Täna annab põhjust ennast meenutada vene vanasõna. Tasa sõidad, kaugele jõuad, sest ühe suure saatesarja ots on ligidal. Olemegi siis nüüd nii kaugel. Enne haka kõlavad katkendid orkestri partiidest tšellol, mida mängib Est onlanna May Rõuk. Kui te seisaksid praegu valiku ees, millist pilli hakata mängima, millise pillide siis valiksite? Valiksin ikka selle, kuidas see üldse juhtus ette, selle juurde pidama. Eede. Ma nägin esscotex pais, mängis tšellot ja ma olin väike tüdruk alles mu meelest selleni põnev. Ja siis ma ütlesin emale, et ma tahan seda pilli õppida. Osteti pill, ei ostetud, läksin laste muusikakooli, sealt anti vilja. Kas orkestris mäng ei ja natukene igavaks ei tea, võib-olla natukene jääb. Aga selleks on muid võimalusi jällegi. Kas kuskil kvartetis mängida? Mängin konservatooriumi. Muidugi, täna me vaatame tšellot mitte kui soolopilli, vaid kui jällegi estraadiorkestri liiget. Kõigepealt peab ütlema seda, et tšello on väga heanaaberlikkuse läbisaamises oma lähemalt. Kaasvõitlejatega juhtub sageli nii, et kord tuleb tal mängida koos kontrapassidega, kord Bioladega, mida teil kõige rohkem tuleb esitada, milliseid partiisid? Kõige rohkem vast siiski bassipartiisid võibki nimetada, et kõige tüüpilisem funktsioon on siis bassipartii sellodel. Selle juurde võiksime kohe tuua ühe näite Bachi loomingust. Brandenburgi kontsert number viis, esimene osa vanas klassikas olid tšellod ja kontrabassid niivõrd tihedalt seotud et partituuris ei peetud vajalikuks isegi neile erry ridasid eraldada. Bachi muusika on polümfooniline ja see partii on selle tõttu küllaltki liikuv. Homofonilises muusikas on need passi funktsioonis partiid tihtipeale hoopis vähem ütlevad. Igavamad võiks võib-olla isegi ütelda, kuigi muusika iseenesest ei pruugi igav olla. Järgmise näitena tooksime ühe katkendi jaskovski 15. sümfoonia teisest osast, kus bassipartii ei ole nii liikuv, mängivad jälle tšellod koos konto passidega. Bassipartiide kõrval me kohtame aeg-ajalt ka tšellosid mängimas niisugust funktsioonist, mida nimetatakse sekundaks. See on siis see tavaline valsi saade, toome näite Tšaikovski lillede valsist. Me alustasime orkestri töö igavama kandi pealt, need olid siis lihtsalt passi või orkestrit toetavat partiid. Aga siiski, tšellorühmale on sagedasti ka soolosid, olgu kasvõi näitlejana esitatud Glinka, Ruslan ja Ludmilla avamäng. Eelmisele lisame veel ühe näite tsellurühma soolost. See on Šostakovitši seitsmendast sümfooniast põhimeloodia tšillodelt, riiulitelt kõlab samal ajal hällitava iseloomuga konto meloodia. Tundub, et tšello niisugust diskrimineerimist ei vääri, mille osaliseks ta on saanud džässmuusikabosside poolt. Vahest tuleb ta kellelgi selleks otstarbeks avastada. Estraadiga on lihtsam. Siit võime võtta mis tahes string orkestri ja veidi terasemal kuulamisel leiame muidugi teiste keelpillide kõrval ka tšellot mängimas. Praegu aga kõlab Nyiri intermetsofilmist varjud noot daami kohal. Tšellosooloesitajaks on Alfred Käsper. Millised heliloojad teie pillirühmas enam hinnatud, kuna nende partiid kõlavad hästi, on kuidagi hästi käepärased. Selles mõttes muidugi on enam hinnatud klassikud ja vanemad heliloojad. Seal on ikkagi seal on alati tavaliselt passi funktsioonis ja need partiid on lihtsamad, kelle partiisid peab enne väga tugevasti kodus harjutama. Kaasaegsemad heliloojad enamasti on ikka kirjutanud küllaltki niisuguseid kohti, mis ta päris korralikult harjutada. Orkestripartiid vast kõige rohkem on tulnud harjutada Prokofjevi ballett, mida teil on tulnud kõige rohkem esitada. Mina