Vikerraadio Reporteritund. Tere päevast, vikerraadiokuulajatele tänane Reporteritund läheb eetrisse Rahvusringhäälingu Narva stuudiost ja minu nimi on Jüri Nikolajev ja tänane üheksas mai. Et millest muust saaks Narvast eetrisse minevas saates rääkida, kui mitte üheksandast maist, aga ma mõtlesin käitumite kavalamalt, nagu öeldi mulle kunagi ühes eelmises töökohas, et ära esimese teist varianti, vali see teine või kolmas või neljas, et need on õigemad. Täna valisin saate teemaks venekeelse Euroopa. Räägime kas venekeelne Euroopa on üldse olemas ja kui on, siis millised andaks oleks venekeelse Euroopa väärtused ja identiteet. Kas Narva sobib venekeelsesse Euroopa venekeelse Euroopa näidiseks ja kas eestlased teaksid venekeelset Euroopat pelgama või mida sellega üldse peale hakata? Ma olen saates täna külalisteks politoloog Kristina Kallas, tere. Tere. Ajakirjanik Teet Korsten põhjarannikust. Tere. Noorpoliitik vasakerakonnast Eestimaa ühendatud venekeelsest Eestimaa ühendatud Vasakpartei Vasakparteist. Stanislav Šuškevitš, tere tulemast. Ja mul on salvestatud veel ette intervjuu kodanikuühiskonna aktivisti Valeria Lavroviga, kes on kahjuks täna sõidus ei saanud saatesse tulla, kuigi see teema on päris tema teema. Aga alustuseks. Mulle tundub nimetus venekeelne Euroopa kuidagi väga sümpaatsena. Ma esimest korda kuulsin seda Narva 20 24 arutelude käigus kus öeldi, et me võiksime, kui me saame kultuuripealinnaks Euroopa kultuuripealinnaks, pakkuda venekeelse Euroopa kogemust. Aga mida see täpsemalt tähendab, ma tegelikult üldse ei teagi. Paar aastat tagasi ma nägin internetis, ilmus Kristina Kallas artikkel venekeelsest demokraatlikust Euroopast. Kristina Kallas, kas see venekeelne-Euroopa on olemas ja kui on, siis mis see on? Võiksite meile ära selgitada? Nad on olemas ju de facto, ehk siis et Euroopas elab. Ma pean silmas Euroopa liidus elab väga palju vene keelt emakeelena kõnelevaid inimesi ja ka neid, kes ennast etniliselt venelasteks peavad. No ma ei tea, erinevaid numbreid on välja toodud viis kuni 15 miljonit seal vahemikus. Fakt on see, et mitu korda rohkem venelasi elab Euroopa liidus kui eestlasi. Et noh, see mass on päris suur ja, ja nad elavad teatud riikides teatud piirkondades, nad elavad Balti riikides, nad elavad Soomes, nad elavad Saksamaal. Et nad on olemas, nad räägivad vene keelt, on olemas venekeelne meedia, on olemas teatud riikides venekeelne haridus. On olemas teatud kultuuriruum, on venekeelsed kogukonnad, nii et selles mõttes nad on ju olemas. Me ei saa ju eitada nende mitteolemist. Olemas, aga miks on see oluline meie jaoks ei räägi näiteks juudi juudi kogukondadest juudiga koolidest või juudi ajalehtedest. Muidugi ikka räägime, noh, me räägime ju igasugustest kogukondadest erinevatest keelekogukondades, näiteks Ameerikas me räägime täna aina rohkem ka hispaaniakeelsest kogukonnast, sellepärast seal olemas. Et miks ta tähtis on, ta on tähtis kahelt poolt, ta on tähtis kindlasti nendele venekeelsetele inimestele endile, et esiteks nende olemasolu ja nende entiteet märgatakse ja seda positiivselt. Ma tahan just öelda, et mitte negatiivselt, et seal võib tuua palju negatiivseid aspekte, sest konflikt aga tekitab koheva negatiivse tooni sellele venekeelsele Euroopale. Et tuleb kohe selline viienda kolonni kahtlustused sisse ja nii edasi. Aga ta on oluline ka Euroopale, selles mõttes mina ikkagi nüüd hästi, võib-olla naivistlikulti optimistlikult. Näen, et need venekeelsed inimesed, kes elavad Euroopas pass on oluline, et need inimesed Euroopaga dialoogis tuleksid sellesse demokraatlikusse, isikuvabadustega, liberaalses kultuuriruumi. Et nad oleksid küll venekeelsed, aga see väärtusruum, mida nad levivad, on ikkagi see, mis on Euroopas dominantne. Teet Korsten, kas me räägime vene keelest Euroopas on õige asi, mida me, mida me teeme praegu, promome midagi. Me oleme nii, et see on suhteliselt nagu segamini ajav sihuke teema, sellepärast kui me räägime Eestist, siis tegemist on. Me teame, et oli okupatsioon ja siin on selle järelmina on väga palju, mitte eestlaseid. See on üks asi. Aga need, kes elavad Euroopas, venelased, kes on suundunud Putini Venemaalt välja, enamik neist ei ole läinud sinna selleks, et oma kultuuri hoida. Nemad ei korralda selliseid üritusi, nagu siin praegu meie kõrval stuudio läheduses asub. Peetri platsil on selline rahvamiiting, eks ole, Georg võidupüha selleks ei minda elama Londonisse, Saksamaale ei minda elama Rootsi. Nii et. Ja nagu eriti nagu sellist, midagi sellist nagu ühist venekeelne Euroopa on olemas ja ma arvan, et ei ole, sellepärast me on väga erinevad inimesed. Ühed, kes on ääretult meeldivad samamoodi nagu eestlased, eks ole. Need, kes on läinud, kes ei kannata seda režiimi Venemaal. Need peaksid olema ka teretulnud Eestisse, need on nagu meie inimesed. Päris Lappub keevis, kas venekeelne Euroopa on olemas teie jaoks, ma arvan. Me oleme praegu praegusel hetkel kuskil vahepeal, et ma arvan, seda, Euroopat saab teha, korraldada, aga hetkel seda veel ei ole. On ka asju, mida nimetatud teistmoodi Russkii Mir. Mis vahe on Ruski Miril ja, või sellel siis Venemaailmale ja venekeelse Euroopal on need erinevad asjad. Ja muidugi on erinevad Russkii Mir on Venemaa rahvusehitamise projekt, ütleme siis nii, et see on see viis, kuidas Venemaa on püüdnud hakkama saada selle tõsiasjaga, et vene vene keelt elavad inimesed elavad väga paljuski väljaspool Venemaad. Et kuidas nad defineerivad vene rahvusega, vene rahvus on ainult see, kes on