Paari päeva pärast on esimene september suvi justkui hakkab läbi saama, õpilased hakkavad kooli minema ja mul on rõõm tervitada suveturi stuudios staabimaid sutt. Tere. Tervist. Ja ma saan aru, et teil on uudiseid õpilastele muusitseerimise muusika õppimisvõimaluste osas, nimelt nõmmel asub siis tegutsema Nõmme noortemajas. Plokkflöödikoodi. Just see on suhteliselt uus ettevõtmine ja uus on ka tegelikult sellesama Nõmme noortemaja nimi. See on see nimi, kuidas me oleme seda harjunud ära tundma. Aga tore uudis on see nõmmel vana nime järgi siis Nõmme noortemaja sai endale oluliselt ruumi juurde. Lausa uus maja ehitati ja see tingis igasuguseid ümberkorraldusi ja, ja arvestades seda õppida pole kunagi hilja, muutus ka selle maja nimi ja, ja nüüd on siis tegemist Tallinna Nõmme huvikooliga. Ja no rääkida seda, et nõmmel huvikoolis saab plokkflööti teda noh, see vist ei peaks ju ilmtingimata uudiskünnist nagu ületamagi joon. Aga kui vaadata natuke seda meie situatsiooni, kuidas plokkflöödiõpetusega meil on, siis mine tea, lugu ju selles, et bloklerid õpetatakse ju kõikjal, see on tulnud klassiõpetaja. Ma tegelikult vist ei tahaks pikemalt sellel klassiõppel peatuda. Nii palju ainult ehk et ega sealt nagu pilti ei saa küll. Ja ma olen tõesti veendumusele, et see devalveerib mitte ainult üksi plokkflööti võid kogu muusikaõpetust. Sellepärast et seal tulemus ei olene isegi õpetaja kvalifikatsioonist mitte kuidagi. Et plokkflööt ei ole fikseeritud helikõrgusega pill. Järelikult, kui kaks inimest tahavad ajada ühte joru, siis nad peavad esiteks seda ette kujutama seda helikõrgust sest kõvemini puhun, siis läheb see heli kõrgemaks kuma puhun nõrgemalt, siis ta jääb madalaks. Ja nüüd. Me räägime kogu aeg blockwödist kui kõige lihtsamast tillist. Vastab tõele, kui me räägime, et ta on füüsiliselt kõige lihtsam puhkpill aga ta on kahtlemata kõige tundlikum, ehk siis selleks, et me ikkagi ühte nooti saaks, mängib ta valitsema buumist ja me peame seda ette kujutama. Aga see kahjuks on nagu algataja puhul, eriti kui seal mitukümmend inimest koos mängivad täiesti võimatu. Teiseks plokkflööt oma olemuselt sopranplokkflööt, mis alguses igati mõistlik, sest ta on väikesele käele sõbralik. Me alustame tihti eriti grupis, just sealt teise oktavi, see noodikandist, aga plokkflööt, mis seal salata, kõlab kõrgemalt üks oktav kude, kirjas on, et reaalselt siis enam-vähem teine noot oli juba kolmanda oktavi C, mis on hästi kõrge ja hästi häälest ära. Ja, ja sellepärast esimene muusika puudutus selle pilli kaudu ei pruugi olla nagu kõige kõrvu paitab, tahan. Ja siit siis tehakse muidu kahetsusväärselt üldistus nagu Billyle. Kui me vaatame, ajaloolises plaanis, on pilt sootuks teine. Plokkflööt on läbi aegade olnud kroonitud peade ja noobli seltskonna pill ikka kõrgklassi pill ja sedasama põhjust tegelikult, et ta on füüsiliselt lihtne mängida. Ja samas ta on väga tundlik ja temaga on võimalik teha kõiksuguseid väga peenikesi nüanss. Ja tänu sellele on loomulikult kirjutatud ka läbi aegade hästi-hästi, palju plokkflöödi originaalmuusikat. Mis võiks siis küll, kui ma räägin, et on kirjutanud palju muusikat Bachi ja Vivaldi ja Endel ja see võib olla kahtlemata tõstab selle pilli prestiiži, aga võib-olla algajaid ehmata tabki pisut, eks ole, sellepärast et selleks on vaja juba päris head pillimängu, oskust nendest heliloojatest selle mängimisest täit rahuldust tunda. Aga õnneks meil on selline osa muusikast, mis pärineb 16.-st sajandist renessanssmuusika ja see on hästi põnev, sellepärast et seal oli omamoodi plokkflöödi kuldaeg, kus talle kirjutati väga-väga palju muusikat tihti koduseks musitseerimiseks ja seal on nüüd kõik seinast seina, sest on olemas sellised, mis tehnilises mõttes ei ole eriti nõudlikud lood. Küll aga on täiesti täisväärtuslikult muusikalises mõttes, eks ole, see on kaunis selline harv kombinatsioon, mille üle on muidugi kõik õpetajad väga tänulikud, sest selle kaudu on, on väga hea algust teha, sest on ju tore, kui me esimesed pingutused saavad kuidagi nähtavaks, kuuldavaks ja, ja meil tekib selline positiivne tagasiside. Ja teistpidi, kui ma ütlen, et kõik renessanssmuusika on on väga lihtne, siis ei, kaugeltki nii. Sest sealtsamast kõrvalt leiame me ääretult keerukaid lugusid. Aga jutu mõte on see, et plokkflööt ei ole kindlasti mitte et mingisugune vilepill mingi jah, selline vastupidi, see on ikka pill, mida mängisid kuningad, päris mitmed sellest Taani kuningas mitte ainult ei mänginud sõda võid, temalt on säilinud ka tema tehtud pillu, mis on suure tõenäosusega tema tehtud, saan siis Rosenborgi lossis Kopenhaagenis. Aga selliseid väga tuntud inimesi, kes, kes plokkflööti mängisid muusikuid ja kroonitud, vaid need on väga palju. Ja keskklassipilliks ta jõudis alles seitsmeteistkümnenda sajandi Madalmaadesse, oli esimene vabariike, seal muutus ka see musitseerimine kui selline natuke demokraatlikumaks, nii et plokkflöödiajalugu on küllalt väärikas ja, ja tal on hästi palju originaalrepertuaari. Kuidas