Tere päevast, armsad kuulajad. Kalendri järgi suvi kestab ja kindlasti püüate sellest võimalikult palju osa saada, viibides looduses vihmadele vaatamata. Teie lapselapsi aga kutsus koolikell uut tarkuse aastat alustama ning küllap olete täna nendega koos, kes päriselt, kes vähemalt mõttes enne, kui tänasel suvekülalisel palume sisse astuda üks teade. Alates tänasest võite jälle tunni jooksul pärast saadet esitada oma küsimused telefonil kuus 11 42 59 kuus 11 42 59. Uuesti on avatud ka meie automaatvastaja number on 69 88, üheksa viis kaks 69 88 üheksa viis kaks ja sinna võite oma teated ja küsimused jätta esmaspäeviti kella 18-st 21-ni teisiti päeviti hommiku poole kella kaheksast 11-ni. Head kuulamist soovivat toimetaja Liina Kusma ja helirežissöör Anna-Maria korral. Estonia teatri direktor Paul Himma, meie oleme sinuga kolleegid olnud, kui seal kõigepealt olid seal orkestris tegema, aga edasi tuli muusikajuhi ja raadiojuhi asetäitja koht ja ma mäletan sind mõnusa rahuliku inimesena, ega sul endal seal selles nahas vist väga kerge ei olnud olla, sest ilmselt ei olnud raadiomajarahvas alati nii väga lihtne. Ma arvan küll, et Estonias on veel raskem, aga niisugune mõnus rahulik olek on mulle meelde jäänud. Kas see võib olla ka päritsu kodust suisa hambast? Jah, ma olen vaimuliku perest pärit tõesti ja, ja eks eks see juhtimine minu arvates ongi inimsuhete juhtimine või noh, ütleme püüda ära leida, mis kellelegi on oluline ja või nii, nagu ma siin teatris olles ütlen, see kehtib ka tegelikult tagasi vaadates võib öelda ka raadioaja kohta, et eks igalühel on oma pilt sellest teatrist ja minu asi on püüda nende erineva inimeste hulgas seda ühist osa nähtavat osa leida ja siis, kui see on üles leitud, siis püüda seda hoida ja kasvatada ja hoida seal silma peal, eks ta nii on ja, ja, aga mul on, jah, eks ma mäletan oma lapsepõlvest, et ega isa oli ka tollel ajal, suures osas oli tema töö meie kodus. Me elasime Karlovas väikses agulikorteris Tolstoi tänavas ja praktiliselt noh, ei olnud päeva, kus ei olnud üks viit-kuut inimest, kellel oli üks mure, teine mure ja ma siis ei saanud nagu sellest aru, aga tagantjärgi ma olen saanud aru, et ma ei tea, mis ta nendega rääkis ja mis nende koli, aga eks ta oli nagu psühholoogia ära kuulaja ja mingi nõuandja ja võib-olla siin tõesti ka mingi mingi pärilik sobivus mingiteks sellisteks tegevusteks ma ei oska öelda. Osa asju võib-olla, et mis tuleb geenidega ka osa väikaga sellest kogemusest, mida sa seal ilmselt nägid, kuidas isa käitus inimestega ja ja ega laps alati ei teadvusta seda, aga ta jätab kusagile sinna sisse, pole meelde ja see tuledele Seda ma mäletan küll, et väga palju oli selliseid, see arusaamine on tulnud nagu palju hiljem tol hetkel, mis laps aru saab, soliidne aastate lõpus, aga et väga palju sellise muserdatud inimsaatusi, kes olid kas Siberist küüditamised tagasi tulnud ja see oli nagu üks temaatika, teine temaatika oli igasugused võimalikud perekondlikud probleemid ja sellised asjad, aga ju ta siis ära oskas kuulata ja ka mingit nõu anda, sest tõesti sellist päeva, kus kedagi ei käinud, ma näidata ei olnud. Eks meil olime kahetoaline agulikorterite, mina teises toas, harjutasin viiulit ja klaverit ja ema askeldas seal kuskil ja kõik seda käeksutamise taustal, siis tuli isaldid oma asju vajadustega, kõik ostise läbi, praegu töötaks etest, inimeste standardit on nagu muutunud, et kuidas on võimalik, nii saab oma nurk olema algsest tõimega vett veel hoovi pealt ja siis vesi toodi küll juba sisse, aga, aga mustlasi tahtnud veel ära minna ise ja nii see elu käis, noh, nii nagu aeg, aga, aga selles mõttes nagu atmosfäär oli seal vahva, seal Karlovas oli naabrid ja olid lapsepõlve mängukaaslased ja seal oli noh, tekkis nagu mingi oma sootsium, oma ruum oli seal oma sõna just ja üks pluss oli veel meie peale üleval, ärklikorrusel elas kaks vene perekonda ja sa oled enam-vähem minuealised poisid ja nende hoovi peal mängida, sest ma sain endale vene keele suhu. Nii et kui ma kooli läksin, siis pean, ma pean tunnistama, et ega ma ei ole väga usin õppija olnud, et ega ma vene keelt ei olegi õppinud, tegimegi. Ning muusikakooli minnes tegin kohe alguses vene keele lõpueksami ära ja sama juhtus ka konservatooriumis, et tulevikus käima. Ja sain vab aega juurde nii selleks ja nii, et ta on selles mõttes noh, mingi tausta oran loonud ja aga muidu tegelikult olen maju tema poolt, ma olen kolmanda põlve linlane, aga isa isa tuli ikkagi Võrumaalt, Võrumaal on palju himasid ja käin ma talusid ja külasid isegi noh, tema tuli noore poisina Tartu linna kodunt ära, seda jäiga orvuks ja omad lood, aga noh, ma ei oska praegu öelda, et ega ma lapsepõlves käisin. Kas ma nüüd praegu hobusevankrite saan, võib-olla, kui ma väga pusin, hobune ära tüdi võib-olla saan, aga saanud olen, olen lapsepõlves küll teinud jah. Ja niitnud ja noh, kündnud. Ma lähen vaatan, kuidas isa kõndis. See oli ema poolt, ema ema oli pärit, aga ta elas ka juba noorest tüdrukust Tartu linnas. Tema kodu oli eoste külas, mis on taevaskojast paar kilomeetrit, ütleme, et see Ahja jõe ja kõik need asjad, ka need kõik see kogu see Ahja jõgi kuskohast sa kuni Kiidjärve ja kõik see, need on minu lapsepõlve suvede mängumaad ja kalastuskohad olnud. Väikse poisina käisin ka üks teine küla poiss hoidis külarahva Lehtmisele neli viis lehma ja paarkümmend lammast ja väga tihti olime ma olin nii-öelda ilma palgata Ta karjaline kaasas ja nii tuli ka teadmine, kust see piim tuleb ja umbotse lehma see õige ots on, eks ole, nii kui nii võib öelda, nii et need selles mõttes ma ei ole nagu maast kaugele jäänud ja lehma lüpsnud kunagi olevat. Siis see ikkagi oli tavaliselt taluperes naiste töö. Ja isegi ei olnud kunagi vajadust, aga proovida või teha meil ka seal ei olnud, sest see oli ka nagu suvekodu juba siis seal talvel keegi elanud vedelenud. Mul on vend, mul vanem vend, kes nüüd juba noor pensionär ja tema põhiliselt tõlkimisega eesti keelest vene keelde vene keelest eesti keelde ja tema oli 11 aastat vanem, nii et selles mõttes mul temaga nagu, nagu kontaktis, me vahe oli liiga suur, tema elas oma elu ja me mängukaaslased ei olnud, me saime nagu headeks kaaslasteks palju hiljem, kui mõlemad olime juba noh, nii-öelda suured. Ja ka lapsepõlvekaaslast mul temast ei olnud, 11 aastat on ikka väga suurvahendeid. Ja laste jaoks, aga selline amet vene ajal nagu sinu isal ega sellega vist peret väga ülal ei pea või, või oli seda loode kõrval? Jah, noh, võib öelda, et kas oli raske, ilmselt tuli raske, oligi raske ka, aga tema sattus