Ei, siin on selline müra, et ma ei kuule, lihtsalt teie jutt. Neetud küll. Aga me võime ju bussi sees on vana, kui te midagi olulist hetk ja Päevakaja tahab intervjuust saada selle püha asja niga tuleb. Paus. Alo ja läksin bussist välja. See helilõik pärineb Päevakaja arhiivist ja pole tõenäoliselt kunagi eetris olnud. 50 aasta jooksul on salvestatud mõndagi, 50 aastat pole inimese jaoks sugugi kõrge vanus, ühe raadiosaate jaoks aga küll. Teist nii pikaealist polegi kõrvale panna. Ja enam pole kuigi palju ka neid, kes esimese päevaga ja tegemisega ise seotud olid. Kaks meest, Feliks Kaasik ja Felix Leet teavad aga poole sajanditagustest aegadest rääkida. Aga esimene oktoober lõpus nädala sees. Ja esimene esmaspäev oli kuues kõigepealt käis selleks, et päevaga ilmub käis suurettevalmistustöö võib olla kuulayes usugi, seda valmis Kreeta rohkem kui aasta oli selline saade üks kord nädalas pühapäeviti reporteritund kus nende reporteritele taid koolitust tuleb arvestada nad muidugi neid tehnilisi olulisi missioonid ei olnud magnetofonilt portatiivse, magnetofoniga rääkimata, nimi oli üks, kaks transporti, telefoniühendus käis läbi kommutaatori, hommikud venisid kõne kaugekõne kella nelja ajal šveid kõne kätte siis liinid võimatut vahepeal okas 1000 õhuliinid, need olid paigatud. Olud olid sellised, minul oli, Ta on, ta kandis nimetust kaheksa, mis rahvamajades oli mõeldud, monteerida ei saanudki, kaalus 42 kilo. No mismoodi sa sellisega riistaga tööd teed? Mulle tundub, et Põvega ruumis ajendiks on Granspurk, autor olid tollal autodega raadiokomitees võrdlemisi pingeseis ja põhiliseks liiklusvahendiks oli tullakse raadiokomitee esimehe Moskvitš, vana Moskvitš ja töövahendiks, siis hõbehall ja siis raada juurde korraga vist üks või kaks autot, kusjuures üks neist oli kas 69 tiitli selle maastikuauto ja selle peal oli monteeritud ka tolleaegses mõistes küllaltki portatiivne helilindistusseade. Sellega teha hästi palju lugusid, aga prooviks mingisugusest Repatali saadet teha, mida võiks nimetada, ütleme niimoodi, see oli ka üks alge, mis andis tõukepäevaga saamisele ja mulle tundub, et seal on väga tõsise põhjal. Nii et päevakord oli algusest peale oma auto päris olemas, mis oli ainult selle toimetusega Ja see oli kas 69 selle pulga pealisega uhke auto ja sa ei käi hästi kaua aega voolikuga pika voolikuga välja mikrofoni. Ja siis sadamate mikrofon veetis ümbruskond välja, seal kardeti autosid tehnikuna, eks. Siis seevastu võib müüa. Ja võistkond viska lugudele. Tõsisemaks harjutamiseks läks mõned nädalad enne esimest päris Päevakaja. Umbes üks kolm-neli nädalat enne see tuumikmeeskond või meeskond hakkas vaevaga tegema, hakkas harjutama, hakkas harjutama sellega, et kõigepealt informatsiooni kogumist, et üldse omandada oskuste alust tegema. Siis juba hakati proovima, sellest kukub on muidugi musta paberi peal saadet tervikuna siis juba kani montaaž, viisakukku lõikamist kokkupanemist, et umbes üks kolm-neli nädalat, enne kui juba valmis sai söönud täielik makett nii-öelda. Aga proovisaateid oli ka vist paar või kolm, aga nüüd läksid eetrisse nagu tol ajal oli see omaettesaade, mis koosnes reportaarsest lõikudest neli, viis lõikusest mul terve saate, tavaliselt olid nad mingile kindla teemaga veenduda, kaheksa mitte. Ja olid nädalaga hääliseda, kuuga äärest tehti paar sellist prooviks just selle arvestusega, et kas sa suudad välja vedada selle jõuga ja nende oskustega, mis neil võib olla iga päev noh, tuli välja sai ja nii hakkas minema. Esimest päevakaja, mis oli eetris 1958. aasta kuuendal oktoobril, pole raadio heliarhiivis säilinud. Felix Leet aga mäletab, et tema uudis oli saates sees. Karge ja külm, aga ilus, päikesepaisteline ja Pärnu on parkide ja haljasalade linn ja siin sammas meie stuudio kõrval. Lahvle Munamägi dist nimetatakse seal käisvaksoon lehtede korjamiseks ja need lehed Pärnus töötlectrimmer koguti kokku ja kompospirite niisugust ei olnud kuskil. Ja siis päev on juba olles valamas. Ma helistasin toimetes, et mul on niisugune teemalehed langevad, aga kamandas seda. Milles asi on vaat et pea ära ja vaatan, mis sellest saab. Ja tuli välja päris ilus, tore uudis, et on ta mingi ressurss, kasutati vära parkide väetamiseks. Vana-aasta õhtul, 31. detsember 1959 Päevakaja number 378. Tere õhtust, seltsimehed. Head vana aasta lõppu ja mõnusat raadio kuulamist. Seal on kolm kolm mikrofoni ja nende jaoks viimased 30 minutit Päevakaja aastasest saati ajast. Seisame Tallinna südames ja