Venemaa riigi suveräänsete piiride sees või vene rahvusnii-öelda valgub üle üle Venemaa piiridele, vene rahvus elab ka kuskil Euroopas, et noh, selles mõttes on konflikt omavahel vene Russkii Mir ja venekeelne Euroopa ja mingil määral need mõlemad projektid, kui me niimoodi projektideks nimetada saame, tegelikult võitlevad ühe ja sama grupi inimeste nii-öelda hingetähist, ütleme siis nii, et see on niisugune hingede pärast käiv võitlus, et kas need venelased, kes elavad Euroopas, kas nemad on osaline rahvusest ja Putini maailmast või nemad on osa sellest Euroopa liberaalsest, demokraatlikust ruumist ja see on see, mille üle me tegelikult praegu Kas neid asju järeldada ausalt, mina arvan, et näiteks Putin on Venemaa jaoks arvates sellest missugune president sel hetkel üldse võiks olla, et ma arvan, et Putin ongi üks kõigele liberaalsematest. Et kui keegi tuleb veel vabam liberaalsem sisse tänavat enam vist ei olegi, et see, see, see on just see, mis arvavad minu meelest kohalikud venelased ka, et arusaadav, et üheksakümnendates vene Vene riik põhimõtteliselt oli kadunud, et oleksid, olid küll. Riigipiirid olid küll olemas, aga tegelikult nende piiride sees oli täielik anarhia ja ja nüüd sedakorda hakati ehitama minu meelest, et viimased aastad hoopis noh, kui mitte vaadata seda välispoliitikat ja neid konflikte, siis Venemaa sees on hoopis toimuvatest kogukondlikud protsessid ja nad arenevad ja väga kiiresti. No me räägime sellest pikalt sellest, mis on väljaspool Venemaad. Te ütlesite, et me liigume, kusjuures me siis liigume, kas liigume venekeelse Euroopa suunas välja lastena ja kes meie võtame venelased venelasena. Ma ütlesin just, et liigume hoopis just Euroopa poole, et aga samas, et mulle ei sobi päris selle Russkii Mir definitsioon, et, et see on vene rahvuse idee, et see on pigem geopoliitiline strateegia mis nagu ei tohiks tegelikult kohalikuid venelasi takistada sellest Euroopa liikumist Euroopasse liikumist. Siis ta oli saba, mis oleks teie jaoks venekeelse Euroopa märksõnad. Kuidas teisenevad defineeriksite? Noh, põhimõtteliselt samasugused definitsiooni, et vabadus, vaba mõttevaba sõna selles mõttes kõik inim inimõigust lihtsalt Venemaal neid inim inimõigusi garanteerida hetkel on veel suhteliselt rasket sõja 90.-le omada ei ole veel läinud. Selles mõttes suur riik, kus need protsessid võtavad rohkem aega meil sedakorda raieti ennem ja tähtis korralik, aga ma ei arva, et Venemaa liigub kuhugi totalitarismi poole või kuhu iganes, et seda ma kohe kindlasti. Siin ei ole liikuda enam jah. Teete aga mida teie pakkusite siis siin elavatele venelastele, kui, kui, kui venekeelset euroopatel olemas, mis on siis olemas, me peaksime tegelema oma asjadega ja rahulikult tegelema ilma ilma õmblusteta. Ja siiamaani võib-olla meil ei olegi nii halvast läinud, kuigi kuigi võib tunduda, et ma ei ole nagu saavutanud kõike, mida oleme tahtnud, aga aga Eesti riik on alles? Pole olnud selliseid rahvuskonflikte. On küsimused hariduses ma hiljuti olin näiteks Kohtla-Järve Järve Vene gümnaasiumis ühel kunstikonkursil, see on üle-eestiline konkurss ja seal geniaalsed lapsed, lapsed maalisid nelja tunni jooksul ja lõpuks veel oma töid esitama, esitlema, rääkima nendest ja siis mul oli kahju nendest Narva lastest, kes ei saanud selle esitlemisega hakkama. Miks ei saanud? Sellepärast, et lihtsalt keele võimaldanud selgelt teie pakkumine on siis pigem eestikeelne Euroopa, mitte jagada seda veel venekeelseks Eestis, me peame muidugi tegema nägema tunduvalt rohkem vaeva sõda selleks, et meie inimesed oskaksid rääkida eesti keeles, et nad tunneksid ennast siin nagu adekvaatselt inimestena ja, ja mugavalt ja neil oleks võimalused. Riik peaks selle õiguse tagama. Kristina Kallas. Ja ma arvan, et need asjad ei välista 11, et, et see, et me ehitame eestikeelset Eestit ja eestikeelset kultuuriruumis, ei välista selle venekeelse kultuuriruumi mahtumist sinna sisse. Et ma ei näe siin otsest konflikti, et Eesti riigi nii-öelda eksistentsi suur tuleviku küsimus on see, et esiteks kui, kui hästi me suudame ära üles ehitada selle eestikeelse ühise kultuuriruumi, ma olen sellega täiesti nõus ja seda ei vaidlusta ka tänapäeval tõenäoliselt väga suur osa Eestis elavaid venekeelseid inimesi. Aga teine küsimus on ikkagi see, et kui palju ruumi me anname nendele venekeelsetele inimestele ka oma keelt ja kultuuri siin hoida ja arendada, et need, need ei ole minu jaoks 11 välistavad, et nad mahuvad üksteise sisse päris hästi. Ja meil on tegelikult veel üks saate osaline saatekülaline son Valeria Lavrovi kodanikuühiskonna aktivist, et ta pidi ära sõitma Narvast ja seepärast me selle ITK temaga ette salvestasime. Ja küsimus oli ka selles, et kas venekeelne Euroopa või Russkii Mir Venekeelne Euroopa ühelt poolt on seda nimetatud ka Venemaailmaks mille te nimetate sulle rohkem meeldib, kas venekeelne Euroopa või Venemaailm ja miks ka venekeelne Euroopa ma kõigepealt üldse mõtleksin, kas on Vene-Euroopa või venekeelne Euroopa kas nende ainuke asi, mis seal jääb, on keel või seal on ka kultuurikood selline sees või see on lihtsalt keel ja nad nagu mentaalselt juba nagu oma riigi inimestega rohkem sarnased. Et kultuurikoodi on väga vähe seal juba jäänud. Et kui mina mõtlen, kas minu jaoks on vene keeles rääkiv Norra elanik või vene keeles rääkiv itaalia elanik, kes on minu jaoks nagu lähedam, selgem isegi vasta. Kas on põhjust rääkida sellest nähtusest just nendest venelastest, kes elavad või vene emakeelega inimestest, kes elavad