Ma tahaksin kõigepealt kasutada juhust tänu avaldamiseks Eesti Raadio Sümfooniaorkestri kollektiivile. Mul on kaks korda olnud võimalus selle kollektiiviga kohtumiseks ja see pakkus mulle suurt rahuldust. Mängiti Roman Matsumi juhatusel kuuendat, viiendat sümfooniat. Eesti muusikat ma ei tunne kahjuks nii hästi, et söandaksin rääkida sellest kui tervikust. Eestis viibides kuulsin esmakordselt Marguste muusikat, mis mulle väga meeldis. Tunnen ka Jaan Räätsa teoseid ja heliloojatest, kes end väljendavad traditsioonilisemat vahenditega. Olen lähemalt tutvunud Veljo Tormise loominguga, mida ma väga kõrgelt hindan. Eesti muusikat kuulates võib veenduda selles, et muusikas ei ole otsustavaks stiil või suund kooljavahendeid vaid ennekõike anne. Ma olen näiteks Arvo Pärdi loomingu suur austaja, vaatamata sellele, et ta kasutab vorme, mida mina eitan. Pärdi teosed on nii pilgeni täis, andes ära, et unustad mõtlemast sellele, missuguste vahenditega seda on edasi antud. Muusika on niivõrd kaasakiskuv ja huvitav, et tekib tahtmine seda korduvalt kuulata. Enda loomingus mõjulgedel tundnud vajadust kasutada Todeka foonilisi vahendeid. Üldiselt ei kuulu see stiil ja suund minu kõige eelistatumate hulka. Veel enamgi, ma armastan näiteks väga Stravinski muusikat, kuid Stravinski viimase perioodi teenused mulle võõrad. Muidugi meeldib mulle väga Albanbergi Woodsak kuid see on juba vana teos, mis on kindlalt juurdunud muusikaellu. Uuemast muusikast on küllaltki nauditavad mõned Penderetski Puleesi Doc hauseni teosed kuid ainult ühekordseks kuulamiseks. Need huvitavad mind oma külaliste uudsustega. Kuid kui ma olen aru saanud, kuidas teos on tehtud, kaob mu nisu seda veel kord kuulata. Ma leian, et Todeka foonia on üks muusika arengu võimalikke vorme mis aga ei anna võimalust luua selliseid ulatuslikke lõuendit nagu tonaalne muusika Kaisa Todeka, fooniliste vahenditega saavutada neid reljeefsed kontraste, mis on sümfooniliste vormide põhielemendiks. Sellepärast kui ma räägin kaasaegsest sümfunismist, siis ma välistan Todecafoonia kaasaegse sefonismi rajajaks. Ma ei pea Schönbergi, vaid maaklerit, kelle muusika on mulle andnud kõige tugevamaid kunstielamusi. Enne sõda oli minu ebajumalaks Prokofjevi. Ma ei jätnud vahele ühtegi kontserti, mille kavas oli selle helilooja teoseid. Kuid sõja-aastad tõid mu ellu kaks uut muusikalist kiindumust. Täiesti ebahariliku mulje jättis minule siis Šostakovitši teine klaverisonaat, mis ei kuulu hoopiski selle helilooja kesksemate teoste hulka. Teiseks avastuseks oli maaler. Ma ei kuulnud tema muusikat, siis esmakordselt, aga varem ma ei suutnud seda muusikat üldse välja kannatada. Juba enne muusikatehnikumis õppimist mängisime sõpradega neljal käel Mahleri sümfooniaid kuid me ei olnud võimelised ühtegi neist lõpuni mängima. See muusika neis täiesti võõrana ega avaldanud mingisugust muljet. Siis aga ükskord sattus mulle pihku partituur teosest lahu surnud lastest. Sellega algas mu Mahleri harrastus sügav lugupidamine selle suure muusiku ees, mis on kestnud tänaseni. Mulle näib, et maaler oli kaasaegses fonismi vahetu eelkäija. Tema loomingust leiame kõik kaasaegses Tsemponismis arenevad tüüpilised jooned. Kolossaalsed kontseptsioonid, ebaharilikult jõulised kontrastid plastilise ja siira helikeele, mis ühendab nii muusikaliste kui ka olustikuliste intonatsioonide rikkuse. Mahleri muusikalised kujundid on erakordselt siirad ja