi selles, et nagu sa ise ütlesid, et kuna naised lähevad esimesse suhtesse mehega, kuna ta on sel hetkel küpsemad, et nad oskavad võib-olla sellest suhtest rohkem tahta, kui nad oskavad sellest suhtest rohkem tahta. Ja see suhe ei paku kõike seda, siis seal tekib rohkem puuduse tunnet, seal tekib rohkem viha. Noh, naised võib-olla tõesti oskavad rohkem tahta, aga ma usun, et mehed oskavad samamoodi tahta, aga need tahtmised võivad olla erinevad. Aga siin on nüüd üks koht küll, mis, mis võib tuua niisuguse erinevuse sisse, mille tõttu suhe või 100 häiritud see on ikkagi naise raseduse ja sünnituse aeg ja, ja kogu see varajane lapsega. Sest mõnes mõttes mees on siis jäetud nagu üksinda kõrvale. Kui naine saab oma oksütotsiini mõnutekitav aine laste kaudu kasse imetamise kaudu mida muidu annab suguelu. Sageli on see üks suguelu liitvatest kemikaalidest, eks ole, kui keemiast räägime, et siis mehel sel ajal ei ole midagi. Tal tuleks ära taluda ja sidujad teed lahku minna. Väga kergesti, et naine võibki nagu kiinduda rohkem lastesse, mis pakuvad seda sidet ja mehed ja teha rohkem eemale. Võivad, aga ei pruugi. Mina oma tööalases elus inimeste vihaga kokku puutuda. Mitte väga palju, aga vahel vahel küll psühhoanalüütilises töös sageli see viha, tuledki sellesse tööruumi ja ja ta on alati hea, kui ta tuleb, sest ta annab võimaluse läheduse tekkimiseks, ütleme siis nii. Sest sa mainisid varast suhet ja, ja lapse suhet emaga. Et lapse varane suhe emaga on väga agressiivne. Selles on, on tapvat viha. Et see, see kõlab väga kummaliselt ja arusaamatult, et et miks see, miks see peaks nii olema, aga me võime siin toetud ühe väga tuntud briti psühhoanalüütiku lastearstist psühhoanalüütiku Donalt Võnnikotile, kes on väitnud, et et kui laps oma mõttes saab ema oma vihaga Tapa siis alles saab armastus nende kahe vahele tulla. Et see on üldse nii, et, et kui, kui me viha on teise inimese poolt ära tallutud ja ta on härra kannatanud ellu jäänud, siis me saame teda armastada, sest siis me ei karda, et ära kaob. Kas ema on kuidagi lihtsam vihata, kui isa? Kindlasti mitte emalise teataksegi rohkem. Aga see, see ei ole küsimus, kas lihtsam või mitte, sest see on, võiks öelda nii, et ema on loomulikum vihata kui sa, miks, sest see ongi see loomulik varajane tunde, mis on esmane, mis on väga loomulik ja ilma milleta ei saagi olla ema-lapse suhet. Emad teavad, mis siis teha, kui laps on vihane, eks ole, siis emad võtavad või kui laps tuleb ja lööb ema jalaga, eks ole. Siis sa võtad, kallistad teda, eks ole hoiatada, ja kui ta maha rahuneb, siis sa saad temaga rääkida. Ja siis tuleb armastus, eks ole, võib-olla see näide, eks ole, et kuidas laps tapab ema, aga mõttes ema hävitama. Iga ema muidugi ei tea seda et tihti on sellised eskaleeruvad protsessid, et, et kui laps on vihane, siis ema ei tule nii palju oma vihatundega, mis tal siis sel hetkel lapse suhtes välja tuleb sellega toime. Ja ta vihastab lapse peale. Ja veel vähem teavad ema oma viha suurust lapse vastu. See on üks selline tabuteema, mida väga raske nemadel tunnistada. Aga see on täpselt sama jõuline nagu, nagu lapse vihana vastu, mis on väga primitiivne ja just või noh, algeline, ürgne ja selle üksuse tõttu ta on väga võimas. Ja me oleme naistega, kellel on lapsed väga tihti ei rääkinud üldse mitte ainult teraapia kontekstis, vaid ka muidu, et, et igaüks meist on kogenud just oma laste suhtes väga suurt iha, et sa enam ei väljenda seda oma suurte laste suhtes. Aga väikesed lapsed suudavad oma kas mingi