nüüd õpilased sinna kooli tulla saad, kas on juba sooviavaldajaid või kuidas seda saab korraldada ja mis seal täpselt ees ootab, et missugune see õppuste programm on? Nõmme noortemaja ka läks tegelikult nõnda, et seal oli ametis üks päris tore Blocraid, õpetaja, kes oli väga sellised hea empaatiavõimega ja ta puhus väga ilusa tooniga ja lekkisid, et tema ümber sellised noored, särasilmsed, muusikud ja kahjuks tema tee siin ilmas sai kaks aastat tagasi otsa. Ja siis otsiti sellele samale plokkflöödiklassi lõpetajad ja loomulikult leituksust bloklid, õpetajaid, nii noh nagu paradoksaalne ei ole. Ja ega ma ei saanud alguses aidata, aga kuna ma teadsin ka neid õpilasi rõugeplokkflöödi suvekoolide ajast, siis ma olin nagu päris kahju, et kui plokkflöödiõpingud saavad otsa sellisel kurval põhjusel. Ja siis ma võtsin selle klassi endale ja ma ei võtnud uusi õpilasi, vaid ma mõtlesin, et hea küll, ma lihtsalt aitan nendega edasi ja siis ma sattusin ootamatult õpetama sellel ajal siis Nõmme noortemajja ja leidsin eest kaunis edumeelse juhtkonna. Ehk teisisõnu, kui mul oli mingisugune mõtlemispuud plokkflöödi õpetamist ja mis ei mahtunud olemasolevatesse raamidesse siis ma ei kuulnud kordagi esimese hooga vastust ei. Ja siit süttis tuluke. Nimelt on aastatega tekkinud mingisugused arusaamad õpetamisest kui sellest plokkflöödi-st. Ja see, kuidas need kaks asja nagu kokku sobivad, see minu arvates nõuaks pisut erinevat lähenemist. Selles uues koolis õpetavad ka Kadri Mägi, kes on rahvamuusikataustaga pärimusmuusika ja Reet Sukk, kes on ka kaunis tuntud plokkflöödimängija õpetaja õpetab praegu ka muusikaakadeemias otsa koolis plokkflöödi eriala. Ja miks me siis ikkagi seal kokku saime just sellepärast, et me saame teha nii, nagu ma arvan, et on otstarbekas. Sest hea küll, kui me vaatame niimoodi vidukile, silmidel, muusika ajalugu, nii kaugele, kui silm ulatub, siis me näeme, et aeg-ajalt toimuvad seal suured muutused. See võtab teinekord palju aega ja siis järsku muutub midagi, muutub päris kiiresti. Ja kui me siis püüame vaadata muusikast natukene kaugemale, siis me läheme alati, et muusika ise ei muutu vabatahtlikult mitte kunagi mitte kuhugi vaid selle taga on mingisugused suured muutused ühiskonnakorralduses. Ja muusika lihtsalt peegeldab seda. See on nagu selline üldine seaduspärasus, kas, kas meile meeldib või mitte, aga aga see tundub siiski nagu niimoodi olevat. Ja kui me nagu vaatame seda meie muusikakorraldust, mille üle Me oleme nagu tuuga põhjusega uhked siis kes teab, kas see, et põhimõtteliselt viimased 50 aastat, et ei ole selliseid põhimõttelisi muutusi toimunud struktuuris, kas võib öelda, et see on seda galantne, võib öelda, et see on alalhoidev. See on lihtsalt vaatenurga küsimus, aga selge see, et elu ja ühiskonnakorraldus on vahepeal muutunud. Ja kui ma mõtlen, selle ajab peale, kui meie õppisime ja, ja kui ma vaatan praegu meie noori ja nende tegemisi kasvõi juba kooliprogrammi siis see on teine maailm. Ja lõpuks see, mis ma nüüd praegu olen rääkinud, kisub nagu subjektiivseks objektiivne näitaja on see, muusikakoolide süsteemist jätkab õpinguid 0,8 protsenti mis ei ole mitte kunagi ajaloos nii madalana nii madal olnud. Ja nii palju kui mina olen puutunud muusikakooli ja selle juhtkonnaga kokku siis põhiline mure ongi just selles, et kuidas saaks õpilasi juurde ja kuidas saaks nad pöörata muusika teel. Siin mina näen küll hästi-hästi suurt reservi, loomulikult ma ei ole õnnelik 0,8 protsendi üle, ei, seda mitte. Teistpidi, protsent viis, kuus oleks täiesti rahuldav ja ma olen kindel, et nüüd selle viie kuue protsendi jaoks ja võib-olla ka natuke rohkemaks on muusikakoolide süsteem suurepärane. Sellepärast et tõepoolest meil on kaks erialatundi, mis on täiesti nagu unistuste maailmale, tundub, eks ole, kui me võrdleme teiste Euroopa riikidega siis meil on kaks solfedžotundi, mis on lausa arusaamatu. Ja sinna juurde paneme veel muusikaajaloo. No mis siis, et see dubleerib otseselt seda, mis on üldharidus kooliprogrammis. Aga millegipärast eeldatakse, et vaevalt seal muusikat tegelikult õpitakse, mis on omamoodi nagu kahetsusväärne ju. Ja pluss veel nipet-näpet nüüd vastavalt, kuidas kool on suutnud, võib rahulikult see muusikakoolikoormus jõuda seitsme-kaheksa nädala tunnini. Kuid arvestades praegu noorte inimeste nagu reaalset koormust tähendab seda, et väga paljud inimesed ei jõua lihtsalt pilli mängida, kurat, seal koolist tegemisega käivad. Ja sellepärast meie kaks põhi asja, mida me tahaks teha teistmoodi. Esiteks on see, et me tahame respekteerida noorte inimeste aega ei püüa midagi dubleerida ja me püüame neid erinevaid asju, aga muusikakoolis õpetatakse integreerida nii palju, kui meil on selleks võimu. Ja teiseks, mis ma olen täiesti kindel, hoolimata sellest, et ma julgen arvata, et meie erialane ettevalmistus lubaks viia ka oma õpilasi väga kaugele ei ole see meie esmane eesmärk, vaid, vaid pigem sellise siis muusika puudutuse andmine. No see, mis ma nüüd