olen vist kõige rohkem mänginud opereti, minu veetlev leedi seda kindlasti üle 100 korra, siin on jälle natuke teine olukord. Pikad sõnalised tekstid on vahel, millega te seda aega täidate ikka jälgin, mis laval toimub. Huvitav on jälgida etendusi, iga kord on isemoodi ja eriti huvitavam kui laval midagi segamini assoo kas siis tuleb mingi niisugune inimliku rõõmutunne peale, mida nimetatakse kahjurõõmuks. Siis on väga huvitav jälgida, kuidas, kuidas lahendatakse see olukord. Ja nüüd vast vaataksime ühteteist mänguviisi, mis seal ka võimalik kõigil Kell pillidel nimelt pitsikatot. Üks niisugune näide võiks olla Tšaikovski Kelbilly Serenaadist mille me praegu esitame. Veel üks ilmekas näide pitsikaatomangu kohta. Siin on vastandatud kaks pillirühma nimelt vaskpillid ja keelpillid. Keelpillid mängivad kõik oktav vahekorras pitsikatos ja selle taustal kõlab meloodia trumpetitelt ja trumboonidelt. Teos on Tšaikovski kuues sümfoonia. Esimene osa. Akordides mängu Me kohtame muidugi kappaagnaga Selles näites on võetud sellest pillist tõepoolest maksimum. Nii harmooniline funktsioon, kui meloodiline funktsioon on ühendatud ja kuna ka teised keelpillid samal ajal mängivad põhimõtteliselt samuti peale on veel paigutatud puupillide rühm siis kogu see näide kõlab võrdlemisi tugevalt forsseeritult. Erivõtetest näitaksime veel kolleniot, katkend on võetud Sibeliuse toonela Luigest. Tšellod mängivad sortiiniga poogna puupoolega, treemolot annab väga tumeda, natukene müstilise kõla. Tšello ja kontrabassisugupuust rääkides ei ole meil vaja nende pillide esivanemate juures pikalt peatuda. Nendest oli juttu juba seoses riiuli Jabioolaga. Nii tšello, kontrabassi isaks on keskaegne Viola da gamba. Esimeseks teadaolevaks tšellomeesteks peetakse 16. sajandi teisel poolel elanud Kasparov tasa. Antonio Stradivaari tehtud tšellod on tänapäevani parimad maailmas. Kummaline küll, suurepärase kõlaga pillid olid olemas, kuid ei leidunud heliloojat, kes oleks andnud neile võimaluse kõlada. Pikka aega oli nende osaks vaid kirikukoori madalate häälte toetamine. Katoliku usus tuleb sageli ette mitmesuguseid protsessioone. Siis pidi ka tšello olema hõlpsasti kaasas kanda. Mingi erilise kaadervärgiga kinnitati pill selga, pidi mängija riiete külge ja nii ta siis käis vapralt püha rongkäiguga, kaasas suur pill kõhu peal ning saagis ette nähtud noote. Tsellu pääses ka orkestrisse, kuid sealgi jäid alla vaid kontrabassi toetaja roll. Alles Beethoven avastas tšello kui iseseisva instrumendi väärtuse ja andis talle rohkesti võimalusi neid demonstreerida. Mida edasi, seda au väärsemale kohale tšello tõusis. Kontrabassi käsi käis nooruses hoopis paremini kui tema väiksemal veljel. Tema sünniaastaks loetakse 1600 kahekümnendat aastat, kuigi mõned andmed viitavad mõnikümmend aastat varasemale ajale. Igatahes 1647. aastal meisterdas Bear balloon Antwerpeni katedraali jaoks kolme keelelise rabassi mille kaunist kõla kiidetakse mitmeski üritus. 18. sajandi algusest peale tehti kontrabassid nelja keelega ja siis olid nad juba lausa kuninglikud pillid. Vaid versai lossiorkester võis endale lubada seda luksust, et seal oli korraga kolm kontrabassi. Pariisi grand opera pidi küll läbi ajama ühe ainsaga ja sedagi kasutati vaid reede õhtuti, kui teatris toimusid eriti pidulikud etendused. Keelpillidel ja veinidel on üks ühine joon. Mida vanem aastaarv seal peal on, seda parem ta nagu peaks olema. Mis aastaarvu teed, seda kannab? Minu tšello kannab aastaarvu 1798, kas te arvate, et see on originaal? Arvatavasti ei ole originaal