veenvad. Väga armastama Mahleri orkestrit. Mulle näib, et on leidnud instrumendi rühmade harukordselt väljendusrikkaid ühendeid. Mul on väga meelepärane tematees, mille kohaselt orkestris ei ole harmooniat vaid on ainult polüfoonia, ainult häälte plastiline liikumine. See kätkeb palju huvitavaid teenini, arenemisvõimelisi probleeme. Ma olen nüüd kaua uurinud Mahleri loomingut ja julgen sellepärast arvata, et tunnen seda küllaltki hästi. Kõige armsamaks on mulle jäänud üheksas sümfoonia ja laulumaast. Minu meelest on laugul maast inimtoimu suurimaks saavutuseks. Selles püstitatakse igavesti inimlikke elu ja surma probleeme analoogilise neile, mida leiame Tšaikovski kuuendast ja Šostakovitši 14 10.-st sümfooniast. Peab ütlema, et Šostakovitši loomingul on üldse palju seoseid Mahleri muusikaga. Šostakovitši orkester on otseselt välja kasvanud Mahleri orkestrist alguse saanud aktsioonidest. Praegu valitsev suur huvi Wana Bachi-eelse muusika kujutava kunsti ja kirjanduse vastu. Mulle näib see rõõmu sisendama nähtusena, et kammerorkestrit mitmesugused kollektiivid, nagu näiteks Volkonski Magrikal on äratanud huvi minevikku kaunite muusikateoste vastu. Kui veel aastat 25 tagasi valitses kujutlus, et enne Bachi oli muusika kaasaegse kuulaja jaoks väheütlev ja levis arvamus, nagu oleks Bachi kunst tekkinud eimillestki peaaegu tühjale kohale siis nüüd me näeme, kui rohkesti on olnud suurepäraseid koolkondi ja suundi juba enne Bachi, kes ilmus tohutu arenguperioodi harjal selle resultaadina. Mulle on Bachi eelkäijatest kõige armsamad saksa heliloojad seitsmeteistkümnendast sajandist nagu šveitsi Ashalt. Väga armastan selle sajandi algusest inglise personaliste sajandi lõpu suurkuju. Henry Pöll aga on üks minu kõige armsamatest heliloojatest. Hiljem ikka muusikaõpingud algasid juhuslikult. Lihtsalt meie naabriks oli muusikaõpetaja. Kunagi, kui ma olin umbes üheksa aastane, näitasite mulle aitäh. Mingi pärast, valdas mind otsekohe võitmatu tung paberit noodimärkidega määrida. Teisiti ei oska ma seda nüüd nimetada. Ma hankisin kusagilt igivanamuusikaõpiku. Mind vaimustas juba partituuri noodipilt niivõrd, et ma püüdsin seda järele teha. Omamata mingisugust kujutlust sellest, mis on harmoonia, rütm teadmata midagi orkestri pillidest kirjutasin ma aafri kombel maha kõik pillide nimetused. Kleepisin ühte mitu noodilehte ja hakkasin seda noodimärkidega määrima. Sellest ajast peale olen ma peamiselt ainult sellega tegelenudki. Võib-olla, et just need lapsepõlve muljed mulle tänini avaldanud, nii tugevad. Survet, et minu peamiseks loomingualaks ongi jäänud sümfooniline muusika. Praegu ma kirjutan seitsmendat sümfooniat. Ühtlasi kogun materjali ooperi kirjutamiseks. Ainestiku, mille ma valisin, ei ole muusikas veel keegi kasutanud. See on seotud minu suure lugupidamise imetlusega vene revolutsioonide vastu, kes kuulusid rühmitusse Arud mäe voolia. Selliseid inimesi nagu Heljabow, Seberovski pean ma mitmeti inimese ideaalkujudeks nende stangima oma ooperis pajatada. Sellest saab minu esimene ooper. Seni olen ma sümfoonilise muusika kõrval peamiselt loonud kammermuusikat. Jällegi noorusaastatest alates seob mind loominguline sõprus Rudolf võrsraeliga. Aastaid tagasi organiseeris ta väga hea keelpillikvarteti ja kirjutasin sellele kollektiivile oma esimese kvarteti viimase 12 aasta jooksul Ambarchray juhatanud suurepärast kammerorkestrit. See näiliselt juhuslike asjaolu on