Male Kauksi Ülle ja ma loe luuletuse imepuu. Ole viimane vana puu, mu ümbre kunagi Koivisto, Pihlap, Ni, Haavisto, Tammik, Niinemets, Vahtrik, kuusistopalo, Pole viimane Kõverik puu, tuule pulss lammu võrra ja pikne koore sisse, mõrvid lei pess Palodatuuli ess Mäendas sadu pole viitsinud, asfalt ümbre siin tõhva idane õit. Oh, kellele külmina kõnele oma noore ja lehe röögahinast ohc jää, Muumete kulles, hirmust olnud torme, käe usket, minugi söand tükk mürama, mädanik. Viil Pakvamule varreiu vil kallistama, kutskuur. Aga mul igalt poolt ümble Pärviidik sõsar Velle lõigati mõttes nii noor, mis Sainaist, laud, puit või saepuru. Kliin puitkiudvineer Kozlevitsemulatset Turu. Kas ainest bordelli sängi Vial ots way kontoriarvutilaud bürokraadile kirstulaud, kus tull naile ots, küsimus süles, kak halu. Kui säädus järel, kõik mõtsa kohe kitse ja jänese jäige. Mütsiga ei otsita õhku, põdravasikast sai õhku. Mõõdak mane yks und. Sisaskit kerajas, tooda kuldnokk korjama kõrsi muss asujas surmani, pesapuus ja paga jätkak, uus minu Herkvel hoid, saagide mürin, maadalase eliinu, valge mure, Secemu talveund. Aviil ole ei tulnud mu tund. Küll keraja heranes kõik, kuid sibi härblane, hõik.