Laevatee suvekülaline. Meie suvekülaliseks on täna selline mees, keda vist Küll kõik inimesed, vähemasti täiskasvanud viha, eriti küpsemas eas inimesed väga hästi teavad ja tunnevad ja ta on öelnud kunagi nõnda, et vaimus elan kogu aeg looduses sest muidu ei kujuta tema oma elu üldse ette. Ja samas on ta veel maininud, et ma pean vaikust väga oluliseks, niisama oluliseks kui üksiolemist. See huvitav inimene, kes täna meie suvetunni sisustab, on redissi. Ja Ma pean kohe kuulajale selgituseks ütlema, et me oleme Fretiga vägamusetud võtavad ja sellepärast ka sinasõbrad. Et ma olen ise ka selline vana kooli inimene, et selline totaalne sinatamine võhivõõra inimesega. Et muidu mulle see küll ei sobi, aga kuidas sinul nende sina asjadega lood on? See on kuidas kunagi endast noorematega, mul on lihtsam rääkida, sina Te alati, see on nii, kuidas kujuneb ja on inimesi, keda ma juba aastaid tunnen, endal on minust nooremad, aga ma olen jäänud nendega teie peale, see on nii. Kuidas sa ennast tunned? Seal ei ole mingit reeglit, et mind natuke on häirinud omaaegne niisugune, mis oli siis selline komsomoli keskkomitee vaim, kus igaüks ütles igaühele sina, kui mulle helistati võhivõõras, inimene komsomoli keskkomiteest võtab mind ma ei tea, kes ta niisugune on, miks ta mulle siis sina ütleb? Meil on ikka mingisugused meie põlvkonnal, minuealistel inimestel on iga mingisugused sellised piirid või reeglit või kuidas neid nimetada, tarvitse olla määratletud ja kirja pandud. Kuidas kunagi. Kas sa mäletad veel seda, kui me saime keskkooli õpilaseks ja seesama õpetaja, kes veel selles mittetäielikus osas ütles, sina paugupealt hakkas teietama, sest see oli kombeks, see oli viisakas ja omamoodi kena ka. Ja seda ma mäletan hästi minu esimese klassijuhataja millandalaks, keda me väga hoidsime, armastasime, lapsed nende haks meile inglise keelt andma ja ja sealtpeale, kus ma ei mäleta, mitmendas klassis, see siis oli, ütles meile, teie olin peaaegu solvunud sellest. Aga mul on meeles ka konstiksuaalsega. Me saime esimest korda kokku ja vaatas mulle otsa, ütles kuule, tead, ma ei mõtlegi sulle täie ütelda, eestlasi on niigi vähe. Ja need ei tule mitte rohkem sellest, kui me hakkame teietama 11. Ja siis on mul veel üks niisugune, kui sa niimoodi küsid selle sinatamise kohta, üks niisugune mälestuspapa kirss. Preester kui mina temaga tuttavaks sain, siis ta ütles. Vaata, kui sina tahad minuga suhelda, siis sa oled. Ütle mulle sina, aga kui sa tahad suhelda kõikide nendega, keda ma endaga eluteelt kaasa lohistanud veel ja siis võinud ütelda, teie mul ei ole mingit soovi seda seltskonda hakata omaks võtma veel, seal on ju nii palju, mida ühel niisugusel elukogenud mehel on võime öelda sabas, siis hakkasime kohe sina rääkima ja ma tunnen ennast väga mõnusast. Nii ühel kui teisel puhul need kaks juhust. Kuule, sa oled importpoiss ja nagu sa ned vahel kelmikalt enda kohta öelnud, sa oled sündinud 1935. aastal Kariibi mere ühel väikesel saarel väikestes antellides Rooba saarel. Ja öeldakse, et inimeses Panipaik ka aastaaeg, isegi kellaaeg ja päev ja et kõik see on tohutult tähtis. Kas siis võiks sinu puhul ka nõnda toimida, et niisugune palavus, peaaegu troopiline palavus on sulle meeltmööda? Vot selle sündimisega on niimoodi, et ma olen ikka öelnud, et ma olen seal küll ilmale tulnud aga ma ei ole seal sündinud. Ma pean oma sünniprotsessi seda vaimset, hingelist, ka füüsilist ärkamist ja, ja kujunemist siiski niisuguseks protsessiks, mis on toimunud Eestis. Ja sellepärast ma ütlen, et ma olen ikka Eestis sündinud. Ma tulin ilmale küll seal ja ja ma ei oska kuidagi tähtsustada neid sünnihetki ja kuupäevi ja tähtede seisu ja peale selle ka niisugust selget suhet. Ehk ma küll oma eakaaslaste hulgas ja natukene nooremate hulgas eriti olen kohanud sellist Sellist suhtumist, et see on nii oluline ja mis tähtkujust sa oled ja mis, mis aasta see on üks, on see aasta või koera aasta, ma ei oska neist asjadest midagi arvata. Ma olen arvanud, et ma elan harmoonias või kokkukõla seal vähemalt püüdnud selle poole. Selle parasvöötme loodusega, millega ma olen koos kasvanud tegelikult ja mulle sobivad jahedad ilmad, tuulised. Mulle sobib neli aastaaega. Mulle