niimoodi, et tegelikult eks ta otsiski elu mõtet ja tuli Tartu linna, ta tuli kontiitri selliks teda täis saada välja pagariks-kondiitriks pagar-kondiitri eri erialad, aga, ja siis ta lõpuks nagu spetsialiseerus kondiitri peale ja, ja hakkas tasapisi rahaliselt nende unistus emaga oli, kui nad abiellusid 38. aastal Tartus Pauluse kirikus legendaarne pastor Harri Haamer, kes elas neist üks maja edasi laulates neid seal nende unistus oli kavadama väike kondiitriäris. See oleks ilmselt ka saanud tõeks, sest emal oli Niukest äris, tema töötas samal ajal kaupluses müüjana. Aga noh, 40. aasta tõmbas nendele väiksematele säästukestele missis tekkinud olid kriipsu peale ja ja samal ajal, mis tal oli teine huvi, mida ma tean nüüd tagant, ta on ka rääkinud, et ta tegelikult tahtis ka kangesti minna, samal ajal ka veel ülikooli teoloogiat õppima, aga noh, juhtus niimoodi, et ta oli 10. aasta nii-öelda poiss või mees, et noh, neljandat aastat täisjõus mehed kõige sellel öelda magusamal ajal tuli see suur muutus, mis tõmbas nagu väga paljudele plaanidele kriipsu peale. Ja siis mingil põhjusel ta kuidagi leidis, et see on tema jaoks nagu õige õige suund ja nii ta praktiliselt alates juba väga suuresti nagu ise õppinuna aastas 44. Nii et 44 kuni 84 oli ta siis nii-öelda ametlikult Tartu Salemi koguduse vaimulik ja hingekarjane ja pärast seda ta oli veel Võrus ja mitmel pool ja käis tema elutööks, nagu jäi see kutsumust ja muidugi olukord oli selline, et noh, kui sa oled nagu öeldakse, tollel ajal tõesti usukultuse teener, ega siis nende toidutalonge jagatud ka tollel ajal oli veel, mina mäletan. Ta on veel pas, oli, võis olla siis kuskil viiendat aastat 56, seitse kui minu mälu nagu hakkab, 53. Ma olen sündinud kartulimaa, olime kuskil seal atlas ja vanaema veel pidaste jõe tänavas Tartus pidas seal kuskil kuuris siga ka täiesti uskumatu lugu. Ehk siis selle seapeki peal elati, see oli siis see meie toidutalong nagu siis või õigemini, minu ajal ei olnud asi enam nii hull, aga seal pigem vennal, ütleme, et neljandat aastat oli hullem olukord selle koha pealt ja ja mis siis juhtus niimoodi, et kui 1906. aastal ma kooli pidin minuni, kooliaeg jõudis kätte ja ja siis oli jälle üks selline hea juhus. Just sellel ajal hakati asutama, nagu tehti Tallinnasse seitsmes keskkool, inglise keele koorikse Tatu, teine on Miina härma, kool tehti Tartus inglise keelekooliks ja ma ei tea, miks või kuidas, kust see idee tuli, mul ei ole õrna aimugi. Aga võib-olla see tuli sellest, et meil oli selles ringis, kes isa juures käisid, olid ka mõned ülikooli õppejõud ja nende hulgas oli ka paar inglise keele lektorit ja sealt kuidagi tuli, võib-olla keegi tegi minuga mingeid katse praktilisi poisi ranniku, musikaalne kõrv võib-olla saab keelega hakkama, et noh, et aga saadame ta katsetele, et mis siis on ja siis selle peale võttis nagu teatud operatsioone, et aga mis teha, ankeet jama ja siis hakkas isa, ega ma tol hetkel ma nüüd tagantjärgi ja siis hakati otsima disakas endale siis ma siis nagu mingit noh, kuskilt, kus just ja siis ta lõpuks sai ühte metallitsehhi transporditöölisi, mis oli siis, kuhu ta siis nagu aktsepteeriti. Nii et sina läksin siis nagu ausalt töölisklassi. Tollel ajal jah, oli, olid katsed ja ei aja, ma ei mäleta, ma mäletan midagi, tuli järgi öelda midagi, öeldi seal ette ja nii ma siis sattusin kuuendal aastal, aga muidugi ma ei lõpetanud selle keskkoolist 68, läksin muusikakooli. Aga noh, ma mäletan juba näiteks seitsmendas klassis meil geograafile ainult inglise keeles, selles mõttes, et ma olen selle Tartu Miina härma inglise keele peal. Ligi oli minu õpetaja Tartus, ma olen selle inglise keele peale ratsutanud siiamaani. Sa oled Martust kohe kahe keelega lisaks oma emakeelele tulnud, nii et vene keel oli. Nii ta oli, aga käia tuli teises linna otsas koolis ja ma ei oska öelda, ei osanud seda nagu väga põdeda, muidugi muidugi oli teistmoodi jah, tõesti, kui sa seal teinekord oleks naabri postlike kiviga viskasid teinekord ja niimoodi, aga poisikeste värk, mina lapsena ei osanud seda nagu väga põdeda ja kiusamist ei mäleta, samas olime poole tunni pärast olime sõbrad edasi siis vaadati, et mingi imelik tüüp, kes ta vanemad on siin, eks ole. Aga ma ei dramatiseeriks seda nagu üleda. Noh, pigem on, ma usun sellest ikkagi ise vaimne pagas, seda tuleks väärtustada. Võib-olla küll praegu nagu tagantjärgi on hakanud mõned sa ütlused ja need elud õieti kuni siiamaani meelde tunded, mis ta millegi kohta nagu ütles, arvas, mis tol hetkel oli nagu sügavasse vette kadunud kivi, kuda seda ütles, et noh, et aga ei ole kuskil midagi talletub ja, ja ta oli selles mõttes üks niisugune haruldane inimene, kes oskas kuidagi väga-väga osavalt ühendada tõsise ja sügava printsipiaalsuse tolerants. Et ta lasi teisel olla, aga samas temani tema Liinaga, ta ei istunud selle liiniga teisele pähe ja see on üks minu arvates hirmus oluline oskus, mille puudumist ma värk on kogu aeg ja isegi endalt. Siis ma läksin, eks ole, muusikakooli Tartusse, eks vaataks vanemad ikka realiseerivad oma unistusi laste kaudu? No vot, ei, minul on minu meelest nii, minul ei ole nii näinud jah, aga isal oli väga hea lauluhääl ja mina mäletan veel lapsepõlves nad käivaga lauset veti kahekesi. Kas siis üks mängis klaverit ja teine kitarri laulsid kahel ajal ja see oli meie kodus üsna tavaline, aga isa tegelikult mängis ka veel viiulit, aga ta oli ise, ta võttis eratunde Eesti ajal ja tema unistus oli tegelikult hiiul unistuste vilja, siis oli selge see, et noh, et ma olin vist nelja aastane, mul see esimene mingi vineerist viiul osteti, mis oli kuskil mööblina, fabrikonoomi tollel ajal olid ja nii ma hakkasin, see oli kuidagi iseenesestmõistetav, et hakkan muusikaga tegelema ja eks ma olin ka, ma arvan, et ma olen ikkagi üsna laisk, sest ma mäletan, et ma püüdsin, et ma ema oli köögis ja isa oli kuskil ära, et siis ma elutoas klaverit harjutasin, klaverit harjutades suutsin seiklus merelt lugeda, heliredelid harjutasid, aga viiulit ja need on siis ma ei suutnud lugeda, siis see oligi nii palju keerulisem tegevus. Siis 67 ma lõpetasin laste muusikakooli, siis ma käisin veel üks aasta, kuna laste muusikaõpetaja keelas ära, aga kuna lastemuusikali lõpetatud ja Moskvas nad olid olnud, siis 68. aastal ma sain käia veel ana legendaarse August Soku juures ühe aasta korvi trennis ja, ja 68, siis ma otsustasin minna muusikakooli, tulin siis härma koolist ära ja ja ka siis Tartu muusikakoolis juhtus niimoodi, et minu eriala õpetaja seitsmendal aastal tuli Tartust Tallinna, ta läks siis