ütlesin, positiivne muusika, puhtutus osadele inimestele tuletab lõbusalatooriumit või sellist muusikalist lapsehoiuteenust, eks ole, selle udujutt natukene. Ei, me tahaks olla sanatoorium või asi, mida me tõeliselt nagu tahame teha, on õpilasi inspireerida. Sellepärast et ega selle käsu korras noh, nagu kaks erialatundi, et järgmised korraks teeme seda, seda katsume veel paremini harjutada ja noh, nii edasi see mudel töötab noh, nagu suhteliselt logisevalt, kui me ei leia väljundit, kui meil on väljunud, siis on kõik hästi ja meie väljundiks mõnusaid parim, mis ma olen kogenud, on ansamblimäng. Ja sellepärast ma ka ennem mainisin, et plokkflöödirepertuaar lubab alustada ka suhteliselt tagasihoidlike tehniliste oskustega. Me saame teha toredaid ansambleid. Ja see ansambel, kui sellega on nagu ilusti tööd tehtud, pakub isegi kuulajatele nagu reaalselt rõõmusest loodavad, kokku algavad ja lõppevad koos ja on, on lustakad. Nii et selles mõttes on see väga tänuväärne repertuaar. Ja teine asi väga paljudes Läänemaailmades räägitakse, et individuaalõpe on selge raiskamine ja kõik tunnid toimuvad grupis ja loomulikult see on vallandunud selge tormi, sellepärast et see ei kõlba tõesti kuhugi. Kui kauneid kunste karjaviisi ainult õpetatakse, ei ole minagi selle pooldaja. Teistpidi on küllalt palju asju, mida lapsed huvitaval kombel õpivad palju paremini grupis ja selleks ei pea olema nagu mõttegeenius, et need kaks asja nüüd ühendada. Ehk teisisõnu, mida me tahame teha. Me tahame pakkuda individuaalõpet, ta on siis üks erialatund nädalas selle juurde pikk ansamblitund ja sinna kolmanda tunnina grupiõpe ja grupiõpe on natukene kummist seintega teadlikult. Sellepärast et ühtepidi me saame teha koos mingisuguseid tehnilisi harjutusi, kui see vajalikuks osutub. Me saame natukene aidata kaasa elementaarteooriaga. Me saame üheskoos käia kontserdil ja natuke vanemate puhul, vastupidi. Me isegi loodame, et me saame initsiatiivi üleande õpetajalt õpilasele. Ehk teisisõnu, me eeldame, et nad saaksid uurida mingisuguseid erinevaid teemasid ja oma kolleegidel ette kanda. Ja see seab nagu kogu motivatsiooni nagu pisut teise valgusse. Ja no meil on hea öelda, et teeme ansambleid, eks ole, praktiliselt tehakse väga vähe, miks tehakse vähe, sellepärast et ei tule välja. Miks ei tule välja sellepärast, et need, kes ansamblis koos mängivad, oleks hea, kui nad oleks enam-vähem ühel tasemel. Sellest oleks suur abi. Meie õpetajad on tegelikult tegelikult muusikud. Me mängime sama pill, mida me õpetame. Ja sellepärast me ei taha, võta tohutult palju õpilasi. Hea meelega, kõik õpetame kaks, kolm päeva nädalas mitte rohkem. Siis on sära silmis mitte ainult õpilastele, vaid ka õpetajatele ja tõesti, ma ei kujuta seda üldse ette. Tavaliselt siis, kui on ühel õpetajal kuus, seitse kaheksa õpilast siis leida sobivaid ansambleid on keeruline. Aga kui me saame ansamblid komplekteerida kolme õpetaja õpilastest on juba parem. Tihti hakkab mingi muu jutt pihta, et oi, aga mul on nii õpilane Mul on natuke kahju, seda. Tundub jabur, ma tean, aga see on praktika, mida ma olen palju kuulnud. Ja meil on ka selleks päris hea lahendus, mis võiks olla eriti lõbus ja tore just õpilasele. Nimelt Meie lõpetajad roteeruvad, jah, õpilased käivad kindla erialaõpetaja juures erialatunnis aga ansambli ja grupitunni õpetad on erinevad. Ja kuna meil on erinev taust, erinev kogemus, erinevad suunad, kes teeb rohkem rahvamuusikat, kes teeb rohkem vanamuusikat siis ma arvan, et võidavad jällegi õpilased. Ja teine asi on muidugi ka veel see, et selle Nõmme noortemaja Est koristati rase noortemaja võita, vaid nüüd on huvikool. Ja ma tahaks väga siiralt loota, et see on ainult nimemuutus. Võid pisut sisu ka, sellepärast et kui enne oli juttu nendest õpilastest, kes õpinguid jätkuvad ja ühtepidi meil on palju väga häid värvikaid muusikuid mille üle meil on tõeliselt hea meel. Aga see ei tohiks meid uinutada, sellepärast et noh, lünka pärast lappida on keeruline. Ja kuskilt maalt, kui me vaatame, kuidas on lugu näiteks meie päevalehtede, aga kui palju seal ilmub muusikakriitikat või kas üldse ja, ja kõik muu seb problemaatika. Meil on tohutult hea, kõik muusikud hindavad väga klassikaraadiot. Aga kui suur osa on klassik sellisel muusikal teistes raadiojaamades? Tähendab, meil on küllalt palju küsimusi ja, ja kui nendega minna nüüd nende inimeste juurde, kellest asi pisut sõltub, siis viidatakse sellele, aga meie lugejal või kuulajal meid nii väga ei huvita. Ainult küsimus on selles, et kus seda huvi siis saadan. Ma arvan ikkagi sellest, et meie muusikakoolide võrk on väga, väga suur ja võimas ja kõik need, kes natukene on muusikaliste eeldustega, tõenäoliselt sinna ka jõuavad, eks ole. See on väga hea, aga nüüd küsimus on selles, et kas me suudame kõikidele pakkuda positiivset muusikat ka puudutust, isegi siis, kui me näeme, et, et see inimene ei ole tulevikus tõenäoliselt professionaalne muusik. Et tal ei tekiks sellist küsimust, et ta enam ei jaksa, aga