Vikerraadio Reporteritund. Tere tänane reporteritund tuletab meelde, et lisaks keskkonnakuule on maikuu traditsiooniliselt ka muinsuskaitsekuu ja tänases saates me võtame kõne alla eestimõisad esmalt kui Baltimaade mõisate külastusmängu osa. Aga teisalt on riik suurendamas oma panust mälestiste säilitamisel ja siin võiks helgem tulevik oodata, aga praegu räämas seisvaid mõisahooneid. Ma olen palunud stuudiosse kolm asjaga lähedalt seotud inimest. Kõigepealt muinsuskaitsja Riin Alatalu, tere. Tere. Kultuuriministeeriumi muinsuskaitsenõunik Liina Jänes, tere ja Eesti mõisate kõige parem asjatundja Ants Hein. Tere. Mina olen Kaja Kärner. Noriin tänavu on siis meil Euroopa kultuuripärandiaasta. Eesti, Läti, Leedu tähistavad oma riikide loomise sajandat aastapäeva ja see on siis see põhjus, miks 24.-st maist algab suur kolme riigi mõisaid hõlmav külastusmäng. Jah, ja see on see põhjus jah, et meil on niuksed head tähtpäeva tähistada. See mõisate mängu lugu on, on natukene pikema ajalooga kui nüüd kultuuripärandiaasta tähistamine, ehk et Eestis on tähistatud juba 15 aastat unustatud mõisate mängu, mis on pühendatud siis mõisakoolidele. Ja Lätis toimus ka eelmine aastal selline suurem mõisate külastusmängija, eks nende mõistetega on tegeletud nii ja naapidi. Aga just nüüd, kui on selline ühistegevuste aastat ikkagi nagu Euroopa kultuuripärandiaasta, siis me oleme, võtsime nõuks selle, millest on ammu aastaid unistatud, ehk et liita siis kolme riigimõisad nagu ühte tervikusse ja käia vastastikku vaatamas, mis toimub sellepärast, et meie kolme riigi pärand eriti mõisate vallas, seal on nii tohutult palju sarnaseid elemente, aga seal on nii palju asju, mis on nagu täiesti erinevalt, mis, mis võivad tulla üllatusena ja rääkimata sellest, et noh, vähemasti nagu Läti osas me oleme ju ka ajaloolised, et väga põhjalikult seotud nendega. Üks Liivimaa jah? Üks põhjus on, on see, et muidugi neid mõisaid tutvustada, aga minu enda jaoks minu kui muinsuskaitse jaoks on vast kõige olulisem see, et see mõistete korrastamine on nii keeruline ja see on, ma arvan, et Eesti muinsuskaitse valdkondades üks tõesti kõige keerulisemaid, et seal on nii palju väljakutseid, et alates sellest, et need on suured esinduslikud, kallid kompleksid, aga teine asi on see, et nad paiknevad maapiirkondades. Ja me ju kõik teame, et me kannatame siin suuremat sorti linnastumise käes. Et maa jookseb tühjaks samas mõis kui ajalooline, nagu kogukonna süda ja, ja nii majandus kui kultuurielu keskus. Et see võiks olla uuesti täita seda niisugust ajaloolist funktsiooni. Ja, ja see mõisamäng ongi minu enda jaoks on ta pühendatud kõige rohkem nagu kõikidele mõisa omanikele. Sest et ma arvan, et meil on, meil on nende mõistetega nii palju probleeme ja muresid, et aga õnneks on meil väga-väga palju ka väga häid. Jaa, jaa, tõesti eeskujulike mõisaomanike, et igaüks neist loeb, et niuke hea aasta pöörata neile tähelepanu. No Eestist on selles mängus osalejaid 56, Lätist 10 võrra vähem 46 ja Liiduste 30. Kuidas Eestist mõisad välja valiti? Mõisad valiti välja vabatahtlikkuse alusel ehk et olen siin jaanuarist saadik saatnud mõisatele kirju, üritan nendega kontakteeruda, et kindlasti on neid, kes võisidki, jääda praegu kahe silma vahele või kes jäid ootele, et vaatame, mis toimub. Aga, aga ikkagi vabatahtlikkuse alusel, kes ise tahtis liituda, need siis ka liitusid. Lihtsam oli kooli muisetega, et nemad on natuke nagu rohkem organiseerunud ja selle mängu tagapõhimõtteliselt ongi mõisad, et ühendused, et meil on olemas Eesti mõisate Ühendus ja mõisakoolide lahendus ja, ja siis oma mõisate ühendused on olemas nii Lätil kui ka Leedul, et need on siis need kanalid, kelle kaudu me infot infot liigutasime. Kas igas riigis valiti külastamiseks välja need mõisad, mis on kõige ilusamini üles vuntsitud? Ei, kaugeltki mitte ja ausalt öeldes ma olen, ma lootsin, et me saame rohkem veel sellised nagu protsessis olevaid mõisaid, eks, eks neid on siin selles nimekirjas ka muidugi omajagu, sest et inimesed on ju erinevad, paljud tahavad näha hästi korras ja ilusad ja uhked sellist valmistoodet, aga üha üha rohkem on neid inimesi, kes tahavad näha just seda protsessi kuidas asjad arenevad, milliseid lahendusi leitakse ja, ja noh, natuke seda, mis oli ennem, kuidas oli siis ennem ja mis ta praegu on, et mulle päris mitu mõise loobus seetõttu, et meil on sel suvel käimas remonditööd, mis loomulikult külastajale võivad olla, segavad ja häirivad, aga aga, aga ma loodan, et me ikkagi nagu satume peale ka mõnele restaureerimistööle suve jooksul. Kas Eestis on ka niisuguseid mõisa külastusmängul osalemas käis, muidu ei ole avalikkusele avatud. On ikka, meil on mõned, mõned eramõisad näiteks kolu mõisa Suure-Lähtru mõis, mis ei ole igapäevaselt avatud ja noh, on palju tuntuid mõisaid, noh, et ma arvan, et ühelegi eestlasele ei ole üllatus, et Palmse mõis on, on Palmse võid aga, aga on ka vähemtuntuid mõisaid, kuhu ilmselt ilmselt ei satu nii tihti nagu näiteks Haeska või, või nüüd viimase hetke liitujanawelga Kaagjärve mõis, mis on Valgamaal, et, et selliseid vähe käidud kohti on kindlasti palju hulgas. Mida sa soovitaksid minna vaatama Lätti ja Leetu võisatesse? No rundale loss on nii tohutult kuuluseta. Ja