Ükskõik, kuidas keegi lihtsamast maailmapilt aru saab, on selge, et selle sõna alla mahub nii mõndagi. Ja seepärast ei maksa imestada, kui seekordne saade on pühendatud eesti vanema põlve muusikutele kuna nendel kõigil kolmel on ümmargune sünnipäev. Maikuus algava saate on kokku pannud elupõline raadiomees Vello Mikk. Tere õhtust, ütleb teile täna, Vello Mikk. Kõlab tuntud teema, aeg möödub filmist, Casablanca. Aeg tiksub meile kõigile ühtlaselt samas tempos. Ainult see, kuidas me kasutame seda väärtustame. See on igal ühel meist erinev. Järgnevas saates avavad oma muusikamaailma kolm teenekad tegijad. Heliloojad Hans Hindpere ja Feliks Mandre ning saksofonist. Märtsis sai kaheksakümneseks Hans Hindpere helilooja ansambli juht. Aastaid tagasi sai tema iseloomustamiseks kirjutatud. Kui tal on väga hea olla, siis räägib saksa keeles. Kui on väga-väga hea olla, siis mängib klaverit ala Error Kaarner. Järgmisel hommikul loeb aga relatiivsusteooriat. Saksa keele kohta võin öelda seda, et aastal 1988 seega siis nõukogude korra viljastavates tingimustes ja alkoholivastase võitluse kõrgetapil päästis keele oskus maestro soolaputkast. Lugu ise lihtne. Salvestasime toona veebruarikuu ühel pühapäeval ette suvesaateid. Töö lõppedes läksime Olümpia grillbaari veidi keha kinnitada ja vaimu turgutada et mugavamalt koju jõuda. Tellisime takso. Taksojuht seltsimees triaaniga läks autos peagi teravaks mõttevahetuseks. Mees polnud kade ja viis meid Pärnu maanteel Jaani kiriku vastas asuvasse kainerisse. Kuna Ants esines kuraasikalt saksa keeles, siis vaatasid võõrkeeli mittevaldavad miilitsat, et selle mehega Pole mõtet jännata. Äkki Innostraanets ning lubati tal nelja tuule poole kõndida. Klaveriga sai Hans Hindpere sinasõbraks juba Al. Koolis õpetaja oli Lembit Veevo, ema, kelle isa Jõhvi algkoolidele tor ja mina käisin eratunnis kaks kord nädalas seal. Ja ta oli väga range ja kummalaks, emmata kõik ära. Aga kui sa juba õppisid kõrgkoolis, siis sa saidki oreli taha istuda. Aga siis olid akordionimängud, siis ma püüdsin maal puhkuda pasunat igasugused lollused, aga midagi välja ei tulnud, ainult klahvpillid. Aga orel tuli, mul küll võib alata polekski Krulku kollakas Hugo Lepnurm, kellega ma elasin pärast ühes mäe, selle korteri. Pani mind nii mängima, õppisin kuma, mängisin Bachi Famas fuuga kontsertsaalis eksamikomisjon jälle õppisin käed, näe, aga vaatasin jalgusest need jalgade mängule nii keeruline, et ma vahest imestan, et kuidas nad oma jalgadega mängivad. No et sul see improviseerimisoskus oli käpas, seda tõendab ka sinu eksam. Kui sa läksid, oli see Schuberti Suhatuse läks natuke sassi ja siis on üksonaatia, sellega läksin, võtsin pale, sellistikkuse, tähendab laami. No ja mina hakkasin Remy noorist, no vot nyyd mängisin ära ja nüüd tuleb kadents ja meie vahele ja siis tegin modulatsiooni, ütlesin, et näete, Ma modelleerin ja nüüd tuleb välja Bruno lukk, Anna Klas, istuvad seal kõik ja kõik kolm. Siis tõuseb üles Villem Kapp kateedri juhataja. Ja siis see järgmine päev see relatiivsusteooria, kas sa oled ikka saanud selgeks ka midagi sellist, tähendab ma uurisin, kaua mina