vanemad lihtsalt ütlevad, et ei, poiss, pead sellega kooli ära lõpetama, ei jäta sind midagi pooleli, eks ole, ja siis tähendab mida meie nagu tahaksime näha, et õpilased hülgaksid meie kooli nii pea kui võimalik. Ehk teisisõnu, siis, kui nad saavad üksinda edasi minna. Ehk teisisõnu oleks nii vahva mõelda, et reede õhtutega mängime sõpradega bridži või golfi ja teisipäeva õhtuti saame koka, mängime kvartetti. See on see, mida me nagu ette kujutame. Ja kui me vaatame seda tohutut arvu Eesti tublisid inimesi, kes on lõpetanud muusikakooli, ehk täna seitse aastat mingit pilli mänginud. Ma ei usu hetkekski, et nad ei saaks ansamblit mängida sõpradega. Ainult see esimene tõuge tuleb anda sellepärast, et neil on tõenäoliselt öeldud, et nad ikka ei ole piisavalt palju harjutanud. Ja heliredeleid ikka on veel natuke konarlikud. Ja sellisel juhul ma tean ikka väga paljusid näiteid, kus inimesed on natuke ära hirmutatud ja ma tahaks need kätte saada vähemalt osagi sellest ja, ja võib-olla ma näen ka muusikaõpetajatel tohutut tööpõldu, et kutsuda täiesti täiskasvanud inimesed uuesti, et see tegelikult me saame vaadata natuke värske pilguga sellele asjale, et me saame mängida. Ja nüüd alguses neil ei ole, võib-olla seda ettevalmistused, Nad leiaksid Õiger sobiva repertuaari ja võib-olla on vaja natuke väike tõuge anda. Et selles mõttes on meil kindlasti oodatud ka ka täiskasvanud ja muuseas ka päris algajad, sellepärast et plokkflöödikaan on küll selline lugu, et õppida ei ole kunagi hilja. Šveitsis üks minu väga hea kuulus kolleeg enne seda, kui ta sai 65, rääkisin temaga üldse noh, seal on see 65, tähendab seda, et pension jõuab kätte ja enam koolis õpetajad ei saa. Ja kui ma küsisin tema järgmise aasta plaanide kohtadest just hea järgmisest aastast tal läheb lahedamaks, sest ta siis ta enam ei õpeta. Mille peale mina muidugi küsisin süütult, et äkki, kas tal on ka eraõpilasi? Ei ole, aga see vastus ei tundunud nagu päris veenev. Ta pani ka minu näoilmet tähele ja täiendas, et võiks olla. Loomulikult, kui on kellelegi lüks ära õpilane, siis see tekitab kohe järgmise küsimus, et kes ta siis on. Vastuseta on üks vanem proua. Järgnes minu ebaviisakas küsimus, et kui vana on see vanem proua? Ja vastus oli, et noh, õigupoolest on ta sajastane. Ja siis mina küsisin selle vastu kohe jälle, et kui kaua anda siis õppinud plokkflööt alustas, jahtab 40 aastat tagasi. Ei ole raske arvutada, et alustas oma õpinguid 60 aastaselt ja nüüd tuleb veel üks lause, mis minu jaoks oli nagu kõige suurem šokk. Õpetaja kaebas, et noh, algusest kuni 95. eluaastani toimus nagu tegelikult pidev progress. Viimased viis aastat ei ole see mäng ju tegelikult väga palju paremaks läinud aga mitte halvemaks. Ja see annab lootust. See on üks parim lugu billi õppest, mida vist minu kõrvalt kuulnud. Et ma arvan, et paljudele raadiokuulajatele selliseks kindlasti väga tugevaks motivatsiooniks Jah, nüüd ma rääkisin selle õpetajaga veel, ma küsisin loomulikult seal õpilase kohta. Ta lahkus siit ilmast 102 aastaselt ja nad mängisid koos kaks nädalat enne seda päeva, nii et kui me räägime mingist elukestvast õppest või elukestvast tegevusest, siis plokkflöödi ka ei ole see sõnakõlks selles mõttes, et meil on vaja vaim värske hoida, füüsis tuleb järgi. Jah, võib-olla viiulit on raskem 100 200-lt käes hoida või noh, mine tea. Ei saa, tähendab noh, kas või näiteks barokkoboe, mis on natuke lihtsam füüsilises mõttes. Seal tuleb selge piir ette, tähendab kui me kuulame selliste vanade kogenud inimeste oboe mängu. Loomulikult me leiame seal mingisuguseid väga erilisi kvaliteet aga me ei saa sinna parata, et me näeme ka väikest kadu, eks ole. Noh, loodus teeb oma ja nüüd siin tuleb jällegi see, see plokkflöödi tohutu eelis, paljude teiste pillid, sama ilmselt pillid noh, eriti võib-olla klavikord, klavessiin, eks ole, mis jällegi jõudu vajavad vähem. Nii et nii täiskasvanud kui õpilased on siis oodata. Tutt-Nõmme huvikooli just õppima esimene kokkusaamine on meil esmaspäeval, kolmandal septembril ja siis vaatame, meil on olemas enam-vähem tunniplaan, kes kunas õpetada. Kui me vajad, saame klappima, siis, siis kõige muu osas ma olen juba palju optimistlikum. Teeme nüüd väikse pöörde progradil teemal on meil tõesti põnev jutuajamine ja paljud võib-olla kuulsid, kes tahaksid ise seda õppima minna nõmmele või ka kuskile mujale. Muidugi, teine asi veel, ma arvan, et, et meie kontekstis võib-olla see ei olegi halb koht õppida tõepoolest ja kui ise ei ole tulemas ja ei ole sellist sobivas eas last siis äkki lasete korraks läbi oma mõttes oma head sõbrad-tuttavad, sellepärast et äkki nad on selle soovituses tänulikud meie küll olema. Kuidas läks, teie muusikas on palju, teil oli omal esinemisi või kontserte või hoopis põnevate kontsertide külastusi? Muusikasuvega on nõnda, et eks me püüame kant toores Kantesega alati päikesesuve kontserdite rea teha, noh põhiline põhjus, miks me seda suvel teema on ikkagi see, et mitte püüda võimalikult palju kontserte, mängida