üllataval kombel rundale loss, mis on tõesti väga kuulus ja, ja hiljuti korda tehtud, siis rundale tegelikult nagu selle nii-öelda nagu mängud, aga ei ole. Küll, aga soovitan vaatama minna Tseesist, ma arvan, et seal on ka päris paljud inimesed käinud. Aga, aga Lätis on ka terve rida siis siis koolimaiseid näiteks Berkenes ja plankerfeldes mõisa ja Leedust on mitmeid, siis Leedus on segamini, on, seal on nii uhkem vaadata seda, et seal niukseid suuri niukseid kindlused, et noh, millal meile paneme vastu ainult koluvere, see tundub ka leedukad oma kõrval väike. Aga, aga on ka väikseid, selliseid arhailisi puitmõisaid, mida vaatama minna, ma arvan, praegusel hetkel kõige parema ülevaate saab meie Facebooki lehelt visiit Baltic määras, see peaks olema suhteliselt kindlasti leitav. Ja meie koduleht peab saama valmis selle nädala lõpuks, et kõik töö käib selle nimel, et siis saab sealt ka tuulata. Aga Facebooki Me oleme praegu hakanud, paneme üles nagu pilte ja siis asukoht, et et inimestel oleks, kus orienteeruda. Ma küsin veel. Kas Eestis mõisate hulka, mida külastada on sattunud ka näiteks Kuressaare piiskopilinnus, mis ei ole mõis, või näiteks Tallinnas Kohtu tänaval aadlipalee, mis ei ole ju ka mõis? Ei ole sellepärast et ma arvan, et seda võtame ette järgmine aasta kuna see on tõesti nagu vabaühenduste aetud teema praegu jõudlus lihtsalt ei käi üle nagunii palju läbi rääkida inimestega, et, et neid mõisaid avada. Pakend, mis vaatame, mis järgmine aasta toob. Ma võiksin kommenteerida veel ka ka seda, et selle mõisamängu tähistamine meie riikide 100 aasta sünnipäeva kontekstis on natukene vastuoluline, aga, aga ma arvan, et ta nagu seda põnevam kontekste kogu asjale. Et eks me ju teame, et mõisate allakäik hakkas ju kahekümnendatel aastatel pärast seda, kui mõisad riigistati. Samas me ei tea, mis oleks juhtunud siis, kui neid mõised ei oleks riigistatud, sest et selline mõisate allakäik hakkas mujal Euroopas kas ka peale esimest maailmasõda. Aga tagajärg, mis oli, oli see, et mõisetel võeti ära maad ja nüüd näiteks, kui, kui võrrelda nende maitsetega, mis on säilinud Taanis või, või kuskil mujal, siis näevad toitvat peamiselt põllumajandusest. Et meil on neid põllumajanduslikke mõisaid alles väga vähe. Et võib-olla võiks nimetada Olustveret, mis toimub kooli ja mõisana, eks ju, neil on see niisugune suur maavaldus seal veel alles ja kasutusel. Aga tasapisi on juurde tulemas siis näiteks Arkna ja, ja Alliku kivi, kus, kus tegeletakse uuesti nagu põllumajandusega küll marjakasvatuse ja Muuga, Arkna põllumajanduskool on ju tuntud ja jah, et nüüd meil on nüüd nad arendavad seal ka siis karjapidamiste juustude meestel. Aga sellest vastuolulisest ma tahaks rääkida just ka selles kontekstis, et see, mida Eesti vabariigi tegi maade riigistamise järel, oli see, et saadeti omavalitsustele nagu peaagu niuksed sunnilise kirja, teda andke teada, mida te kavatsete peale hakata tühjaks jäävate hoonetega ja sellest käivitus mehe suurse niukene nagu mõisakoolide ajalugu, ehk siis meil on läbi aja olnud 300. mõisas sees kool. Ja kui nüüd me teame, et meil on alles nendest omaaegsetest peahoonetest pilt alla 500 eks koos ümber ehitatud hoonetega, siis tegelikult see hoonele on sees, funktsioon on, on ennekõike garantii, sellest hoone püsib ja selle mõttega mas jooksta, nagu kindlasti siis siis ka meie vabariikide 100. aastapäevaga, et noh, et siin on nagu niukseid. Riigi roll tegelikult selle pärandi suunamisel on, on määrava tähtsusega. Ants Hein kui nüüd Riin Ala. Talu rääkis sellest, et see külastusmäng on suures osas suunatud ka mõisate omanikele nendele tähelepanu pööramisele, nende toetamisele ja avalikkusele tutvustamisega kõige sellega siis kas ma tohin teie käest paluda üldist hinnangut Eesti mõisatele, mis praegu on veel säilinud. Kui paljud on heas korras, kui paljud on protsessis nagu Riin Alatalu ütles ja kui paljud on ikka tõeliselt? Pöördumatult, et ei suudeta enam päästa. Siin oli korduvalt juttu sellest, et 100 saasta 100 aastat oled mõisad olnud meil omamoodi õnnetuseks kaelas sest nad olid ju, nad on ju pärit tegelikult kuskilt keskajast nende mõte, et ühiskond jaguneb seisvuseks ja seiklusteks ja osadel seisustel on, on rohkem õigusi, on rohkem maad. Äkitselt äkitselt olid viimased esimesed, esimesed olid viimased ja siis vist täpselt 1000. Maareform 19 20 21. Enne enne oli tuhatkond mõisat peale häid oli 50000 asundustalu. Maa pilt muutus, muutus viie 10 aastaga. Tänu taevale muutus, oli ka juttu sellest, et riik küsi seal suunas, et mis seda mõistetega teha. Riik ei suutnud sulatsi mitte midagi, need olid ainult kirjad, mida saatsid ministeeriumit. See oli puhtalt sellest, kas kohapeal leidus seda võimalust, võimalused, lihtsalt mitte tahtmist, vaid võimalust. Meil on hiiglaslikud lossid, mis juba siis kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel näiteks nagu ma usun, et vist kõigi aegade kõige uhkem loss üldse Eestis Elistvere selliselt müüdi ehitusmaterjaliks või siis kas või või kasvõi siis kas või saare mõistsid, oli küll ja küll mitte ükski ükski ministeeriumi kiri, noh me ju kõik teame, ministeeriumi kiri. See ei aidanud, siis ei aidanud ka praegu paratamatult see, et aastaks ütleb aastaks 60 või 65 või siis