hakkasin, arusaamad, mida kaugemale lähevad, seda mustemaks läheb maailm, mustad augud tulevad sulle ette miljardid aastad ja me jõuagi lõpus. Maailm on lõputu, ühed ütlevad, et ei ole, noh Harry Õiglane minu naise klassivend, Rakvere koolis istunud banketilaua ütleb, et Ants, mis asja sa uurid seda rellatiivselt? Niikuinii sa sitast aru ei saa, ma ütlesin, kas sina ranges stiili polüfoonia, saad aru, see on veel vaos skem, ta ütles. Ei saa, ma ütlesin, siis lööme kätte üks, üks. Praegu räägime palju teispoolsusest ja sinule ka üks tore sõber ruudi sõmer, kes tõesti raviskasin telefoni teel, kui see käsi oli haige. Mul on hommikul vasaku käe ranne nii valus, ma ei saa mängida ja mul on päeval kontsert, kus ma pidin neli lääts aia kalmerit saatma. Ja ta ütles nii. Saadan sulle kohe, ole pikale, aga ole rahulik ja pane käed rinna peale ja hinga rahulikult ja saatis viis minutit mulle kõik. Hans Hindpere loominguline maailm on väga kirev ja mitmekesine. Koorilaulust, puhkpillimuusikani, estraadiviisist, laste lauludeni. Milline oli aga esimene tuntust saanud laul, mille sa kirjutasid? Mis tähelepanu äratas, oli üks külm, mida kõige rohkem lauldoli sümpaatia, silm täis mulgul pisaraid. See oli minu tekst ja see oli nii tore laul, mis ma Rakveres kirjutasin oma armastusele ja Vaike klassiõde minu naiseks mässida. Ja kui ma kursa Launis mulgu ma sain 75 laulu, sellest, mul oli operett laanerebased ja hakkasime vaatama, et Kuslap ütleb, issand, küllus viis nukule läänes Lähme uued läksid ja läks Heldur Karmo tema juurde. No kuule sa, ega ma ei ole tekstimeister. Omaette peatükk Hans Hindpere muusikamaailmas on töölaulu ansamblitega pisiku. Selleks sai ta Rakverest. Ja siis oli seal üks kuulus poolakas Kazimierz üpris ja tema tuli, see oli siis hellinneli Rakveres kontserti andma. Seal laulsid kõik seal niiskus, kuulsad mehed, Abervede kõike ja mina läksin tema juurde ja ma Rakvereteatrites hakkasin juhatama meeskvartetti ja küsisin temaga. Sina, poiss tuli minu juurde, tule, ma näitan sulle. Ja tema mulle õpetas seda. Ära pane aedeeessimine, teenorn, ülemine hääl panna, nii et tol bariton ja teised laulad peale. Oi kuidas kõlab. Ja kui lühidalt muld, ta tegi selle selgeks. Hulk aastaid kestis Hans Hindperele koostööansamblitega meloodia ja vanad sõbrad. Mõlemas oli ta nagu töö jätkaja, kuid vanad sõbrad, kes on üle 50 juba saavad ikka veel vahetevahel. Kontserte me enam niisuguses mastaabis ei tee, ainult nad tulevad siia. Minu abikaasa ütleb, kui tuled ilmal laulutavate üldse uksest sisse saada. On ütlemata kena, et Andrus on säilinud see lapsemeelsus. Selle tõestuseks on paljud mõnusad lastelaulud ja üks tore õpik lauluridel, kus antakse siis algteadmisi tulevastele muusikutele. Alguse sai kõik Seaga televisioonis. Päevil televisioonis oli Lilian Põldre kes kutsus mind ja hakkasid tegema Lannu redelit. Minul on ilmunud kaheksa lauluredelid, aga saade oli siis laulu jõudsid, kus me tegime iga aasta andsin ühe kogumiku laule välja, kas oli viis, sest laulu või 20 laste laulu, aga veel on välja anda terve hunnik. Eestlane on ikka ühistegemisest talgutööst läbi aegade lugu pidanud. Et