mõtleme praegu, kuhu minna, mida ette võtta. Aga esialgu ei tahakski nagu siit kuhugi minnagi. Talvepäev on kaldumas õhtusse. Linn on viimaseid tunde toimekas ja tõttav. Ta särab vist küll 1960 küünalt, võidu väljaku määratu suurel näärikuusel. Isegi paksu pehme näärilume puudumine ei suuda tumestada nääritunned aastal, mis on kirjutatud kosmosesse ja ajalukku rakettide hiilgava tulikirjaga. Aastanumbrit 1959 loevad peatselt õpikust kõikide rahvaste lapsed. Nad jätavad hoolikalt meelde aastaarvu, millal tänu Nõukogude Liidu valitsuse juhi suurele rahumissioonile ulatus üle ookeani Rahu mõistuse ja inimlikkuse soe tuul. Ja hakkasid hajuma sõja sünged varjud makra kohal. Küllap vist õpivad härra tunnis needki põlvepikkused pikkadesse sallidesse mässitud jõnglased kes praegu suuri silmi kuuse otsas sädelevat kosmoseraketi imetlevad. Ja kindlasti mäletavad ka nende emad. Mäletame meie ja kõik, kes praegu pühade-eelse sigin-sagin, aga kogu vana Tallinna täidavad siinsamas võidu väljaku rahvasaginas tulimegi mõttele. Kõnetame tänav vanu tuttavaid ja vaatame, kuidas neil näärid tulevad. See oli Päevakaja stiilinäide aastast 1959 vanim Päevakaja, mis arhiiviriiulitelt leida õnnestus. Reporterid olid siis Valdo Pant, Lembit Lauri ja Klaus Mikko. Nemad ja mitmed teised viisid kuulaja sõnade ja helide kaudu sündmuste keskele. Loodi kohaloleku mulje, nii mõnigi kord siiski stuudios. Ei olnud sugugi mitte harv juhus või näiteks, kui oli vaja midagi metsast metsas teha metsateest, siis võeti kätte saag, puuhalg ja kaitse on kraažide juurussati, muid seal taustaks või seda juhtub sageli saavad oli sisuliselt ka natukene nagu raadioteatri moodi oli, oli, oli mis seal salat tulid kaustade fonoteeki olemas, kus olid iga taustad alates veduri küljest haamrilöökidest, kuni seal tehase müra, nii et kui ei nagu puudu ei anna välja, mängib taustal peas, et ollakse ise kohaloleku efekti. Kus nüüd lähedal, kuna mul on kergejõustikuvõistlustele Võistlusi praegu. Sõbral oli pisut õiguski. Kevad on tänase ilma vist küll sügiselt laenanud kuid luurame. Et seisega läki Piritale kuuldud. Stiilinäide pärines 1960.-test aastatest reporteriks tänane telemees Mati Talvik. Järgmisel kümnendil tuli toimetust juhtima Sulev Mets. Selleks ajaks oli televisioon raadiole tõsiseks konkurendiks saanud. Kui seda aega meenutada, siis ma ütleks, et see oli Eesti raadio jaoks üks pisut nisukene ärevam ja, ja töörohkem aeg, sest oli tekkinud pisut keerulisem olukord, kui see oli pikka aega enne seda oli tekkinud ohtlik. Aga raadio oli omamoodi niisugune kaadrikasvatamise ja loomise paik, kus sobis inimesi võtta ka paljudesse teistesse ellu oma loomingulise töö ligilähedaselt raadiole. Vaat nendeks olid siis televisioon, Tallinn film ja filmistuudiod. Reklaamfilm tuli ja ma tean, et liikus isegi niisukene käibefraas. Et kes läheb filmi, see läheks selleks, et saada ratsa rikkaks, kiiresti liikusid suuremad rahad ja kes läheb televisiooni, on piisavalt edevust näidata ennast ekraanil. Aga raadiosse jäävad need, kes tahavad tõsist tööd teha. On muidugi sõnakõlks, ma tean seda, sest ma ei usu iialgi, et niisugused väga tugevad raadioajakirjanikud, nagu oli Valdo Pant, Toomas Uba, et need läksid edevuse pärast sinna televisiooni. Aga, aga nad siiski läksid ja läks veel teisigi, nii et paratamatult kes vaakum, mis tuli täita, tuli võtta uusi inimesi ja päeva kajasse olid niisugused mehed nagu Tiit Karuks, Feliks Undusk oli ka kõrgkoolist tulnud, ta oli küll enne mind, aga noh, oli ka väga värske raadioajakirjanik. Siis Erik Lillo ja need hakkasid välja kujunema selliste no nii-öelda küpsete raadioajakirjanikke käe all, nagu seda olid Toivo Makk. Ta oli juba siis siis elan mees Lillu ja Tiit Rääk Need sattusid Gunnar Hololei käe alla ja ega neil kerge ei olnud, aga aganad, kes tulid, kõik jäid, tulid Riina Eentalu ja Mall Mälberg. Tundus, et nad olid küll noorukesed ja nõrgukesed, võib-olla isegi, kes nägi sisse, et nendes on nii palju sitkus, näod võimu ja leet oli Pärnus korrespondendi yks ja talle meeldib Garnieri meeldiv koht. LED korraldas Pärnus mingisuguse EOK ja otsus päevaraja. Ja me võtsime Riina ja Mallega kaasa ja kui me nendega pärnu jõudsime, siis LED tuli kõrvale ja ütles, et kuule, no mis pidu üles siis nüüd välja tuleb, miks te pioneerid kaasa võtsite siia? No eks nad olid nii, aga ülikool juba seljataga neil, sealt nad tulid. Ma mäletan, ega niisugusse kollektiivi nagu oli Eesti raadio, ei ole eriti kerge nende juurde oma mehena