võid, võid kasutada neid võimalusi, mida meil muidu ei ole. Ma pean silmas peaasjalikult selliseid suviseid kirikuid, sest väga suur osa sellest varajasest muusikast sinna sobib suurepäraselt ja see aeg, kus nad On ka pilli ja kuulaja sõbralikud on kaunis üürike ja selles mõttes me oma traditsioonilised kontserdid oleme juba suuresti teinud. Aga see aasta kujunes suhteliselt üllatuste rikkaks. Selliseid muusikalisi üllatusi oli palju. Loomulikult me ootasime Haapsalu vanamuusika festivali, sest see on omas vallas ikkagi üks väga kaalukas ettevõtmine. Ja mõneti ootamatult me sinna peaaegu jõudnud, kui jätta lõppkontsert mainimata muidugi ei saa, tehases oli mitmeti tähelepanuväärne. Aga põhjus, miks me sinna jõudsime ainult lõppkontserdil, oli see, et me sattusime mängima Nargen festivali Nargen kontsert ja olime olime saare peal. Ja seal oli Händeli koomiline kantaat, ustav süda, sa loodad tühja. Ja muidugi meil on ka ju ennem olnud sellist õnne kaljustega koos musitseerida. See on alati olnud nauditav, sest noh, on tegemist imelik isegi öelda, et väga hea järgu moose kandiga, kel kogu aeg on mõttetöös siis see kogemus oli siiski vähemalt minule selgelt uus ja põnev. Sest alguses mängida seltskonnaga, keda ma nii väga ei tundnud ja kellel tegelikult puudub igasugune varase muusikataust, kus mängivad kaasaegseid. Pille, noh, no mis seal ikka, et huvitav, aga no ma ei saaks öelda, et ma oleks sellest teab kui palju loota. Ja seda suurem oli minu hea meel, kui ma nägin, kuidas noored muusikad on ergud, lahtised ja vastuvõtlikud ja teistpidi noh, ega Kaljuste, sellise varase muusika puhtalt varase muusika kontsert ega ju nii väga tihti ju ka ei esine ja selles mõttes kogu see töö ja see käekiri, no see oli täiesti uus ja ülimalt positiivne kogemus. Sest kuna me oleme oma seltskonnaga seda muusikat mäletatamatutest aegadest mänginud ja õppinud, siis tekib ju alati mingisugune selline professionaalne kretinism ja mingi sihukesed omad arusaamad. Ja siis, kui isegi noh, nagu vanamuusikataustaga dirigent tahab midagi saada siis on vahel keeruline oma nihelemist tooli peal varjata ja loomalinna selleks nagu valmis, ainult et seda ei, seda ei tulnud sellepärast et ma ei kuulnud kogu sellega ettevõtmise juures mitte silpigi seda, millega ma ei oleks oma sisemist päriselt nõus olnud. Ja see on harv, et, et see oli nagu hästi-hästi tore. Kogu selle tööprotsess oli üks nauditavamaid, mida ma olen üldse kogenud selles mõttes, et mitte midagi üle nurga Agas õhkkond, mis on pidevalt toetav, sõbralik ja mitte hetkekski ohje käest andev, eks ole, see kombinatsioon on, on harv. Ja teistpidi ka see, kui vähe ta tegelikult sekkub, sekkub nagu siis, kui seda on vaja et mingit dirigeerimist, vaid, vaid konkreetne abi siis, kui seda vaja läheb. Ja see kõik oli ääretult nauditav. Ja minu kui, kui sellise varajase muusika pideva mängijaga on muidugi üks kiht ainult, eks ole, mida tahaks veel soovida, et see oleks ka nagu teiste pillidega. Niiet Ta oleks igal juhul väga-väga vahva, kui kunagi saaks Kaljuste meelitada mõne hea barokkorkestri ette, ma arvan, et see, mis sealt võib tulla võib tulla kõigile suurepärase üllatusena, nii et siit selline väike esitus takkapihta. Mida suvi veel pakkus muusikaliselt lisaks sellele Kaljuste sündmusele? Kohaliku plokkflöödi ilma ei saa vist enam ette kujutada ilma rõuge kursuseta sest plokkflöödiühing Herta Estonia on juba aastaid teinud plokkflöödikooli ja seda Rõuges ja sinna tuleb tegelikult kui kogu meie plokkflöödiõppurite paremik. Ja sinna me oleme alati kutsunud ka väga häid külalisõppejõud ja erandiks ei olnud ka see suvi, sest tulid sidrun, lehving, Houson ja meil juba tuttav plokkflöödivirtuoos häikodoshed ja see on alati ühtepidi nagu suur pidu, teistpidi nagu väga, väga pingeline töö, sest laps on seal palju, noori on palju ja meie graafik on hästi-hästi tihe. Nii et see oli vist esimene kord kõikide nende aastate talve jooksul, kus ma ei võtnud kalapüügiriistu kaaslasest. Eelnev kogemus näitas, et seal asjata transporditöö, et seal ei ole mitte mingitki võimalust ja nii ta tõesti oli. Ja. Meil oli ka küllalt hea võimalus teha, üks suvekontserdikava on nende toredate külalistega, et sa võimaldas meil mängida sellist neljahäälset suhteliselt virtuaalset ansamblimuusikat ja võib-olla natuke keerukamad, kui me tavaliselt mängime. Nii et see oli vahva, igati positiivne kogemus. Ja samas väsitav. Kohe peale seda me leidsime. Kuuendast üheksanda augustini toimub Hiiumaal üritus nimega kambavaim selline natukene põõsas natukene omaette just see, mis nagu meile taastumiseks vaja ja nii me siis sinna Hiiumaale sõitsimegi ja muuhulgas kuulasime siis ka kahte kontserti ja mõneti üllatuslikult kujunes jällegi hästi positiivseks muusikaelamuseks. Noh, see positiivne muusikaelamus, mis aga ei tähenda, eks ole, aga ma püüan seletada, miks see tõesti nii oli. No kambavaimu ikkagi põhiline initsiaator muusikalises mõttes on Peeter Klaas, õnneks ta on leidnud endale sobiva