Erlasse tööl. Ja siis kuidagi juhtus niimoodi, et, et noh, selgus, et ma ei tea, kus see algatus tuli, et mul oleks arukas minna lõpetega kaasImbi Kuuse versus töötab praegu siiamaani. Muidugi see oli suur muutus seitsmeteistaastasena Tallinna tulla ja omal käel elama ja kõik ja esimene korter oli, mäletan, ma olin ühe vanaproua juures korteris. Ja pidin korralik nahk, eks ma olin, poiss on ikka poiss, mis me seal ma olin korralike aega pike oli skaala oli lai. Jah, ja 72 lõpetasin siis Tallinna muusikakooli ja seal on mu esimene kokkupuude juba Estonia teatega, et siis muusikakooli neljandal kursusel, kuigi ma õppisin viiulit, aga ma juba ka muusikakooli orkestris mängisin alti iiliti vioolat ja siis kuulutati konkus välja aldimängija kohale ja siis juhtus niimoodi, et seal oli üks, neli või viis inimest, meie lõpuks siis pakuti. Kuna me mõlemad olime nagu õpilased, siis me saimegi selle koha Andrus Järviga kahe peal. Tema nüüd on aastaid Eestis teravdanud Soomes töötanud. Mina sain poolkohti, nii et siis muusikakooli ajal ma juba käisin siin maas tööl, nii et ma olen selles mõttes väga igav inimene, et ma elu jooksul olengi saanud, töötab ainult kahes kohas Estonia teatris jalad, siis tuli konservatoorium ja siis ma olin igasugune loru. Elasin rohkem Pegasuses ja Kuku klubis ja lasin ennast välja visata konservatooriumist ei olnud aega loenguid külastanud. Lõppedes naiivne mõte, siis läksin teatrist ERSO-s tööle ja siis ma läksin kunsti tagasi, aga siis juhtus, et ma ei suutnud enam rohkem Vene sõjaväest viilida ja mind võeti keset konservatooriumi sõjaväkke, selles mõttes löödi uuesti kamm, siis enam pikendust rohkem ei saanud ja ja siis ma mäletan, et keegi tundis legendaarset puhkpilliorkestri dirigent Ilmar Tombergi, kes oli Rahumäel puhkpilliorkestris ja seal olid noh, seal oli väga palju, tollel ajal ei tundnud nii pagalo ütleme kõik, nii Harry kui Tiit Kõrvits, Ivo Linnade krapsid ja kes kõik on sellest Tombergi kasvandikud selles mõttes olnud elusast pupillid. Vintsi kandis uuriku pihku ja sokutas minemine näitlejannast Tombergile. Tomberg oli nii tark mees, et ta sai aru küll, et ilmselt ma ei oska midagi, et ei andnud mulle pilli kätte, küsis konsis õpidma, selge, jah, olete aktsepteeritud. Noh, ja eks ma õppisin ära ka selle mängisin ka seal kaks aastat enne sõjaväkke minekut võib öelda niimoodi, et minu abikaasa mäe leidsime juba siis 11 75 ja 79, siis abiellusime ja siis ma läksin uuesti kontsi tagasi. No muidugi, siis enam ei tulnud kõne alla, sest siis ma vaatasin, ta ei ole võimalik, et ma olin selleks päevasesse tagasi, ma tegin nii karmi, otseselt ma tean, õppides ma pean ikka tõsiselt tegema. Ja siis tegin ühe kursusepäevases jõudsin selle kevadeni erad maikuus, mind võeti sõjaväkke ja ma jõudsin selle kursusega veel ära, lõpetad mingi nädal aega, tegin mingi kuus eksamite kaheksa arvestades kursuse ära teha, nii et ma mäletan, et ma sain alles mingil teisel päeval arvud, kus ma olen seal reaalselt siis hakkas see kohviuba. Mõjur koera omal ajal sai joodustada kohvi külla ja lõbus. Närisid nende hulgas ja mul läks süda pahaks kohvil suhu. Aga see selleks ja siis ma läksin kaugõppesse ja no vot, ja siis, kui sõjaväest välja tulin, kas, nagu see juurde tulema, Paul Mägi, kellega me olime, noh, väga tundsime teineteist juba 60.-test siis kui oli mees Eerik Loit, kes kutsus kokku 64. aastal Eesti noorte viiuldate ansambli ja see oli üks, selles mõttes oli üks vahva koht, et ta viitsis nende noortega jännata ja tal oli siin energiat ja seal oli ka see esimene koht, kus siiamaani kas kolleegid või muidu asjad, ütleme mitte siin on väga palju inimesi, kes on sealt piirdate ansamblist läbi käinud, kes ühel või teisel viisil on Eesti elus tegevad siin Paul Mägi ka me saime siis Andres Mustonen või keda tahes teisi nimetad, kes tollel ajal siis ja poisid olid, pilt on kest, teise pooliga kaheksa põlvpükstes pillid käes, marsime kuskil seal, aga see selleks vot siis oli üks niisugune huvitav aeg raadios. Minu arvates see oli, luts oli mina kahjuks puutusin temaga vähe kokku, mina olin liiga kaugele, aga mulle tundub, et ta oli üks väga huvitav inimene. Ja temal oli seda püssirohtu, ütles, et vot see raadio kammerorkester ja kõik need ja siis oli selliseid visionääri muusikate käivida, ütleme see aeg ja igasugu asju tehti ja see oli minu arvates uskumatu tagantjärgi vaadata, et noh, nõukogude aeg ja miski, mida kõik siis tehti ja siis Paul Mägi, kes vist kuidagi, kas Virve Normeti kaudu oli, kas seda tuuningut kokku panema ja siis ma mäletan, ükskord ma istusin seal raadios, ütles välja, tuli minu juurde ma siis töötasin tollel ajal raadio estraadiorkestris, sest tulin pärast sõja, mõtlesin, et sa oled, kuna seal oli töö, oli nagu pärastlõunat Need õppimist ja teistega sobis paremini, tuli minu juurde, ütles, et kuule, sa tahaks tulla mängima ja ma ei tahaks ja ja siis mingil hetkel ma ei mäleta, kas kohe või natuke hiljem. Kurat, siin on igasugu asju nagu korraldada, et rahvast kokku saada, mis kell midagi raadiorahvaga kokku leppida ja niimoodi kuidagi samm-sammult mõtlesin, et noh, eks ma siis teen ja nii samm-sammult ma sattusin selle nagu selle organiseerida isekorraldamise juurde. Lusikule endiselt oman, ei ole ja ma mäletan, ega meil oligi, no mitte küll sellel küll aga siis, kui ühel hetkel see oli 82, kui ma mäletan, me seisime seal esimese stuudio ees, oli orkestri proovivaheaeg ja Peeter Saul tuli minu juurde, ütles, et kuulge, järgmise nädala tööplaan ära vaja teha, kas teeksite selle ära minemast? Minuti straadi, orkestri direktor ja mis mina olen, noh, ma mõtlesin, et ei julgenud vastu hakata ka suur mõistust, et eks ma siis teen endale tööplaani ära. Tuli välja direktori kvaliteet lahku läinud sellel päeval ja oli vaja, et keegi võtaks asjaajamise üle ja nii ta jälle tüli. Jälle tuli see asi ja ma mäletan, et mul abikaasa ütles, et mina abiellusin pillimehega pürakat jama lülitas suur sõda. Sellepärast linna nagu samm-sammult tuli see asi ja siis oli see estraadiorkester ja kammerorkester ja tasapisi tuli nagu neid töid juurde ja selle töö käigus tuli ka väga palju ise õppida, aga mina olen nagu selles mõttes noh ütleme mul juhina puudub akadeemiline baasharidus täiesti, ma olen. Nojah, ja juht jumala armust nii-öelda, aga see elu oli selles mõttes nagu väga hea kool ja meil oli siis muusikasaadete peatoimetaja oli Toomas Velmet tooslasetakse ära, pärast seda oli Kalle Randalu, kes oli ära kogu aeg, sest ta oli aktiivne kontsertpianist ja ilmselt tagantjärgi olen aru saanud, et ilmselt raadio