sobib talv, lumesadu, lehesadu, aga mitte vihmaperiood ja kuiv periood, nii nagu ma isegi mäletan, seda ma sünnisaarelt, ehk küll üksikute mälupiltidena. Ma olen käinud ka paaril Kariibi mere saarel. See on olnud küll väga põgus, see on olnud kruiisilaeva pealt hommikul jooksujalu saarele ja õhtul jooksujalu tagasi, mul on jäänud mulje nendest saartest, et nad on olnud vaiksed ja mõnusad ja kenad ja kõik nad on väga tähtsaks pidanud mõnda nurka või pisikest kivikest, ma ütleksin pisikest kivikeste ütlemises pisikest rahnu, kus olevat kunagi randunud. No kes ikka muu kui Kolumbus. Aga sinul on muidugi omad mälestused, kuigi väga pisipoisina, sest kolmeselt ja tulid sa juba sealt tulema, eks, aga mõni mõni kaktus võib-olla sealt pildilt sellelt kelmikalt pildilt kusse kaktust taustal seisad midagi niisugust on seal kindlasti sealt meeles. Hästi napi. Ja on pildid, mälupildid, aga mul on väga hästi jänes, naabrinaise papagoi, naabrinaise kassipojad ja teise naabrinaise ahv oli ja naabrinaine Nono, kellel olid sõrmed sõrmuseid täis. Ma olin nii imestunud selle üle, et neid rõngaid tal sõrmedes nii palju on. Need on mälupildid muidugi igasugused Gucaraatiad ja, ja krabid õue peal ja mul on tegelikult esimesed mälestused sellest ajast, kui ma ei osanud veel rääkida. See selgus siis, kui ma oma emaga rääkisin neli ööd ja neli päeva peaaegu ema surivoodil, siis me hakkasime meenutama ja ma küsisin siis ema käest, et kas sa mäletad seda, tema küsib minu käest, kas sa mäletad seda ja ma küsisin tema eest. Kas sa mäletad seda, kuidas ronisin mingisuguse aia peale või kuhugi ja siis hüüdsin. Tule, tõstame maa. Ta ütles, et sa ei hüüdnud midagi, et tule tõstami maha. Sa hakkasid lihtsalt karjuma, sest sa ei osanud siis rääkida. Aga ma ometi mäletan seda. Noh, niisugused päris huvitavad on need mälupildid ja päris huvitavad on need värvid ja need hääled ja koguni lõhnad vara lapsepõlvest. Samas, sa oled kuskilt, ma olen jällegi lugenud, sa oled öelnud, et lapsepõlve mälestused, see on midagi ehedat ja kindlat, see on midagi, mis päriselt kuulub mulle, see tähendab siis sulle või meile kõigile ja meie kõigi juurde. Ma pean lapsepõlve väga oluliseks sellepärast et nii nagu ühe rahva ees seisvate küsimuste vastused on selle rahva ajaloos olemas kõik nii on inimene, kui ta seisab küsimärkide ees ja otsib vastuseid küsimustele, siis maksaks neid otsida oma lapsepõlvest oma elatud elust, sest selles on kõik olemas. Ma omal ajal imestasin selle üle, tema elas minevikus ja nüüd ma jõudnud ikka, kus ma olen kaugelt oma ema elanud, ma leian üllatusega, et ka ma ise elan minevikus, rändan minevikuradadel ja ja alles nüüd hakkab mulle selgeks saama või noh, nüüd mõnda aega on mulle selgeks saanud lapsepõlve tähendus. Näiteks lasteaed. See oli mu esimese sotsiaalse suhtlemise kogemus, mäletan, kui kaua ma seal võisin käia, eks ma siis kuueselt läksin ja viieselt, kui vana siis võisin olla. Ja 42. aastal läksin kooli esimesse klassi. Aga mul niivõrd selged niivõrd üksikasjalikud mälestused kaaslastest ja, ja seikadest ja olukordadest ja ka oma suhetest kaaslastega lasteaiakaaslastega. Ja siis vastused ümbruskonnast tulevatele niisugustele mõjustustele. Jätan seda, kuidas poisid tahtsid allutada mind oma kambavaimule või see ei sobinud mulle. Ma mäletan seda hästi, kuidasmoodi nad mulle. Nad mulle pinda käisid. Nad läheb võimu su üle saada, ta tahab sind noh, kuidas öelda, lahustada sind oma hulluses, aga mulle ei sobinud see. Aga ma olin väga tagasihoidlik ja niisugune vaga tasane poiss ja, ja ma leidsin oma vahendid niisuguste asjadega toimetulekuks. Ja kui ma neid samu vahendeid olen kasutanud hiljem elus, siis ma seisan eetiliste küsimuste ees, kes need lahendid on õiged või ei ole, kas see on aus või ei ole niimoodi käituda. Aga kui ma jõuan tagasi lasteaeda ja nendesse päevadesse nendesse aegadesse ja ma näen, et ma olen seda lapsena teinud, saamata kuskilt õpetustega, kuskilt eeskuju, seal on päriselt minu suhtumine, see on päriselt minu vigurit või minu meetodit või minu minu viis ennast säilitada või kaitsta või hoida või peab inimene kaitsma ennast ja säilitama ja peab ennast väga hoidma. Siis ma saan aru, et selle eetilise