väljaspool Venemaad? Riikides küll võiks just sellepärast, et huvitav, aga need inimesed on väga palju ja nad tunnevad, et ei ole vaja teist keeli õppida. Nad niikuinii valivad oma lastele vene kooli, organiseerivad seda selleks, et oleksid vene koolid, vene kauplused, mingi vene teatrietendused niikuinii korraldavad ise endale mugava tsooni, et nad ei proovi, et nad elavad sisse kuskile vaid ise moodustatud on just vene mentaliteedi selline nähtus, et nad lihtsalt ise teevad igalpool oma kodu. Nii et nagu kohe leiavad 11, kus on, organiseerivad selline üks tänav, kus nad kõik elavad, mingi kauplus, mingi kaal, mingi lasteaiad ja rahulikult elavad nagu kuid koos on selline nagu on, kui vaadata mingi vene küla ja eesti küla, kuidas nad on moodustatud, et niikuinii vene inimesed lähevad kampa ja teevad koos, see on selline, vot see on, ei ole keelasi. Aga mis eristab meid metropoli venelastest, on ka mingi kultuuriline erinevus või mingi oma identiteet, mis on siin juba aastatega tekkinud. Ma ei saa võrrelda kõikide nagu vene keeles rääkivat eurooplastest aga vaadates need balti riikide või Põhjamaade riikide vene keeles rääkivatest inimestest, et meie usaldame ja austame seadust. Ja meie jaoks on see väga tähtis, kui meie külastame Venemaad nagu seda nagu Moskvas Peterburis, kui kõik skeemid või selline nagu kuidas see suur bürokraatiamasin töötab nagu ei ole üldse meie jaoks juba selge. Et meie jaoks on selge, et e-riik et kõik on väga lihtne, kõik teavad, kuidas kõik töötab, kõik süsteemid on väga lihtsad. Mina võrreldakse ka seda kodanikuühiskonna üldise elu. Et siin on kõik uskuvat, et see töötab, see kodanikuühiskond, et minust sõltub, et mina saan teha, aga seal seda ma ei ole näinud, seda, nad uskusid. Et nendest sõltub liiga suur nagu riik. Et nad ei usu, et nad saavad midagi muuta siin, kuna igaüks näeb, nagu need muutused väikestes riikides, ma usun, nagu minust sõltub ja sellepärast nagu käitume teistmoodi, mis võiksid olla need venekeelse Euroopa märksõnad, et me ei ole nii lärmakad juba et oskama kuulata, et ma õppima rohkem proovima, et me oleme rohkem tolerantsed. Et me il on laiem silmaring, reisime rohkem, kuna no niikuinii oleme avatud siin rohkem vaja viisat ja kõik see, see tähendab, et me näeme rohkem. Et ma arvan, et meil on selline kriitiline mõtlemine rohkem nagu, kuna ma näe, ma mõlemat poolt isegi meedias praegu, et meil on selline unikaalne võimalus, midagi, keegi teine ei kasuta, et me elame ühes riigis, saame aru, mis seal toimub, see see üks pool ja aga samuti me näeme seda, venekeelne meedia, need, kes, nagu me niikuinii peame võrdlema, meil selline kriitiline mõtlemine iga päev, sa pead mõtlema, et kellel on õigus, sa pead PÄEV otsustama, kellele ma täna usun, mis toimub, kuidas on minuga seotud, mida ma teen selle infoga, et kui sul on kaks täiesti erinevat varianti, et sa pead iga päev otsustama, mida ma teen, kuhu ma lähen? Kellele ma usun. Ja samuti pean mõtlema, mida ma ütlen oma lastele. Et nagu mida ma transleerida edasi. Et nagu mis väärtused on, kes on praegu õige, mitte ma ütlen neile, et mis toimub, kuhu minna? Liigume selles suunas, et kelle oma on Krimm või. No see küsimus on alati, nagu üheksas mai kell on, Krimm on nagu see küsimus, ma ei usu, et keegi saab nagu 100 protsendiga nagu vastata, et siin on õigus isegi poliitikud nagu ikka, nagu seal on mingi protsent, kus, mis ja kuidas vaadate. Aga tavaline inimene, kes ei ole näinud kõik need paberid ja kõik see et nagu alati mingi saates, kes karjub täna rohkem ja kes karjub kõvemini, siis temas on õigus. Esimene küsimus on tegelikult väikse nõksuga, et see just see vastandumine või mina püüdsin vastandada venekeelset Euroopat Venemaailmaga. Venemaailm, Russkii Mir, see, mida venelane, vaatasin nagu rõhutanud venelaste sellist ühist kooslust üle piirikooslust, venekeelsed eurooplased. Kas sul on rohkem Euroopa ideede kandjad või rohkem selle Venemaailma idee kandja? Nagu Venemaa sees, nii on nii need kui pahed Venemaa sees on ka olemas, need inimesed Kiisalt ei toeta seda ideed, kes tahavad olla eurooplaseks nagu Peterburi elanikud on, nagu nad arvavad, nad tahavad kõik see seadusvõimalused ja reisimist, Nad tahavad ka, nad ei ole seda. Russkii Mir, ma tõin, toetas seda ja samuti Euroopas on need, kes, kellel on nostalgia, kes tahavad kommunistid tagasi nagu mõtlevad mingid need ideed ja, aga enamus noortest, ma arvan, ei neile sobib, minu jaoks on väga tähtis, et ma ei usu, et kodanikuühiskonda saab nagu üldse teha võõras keeles. Et ma ei saa mingit filosoof väärtust, asja rääkida, võõras keeles on võimatu. See on midagi teistsugune, isegi praegu ma ei saa nagu kõike, mida ma tahtsin öelda, nagu öelda sellepärast et on, see on teine keel seal teine kood. Ja see tähendab, et minu jaoks, kui tahaksime Euroopas ikkagi koos elada, mina mõtleksin seal üks lihtsalt nagu vahend, keel on vahend. See ei tähenda, et see seal on. See on võimalus neile ka olla nagu ühiskonna osa praegu, kõik Euroopa paberid ja seadused nagu üleüldse kätte saadud vene keeles. Ja pärast küsima, aga miks nad ei ole nagu kuidagi eurooplased? Just sellepärast nagu nad lihtsalt ei saa oma keeles seda lugeda. Et näiteks on täiskasvanutest õppimissüsteem, mis on 24 või 26, mitte keel on euro, Euroopa liidus. Igas keeles on olemas seda süsteem täiskasvanute õpetajatele. Aga Euroopas on seitse miljonit nagu vene keeles räägivad inimestest ja nende jaoks puudub see süsteem ja pärast mõtleme, miks nad on nii ole haritud nagu