tugevasti mõjutanud minu loomingut. Hakkasin elavat huvi tundma kammerorkestri vastu. Ma kasutan selles väikest orkestri koosseisu soovist mitte summutada koori soliste, teksti ma püüdsin siin saadet lühendada vanade autorite muusikale. Vis orkestris sümboolselt edasi annavad oreli kõla. Rudolf Porsche eile kirjutasin ma rad teenuseid juba enne nimetatud kollektiivide ilmumist, kui parfay oli veel lihtsalt hea aldimängija. Minu põhihuviks on alati olnud muusika kirjutamine kahjuks aga klaverimängu valdamise arvelt. See oli nii juba siis. Kui ma õppisin Moskva konservatooriumi juurde kuulunud muusika tehnikumis professor Klettinski juures 1940. aastal astusime konservatooriumi professor Shevaliini kompositsioonidesse lõpetasinaga professor Šostakovitši õpilasena. Siis seda pean ma oma tõeliseks õpetajaks kellele ma võlgnen tänu kogu oma muusikalise eruditsiooni. Asi on selles, et minu õpingud algasid tema juures väga ebaharilikult. Šostakovitši sai Moskva konservatooriumi õppejõud sõja-aastail. Siis oli väga vähe õpilasi põhjendatult rindele võis evakueerunud ja peaaegu pool aastat olin mina tema ainsaks õpilaseks. Kuna ta pidi kontserdid. Tooriumis viibima iga nädal kaks päeva neli-viis tundi korraga. Siis me tegelesime sellega, et mängisime neljal käel või ilma liialdamata öelda, et me võtsime nii läbi kogu muusikaliteratuuri, mis Moskva konservatooriumi noodikogus neljale käele seatuna leidus. See oli minule muidugi ainulaadseks kooliks. Peab ütlema, et Šostakovitši püüdnud mulle peale suruda mõne kindla stiili eelistamist teistele. Minus mingisuguseid vankumatut, kompositsioonireegleid ja seadusi oli seisukohal, et mida rohkem helilooja tunneb kõige erinevamad head muusikat, seda kergem on tal endal selles hiljem orienteeruda. Varsti pärast konservatooriumi lõpetamist kutsus Leningradi konservatooriumi tööle Dmitri Šostakovitši assistendina. Neist aastaist on mul säilunud kõige parem mälestus. Ma armastan väga pedagoogilist tööd, kuid nüüd ei ole ma sellega juba aastaid enam tegelenud. Ainult nii palju, et ma küllaltki sageli juhatan. Ivanova loomingulises kodus kompositsiooni seminari. See töö annab mulle suurt rahuldust. Et ma armastan muusikat kuulata ja noote kirjutada, armastan, on teil väga raamatuid lugeda. Kiindumus kirjandusse on alati olnud mu teiseks loomuseks. Kõige enam meeldib mulle vene kirjandus, nii klassikaline kui ka kaasaegne, nii proosa kui ka luule sümpaatia ei toimu siin väga palju. Nimetaksin seekord üht kirjanikku, kes võib-olla ei ole kõige populaarsem nimelt Peskovi. Peale vene kirjanduse biennaal. Inglise autoritest viimasel ajal olen hakanud rohkem tegelema inglise keelega ja tänu sellele on mul olnud võimalus hästi tundma õppida kaasaegsel inglise kirjandust. Eriti köidavad mind niinimetatud raevukat noorte meeste teosed. Aga ma loen suure mõnuga ka vanemaid inglise autoreid, nagu iive, wood ja kreem müriini. Üheski minu teoses ei ole küll kindlat kirjanduslikku prograne kuid sellegipoolest on paljud kirjandusteosed andnud tõuget muusikaliste ideedele. Sama võin ma öelda ka maalikunsti kohta. Kas sellel alal armastan ma esmajoones Vene kunsti, kuid juustu, vana kunsti samuti selliseid vanu renessansi meistreid nagu füürer, kraana, krimine, vald, kujutav kunst jätab mind millegipärast seda ükskõik samaks, mida lähemal ta ajaliselt meile on. Vana kunst on nagu mulle andnud palju muusikalisi ideid. Ei reageeri nendest