poole võin paigutada taha kuhugi mujale, sest see olen mina. Sa olid siis juba Tallinna poiss tondipois ja käisid lasteaias ja isa teie perel enam ei olnud, sest et isa oli haigestunud pärast Eesti karmi kliimasse tagasitulemist ja tema oli läinud juba igaviku teed. Emaga koos kasvades kaks poissi ja ema. Ma tean, et sa oled see mees, kes on väärtustanud peret väga ja samas ka seda, et lapsel peaks olema mees- ja naispool tasakaalus, et sinul on olnud see natukene nagu kaldu kuidasmoodi sa seda kallakut oled tundnud. Vaat kummalisel kombel ma nagu ma ütlesin, ma rändan minevikuradadel ja ma olen otsinud vastust sellele küsimusele, et kas ka minu puhul on olnud see üks väga suur lünk, võiks aga suur puudujääk või kas see on mõjustanud? Kuidagimoodi minu kujunes, sest ma ei ole sellele küsimusele eriti vastust või noh, nii usaldusväärset vastust leidnud niisugust vastust, mida ma, mida ma ise tõesena saaksin võtta. Ma tean, et mulle. Mulle meeldisid, mulle meeldis suhelda. Olid nihukesed, episoodilised suhted, ma ei tundnud puudust. Sa ütlesid küll, et emagassus kahe poisiga või, või ema kaks poissi moodustasid siis selle terviku ja siis koos edasi purjetasid elu merel. Vot minul asendas väga suuresti minu kuus aastat vanem vend täitis selle lünga. Ma arvan, et see on nii selle venna käest kunagi küsinud, kuidas tema isa kaotuse üle elas, sest tema oli vanem. Mida noorem on laps, seda plastilisem ta on, ta kohaneb jo kiiresti uutele oludele ja see on, see on loomulik pääle venna käest küsinud, aga ma tean, et minule omamoodi isa eest oli see vanem vend sense mehe pool. Aga hiljem ma olen ringi vaadates enda ümber saanud aru, et see võib olla väga tõsine lünk inimese elus mehe elus, kui tal ei ole olnud isa. Minul on isast ka tõesti ainult mälupildid. Ma olin ju nelja aastane, kui ta suri ja paljunemisele isaga siis koos elasime, kui me tulime tagasi, perekond tuli Euroopasse, siis tuli Mae kaks poissi, isa läks ju otse Iraani sinna õlipuhastustehast ehitama ja ja siis tema ikka vahel siin virvendase käis ja siis ta kadus jälle ära, aga siis ta tuli tagasi, siis ta läks tööle ja siis tuli see saatuslik 39. aasta talv mis võttis ära õunapuud ja ma usun, et hulganisti iga inimesi minu isa, nende hulgas. See oli ränk talv 30 940. Nii et ei julge öelda, et, See väga kannatanud isata poisina. Sa mainisid kohe, et sinu sünd, tegelik sendi vaimine kui ka mõnes mõttes oli selline, et see on toimunud ikkagi siin Eestimaal, Eesti just nimelt looduse keskel ja et see on sinu jaoks olnud niivõrd tähtis, et see on. Et sind nii-öelda triiki kogu sinu elu. Samas oled sa nagu teinud mõned kindlad etapid, mis on viinud sind selle looduse juurde ja mõned võtmeisikud on olnud. Oleks huvitav mõnest võtmeisikust natuke kuulda. Või etapist või. Ja kui me räägime etappidest, isikut tulid hiljem. Aga siis kui meenutada neid etappe, siis üks etapp, Ta oli sattumine Eesti kliimasse. Ma mäletan seda suve, kui me tulime ja ma mäletan neid, tädi tädi oli väike talusel Lasnamäe paekaldal, praegugi on Lasnamäe linnaosa Narva maantee ääres seal jussi, bussipeatusi oli Jušiline, elas seal minu tädi, isa õde ja mul keeles väga, väga selged ja väga eredad mälestused on esimesest kevadest sinilillede õitsemise eest ja siis hiljem vanemoonid, võimet, sülased, lõhnad siis mul on meeles valged tööd, seepärast et esimesel jaaniööl lubati mul üleval olla nii kaua, kui ma siis tahan. Ja ma tean, et tulid, mustlaslaager tuli sinna, kaldab reaalsele, nad tegid seal tule üles, seal olid nende hobused ja telgid ja seal olid need mustlased ja ja seal nemad oma mustlase asju ajasid, aga järjesse õhustik ja see meeleolu, aga mul on meeles selle valgus, see on sul tekib otsekui vermimine niisugustele nähtustele, need on esimesed väga tugevad elamused, mis sind selle keskkonnaga ühendavad. See Vernimine võimprinting, nagu teda öeldakse rahvusvahelise sõnaga või võõrsõnaga see tekib äkki ja ta tekib alatiseks. Ja niisuguseid niisuguseid seikasid mu elus, ma võiksin, meenub teda veel, need on pisikesed seigad, aga need on väga olulised. Kus tekib äkki see on nagu armastus esimesest silmapilgust ja see jääb kogu eluks, sest see muudab su suveregeemia. See on