algselt oli seal sees kas mõne Itaalia meistri nimi või on seal mõnelt muult maalt pärit, on, seal oli saksa meistri nimi siis kas on väga raske saada korralikku poognat, neid on võimalik saada aruharva. Kui ülikondades on Johvria juba välja vahetatud seal kunstmaterjalidest tehtud vaheriiete vastu, siis poognaga vist ei anna niisugust vahetust teha. On küll poogna jõhvide nailonist, millise tooni nad annavad? Mina ei tea, mina ise ei ole mänginud nailon jõhvidega. Arvatavasti nad ikka ei ole päris see, mis ikka ehtne hobuse jõuga. Tšello on madal Pill. Kui võrrelda teda teiste keelpillidega ja selle tõttu tema madalat registrit tuuakse sageli esile just tumeda värvi kättesaamiseks. Nii on teda kasutanud ka näiteks Tšaikovski oma mantrat sümfoonia alguses. Sissejuhatuses. See oli siis sello kõige madalam register, kuidas võiks iseloomustada keskmist registrit? Keskmine register kõlab laulvalt väga mahedalt. Toome näite Beethoveni Viiendast sümfooniast siin, muide tšellod on liitunud oma väiksemate naabritega, nimelt. Kõrge register aga seevastu on pingeline Rahmaninovi sümfoonilised poeemi kellad kõlavad vist peaaegu kõige kõrgemad noodid, mida üldse orkestris kasutatakse. Tšellod. Järge ootab kontrabass. Seda aitab üle vaadata meie sümfooniaorkestrimängija kontsertmeister Alexis avasalu. Üks vana ja tuntud anekdoot räägib, et kui kalda bassimees läks pensionile ja sattus esimest korda Carmeni etendusele, siis ta imestas, et selle põhimotiivi peal mis kõlab umbes niimoodi seltsi Sava salu, demonstreerib. Et selle kordobaci põhimotiivi peal on veel üks huvitav motiive, nimelt see Kuidas siis on need seal passi rehmas mängides, kas tekib tõesti muusikast niisugune pilt, eks anekdoot oliga anekdoot. Küllap me saame, muusikas oli ka päris hea pildi see, et me kuuleme ju tervet orkestrit ja me peame jälgima tervet orkestrit. Selle habetunud loo esiletoomisel oli siiski mul väike tagamõte. Nimelt on ju niisugune mäng siiski üks võib-olla kõige põhilisemaid päris. Need ei ole kui sedalaadi partii, nagu ma praegu mängisin siin näiteks karmanist. Seal tuleb etet marsi taolises muusikas tuleb üksikutes sifooni osades, kus on massitaoline faktuur avamängudes ja nii edasi. Kuid üldiselt ikka sümfoonilise muusikas. Näib, et tänapäeval ikka järjest vähemaks jääb säärane sääre toonika, subdominant, toonika dominant vaheldumisi marsilmis. Eks igal ajastul tekivad oma lähtepunktid pillide kasutamises ja kui vaadata tänapäeva muusikat, siis see on kahtlemata midagi muud. Aga kui võtta umbes samaaegsest muusikast, võtame näiteks Rimski korsakovi Hispaaniaga pritso jällegi teose, mida me oleme siin korduvalt juba selles sarjas tutvustanud. Tantsulist elementi. Tänases saates vaataksime siiski nüüd kontrabassi hoopis mitmekülgsemalt ja ka neid momente, mis on võib-olla natukene vähem. Tüüpilised. Huvitav on märkida, et klassikud ei andnud kontrabassimeestele eriliselt armu, kirjutasid neile väga raskeid partiisid. Niisuguseid partiisid me leiame näiteks Beethoveni loomingus, samuti ka Mozarti ja k Glinka näiteks klike Aragoni Hotas on väga raskeid kohti, samuti Ruslan ja Ludmilla avamäng. Kui seda nüüd üksinda kontrabassil hakata mängima sisse saab võrdlemisi kaelamurdev rist olemas. No ja seda on tegelikult võimalik ainult puhtalt mängida, Solomoni, aga rasketes jooksude kontrabassimängija alati kõiki nooti viimaseni, puhtatena välja. Aga kui see käik on kas oksada vis või unisoonis teiste pillidega ja kõik pillid koos kõlavad, siis jääb mulje, et komsomoli seal mänginud ka väga puhtad ja täpselt