ebaratsionaalse käitumisega või millegi sellisega üles äratada. Sellised ürgsed, vihatunded, mida mitte keegi teine isegi ei suuda minusse äratada. Eks ole, selliseid tundeid ei saa kunagi tekkida isaga. Miks, sest isaga on juba laps suhetes hoopis küpsem revolutsiooniline emotsionaalses plaanis, sest vaata selles varases suhtes emaga saab lapsi ollagi ainult emaga väga varases suhtes, ütleme esimesel eluaastal kindlasti ainult hiljem, võib-olla natuke saavad juurde ka tulla isa ja teised, teised lapsed või sugulased, aga põhimõtteliselt enne seda, kui laps on eraldunud emast. Selline psühholoogiline kontakt teiste inimestega, seda ei ole. Isad võivad küll kanda hoolt lapse eest, aga see suhe lapsel ei saa kunagi olla selline, nagu, nagu on see suhe emaga just nimelt selle tõttu. See side on nii nii ürgne, see on evolutsiooniliselt kaasa antud. Ja see on igas naises, igas lapses, kes sünnib ka ürgselt kaasa antud ja nad leiavad selle sideme, kasvavad sealt välja. Ja siis tuleb isa, eks ole, raske töö on tehtud ja võtad rõõmsalt lapse kätte ja saab temaga meelsasti aega veeta, aga aga see on teine suhe. Et siis me saame öelda tegelikult emadele kõigile lohutuseks, et see, kui sa tunned oma lapse suhtes viha see on hästi loomulik. See on isegi hea, sest kui ma selle viha teadvustan, siis ma ei tee lapsele liiga. Siis ma ei, ei võta midagi ette sest neid juhtumeid on. Ja see raputatud lapse sündroom on ju, et kui ema viha läheb nii suureks, et viha on tihti energia, mis koguneb kätesse ja näppudesse või jalgadesse, et aga kätesse eriti tahaks võtta ja, ja sakutada raputada, loksutada, lüüa, et ühele emadele, et see on üks, üks loomulik tunne. Tähtis on nagu eneseteadlikkuse nii suur tõused sai, ei pane ikka käsi käiku, aga tunda seda tunnet, on okei. Ja teine asi, mida saaks öelda emadele, et, et see on täiesti normaalne ja igati loomulik, et lapsed just emade suhtes kogevad siis nii suuri viha, tundeid, sest et ema on ju ikkagi see, mis, mis tavaliselt piirab. Ta ei saa maailmas seda tükikest see lapsee, mida ta just nagu praegu ihaldaks saada, ema on ees, vahel, Peresaade. Viha tunneme me kõik ants, aga räägime ka viha väljaelamisest. Eks see viha väljendamine on ju üks keeruline asi. Inimesed kalduvad äärmustesse, ühed on kenad ja ei väljenda viha. Ja teised reageerivad praktiliselt igale välisele ärritajale ning nende vihani nähtav, kuuldav. Kuigi me ju kõik tunneme viha, siis päris paljud ei oska viha üldse väljendada. On inimesi, keda küll viha närib ja nad justkui isegi keevad, selles tundes. Aga need inimesed kardavad, et kui nad viha väljendavad, kaotavad nad endale olulise suhte, olgu selleks siis paari sõprus või töösuhe. No ja mis seal salata, mõned ei võtagi oma vihaga kunagi midagi ette. Nad on armastusväärsed ja kenad. Aga nende isiklik närvikulu on enamasti siiski kõrge. Nad väldivad avalikku konflikti või vähemasti ei näita nad välja oma mittenõustumist neile olulise inimese arvamusega. Ja siin tekib lumepalli efekt, mida enam alla anda ja oma tõest loobuda, seda enam viha neisse koguneb. Aga nad ei pruugi seda viha isegi üldse vihane tajuda, vaid nad võivad hoopis tunda näiteks depressiooni. Üks tark on öelnud, et depressioon ongi omamoodi kokku pressitud viha. Mõned inimesed ütlevad, et nad suudavad väga palju ebamugavust ja puudust välja kannatada enne kui neis viha pead tõstab ja nad oma piiride või õiguste eest üldse sõna võtavad. Mõned väljendavad viha nii nagu me armastatud Helgi Sallo kus viha on sordiini all ja