oli juba tunda, et ka need, mis olid püsinud remontimata 150 aastat, see 50 aastat, see viimane piir peale seda enam ükski ükski vaja ilma remontimata ei, ei püsi ja kui siin rääkida, et noh kasvõi vaatab ajas tagasi, et need esimesed mõisad, mis tihelda mõisatele, hakati korda tegema. Hele taga ei olnud isegi mitte nende meeste mingisugune, nagu praegu öeldakse, et tahab mõistlikuks saada, see on ju peakott. Noh, see kõlab ju. Muidugi kõlab naeruväärselt, aga need olid teistmoodi mehed, need olid need mehed, kes, kes olid päris päris mures, sellepärast et mis saab nende kodupaigaga. Kas koolimaja, kus ta käis, käis lapsena koolisamis panterites 64 kinnilitest nagu Rägavere Patti 64 kinni või, või maardumis matmiskuuskad, kuusk kinni, nii et esimesed mõisad, mis hakati korda tegema, olidki just need endised sõna otseses mõttes seintele kooli õpilane eri häirilt, kellest oli tulnud vahepeal pilte kolhoosi direktor, see mõis ei asunud mitte isegi tema kolhoosist asus seal vinni näidissovhoosis ja oma oma tahtmisega oma seal olnud isegi mingit põhjendust, miks te teete ta, aga eri heriltaly ju inimestetundjad oli tark inimene. Tema teadis seda, et tuleb leida põhjus, ta hakkas seda mõisat korda tegema tsiviilkaitsekeskuseks sest seal oli, õnneks olid keldrid all. Neid keldreid oli võimalik nagu ütelda, et me teeme seda. Neid on võimalik võtta kasutused teatud tingimustel, mis sest, et ennem vitraažaknad võib-olla ees või kes teab mis et neid on võimalik kasutada ka kasutada ka varientina. Ja täpselt samuti, et näiteks mingisuguste Vilde kolhoosil lasteaia tee neid vaipasid põrandavaipasid ma ei tea, ühele lastel viis, kuus ja seitse tükkidega naljaks aktikat mõisale tähendab niisugused niisugused mehed või siis ütleme ütleme kostivere kolhoosi, see oli enne linnu linnuvabrik, selle vist oli saare Perada nimi, debad, kes tegi Maardu ja seal oli juba tollal see kõik oli kuskil aastal 73 74 75, need esimesed pääsukesed, 73 15. juudi oli ka see, noh, see on võib-olla see, too hetk, et mida võib lugeda nagu noh, see on muidugi tinglikult, mida võib lugeda Eestis mõisate restaureerimise algusest 15-st suundataks 73, kui Lahemaa rahvuspark oli siis juba kaks aastat töötanud, teil olid väiksed rahad ja esimene üliõpilasmaleva rühm tuli Palmse park korrastama kattusid põrandad enne küll ja küll kõik korralikud koolidirektorid parandasid oma katuseid, aga seda, et hakata ehitama kuskile Palmse pargi lõppu, taastab mingisugust Bristi paviljoni täiesti ilmaasjata asju nii-öelda, või siis mingisuguseid sildu, vaat seda me nägime esimest korda 73. aasta suvel. Need, või siis ütleme, Viljandi lähedal on üks Peetri mõisamistele saega ja muide, ja seal läks asi ka kaheks selles mõttes. Et Rägavere Tarkerilt või siis vana rebane, Lahemaa rahvuspargi direktor Ilmar Epner. Nemad teadsid, et kui sa võtad seda puistad taastuva, vali niukene, nutikas arhitekt, inimestetundjad, inimestetundja erilt võttis selleks Leila Pärtelpoeg ja seda tegi ka tema järele ka siis Ilmar Epner ja siis seda tegi ka tema järele ka siis Simone, seal Sagadis aga kerkis kohega Teide suund, need olid need, kes arvasid, et saab niisama ka näiteks Maardu, Maardu või siis kas või seesama Peetrimõisa. Harald Männik oli seal taga, kes seda legi juhuslik arhitekt heade ja tähendab midagi head või haritud silmaringiga arhitektide. Ja siis kuidas ütelda nii-öelda remonti arhitektide restaureerimisremondiarhitekt, mõni ei kõlbagi arhitektist, ta peatab restaureerima, sest ta ei saa korraliku hoonega valmis. Vot need on need remonti arhitektid. Ja vot see ongi semist sisu. Meil seda mõisate restaureerimise taset alla. Võib-olla litsentside, lõputu rägastik, kui te tahate mingit asja, kutsuge ratta, moodustage, komisjon ja telg jääks asi vedelema. Varakus hange tähendab, et jah, et see, kuna pääseb ainult läbi läbi tohutute litsentside, praegu restaureeritakse, siis on meil restor, tab restoranis arhitektiks, on jah niisuguseid keskpärased lahendused nagu küll ja küll, nii et kui te küsite, et mida praegu nagu kiita kiidaksin ikka teid, kus ei ole seda muinsuskaitsekomisjon nii palju kohal käinud, kiidaks täiteks vilu Roelat, mille tegid kord hoopiski rangelt ise mõistlikud see ole kaitsealaga, mitte midagi, samuti kiidaks, täitakse näiteks Õisus, Õisu sepikoda, seal ei teinud ka mitte mingisuguse, mitte mingisuguse hõiendita, jah, jah, ja, ja tohutute paberitega vaid tegi üks kohalik peeseks Urmas Tuuleveski teda abiks näiteks kiita. Samuti mulle meeldib see, et kui näiteks Goed riigita hakati sisustama, siis sealt ka nii-öelda need restauraatorid läksid ukse taha ja mõisaproua ise vaata, jo-põhised tegid, kes kuivatas ikka mõisaprouad, ise oli ka seal ja see oli kohe tunda, seal selle tunneb ära kas seda pipart ja soola. Meil on nii palju nii palju, põhiliselt kustuse pipar, soolpungad. Ants Hein, mul on see küsimus vahele, mis puudutab omandisuhteid. Lugesin 11. mai Harju elust kahte artiklit, kõigepealt pealkirja Kiiu mõisa remont venib, seitsmendad Kuud, Kiiu mõis kuulub siis Kuusalu vallavalitsusele ja samas lehes oli teine artikkel, mis rääkis siis oru mõisast, mis on jagatud kahe omaniku vahel, nimelt Kose vald on oma osa sellest Aru mõisast jätnud üsna kasutamata. Ta, see on