Minu nimi on Indreku ja ma loen teile ühe luuletuse, mis on inspireeritud Artur Ratsoni murdetekstist pealkirjaga mul vaja rutada. Kui mitme saate suurt finaali sa veel näha saad? Võib-olla läheb hästi ja näed päris mitut. Võib-olla jõuad meilid ära vaadata? Võib-olla öelda sõbrale need asjad, mida oled tahtnud, aga. Imestada, jõuad kõvasti ja pahaks panna ühte teist maailma kurbust kanda ihuüksinda. Noh, lihtsalt tundub vahel sedamoodi. Igavust on palju ees veel ja rõõmu mitmesugust. Kui ikka tõesti veab lapsi kooli saata. Käia asutuses, saada paber, süüa teha head, kuid mitte ainult. Ja prügi välja viia iga prügi oma kasti, mitte eksida, tunda piinlikkust, ei teagi, mille pärast. Unustada, ennast ära täiesti trammis trügida ja inimeseks saada ja koolis käia natuke või palju võõraks, jääda mõnele südant valutada, loobuda, luua midagi. Või arvata, et oled loonud, hoida kedagi ja kinni millestki ja kokku. Ja lõhkuda, oh seda jõuab palju rahul olla ja rahus magada pool elu vähemalt. Mata mäletada õhku, ahmida, aukartusest millegi ees. Häbi tunda, hingata, sügavalt sisse, joobuda, aru saada, leppida ja minna ajalukku. Ära siit. Ja kui ei ole õnne, sisust jõuad pool või veerandi või vähem jõuad, mis on vaja jõuda? Aega on? Ma arvan, see ei tohiks otsa saada.