Partituuris lask puhkpillide ja keelpillide vahel asetsev territoorium on nagu huvitav turismimaa külalislahkeks. Päriselanikeks on siin üksnes Timpanid, mis rõõmsasti võtavad enda kõrvale iga liiki kõrisevaid, mürisevaid, kõlisevaid ja kes teab mis häält veel tegevaid muusikariistu. Nende Pisi portree test on juba olnud meie Pikkolost konto basin ulatuvas billi proovimise sarjas. Niisugune termin pärineb ühe kuulaja kirjast. Õige mitu saadet. Nüüd oleme küll jõudnud selle liberaalse turismimaa lõunapiirile üsna lähedale kuid enne siiski raatsi siit lahkuda, kui oleme tutvust teinud veel kahe tema mitte küll väga sagedase, kuid selle eest väga huvitava ja tähtsa külalisega. Need on klavessiin ja orel. Et meil raadiomajas neid pille ei ole, tulime koos Rolf Uusväljaga ühel õhtul Estonia kontserdisaali. Alustasime klavessiini-ist ehk tsembalust, nagu seda pilli ka mõnikord nimetatakse. See pill näeb välja kui klaviatuuri silmitseda, siis nagu klaverinegatiiv. Vana kombe kohaselt on tõesti nii, et Need klahvid, mida me oleme harjunud nimetama valgetakse, on mustad ja ja vastupidi, seal klaviatuuri kohal on veel üks tagavaraklaviatuur pandud. Tagavaraks ei ole, ta on teiste sõnadega kahe manuaaliga pill, jah, orelipõhimõtet väliskujult on ta võrdlemisi klaverisarnane. Sellel momendil ei ole haamreid. Siin tekitavad heli väikesed killukesed, mis tõmbavad keelt, mis puhul on tal kaks manuaali värvi vahedaks dünaamiliseks ja diabiliseks diferentseerimiseks. Therese kõlab siis niimoodi. Üleminaal kõlaksis. Need on võimalik koos mängida, mängida alumisel klaviatuuril, liiguvad ka ülemised klahvid. Nii et ei saa siiski hoopiski enam öelda, et ta on klaveriga väga sarnane klaveriga, tal on nii palju ühist, et see instrument täitis umbes 200 aastat tagasi seda kohta muusikaelus, mida praegu täidab klaver on ühesõnaga klaveri eelkäija, kuidas klassikute ta on kasutanud? Klavessiin on olnud väga levinud ning koduse musitseerimise instrument ja siis on ära kasutatud orkestrile nii faktuuri tihendajana. Ja tavaliselt oli nii, et dirigent ei seisnenud mitte oma puldis võttistustel ajalist klavessiini taga ja mängis kaasa niinimetatud nummerdatud passi. Vaatame siis praktilise muusika kaudu, kuidas kõlab üks klavessiini partii eraldi võetuna ja kuidas koos orkestriga, see on. Händeli kontsert number viis, Reimo Kell pillid mängivad siin hulk aega ilma klavessiin, muuseas siin mängib ikka kaasa ainult siis, kui kontroppasid tšellod mängivad. Kui neid ei ole, siis laulsin ka vait. Veel üks näide teiselt autorilt endale kaasaegselt Johann Sebastian Bachi. Brandenburgi kontsert number viis. Näide andis kindlasti ka hea ettekujutuse selle pilli tehnilistest võimalustest. Klavessiin saatis ka retsitatiivi kontaatides, oratooriumides ja ooperites. Üle por ellu. Klassikalises muusikas on väga tüüpiline dünaamiliste kontrastide forte ja piano vaheldumine. Küllap on siin oma teenet ka klavessiini, mis ei võimaldanud suuri dünaamilisi, tõuse ja Baibumisi romantikud erilist sümpaatiat klavessiini vastu ilmutanud, sest tundeid oli hoopis kergem muusikaks vormida klaveriklahvide kaudu. Küll aga on meie päevil leitud jällegi klassiinile huvitavaid rakendusvorme. Ja võib-olla mõnigi helilooja on hüüatanud endamisi Eureka, kui talle on tundnud meelde see vana ja omapärane instrument ja ka kergemuusika rütmelisi nõudeid võitlane siin suurepäraselt täita. Kahtlemata viis muusikavorm ise helilooja Hans pulli mõttele kasutada klavessiini oma kontsert prossos, mis tõsisele pealkirjale vaatamata ei olegi nii väga tõsine, sest žanriliselt tuleb ta paigutada kerge muusika poole peale. Kamis selle kraan oma Solansi laulus rakendas saate instrumentide seas klavessiini. Resultaat on