niisugune nagu pere mehetu, osa sellest mõisast. Värv koorub surnud rotid vaatavad vastu, kui ukse lahti teed. Ja teine osa sellest oru mõisast kuulub Tuhala kogudusele, kes on sinna pannud soojuspumba ja teinud hädavajaliku remondi. Ja siis loen veel lehest, et Kose vald ei ole nõus kogudusele seda kogu oru mõisa üle andma. Mis on teie hinnang, Ants Hein, kas paremini on korras ja hooldatud need mõisad, kus on omavalitsus sees või neid, kus on eraomand? Kuulge, seda, seda mingit reeglit ei ole, siis on see täiesti jah, see sõltub tuulest ja, ja luulest. Kas on osa inimestel, kellel on nagu Silva ja andekust ja ja sabas on see ju ka tohutu niisugune. Seda raha võib ju panna igale poole mujale, tähendab, et noh, alati võib tekkida küsimus, kas üldse paneb siia mõisat seda doktor karu saada, kui palju raha on ja? Ma küsin Liina Jänes teie käest, et kas riigil on võimalik korrale kutsuda omavalitsusi, kelle valduses on kultuuripärandit, on vanad mõisad aga kes neid põhjusel või teisel ei kasuta ja lasevad laguneda. Teatud seadusandlikud võimalused on, aga, aga kui kui ei ole vahendeid ja mõisad on tõesti väga suured esinduslikud hooned, mida suurem mõis, seda suuremat ja uhkemat ka abihooned, väga keeruline on neile leida funktsioonidest. Mõisate võrgustik on ikkagi endiselt tihe, üle Eesti ja ehitised säilivad, nagu Rein juba enne ütles kõige paremini, kui nad on kasutuses. Ja see kasutuse nutika kasutuse leidmine on tihti võib-olla isegi suurem takistus kui, kui vahendit et mõisaid on ju praegu väga erinevates funktsioonides ja, ja me oleme küll igal võimalusel üritanud innustada omanik leidma neid uusi ja taaskasutusi. Üks väga hea näide on ju needsamad koolid mõisahoonetes, mis on küll nüüd juba suhteliselt vana, 100 aastat vana traditsioon aga, aga olnud mõisate säilimisel tugevalt abiks ja neid funktsioone on muid, aga noh, iga viie või 10 kilomeetri tagant ei ole vaja hotelli või konverentsikeskust. Et selles mõttes, kuidas see väga lihtne ei ole. Muinsuskaitseamet on püüdnud ka oma tunnustustega preemiatega esile tõsta neid omanikke, kes on leidnud uusi kasutusi. Näiteks siis, kui vana võidukarjakastell-i tehti Viljandi kutseõppekeskuse õppehoone, Mooste mõisa meiereis tervisekeskus või Väimela, mõisalaudas ta Võrumaa kutsehariduskeskuse hoone, et et alati ei ole kõige olulisem ka selle või no ütleme, et peahoone detailitäpse ajastutruu restaureerimise kõrval on sama oluline leida ka nendele abihoonetele funktsioone. Kui Mõis müüakse edasi ükskõik kas siis teisele eraomanikule omavalitsusele kas on mingisugune riigipoolne nõue, et Mõis ei läheks avalikkusele suletuks vaid jääks avalikku kasutusse, kas või mõnel nädalapäeval ühel päeval nädalas või paar tundi päevas või kas siin on mingi regulatsioon olemas? Ei sellist reeglit ja nõuet ei ole, et kui inimene soovib ikkagi mälestesse teha oma kodu, siis tal on selleks täielik õigus. Aga huvitav ongi näha seda, et need mõisamängud, mis on kestnud nüüd ju üle 10 aasta omanikud tahavad avada endale kuuluvaid hooneid ja neid avatud mälestiste päevi on korraldatud üle Euroopa, erinevad riigid teevad neid erinevatel aegadel ja inimesed tahavad avada ka oma kodusid. Et see on väga huvitav ja no külastajatel on sama huvitav seal käia, et et ka Eesti unustatud mõisate mäng on endiselt populaarne, inimesed hasartselt sõidavad üle Eesti ringi, koguvad neid templeid, et kui nüüd on võimalus käia ka Lätis ja Leedus selle mängu raames, siis ma usun, et ta saab väga populaarne olema. Ants Hein, palun nimetame mõne mõisa, mis omanikuvahetusega on läinud avalikkusele suletuks. Kas üks on Kalvi mõis? No neid ikka on ja see on oma poodigis viskabratud leitaks Kalvi on üks samuti näit näiteks kase, Rägavere, millest oli siin väga positiivselt jutulised. Talon Ta on inimese kodu, enamasti küll nende müükidega või nende erakätesse andmise, aga noh, just niisugune suurt uhket objektide puhul olnud ka niimoodi, et nad on saavutanud just niisuguse kompromissi, et ta on veel kinni küll aga aga nii-öelda kas päev-paar aastas või, või nad ikka harilikult inimesed tulevad vastu isegi ekskursioonile ka, näiteks saab isegi praegu isegi isegi Rägavere mõisa sisse, näiteks ta ei ole niimoodi, et seal nüüd mingeid hundikoerad ümber maja jookseksid. Ja sageli on ju niimoodi, et Mõis ise pakub oma pinda lausa riiklikult tähtsate kohtumiste jaoks. Me tahame, et Vihula mõisas on kohtunud kolme paiku. Triid, Vihula jah, või leitaks, näitaks kummla, kus ütleme, mis oli alles, ta oli peaagu varemetes noh, kuna kuna mõisahoone ongi niimoodi, et ta tegelikult on ehitatud Mõisa loomulikult ürgvana, aga see hoone, millest juttu saab, seda Maiendarvid ehitasid alles kuskil kahekümnendatel kolmekümnendatel, kolmekümnendatel aastatel. Et siis seejärel mõisa ajal seal on praegu üks väga tore omanik, just nimelt niisugune. Mehel on maitset, mehel on omad huvid, ta kogub vana kunsti seal natuke mis te natuke üsna palju ja Harjumaa omavalitsuste liit on korraldanud seal näiteks üritasin, ma kuulen ja, ja siis isake, mõnikord tuleb mõni näitus sinna ja et see, et eraomandusse läheb terves Eesti vabariik, läksime rabandusse. Raamatustes mitmuses. Kas te võite Ants Hein tuua veel mõne näite, kus peaaegu hävimisele määratud mõis