seltskonna, kes teeb ilusti kõik muud tööd, eks ole, et, et organisatsiooniline osa on paigas, inimesed on rõõmsalt kohal. Ja Peetri osaks on siis peaasjalikult muusikaline pool. Ja need osalejad, sarv on ka küllalt suur, seal on siis peale meie kõikide tuntud gamba mängijate alati ka selliseid suhteliselt algajaid ja õpilasi Igi. Aga, või see segab selle selles mõttes, et siin on kambale, blokurödil teatud paralleelgi, et mõlemad olid väga armastatud, sellised just ansamblimängu instrumendid ja mõlemal on repertuaari osas nii lihtsamaid kui keerulisemaid lugusid. Ja miks mulle siis ikkagi see nii väga meeldis? Ma ei saa teisiti sugu pianna võrdlema. Kui siin on käinud mõned külalisansamblid kamba mängijad siis tihtipeale ma olen nautinud nende tehnilist taset. Kuid niipea, kui neil on repertuaaris 16. sajandi konsordi muusika, mis, mis tavaliselt nendest on, on põhirepertuaar siis on minul olnud päris mitmeid probleeme. Esiteks puhtkambaspetsiifilised asjad, mida me oleme nii harjunud 18. sajandi muusikas kuulama ja kuhu nad kahtlemata väga hästi sobivad on kuidagi eksikombel sattunud paar sajandit paremasse muusikasse, kus minu jaoks see on selge võõrkeha. Midagi sellist ma Hiiumaale kuulnud. Ja teine asi, ma tean, et paljud kambaansamblid püüavad leida selliseid pille, kus kõik pillitaksid võimalikult ühesugust häält. Ja Peetriga rääkides ma rõõmsalt kuulsin, et see on ka taotluslik, aga osalt ka selgest vaesusest tegid kõikide kambad väga erinevat häält. Ja kui me räägime 16. sajandi Polfooniast, kus tihtipeale väga huvitavad hääled on kuskil keskel siis on see ainus võimalus, et need ka kosta oleksid ja et neid oleks võimalik jälgida, sest vastasel korral on üks, üks ilus helipilv mis on muidugi suurepärane sesse kampade tämber on ju väga eriline ja ja ta on igal juhul nauditav, aga tegelikult see kompositsiooni olemus ja, ja kogu see Polifooniliselt liinid Need lähevad väga tihti kaduma. Ja nüüd selline üritus, kambavaim, mis on omamoodi selgelt siiski ka koolitusliku iseloomuga pakub kahte kontsert teeb, mis oma sisult just nendel põhjustel, mis ma just rääkisin, nagu erineb kõige positiivsemal moel sellisest standardist, seda oli väga kosutav kuulda. Ja sellega nagu üllatused vähemalt minu enda jaoks sel suvel ei lõppenud, sest kui ma suhtlesin novembrikuise vanamuusika festivali, Tallinn fiit Reval tarvis Hosoojeme lende, sega suurepärased tsingi ja plokkflöödivirtuoosi ka siis muuhulgas järsku ta saatis mulle ühe kirja. Siiski, et kas ma saaksin talle kiiresti teha ühe pilli. Kui kiire sul on need pildid alles kohe-kohe vaja. Laekese saad laenata, mõtlesin, et no hea küll, ma saadan sulle selle pilli. Aga mis või kuhu Leetu? Sest Leedus oli vanamuusikafestival. Ja naljakas on see, et me siin Eestis oleme väga uhked selle üle, kuidas me siin toimetame, peale selle me teame suhteliselt hästi, mis toimub Šveitsis ja Hollandis. Aga mis seal leedusel, vaevalt seal üldse midagi. Aga tuleb välja, et seal tegutseb üks Lõuna-Ameerika päritolu moosekant, kes omal ajal noore mehena läks õppima Šveitsi baasõlisse lõpetas selle päris ilusti ära, aga ega see Euroopa värk ta päris hästi kohanenud läks kodumaale tagasi ja hakkas hambaarstiks. Aastat 10 peaaegu nautis ta sellist väga head seltskonda, kellena ta sars hambaarsti kabinetti pidasid ja loomulikult ka sinna juurde käivad materiaalseid hüvesid. Kuid ühel hetkel ta sai aru, et kui ta nüüd kohe Euroopasse tagasi ei lähe, jääbki hambaarstiks ja nii ta läks Sorbanne ülikooli doktorantuuri ja peale plokkflöödi hakastaga tsingimängijaks ja praegu ta on nagu muutunud selliseks üheks juhtivaks tsingimängijaks ja plokkflöödivirtuoosi, kes on just pöördunud sellise Itaalia seitsmeteistkümnenda sajandi muusikale ja sellele kaunistuskunstile. Ja tema töötab Leedus sellise ansambli juures nagukantofiorita. Saan selle vokaalansambel ja ta teeb nendega väga ilusat tööd ja kutsub siis oma oma sõpru, kes kõik on nagu väga kõrgest klassist selle ansambliga tööle. Aga see festival, mis Tingas balangast 11 kilomeetrit umbes Viljandi surn, linnakene selle südameks oli seitsmeteistkümnenda sajandi originaalorel. Millal seesama meie sõber Rodrigo Kalveira, kellest eespool juttu oli Leedust leidis väga armetus seisukorras organiseeris selle väga asjatundliku restaureerimise ja praegu on kogu see festival koondunud ümber selle oreli. Selle pilli ostis ära kohalik katoliku kirik. Ja nüüd on seal teist aastat festival. Esimene aasta alustati kolme kontserdiga, see aasta oli neli kontserti, millest kolme õnnestus mul kuulata. Ja järgmine aasta loodetakse viie kontserdiga seda kasvatada. Aga nüüd tänu sellele orelile millesarnast ma ei mäleta, et oleks kuulnud, sest see on kirjeldamatult hea ja rikas pill. Mitte teab kui suur, noh, nii umbes kaks riidekappi. Kuid milles ta täiesti küll viie-kuuesaja kohaline kirik täita, mis muidugi oli, oli alati kõikidel kontserditel ka paksult rahvast täis. Selles mõttes orel oli erakordselt hea ja kõik need muusikud, kes suuresti