tegelikult keemiline protsess, mikrokeemiline protsess ja sellepärast on ta huvitav. Etappidest veel. Ma olen ju linnapoiss, aga me olime. Puu, see oli nagu aedlinn ikka aedlinnuäärelinn, selles mõttes mitte sellises sellises aguli tähenduses, aga niisuguses toredas minule väga meeldivas täis lõhnu ja täis linnulaulu, oli see meie kodukant seal Tondil. Aga see ei olnud siiski pärismaa, vaata tädi juures, ma sain nagu maahõngu tunda siin Lasnamäel, ega sinna linn ei ulatunud sel ajal ja üldsegi mitte seal olid talud. Aga siis, kui ma olin kaheksane ja siis me olime hamblas suvekodusse tappa ligidal. See oli saksa ajal, ütleme saksa aeg, seda me teame kõik, mis oli saksa aeg ja sealsed kaaslased ja sealne loodus ja sealsed lõhnad ja ma mäletan õhtuid ja siis oli üks mu esimene öö telgis seal magada ja need on väga põnevad ja need on väga määravad sündmused elus. See, mis seal sealt kaasa Tootse. Teiseks see ei lahustu nii lihtsalt ja ja siis üks suvi loodi lastekodus, sellepärast märtsi terrorirünnakut viidi lapsed ära Eesti Rahva ühisabi, organiseeris seda väga kiiresti, pandi meid rongi ja sõitsime suuslaga, loodi raudteejaama, sealt läksime, loodi mõisa, seal oli siis ettevalmistatud lastekodu lapsed viidi ära linnast nende rünnakute võimalike edaspidiste rünnakut ohust kaugemale. Ja see Viljandimaa loodus, see on üks, mis jättis minusse äärmiselt Võimsa mulje. Kõik need maastikud, Sinjaliku järv, vesiroosid, ma ei hakka üles lugeostas, loodi parkali juba isegi nii rikas. Seal oli palju linde ja seal oli palju lõhnu ja see aasta või suvine, läksime märtsis, tulime septembris, sügisel see suvi oli, oli noh, tüüpiline eesti kevad ja suvi, kõige oma lume sulamist ja õit ja mesilaste ja toonekure pesa seal loodi pargis ja no need on, no lihtsalt, mis võttis vastu, üheksaaastane laps. Hiljem ma veetsin ühe kuu Järvamaal metsamõisas seda talu pidasid kaks venda. Küllap ta oli vist Vajangu mõisa karjamõis või midagi, midagi taolist. Ma ei olegi päriselt selgusele saanud, mida see metsamõisa nisugune metsamõisa talu oli. Ja seal ma sain siis aimu eesti taluelust, aga muidugi see suvi, see kuu panin siis 12 aastane. Koos talulastega. Neid oli mängukaaslasteks, ment nendele sinna kuuks ajaks, neid oli kaks tiitja Mall poiss oli natuke noorem, tüdruk oli pisut vanem ja see, mida ma tookord tolle kuu aja jooksul endasse imasin, see on, ma ei ole sellest kunagi pikalt kirjutanud. See on veel midagi, mille juurde ma tahaksin tagasi pöörduda ja mida ma tahaksin natuke ligemalt vaadelda ja ma tahaksin leida üles seosed selle kuujaama, hilisema eluga või ka elu, milleks hilisemagagi eluga, mida ma olen elanud siin Eestis. Aga nüüd õpetajatest rääkida siis oli mu esimeseks loodusõpetajaks oli Hillar Pärja saar seal üks niisugune väga omapärane mees. Sain temaga kokku, kui, siis, kui ma olin kolmeteistaastane. Me läksime poistega koolivaheajalt pajuoksi tooma, sinna, kus praegu on Lepistiku peatus Mustamäe linnaosas, siis ei olnud linnaosast, polnud õhkagi, sellest olid liivaluited ja olid kapsamaad ja seal oli loodus. See oli väga rikas. Väga rikas ja väga mitmekesine oli Tallinna ümbrus tol ajal. Ja me saime kokku selle mehega, ta kogus materjali tol ajal zooloogia botaanika instituudi jaoks ja tal oli siis muidugi boss ja tähtsa näoga ta siis pakkis oma jahisaaki. Ma mäletan seda jahisaaki nimelt me tema tabasime seal üks hallvares ja me hakkasime siis küsima ta käest igasuguseid asju ja juhtumisi kujunes nii, et temast sai minu esimene esimene loodusõpetaja. Ta tundis väga hästi praktilist praktiliselt tundis hästi loodust, tundis liblikaid ja linde ja ta teadis, kõik just küsimust ei olnud, millele ta ei osanud vastata. Ja niisugust niisuguseid küsimusi oli hulganisti, millele tema vastused jäid vaatamata kõigele hiljem õpitule ja kõigel hiljem kuuldule jäi siiski püsima. Hilisemaid vastused mõnele küsimusele võis ära kaduda, aga tema omad jäid. Et seal on kuidagi põhjapanev, pani nagu mingi nagu mingi alusmüüri sellele minu edaspidisele elule. Sa läksid oma loodustunnetuse ja kõik siis ütelda loodusarmastuse ja kiindumusega edasi päev-päevalt iseenda jaoks, avastades üht-teist ja läksid ka ülikooli. Tema bioloogiat ja