on siiski suudetud üles? Tähendab seda kõige uhkemat ma isegi ei julgeks tuua, sest ma ei tea, mis tast, mis tast tuleb, aga näiteks üks võismile mamma mõttes kantsi paha. Seal Eestis peaks kõige uhkem, mis üldse olla saab, see on Uue-Riisipere. Ta jäi tühjaks aastaabis 84, kui seal lasteaialasteaed välja läks. Need varisevad freesi. Ma mõtlesin, et ei, ei nagu juba sealt autoga mõnikord mööda sõida, siis valati, keeran pea pea kõrval, et üldse ei paistaks, aga näete, tuli mees umbes jah, nagu selles veskimehe laulus ja annaks talle jätku ja jõudu. Üks üks Eesti investor tegeleb sellega ja paistab, et vähemalt sambad on jah, et paistab, et, et sellest saab asja või leitast kõltsioon samuti niisugune. Kui ma siia algul ütlesingi oligi natukene niisuguseid natukene võib-olla negatiivsed tooli peal, siis ta tõesti niisuguseid on olemas, niisugune asi nagu muinsuskaitseline kantseliit. Vot niisugused lihtsalt on tahetud parimat ja tulnud välja nii nagu alati, niisuguseid noh, on tehtud paljusson, taas on kaabitut välja need kõige paremad värvid ja siis, kui ma küsin, et miks te siia ukse Subedasti värvisite siis ütled Sontaas lihtsalt see vaene see välja kaapi ei ole saanud aru, et Tajale kaapinud välja mitte selle esimese ülikonna, vaid Ta kaapis nalja. Aluks pesu tähendab nii valesti, nii mööda. Vaat teadus ilma teadmisteta ei ole ju teadus. Vaat niisuguseid asju on küll, aga, aga näiteks kõrts oli suurepärane näide ka täiesti hävinud mõis oli vahepeal läinud puu vajada, vana ta on kuskil 1896 97 ehitatud suvilaks, nüüd on seal siin oli juttu, et valitsus käib Vihulas minu teada Põldsustasid kõik Baltikumi peaministrid. Ma olen 90.-te aastate alguses ajakirjas kultuur ja elu näinud fotosid lagunevast Norra mõisast, kus katus on sisse langenud ja nii-öelda suudleb põrandat, ja nüüd ma näen, et Wilson poole miljoni euroga müügis. Fat Norra lugu on natukene õnnetu, sellepärast et Norra allakäik algas juba kuskil põhise debatiga kuskil 66 kuus seitse potid koolina kinni ja siis juhtus see õnnetus, et hakati renoveerima, hakati isegi restaureerima renoveerima, tähendab teda tegema nii-öelda uueks, uhkeks, isegi nii uhkeks, kui ta pole kunagi olnudki. Ja kõige hullem on see, et sa alustad, jätad pooleli. See norra lugu ongi see, et on niisugune, keegi ei taha ju teise mehe pooleliolevat tööd, nii nagu ta praegu on, aga samas missugune asukoht, missugune mõisa lugu sellel on Endla looduskaitseala ja Norra allika selleni allikate pärast, sina esitad? Talud olid niimoodi, et kui tahad Patti sinna sooääre peale, see mõistlik kuskil kunagisele paika, sinna ta ka jäi, aga mõis mõistlik, ta oli ju selle map peremees, valis ise, need olid perekond, Norring, kes selle Norra mõisa ehitas, neil oli seal valida ümberringi kõik servid, Tayyab väinjärve ja, ja Koeru, Aruküla nardorfintsele ehitan selle kõik uhke lossi, ükskõik kuhu, aga ta valisti selle vallikat, kuhu tal oli võimalik kaevata, hiiglaslik kana seal on, pole küll midagi, Karel, hiiglaslik kanalite süsteem. Selline mõisahoone tähendab selline mõisaansambel, kus ei ole mitte ühtegi tavalist kõrvalhoonet, mingisugust lauta või talli, seal oli ainult kolm hoonet. Õige noh, neli oli see uhke loss, siis olid talli ja hiiglasliku sõidopsmite TÖÖ hobustavaid sõidopse tallid, siis oli tõllakuur ja siis oli ka sepikoda, sepikoda oli ehitatud ka väljastpoolt tihedata, meenutas seda templit. Sepikoda oli vaja sellepärast, et juhuslikult ta nende külla sõitvatel härrastel tuleb, hobused tuleb raud ära või, või tõlla juures on vaja midagi putitada. Vaata sepikoda pidi olema nii, et oli hai lõbule lustile ehitatud mõisa veel ka kõik ilusa omal ajal kuskil 1000 709002 vaat siis kooli Göte veel noor Cuschiller oli noor. Ei enne ega pärast Pole niisuguseid võitsid enam ehitatud Kiisest puistata lukku oma aeg näitas, kui keegi hakkab praegu ütleb, et teate, ma teen niisugune sammastega maja Liisuguse, nagu mõisa sajab, ajab hiired naerma. Praegu peab ehitama, praegu peab ehitama, ei tea, mida ta ehitab hoopiski mingisuguseid? Jah, neid Colema bitcoini kaevandusi peitu praegu. Riin Alatalu liigume oma saatega, nüüd palun sinnapoole, et kui paljud nüüd uue muinsuskaitseseaduse, mis on praegu eelnõu versioonis, kui palju see peab reguleerima kultuuripärandit, taastamist, renoveerimist, restaureerimist, siin oli juttu litsentsivest. Ants Hein ütles väga ilusti lauseid, et tegevus ilma teadmisteta ja oskusteta ainult omaenesehuvist ei vii alati sihile. Ta rääkis muinsuskaitsekantseliidist. Mida praegu peaks sellest kõigest teadmarin. Osa nendest antseina nihukesest, etteheidetest, muinsuskaitse valdkonna poole tegelikult on üsna pika ajalooga, et need on, pärinevad ennekõike siis üheksakümnendad aastatest, kus tõesti olukord muinsuskaitses oli väga keeruline tänu sellele uuele omandireformile, eks ju, mis mis aset leidis. Ja see niukene võidujooks ajaga ja uute materjalide uute omanike uute ideedega oligi see, mis tekitas sellise niukse kontsaliitliku olukorra. Need, tegevuslubade süsteemi, mina ise, sest pooldan väga sellepärast, et olgugi, et see, see praegult muutub ümber, siis kutsestandardit, eks, aga sisu jääb enam-vähem samaks, et eks ju see niukene nimetus muutub. See on selles suhtes väga, väga