kollektiivi jõuda. Noh, umbes niimoodi, et vaatame. Ja ma võin ühe niisuguse pisikese vimka siin vahele rääkida, mis mulle kasuks tuli, ma olin vist kolmandat või neljandat päeva, siis ma helistasin veel vanas majas seal oma kabineti sees. Toimetuse sekretär Marie. Ma tulin hommikul tööle ja ma olin laenanud ühe sõbra käest niisuguse tolleaegse nõukoguliku au märginsanti tööinimese meelitamiseks, see oli küllaltki suuna, palju Lenini ordeni mahust alla ka ei jäänud ja üle selle lipul oli kirjutatud. Selgeks Jabseerinud pintsaku revääri hüljes, poisid tulid, vaatasid, ma nägin kahed poisid, vaatasid seda Abediitel, sotse, refinaania, sotsialistliku võistluse võitja, aga tõsise näoga ma ütlesin, et ma ei hakka kuulama neid intelleri lima. Et Vaviseerisin ära, poisid läksid minema, Undus virts kahekesi läksid Marie juurest läbi ja virkus, kui impulsiivselt ütles ühe sõna loll undusk ütles. No ja ega neid teistsuguseid siia ei saadeta. Päevakaja sisu hinnati siis iga päev toimuvatel koosolekutel, kaasatud olid ka kontroll kuulajad. Vaata siis oli igal hommikul peatoimetajate nõupidamine, tehti tagasivaade möödunud saatepäevale, selleks oli üks mees pandud pandud raadiot kuulama, kogu päeva sai vaba päeva, istus kodus ja pidi raadiot kuulama kõigis toimetustes, õieti noh, ikkagi niisugused inimesed, kes oskaks midagi öelda selle või teise kohta. Ja kuulata nende arvamust, vaadati läbi päevakaja temaatika selleks jooksuks Ajaxessi. See nõupidamine oli hommikul ja kui Lutsk oli halvas tujus, aga kõige rohkem mõjutas teda see uus maja. Vaata tol ajal oli niimoodi, et liiga ilusaks oli see uus maja dekoreeritud rikk, ukse käepidemed olid mingid viimase peal ja ja WC Swann NEDC veekraanid. Aga kas need remondimehed või niuksed KesK tundsid, nende asjade väärtust oli hommikuks ära keeranud ja kui see puud oli, jääb puudu, oli päris tihti videol midagi. Siis ta oli kõige kehvemas tujus, ma mäletan, ükskord ükskord läks, vidin venis natuke liiga pikka Pole ja ma ütlesin sealt laua tagant, et ma arvan, et lõpetame selle jutu ära. See eilaõhtune raadiot päeva vaja ilmselt oli niivõrd vilets. Et võtame kätte oma uue. No see oli niisugune huumori ja Aadu ja kabja söö kohtumise järel ja hakkas nagu arvestama minuga kuidagi. Ja see tuli mulle tuli mulle paljuski kasuks. Niinimetatud valge maja ehk kommunistliku partei keskkomitee hoone asukatega tuli päevaga rahval ikka kokku puutuda, siis juhtus kakentsakaid asju. Meelelahutust Ma võin öelda, pakkusid mõned niisugused vabariigi tippjuhtide lindistamised ja eriti tekkisid need kentsakad, et olukorrad nende väga kehva eesti keele tõttu. Ma mäletan, et lindistasime Johannes Käbini esinemist stuudios ja Käbin tuli sinna, ta teadis, et see on raske töö seal, sest ta turgatas pintsaku maha seljast, pani tooli lenile, laskus lipsuga lõdvaks ja siis hakkas nii, et üks riigiga natukene laubalt. Moskvas juurdus niisugune komme, et tihti läksid niisugused tippmehed tekstist kõrvale ja vot niisugune komme juurdus kohe ülevalt kuni alla välja ja Käbin ka. Ja ma mäletan, uus aasta pöördumist, lindistasime, rääkis ja äkki ütleb niimoodi, et ja vot selle majandusliku edusammu me saavutasime sellega, et me lõime Juks kärbes kahe hobiga. Tema pärast oleks muidugi niimoodi. Ja siis panime jälle seisma, võtsin selle uuesti ja ta ütles, et jah, on jah, ahah, looja, võib-olla oleks niga võitu. Aga kui Käbin tuli eesti keeles rääkimisega toime, piisavalt siiski vaikselt komistus ise tuli tagasi võtta ja uuesti ja lõigatud ka natukene siit kohast parandada, aga, aga hoopis kimpu jäime me Karl Vaino esinemist ette valmistades. Sest valgest majast tuli minuni korraldus, et valmistada ette Karl Vainule üks niisugune neutraalne tekst eesti keeles, mida ta saab rääkida ja Ma tehku niisukene Cerver kergem teks. Kutsusin Siimast oli nafta, oli propagandaosakonnas. Et kuule, tule minu juurde, siia on vaja üks laste lastelugu kokku panna. Et ei saa niisugune tekst ära, mis ei läheks väga palju lahku selle esimese klassi aabitsa raamatust. Et kõik laused oleks lihtlausetes jumala pärast ära komased, panevi kõrvallauseid. Et umbes noh, selline tekst, et aias ei, kui leiba. Muri tahtis ka võileiba, marja andis Murile ka võileiba ja vaat midagi selline. Ma võib-olla utreerin praegu, aga noh, kuidas palju ka teda ei ole. Ja tegime selle loovalmis mina siis lõpuks panin ta veel lõplikult paika ja pidin lugema sõnu pikkamisi ja puhtalt lõpuni hääldades ja aeglaselt välja öeldes, et tema saab aru