juhtkond oli pisut hädas, et oleks vaja nagu ühte lüli, kes oleks ülemuste toimetuse vahel, kes natuke neid asju korraldaks. Ja kohal oleks pärast mulle Peeter Saul on tunnistanud, et tema käest küsiti ardis, tema oli öelnud, et jah, kindlasti ma saaks sellega hakkama küll. Et noh, ma olen telekas nüüd, kui me juba noh, ütleme meil on head sõbra suhtes, ma olen nalja visanud, et nad pidid sa siis nii ütlema. Nii ma siis sattusin mustika toimetusse ja see oli muidugi väga tõsine väljakutse, sest ma mäletan raadios on täpselt nagu sa isegi ütlesid, ega raadios on ka väga palju isiksusi ja ja ma tundsin, et kes nüüd mina olen, et ma olen nagu täiesti noh. Aga ilmselt ma sain, ma ei tea, kuidas see õnnestus, aga ma sain nagu niimoodi aru sellest tööst, et asjast, et minu asi on olla nagu mingi filter toimetajad, toimetajad, saaksid oma tööd teha, saateid teha kõike, mis ülevalt poolt tuleb, ei ole mõtet allapoole edasi lasta. Samas tuleb vaadata, et seitsmeks tehtud ja vastupidi ka alt ülesse ei ole mõtet kõike teha ja kõige paremini on see töö nagu korraldatud, mida vähedasel vehklejad nagu näiliselt tuleb lasta vaadata. Kui inimesed teevad õigeti tööd, siis selles mõttes Mitte segada, just mitte segada, aga filter ise peab kõik siis nii ülevalt kui altpoolt tuleva sinna koguma. Mismoodi see filter puhta? Ja, ja ma mäletan, kui esimene toimetuse koosolek oli, siis ma tegelikult ma vaatasin nendele inimestele otsa kõik ja kes staažikad raadiohääled. Mul oli selg täiesti märku, aga tõsi jah, mõtlesin, kas tõesti ma, mina pean nende inimeste elu korraldama, kes olen mina, mingi poisikene, eks ole selles mõttes, no mis ma siis olin 30, eks me olime raul Mäguga kõige nooremat teada tollele raad, istusime laua otsas ja saime kõige rohkem, ikka peab selle saate koosolekul alati. Aga see selleks, see oli niisugune hea koolja ja siis jälle tuli üks niisugune huvitav aeg kätte, kui see hakkas see nii-öelda see perestroika aeg, sest siis oli juba 82 84, ma tulin toimetusse 80 viisakas perestroika ja siis oli üks asi, kus ma tegelikult nagu õppisin üldse, kuidas, ütleme nagu Lääne mõistes üks struktuurid töötavad ja oli see need kontaktid üles raadioga, sealt tulenevalt Beuhuga kontaktid ja ma mäletan seda, et esimene selline väljakutse, see tuli Põhjamaade soomlaste kaudu, tuli, et võiks olla EBU kontserdisarjas ülekanne Eestist, Estonia kontserdi, sellest, mida korraldab Eesti raadios ja Eesti raadio suhteliselt tehniline ja organisatoorne võimekus üldiselt liidu mastaabis hinnati minu arvates ikkagi noh, üle keskmise julgelt ja seda Läänes teha. Ja siis ma hakkasin, ma mäletan, 89. aastal pidi see esimene ülekanne siis olema, kui ma hakkasin 186. aasta sügisel korraldama ja läksin filharmoonia direktori juurde Sappozneinud, ütlesin, et oleks vaja saal kinni panna. 29.-ks jaanuariks 980 19 Sappoosin vaatasid üks niuke, 10 sekundit tuli vaiksemalt seda võtet kolme kuu pärast, Jaanus ei, ma mõtlesin, et see on kolmeaastane. Ei saanud üldse aru, et ta nihukese sammuga, aga noh, lõppkokkuvõttes see oli üks väga hea kool, mis see suhtlemine teiste raadiotega ja selle kaudu näha, kuidas töötavad inimsuhted, noh, alates sellest, kas sa kirjale vastab või ei vasta, või ütleme, see nõukogulik stiil ja kõik. Ja samas need regulaarsed kohtumised oli seal samal ajal Põhjamaade kutsuti muusika pealikute regulaarselt istumised ja see tuli juba konkreetselt lähemale ka praegusele tööle, sest eriti ütleme Saksamaal, kus oli tollel ajal, nüüd on need vähem oli raadio ning hääldus oli 10 sümfooniaorkestrit, siis sümfooniaorkestrid olid ka kohaliku muusikapealiku nagu hallata. Ja teatavasti ütleme, sümfooniaorkestrit kooslusena peetakse üheks keerulisemaks organismiks üldse tegelemiseks ja, ja selles mõttes kõrv lahti kuulasin, kuidas nad omavahel neid asju seal jagasid, kuulsad nimed, keda siis palgati, kes oli see dirigent ja, ja kõik, nad olid doktorid ja professorid, need saksa raadiote muusikapealikud ja mina istusin saba otsas ja kuulasin, see oli selles mõttes väga hea kooli minu jaoks ma ütlengi, et minul on kõige suurem kool selles vallas on olnudki võib-olla need, need rahvusvahelised kontaktid ja selle kaudu, sest Eestisse suhtuti väga hästi ja selles mõttes ka alati, kui sa küsisid, sa võisid midagi, lollitasid alati sõbralikud, sulle selgitati ja tehti. Ja lõpuks siis juhtus niimoodi, et meie kaudu siis nad hakkasid otsima kontakti Lätiga, siis mina olin see sidemest Läti raadiost otsida üles inimesed ja Leedu raadiost ja kuni seal ma mäletan, kuni Ukrainani välja aitas, kui keegi jäise lätlase lõbus siis kuskil ka kell 90 aastat alguses helistati Kiieviga kuidagi ühendust, et keegi võta toru või keegi keeldub rääkima peale kohaliku keele mingit muud, tead, et mul on vaja sealt saada midagi aita, siis ma olin nagu mingi ebaametlik sidemes sinnapoole suunas ka. Inglise keel. Purssisin jah, sest munale inglise keel oli tegelikult teda polti vajada, oli paarkümmend aastat täielikus unustada, midagi hakkas meelde tulema ja noh, ikka keelega on niimoodi minu arvates sa hakkad rääkima sellest hetkest alates, kui sa ei karda eksida, ära. Aga miks sa raadiost ära läksid? Mulle nagu töö otsas ma ütleks niimoodi, no siis oli tegelikult tuli nagu see see huvitav aeg, et kaheksate aastate lõpp oli, ma mäletan, loomeliitude pleenum ja ma mäletan, meil tuli otse taati pidi tulise juti majja käik et see nagu näpistasid ennast, et ma mõtlesin, kas on ikka õige, mida ma kuulen. Et nad ei suutnud uskuda ja kõik oli teisiti ja siis hakkas nagu midagi liikuma ja siis võib-olla sellest tulenevalt ka, et kuidas sa oled, minu kodu ei olnud nagu aktiivne nõukogudevastane, Nad jäävad barrikaadidele, aga samasse asend oli no niivõrd selge, et noh, ma mäletan isegi meil oli ka niimoodi koolist, teinekord tulin sealt lamp, kuidas seal ajalootundja, mis teil täna seal räägiti. Snii poeg, selge, nüüd õppis selgeks, ei rääkinud, aga tegelikult olin ise rääkis ja rääkis ja ma mõtlesin seda koolis ei tohi rääkida, nii oli kogu aeg, eks sellel hakkas, hakkas nagu juhtima siis ma pean ütlema seda kuidagi sellest ma suhtlesin ka veel kaheksandast natuke ettevaatlikud, sest noh, elu on näidanud, et ma ei suutnud nagu sellega veel uskuda. Ja selles suhtes ma ei läinudki nagu täie rinnaga. Mõtlesin kurivaim teab, et jätkumist petukaup veel, eks ole, sest elulineid vaenamisi näinud ja tagantjärgi ma võin öelda, ema on seda rääkinud, isa ei ole seda kunagi rääkinud, ema elas kuus kuud kauem kui isa ja jah, nad läksid praktiliselt koos ja nii kaua oli koos oldud ja, aga