asjalik teema, et tegevusluba või kutsestandard, ükskõik mis nimi. See tagab selle, et meil nagu Tööl oskajad kuigi alati ei taga, elu on ju alati selline, nagu ta on. Et kui inimene on korralikult ära õppinud, siis see keskmine kolmene saab ka alati siis diplomi kätte. Vahest kõige andekamad ei jõuagi diplominist, Nad tegelevad kõigi muude asjadega nagu elu näitab, aga põhimõtteliselt on see tegevuslubade kutsestandardite süsteem välja mõeldud selleks just et meil ei oleks neid turusolkijad. Ja et meil oleks ilmselt, kes oskavad teha ja see puudutab nii arhitektide kui ka tegelikult siis eitajaid, restauraatorid, kus see probleem on veelgi suurem, et meil on mõned sellised tipud, kes on tööga üle koormatud, me tahaksime ainult tippusid kasutada objektidel. Ja on siis mõned, kes teevad lohakamalt nii nagu nagu igas eluvaldkonnas. Aga turult tuleb võtta see, kes parajasti võtta on, turult tuleb võtta see, kes parajasti võtta on, selles suhtes ongi nagu tore, et, et me saame rääkida nendest mõisades, kus asi käib aeglaselt, et ühtpidi hirmus tore, kui ma saan mingid Euroopa rahad sisse ja saab kiiresti ja palju tehtud aga nende kiirete suurte töödega, eriti selliste keeruliste muinsuskaitse objektide puhul, see kiirus võib kätte maksta kiirus ja, ja suured rahad kätte maksta, pigem võtta asja rahulikult ja, ja otsida. Ja ma tahaks ka nende muinsuskaitse põhimõtete juures kiita seda, et et üks asi, miks, miks muinsuskaitse nõuab uuringuid ja tegevusi, on see, et mitte sellepärast, et taastada alates ta endist hiilgust, et üldiselt ei ole vaja teha tagasi kõike seda, mis nagu lootusetult kadunud keskenduma sellele, mis meil alles on. Et nendele detailidel, mis selles hoones alles on, et sinna meil on praegu päris ägedaid näiteid mõisatest, kus on, kus on jälle mõisaproua, on oma käega sisekujunduse teinud ja need on, need on väga toredad näiteks näiteks Keila-Joa, mulle meeldib näiteks koluvere, mulle meeldib, mis seal praegu tehtud on, just nagu seda sisekujunduse osa siis mis on siin juba ka mainis ka uued riigi minu arust seal nihukest nihukest perenaise kätt tunda. See on tore ja vahva. Aga, aga jah, et üks asi on see, et et muinsuskaitse tahab neid uuringuid selleks, et me me ei hävitaks kogema Ta ära seda, mida, mida me väärtuslikuks peame. Ja ka seda, mida me veel ei tea. Et käisin eile just tudengitega kostivere mõisas ja seal oli tore näidata neid uhkeid vappe, mis seal Frandoonil on. Et me ikka tulid nagu, nagu pool juhuslikult välja, siis paksu krohvikihi alt, et oleksin aga rabinal peale mindud, siis oleks võinud juhtuda ükskõik mida, aga niimoodi tasa-targu tegutsedes, et see on, see on kõige mõistlikum. Rõngasse soovid kommenteerida veel seda heast tahtest üle värvimist lugu, mis algas võib-olla Vigala kirikualtariga ja siin on saanud tähelepanuga Suur-Karja, tänavamuusikakooli, roosa uksega Jah, see on, see on tegelikult ehe näide sellest, et et meie inimesed ei ole harjunud sellega, et muinsuskaitsest saab head nõu. Et inimesed toimetavad omal käel, et ta ei anna endale aru, et millalgi on, on sügavam väärtus ja seda peaks hoidma ja hakkab tegutsema omal käel, seda Vigala juhtumeid ma kahjuks mäletan, täitsa omal nahal töötasin muinsuskaitseametis siis kui, siis kui see oli. Ja, ja no tõepoolest kirikuõpetaja tegutses heast tahtest, aga, aga kirikuõpetaja noh, selles suhtes peaks aduma seda, seda, mis tal käes on, et sama käib ka tegelikult mõisahoonete või millegi muu kohta. Küsida tuleks ikkagi nagu spetsialisti spetsialisti nõu ja muinsuskaitse on muutunud nagu kordades avatumaks ja, ja sõbralikumaks ja need suhted, mis inimestega on, on läinud palju paremaks, kui see oli aastaid tagasi. Aga siin on alati ruumi minna, et et see pigem pigem küsida, pigem tulla rääkida oma mure ära, ma tahan teha seda ja teist ja siis kokku leppida, mismoodi seda tehakse. Ja saada hea spetsialist veel juurde, siin on, on palju lihtsam kui pärast neid muresid klattida. Ma arvan, et muinsuskaitsest ei tulda nõu küsima sellepärast et muinsuskaitse ei luba mitte midagi. Vot selle vaatenurga küsimus mina, kes ma olen muinsuskaitses töötanud õige pikki aastaid, et hetkel küll koos kõlastajana enam ei tööta, aga ma. Ma küll ei pea neid juhtumeid ausalt öeldes, kus me oleksime nagu mitte midagi lubanud, et alati on see, see, see võib olla protsess, et sa jõuad parema lahenduseni. Et üks Molaneb järgi, teine pool annab järgi, et ja, ja see ongi nagu vanade asjade protsess ongi kõige toredam. Aga, aga ei, ei tohi nagu võtta a priori, et muinsuskaitse ei luba mitte midagi, et see ei ole muinsuskaitse-eeskätt. Liina Jänes, nüüd on siis ettevalmistamisel juba vähemalt neli aastat uus muinsuskaitseseadus. Kas siil lubab rohkem ja keelab vähem? Võib-olla ma kõigepealt tahaks natuke seda müüti ümber lükata, et muinsuskaitse midagi ei luba. Muinsuskaitsjad on tegelikult harjunud mõnes mõttes sellise vastandliku kriitikaga, et kui ühest küljest öeldakse, et midagi ei lubata, siis on terve hulk inimesi, kes küsib, miks te sinna seda ja toda lubasite, lubasite liiga palju, et ühtset lahendust ei ole, et mälestused on kõik erinevad, kõiki juhtumeid vaadataksegi erinevalt ja muinsuskaitseamet annab aastas sadu ja sadu lube kõikvõimalikele tegevustele. Aga