hiljem kujunes see kõik sinu elutegevuseks ja töö, eks ole, et noh, maininud, et tõeliselt õnnelik inimene, kes teeb oma tööd ja see on samal ajal tema hobi, et siin ei saa üldse mingisuguseid vahekriipse tõmmata, et noh, pigem võrdusmärgi võib siia panna, aga selles töös, mis on olnud siis need liinid, mida sa eriti armsalt oled vedanud Noh, nüüd me peame ikka vist selgeks saama, mis asi see on. Ma olen töötanud õpetajana bioloogiaõpetajana ja geograafia keemiamaa koolisemaste koolis pärast ülikooli kaks aastat, see oli mu esimene töökoht, jama esimesele töökohale. Võlgnen midagi väga olulist. Nimelt seda, et esimesed tööaastad pärast ülikooli, kus ma tõesti iseseisvalt tööd siis ma räägi suvevaheaja transporttööliste lauavabrikutesse siin ja seal, kus sa siis koolivaheajal omale raha teenisid. Ma võlgnen sellele tõdemuse, et võib-olla see kollektiiv, kus sa töötad, võib olla üksmeelne, see kollektiiv võib olla puhas selles mõttes puhas, et kui seal tekivad mingisugused pinged, siis need otsekohe lahendatakse. Et seal ei setti midagi, midagi käärima ei jää midagi. Ei mingit vimma inimeste vahel, see on mu üks kõige meeldivamaid kogemusi nendest kooliaastatest. Ma hiljem ei ole niisuguses kollektiivis töötanud, hiljem on mul ikka tulnud kokku puutuda ehk küll mitte isiklikult, aga vähemalt kõrvalseisjana mingite intriigide, mingite arusaamatuste, mingite mööda mõtlemistega, mida sirgeks ei räägita. See oli mu esimene töökoht, ma tegin õpetaja tööd. Õpetajad Mulle tegelikult meeldis, aga aga ma ei kannata rutiini. See ei sobinud mulle, ma ei ole nii distsiplineeritud inimene, et ma võtan omaks tunniplaani aasta plaani ja muidugi ma käin tunni järgi tunde andmas ja ma elan õpetajana aasta plaani järgi, et mul on koolivaheaeg ja mul on suvepuhkus ja aga see ei sobinud mulle, selline ei sobinud mulle see rutiin. Ja ma tean, et see rutiin, kui sa kaua töötab niisuguses rutiinis niisuguse sõiduplaani järgi, kui võib öelda, siis sellest on hiljem väga raske vabaneda. Ja paljud või nii mõnedki õpetajad, kellega ma olen rääkinud, noh, need on olnud küll juhtumisi bioloogiaõpetajad. Kui ta jääb koolitöölt ära, kui ta jääb pensionile, siis endale väga raske, väga raske kohaneda sellega, et ta ei pea minema sügisel kooli, et tal ei ole neid kohustusi. Minul niisuguseid raskusi pole õnneks olnud. Hiljem ma töötasin ühes bürokraatlikus süsteemis jaamale töötanud ka teaduslikus instituudis ja see oli mulle väärt kogemus selles mõttes, et ma selle aasta jooksul sain selgelt aru, et see minu jaoks ei sobi. Sinna ei ole midagi teha, ta lihtsalt ei sobi, ma ei sobi sellesse miljöösse ja ma ei sobi teaduslikku tööd tegema mingis instituudis, mille eesmärkidest nagu tookord ma päriselt täpselt ei saanud aru, mis seal toimus. Ja siis ma töötasin looduskaitseinspektorina, aga noh, inspektor, mis see on, see on ju ka riigiametnik. Sa pead tegema asju, mida sa sageli ei pea isegi õigeks. Sest seda nõuavad sult ülekantud tähenduses, nõuavad sult sinu pagunid ja sa ei saa isiksusena Saisa inimesena nendele asjadele läheneda vaid nendele ülesannetele, milleks sinu seisus sind kohustab nii-öelda või sinu munder või sinu amet. Aga samas sinu kirge käia lõputult lõputult mööda metsi rabasid soid laide, seda see ju võimaldas. Ja mingil määral ma iseseisvus siin selle tõttu, et minu toonane ülemus Heino Luik oli looduskaitsevalitsuse juhataja, ütles mulle ükskord, et kuule ma niikuinii minu ülesandeks kujunes hiljem loodus oma usu jutlustamine nii-öelda. Tähendab, nad nimetasid looduskaitsepropagandat, pead sa tegema, minule see sobis, maal sobis kirjutada niidasse ajakirjadele kui ajalehtedesse ja, ja käia loenguid pidamas ja oma uskujutlustamas nagu ütelda. Ja mulle sobis ka naine, Helju töötas raadios ja selle kontakti seetõttu Helju vahendusel, ma sattusin ka sellesse keskkonda ja mulle sobis ka hiljem noh, raadiosaadet tegemine ja selle rahvaga koos töötamine, üheskoosmõtlemine ja see on üks rikastavamaid aega olnud mu elus ja see on üks huvitavamaid aegu. Aga ametnikuna ma ei saanud käia mööda metsa, nii nagu mulle oleks meeldinud, see tuli hiljem ja tookord ja Heino Luik ütles mulle, et ja ma näen, kui sa pead tegema midagi niisugust, mis