oli seal ikka, oli korduvalt, noh, mina olin nii väike, et mina ei mäleta, oli ka neid hetki, kus isa jättis nii-öelda kella, võttis käe pealt ära, palju seal sõrmuste läks, õhtu aga tuli hommikul tagasi. Mis põhiliselt temale nagu ette heideti, ma olen hiljem aru saanud, et miks tema jutluse käivad ülikoolid kuulaks üliõpilased, et kasvatab noori valesti, see oli tema nagu põhietteheide, Tartu, kohalikelt heleorganisatsiooni inimestelt, siis tema, kes elas kuus kuud isast kauem, rääkis pärast, siis ma sellest kuulsast, sest siis mulle ei räägitud. Ja see võib olla kuidagi jättiski, mingi pitseri mulle kuidagi hõbe v8. Aastate vahe kirud võivad olla ajast pärinevad täiesti. Ja just ma ei suutnud nagu seda nagu tõeks uskuda, et kas, kas Eestis on võimalik selline positiivne asi võib juhtuda eesti rahva elus ja ajaloos. Ja vot siis oli üks niisugune segane aega, kus oli minu arust 92. aasta lõpp, 92. aasta sügis, kui hakati otsima Eesti raadiole peadirektorit. Oli ju mingi aeg, mingid koosolekud meil olid valges saalis ja ja kuidagi ma ei tea isegi, kuidas mina sattusin ka sinna karusselli peale kuidagi mingiks üheks kandidaadiks nagu, kuigi ma sain aru, et see on absoluutselt noh, ma ei saa sellega hakkama ja hakkaks ja teine kolleeg ikkagi ütles ja lõpuks siis juhtus niimoodi, et selle koosoleku tulemusena. Me olime siis mõlemad riigikogus, Erkki Haldre, Paul Himma ja mina seal midagi rääkisin, ma isegi, muuseas viitsin selle paberile ükskord üles Filmul mingis valada paber, mis ma seal rääkisin, mul ei olnudki nii väga häbi, mis ma seal riigikogus üldse selle peale tuli siis? Erkki Haldre ütles, et, et see, mis seal põhimõtteliselt kõik toetan seda mõtet ja siis oli niimoodi, et tema sai 47 häält, mina sain 42000 Herkki Haldre valitud Eesti Raadio peadirektoriks. Ja kohe sealsamas siis Erkki ütles mulle, et ta kas oleksid nõus tulema peadirektori asetäitjaks. Ja muidugi mulle tundus, et noh, kuna väga paljud inimesed olid minuga nagu ka enne rääkinud ja, ja ma tundsin, et ma kuidagi nagu noh, nagu petta neid, kui ma nüüd nagu täiesti kõrvale tõmbaks, sest väga paljudel inimestel olid omad hirmud. Ma mäletan, siis tuli hakata seda esimest programmi reformima, mis oli väga huvitav ülesanne selles mõttes, et ega eelarvet mulle peadirektori andnud mulle sentigi raha. Siis ma olin aga lihtsalt, et räägi inimestega läbi ja tee ja me tegime selle ära, mäletan kaheksalt protsendilt 25-le, tõusis, kuulates selle esimese programmi reforme, keelt, ma arvan, et minu roll oli seal see, et ma olin lihtsalt see moderaator, kes tasandas eri isiksuste neid nükeid ja püüdis seda asja koos hoida ja mitte ideed, sest ma ei ole olnud kunagi elus nagu, ütleme nii väga suur ideede generaator, kuivõrd järje peal hoida. Ma arvan, juhina õnneks ma olen sattunud ka niukses asutusse, kus ideede puudust ei ole ja selles mõttes ma arvata alati ka isegi ka teatris, noh ma arvan, et administratiivne juht ei peagi olema alates ideede generaator, sest nisu siis sattus ja aga ma pean tunnistama, et ah nüüd ega ei olegi sellest palju nagu rääkida saanud ja keegi pole küsinud, aga ma hästi aru ei saanud oma oma ülemuse, nendest juhtimispõhimõtetest ja ja minu jaoks oli nagu ka täiesti uus aspektse, mingi niukene lisavenelane oli ka mingi poliitiline juhtimine, aga sellel ajal mingit või oli see minu arust täiesti kummaline. Ei saanud aru, kas tõesti ta oli ka noh, teatud erakondade kandidaat, eks ole, kui ta selle pandi jagu ikka mingi käsk või asi tuli või kuidas see oli minu arust nii arusaamatu. Ja nonii, ta tasapisi see lõhe läks ja, ja siis 600-l hommikul ta Fle ütles, et tead, ma olen nüüd puhkusele ja ma olen nüüd ma ei mäleta, ta oli kas kolm või neli kuud puhkusel. Ta võttiski aastate puhkuse välja ja jättis mu praktiliselt nii-öelda raadio ette, ma ei teadnud, kellega, mis lepingud on tehtud, mis tingimustel midagi, kogu see supp mulle kaela ja siis mul oli vererõhu üles, aga tegelikult samal ajal kutsus mind välja tolleaegne kultuuriminister Rummo ja ütles, et me mõtlesime Estonia teatrile juht, et juhtkonnavahetusele Estonias tulemas. Ta oli tõesti ja siis mina mõtlesin, et mis ma siin, ma isegi aru, mis suppimase Nelpima peaaegu et mis siin üldse raadiost ma kuidagi ja siis ma tundsin nagu mu saab nagu tööotsa. Aga ma ütlesin ka Rummo, et ma ei saa enne tulla, kui see puhkuse aeg peab saama läbi, ei käi niimoodi mesis, lõime temaga käed ja esimene päev, kus siis peadirektorilt ukselt tagasi oli kuues mai 94 ja siis kuuendast mõista 94 mannil Estonia direktor, mina tegin siis oma käskkirjad Peeter Sookruusi peadirektori asetäitja kohusetäitjaks, niimoodi siis olid nagu searaadio, ütleme see järjepidevus tagatud formaalselt ja siis jõudsime 94. aasta mais Estoniasse tagasi. Ilmsi võimatut. Et üks mees pekstud pilgata Pilgus hüüdis. Kuidas see aeg on, kui sa nokkade naljadele? Tal on väga huvitav ajalasest, Estonia on ju tegelikult väga suurte traditsioonidega teater ja, ja siin on väga erinevate tähe tulnud erinevatel aastatel ja on väga edukaid perioode olnud ajaloos, selle sajaaastase ajaloos. Aga on muidugi 90. aastate alguses oli jälle sellepärast kehv aeg, sest inimestel oli nagu muid muresid kui kunsti ja teatriga tegeleda ja pold aegade rahad pääsegi. Just ja teatris käidud. Ma mäletan, külastatavus oli 38 protsenti oli keskmine, väga paljud inimesed olid teatrist ära läinud, kes välismaale ja kõik nihuke laialipaiskumise faas oli. Ja sattus tegelikult üks selline huvitav huvitav periood, et ühelt poolt tuli hakata seda meeskonda looma, kaasates osaliselt neid, kes siin juba olid ja osaliselt uusi juurde tuues ja sattusid tegelikult väga-väga niisugune huvitav periood, sest see struktuur oli siis niimoodi, et oli viis talude direktriss, ma mäletan esimesel nädalal mingi tõenäolist oli ukse peale ega hea auväärne kolleeg pärast saime vägedest lõksud Lähevad elektromonen puurioja kes uurib, kas teda saab minu käest, küsivad kas see käibki niimoodi, ühesõnaga puudus niisugune kaasajastatud struktuur ja ülesehitus ja, ja ma mäletan, esimesel kuul jäi ära viis etendust ja noh, ühel ja teisel põhjusel, kes oli haige ja kes ei tahtnud ja planeerimine oli nagunii olnud ja ja, ja jah, Villeraline minna. Aga no ma sain aru kajatega Jaaguli jooksis ka nagu öeldakse fail kinni, sest noh, kõik kust otsast seda lõngakerana sakutada. Kui sa oled nagu ühtemoodi seda lõngakera sakutada, tulevad aastaid ja need päevapealt hakata kuidagi teistmoodi, seda noh, ilmselt mingi vahetus sellistes olukordades ongi optimaalsem variant. Paul Mägi tuli, 95, liitus