nüüd uue seaduse eelnõu juurde tulles, siis seda on täiesti pikalt ette valmistatud ja see on taustaks on ikkagi see, et kultuuripärand oleks paremini kaitstud ja mismoodi seda siis ka õiguslikult saaks paremini tagada. Kuidas saab omanikke rohkem aidata, et omanike hulgas? On tehtud ka uuring, meil enamik mälestusi ja Eestis on erakätes ja ehitiste hulgas on see osakaal umbes selline, et 80 protsenti on eraomandis. Umbes 10 kuulub omavalitsustele ja umbes 10 riigile. Riik muidugi usinasti oma varasid müüb, et ma ei pruugi sellega alati nõustuda. Et müüakse kõike, mis ei ole riigivalitsemiseks otseselt vajalik, aga aga see selleks. Ja omanikud siis tõid ühe peamise probleemina välja seda, et piiranguid on palju. Paindlikkust on vähe, muinsuskaitsespetsiifilisi toetusi on väga vähe, sest kui, kui sinu mälestuses on ettevõte, siis sa saad kasutada ettevõtlustoetusi, aga kui sul seda ei ole, sa oled tõesti lihtsalt elad seal siis neid toetusi on vähe, muinsuskaitseametitoetused mälestistele aastas on 675000 eurot 100000 väärtuslike detailide restaureerimiseks on mõned eraldiseisvad programmid nagu pühakojad ja looduslikud pühapaigad. Aga need summad ei ole muidugi kaugeltki piisavad. Et kui nüüd vaadata näiteks tänavusi toetusi, siis sealhulgas toetuste saajate hulgas on küll ligi pooled on mõistetega seotud hooned selles mõttes toetusi, toetasin, nelja antakse aga eelnõu on natuke võt, Ta omanike kohustusi rohkem riigi kanda. Ja need lisakohustused, mis siis ehitismälestise omanikul võrreldes tavaehitisega on, ongi uuringud, mis tuleb teha enne tööde alustamist midagi väärtuslikku kaotsi ei läheks, et teada, mis seal hoones on ja muinsuskaitseline järelevalve. Ja selleks on siis eelnõu jõustumise järgselt lubatud 1,4 miljonit eurot aastas hüvitiste maksmiseks nende tegevuste eest. Teatavat paindlikkust otsuste tegemisel antakse muinsuskaitseametile juurde. Näiteks ei ole praegu võimalik teha leevendusi ehitismälestistele muinsuskaitse alla võtta, sealt niisugune otsus on kunagi tehtud ja võib-olla 90.-te oli see õigustatud, aga, aga see vaadatakse üle. Ja mis on tulnud välja omanike küsitledes, on see, et lisaks rahalisele toetusele sama palju tegelikult oodatakse ka nõu ja abi, kuidas midagi teha, millises järjekorras töid teha saada ka arhitekti ja insenerinõu. Ja niisugune nõustamis- ja ennetustegevus on see, mida tahaks ka rohkem teha edaspidi ja see on ka eelnõus välja toodud. Missuguseid parandusi täiendusi on eelnõule tulnud praeguses menetlusfaasis? Neid märkusi oli ikka väga palju, me kogusime neid kokku umbes 100 lehekülge. Nonii, nagu suhtumine muinsuskaitsesse on tihti vastandlik, nii olid ka need ettepanekud tihti väga vastandlikud. Et üks tahab niipidi, teine naapidi, et ma saan aru Et eelnõu on praegu, siis justiitsministeeriumi käes, kooskõlastusringil jõudnud sinna, Jah, ja lootus on, et maikuu jooksul jõuab ehk valitsusse. Siis juba lähematel nädalatel loodetavasti Ants Hein, missuguseid ehitisi praegu peaks muinsuskaitsealadel? Võtma vaadake, see muinsuskaitsenimekirjad, et ongi ju nad ju kogu aeg laienevad kui esimesed diivalda muinsuskaitsenimekirjad puidu mitteametlikult vaid mitteametlikud, 1820 tehti 1820, see oli mitteametlik, mingi muinsuskaitse, aga tähendab üle kolme selle kubermangu mõeldi välja, et millised objektid võiksid üldse olla need niisugused, mida kõige rohkem hoida siis seal olidki, seal oligi ainult linnused, mitte ühtegi kirikut ei olnud ja niisugustest mõisaobjektidest oli ainult Kärde rahumajakene, sest seda teadma. Ja loomulikult oli siis ütleme Peetri vajaka Kadriorus, nii et sa kogu aeg laieneb ja isegi on raske isegi ennustada, mis võib muutuda väärtuslikuks, sest see oli ju nagu aktset ostmisega, mida ei tea, missuguseid hooneid viie 10 aasta pärast praegusest kõige rohkem hinnatakse? Seda ei tea keegi. Me ainult arvame lohet, võtame mõisaid rohkem, rohkem kaitse alla. Neid on juba naguniivõrd palju kaitse all, ma ei tea, kas võib olla midagi muud tuleb võtta praegusel ajal üleüldse see kaitse alla võtmine ilmast, tsiviliseeritud riik pida väheda kaitse all on seda parem riigile ja vaid lihtsalt niisama, et inimesed jagavad peast ära juba oma kultuursusest, et kuule, et see on, see on niisugune hoone, mida, mida ei maksa ära ära solkida. Siin on katus peal või seda kolmandat korrust peale ehitada või midagi niisugust või, või see on ilus, vitad hoones on ilus vaade seal, ilus tühi koht. Vaata sinna mehita, mitte midagi, see, see sammase lahel avanev vaade ka, see on omamoodi maastikukaitse saavad seal muinsuskaitse, vot see on muinsuskaitse, kui midagi ehitavad. Priin, mida praegu peaks võtma kaitse alla? Ja me praegu võtme päris palju kaitse alla 20. sajandi arhitektuuri, eks ju, seda nõukogude aegne kihistus on juba on juba suuresti tegelikult läbi vaadatud ja ettevalmistamisel siis kaitse alla võtmiseks või juba kaitse alla võetud, aga tasapisi peaks tegelema ka kui 90.