Tere mina olen Jaak Jõerüüt ja ma loen luuletuse armastuse, laiad kõrged hooned samanimelisest raamatust. Ütlen armastus, kuid südames on sõda. Tähendab pihta, jagad pooleks, aga mille ütlen armastus ja igavene oda tungib külje sisse. Avad vere lille. Ütlen õhtutaevas, tuline ja tumelahing südames pooleks minu enda. Ja mu südame tuleb soe ja sume pime. Nii et vend ei tunne venda. Lapik kokkukojad, klapid, lihaskudeverelibled, sooned. Tiivalt ründasid mind kogunenud sapid, mõtlen armastuse laiad kõrged hooned.