miks neil ei ole infot, miks nad ei ole kaasatud just sellepärast, et iga väike keel on seal süsteemi sees ja seda see, need seitse miljonit inimest ei ole sees kuskilt väljas. Nad on alati välisja ka Venemaal keegi neid ka ei oota, nad ei ole nende kodanikud, nad igal poolvõõrad. Ja sellepärast nad tulevad koos, saavad aru, et mitte keegi neid ei oota, et ise teeme oma kooli, oma kauplused ja oma etendused just sellepärast, et mitte keegi mitte kuskilt neid ei oota. On ju või Eesti, ütleme, Eesti poliitikud, Eesti eliit on püüdnud üles ehitada eestikeelset Euroopat ja meie räägime praegu venekeelsest Euroopast. Kas need kaks terminit vastuollu ei satu või teineteist välistama? Me oleme pakkunud siin elavatele venelastele eestikeelset Euroopat. Kas see oli halb pakkumine või see tähendab, et kui kaupluses mina tahan leiba? See ei tähenda, et üks nendest on halb pakkumine. See on lihtsalt erinevad pakkumised, eesti elanik, eesti keeles rääkiv inimene, tema jaoks oli ka uus kogemus, mis tähendab olla Euroopa liidus, mis tähendab olla eurooplane, aga see tähendab, tema läheb Eesti koodist Euroopa koodi. See on üks d vene inimeste jaoks, tähendab see, et nagu kõigepealt oota, ma pean vene koodiga minna eesti koodi, kuna ma elan Eestis ja nüüd lisaks veel Euroopa koodile, kaks erinevat teed. Ma pean nagu õppima nii eestlased Eestis elama kui ka Euroopasse elama. Ja see ei tähenda, et ma ei saa läbi teie tee minna. Mul on teised sammud täiesti teist teistsugune nagu tee. Et see on võimatu, kui ma pakun sulle, okei, minul oli tüdruk, kas sa tahad teda kleidi kasutada, oi vabandust, mul on poiss, aga no niikuinii, kleidid on ju olemas, kasuta lihtsalt ei sobi. Ja aga see on see, see küsimus, et meie ehitame siin eestikeelset Euroopat, meie lõunanaabrid ehitavad lätikeelset Euroopat ning ehitage Venemaale oma venekeelset Euroopat. Miks te peate siin tegema Eestimaa arvelt? Ma praegu esindan teatud hulga eestlaste seisukohta ootatatud tooma, mina maksan maksud ka minu jaoks, keel on ainult vahend. See ei tähenda, et see on mingi teistsugune Euroopa, sel samuti väärtus, mida me kasutame. Et see nagu vene inimesed, kellel on näiteks oskus olla kriitilise mõtlemisega lai silmaringiga. Et meie oleme väärtus ka Euroopale, see ei tähenda, et me oleme mingi, et me kasutame mingi ressursi. Me toome resurssi sisse veel üks lisakeel lisaajud, lisa nagu kompetentsid. Suurepärane. Seitse miljonit inimest siin näiteks, kes oskavad üldse aru saada, mis seal Venemaal toimub. See on kasulik, tuleb seda kasutada, intervjuu, nagu et eiei. Istuge seal rahulikult, ei kasuta teid. Ei, see on. Seal on teie maja, kui meeldi mingi Venemaale, aga mis see annab teile? Kui venekeelne Euroopa tähistab üheksandaid maid võidupühana kas on siis ka Euroopa tähtpäev, mis on ikkagi Venemaale? Päev, see on ikka euroopapäev, mina arvaks, et nagu praegu see küsimus on väga selline siiamaani väga valus küsimus siis sellepärast et me ei julge sellest rääkida omavahel, mitte nii, et poliitikud või mingid tähtsad inimesed räägivad sellest, tavainimesed lihtsalt kardavad sellest rääkida. Veel on see valus, selline küsimus. Aga nagu alati igal pool igas riigis igas ajas olid need küsimused, mis oli sellised kahepoolselt nagu kus oli erinevad arvamused ja see ei tähenda, et see on jälle halb või hea. See tähendab, et lihtsalt see oli nagu mündil on kaks poolt. Igal asjal on kaks poolt. Aga see, et see toimub praegu, no näiteks kui toimub kadripäev, igal pool toimuvad nagu Eestis peod, aga siin Narvas ei toimu ja me ei rääkisid, et miks neil see toimub. Okei, see on nende traditsioonide, nemad mõtlevad, see on tähtis. No aga siin muidugi vaatelise lojaalsuse küsimus, et inimesed, kes käivad üheksandal mail kusagil midagi tegemas, kas nad on lojaalsed või mitte ja siin tekib küsimus, kui me räägime sellest venekeelse Euroopa kontekstis. Kas venekeelsed eurooplased venekeelne Euroopaga valmistan mingit ohtu näiteks eestlastele või Eesti Vabariigile, ma ei tea, see võib ka niimoodi olla. Oht on alati, kui sa ei tea, kes see on, et nagu mina ütleks, et me Eesti vabariigi 100 aastat 25 või praegu on 27 aastat, kui me elame pärast ja kas me oleme tuttavaks saanud, ei, ei tee 11, et vene inimesed ei tea, kes on Eesti poliitikud, Fivi mingid staarid või muusikud ja eestlased ei tea, kes vene inimest. Et see tähendab, et me 100 aastat koosnenu saame tuttavaks, siis me ei hakka 11 kartma. Siin on nagu probleem, et me elame eraldi. Ja see on väga mugav mõnedele inimestele, et me elame eraldi. Aga see on, see ongi see kodanikuühiskonna asi, kas me ise olema huvitatud tuttavaks saada. Basse nii eestikeelses Euroopas kui venekeelses Euroopas on tähtis rahvuse küsimus, et kes see inimene on rahvuselt, kes sina oled rahvuselt. Mina olen venelane, kui mina olen Venemaal, mina tunnen, mina olen eurooplane 100 protsenti, see on võimatu minu jaoks, minule ei sobi need reeglid, mis seal kehtivad. Kui mina olen Itaalias, mina mõtlen, et mina, eestlane või isegi rohkem põhjamaadega seotud inimene, kuna minu jaoks õnnelik nautimine mitte mitte midagi tegemine üldse ei sobi. Kui mina olen näiteks kuskilt Taanis, mina mõtlen, et no ma rohkem olen venelane kuna iga fon seal minu jaoks tahaks kuidagi vastada jääl arma, kaks olla, et tähendab väga sõltub, kus sa oled nagu kellega sa oled. Nii jätkame siit Narva stuudiost, reporteri tunnistaja stuudiosse, tuleta meelde Kristina Kallas, Teet Korsten ja Stanislav Šuškevitš, saatejuht Jüri Nikolajev, kuulasime Valeria