-te aastate arhitektuuriga juba. Ja, ja siin on ka sellised argumendid, et näiteks kui me mõtleme selle peale, et mingi hoone on saanud näiteks aasta arhitektuuripreemia pärand, on see, mida me tahame, et säiliks järeltulevate põlvede, et kas need asjad, mida me tänasel hetkel väärtustena nii väga, et me anname neile aasta arhitektuuripreemia, kas me võime neid käsitleda juba kui niukseid tulevikumälestisi, et et hoida sellistena näiteks kumu kunstimuuseum, et võiks ju olla niuke lihtne, arusaadav näide, ta võiks seal nimekirjas olla. Aga ma tahtsin selle Antsu jutu kommenteerimiseks veel öelda seda, et meil aeg-ajalt ikkagi ilmub selliseid eksel inimesi, kes ütlevad, teeme nüüd nagu inventuur ja umbes, et otsustame ära, mis seal perspektiivsed, mälestus, mis mitte, kanname maha ja lepime kokku, et noh, et me keskendume ainult ühtedele ja anname teistel minna. Ja, ja see on täpselt just see ennustamatust mitte. Ants ütles, et me, me Me tegelikult ei tea, kas võtta sedasama mõisate näide, millise mõisa juurde. Ühel päeval tuleb see prints valgel hobusel. Kellelegi on seal kodukant või ta millegipärast armunud sinna kohta ja täiesti lootusetu koht tehakse korda. Ja kui me oleme tänu praegult ennatlikult maha kandnud, siis, siis me võime teha karuteene ja teine koht, mis on võib-olla paremate perspektiividele tänases seisus, jääb ju maha. Me teame väga hästi, kuidas ajaloos asustusstruktuur muutub ja inimesed liiguvad ühest kohast teise. Isegi nende mõisate pool seda, et praegu basin, arutleme nende ümber ja vaagime nende ajaloolist esteetilist väärtust, kuid niisugust juttu oleks räägitud, ütleb, et 1927 son, viimane asi, isegi Tammsaarel ühes oma varases jutus on ta niisugune, poetab seal keegi niisugused, et oli ilus õhtu, aga see arme pöörama oma pilku mõisapargi poole, et sealt õhkub ainult ainult seda ebaõiglust. Ärme rikume seda ilusat õhtut selle vaatega mõisapargile. Tollal ei osanud keegi arvata, et võisaid hakatakse kaitse alla võtma. Mida 50 aasta pärast kõige rohkem kaitse alla võetakse, ei oska seda arvata. Liina Jänes, mida peaks praegu kaitse alla võtma, milliseid ehitisi? Suhtumine kultuuripärandisse muutub kogu aeg ja, ja praegu meil on täiesti käimas 20. sajandi arhitektuuri kaitse alla võtmine meile valmis saanud militaarpärandi uuring, kus tehti ka väga mitmeid kaitse alla võtmise ettepanekuid, selle koostasid muidugi oma valdkonna tõelised entusiastid ja sealhulgas on näitena toon lihtsalt on ka nõukogude aegseid raketibaas ja niisuguseid ehitisi rajatisi, millel noh, võib-olla peale vaadates ei kuidagi ei oskaks kahtlustada, et tegemist võib olla kultuuripärandiga ja see on asi, mida võiks säilitada ka tulevastele põlvedele. Aga ometi on populaarne militaarturism ja see kihistus on, on omamoodi omamoodi väärtuslikku osa meie ajaloost. Et ma sellega nõus ei ole, et meil on ehitismälestisi liig palju. Numbrina võib tunduda suur 5200 ehitist rajatist kuid kui me võrdleme seda kõigi Eesti olevate ehitistega, siis seal 0,7 protsenti. Ja öelda, et, et ütleme, kuni üks protsent riigis olevatest hoonetest on see, mida me peame väärtuslikuks säilitada, mis on meie jaoks tähenduslikud. Ma arvan, et see ei tohiks meile olla üle jõu käiv. Ja pärand käib seal tõlgendamine ajaga kaasas, et lätlased näiteks plaanivad sel aastal kaitse alla võtta oma rahvusraamatukogu, mis sai valmis vist kas aasta või kaks tagasi. Et noh, niisuguseid väga uue värske pärandi riikliku kaitse näiteid on mujal ka teistes riikides, et võime ka mõelda siin rahvamuuseumi peale. Riin Alatalu, sina sõidad siis homme Läti ja just see olle Baltimaade mõisate külastusmängu asjus. Ja sõidan küll, et meil on homme ühine siis pressikonverents, kuhu tulevad kohale nii lätlased kui leedukad. Ootame ka ajakirjanduse huvi ja, ja põhimõtteliselt kuulutame selle mängu nii-öelda avatuks, et külastuspäevad hakkavad küll küll nädala pärast aga homme antakse siis igale riigile kätega selline võti ja meil saab olema selline rändav trofeed, mis me loodame, liigub reisijalt kui reisijale, siis ühest mõisast teise, et seda saab sealt edasi saata. Ja, ja vaatame, kuhu ta siis lõpuks jõuab. Kuna uuesti mängustan jutt, et ma tahaksin inimestele südamele panna, et me oleme väga teadlikult siis välte on seda, et meil oleks erilisi trükimaterjale, et me elame elektrone kodulehekülg, mis kohe-kohe avaneb ja sealt tuleb kontrollida siis neid päevi, millal mõisad on avatud, et kuna noh, ma mainisin juba, et osad osad on ekskodud inimestel ja, ja mõisates toimub ka muid tegevusi, et nad ei ole iga päev lahti, et seda tuleb vaadata, siis sellest veebikalendrist, millal mõisan lahti, millal toimuvad mingid sündmused, millal saab sinna külla minna ja me ei ole pannud ka eesmärgiks seda. Mõisate külastus oleks tasuta, et mõned kohad on tasuta, mõned kohad on siis mõistliku piletihinnaga sellepärast et see on üks töö ja vaev, mida mõisa omanikud näevad ja ma arvan, et nende töö väärib ka ka seeläbi tunnustamist. See oli tänane Reporteritund, kus. Käisime mõisatest nendest, millel on hästi läinud mõnevõrra ka nendest, mille käekäik on olnud küsitav. Aga ma loodan, et inimesed kasutavad seda võimalust, mida käesolev suvi pakub ja Eestis viitkümmet kuut mõisa külastavad. Ja kui tee viib Lätti ja Leetu, siis ka sealseid mõisumisson külastusmänguga seoses avalikkusele lahti. Ma tänan tänaseid saatekülalisi Riin Alatalu, Ants Hein, Liina Jänes ja loodan. Kultuuripärand jääb meie kõikide südamesse. Kuulmiseni. Reporteritund reporteritundi saate järelkuulata meie koduleheküljelt vikerraadio poee.