sulle ei meeldi, siis ei tee mitte midagi. Ja kui sa saad teha seda, sa tahad, sa teed kiiresti, hästi, palju. Oled nõus 100 rubla päevapalgaga ja teeme nii, et et saad teed oma asja. Loomulikult olin ma nõus sellega sealt algas minu iseseisvumine, ma sain ise valida seda, mis ma tegin. Sa valisid fotoaparaadi, savalisid mikrofoni ühtpidi oma silma, tegid nähtavaks teistele ja oma kõrva tegid ka kuulatavaks teistele. Ja mind on ikka huvitanud kõige selle juures seosed mind huvitanud esteetika ilu huvitunud võimalus seda vahendada, edasi anda, inimestele jagada, seda öeldakse, et jagatud rõõm on kahekordne rõõm. Ja kui ma saan aru, et ma saan jagada seda vara, mis minusse on kogunenud nende aastakümnete jooksul, noh, ütleme lihtsalt metsaretkedel või mereretkedel või kokkupuudetest loodusega, kodu loodusega, nimelt siis ma teen seda tõesti meeleldi ja olen teinud seda sageli väga suure naudinguga, kui ma näen, kuidas see vastu võetakse. Kujundlikult võib öelda, et ega mina ei ole mingi päike inimeste peale paistan, ma olen pigem aken. Ja ma olen aru saanud, et tuua loodus inimeste juurde loodus laias mõttes, mitte banaalses tähenduses labasus tähenduses, laias mõttes tuua loodus inimese juurde on palju lihtsam, kui viia inimene loodusesse. Ma olin eile hommikul Ühel metsaretkel või jalutuskäigul taga metsas, ma arvan. Mul võis olla seal taga vist küll seitse-kaheksakümmend inimest. Ma olen üsna abitu nii suure rahvahulga keskel, kui ma pean üksikut lindu või, või teist või kolmandat seal siis nüüd kuulama ja nendele vahendama ja kuulake nüüd seda ja see on nüüd niisugune lind ja ta laulab sellepärast. Ja ta on, elab siin sellepärast et jah, mulle sobib enam see, kui ma toon selle käo kukkuma hommikul inimese koju, seda on palju lihtsam teha, kui võtta inimene kell neli käekõrval või võta neid 25 ja 50 tükiga käekõrvale ja viia välja käo kukkumist, kuulama. Mulle ka meeldib vahel fotoaparaadiga teha loodusepilti ja, ja vahel jahtida mõnd liblikat ja oodata, et nüüd nüüd nüüd laskus lillele, aga oh sa mait nüüd täide oma tiibu lahti surub neid just kinni ja, ja siis kui teeb lahti, siis ma ei jõua teda pildistada. Kuidas tehakse ühte korralik? Kui loodusfotot, aega ja kannatlikkust, need on kaks nõuet, mida vajab muidugi õnne, peab olema, aga põhinõuded on aega ja kannatlikkust. Ma ütleks ka seda, kui me tagasi tuleme veel selle juurde, et ma edasi läksin õppima oma omanist armastatud asja, kui nii võib öelda, siis selle põhjuseks oli see, et ma elasin ju teismelisena ja, ja oma keskkooli viimastel aastatel noh, nagu jutuks oli alguses vaimselt metsas ja ma tahtsin sellele maailmale, milles ma vaimselt elasin ja ja mida vahendas tookord Hillar pärjassaar, kellel oli neli klassi kooliharidust. Tegelikult ma tahtsin sellele maailmale lähemale pääseda või sellega kontakti saada hariduse kaudu ja sellepärast läksin õppima just nimelt bioloogiat ja ja mitte metsandust, nagu ma alguses arvasin, et võiks ju ka õppida. Ja Ma arvan, et see oli õige valik. Ma ei ole uurija, ega ma ei ole teadlane. Ma olen vaatleja, pigem see ei ole ka minu välja mõeldud. Öeldud, et sa oled vaatleja. Ja mind on huvitanud nende vaatluste juures, nagu ma ütlesin, kõigepealt seosed, tervik ja mind on väga paelunud selle asja ilu ja kui ma seda ilu kuidagimoodi saan jagada inimestega elamusi sellest ilust sobib mulle kõige paremini. See sobib mulle, olgu mikrofoni ees või olgu inimeste ees või, või olgu auditooriumi ees oma piltidega. Nii häälte salvestamine, helide salvestamine, looduse kogumine, helidena kui ka pildistamine, need on olnud ikkagi tunnetamise viisid ja need on olnud minu jaoks väga rikastavad. See avardab su su maailma. Ma mäletan seda, kui ma hakkasin mikrofonidega ringi käima siin raadiole lindistusi tegema või kellele siis õieti ikka ise ikka ise ikka oma oma jaoks. Siis ma olin üllatunud sellest, et ma avastasin maailmas, millest ma üle 30 aasta olin juba ringi liikunud noh, teadlikult sellega suheldes avastasin täiesti uue maailma, kui ma hakkasin kõrvadega elama. See on üllatav. See on väga üllatav ja nii ei oska mina mitte ütelda, missugusel pärale on rikastanud minu värvi ja vorminägemist ja valguse nägemist ja