see tunne pole kuhugi kadunud, näitas ka üle-eestiline koristuspäev ja eks ole laulukoorid, tantsurühmad, orkestrit ka ju omamoodi. Ühistegevus kambavaimunäitaja. Aastaid tagasi oli meil bigbände lausa igas maakohas. Tänaseks on rahamaailma omad korrektiivid teinud. Samas on aga hea meel tõdeda, et väärikamad pole mängulusti minetanud. Need on Horetseegeli bigbänd ja bigbänd Mikis. Neist viimasel vanust mõned aastad pealt 61. koosseisu meestest on meie seas veel Uudo Treufeldt, Harry Kõlar ja Feliks Mandre. Seitsmendal mail jõudis staažikas pillimees helilooja Felix Mandre ise 80. verstapostini. Kuidas aastaid tagasi siis bigbändile alus pandi? See oli 45. aastal kõik olime siis nii-öelda rahvasuus Kusti poisid, praegune Gustav Adolfi gümnaasium Kuulge, see kulg ja jõudsime siis sellisele tasemele, et hakkasime koolipidudel käima mängimas ja noh, siis tuli populaarsust juurde ja see andis nagu hindu Ausalt vastu pidanud, oli aeg, kus on ka mina natukene püüdsin neid juhendada, kuid seal olid enne mind olid muidugi sellised suurkujud nagu Ülo Raudmäe ja tema aitas mind kõige rohkem. Kus sul see muusikaline pagas algepe tuli, isa oli nii-öelda isetegevuse mõttes hea pianist. Ja ema oli vokaali alal ka päris meeldejääv inimene ja noh, sealt siis need pisikud movie või nagu geenid või tulid ja, ja siis, kui me elasime juba Kadriorus, siis ema saatsid mind nagu Ja nii ta siis nagu jäigi. Natuke loomulikku annet ka pidi olema. No ei tea, võibolla võibolla saab, ta andis mulle väikse väikse sellise eelise teistega võrreldes, nii et see aitas oma poolt juurde. Ütle kuste toonane repertuaari saite, et praegu on lihtne internet on täis, kui on vaja, saab tellida nooti, akuste omal ajal oma ansambli miki teoks, lugusid said repertuaariga, muidu oli vägagi. Meile muidugi meeldis nii-öelda lääne muusika, seda ka liiklus suhteliselt vähe ja oli keelu all sõpru, samuti kasutasime nagu neid tolleaegseid laulukesi ja neid orkestreeri ümber vastavalt enda kollektiivi spetsiifika üle ja nii me siis täiendasime enda tagasi. Tigmen Mikis võib rinna ette ajada sellega, et teie olite ühed, kes omal ajal tänu ansamblile Swing klapp, kuda, mille eestvedajaks oli Uno Naissoo, panite käima Tallinna jätsifestivali. Naissoo, aga me haarasime sellest muidugi ka väga kinni ja need olid väga sisukad, väga sisukad, kohtumised, kus mõlemad kollektiivid, swing, klapp ja meie püüdsime end näidata parimast küljest. Ja sealt algas ja sealt muidu valges, sealt tuli siis nii-öelda Jatsu pisik, mis on siiamaani nagu säilinud. Sa olid kaua aega traadio rahvaloomingu kesknaisel seal täitsa isetegevust arendada. No see on muidugi väga pikk pikk aeg 17 naaseb, no olin siin selles majas ja sellega muidugi minu koormus oli põhiliselt aidata isetegevuskollektiive repertuaariga. Nii vokaali alal kui instrumentaaljalal. Kõik said nagu läbi tehtud ja tuletan väga hea meelega seda aega meelde, vähemalt mina sain palju, palju kogetud ja püüdsin seda edasi anda ka teistele. Öeldakse, et kui inimene on elus istutanud ühe puu, siis ta on väga tänuväärse teoga hakkama saanud. Aga kui nüüd siin natuke mängida, seda edasi, siis