ja saata see sinna valgesse majja Vainule. Ja läks. Kas Karl Vaino seda üldse luges? Võib-olla ta luges, kui oli kokku lepitud, siis ta pidi vaatama vähemalt. No igatahes sinna ta läks. Ja sinna ta jäi. Ja Karl Vaino ainukeseks eestikeelsesse esinemiseks, nii palju kui mina mäletan, seda aega oli kusagil kartulipõllul, üks kartul oli peos ja ütles väga. Päevakaja ei toonud kuulajateni ainult uudiseid ja kommentaare. Peab ütlema, et kirjade pakk oli küllalt suur, Pirjat registreeriti, kontrolliti, et kuidas kuulajakirja on lahendatud või mis kirjast on saanud ja olid niuksed, rubriigid, nagu päevast veel oli. Kui äkki Aegviidu mõttelisest avastati maonahk boamaonahk? Tähendab mitme meetri pikkune tekkis skandaal, avaldas noorte hääl. Aga kõik ausad, paanikat nad ainult, kuidas on, madu? Eksis päeva kaudses komad, panustasin andlasta. Ma ma otsima minna. Ja sõitsin mina, autojuht Gunnar rõigas sõitsime Narva maanteed pidi välja Leningradi maanteed pidi välja millegipärast viita kaudu ja viipleb. Pidin metsa, peaks, oli hommik, mingit liiklust ei olnud, teeb külm rahulikult autost välja. Asjad joonde. Hakkame tagasi tulema, sest kuidagi autori nägu venib pikaks ja silmad suureks, vaatan temaga Ühele purje, mida ma näen, metsa vahelt tuleb meie vastu karu aga mitte ei tule või selles sõidab kuidagi het seeme, vaatasin suhteliselt hüppas auto siis mis kord karu? Et noh, vähemalt noh, aukudest ei saa. Karu sõitis rahulikult meie juurde käega vastu auto katust. Et selle pauguga südamed läksid pöörde ja sõitis edasi rahulikult. Kui ta kümmekond meetrit eemal väljavaadet islaymet ilmumisel kurdude kantaks, mees kohutava kisaga, mis kasvõi mis kasvõi kinni lihtsalt kinni, kui karvad ikka raske ja kaks meetrit kõrge. Ja panime mööda lõpus vette, siis hakkasime suudlema. Tuli välja seal mingi Leningradi tsirkus, suvitas valgejõe ääres puruks lõikama, aga kuna ta oli rattaga sõitma, istuda ja kõik, aga selline, kohtume sugulusrubriik huvitavat kohtust. Minu karjääri alguspoole oli v Kihnu kaks hülgekütt, isa ja poeg, vesikud läksid õnge. Tollel ajal hüljes oli röövloom, maksti viis rubla, see oli suur rahapreemiat hülgelaskmise eest. Need, see oli küllaltki niisugune tulu toob ettevõte kaluritele, talvel eriti šaakal, Ruhnus ja Kihnus. Ja siis Kihnus jää murdus, hakkab Freilima ja siis ma sain teada ja tõstsin häire. Koos sooja ja hülgeliha sõin. Palju on igasugused kirjad lahendamisel noh seal on üsna Spirkeid sündmusi, mis tuli teha, et. Seltsimehelik kohus tuleb seltsimehelik kohus arutas Roosi esimene sadakonna arutlusel olev asi võiks jääda muidugi ainult kolhoosi rahva teada kuid kahjuks nimetatakse istungil ka Eestile raadiot. Käesoleva aasta kevadtalvel sai päevaga kirja üsna tavalise kirja küsimusega, nagu neid sadasid tuleb ja millistele toimetus on alati jõudumööda püüdnud vastata, kas kirja või raadio teel. Seekord vastasime raadio teel ja see oli meie viga. Küsimus oli, kas rasedat naist võib vallandada, kui ta palub end kergemale tööle üle viia. Paar päeva hiljem raadio uue kirja, milles kinnitati, et nõu küsijad ei ole kunagi keegi tahtnud vallandada ega ole tal ka põhjust paluda end kergemale töökohale üle viia. Allkirjad langesid, ühte käekiri mitte. Mis see siis oli? Kohatu nali, mille tegija võis kindel olla tundmatuks jääda. Kuid Eesti vanasõna ütleb, et aeg kõik asjad harutab ja asja arutamise aeg on tulnud. Jutustage, palun, mida teie kirjutasite Eesti raadile selle aasta kevadel? Me ei taha mitte midagi rohkem teada kui ainult seda, mida teie kirjutasite. Tahtsin teada, kas mul on õigus saada veel tasu. Puhkuse ebaõige vallandamise. Ja kirjale kirjutasite alla võõra nime. Võib-olla on teil raadio kaudu midagi öelda sellele inimesele, kelle nimede olete kurjasti tarvitanud? Usutavasti oleme kuulajatega nüüd ja edaspidi üksmeelel selles, et ringhääling ei ole koht isiklike vahekordade selgitamiseks ega kohatu naljategemiseks. Kuuldud helilõik Päevakaja arhiivist pärineb aastast 1963. Isikute nimed, koha ja ajaviited lõikasin salvestisest välja, ajastut ilmestama sobib saate, lõika nendeta. Aga originaalis olid nad kõik sees. Ometigi oli ka sel ajal asju, millest eetris ei võinud rääkida. Välisuudised ja väliskommentaarid on olnud Päevakaja lahutamatu osa, kuigi aastaid tehti neid eraldi toimetuses. 70.