Male, Kauksi Ülle ja ma loe luuletuse tule viisor, mulle meeliusse muskina Elo tule, viisoriitüüside kae, kuis leegi kiirduse üles ja kuuse Halkibenibsiit. Ahoi elas ja palas ja hõõgas puu tuhas ja tare kuumas Leso lämminud salale hõhkas. Aial oli jahe, Tomas tuli iidvana kaaslane külma ja kõleda kooba. Kooled kav jahimail sinuga kohtumist oodat, tulimileede alone kiit, rutulist Ruuga pliit, säinik vahvaste vilises leeme bot mulises sviit. Ahi õhkas ja lõhnas nõnadu, tõtvaltiid, pea lämminud leibessaazist. Kuigi madalas kisk, puurid. Kirves on minu sõber ja saag musta maag kuvaiaati hindale kütet. Niikaua kui ova ja sa tuleviisori vuhises Elo pitsväega pikk seriaal. Tuul, osasid homme miljonit Agaid õnnemaal turuhmulatsimu vanembit köitva vahtsa formaadi, laia televiisori ja kitsakarmanni telefonini. Vahelistusel lämme Hüdsinda, vahe Luika puja seltsis. Seal kõnele musti tsikk lugusid tulest ja Elo Eeessentsist vahel jääs minna nagu kullema, vahel ruudutas arvudidaada tuust. Kas midagi meelde jäi? Mulle vastatas unede maadelt.