labroovate. Valeria Lavrov, mõtlesin veel lõpetuseks, kui hakkasime ära minema. Pealegi tarkus, et miks nagu venelastega keegi Euroopas ja Eestis eriti tegemist teha ei taha, kardetakse, et venelast noh, lähed läheb pärast kakle kakluseks, igaks juhuks ei tehta, sellepärast nagu venelased ometi kapseldunud, suletud, tema nägemus. Aga millega te nõus olete, Valeria jutustab, millele ta vastu vaidlesite, mis teile meeldib, mis teile ei meeldi? Teet Korsten, vahepeal mainisite, siin juba tundus, et Valeria rääkis endast ja selles mõttes oli huvitav kuulata, aga muidugi võib-olla liiga pikalt siin saatemahtu arvestades aitäh, aga ta läks hästi südamest majaga ühe inimese kohta ma räägin, et rääkis endast, mitte, ma arvan, et ta rääkinud kogu kogu kogukonnast ja, ja ma toonitaksin uuesti seda, et, et ei tahaks rääkida kogukonnast. Ma meil on Eestis inimesed. Eestlased, venelased, inimesed eelkõige. Ja väga palju on eestlased, kellega ma ei nõustu nende poliitiliste vaadetega või maailmavaatega ja siis samamoodi venelased venekeelsed inimesed. Et ärme hakka selliseid silte kleepima, meil ei ole vaja niimoodi selle kaudu ühiskonda lõhestada. Päris tapukevitš, mis sina arvad, kas Räkis rohkem Valeri endast ikkagi ongi ühisühisvaade vene vene kogukonnale Eestis Euroopas vabandused. Valerie kindlasti rääkis endast nagu ka iga inimene, aga samas ta ütles päris mõned head sõnad ja õiged sõnad eriti just sellest, et meie meid mõjutab vägagi need inimesed, kes meie meie ümber on ja kuidas nad suhtuvad meie traditsioonidele ja meie kultuurile ja meie noh näiteks ka see võidupüha, mis praegu käib platsil ka seda tuleb mõtestada, et ka seda, kas siin tuleb aru saada, et see on meie vanem põlvkond eelkõige ja see on tähtis üritus nende jaoks ja nad mälestavad oma sugulasi, kes on hukkunud, kes on valanud oma verd selles sõjas. Ja seal pole, pole eristamiskile, mis poolel nad olnud, selles mõttes millest seal on ka inimesed, kelle vanemad on selles mõttes kaotanud oma ela tänu Stalinile ja nii edasi, et aga nad ikka käivad seal, sellepärast sai võidupühasadam ülakiige. No selles mõttes asjast väljaspool. See näitab, kui vilets on kooliharidus võib-olla ka Eestis, sellepärast et enamik ohvreid, mina leian, et kes suures isamaasõjas olid, ongi Stalini ohvrid. No tell propagandat ka päris palju teie väljaütlemistes, et ma ei hakka selle üle vaidlema. Me läheme vaikselt selle üheksanda mai arutamise peale üle. Tahtsin öelda, et just. Tohi just meie ei pea nagu suhtuma sellesse niimoodi, et ka kes on seal Stalinist, kes on seal, ma ei tea, demokraat või eurooplane, see on lihtsalt kultuuripärand. Kuni kuni Putin võimule tuli, järsku tekkis selline kultuuripärand, see on huvitav. Mina arvan, et see on selline kvaasireligioon, mis on nagu kunstlikult tekitatud selleks, et Venemaal Läänemaal imperialistliku ideoloogiat levitada. Aga mina käin sellel peol iga aasta oma. Ja laps, lasteaed, korsten ja käis Stanislav, käib Kristina Kallas, möödu tulles tagasi nüüd Valeria Lavrovi jutu juurde, mis, mis sulle nagu meeldis, mis ei meeldinud. Minu arust valeerija esitas väga hästi seda narratiivi, mis tema põlvkonna Eestis elavate venelaste jaoks on tähtis. Et mis on nende jaoks tähtis, nende jaoks on tähtis see, et nad kujundaksid omaenda maailma, mitte et neile kleebitakse külge väljastpoolt, et nii-öelda pooluseid, et te olete siin venelased, järelikult olete sellised, te olete eestlased, järelikult olete sellised, et see püüd siinsetel venelastel, eriti noorel põlvkonnal omaenda maailma kujundanud on hästi oluline ja mulle väga meeldis, kuidas valeerija tõi välja need erinevad kihistused, mis tekivad identiteedis, et Eestis olema venelane. Venemaal olen ma eurooplane, Itaalias olema eestlane, et mitu kihti on ühes inimese identiteedist sees ja hästi-hästi, raske ja ebaõiglane on lihtsustada seda kõike. Noh, ma olen selles mõttes Teeduga nõus, et et öelda, et kõik venelased on sellisel või kõik eestlased on sellised, et see on liiga lihtsustamine, valeerija jutt minu arust näitas neid kõiki neid kihte, mis seal sees on ja üks kihvt, mis seal on, on seesama see, et ma olen venekeelne eurooplane, ta ise sõnastas seda, ta tunneb seda identiteeti kõige tugevamini siis, kui ta läheb Venemaale, sellepärast et seal tuleb välja see tema erisus, selle Venemaa venelasest Venemaa venelane, Euroopa venelane, tunneb seda erinevust. Tõi välja ka, et mis erinevus siis on, et ma olen rahulikum, ma võib-olla ei karju nii palju. Ma olen nii lärmakas, ma olen võib-olla tolerantsem. Võib-olla ma austan isikuvabadusi rohkem, et, et need on kõik need elemendid, mis täna mingil määral hakkavad iseloomustama. Võib-olla ma arvan, et veele iseloomustada, aga hakkavad iseloomustama seda uut põlvkonda, kes Euroopas on venekeelsena üles kasvanud. Ma lisaks siia veel, ma olen nõus nende sõnadega lisaks siia veel seda, et Venemaal lihtsalt ühiskond on teisel arengutasemel lihtsalt, aga nad arenevad samas suunas, vot seda ma näen hoopis täiesti selgelt. Masendav on, Ira rääkis Euroopa Liidust selle seitsme miljoni inimese kontekstis, kes venekeelsena Euroopa liidus elavad, kellel pole mingit infot ja kellelgi ei ole sõnaõigust Euroopa liidus. Kas saan sellest õieti aru, et venelased hakkavad Euroopa liidus omale rohkem sõnaõigust nõudma ja rohkem kohta nõudma? Ja kas see nõude nõudmine üldse õigustatud aroom võitleb selle eest ja ma küsisin ta käest lõike läinud sime eetrisse meile, et kas need, kas selle, selle loogika järgi on Yana toom? Aasta