kõik noodid ära. See on saladus, aga paratamatu, seda peab nüüd natukene avaldama. See on vist umbes sama lugu kui laulupeo ühendkooris, keegi laulab valesti sisse, siis eriti välja Astaniividjoomas on võib-olla ehk vaataksime, kuidas tuleb välja näiteks Ruslan ja Ludmilla avamängu alguses. On ta passile on kirjutatud ka spetsiaalseid kontserte hiljaaegu kant ette meil Tubina kontrabassikontsert, et seal on arvestatud juba pilli tehnilisi võimalusi. Aga millised need võimalused üleüldse konto kassi peal on, võrreldes näiteks teiste keelpillidega? Tulenevad õieti mängijast tema füüsilistest eeldustest, temal ettevalmistused, need on väga kõikuvad, tundub, et mis ka ei kirjutataks kontrabassil ja kuidas seda mängitakse ikkagi pilli suurelt dimensioonide toovad oma mõju ja kuidagi jääb see mäng ikkagi natukene kohmetu. Aga siis on ka päris selge, et niisugune Uuertöör nagu on Ruslan jälle, millele kirjutatud, et see võtab naha märjaks haiglas raske viimasel ajal. Paljud naised on ka hakanud kontrabassi mängima ja ma olen näinud Väga hästi, Moskvas nägin neid orkestrites mängimas. Ilmselt nad on küllaltki tugevad nii-öelda mehega kõrvutatavad täiesti kontrabassialal ka, kuigi neid on vähe. Kontrabassi on nähtud-kuuldud kõikvõimalikes orkestri koosseisudes, kui vahest välja arvata ainult puhkpilliorkestrid, kus ta enamasti kaasa ei mängi. Džässis on muidugi aga kontrabassil eriti tähtis kohtuda. Soolosid Tulat orkestris õige harva esitada üks nendest, kus bass on täiesti soleeriva instrumendina esile tõstetud, võiks olla Mahleri sümfoonia. Miks on valitud siia bassisoolo? Olgu, see soolo vist on, peab hale kostma. Siin on matusemuusika, hädan groteskne leinamarss. Originaalnäidet orkestriga siinkohal ei olegi mõtet kõrvutada sest praegu kuuldust erineda mitte millegagi. Siin kuulsime Guntobusi kõrgemat registrit kui kõrgel, aga üldse on kirjutatud nii kõrgele. Teise oktavi Soll kui tahame kõrge registri näidet leida siis tuleb jälle vaadata Šostakovitši viiendat sümfooniat. Siin on Kotobasid väga kõrges registris. Samal ajal vaskpillirühmas on motoorne liikumine. See täidab harmoonia, tšellod mängivad koos konto passidega, samal ajal teised keelpillid imiteerivad seda praegu kuuldud meloodiat. Praegu toodud näited olid kõik esitatud poognaga. Aga peale selle, nagu kõigi teistegi keelpillide juures on ka kontrabassil väga palju partiisid mängida. Pitsikaatos Ravelli, Hispaania rapsoodia, teine osa Malagenia algab konto passide pitsikaatoga. Siin on tal meloodiline funktsioon. Niisugune ostinaatne teema annab väga hästi tantsulisust edasi teatavasti kerges muusikas, eriti džässmuusikas, kus kontrabass on ainus saatepill, tuleb enamasti tal mängida samuti pitsikaato. Jah. Mõned kuulsad džässivirtuoosid mängivad ka mahote poogna, mõnikord, aga enamus on siiski pitsiga tulek. Võime tuua veel kord näite meloodilise vastandamise kohta. Ühest küljest tšellode ja kontrapasside meloodia ja selle vastu kõlab teine meloodia riiulitelt Jeriooladelt. Jaan Rääts Kontsert keelpilliorkestrile. Ühtlasi õnnestus meil nüüd ära kuulata ka kõige madalam noot selle pilli peal. Ja see viimane noot on kontra oktavi, nii neljaküljelise kontrabassi kõige madala heli. Igal pillimehel on olemas ka niisugused, eriti südamelähedasi partiisid, mille ees nad heliloojale aitäh ütlevad. Kas teil ka niisugune olla? No selline koht on kõigedele kost. Kontrabassimängijatele meeldib Beethoveni üheksanda sümfooniastatiiv sissejuhatus viimasele osale. Südamlik tänu kõigile, kes aitasid Picolast konto passini välja jõuda.