niisugune. Orel instrument, mida nimetatakse pillide kuningaks. Kui nüüd orelit saali poolt vaadata, siis paistab välja ainult üks rida vilesid ja pult külje pealt organist peaaegu kaob selle puldi varju. Meie täna seisame siin puldi seespool ja katsume jõuda mõningatele saladustele jälile. Kas seda pilli võib suuremate hulka lugeda ja seda võib lugeda niisuguste üle keskmiste kontsertinstrumentide hulka. Tal on neli manuaali, pedaal manuaal üks klaviatuur teatega mängimiseks, talongi, klaviatuur jalgadega mängimiseks. Palju on sellel pillil vilesid ligi 6000 annab lugeda, ega seda töödelt kuigi tihti ei tehta, aga oreli üleandmise juures võeti iga üksikarvele, annab häälestaja taga vist need kõvasti, peab kohe alguses ütlema, et absoluutselt ja korralikult hääles orel on üpris suurharul. See, mis me siin saalis iga päev kuuleme, see ei, ei ole kaugeltki mitte ideaalselt puhas. Aga instrumendid on üks, üks väga niisugune rõõmustav omadus. See väikesugune mustust ei hakka silma, tähendab õigemini eaka kõrva. Kui nüüd ei ole just väga jämedalt häälestus head, siis need jäävad harilikult märkamata. Aga kui palju on sellel orelil registreid 67 ja nende omavahelised kombinatsiooni võimalused vist annavad loendamatu hulga veel võimalusi juurde reaalseid kombinatsioone, mida siin kasutatakse, neid on ikka üsna paras hulk ka neid, keegi, keegi kui väga kindlalt ütelda ei saagi, sest ikka eel on võimalik midagi teistmoodi teha, kui enne tehtud on. Organist valib enamasti vist ise registrid, see on ainult tinglikult nii orelimängu juures ja eriti klassikute mängimisel on siiski oma kindlad seadused, need on välja kasvanud instrument jäneseloomusest ja neid ei saa ignoreerida ükski organist. Kahte ühesugust orelit nähtavasti ei ole olemas ja praktiliselt tuleb tõesti niimoodi välja, ehkki kõik instrumendid alluvad siiski ka pikkade aegade jooksul välja kujunenud revolutsiooni seadustele. Milline on kohustuslike registrite hulk, mis on siiski kõigil orelil seal olemas, siin on olemas teatud registritrupid printsipal, sellele siis vastukaaluks flöödid, Kedaktid ja kolmas grupp siis keelregistrid, kõik need registriliigid on esindatud kaunis väikestes instrumentides. Orelit orkestri koosseisus väga sageli ei kasutata. Millest see on tingitud? Puhtpraktilistest põhjustest oreliga kontserdisaale ju maailmas ei olnudki, et väga palju ja, ja niisugune obligatoorsuse oreli rakendamine pidurdaks juba teose levikut, mitte kõik heliloojad ei, ei tunne instrumente ja kardavad lihtsalt kirjutada, kardavad kasutada, rohkem on kasutanud teda ikkagi need heliloojad, kes on ise ise organistid olnud ja kui vaadata klassikute teoseid, siis me näeme, et eriti ohtralt kasutasid orelit tahk Endel ja nende aegsete häälsed. Siis oli ta küll peamiselt konsulteeriva instrumendina orkestri koosseisus kontiino instrumendina ainult täitematerjalina lõppude lõpuks, eks klassikaline organisatsiooni kunst on ka siiski pigem partiide jagamine kui Orkseerimis. Kunst tänapäeva mõttes. See oli siis katkend tuntud halleluuja koorist Händeli oratoorium vist messias omajagu tüüpiline klassikaline oreli kasutamise moodus tolleaegses akaalsel fonist loomingust. Võtaksime nüüd katkendi Mahleri teisest sümfooniast siin orel on koori toetajaks, selles mõttes ta klassikute teostest eriti ei erine, siin on aga funktsiooniga ilmselt teine. Siin on orel üks niisugune dünaamikat, lisafaktor, selleks otstarbeks tuleks üsna palju usinasti. Kuulame siis katkendit maakleritest, sümfooniast. Tegemist on katkendiga teose finaalist. Rimski kasakov oma ooperis saad ka, on kasutanud orelit. Aaria saateks mängivad kaasa üksnes keelpillid. Veel üks näide, seekord arel värvi pillina, kusjuures ta on vastandatud