võib öelda, et kui helilooja ühe laulu kirjutanud, mis on populaarseks saanud, siis ta on ka oma töö teinud ja ilma naljata on ikka siiani populaarne. No raske öelda, kas ta on populaarne, ei ole, aga nii võib olla küll. Populaarne alustasime selle laulu propageerimist enda Mikide kvartetiga tantsupidudel ma seas on natukene seda paremaks siis sai sellest tolleaegsele raadiokvartetile ühiskvartetile Doug loob Terasmaa klass Nemad lauset ta ikka päris ilusti nii-öelda eetris populaarseks. No ega see laul ilma naljata ei ole seal ainuke kas sa kirjutasid rohkem instrumentaalne või laudu. Ma armastasin instrumentaarses, seal on võimalusi rohkem, aga muidugi kui kaalusele natukene intiimsem ja selle tõttu nagu ei saa öelda, et ma alles ühte söandus, millel on teist vähem mõlemaid olen kasutanud oma loomingus. Noh, enam-vähem võrdselt. No nüüd oled sa jõudnud auväärsesse ikka, millega sama päevi täidab, palju seal nüüd muusikat kuulad, paljusse, loed kui ta ei ole nagu unustanud oma selliseid tegemisi-toimetamisi loomingu alal. Ja tasapisi nagu ikkagi olgugi, et ma neid eriti kellelegi ei paku. Vahe võib-olla jäävadki sahtlisse seisma. Aga mingil määral ma siiski tegutsen jäetel, noodipaber ja pliiats käepärast kogu aeg. No ikka enam-vähem jah, sahtel saastatuse viriline kookiale jaoks. Helilooja Johan Aavik oli tegus mees nii loomingus kui ka ühiskondlikus elus. Varjundirikkad, helitööd, mitmete laulupidude üldjuht, seisnud nii Vanemuise kui ka Estonia teatri orkestri ees olnud nii konservatooriumi õppejõud kui ka direktor. Sõjakeerises Joan Aaviku Rootsi Stockholmist, aga 1982. aastal suri. Tema eestimeelsust peegeldab hästi koorilaul. Hoia jumal Eestit. Jumala on hoidnud ka Johan Aaviku poega Carlavikud. 25. mail saab ta 95 aastaseks. Miks sa isaga toona ka sai läinud? No ei huvitunudki kuskile pihla, sellepärast et ma ei tea, ma tundsin, et ma selle oma muusikavärgiga osa veel siin tegeleda seda ja see hoidis aur usul, kui seda ei oleks olnud võib-olla pooles ka kadunud ja. Valter Ojakääru poolt kirja pandud Eesti levimuusikaraamatutes kohtab Karl Aaviku nime sageli. On ju klarnet ja saksofon olnud Karl Aaviku lahutamatuteks kaaslasteks üle 70 aasta. Klarnetit sai omal ajal õpitud, saksofonimäng tuli iseenesest. Ja alles viimased aastad on ta mängimisest loobunud. Omaaegsed ansamblid nagu piimavoo, Merrippers, Dancing Traveli orkestrit, kuldne seitse Mikis viimastel aastatel Kalevi bigbänd ja igale poole Karl avikut ja tema altsaksofoni jagunud. Nooruses sai Eestimaa linnad kõik nõnda öelda, siis läbi mängitud. Jah, suuremates linnades oli eriti suve suvekohad oli, kus jälle tehti leping ja suve tegid kõige rohkem olen pärnus. Igal pool olen mänginud seal võru kandis, seal juba vähe sinna ei sattunud, aga Viljandi ja kõik see ollus Tre olustusele võis. Seal oli ka üks isa vendadest ja tema elas kohe selles olustades ja seal ma peadsin ja käisin seal meiega teispool meeldis ja piimandus ka, seal oli niisugune väike meierei, seal käisid väikselt, praktikas oli sul hea mälu, et kõik lood jäid meelde või pidid ikka noodiabi kasutada? Ei mälu ei olnud eriti ja ei vähe