meiega, ta oli ka enne juba ka ta kuises trummadele pakkus, aga ta ei võtnud kunstilist juhti vastu struktuuri. No siis sai tehtud ikkagi, ütleme, nii-öelda kaasaegsed toimiv organisatsioon ja loodud turundusosakond, sest tol hetkel ei olnud ühtegi inimest, kes oleks reklaamiga tegelikult mitte üht inimest, mis suurepärast toimub. Ei teatud, aga eks sellises olukorras olid paljud asutused, ma arvan, pärast iseseisvus tuli kõike nagu ringi teha. Ma nimetan seda teatrisse seda osa ringi teha, solistid ja kõik need olid sama seaduses kui enne. Aga see on see, kui ma ütlen, et see, mis lavalt paistab, et see on nagu jäämäe veepealne tipp. Aga selleks, et see Tibee peale ulatus, peab olema veealune osa. Veealust osa tuli nüüd korrastada, sest mina pean oma ülesandeks. Olen pidanud missiooniks teha kunsti sünd võimalikuks. Ja nii nagu ma olen ka siin kolleegidelt, et minu arvates, mis on Estonia teatri missioon, noh, võiks öelda, tee asend jah, etendusi, kontserte, jah, seda küll, aga minu arvates on Estonia missioon palju laiem. Estonia missioonime olen sõnastanud niimoodi, et see on kultuuriruumi mõjutamine vaimse keskkonna loomise kaudu. Ja selle vaimse keskkonna loomise atribuudid on etendused ja kontserdid. Tegelikult need inimesed, kes siin käivad, suhtlevad omavahel see koht, see atmosfäär kõik kokku, et see on see Estonia missioon ja ja mingil hetkel muidugi 90. aastate keskel kuskil 96, meil tekkis siin idee. Ta ei tekkinud vaid siis oli niisugune huvitav aeg, siin käis väga erinevaid kinnisvara arendajaid minu juures, kes kõik tahtsid igasugu asjasid Estonia Mazarendada ja ma tundsin, et mul hakkab nagu hirm. Noh, otse lõbumaja ei tahetud, aga kasiinosid kinomaailmas Monte Carlos on ka kasinast läbimine söövad ooperimajja, eks ole. Aga see mõttekäik, sest noh, üks asi, mis oli mul kaks peale selge, stressis inimene ei ole võimeline looma midagi. Noh, mingi stabiilsus peab olema nagu palgakenoni tillukene, nagu ta on ja kõik muu. Aga kui sa ei tea, mis juhtub ja, ja siis mul tekkis see mõte, meil tekkis, ma ei saa öelda, et see tekkis minul, aga me ütleme tollel ajal, meil oli väga palju selliseid, noh, koosolekud olid nagu ajurünnakud. Kõik said rääkides ei tähenda, et sa piire ainult oma eriala rääkima, vaid vastupidi, kõik noh, võisid sõna võtta ja ütleme, seal oli Paul Mägi, Neeme kuningas, Jaan Mikkel, kauaaegne tehniline direktor Toomas türpu, arendusdirektor, kes oli just erakoolitus businessis, tuli meile siin nagu asetäitjaks arendusdirektoriks ja me jõudsime nagu veendumusele, ega võib-olla hoopis rahvusooperi seadus, noh siis oli kas Kõpu tuletornini seadust vaja ja mõtlesin, et aga miks sa mitte, et rahvusooper on üks asutus, sellel oli, tuli veel see lisaksite siis ma mõtlesin, et see annab mingi garantii selle kinnistuga, midagi ei juhtu. Tol hetkel ma pean ütlema, et enamus kolleege majas muidugi aru ei saanud, et mis asja imada prioritiseerida, teate, mis seadus ja mis kinnistu nüüd tagantjärgi mitmedki üteldi, et ainuõige samm ja ma mäletan ka tollel ajal Märt Rask, meid nõustas raske Teder büroo ja ma läksin temaga, rääkisin kuule, kuidas see seaduse kirjutamine öeldi, et oi, see on väga kallis lõbu, sest no selge raha mul ei ole olme tegemata ja nii edasi. Ja siis me hakkasime ise seda tegema. Toomas Türk oli see, kes posised kokku kirjutas, võtsime ülikooliseadus ette ja teised seadused käes oli ka rahvusraamatuseadus oli ja pats, mis ta sisuliselt võiks olla ja muidugi eks see seadus sai nagu oma aja laps ja õnneks rehvlased tolleaegne kultuuriminister Jaak Allik. Ma esimest korda siis tema juurde, sellega läksin stest, ah, mis sa jamad, mida, milleks sul seda vaja või mis? Aga ta, millega ta jäi nagu kuulama mind ja ma sain talle seda selgitada ja tõppusest, aga noh kui tema nüüd seda edasi valitsusse vii, siis no ei ole sellega kuhugi minna. Noh, ja siis ta läks muidugi proffide kätte juba siis võtsid juristid, siis ta oleks justiitsministeerium ja teised, siis talle anti see viimane lihv, nii et protsessi kestis kaks aastat ja teisel detsembril 97 võeti rahvusooperi seaduse vastu ühtegi kasinat pärast seda tõesti nahhui vaibus kohe. Ja siis on tihti küsitud, et mis see siis on, et mis te nüüd siis juurde saite ja mina seda niimoodi, et rahvusooper on üks eriline vastutus ja ta on üks eriline asutus selles mõttes, et see on see, millele nagu riik annab mingit erilist tähelepanu, JOKK, ta on oma valdkonnas suurim tööandja. Ta on mingite järjepidevuse kandja ka selles mõttes teatud eriala. Sest teatris on väga palju selliseid erialasid, mida ei olegi võimalik kuskil õppida. Sa õpid nagu selli ja meistrivahekorras. Et ta hoiab nagu seda järjepidevust ja tõepoolest, et oleme Estonia teater edasi, aga Eesti vabariigis on Rahvusooperis Estonia teater. Üksainuke just praegu ka öeldakse, Estonia teater, aga selles ka ei ole midagi, eks see on nagu müüriladumine. Tasapisi on see usaldus kasvanud ja väga palju on ka sellest nihukest organisatsioonilist tööd taustaks, et etendused ei jää enam ära juba aastaid ei enam ära ja siis tulid esimesed välispartnerid, kes avastasid Estonia teatrit. Ja siis muidugi, mis kõige rohkem pärast Euroopa Liiduga liitumist 2004, siis väga paljud eriti Lõuna-Euroopast. Kes enne noh, et mis see Eesti on, söök või jook, kui ta on mingi maa ja seal on ooperiteater, lähme vaatame ja nii et ma arvan, et seda sõnumit maailma on Estonia piisavalt kandnud ja ja omaette rida, mis muidugi oli, mis oli väga oluline on see, et Meghan aastate keskel ei olnud ju pärast sierra noode perserakki Eino Tambergi 20 aastat praktiliselt ühtegi algupärade, oli täielik seisak või päris 20 ei olnud aga suurusjärk mingi 15 20 aasta vahel ja siis me koostöös heliloojate liidu ja kultuuriministeeriumiga kuulutasin välja liberetode võistluseni, et saaks ainest, millest operitesse kirjutada ja üllatav-üllatav ja siis tuli sealt niimoodi kõik need Raimo Kangro südade, Sumera kirjutas ja Kaufman kirjutas ja nüüd me saime praktiliselt iga aasta, me oleme jumala iga aasta saanud ühe algupärandi ja ta nüüd viimane oli valem, peaks see küll ei olnud selle kaudu, aga ja nüüd järgmine aasta tuleb mari vihmand, see on õrnema või no ma ei tea, tugevama soo lugu selles mõttes, et see on Argentiina naiskirjaniku kirjutatud lugu ja libreto Maimu Berg kirjutanud ja lavastab liis kolle ja kunstnikuna Lumiste 2008. Sügis on siis järgmine, et salgu pirandite ridade on jätkanud nende iga aasta ja mis on minu arvates üks olulisi missioone. Mille sina oled jällegi toonud siia, siis ma ei saa öelda nüüd. Ma olen