venekeelne Põneva Jana toom on mõjuagent kirjutab lahku selleks, et mitte kohtuasja saada. Ma ei, ma ei tea, mis ma ei ole jälginud Jana Toomi poliitilist tegevust Euroopa tasandil, nii palju seda ma tean, et ta on halli passi teemaga tegelenud, kuidas ta on tegelenud selle venekeelse Euroopaga, ma hästi ei oska hetkel seostada, ma ei ole kindel et ma ei ole kindel, et Yana Toom esindab Valeria Lavrovi põlvkonna nägemust asjadest, ma ei ole selles kindel, et need asjad omavahel kokku viidavad. Jah, ma arvan, et valeerija võib pahandada, kui sa, kui sa selles mõttes ütled, et kas sinu esindaja Euroopas on Yana Toom, et ma arvan, et ta võib pahandada selle peale, et maantee jällegi jällegi nagu need need ei ole noh ühesõnaga poliitiline tegevus, ühe poliitiku poliitiline tegevus ei ole see, mis kujundab kellegi identiteeti, et identiteet on kogukonna kogukonnas altpoolt tulev tegevused. Loomulikult riik mõjutab seda, poliitikud mõjutavad seda. Aga fakt on see, et Euroopas elab kas seitse või viis või 15 miljonit vene keelt emakeelena kõnevat kõnelevat inimest. Fakt on see, et on tekkimas venekeelne kultuuriruum, Valeria mainis, teatrid, poed, kontserdid, meediaruum, see kõik on olemas. Et lõpuks, et mis, mis sealt altpoolt tuleva jõuna lõpuks nii-öelda poliitilisele tasandile välja jõuab, ei ole täna, selge, ma arvan, ei ole täna selge, et ma eelistaks üldse, kui me räägime venekeelsest Euroopast, ma eelistaks mitte rääkida poliitilisest tasandist, sellepärast et see ei ole tasand, mis noh, ma saan aru, et see on väga erutav tasand, aga räägiks kogukonnatasandist, räägiks inimeste tasandist, inimesed, kes täna meil Euroopas elavad ja kas on venekeelsed Neil on planeeritud, ütles ka tegelikult ette, et jah, et see on poliitiline tasand, on hoopis natuke teine asi, aga samas et see teema, et Yana toom on see poliitikas vähemalt neid vene teemasid kusagil tõstatanud rohkem, nagu keegi Putini teemad mitte vene teevad, ma ütleksin tõsi seal on minu, solvab ausaid venelasi neil venelasi, keda ma hindan vene kultuuriinimesi Vene liberaale, Jaano Tooman jälkus nende seisukohalt ja see on ühtinud nendega üht teed, ütles. Loom on mõjuagent, aga ma ütleks, et tal ei ole mitte mingit mõjuvõimu. Tahan lihtsalt populis, kes korjab väga kergelt Venemaa venelaste hääli ja pärast kasutab seda ainult oma otstarbeks. Öelge, palun, me rääkisime natuke ikka sealt, tulles, tulles tagasi vene keeles Euroopa juurde. Kas eestlased peaksid selle pärast muret tundma, mis te arvate? On sul seal mingit, kas peaks tulema kaitsepolitsei ja tegelema oma aastaraamatu kontekstis mingi venekeelsete venekeelse Euroopa asjadega? Ta teebki seda. Kas ma võin? Keda ühe ühe loo, mis mind pani mõtlema selle venekeelse Euroopa teemal, see juhtus kolm aastat tagasi, kui ma Narva tööle tulin ja meil oli külas üks Ukraina Teaduste Akadeemia akadeemik kes õhtusöögilauas pärast konverentsi ütles, mulle ütles mulle niimoodi, et teate, Kristina, et siin Narvas kolm päeva veetes siin, Narvas tegin ma sisemiselt oma hinges rahu vene keelega. Sellepärast et ma nägin, et mul on noored inimesed ümberringi, kes kõik räägivad vene keelt, aga nad arutlevad teemade üle, mis on minule väärtus, ruumiliselt olulised ja tähtsad ja mida ma väärtustan ja nad teevad seda kõike vene keeles. Ehk siis ma sain aru, et tegelikult on ka vene keeles võimalik rääkida demokraatiast, vabadusest, tolerantsusest ja nii edasi, et see ei ole mitte keele teema, vaid see on väärtusruumi teema. Ja, ja selle tõttu too ma nüüd julgen ka rohkem vene keeles rääkida, kuna see sisemine mure, et vene keel, usk on imperialistliku maailmavaate esindaja, see kadus tal siin Narvas ära ja see oli see, mis hakkas mind mõtlema panema selle üle. Et on olemas ka venekeelne kultuuri ja väärtusruum Euroopas, mis ei, mis on teistmoodi, mis, mis on teiste väärtusruumidega, kui võib-olla see, mida me oleme harjunud venekeelse kultuuriruumile, nagu endale ette kujutas? Nojaa, aga samas, tegelikult kui me räägime nüüd sellest venekeelsest Euroopast, kui kultuuriruumist, siis arvestada ka sellega, et need inimesed, kes selles venekeelses Euroopas elavad, need ole mingid tasku venelased. Need on oma arvamus ja koonemad oma aruteludel arutelude käigus välja Ivo, et ma ei tea, võib-olla mingi hetkelt tekkib see teema, et miks meil Narva volikogu räägib, räägib, peab rääkima eesti keeles, mitte mitte, mitte vene keeles. See on ka venekeelne, Euroopa räägib vene keeles sedasama, mis, mis, mis sa käid siis sõjaliste ja siin käib ju keeleinspektsioon pidevalt vaatamas, et mis, mis nad seal teevad seal, oma oma venekeelses Narvas. Mõnikord me tahame teha nagu ilusaid asju ja tulemus on see, mis nagu Tšernowordin ütlused juhtus, nagu ikka, et aastal 96 millegipärast võeti vastu seadused, kaotati nõue, et volikogusse kandideeriv inimene peab valdama riigikeelt ja me näeme, mis Kohtla järve peal näeme väga hästi, näiteks mis pärast seda on juhtunud, pärast sõda on Valeri Korbi monoliitne võim püsinud seal noh, täiesti nagu kõikumata ja see linn on nagu hävinud oleks võimalik esitada linnaisadele arve selle noh, näiteks kinnisvara hinna languse eest, siis ma esitaksin paraku meie seadused, seda ei võimalda need inimesed, kes seal kannatavad, selle, selle Ekjal venekeelsetes paljudes enamuses Kohtla-Järvel. Nad saavad aru küll, et Korb on ja tema kamp ja jõuk on, on ütleme. Ma ei taha öelda kuritegelik, aga noh. Aga, aga samal ajal nad valivad seda ja see tuleneb paraku siis jällegi sellest vere häälest. Aga