-te lõpuks oli rakendatud tööle nõndanimetatud pressigrupp ja selle selle ette valmistada jäid välissaad, nüüd läksid propaganda ja informatsiooni alt ära ja hakati ka lindistama Ameerika hääle saateid. Vaat pandi niisugune aparatuur, sellepärast lihtkuulaja jaoks pidi olema ikka segaja peal, aga, aga sai timmida nii, et andis ära kuulata ja lindistada nende Ameerikale saateid. Need võeti linti, löödi paberile ja jaotati muidugi Salostatuna ja ainult niisugused tarbeks ja saadeti see keskkomiteesse. Ja ma ei mäleta, kus kohta võib-olla KGB. Jüri Raudsepp tuli välisuudiste toimetajaks 1970.-te aastate lõpul. Tegelesime välisuudistega, mis oli üsnagi raske teema, sellepärast informatsioon ei olnud kätte saada. Aga siis teatud hetkel ilmus meile infoallikana selline asi nagu tassi valge atlas, kus venekeelset informatsiooni anti maailmajagude ja piirkondade kaupa, kus seda sai siis ammutada, see oli nagu suletud informatsioon ja Raadio juhtkond nii-öelda võitles partei keskkomiteelt selle õiguse välja, et me saaksime neid materjale lugeda ja nende alusel siis koostada. Nii kommentaare küll, põhiliselt teatud hetkest alates käivitati välisraadiojaamade kuulamise süsteem. Me jälgisime Soome raadiot, jälgisime BBC-d, jälgisime Ameerika häält saksa lainet ja selliseid infoallikaid, mis olid nagu sõltumatud ja kus sai üsna tõhusat täiendust. Meie uudistevool võib öelda seda, et lihtlabasel kombel mäe kopeerisime, plageerisime ja varastasime seda infot. Eriti Põhja-Eesti ja loomulikult Tallinn teadis, mis maailmas toimus, vaadates pidevalt Soome televisiooni uudiseid ja saateid. Erksamad kuulasid Ameerika häält, kuulasid BBC-d ja teisi kanaleid. Järelikult ei saanud ka Eesti raadio paista välja täiesti jahu päise ja lollina. Ja need uudised, mis olid Eesti raadios, ei olnud sugugi üks-ühele. See, mis oli Moskva raadios arvestati Eesti eripära ja püüti nii palju, kui see oli tolle aja tingimustes võimalik edastada infot objektiivselt. Päevakaja sees oli oma minutid ette nähtud, uudistesaadetes olid omad välisuudised, olid omad siseuudised, oli ka Eesti raadios üks selline siseuudistesaade Nõukogude Liidu uudistesaade nagu piirist piirini, mis oli tõeline naljanumber, sest et ma tean, et paljud toimetajad kirjutasid neid uudiseid peast, kuidas kuskil Mohhiskalaas koguti vanarauda ja sellest pioneeride kogutud vanarauast tehti vedur ja noh, need olid niuksed, absurdilähedased. Koomiline oli kindlasti see periood, kui Nõukogude Liidu juhid hakkasid üksteise järel surema. Ja noh, Meil oli nii mõnegi juhi kohta juba ennem valmis kirjutatud neuroloog, kui juhtidel elas need, siis ole hea seda sahtlist võtta, see oli küllaltki koomiline, aga samas ka ohtlik. Koomiline oli ka see, et kui mõni riigi ja parteijuht pidas suure kõne siis me ei tohtinud seda tõlkida. Selle tõlkis ETA ja siis tuli käia autodega ettamajas seda tõlget toomas ja siis oli üks diktor, kes oli suurepärane selliste kõnede ettelugeja Eino Irjas, siis temal usaldati selle kõne ettelugemine. See oli pikk, igav, aga täitis vähemalt tunni-poolteist. Harri Tiido tegi päevakajale välisuudiseid ja kommentaare 12 aastat alates 1980.-st Vot minul ei olnud nagu Päevalehes otse eriti asja, kuna uudised tehti toimetised valmis, anti sinna diktre lugeda ja kommentaar tehti ennem linti, aga üldiselt minule meeldisid alati rohkem need saated, kus sa ise käia otse-eetris. Kunagi üks vana raadiotöötaja, kui ma tulin sinna tööle, ütles, et pidi olema selline reegel raadios, et sa töötad kas alla kolme aasta või juba väga kaua. Ma läksin ära 12 aasta pärast. Tegelikult arvestame, et suurem osa sellest jäi ju kindlat nõukogude aega. Ja lõpuosa oli selline sügav muutus, täielik murdeperiood. Igatahes väga erinevad. Ma pean seda siiski vaatama nüüd välisuudiste toimetuse väliskommentaatorite aspektist. Välisuudistetoimetusele oli üks suur eelis, meil ei olnud Klabletti, sest Eestis ei olnud neid välispoliitikat tundvaid inimesi Glavlitis, kes suudaksid tsenseerida neid tekste. Ja selles mõttes oli see tegelikult omapärane mäng, eriti kommentaaride poolel. Ja kuna see väliskommentaatorite seltskondade teatavasti võrdlemisi piiratud kamp küünikuid, siis seda mänguaeg-ajalt see oli isegi kohati ulatas kihlvedudele, nii et kas ta suudab selle niimoodi välja ütelda. Et taie vahele ja üks asi, mida andsid taastad, need andsid sellise õpetuse, et igat teksti võib häälega ette lugeda täiesti erinevatel viisidel. Võib rahulikult võtta Brežnevi kõne ja lugeda see tõusude-langustega püsiva ja väitva tooniga täielikuks riigivastaseks, jutuks panna nii-öelda mõtteline küsimärk lõpp, eks ole, preester, suurim liider, ühesõnaga midagi sellist ja, ja