konkreetselt rääkida, sest ma ei tahaks, et minut teostust hakatakse otsima konkreetsete kujutava kunsti või kirjandusteostega seotud programme. Neid ei ole, ütleksin vaid nii palju, et minu viimastes teostes peaks avalduma see ausad nii vana vene muusika kui kujutava kunstiga. Ma olen seda igatahes taotlenud. Ma tahaksin oma teoste meloodia täite häälelist, polügoonid, harmooniat tuletada, vanastmine muusikast, rahvalauludest. Sest minu sügava veendumuse kohaselt peab hea tõeline kunst olema rahvuslik ja kui peaks juhtuma, et ma satun sellisesse kujuteldamatu situatsiooni nagu sedaan evakuatsioon üksikule saarele siis võtaksin ma kaasa mõned muu Sovski plaadid, rubljovi, Treutze hea reproduktsiooni ja vene luule antoloogia. Muidugi, kui piibel praegu ei oleks moeasjaks, siis ma võib-olla, et võtaksin kaasaga piibli. Oi kui minust ei oleks saanud helilooja, oleksime kindlasti püüdnud saada aja loolaseks. Lapsepõlvest saati on mul muusika ja kirjanduse kõrval olnud alati eriline huvi ajaloo vastu. Kunagi kuulusin ma laste arheoloogia ringi ja võtsin isegi osa koloogilis külas toimunud väljakaevamistel. Isegi veel siis, kui ma juba õppisin konservatooriumis olin ma mõnda aega ühtlasi Moskva pedagoog. Tellisinstituudi ajaloo fakulteedi üliõpilane. Selle instituudi lõpetamiseks aga ei jätkunud mul lihtsalt aega. Ma töötan tavaliselt aeglaselt raskelt ja mul tuleb ikka kirjutada palju variante ning lausa kiviraidur kombel hoolikalt lihvida tiga teoksil oleva sümfoonia või kvarteti hellitiivikest. Ma olen alati püüdnud teose kallal töötada nii kaua, kuni ma saavutan võimalikust maksimum resultaadi. Kui mulle näib, et teos ei ole. Siis pigem ma vältida selle teose sattumist kontserdisaali ja töötan tema kallal nii kaua, kuni ma vähemalt ise temaga rahule jäänud. Mõnikord juhtub muidugi ka nii, et kirjutatud teose ühe hingetõmbega näiteks on selliselt loodud muusika keelpillidele mida esitab Rudolf pashai, kammerorkester. Taotluse raadio on analüüsida muusikateose tekkimisprotsessi võrreldav peab igatahes ütleme, et alati ei tea heelooja isegi, milliseks tema teoses lõpuks kujuneb. Mul on rohkest olnud juhuseid, kus esialgselt kavatsetud kammerteosest saab tegelikult sümfooniline teos. Mõnikord tekivad kõigepealt teemad, aga mitte õiges järjestuses. Sümfooniast, mida ma praegu kirjutan, valmis kõigepealt muusika, mis mulle neis kohasena finaaliks. Tegelikult aga sai sellest viieosalise teose neljas osa. Kui ma kirjutasin teist sümfooniat, oli mul algul materjal klaverit kvintetti jaoks. Kuuenda sümfoonia asemel kavatsesin ma tegelikult kirjutada viiulikontserdi, mille orkestris puuduksid keelpillid. Kui aga töö Esimese osa kõlal oli lõpule jõudmas. Selgus mulle, et olemasolev materjal vajab teist vormi, sobib rohkem sümfooniaks kui viiulikontserdiks. Pealegi näis mulle, et olemasolev materjal vajab erilist orkestri koosseisu. Majutuse orkestrist välja, oboe fagoti, metsasarved tugevdasinaga, trompetit, tromboonirühma. Lülitasin orkestrisse kaks klaverit, mandoliini vibrofoni. Oma elus sageli kokku puutunud ja professionaalse kriitikaga. Mõnikord küsitakse minult, kas ei tee see mind kurvaks jätma oma küllaltki pika elu vältel. Suhteliselt. Harva oleme kuulnud oma teoseid elavas ettekandes ja kas mul ei teki mõnikord ihaga lihtsalt karjääri teha. Sellistele küsimustele vastan tavaliselt jõhtušenko sõnadega. Madin karjääri sellega, et ma karjääri ei tee.