selle juures olnud, sest et nii nagu ma ütlen, et Estonia ei ole viimase kümnendi või ta ei ole olnud nagu staariteater ta on olnud ansambliteater ja nii on see meeskonnatöö on olnud ka, et mul on olnud õnn olla selles meeskonnas, kes seda kõike on teinud. Praegu võib öelda, et Estonia koht Euroopa sellesse andes noh alati kui keegi ütleb, et sureb välja ooper ja nüüd operett sureb välja, noh ma olen 14 aastat seal majas olnud seal väljasuremise juttu, ma kuulan, iga kahe-kolme aastaga sain ooper on 400 aastat vana, ta ei sure kuidagi välja, pigem vastupidi, kui me praegu vaatame, et kõik tegelevad ooperiga, isegi eestikontsertidest Kuressaare ooperipäevadel, võtame Nargen, võib Tallinna filharmoonia pirita festival, kõik tegelevad ooperiga, Estonial ei ole jäänud vaatajaid vähemaks, see tähendab, et puhtaid kontsert on juba väga keeruline teha, sest inimene tahab kõikidele meestele midagi mitte ainult kõrvale. Ja selles mõttes noh, ma usun, et praegu on päris hea asend ja Euroopa mastaabis, kui me vaatame ka finantseerimise poolelt räägime, niisugune klassikaline Euroopa finantseerimismudel on 80 20 20 protsenti teenitakse ise suured kuninglikud oopereid ja siin lähinaabruses, need teenivad siin kuus kuni 10 protsenti, sest ta on nii kallis, sellelt makstakse peale lihtsalt ja nagu ma mäletan, Ain Anger kunagi ütlesingi kestsid küsida, ütles niimoodi, et ooperimaja on nii hea, kui palju on raha. See päris nii ei ole, sest ega ainult rahaga ei tee, aga seal kuskil tõde on, sest me võime öelda ka näiteks seda, et noh, mõtlen paleegaarne operade Bastiimis on siis nagu prantsuse rahvusooper selle prantsuse rahvusOP arve on suurem kui kogu Eesti vabariigi Kultuuriministeeriumi eelarve. Need on, need aga ei taha mitte selles mõttes öelda, et aga ma usun, et Estonia teater on need, seda maksumaksja vahendite ratsionaalselt kasutanud ja etenduste arv ja vaatajate arv on ikkagi päris, kui ma vaatan ka siin lähikolleege ja neid suhteid, ütleme selle raha ja siis on igati tunnustust väärt, edasi läheb järjest raskemaks. Ma olen siin ka kolleegidele öelnud, et iga hommikul me peame mõtlema, et miks inimene täna õhtuks peab just siia minu teatrisse selle pileti ostma, sest päevi nädalas on ikka ainult seitse, aga kohti ja võimalusi, mis selle õhtuga teha, tuleb järjest juurde ja siin on üks oluline aspekt, mille üle mul on väga hea meel. Mida me käivitasime nüüd seal oleks kaheksa aastat tagasi me tegime esimesi arglikke katseid, mis oli ka eeskujuks läänest ja ma nägin ka seda probleemi, eriti saksa teatrites. Täitsa püünasse, Raini ühendab selle üle üheksanda teated, kus teater vananeb koos oma publikuga. Saksamaal on see asi, et praegu eriti terav, sest noh, liiga kaua on liiga hea olnud. Aga kuna see probleem oli, kuidas seda publikut juurde saada ja me hakkasime tööle noortega. Ja alguses oli ka probleem selles mõttes, et majas paljud kolleegid ei saanud aru, miks sind käiakse, mis nad segavad, siin me teeme kunsti ja noh, teed kõrget kunsti muidugi, aga sa teed. Nüüd on muidugi metsatäie hooga siin käib ja 2005.-st aastast ma võtsin ka esimest korda täiskohaga tööle inimesi, kes ainult tegeleb noortega ja koolidega ja praegu niimoodi, et kui me ütleme mingi projekti siin nii-öelda avame, siis eriti popid olid suvised ooperilaagrid, mis me tegime, mis oli nädal aega, seal olid mõte, nagu selles hommikul poligoniks on, kirjanikuks on laulja, üks on kostüümikunstnik ja laupäeval siis nad leiavad mingi etenduse kokku päeva teine pool on siis söövad, jäätis tegelevad loomaaias see nii-öelda pukkide eraveerand tunniga, nagu see kuulutati, kõik pahandasid, helistasid mulle, et ma helistan direct, ma pean saama. No ei olnud võimalik sealt rohkem vastu võtta, mõtlesin hirmsasti, kahtlesime, et nad, kas nad testid seal teatud dinosauruse maine ja, aga kui sa saad luua niukseid tingimusi, mis minu arvates on, mis on ka oluline, mis arenevad lapseni kreatiivsust ja avasime kaks spetsiaalset programmi, balletimaailm ja ooperimaagia noortele, kus tegime iga sügise koolide, nende huvialajuhtidele, kohtumisi siin ja ja nüüd on see peris ulatuslik töö ja mul on väga hea meel kuulata kolleegide üllatusi, kes tulevad oopereid mujalt, Turust ütled kurat, Sul on siin nii palju noori, ise oled selle pildiga ära, nüüd mõtled, et ei olegi neid nii palju, aga tõesti, kui korra käid, viimati käisin Treffner ooperis, vaatasin, siis ma vaatasin, et jah, meil on ikka palju noori. Aga see on see tee seal taga ja nüüd hakkab juba tulema. Ma olen üks poiss, kellele meeldib ka pimedas hoitadab. Ja kuigi see vahel Kusagil kaugustes tilgub heledate lootust. Tihti ma tunnen, olen osake neist. End, kes mootorit? Mis ei saa, ei saa ma. Tahan vaelga. Ida võiksin. Ma ei taha Viimasel ajal on juttu palju sellest, et delt läheb ära inimesi sellepärast et palgad on väiksed. Seda palkade ju ise kusagilt võtta ei saa ja nagu meil juttu oli, mismoodi need teatrite iseendaga toimetulemise vahekorrad on, et Eestisse ei anna võrreldagi mõne teise uhke rahvusooperi omadega, siis tegelikult ma ikkagi arvan, et see on poliitiline otsus. Määrata, teatri ülalpidamiskulud. Seda kindlasti jah, ja eks siin on ka ilmselt mingi taustaks on ikkagi see, et rahvusooperi staatus, no näiteks ma toon sellise näite, et Soomes on kokku lepitud, et rahvusteatris on palgad 20 protsenti suuremad kui teatris, mis ei ole rahvusteater. Noh, meil on ta pigem siin vastupidi ja selles mõttes ma olen ka natukene hämmeldunud, sest kui need töötulemusi ja neid vaadata praeguse seisuga teenime ise 30, sellel aastal juba 32,7 protsenti eelarvest teenimise, kui nüüd veel ise teenida oleks vaja, siis me peame hakkama etenduse ära jätma, sest etendustega enam rohkem ei teeni, siis tuleb rohkem teha vastuvõtte ja shousid ja, ja igasugu selliseid asju. Aga kas see on meie seaduse järgmine eesmärk jälle? Ja samas noh, teine teed, mida on soovitatud vähendage koosseis ja no aga kui me vähendame koosseis ja siis me peame ka vähendama etenduste arv, kas see on ka nüüd see, mis on jälle rahvusooperieesmärk või mõte, et ega siin koosseisud ei ole ju ülepaisutatud selles mõttes? Ta on natukene nagu kummastav jah, aga ma ei arvagi, et see elu peab lihtne olema ja ma ei ole kohanud ühtegi teatrijuhti, kes ütleks, et tal on raha piisavalt. Nii et ideesid, mida teha, teater, on ka alati mitte ainult Estonia, vaid üldse teatri loomingut ega sellepärast huvitav, et selle stressi ei teki, mitte sellest, et pole ideid, et mida me peale hakkame, vaid stress tekib sellest, et ei suuda kõiki ideesid realiseerima ja