keelpillidele. Näide pärineb leos jana tseki tehasest Taras pulba. Kuna orel on ise nagu suur orkester ja ka registrit kannavad paljud instrumentide nimetusi siis me teeksime oreliga väikese erandi ja vaatleksime teda ka kui sooloinstrument. Jõuame siis taas tagasi registrite juurde registritest meil on olnud peaaegu kõikide pillide juures juttu, kuid oreli registrid on siiski nagu midagi muud. Ning tinglikult võttes üks instrument, see on orelis, sõida, vilesid, mis on siis siin registratuuri laualt ühe väikese klahvid avatavad ja suletavad. Ja nendel kõikidel on olnud erinevad värvid ja nad esinevad grupiviisiliselt perekonniti, nii-ütelda. Siin üks peamine, see nii-ütelda, oreli süda on registrid printsipal lahtistest hul registrites, ta on kõige tugevam. Värvilt on ta niisugune heledat võitu lahtise kõlaga. Sellele rühmale vastandiks on flöödirühm, markantsem esindaja. Hoovlatelt kõlaks niimoodi. Ja kolmas registrite suur on keelregistrid. Siin võtame siit trompeti, see kõlaks siis nii. Nii mis tähendab keeldagister kahes eelnevas näitasime, heli, tekkis puhkpillipõhimõtteliselt vileseinas lõigatud huuliku vastu murdvast õhujoast. Aga kel registrites on helitekitajaks metal keeled. Keel on, on asetatud väikesel niisugune toru ja metallputke peale ja siis selle peal võngub neid kolme põhiperekonda, neid eitatakse kõike mitmes kõrguses. Sinu number tähendab number kaheksa, selle taga väike konksukese tähendab kaheksajalga. Siin on tegemist vana pikkusmõõduga selle registri kõige sügavam pile on tõepoolest ligikaudu kaheksa jalga kõrge. Ja nüüd see on võetud selle helikõrguse arvestuse aluseks sellel kaheksal aseregistri, ütleme esimese oktavi, too kõlaks nüüd selles kõrguses. Sellelt samalt klahvile nelja jalane register kõlab oktav kõrgemalt. Viska läheb Kaczoctory kõrgemalt. Nüüd nende helide vahe on täidetud veel kvindiga. Sellelt samalt sellelt samalt lahvilt kõlab klint kaks, kaks kolmandikku jalga, kõlab niimoodi. Ja see rida on laiendatud ka allapoole veel printsi päeval 16 jalga kõlab niimoodi ikka sellelt samalt plahvilt. Ja koos printsipalcoor. Ja nüüd sellel ja siiasamasse gruppi kuuluvad veel liitregistrid ehk mikstrit, oktavi kvindid vahekorras siin ühe klahvi korraga, hüüab õige mitu kõrget väikest vile. Noh, võtame sellelt samalt klahvi. 88 50 hakkasin korraga. Ja siin on ka üks oktav kõrgem mikstuur. Ja siis on ka veel oktav, madalamal. Ja printsipal rühm kõlaks siis kokku, nüüd niimoodi. Praegu korraga kõlab kaheksa registrit. Ühe näpuklahvile vajutamisega kõlab 30 vile. Väga mitmesuguseid kõrgusel ja mitmeid tugevusi mitmes värvis. Kas me printsipalis midagi mängiksime, twitteris puks, tõhude koostatud katastri vaikse näite. See oli nüüd juba paljude registrite kombinatsioon, milline oleks siis järgmine üldlevinud register. Põhiline nägu viis on neil sooloregistri momendil üks mingisugune soolohääle ja teised registrid seda saadavad, vaatame siin kohe parimad praktilised Bachi koraalieelmängust, kuid siin on üks vana mees juba ammu käibelt kadunud. Puhkpill. Krumm Horn kõlab ta niimodi. Ja kõlaks ja siis ta kokku nüüd niimoodi. Ja siis veel labiaal registrite kombinatsiooniga, siin võtan hordid puhtalt mätast. Printsiibil mängitakse küll kõiki klassikalisi prelüüd ja fuuga olid ühtemoodi, aga igal organismil on võimalus neid oma maitse järgi värvida klassikas üks resolutsioon püsib väga pikkade lõikude jooksul. Kaasaeg muidugi ei kasuta neid nii suurtes lõikudes, vaid vahetatud tihedamini kontrasse mängulad, kes siis kaasaja heliloojatest on kõige värvikam, olime emission orelil, käsitlus on sageli fantastiline hakkas, registrid on märgitud. Ja seal umbes niimoodi nagu riski sotsioonidega neid ümber teha ei saa. Tema muusika nõuab