selles mõttes see hiljem toimunud murrang valmistas mingil hetkel mingil moel isegi teatava pettumusega. Järsku võis kõike rääkida, mängu ju enam ei olnud, noateral käimist ei olnud, adrenaliini verre ei tulnud, aga adrenaliin on juba nagu narkootikum. Ja, ja selles mõttes kuidagi järsku läks, noh sa tundsid ennast vabalt ja lõdvalt natukene, isegi liiga lõdvalt raadios eriti peab olema pidevalt sees teatav pinge, sellisel juhul on hääleaparaat parem ja, ja nii edasi ja nii edasi, nagu meid dollalga õpetati. Mistõttu ma arvan, et, et kõikidele raadioajakirjanikele andis ka see periood, mis oli nii-öelda piiratud ja kontrollitud ja nii edasi andis tegelikult väga hea professionaalse tausta, kuidas kasutada häält. Mina näiteks õppisin ka selle härrad loengut tuleb pidada ilma märkmeteta, tekst ei tohi olla, sest alati kontrollitakse teksti ja täpselt samuti oli ka raadios esimesena võeti välja kommentaari tekst, mis ta ütles ja väga harva jõuti lindi kuulamiseni. Tekstist loed kahemõõtmeliselt seda siis nagu ei tundu mitte midagi. Kuulad eetrist paned selle intonatsiooni juurde ja tegelikult asja iva intonatsioonis. Praegu on seda mängulist elementi märkimisväärselt vähem. Praegune kõige staažikam Päevakaja toimetaja Riina Eentalu tuli raadiomajja tööle 1970.-te aastate algul. Seda peeti raadioeliit toimetuseks ja seal olid siis eesti raadio kuulsamad reporterid ja enamasti olid nad kõik mehed tähendab saatejuhtidena. Ja reporteritele ma ei mäleta, kas tol hetkel, kui mina tulin üldse naisi, oli naisele toimetuses küll. Nad olid siis nõndanimetatud uudistetoimetajaid ja eile infotoimetajad. Need inimesed, kes eetris ei käinud. Aga need, kes siis saateid juhtisid ja, ja reporteritööd tegid, need olid kõik mehed. See oli toimetus kuhu saadeti inimesi õppima. Kui nad tulid raadiosse, siis tol hetkel pidas raadio direktor väga oluliseks et need noored inimesed käiksid läbi päevakajast. Sest sealt pidid arvates saama kõige parema raadio kooli ja ma arvan, et tal oli õigus. 1988. aastal tuli koolipoisina Eesti Raadio Noorte reporterite klubisse Urmas Paet. 1990. asustavad tööle sporditoimetusse ning veidi hiljem välisuudistesse. Ja kui 1992. aastal Tartusse ülikooli läks, käis suviti päevakajas praktikale. See oli minule isiklikult väga huvitav, väga õpetlik aeg ja tegelikult mul on enda jaoks väga suur küsimärk, et ma ei saa ausalt öeldes siiani aru, kuidas mind sinna tööle võeti üldse. Sest ma käisin ju alles keskkoolis, kümnendas klassis, kui mind esimest korda Eesti Raadio, mis välisuudistetoimetusse tööle võeti ja ja see tähendas ka seda, et ma mitte lihtsalt ei teinud kuskil eetri taga mingisuguseid ettevalmistavaid töid, vaid ma käisin ka nendesamade uudistega eetris, mida ma ette valmistasin tollase raadio juhtkonna poolt ja ka välisuudiste toimetuse juhtkonna poolt oli see teatud mõttes ikkagi päris suur risk sellist nolki tööle võtta. No kuna mulle ei meeldi varahommikuti tõusta, siis siiamaani ma meenutan, et ühed kõige halvemad kogemused olid mul ikkagi seotud sellega, kui viimane uudistesaade oli südaööl ja siis hommikul umbes kell kuus pool seitse oli järgmine ja siis ma muidugi koju ei hakanud minema, siis ma kuskil seal diivanikese peal ja need mõned tunnid üritasin magada, aga ega ma magada ka ei saanud, sest me ka ma olin ikka ärevuses ka. Ja, ja noh, need lühikese tööd need tegelikult jäidki sellisteks magamata ööd, eks. Aga igapäevaelus nägi, see on minu jaoks välja nii, et kui ma hommikupoolikul olin koolis käisin raadiomajale õnneks lähedal koolis, tunnid said läbi ja siis ma rahulikult kõndisin raadiomajja ja alustasin siis oma oma tööd seal õhtuni välja. Urmas Paedi raadio tööaeg langes kokku suurte muutustega Päevakaja toimetuses. Riigikord muutus, mis muutis põhjalikult ka uudistetoimetuse saate, sellepärast et selle asemel, et lugeda ette iga uudistesaate seest paar korda poliitbüroo kõik liikme umbes ja, ja kes kuskil tähtsal sündmusel osalesid partei peasekretäridele esimestest sekretäritööst alates, need tuli kõik ette lugeda, et lihtsalt kui riigikord muutus, siis uudistetoimetus sai hakata uudiste toimetamiseks ehk tegema uudiseid, missugused nad peavad olema ja mis inimestele korda lähevad. Et noh, see oli üks väga suur muutus mõist. Uus? La. Harr on ladu orja. Ja siin lauluväljak. Küsimus, saate toimetajad oli, mis siin praegu toimub ja küllap te ise kuulate, mis praegu toimub. 