sellepärast on alati ressursse vähe, mitte ainult raha, kas aeg või inimesed või võimalused või ka praegu on tekkinud küll selline olukord, et noh, ütleme siis niimoodi, et leiva muret enam ei ole, aga nüüd tahaks nagu võid ka peal, et aeg peaks nagu möödas olema, et noh, näiteks nagu mõnikord ka peale leivale ja seda siis hakkavad inimesed mõtlema ja kuna need piirid on ju lahti ja muusikateatrid on oma olemuselt alati olnud sellised rahvusvahelise kooslusega ja isegi meil on hoolimata nendest tingimustest on meil ka tööl siin Jaapanist ja on olnud Kanadast ja ma ei räägi siin Läti, Leedu, Venemaa, Ukraina, Soome, Rootsi kaasa arvatud, sest ühel või teisel põhjusel, et kas neile meeldib siinse repertuaar, mida nad saavad või ütleme, balletipuu neile meeldib see treeningsüsteem, mis on, nad saavad siin väga hea vormi ja nad saavad rollid selgeks ja reeglina küll muidugi, need, kes siin on nendel selgelt vanemad või keegi toetab, sest nad ei suuda elada lihtsalt Tallinnas muidugi, aga samas kui sa oled siin kohalik ja küll see maailmamineku võimalus on, ma ei ole kellegagi siit lahkunud tüliga ja omaatid, okei, tiivad kannavad, mine proovi, ma olen kasutanud selles mõttes nagu seda jalgpalliväljendit või võrdlust, et mida rohkem meie jalgpallurid välismaa klubides tugevates mängib, seda tugevam on rahvusmeeskond. Et lõppkokkuvõttes teater tervikuna, noh, võib-olla natuke liialdus, aga kui ma ütleks teistpidi, et wini staatuse operal mingit koodi ja kui palju seal austerlaste solist võib-olla mitte ühtegi kõik seal miini, staazzopesesse tsement või see, mis hoiab seda koos dise, mida tehakse, kes teevad ja ma arvan, et see muutub nii-öelda noh, need ühendatud anumad funktsioneerivad järjest järjest rohkem. Aga noh, see on küll väga kahetsusväärne, et isegi antud hetkel me oleme teatrite hulgas. Kui vaadata statistikat, siis me oleme oma keskmise palgaga neljandal kohal. Inimeste õigustatud ootusi on ainult muidugi selge see, et need meelepaha reeglina alati kanaliseerub selle suhtes, kes on kõige lähemal raha minu selja taga on üks suur kapp, mis on raha täis ja ma ei raatsi seda randa. Aga mida annaks teha, et eraldataksegi? No eks kogu aeg selle nimel tuleb tööd teha, mõnikord mulle tundub, et nagu mingi pikema poliitik muidugi, saast on seotud oma elektroraadiga ja tal on väga keeruline mõelda peremehena, see tähendab, et noh, mis juhtub 20 aasta pärast või 30 aastastest tihti. Sest tihti need otsused, mis nõuavad, et niisugust pikaajalist head tulemust need hetkel lähiperspektiivis on väga ebapopulaarne ja sellepärast ma saan isegi aru, et poliitikud on need väga keeruline teha, sest muidu ta teeb selle otsese ära jätnud teda ei valita. Aga praegu mulle tundub küll, et mingite teemade puhul peaks olema mingi ühiskondlik kokkulepe, ütleme nii, nagu oli, ka tuli see otsus, et kas Estonia renoveerida või mitte renoveerida siis sõltumatu, kas oli koalitsioon või opositsioon, võiks selle, me teeme korda. Kuigi see oli väga kallis asi Kuidas võtta tähendab, ega samal ajal me tegime. Kolmas etapp on veel tegemata sisehoov ja ilmselt jääbki tegemata, aga olgu peale, tähendab, see oli 2001. aastal, kui seda planeeriti, siis selle maht oli kuskil 310 miljonit ja sellest kolmas etapp ja nüüd meil praktiliselt 200 miljoniga. Me tulime selle 220 miljoniga välja, mis tegelikult andis selle publikuruumide ruutmeetri hind oli 11900 krooni ja ma ütlesin ka kolleegidelt, me ei tea, milline on see õhtu, kus tähistatakse Estonia operett 200, aga. Luures olijate silm on seda just, aga ma usun, see tuleb, Eesti tuleb, kindlasti tuleb, õhtu tuleb. Lõpetuseks, ma saan aru, et ega hetkel ei ole siin Estonia teatri direktor kerge olla. Kas see otsus, mis sinu pere sina ja su abikaasa tegite mitmete aastate eest kolida Tallinnast ära haapse külla, kas see on nüüd see koht, kus on hea olla, nendest asjadest välja puhata ja koguda jõudu? Ta tasakaalustab suurepäraselt kõike seda ja ma isegi veel praegu me kumbki ei kujuta ette, et me peaksime linnas elamuid, võime võime, tahaksime linnas elada ja alguses küll ka mõningaid või kuidas sa pead iga päev sõitma ja helbed veel õhtu sõitma ja ja kui te teete, siis kuidas õhtul sõidad, et sa ei saa isegi klaasi veini juua ja aga need on kõik niisugused kõrvalised probleemid tegelikult polegi vaja ja kõike saab korraldada ja kõigega on võimalik harjuda ja ikkagi kogu see atmosfäär, see loodust ja see omaette olek, kui on ikkagi üks väga, väga suur pluss kogu selle asja juures ja seal meie Haapsalu küla ümber alguses esimesed aastad olid küll hirmus ehmata, kui seal linnasurve nendele randadele tulija ja kuidas auto rattad vette sõideti ja meil isegi ma mäletan Mart Siimanni eestvedamisel tegime Kaberneeme Klubi ja püüdsime seal ka midagi teha, käisime isegi randa koristamas, rämpsust tagasisidesse tundus, võiks nagu sõelaga vee kandmine, aga õnneks on need asjad, hakkan seal liikuma ja juba on rannas ka prügikastid ja kõik ja noh, inimene on ikkagi inimene, ma väga loodan, et see loodus natukenegi seal säilib ja see on tegelikult inimestes on, see on meie kõigi enda teha, kas ma jätta nendest rämpsu maha oh või ei jäta ja see on see, mis on praegu mulle tundub nagu kõige suurem mure seal sellel rannaosa seal on, kus meie elame ja kus metsas meie nagu mu jalutuskäike teemia niisama kõnnime või kepikõndi või rattaga sõidame, silma riivab ikkagi kõige rohkem see inimeste oma kaasinimeste hoolimatus ja see peab, hakake mas eest südamest ja eksvallavalitsusel, nahatrollid ja politseil ja kõigil seal, kaasa arvatud Hiina lehe ja justkui see sul seest ei hakka, et see on ju minu kodumasinate koduna ei tunne, siis ma seda reost Jah, aga nii ilusat kandid nagu seal Selle kandi ja suur eelis oli ju see, et omal ajal nõukogude ajal, eks ole, ta ju piiritsoon ja ta jäi paljuski paljuski puutumatuks ja eks areneb ja eksmaju tekib sinna ka rohkem, et see on ju loomulik, ega selle vastu ei ole mõtet võidelda, aga lihtsalt küsimus on, et kuidas seda kõike tehakse. Nii et jah, me ei kahetse, et oleme Haapkülaelanikud ja ei saa kunagi öelda, et never say never, aga, aga mina ei näe küll mingit põhjuste vajadust, et nii palju kui elupäevi on veel jäänud need veeta seal külas. Lapsed täitsid linna, mis ta lapsed jäid linna jah, ja elavad siin omaette ja maksavad oma pangalaene. Eluasemelaene ja meil ei ole, olen vanaisa, olen ja kellele olen vanaisa Kristjanile vahva poiss, pojapoeg ja tütar, abielus ei ole veel, eks kõik elavad oma tööelu ja korra nädalas saame kokku ja nii see elu käib. No ega midagi aitäh ja palju jõudu.