see ei ole keeles kinni, et see ei ole selles kinni, et inimesed räägivad vene keelt, ei olegi. Et see on jällegi selles väärtusruumis kinni ehk siis, et selles maailmapildis selles maailma tajumise, selle maailma tõlgendus. Ja need need lahknevused ei ole, nad võivad meile näida keelepõhised, aga need ei ole keelepõhised, ehk siis, et tegelikult on täna Eestis olemas ka selline asi nagu venekeelne Eesti patriotism ehk siis Eesti patrioot ja saabuma patriotismi Eesti suhtes väljendada ka vene keeles ja ma näen seda Narvas iga päev ja see on minu jaoks seesama venekeelne Euroopa, mis põhimõtteliselt seostab ennast küll läbi vene keele. Väärt vabandust siduda Valeri Korbi vene keelega, jällegi mina armastan vene keelt, armastan vene kultuuri, mis on nagu päris skulptuur, aga aga siis sa solvad venelasi ja vene keelt, kui sa. Nii kui sa Soviet ja, ja vene keelt kokku paned, kindlasti neil on täiesti eri asjad, teed selleks, selleks tuleb Venemaal käia, et seda mõista, Peterburis vaata, teete. Ma ei saa aru, kas Kohtla-Järve on siis venekeelne, Euroopa ei ole sinu arvates. Kohtla-Järve on Kohtla-Järve. Tänu sellele nendele tüüpidele, kes seal võimul on 20 aastat olnud, siis ta on 21 üks, 22. Tänu sellele Lauma käis Te, olete laskume taevast maa peale, kas Narva saab olla venekeelne Euroopa? Narva juba on venekeelne. Ma ma olen mitu korda No mis Kohtla-Järve siis ei ole, ma ei saa aru. Või on? Tuleb käia seal, et aru saada. See on, seal on elu, surma, seal on noori veel vähem kui Narvas seal on, kõik on kik, kes on saanud linnast ära läinud. See on kõige suurim probleeme, sinna on jäänud ainult vanem põlvkond kellel pole lihtsalt kuhugi minna. Ongi, kui oleks. Nad oleks ka leidnud. Minu arust Narva nii-öelda kehtestas ennast minu jaoks venekeelse Euroopa kaardil just nimelt aastal 2014, kui käis läbi see Krimmi konflikti annekteerimine, kui ikkagi Narvas päris tugevasti hakkas. Rahvusvaheline ajakirjandus pööras kogu oma tähe ja huviorbiidi Narva suhtes Narva peale ja Narva noored ikkagi ütlesid, et aga meie oleme Euroopaga ja see oli minu arust nagunii selge sõnum. Ma tean, et siin on konflikte, on ka eriarvamusi Narva sees, aga üsna dominantselt ikka jäi kõlama nagu see, et ärge pange meile külge seda nii-öelda Venemaaga koos kulgemist, sest me ei taha, et meile selle külge panete. Me kulgeme koos Euroopaga ja see sõnum on nii tugev olnud, et et ma näen seda lihtsalt. Kas Eesti peaks kuidagi toetama seda vene keeles Euroopa-püüdlusi, mis te arvate? Me peaksime tegelema enda asjadega, tean sa teed, sa ütlesid meie asi. Aga see on ka meie asi, üks asi, et me ei saa kuskile järele anda, nagu oli näide, eks ole, 96. aasta järeleandmisest, mis tulemas on, me peame kindlalt ajama enda asja ja samal ajal. Väga tore on, kui me päriselt räägime vene kultuurist ja vene vene keelest. Teet Korsten, mis, mis on see meie asi Narvas? Milliste asja ma pean, Narva sajand, Narva on Eesti linn ja kindlasti kas tohib olla venekeelne eesti linn? Mis, no ma arvan, mina, mina võiksin, võiksin tegeleda asjaga ja noh, nii palju, kui mina minust sõltub, ma teeksin, et oleks rohkem eestikeelne. Ja riik riik kõigepealt muidugi on siin puudujääki, kas neid asju on välja mõeldud, lubatud, aga saelast jäänud lubadusteks mida on tehtud selleks, et Narva oleks eestikeelsem mida on võimalik teha selleks, et Narva oleks eestikeelsem? Mis üldse tähendab, et Narva oleks eestikeelse, on, et kas see tähendab seda, näiteks kõik narvakad tegelikult aktsepteerivad ja tunnistavad seda, et Eesti riigis on riigikeel eesti keel ja nad peavad seda õppima, nad peavad seda keelt oskama selleks et siin ühiskonnas elada. Aga see ometi ei saa tähendada seda, et nad peaksid kodus sõpradega tänaval üle minema eestikeelsele suhtlusele omavahel, see ei saa ometi seda tähendada. Nii et me peame, nagu, nagu ma ütlesin, et minu arust need kaks asja mahuvad üksteise sisse ära ja venelanna Eestis elava venelase sisse mahub ära nii eesti keel kui ka vene keel. Et me ei pea tooma ja teist välja lükkama. Neid on kaks, kaks keelt, mis on ühe inimese sees ühe kogukonnas, et oleks rohkem Eestit. Aga ees öeldut sellega ma olen nõus, et Eestit võiks Narvas rohkem olla eesti keele positsiooni vaidlused on minu arust ammu ära vaieldud, seda ei vaidlusta enam absoluutselt mitte keegi. Küsimus on nüüd selles, et kui palju me nagu tegelikult tunnistama endale, et, et see venekeelne ruumi, need venekeelsed inimesed tegelikult siin eksisteerivad ja nad on ka osa Eestist. Ma olen sellega nõus, aga lisaks veel seda, et Meil praegu kogukondade vaheline suhtlemine käib Belgige Narvast väljaspool siit väljaspoolt Ida-Virumaast, tavalised venelased lähevad Eestisse, et suhelda muu muule Eestis, et suhelda eesti keeles. Eestlased väga harva tulevad Narva siiamaani. Narva on väga vähe eesti eestikeelseid turiste, see on, see on ka üks suur probleem, et meil on olemas juba päris palju meelelahutusi ja päris palju objekti ka Narva-Jõesuus, aga siiamaani on, see arv on liiga madal. Et miks Narva ei ole tõmbekoht Eesti turistide jaoks, seda ma ei oska öelda. Just just praegu on, ma näen, et toimub murrang seoses kultuuripealinna seoses erinevate sündmustega seoses Pissarenko festivaliga Baltic san. Ma näen, et võib juhtuda midagi positiivset ja hoiame, hoiame pöialt. Teet, aga ma tahtsin küsida, et kui, kui venekeelne Euroopa sihukest pole nagu teema sinu arvates, et aga mis on siis meie trump, Narva on julge julgeoleku teema on see muidugi venekeelne euro