ikka korralikku suurt kontsert pilli, pluss veel väga hästi kõlavat instrumenti. Siin on üks laul, mida Žanna Lään kasutanud variatsioonide teemaks mängiksime silt pardaktid. Ja siin on Sologistaks oboe. Lõiketäiendav seletus mõnuaalide ja pedaalide kohta manuaale, nagu eespool juba mainitud, on Estonia kontserdisaali orelil neli. Need on siis neli klaviatuuri, mis on paigutatud ülestiku nagu trepiastmed. Orelipedaalid aga kujutavad endast veel ühte klaviatuuri, millel samuti saab mängida viisi. See klaviatuur on ehitatud just parajalt nii suur, et ka suurima saapanumbriga mees mahuks ilma teisi klahve kaasa haaramata vajaliku alla vajutama. Jah, on võimalik mängida kolmel klaviatuuril korraga, kuna inimesel on kaks kätt ja jalad ise käega ühel klaviatuuril teisega teisel ja jalad võtavad alt veel juurde. Mis vaja on, milline on kõige madalam ja kõige kõrgem oreli peal? Võtame kõige madalama, see on 32 jalga, kontra oktavi toomist tahvlit kõlama hakkama. Kui nüüd võtta kontsertsaali vaatled 32 jalga tõusnud laest väljaga ulatama ei ulatu veel noh, kõige kõige madalam toon oleks siis ühesõnaga niisugune. Kõige kõrgem, kõige kõrgem oleks siis niisugune. Üsna üsna tilluke. Üsna peenikene piuks jah, aga värvimata Stanton, ega tal erilist jõudu midagi taga ei ole, kui lühike on kõige peenem vile, see viljamis praegu jõudis, see on umbes viis millimeetrit see see osa, mis temast, mis temas tegelikult nüüd häält annab. Tal on muidugi väga pikk tinast jalg, mille peal ta seisab, et oleks võimalik lihtsalt lades leida. Siis nüüd trump difanale, Nilitaaniat, sissejuhatuse, nad on siin segatud printsipolidega. Võiks säravamaid registrist ja ta on niisugune jõuline ülemtoonirikas ja särav, niisugune tugev, kellelegi pidulik paraadi kool, kas me oleme nüüd ammendanud kõik põhiregistri kõige elementaarsemad kombinatsioonid, võib-olla ehk oleme läbi vaadanud, see tähendab seda, et kõiki neid registreid on nüüd võimalik veel, aga peenelt hakata värvingu, eks ole, ja siin on võimalik veel igasugu kombinatsioon nendega. Nii et see oleks üks õhtu jääb liiga lühikeseks. Võib-olla terve elu seal käib liiga lühikeseks, ikka leiab veel midagi. Ja midagi jääb kindlasti leidmata, mis üldiselt annab dünaamika mitte midagi muud kui registrite lisamine. Oreli loomulik dünaamika on astmedünaamika juhul möödunud sajandil leiutada niisugune mehhaaniliselt registrite juurdelisamise aparaat ja seda mõnikord orkestripartiide mängiv sellerit Jon tarvis soolopalade juures. Seda rohkem ei ole peaaegu üldse tarvis, kui ainult paks reegiori teoste juures sääranda vältima. Aga kogumooril, literatuuri saab mängida ilma selle, keskendu aparaatide ära. Jalaga rulli keeratud, lisanduvad registrid alati oma kindlas järjekorras ja niimoodi on võimalik siis pianissimast kuni kuni oreli tutini ja tagasi. Oreli päikeneli elektriorel tal pole, vilesid, kuid enamasti kaks manuaali ja mõningane hulk eri registrid leidub. Ka elektrioreleid ehitatakse mitmesugustes suurustes, kuna instrument ei ole kuigi kaalukas sisunduda, hõlbus transportida. Ja see kindlasti on ka üks põhjustest elektriorel nii paljudes orkestrites ja ansamblites. Värvi annab muidugi kõigepealt kergemas muusikas. Meie fonoteegis leidub hulganisti heliülesvõtteid Oriola nimeliselt elektriorelit ja nüüd tahamegi siin rääkida, et anda saate lõpuks meelelahutust muusika kergemalt poolelt. Elektrioreliregistrite värviga hammast annab mõningase ettekujutuse see muusika ikkagi. Kui õige pisutki oma tähelepanu selles suhtes koondada. Elektriorel on muide ka biit, muusikute poolt on gaseeritud. Kullake, näiteks Pala unistused, ansamblit, Novõi elektrood. Sellega lõpetame järgmist pilli proovimise saadet kuulata täpselt nädala pärast.