arusaamist valgusest. Pildistamine. Mis asi on valgus, milles me elame, nii igapäevane asi. Aga kui sa sellesse süveneda, muutub üheks sinu tegevusala oluliseks komponendiks või osaks. Ja niisamuti ka helide varjundid Oja, sellest rääkimata, sellest rääkimata, vahel mul on niisugune tunne muidugi mitte selles mõttes, kui kolleegide seas, kellega Ma siin raadios olen koos töötanud, kellelt ma olen väga palju õppinud muidugi ilma selleta ei oleks see mõeldav olnud niimodi, avardada seda oma kuulmist või seda maailma, mida ma kuulen teistes ringkondades teiste kaaslastega. Ma olen vahel niisugune tunne, et sa jääd koguni üksi. Sellepärast et kui sa temaga midagi koos kuulad ja siis sa näed inimese silmi, võib hiljem ka sellest räägid siis see on nii nagu mu ülikoolikaaslane Kuulo Kalamees ütleb, et mis kolmandik söögiseeni üldse korjatakse. Kasinasti, kolmandik Eestis metsast ära, väga häid söögiseeni, kaks kolmandikku jääb metsa, sellepärast et inimesed ei tunne neid temaga seenele minna. See on teine asi. Aga see ei tähenda mitte seda, et ma olen suuteline seda korraga omaks võtma või, või selgeks saama, ära õppima, mida ma temaga koos metsas seenel käies võiksin saada. Seal on ikka pikaajaline töö ja vaev, mis sa pead nägema. No ma ei, ma ei ole seeneuurija, ega ma ei ole seenehuviline, aga nii palju kui mina neid tunnen ja nii palju, kui mina nendega maiustan, ma saan ise oma jõududega hakkama, aga aga kui me räägime kuulamisest, siis siis mul on küll vahel niisugune tunne, et ma jään oma kaaslaste hulgas üksi, kui ma kuulan mõnd väga andekat laululindu kuskil suveöös. Meil on niisuguseid linde, kes on väga-väga head lauljad ja igal isendil oma laul ja, ja kui sa jääd teda kuulama, siis selles laulus on tema elulugu sees. Aga vaat seda inimene, kellel ei ole kuulamise harjumust, kes ei tunne looduse hääli ja linnulaulusid temale jääb see kätte saama. Kui sa oled nii palju kogunud helisid ja nautinud ise ja osanud neid värve ja neid Virvendusi sealt eraldada siis kuskohalt ikkagi pärineb see sinu lause, et ma pean vaikust väga oluliseks niisama oluliseks kui üksiolemist. Vaikuse kuulamist, kuidas kuulad vaikust? Oi, vaikusel on ju palju värve. Kuidas ma kuulan, ei ole absoluutne, vaid Plavoiksina ei, seal elus vaikus, ma räägin elusast vaikusest, ma võiksin soovituse anda kuulajale minna mere äärde ja kuulata mitte nii, et käid perearst korra läbi vaiksel suveõhtul ja siis tuled tagasi ja siis sa oled nüüd kuulnud mere vaikust, vait, veeta seal mitu tundi ja siis venna, mõni teinekord metsa tuulevaiksel samasugusel tuulevaiksel õhtul või noh, kui on vaikne aeg õhtuti jalul vaikib minna näiteks männimetsa, need on kaks täiesti erinevat vaikust. Ja elusaks teeb selle vaikuse tavaliselt mingisugune väikene heli kuskil. No kui me räägime merevaikusest, siis üks peesikene laine lokse kuskil liival või kivikeste vahel, see äratab vaikuse ellu ja üks pisikene kauge linnu hüüd või, või isegi küla koer kuskil määratlematus kauguses äratab selle metsavaikuse ellu. Vot siis sa saad aru, mis on vaikus. Räägime naljatades oma mõttekaaslastega, et me kuulume vaikuse parteisse haigus on nauditav, aga vaikusele sama mõõt ja igal inimesel on see mõõt, et isesugune ja kui mõni inimene vajab teda rohkem ja tema mõõt on teistsugune või suurem, vajab teda enam ja ta naudib teda enam, siis ei tähenda mitte see sugugi. No seda, et teine inimene, kes teda vähem vajab või kes seda isegi vähem talub veaks endale etteheiteid tegema, sellepärast. Q üksi olemiselgi on oma mõõk. Ja see sõltub väga paljudest asjaoludest või, või nii mõnestki asjaolust ja see sõltub inimese seisundist. Ma ei oska muud moodi nimetada seda. See on sinu seisund. See on sinu. Jah, seisund on vist ainus. Idamaadel on nad filosoofiliselt lahendanud selle mediteerimisega. Ega mitte ainult idamaadel mediteerimiseks minu arvates tarvitse üldse vaadata idamaade poole. Sellepärast, et noh, see on niisugune peen, sõnada on võõrsõna tähendab uhkelt ja kõlab uhkelt ja, aga, aga tegelikult on see üks het või mingisugune harjumus sul veeta teatud aeg või teatud mingisugune osa mingi hetk päevast näiteks. Des olles mediteerimiseks sobib, minu arvates, sobib iga. Aga seal on