partner ei pruugi mõnikord isegi aru saada, kui vihane või meeleheitele viidud inimene on. Aga teine äärmus on tuleharktüüpi inimesed, kes väljendavad oma viha hõlpsasti. Nende suust kostab räige sõim, nagu seda skandaalne kollektiiv Winny Puhh väljendab. Nüüd ma palun õrnahingeliste ja mitte vihastel kuulajatel küll kõrvad kinni panna, sest järgneva lüürilise vahepala viha väljaelamise viis ületab kindlasti mõnede kuulajate hea maitsetaluvuspiiri. Aga samas annab see lugu väga kujundlikult edasi paljude vihaste inimeste sisemaailmast. Enamus meist asub õnneks selle kahe äärmuse vahepeal. Ants, mida me saaksime kuulajatele öelda, kuidas tulla toime oma vihaga ja selle väljendamisega? Ma arvan, et neid inimesi, kes viha väga hästi kontrollivad, neid on tõepoolest väga-väga vähe. Aga see ongi hea. Me nii väga hästi kontrollime. Aga mida vihaga peale hakata? Ilmselt see on, see on ainuke viis. Ega ega keegi teine sellega midagi teha ei saa, et ma pean ise oma viha endale teadvustama oma veast aru saama. Hea, et ma teda märkan. Hea, kui teised märku annavad. Ja, ja siis ma saan midagi selle vihaga ette võtta, sest et viha on ikkagi seotud. Ma tulen jälle selle valu ja kannatuse juurde, ikkagi viha teeb haiget, et see on, see on seotud valuga. Palun kehas ja see on vaja ära kannatada. Ja kui ma ta ära kannatan, siis võib aru saada, et ka viha kaob. Et ma saan aru, et see ei ole selline nõuandelaadne asi, et. Kannata ära, küll siis ära läheb. Hingame, aga et ikkagi selle viha äratundmine, selle märkamine, see on esimene samm, mida me teha saame. Või vähemalt panna tähele teisi inimesi, kes annavad meile märku. Tõenäoliselt see nõuab pikka aega ja kogemust, et nendest olukordadest tasapisi välja tulles on võimalik välja tulla, et et see ei ole minu meelest, et ma olen nüüd vihane ja ja, ja iga jäängi vihaseks. Paaris otseselt ju ka niimoodi, et ega siis see ei ole nüüd, niiet et esimene aasta on sageli see väga vihane, vihane aeg. Tasapisi see viha taandub ja miks on esimene aasta väga vihane, sest siis on need erinevused ja puudused kohe kõik kohal. Ja korraga, eks ole, armumine on lõppenud, head seksuaalsuhet ka veel pole, mis, mis nagu toetaks, pole veel lähedust, kudestuvust piisavalt. Ja tasapisi, kui see pikk areneb, suhe areneb, siis mida enam need kütket seovad teineteist, seda vähem on ka vihaga. Kui teda tuleb, siis juba tuntakse teda ära ja ja saadakse aru, et ahah tahad nettena tüli, norida minuga, et selge et me saame seda aru, siis me saame nagu ma partnerit aidata. Et meile kaaslasele paarisuhtes, et meile kaasa see on parim. Et tunda ära, kus algab ja lõpeb sinu viha ja kus on, algab ja lõpeb partneri viha. See on hea täpsustus, jah, täpselt, eks ole, sa tõid praegu välja selle, et, et me peame olema ühtaegu paarisuhtes ka piisavalt eristunud teineteisest ja sellises väga tunderikas hetkes suutma olla eraldi, muidu ma erist ära seda et see ei ole minu viha. Aga mul on niisugune tunne, et sa norid minuga täna tüli mingil põhjusel. Et sa oled viha täismass, on nii, vahest olen mina ka viha täis, eks ole, ja norin teisega tüli. Et saada aru, et sa oma partneri viha mitte olla nagu sihukene, eristamatu, vihane ego mass. Mõnikord on ju sellised pered, mis on, ongi, nad on üks selline üks suur viha, mis seal kõigi vahel tiirleb. Viha on saanud ainsaks tundeks, kuidas saab üldse koos olla ja siis on tõesti noh, armastus on välja tõrjutud lähedus. Intiimsus. Kui palju mahub üldse viha kõrvale, kui üks pereliige on väga vihane, kas tema sinna