200000-st päris laul, eestlane olen ja eestlaseks jään. Nõnda siis lauluväljak, vaik, kus koha peal või mõtteis on täna usun seda julgesti öelda. Iga eestlane meie hinge on puudutanud vabaduse, sosin selja kasvama täis kõlalise inimene, hääldaks kõnet. Selles sihis, me peame edasi minema. Ja Me murrame end vabadusse. Kas või läbi halli kivi. Üks torn, me heiskamisega Pika Hermanni torni sinimustvalge lipp. 11. septembril 1988 oli ka Päevakaja loomulikult Tallinna lauluväljakul Marta Peril, Grauberg oli siis viieaastane, praegu on ta päevaga ja toimetuse kõige noorem liige. Ma teadsin, et päevaga ja olemas on juba siis, kui ma olin kuskil nii viie-kuue aastane, ikka sai vanaemaga koos seda saadet kuulatud ja muidugi ka neid lühemaid uudistesaateid, et ma mäletan, et kui ma vanemaga hommikul hakkasin minema bussi peale üks kord, et siis kell kuus kuulasime uudiseid ja siis ma olin täiesti kindel, et meil tulevad lindi pealt, et ega inimesed ometi nii vara hommikul tööl olla. Ja õhtul ka kell 12, et, aga nüüd tuleb välja, et ikkagi kõik need saadet tehakse otse ja inimesed päriselt ongi tööl olemas, sel ajal kuni südaööni välja. See on selline põnev töö, et nendest töödest, mida ma siiamaani oma lühikese elu jooksul teinud olen, on see kõige rohkem selline, mis on enda jaoks hästi kasulik, et ta arendab su enda silmaringi, et see, kuidas siin see asi toimib, et sa tuled, kui sa oled reporter, siia tuled hommikul tööle, saad kätte teema, millega sa võib-olla varem ei ole kunagi elus kokku puutunud ja siis sa pead kella kuueks tegema valmis. No mis nagu peab mingi konkreetse pildi andma sellest teemast kuulajatele, et siis nagu enda jaoks saad jälle midagi uut teada, et see on hästi põnevatest, loomisprotsess, kuidas siin koostöös toimib, ma olen teinud ühe korra sellist päris päevapäevaga ja ehk siis nagu argipäevapäevaga ja see on tunduvalt pingelisem kui teha nädalavahetuse päevaga ja kui sa pead kokku panema viis pikka saadet ja sul on kasutada kaks reporterit ja siis veel üle eesti korrespondendid pool Eestis midagi toimub, et siis esiteks sa pead mõtlema nagu Päevakaja on selline päeva kokku võttev saade, samas iga kahe tunni tagant on sul vaja kokku võtta, need sündmused kahe tunni jooksul on toiminud, et kuidagi et otsustada, et mis on tähtis ja kes mingit teemat võib-olla rohkem valdab või kes mingist asjast parema loo teeks, et seda otsustada on natuke keeruline. Aga samas on huvitav ka. Aga läheme enne saate lõppu veel kord ajas tagasi, mida on päevaga ja Eesti raadio uudistemaailma toonud ja mis võiks temast edasi saada? Ma mäletan seda aega, ma just tulin uudistesse kui nõued kesksest saatest pidi olema üks liik. Tavaliselt ka sõnavõtt, intervjuu või reportaaž oli juba tuli suur asi siis, kes toimetab mulle sakslastele see säilinud päeva ka tõi sellise elava sõna koha pealt informatsiooni, saate siis seal seal noh, tema teene. Läks juba peaaegu et iga hinna, siis ükskõik mis seal ka sündmus ei toimunud. Et ei ole mingit erilist piiret, ütleme need juhtub midagi kell kaheksa õhtul kell üheksa enam sisse panna ei saanud, kuna jõua, peab jõuda. Ühesõnaga need piirid sündmuse eetri vahel läksid üha vaiksemaks, vaiksemaks. Alati oli Kiive ikka kõike tuli teha jooksuga. Ja lamp oli ikka väga kõva ja magada sai vähe, see vast on kõige ise toostama. Ja teine, mis võib öelda, et kogu aeg pidi olema kõrv kikkis ja Ma ise pidi olema tingimata päevaga seotud. Juba järgmine päev oli hapuks läinud. Ajalehes oli raadioreporteri enam midagi teha, see on iseloomustama need. Ma ütleksin, et see oli küllalt mitmekesine ja eks nagu praegu, keda ei ole midagi öelda ainult praegu on päevas mitu päevakaja. Aga tollel ajal kord päevas, aga siis kõik käedestasid NSVL, eriti maainimesed, vähem Nad, lappasid, televiisorid, vanamammisid. Ma ei tunne ennast üksikuna. Mina pean ja kuldajaks seitsmekümnendaid aastaid siis oli Päevakaja oli väga kirev ja, ja, ja kuulatav kolm korrespondendipunkti Vabariigis, Tartus, Kohtla-Järvel, Rakveres, Pärnus, andsid iga päev umbes kolmeminutilise lõigu päeva kajasse. Ja peale selle olid veel nagu mitte koosseisulised, tähendab mitte raadio palgal, vaid honorari eest tegid Saaremaal oli aare laide. Niisugune mees oli endal saar Hiiumaal. Põhiliselt tekstiga ja kui need mehed iga päev Hatsid, siis elu Eestimaal oli Päevakaja vahendusel üsna hästi kuulatav ja põhjalikult raadiokuulaja sai teadvusele saabul pidada neid raadio Päevakajakordseteks aastaks seitsmekümnendaid. Mu meelest praegu on hea, aga nii nii kirev ei ole. Aga praegu on ka välismida tol ajal, et