tänu siis Rodrigo Kalveera kutsele sellele erilise Aarel kohale tulid. No see kõik tekitab kõige paremas mõttes kadedust, sest sest need olid erakordselt head. Nii ette, kui te teete järgmise aasta plaane. Palanga sööbida ei ole sugugi paha. Suurepärane linn. Ja need kontserdid on kõrgest klassist. Aga sügis läheneb ja varsti on tulemas ka esmakordne uus festival. Räägime ka sellest. Ja Tallinna moose kandina olen ma nagu tundnud jällegi sellist kadedus võib olla positiivne, eks ole. Nagu näha, sellepärast et Haapsalus on väga vahva festival. Tartus on natuke vanamuusika festival, sest natuke ta on ka see oriendi ja vanamuusika piirimail, aga siiski ja kõige vanem festival Viljandis. Aga kui ma vaatan Tallinna saale rahvaarvu ja turistide arvu ja näen, et need kolm festivali, millest oli hetk tagasi juttu, on kõik elus, see näitab seda, et see muusika on kuulajate seas oodatud. Miks mitte siis seda pakkuda ka Tallinnas, sest paradoksaalsel kombel Tallinnas vanamuusikafestivali ei ole ja ei ole ka päris tükk aega olnud. Ja noh, eks seda oma festivali saab ju väga mitut pidi teha. Võib teha niimoodi, et püüda teha tohutult suuri uhkeid pidulikke kontsert Estonia kontserdisaalis ja teine tee, mille oleme meie valinud, on see, et viia nad just sellistesse väikestesse kammersaalidesse, kus muusika kõige paremini kõlab. Ja sellest mõttest kantuna me tegime sellise festivali Tallinn-fid Reval kus siis saavad kokku, eks ole meie kaasaegne Tallinna ja muusika, mis siin võis ka kunagi kõlada või vähemalt see hõng, mis Euroopas sellel ajal valitses. Sest arvata, et meil on arhitektuur, mis sobib sama aja Euroopa arhitektuuriga, aga ei ole muusikat. See arvamus oleks kuidagi ülekohtune ja võib-olla põhjendamatugi. Ja sellepärast me teeme just sellel kõige pimedamal ajal, kus meid vahel tekib selline väike masendus kaamos siis katsume pakkuda just sellist hinge ja vaimutoitu, milleks vanamuusika kahtlemata hästi sobib. Ja festival meil 24.-st novembrist kuni teise detsembrini. Meil on olemas siis põhiprogramm koos oma üheksa kontserdiga ja paralleelselt ka noorteprogramm, sest eks selle esimese jutu selle plokkflöödi õpetamise jutu juurde sobib ju ka see, et noortele võiks ju anda kõik võimalik rohkem võimalusi. Ja see on juba nüüd kaugele ainult plokk veidikesksest mõtlemisest, vaid meil on ka väga-väga toredaid selliseid muusikuid, kes osad on, on hoopis pühendanud vanale muusikale, osad teevad seda modernse pilli kõrval. Alles hiljuti sattusin kontserdile teatri- ja muusikamuuseumisse, kus oli minu jaoks uus ansambel Cordelia, kus siis mängisid Anete Ainsaar barokkviiulit Johanna Randvere barokktšellot ja Piibe marja Taalen. Noh, hästi vahvad noored inimesed ja täiesti normaalne on see, et need kõik sellised püüdlused vajavad toetust, eks ole, ja see noorteprogramm on kahtlemata üks võimalus ja mitte ainult tegelikult noortele, vaid ma arvan, et seda on kahtlemata, aga väga huvitav kuulata, sest see tase on ikkagi selline, mis, mis võimaldab anda täiesti selliseid täisväärtuslik kontsert, et siin ei ole nagu seda küsimust ka. Aga eks ma võib-olla siis räägin natuke nendest esinejatest, kes on tulemas. Noortele mõeldes me teeme sellise noorte kontserdi festivaliorkestriga, sest meil on päris palju barokkpillide õppureid muusikaakadeemias ja tegelikult ka pisut otsa koolis ja siis me saame teha sellise institutsioonide üle seal vanamuusikaorkestri ja seda tuleb tegema Heiko throt Hollandist ja ta töötab siis Bachi kontaktide kallal. Et saavad tööd instrumentalistina kui lauljad, siis ta ise mängib sinna natuke plokkflööti ka. Ja siis järgmine kontsert võiks olla tõeline magustoit, sest Kadrioru lossis on koostöös lossimuusikasarjaga Bilbert, Hasetset ja Šaco. Vahel ma olen mures selle pärast, et ei tea, mis sõnu kasutada, kui rääkida väga headest tõeliselt headest muusikutest, sest kelle kohta me siis halvasti tahame häälda, eks ole. Et kõik need head sõnad on, on nagu ära kasutatud ja pisut lahjaks tehtud. Wilbert Haasaldset sai võib-olla tuntuks vähemalt kaheksakümnendatel, kui ta mängis muusikantiikva kõlli, oli Sola flööt seal ja mängis kõikvõimalikke flöödikontserti neli Eestiski on need plaadid liigelnud ja paljusid inspireerinud. Siis ta mängib siiamaani esimest flööti Don kuupani barokkorkestris ja ta õpetab ka plokkflööti Haagi kuninglikus konservatooriumis. Side on ka ilmne, sest noh, Reet Sukk, tema õpilane on sealt tulnud ja ka Utrechti konservatooriumis on jätta ja on siiamaani väga, väga heas vormis, ainult. No nagu sellisele fenomenaal, selle pilli valdamisele ja toonikultuurile, eks ole, on seda sisu, mida ennegi vähe ei olnud. Eks ole see see vutipärast järjest sügavamaks ja loomulikult chacock, kes on täiesti samast klassist klavessiinimängija ka ka samamoodi Haagi konservatooriumi õppejõud ja ja ta on suure osa oma karjäärist mänginud ka Franspruseni 18. sajandi orkestris. Nii et ma ei taha pingeridasid. Aga et öelda kellegi kohta veel oluliselt parem, noh ei tea, ei oska, ei