sisse mahub ka veel palju hoolivust? Kõrvale küll ei mahu, sinna ei mahu. Et viha on midagi sellist, mis tõrjub välja siis emotsionaalse lahkuse ja sõbralikkuse. Ühest küljest need on sellised hingelised väärtused, aga teisest küljest viha teeb ka midagi. Inimese kehaga. Kaob ära ju kehaline kontakt. Ma ütleks seda teisiti. Viha seostub ohuga, on see oht, minule on suht suhtele, ükskõik kuidas see ka ei ole, kuidagimoodi mõjub turvalisusele. Me lähme vihaseks siis, kui, kui me tunneme ennast ohustatuna. See, miks me vihaseks lähevad, võib-olla väga jabur, see võib olla väga arusaamatu isegi, aga, aga ta alati ohustab neid. Ja kui sa ütled, et see läheb kehasse, see tähendab seda, et minu nagu öeldakse, kõrgemad ajuprotsessid hakkavad tasapisi välja lülituma ohu korral kõik igasugused moraalsed ja nihukesed pooled. Algul meil tekib reageeri, joosta ära või rünnata ja siit tulevad need kohad, kus siis tõesti või võib see tuli viha viia, viia füüsilise vägivalla nii. Või siis ma tardun, kõige selline jõulisem, kõige suurem ohu korral toimiv reageering nagu kõigu soojaliste reageering, nagu meie aju tüvi, tüve reageering. Ja see on ju teada, eks ole küll stressitase tõuseb, et siis hakkavad inimesed automaatselt 11 süüdistama ja pöörama liigselt palju tähelepanu sellele, mida inimene kas teeb või ei tee. Jah, et ma tahan lihtsalt ennast paremini tunda, selle tõttu tulevad igasugused jaburad, süüdistused ja teised ka kaasa tõmmata sellesse samasse jamasse, selles mõttes? Jah, et too käitumine seal on juba täiesti noh, irratsionaalne ja ja seal öeldud solvanguid ja. Ja süüdistusi ei tasu kunagi tõsiselt võtta. Need ei ole kunagi tõsised, kui nad ei ole muidugi vahest võivad olla. Ma tõmbaks tänase teema kokku ühe mõttega, mida on öelnud Nikola Tesla, et kui kõigi meie sees pesitsev viha saaks transformeerida valguseks, siis oleks maailm üks väga valge koht. Ma muidugi siiralt loodan, et maailma valgustab armastus. Aga ei saa olla nii naiivne mõelda, et see maailm, end armastuses koosnev, et me teame, et armastuse kõrval on alati hirm ja viha. Kui viha on õhus ja õhk vihastaks, ongi väga raske asjalikku dialoogi pidada. Tihti juhtub nii, et kumbki osapool etendab oma monoloogi mille läbiv teema on enamasti teise süüdistamine ja, või eneseõigustamine. Aga paraku kaks paralleelselt kulgevat monoloogi dialoogi veel ei moodusta. Mida siis ette võtta, kui viha silmi pimestab? Võtta piisavalt aega olukorra üle järelemõtlemiseks? Just nii nagu Ansparklal enne soovitas, et pole vaja kohe reageerida? Püüa olla koos oma vihaga. Kuula oma sisedialoogi, mis su sees toimub. Inimeste reaktsioonid on stressiolukorras teatavasti ju järgmised. Üks ründab, teine põgeneb, kolmas kangestub. Ja see on suur eneseareng. Etka vihasena suudaksime hoida õhustiku nii füüsiliselt kui vaimselt turvalisena et oma partnerit mitte haavata. See on erakordne oskus väljendada oma viha nii, et sellest poleks vaenulikkust ja agressiivsust. Nagu öeldakse, ühtki suppi pole mõtet süüa nii kuumalt, kui seda keedetakse. Jahtu. Küsi endalt, mida sa vajad, et pisutki rahuneda? Anna teisele osapoolele teada, et sa oled vihane ja vajad rahunemiseks näiteks 20 minutit. Egas ilmaasjata soovitata, et loe 10-ni ja hinga. Ma soovitaks loe pigem 110-ni. Ja siis küsi endalt järgmised küsimused mis mind praegu vihastas. Mis on selles olukorras sellist, mis pole mulle sobiv? Mida ma vajan? Kes, mille eest siin olukorras vastutab? See on kindlasti see koht, kus tahaks öelda, et partner on kõiges süüdi