kultuurikontekstis. Mida me pakume Euroopale kultuuripealinna kontekstis marsugust eripärast, sellist ehedat Narvat, Narva on muidugi multikultuurne linn selles mõttes, et mõeldes kasvõi ajaloo peale, kui ta oleks Rootsi kuningriigi teiseks pealinnaks saanud, eks ole, või kõik need ajaloo ajalootuuled. Seda ka ei tohi unustada, et pärast pärast sõda Nõukogude okupatsiooni ajal siia ei lastud eestlased tagasi, nii et see etniline koosseis on muidugi täiesti kunstlik, eks ole. Ja me ei ole suutnud seda 27 aasta jooksul oluliselt parandada, aga nii nagu Kristiina ütles õigesti, et, et on olemas positiivselt sellised nagu märgid Vabas riigis inimesed elavad seal, kus neile meeldib elada ja kui eestlased ei taha tulla, siis järelikult ei ole siin nende jaoks piisavalt nagu kvaliteetset elan, elan. Siis me võiksime selle poole püüelda, niipalju kui meist sõltub. Võiks küll. Aga lepime nagu sellega ju kokku, et Narvas on täna Eestit rohkem kui siin kunagi seda nii-öelda viimase 27 aasta jooksul olnud on. Nii palju Eestit ei ole Narvas Narva viimase 27 aasta jooksul olnud ja ma loodan ainult seda, et see trend mitte nii, et Eesti ennast tagasi tõmbab siit mingi hetk uuesti, ütleb, et väsib ära, vaid et see on pigem nagu kasvav trend ja, ja ma arvan, et see on kasvav trend. See trend jätkub, aga sisse tuleb nelja Lavrov, kes on nagu selle noh, selleks, et selle trendiprodukte, et Narva sellise eestistumise produkte räägib meile venekeelsest euroop No aga see, ega ma ütlen, et see venekeelne Eesti on ju ka selle venekeelse Euroopa osa. Et Valeria Lavrov räägib venekeelsest Euroopast selles mõttes, et see osaliselt eksisteerib ka siin, Narvas. Huumoriga pooleks võib öelda, et Jüri Nikolajev mõtles välja venekeelse euroopasin saates ja siis lõpu lõpus lubas sinna KAPO kutsuda, eks ole. See oli fantaasialend. Mina tegin. Lisaks veel ühte sellist asja, et me peame mõtlema ka tulevikus mõelda, mõtestada Narva potentsiaali kunagise geopoliitiline konflikt, nagunii ta kunagi lõpeb ja jätkul jälle tuleb rahu. Ja siis Narva just hoopis selline potentsiaalne koht, kus saaks kokkutulek toimuda. Aga mõelge ka selle peale, et me oleme tegelikult viimased üle 20 aasta rääkinud sellest rahvusriigi põhimõttest, kas need jutud venekeelsest Euroopast, kas ei tähendanud mingit pööret sellelt selles teemas, kas meil ei ole muutumas rahvusriigist selleks selliseks palju rahvuseliseks riigiks, mis te arvate? Nüüd fantaseerin liiga julgelt? Ei, mina arvan, et Eesti jääb Eesti rahvusriigiks, et Eestil ei ole teist võimalust olla midagi muud. Ma lihtsalt tahan öelda seda, et see ei välista ka vene keele ja venekeelse ruumi olemasolu selle rahvusriigi sees, et need ei ole välistavad asjad, et need saavad eksisteerida omavahel koos, väga hästi nad välistavad sel juhul, kui meie eesmärgid ja väärtused on erinevad mittekeel. Et kui eesmärgi me eesmärgid ja väärtus on ühised. Me tahame demokraatlikku riiki, me tahame demokraatlikku Euroopat ja ühist Euroopat siis noh, siis me siis me seda teeme, kas me räägime kodus vene keeles või eesti keeles, et ma arvan, Eesti jääb eesti rahvusriigiks. Rasked probleemid on näiteks kasvõi ma mõtlen praegu jällegi, ma elan Kohtla-Järvel, mõtlen riigigümnaasium ei ole Kohtla-Järvel kunagi, ma olin Järve Gümnaasiumi hoolekogu liige just sel ajal, kui hoolekogu toetus nagu selle riigigümnaasiumi loomist. Aga praegu ma ei kujuta hästi ette, kuidas, kui riigigümnaasium paari aasta jooksul avatakse, kuidas ta hakkab töötama. Sellepärast et seal eestlaste protsent on niivõrd marginaalne, et see lihtsalt ei ole eesti kool seal sama küsimus, mis Narvas aktuaalne, mida saab, mis on Eesti kool, mis mida teha, eks ole? Teed, kas Narva kolled ei ole eesti kooli Narva kolledžis õpib 90 protsenti üliõpilasi, kelle emakeel on vene keel. Ja ma olen näinud suurt tagasiminekut ja Keskerakond, ma arvan, noh, milleks need erakond on, sellepärast ongi, et on vastutus. Mailis Repsi käest ma olen korduvalt küsinud ja ma pole saanud vastust näiteks Svetlana, Vladimir, kaua Kohtla-Järve Järve Vene Gümnaasiumi direktor, korraldab täna, eks ole, suure isamaasõjaüritusi ja Mailis Reps, eks ole, vaip pealt, eks ole, haridus, haridusministeerium ei pööra sellele tähelepanu, ma arvan, et sellised asjad. Me oleme küll vabas riigis, aga on teatud piirvabadusel. Nuud sabub Kiievis rääkimile, piiridest vabaduses. 10 aastat piirivalvuriks mõte piirides peab väga palju, aga just vabadusel ei ole mitte mingit piiri, et ainukene piir, mis saab vabadust takistada, on teise inimese vabadust. Juhul kui venelased ei häiri eestlaste vabadust ja vene keeli sekka jäi, sega eesti keele arengu Narvas, siis neid probleeme ei ole. Läksid ja mina probleemi ei näe ja pole kunagi näinud. Nii ühesõnaga täname selle, selle teemaga alustasime, ma ei tea, kas me kunagi veel räägime venekeelsest Euroopast või räägib sellest keegi teine mingis muus saates Napostrahvat, võib-olla kapo aastaraamat ja seal on, nagu ma aru sain, Kristina Kallas näeb tulevikku venega seal euroopal. Stanislav Šuškevitš, kuhu kindlasti ja mina leian, tegeleme oma asjadega. Suur tänu saatesse tulemast ja sa oled kuulamas Christian tuleb varsti loen prantsuse prantsuse tudengitele vene keeles, muuseas vene keeles. Teeme venekeelset Euroopat prantslastele. Saates olid Kristina Kallas, tonist lahkub keevitš Teet Korsten põhjarannikust. Jüri Nikolajev oli saatejuht. Tänan tähelepanu eest ja kuulmiseni. Reporterid. Reporteritundi saate järelkuulata meie koduleheküljelt vikerraadio poee.