taha. Ja siis järgmine kontsert on meil koostöös interpreetide Liidu Teaduste Akadeemia saalis ja saan veel oma kontsert. Ja põnevaks teeb, on see, et, et me teeme esimest korda Endrik Üksväravaga ja see ongi lausa piinlik, et see koostöö on pidanud ennast nii kaua ootama, sest ta oleks pidanud juba ammu tähele panema seda, sest see laul, mida oleme kuulnud, see võlub ja selles mõttes me oleme ootusärevad. Tihtipeale räägime varasest muusikast siis kohe esimene vilkur automaatselt ikka sinna lääne poole. Aga ajad on muutunud, mitte mitte muutu maas, vaid juba muutunud, sest neid keelpilli mängijaid, kes on Moskvas ja Peterburis ja, ja mujalgi Venemaa avarustel, nad on päris palju ja see, see tase on ikka väga-väga hea. Nii et marja Kristinskaja nimi ei ole ka Eesti kuulajatele päris tundmatu, aga, aga neil on pakkuda koos Imbi Tarum iga uus kava ja seda nad siis raekoja saalis kand mängivad. Ja kaunis kammerlikult läheb asi edasi ka sellepärast et no Eesti kontekstis on võib-olla Reinud tepi nimi kõige tuntum, eks ole, mis mulle teeb selgelt üheselt teadmelt. Ja miks ta tuntud on, sellepärast et ta on tõesti unistuste ansamblipartner, eks ole. Ja ta väsimatult musitseerib kõikidega, kellega jaksab. Ja kõik need kontaktid, kõik tagasiside on selgelt ülivõrdes olnud. Ja selle kõige kõrvalt Reinud, kui soolomängija on jäänud hästi tahaplaanile. Ja nüüd mul on väga hea meel, et ta soostus andma soolokontserti. Serveeri ka aeg jaagu, tulge kuulama, Reinud tepi, klavessiini sooloprogrammi. Ja järgmine esineja on, vaat nüüd peaks ütlema roopast vist Saksamaalt. Samastad elab Viinis ja õpetaja paasalis instrument, et plokkflöödimängija taust. Sven Shalbergendan õppinud plokkflöödimängija, skolagantoorium, mis õpetab ta improvisatsioon ja argumentatsiooni. Doktoritöö on lõpetamisel seitsmeteistkümnenda sajandi vokaaltehnikast ja siia ta tuleb mängima hoopis laulda. Ainult selle vahega, et ta ei häbene sinna laulujoru juurde ajada. Nii et tõeline selline trubaduuriks, täpselt nii, nagu see vanasti oli. Ja no ta on selgelt minu lemmik, tähendab kõik, kes kunagi on vanamuusika laulmisega hukku puutunud või veel ei ole. Siis minge sellepärast, et ta ei tee mingisuguseid hinnaalandusi. Mitte et ta ei tee mitte seda, mis on õige ja vale, seda skaalal. Võid. Ta hoolib sellest, mida me teame ja rakendab seda ja tulemus on väga apetiitne, et see on, see on vahva. Ja aga siis järgmine festivali kava on Rootsi-Mihkli kirikus ja kui me räägime eesti oma muusikutest, siis paadunud instrumentalistina, ma pean tunnistama, et võib-olla see parem pool on siiski vokaalpool ja, ja sellepärast mul on hea meel, et heinavanker soostus ka meie festivalil esinema. See on nüüd selline naljakas seltskond, et võib-olla kõik teagi, kuigi taseme järgi ju peaks teadma, aga kuna eksin eestirikkal kontserdimaastikul tegutseda nõuab teatavat pingutust siis heinavanker on küll läinud lihtsama vastupanu teed ja neid kuuleb palju sagedamini saaks Skandinaavias või Ameerikas või kuskil mujal. Aga nüüd jah, nad laulavad inglise renessanssmuusikat Rootsi-Mihkli kirikus, et see on omamoodi hea võimalus. Eelviimasel päeval on meie oma Camudkonsort plokkflöödi konsort ja temaga teeb siis kaasa Sven šanbergen, kes kaks päeva varem andis oma soolokontserdi ja sellel kontserdil siis kuuleb ka tema plokkflöödimängu. Aga ma loodan, et äkki ta teeb ikka suu lahti ka ja pisut lotot mängib tavat võib-olla mõnes loos juurde. Ja lõppkontsert on vaid ühe helilooja pärast, son Ludwig sensel baaselist pärit muusik, kes suurema osa oma elust töötas Saksamaal ja tuleb meile ansambel Šveitsist. Iffedeeli. Ja see on nüüd, ma ei julge öelda uuema põlvkonna, no ei ole uuema põlvkonnaga nendest moose kantidest koos, kes tõesti hoolivad sellest ajaloolisest esitus praktikast ja nad on väga head muusikud. Seal on ansamblis kaks tsinki, kaks trombooni, kaks Tulsseni ja väga-väga hea tenori solist. Ja nendele, kes on natuke skeptilised, et kaua siis yhte heliloojat kuulata võib siis selle ansambli juht Ozueme lendas. Oli tõesti mures, et seda kava oli väga raske kokku panna. Midagi ei raatsi välja. Sest see on saanud tõepoolest on täiesti fantastiline helilooja. Aga seal valik on tehtud nõnda, et näidata, kui mitmekülgne on onsen, Fleta, kui erinevalt see muusika võib kõlada, on täiesti hämmastav, ühendavaks lüliks vaid kvaliteet. Nii et selline festival, kus saab kuulata nii noori kui välismaalasi, kui omamaalasi, nii et tõotab tulla väga põnev sügis tõesti. No ma tahan seda väga loota. Ja kaugel see november enam ei ole ja kindlasti kuuleb mõnda kontserti ka klassikaraadios kuulaja kaugemast nurgast, kui seda on Tallinn. Olge siis sügise poole valmis, aga kindlasti räägime sellest klassikaraadios veel, kui festivaliaeg läheneb. Suur tänu, Taavi maid, sutt täna saatesse tulemast ja muljeid ja uut infot ja uut õppeinfot, jagamast ja head inimesed, minge siis Nõmme huvikooli plokkflööditundi või oodake sügisest festivali. Aitäh ja rõõmsate muusikaliste kohtumisteni.