välisinformatsioon piirdus ainult tassi ja Novosti Deletaibi kaudu saadetud tekstidega. Ja siis väliskommentaatorid tõlkisid eesti keelde ja mis seal pattu salata, tihti serveerisid oma kommentaarina. Päevakaja 50 aastat. See on midagi, midagi uskumatut. Üldse uudistes rääkides võiks öelda, et uudised on neid paremad kui olid omal ajal. Aga millest ma puudust tunnen, on sellisest analüüsivast kommenteerivast osast. Ma arvan, et meil olid küllaltki head kommentaatorid ja tänu sellele, et spetsialistid kommenteerisid majandusteemasid, kommenteeris reeglina majandusteadlane poliitikat. Politoloog, joogid, et need olid sisukamad ja paremad kui praegu on. Ütleme, et arenguruumi on. See perspektiiv, kuhu minu silm praegu ulatub, on see, et minu meelest raadiouudiste tulevik peaks olema enam-vähem kindel selles osas, et väga sellises kiires tänapäeva maailmas, kus ka inimesed veedavad päris palju aega näiteks autos, siis ette operatiivselt ja nii-öelda onlain uudist kohale tuua, et selles osas on ju raadio ikkagi asendamatu ehk siis ma ei kujuta ette praegu kui kunagi oli tõesti nii, et ei olnud neid täistunni uudiseid, näiteks eks ole, tulid mingisuguse kolme või nelja tunni tagant päevas uudised, et noh, selge, et see on üleeilne päev, et ikkagi see, et sa saad raadios operatiivselt uudist ja uudiseid. See hoiab teda vee peal ka tulevikus ja just ennekõike seepärast, et, et ka see, et sa internetist loen mingeid uudiseid või mingitest muudest moodsatest vahenditest, see eeldab ikkagi seda, et esiteks sul on aega istuda ja neid lugeda kuskil ja noh, teiseks ka võimalik, aga, aga tõepoolest, kui inimesed liiguvad palju sisse, seal on kindlasti raadio, raadio suhteliselt asendamatu. Küdonal riigikorra muutudes ütlesin ma, et uudistesaade sai muutuda korralikuks uudistesaateks. Siis ma vaatan need aega edasi ja mõtlen tuleviku peale, siis on mul natukene hirm, et uudised mitte ainult meie, vaid kogu Eesti uudistemaastik või uudisteajakirjandus kipub muutuma uudiste vahendajast, sündmuste tegijaks. Või siis uudistetegijaks, mis ei ole minu meelest päris õige. Ja mul tuli meelde üks seminar, kus kõrgel tasemel kõrgesti austatud Euroopa koolitajad just nimelt uudisteseminaril kippusid nagu sinnasamasse kanti. Kui ma küsisin, et kas me siis ei pea inimesi kuidagimoodi enam neile midagi selgitama, võib neid harima näiteks et see ei ole meie rida, meie peame inimestele pakkuma seda mida nad ootavad, mis neid huvitab, see on ju ka õigus. Aga kui, kui me pakume inimestele ainult seda, mis neid huvitab, ise samal ajal jõuliselt kujundame seda, mis neid huvitama peaks. Pakume neile iga päev üha rohkem põnevust, üha rohkem adrenaliini ja samal ajal ise kujundame jõuliselt seda, mida nad peaksid ootama iga päev üha rohkem adrenaliini, iga päev üha rohkem natuke põnevust ja kui ühel päeval seda ei ole siis võtab see noor inimene ja löökas kaasõpilasele või nagu paar päeva tagasi olid müüjale noa selga. Mul on natuke see hirm selle tendentsi, aga mis, mismoodi meie riigi elu on, kuidas kodanik siin peaks nagu elama? See kõik ei olegi. Aga minu meelest Päevakaja fenomen siiamaani ongi see, et ta on suutnud jääda. Heas mõttes konservatiivseks, see on uudiste puhul mu meelest äärmiselt oluline, see ei tähenda, et me ei pea üles leidma kõiki asju, mida on vaja lagedale tirida. See on ka hea ajakirjanduse märk, aga aga see ei pea olema eesmärk omaette. Tekitada niisuguseid asju iga päev kui neid ei ole elus. Päevakaja 100, on see sinu meelest reaalne? On küll Ma arvan, et peaks olema. Keegi on siis väga rumal, kui seda enam ei ole. Päevakaja 100-ni jõuaks. Mis siis huvitav? Sinna nurka. Mingi sissejuhatus oleks hea ja noh, tõepoolest nagu mul oli võrdlemisi Niisugune varane visiiti, tava, pärannaga võrdlemisi eripära, ütleme nii. Visiite Ma isiklikult. Ja siis ma mõtlen, et, Vaadake saalis oligi rohkem meest, rohkem meest, oli. Mida teie ütlete, võiks oodata kogunenud siia. Tööd on tarvis teha. Sead ootavad. Siis nüüd taguotsaga enam häda ei ole, too enam sisse ei jää. Niisugune sai saade 50 aastasest päevakajast, mille ajalugu on põhjalikult läbi uurimata ja kirja panemata. Ta võib-olla oli nii mõnigi asi tegelikult teisiti, kuid just nii annad tegijatele meelde jäänud saate ettevalmistamisel olid abiks arhiivilindid ning kunagised Päevakaja autorid intervjuude salvestamisel, Mall Mälberg, Uku Toom ja Toomas šalda. Helipuldis Maidomaadik ja Evelin Voodla. Saate toimetas Vallo kelmsaar jaksu edasiseks. Päevakaja.