Tere minu nimi on Jaak Jõerüüt ja ma loen luuletuse Ultima Thule. Hästi kujutan, et kuidas ma elaksin Vahemere ääres ja mõtleksin elust põhjamaal, kus ma tegelikult elan. Vaatleksin delfiinide küürselgi merelainete vahel majade seintele tardanud delfiinide bareljeef. Marmorlaudade jalgade eks olevaid pronksist delfiine. Näeksin enda ees valgel taldrikul istudes kohvikus, vasesaare pealinnas võietruskida endises suurlinnas sarvesaia millel on mitu nime, mitmes keeles. Aga üks ja see sama delfiini küür. Nisujahust helepruuniks põlenud irvakil. Higine õhk, mähiks mind endasse nagu surnud pesu rätik. Igapäevane palav kannatus, mis sunniks mõtlema igatsusest kusagile, kus ei oleks harjunud olekus Orylina. Kusagile, kus me pole kunagi olnud, ei elanud surnud. Ultima Thulest. Oleksin seda sõna kuulnud aga ei teaks, mida see tegelikult tähendab. Kas usk on teadmisest tugevam? Küsisin sõbralt, teine jah, et kas tema. Ja seepeale saan aru, et ma ei teagi, kus mad tegelikult elan ja mida ma kujutan ette?