ja tema on kõik valesti teinud. Aga katsu leida ka enda panus. Siis katsu leida vastus, mida ma tahan antud olukorras muuta, et ma ei tunneks end ohustatuna. Mõtle läbi, mida ma kavatsen teha ja mida mitte. Mõnikord on tark rääkida läbi kellegi kolmandaga oma vihatunded, et endast paremini sotti saada. Ning alles siis, kui oled veendunud, et see emotsioon väärib jagamist sellega, kelle peale sa vihane oled. Püüa end väljendada järgmise skeemi kohaselt. Kirjelda olukorda oma tundeid sest peaaegu alati on viha kõrval kohal ka mõni teine tunne. Kõige sagedamini on tavaliselt hirm. Eks viha ongi reaktsioon mingile täitmata jäänud vajadusele ja me tunneme end ohustatuna kuidagi mingitmoodi. Meil on hirm, et me jääme millestki neile olulisest ilma või tehakse meile ülekohut. Kirjelda sellele inimesele oma vajadusi, ootusi aga räägi enda nimel, kasuta mina sõnumit. Ära süüdista teist. Kuidas sina, hea kuulaja, oma viha väljendad. On sul oma vihaga hea kontakt? Veel tahan ma lõpetuseks öelda, et inimestel on kalduvus lahendamata emotsionaalseid pingeid, mis elus tekivad elada välja mõnes teises tähtsas suhtes. Kui need on tööalased pinged, siis võivad need mõjutada su käitumist kodus, oma elukaaslase või laste peal. Või mõnikord kas või süütu lemmiklooma peal. Ega see õiglane nende suhtes pole. Su laps teeb võib-olla pisut kõvemat häält või saab hakkama väikese ülesastumisega. Aga sinu vihakarikasse on see viimane piisk ja vaene laps võib kaela saada sinu poolt ebaproportsionaalselt suure riidlemise või karistuse või sa lihtsalt ei kohtle teda nii lahkelt ja sõbralikult, kui ta seda vääriks. Ja seda kõigest sellepärast, et sa oled vihane ülemuse või partneri peale. Nii võib juhtuda, et võhivõõras inimene tänaval kogeb kellelegi liiklusraevu raevust kobrutama, inimese psüühika on juba eelnevalt koormatud vihast. Aga vihased netikommentaatorid elavad oma ängi välja ka toredate uudiste puhul. Neile on see oma viha väljaelamise ventiiliks. Hea küsimus, aga miks peaksid kõrvalseisjad kannatama sellepärast et inimeses on liiga palju viha? Viha on loomulik tunne. Viha muudab asju, viha annab meile energiat juurde, viha võib liigutada mägesid. Kui viha on loomulik tunne, siis vaenulikkus ja agressioon, mis sageli vihaga kaasnevad teevad neid irratsionaalseteks olenditeks. Ja see ei ole enam hea. Aitäh Sulle, Ants, et sa saatesse tulid. Palun järgmisel nädalal, peresaatekülaline on pereterapeut, Monika Koppel. Räägime kolmnurkadest. Kui paarisuhe läheb pingeliseks, võtab vähemalt üks paarilistest pinge maandamiseks kedagi või midagi endale appi. Kolmas maandab paari pingeid. Sellesse kolmnurka võib kaasata keda ja mida iganes. See võib olla laps, ühe partneri vanem sõber või armuke või hoopis töö, hobi, alkohol, koer, trend või kasvõi ülemäärane koristamine. Rõhk on siin just sõnale ülemäärane. Nii koristamine, trend, ristsõnade lahendamine, lastega tegelemine, auto putitamine, golfi mängimine internetis, surfamine on ju kõik kas vajalikud või toredad tegevused. Aga kuskilt jookseb nähtamatu piir, mil vajalikust või toredast tegevusest saab paarisuhtest eemalehoidmise või põgenemise moodus. Aitäh sulle, hea kuulaja. Sa kuulasid peresaadet? Mina olen pereterapeut Katrin saali, Saul. Meile võib kirjutada aadressil peresaade ERKE. Ja loomulikult saab meid järelkuulata endale sobival ajal vikerraadio kodulehelt. Kohtumiseni järgmisel neljapäeval õhtul kell üheksa. Seniks aga soovin teile kõike head, hoolige üksteisest ja iseendast ikka lahkelt ja sõbralikult.