vaikus, seal vaikuses sobib igasugune koht, ma ei ütle, et need bussipeatus olgu see või maaliini bussipeatusega, miks ka see mitte, aga ma istun vahel. Mulle meeldib muidugi, kui mul on ilus vaade, avar vaade, noh, nii-öelda looduskaunis kohas. Vean neid paiku, kus ma võin istuda. Kas ma kuulen meeldivat helijõe, vulin ana võima, näen mõnd kaunist maastikku enda ees. Mulle millegipärast seostuvad ikka kõrvemaa jõed nendega ma hakkasin suhtlema siis, kui ma olin viieteistaastane suhtlema sõna otseses mõttes, seepärast, et nad on tõesti ilusad olnud ja kui sa seal istud ja vaatad sa nii nagu Jürjo kokku kirjutab toredasti ühest oma naabrist, seal Lapimaal, et see räägib, et arvan, et mõtlen midagi, aga ma tegelikult ütle midagi. Ma istun ja kuulan metsist laksutamist, rabakalade naeru, sellest kirjutab Lapimaamees või jutustab lappima mees, aga ma arvan ka, et ma midagi mõtlen, aga ma äkki leian üllatudes. Ma ei mõtle mitte midagi. Ma lihtsalt vaatan rega vaatlus. Vot ma ei oska seda seisundit kirjeldada. Ma arvan, et see on meditatsioon, mediteerimine ja seda ei pea tegema tingimata üksinda, aga sa pead siiski olema väga heas kokku kõlas kaaslasega. Sellepärast et vaikus, ka vaikimine on väga kõnekas. Vaikus on väga-väga kõnekas. Rääkisime vaikusest, vaikus räägib paljust, aga ka vaikimine. Kas ja see ei pea olema alati vestlus ja mõtete vahetus, sa võid istuda inimesega teinekord vaikides, sa vahetad temaga hoopis enam. Kas mõtteid või seda, mis sa tunned. Naudid sa ka seda, kui sind ümbritsevad sulle väga lähedased inimesed, lapselapsed nende vada omaenda lapsed, kellega sul on tõesti selles mõttes ju nii vedanud et ega nemad on läinud looduseliini pidi ja te ei pea ju mitte iialgi otsima nii-öelda mõnd kõne teemat, sest seda on teil aina on ja on. Ja sellest puudu ei ole tulnud ja mitte sellepärast, et nad on läinud samuti. Noh, poisid, nüüd mina, koolikaaslased ütlesid mulle, et sealt metsa poole poisid on enam mere poole, aga, aga metsa poole tüdruk temal on nagu teine tee, aga ikkagi seesama oma maailm, milles me elame. Ja ma julgen öelda, et ma seda nüüd naudin. Minu arvates New York endastmõistetav, et kui saama lastega, kui saad, lapselapsed, on natukene kaugemad lapselapsed, on seal järgmine põlvkond jälle ja nende väärtushinnangud on teised ja see, mida nemad oluliseks peavad. See on ka oluline, et nad peavad enda jaoks tähtsat oluliseks. Et nad ei hakka selle vanamehe väärtuste vastu oma väärtusi välja vahetama, seda ma ei pea õigeks, aga, aga selles mõttes küll ma ei ütleks, et seda nautinud olen. Naudin seda, et ma saan hingata, see on nii endastmõistetav, aga lastega maailmaasju arutada, kuskohalt te kokku saate kõige rohkem? Lapselastega ma saan kokku peaaegu iga päev, sellepärast et nad käivad siin oma vanaisakodu ligidal koolis ja koolitee minnes ja tulles vanamehe kaudu. Või siis nad on sageli ööd ju minu juures, aga ma käin külas, Maril käin külas, tema käib minul lastega külas poistega me puutume kokku Spostel, mis poisid nad need, kel on nendel omad tööd ja kohustused ja, ja oma ajagraafik ja omad. No nii nagu see on. Ega ikka jää seda aega üle, aga kui seda aega võetakse, siis need on nauditavad hetked, istuda koos, juua teed või ka veini, kui sobib. Ja nii-öelda arutleda maailma asju. Kuna me räägime täna suvejuttu, siis mis on sinu jaoks üks väga ideaalne suvepäev? Üks väga ideaalne suvepäev on üks selline sume, uduvihmane ja uduvihmane. Õhus on palju niiskust, mis on kerge hingata ja kus on nii helid sellest uduvihmast või sellest niiskusest värvitud kui ka värvid ja vormid. Mitte kunagi sa ei näe päikesepaistel loodust nii rikkana kui ühel pilve alusel, vihmasel päeval olen oma kõige ilusamad ja kõige kõige väärtuslikumad ülesvõtted teinud just niisugustel päevadel ma niisuguseid päevi. Pean pean väga oluliseks, kui ma oma tööd teen, aga aga mitte ainult sellepärast ei ole ta väärtuslik, väärtuslik ka sellepärast. Ma tõesti naudin niisuguseid rahulikke sumedaid. Jah, natuke vihma säid, vihm on omaette nähtus. Vihmast võiks rääkida teise tunni. Aga nisust päevima pean reaalseteks suvepäevadeks. Need on toredad päevad. Päevatee suvekülaline oli reeglissi ja temaga ajas juttu Reet Made.