hästi, ei jäänud nii. Lõika nuut oli tähtis ja tuli nõukogude võim, siis viiekümnendatel oli džäss põlu alla, öeldi, et kes täna mängib džässi, reedab homme kodumaa, kuidas sa said siis oma saksofoni kasutada, piirita bussijaamas oli pull ka, niisugune koht veel ja ei tohtinud saksofoni, mängib klarneti peale džässmuusika, saksofoni on, sul oli teine nõrkus, nüüd sa enam ei saa sellega tegeleda seal jalgrattasõit. No ja see oli seda jalgratast, ma kasutasin kogu aeg, see oli piiritult, käisin alati, rõhutab ja ei huvitanud üldse bussiga kuidagi. Muuseas, nüüd on kadunud see, see luksus no saksa pani, mäng nõuab ka, et hambad oleksid korras, aga ikkagi uulik ost, õige mees, isegi see kiigelaulukuuiku ka, mis ma tegin, on ka üledalt hambad ei olnud, aga ma harjusin sellega ära ja all siin neil oli. Ja ma sain survega mingi nii nagu tarvis. Sa oled jah, täiesti paljudes koosseisudes mänginud ja Mikitasaluga kõigega õue mängis ja, ja siis hilisemad, mis tulid restoranis kõika sai alati tehtud, esimene tund džässmuusikat ja minul oled sa meelde jäänud alati, kui oli mingi kontsert, sina ei tulnud mitte veerand tundi, vaid olid alati pool tundi varem kohal, et pill soojaks puhuda, rahulikult, noodid paika panna ja ja ei noh, täpsus ei tea, kus su päritud tähendab see, et kõik pidi korras olema. No tänapäeval on arvutimaailm, on mobiiltelefonid, on internet, aga sina oled üks selles mõttes huvitav inimene, sul pole eluaeg olnud, telefoni ei ole ja üldse nendest moodsatest ei ole ühegi mitte millegagi tegeleda. Kõik, mida ei ole osa võtnud selles ja seda ütleb eksmees, kes saab peagi 95 aastaseks ja midagi parata, aeg läheb edasi, kogu aeg. Lõpetame tänase saate paari ühise küsimusega külalistele. Millise muusikapala ja millise raamatu võtaksite kaasa üksikule saarele? Hans Hindperele. Ma võtaksin luuletusi, lastelaule, muusikapala, mis on lemmikmuusikapala siis ma ütlen kohe ära, on ainult üks Johann Sebastian Bach, Reema soor, tema see on, mis käib skantaadi sees, mida ma olen seadnud. See on imeilus, aga ma ei saa klaveril mängida, kuna seal mängivad ainult Kell pillid. Felix Mandre. Paelunud terve mu elu, aga see, mis muutub, et milliseid raamatuid ma loen? No ausalt öelda, ega mul lemmikraamatut nagu polegi. Aga kõike, mis on huvitab, Vision sisukes loon ma hea meelega. Carlavik. Ma võtaks, keda ma väga austan, võtaks Palo, Aarne Tomneylusega põhjamaine ja mina püüan ka sedamoodi mängis, lisame täienduseks, et see olin tuntud rootsi saksofon eest ja on ka Tallinnas mänginud ja, ja me olime, oleme koos Koldiski seal Piivital bussijaamas oli niisugune, kus ma istusin tema kõrval ja, ja siis saime veel midagi jutustada, omavahel ka. Aga, aga raamat, milline oleks, mida sa tahaksid lugeda üksikul saarel? Ma ei tea. Mingid lõunamaist, niuksed, lõunama niuksed saared, kelle elus tahaks teada, kuidas nad elavad ja seal oleks huvitav. Kuuldud saates tegi Vello Mikk kummarduse elupõlistele muusika inimestele Hans Hindperele, Feliks mandrile ja Karl Aavikule. Mina olen saate toimetaja Martin Viirand ja lisan veel, et seda saadet on võimalik uuesti kuulata. Täna öösel algusega kell üks.