Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona. Tänase saate külaline on organist, Eesti kontserdi produtsent ning Eesti muusika- ja teatriakadeemia professor Andres Uibo. Saade on salvestatud 22. detsembril ja seda juhib Marje Lenk. Kuidas elate, Andres Uibo? Ma arvan, et ei ole viga midagi, et tööd on, tööd on olnud väga palju ja edaspidi paistab ka olevat nii, et, et sellest ju väga palju rõõmu. Kui ma teile helistasin ja kutsusin teid saatesse, siis te ütlesite, et tulete hea meelega juttu rääkima, sest praegu nii palju mängimist ei ole. Noh, võiks arvata, et kuna ma olen orelimängija, et jõulude ajal on orelit hästi palju ja jah, varasematel aastatel on tõesti jõuluaeg väga palju olnud mängimist, seekord olen natukene tõmmanud tagasi, et rohkem kuulata teisi ja, ja ka õpetamisprotsess muusikaakadeemias on võtnud oma ja kui tahad ikkagi tudengitele anda korraliku hariduse ja väga korralikult nendega tööd teha, siis see nõuab ka väga suurt pühendumist ja aga peamine põhjus on selles, et praegu ma näen, et jõulude kommertsaliseerunud väga palju kõik teevad muusikat jõulude ajal, sellepärast sellest järgmine 11 kuud kuidagi ära elatada, et saada raha. Mina vastupidi ei ole seisukohal, et jõulude ajal tuleks teha muusikat hoopiski ilma rahata ja seda tuleb teha muul ajal raha eest, et jõulud, mis seal ikkagi kiriklik püha tuleks anda omapoolne panus nii-öelda heategevuskorras. Teie üliõpilased andsid akadeemiasse kontserdi. Kuidas möödus? Kontsert möödus väga hästi, publikut oli väga-väga palju ja ma ei mäletagi, et oleks nii palju publikut olnud. Akadeemia orelisaalis, nii et tõime lisatoole ja isegi istuti juba põrandal, tudengit olid väga tublid ja see kogemus ja annab jõudu jälle tudengitele kindlasti jätkata harjutamist ja minule neid juhendab ja see oli tasuta kontsert, see oli tasuta jah, see oli tasuta ja, ja ilmselt ongi väga palju inimesi, kes täna ei jaksa nii palju raha välja käia kõige ja ja parema eest, mida meil pakutakse ja ma lihtsalt tegin ühe arvutuse, et kui palju on Eestis väga häid kontserte, kuhu tahaks niisugune tõeline publik tulla. Ja kui viimane kuu aega võtsin ette näiteks Tobiase Joonase lähetamine, edasi tuli advendikontsert, siis näiteks messeani juubelikontsert nüüd Iisrael Egiptuses. Et kui silla ostab piletid, siis kõige minimaalsem raha, mis tuleks välja käia 700 800 krooni selle eest. Ja meie palkade ja pensionite juures on see ikkagi väga tõsine väljaminek ja kahjuks inimesed, kes sooviksid kõike seda vastu võtta, ei saasta vastu võtta, sest lihtsalt materiaalne pool ei võimalda. Ma kujutan ette, et teie kodus, Nõmme mändide all kõlab praegu palju muusikat, sest teil on kodus kaks muusikut. Jah, kahekesi oleme muusikud, mina, minu noorem tütar Mari-Liis, kes paar päeva tagasi tuli koju, kes kolmandat aastat elab Viinis õpib seal nimelt vini muusika kujutavate kunstide ülikoolis. Professor Gerald Susi viiuliklassis, kes on väga nimekas muusik, tuntud kui Albanber kvarteti üks liikmetest ja Marianne kodus ja tõepoolest ka täna hommikul minust jäi harjutama. Et homme hommikul mängida, siis Tallinna lastehaiglas arstidele koose kitarrist Eiki Mätlikuga. Teie vanem tütar mängib klaverit. Ta mängib klaverit, jah, ja ta jätkab ka, aga mitte nii süvendatult, et ta lõpetas tõepoolest Tallinna muusikakeskkooli klaveri erialal aga otsustas jätkata hoopiski teisel erialal ja põhierialana õpib haldusjuhtimist Tallinna Ülikoolis, aga paralleelselt käib ka Eesti muusikaakadeemias. Seal omandab ainult klaverit ja eriti klaveril mõne teise instrumendi saatmist. Kodukontserte ikka korraldate. Jah, me noorema tütre üritame neid teha, kui ta siin on ka, ega see ei ole väga tihe, kuna tõepoolest ta saab ju viibida kodus ainult väga vähesel perioodil. Aga me käime väljas temaga, me oleme väga palju käinud. Sel suvel käisime Itaalias ja Rootsis ja Soomes ja andsin koos kontserte. Hollandis olime ja uuel aastal ka esimene avalik ülesastumine meil koos Amsterdamis, nii et me teeme koos. Teie isa, Mari-Liisi vanaisa mängis ka viiulit. Tema oli ka ikkagi iseõppinud, mina olen perest nüüd esimene, kes on nii-öelda elukutseline muusik, aga minu isa Marilis vanaisa, siis mängis viiulit. Aga seda ta tegi väga väiksel määral, põhiliselt ta mängis orelit, et tema oli see, kes minu tegelikult ju oreli juurde tõi. Aga see on niivõrd pikem lugu, kõik, kuidas ma sinna juurde sainete. Ma olen seda tihtipeale rääkinud, aga aga ma võin veel rääkida selle, see on üks väga huvitav lugu nimelt, noh, ma olen pärit Vigalast, seal on kolm Vigalatuks Kivi-Vigala keskusega lihtsalt Vigala ja Vana-Vigala. Nende vahet on 12 kilomeetrit ja Vana-Vigala on tuntud oma mõisa poolest. Üxküllide mõis oli ja Kivi-Vigala oli jällegi niukene kiriku keskus. Ma olen pärit üsnagi kiriku lähedalt ja kiriku kõrval, teisel pool on ka Vigala või tööstuspiimakombinaat, mis ta iganes on. Praegu kuulub see nii naljakas kui see põle itaallastele, kes teevad mozzarella juustu seal maailma niivõrd palju muutunud. Aga tol ajal töötas minu uisad võidestuse pearaamatupidajana ja tema kolleeg üle laua, nii nagu me praegu siin istume, oli helilooja Veljo Tormise isa Riho Tormis. Kas nad koos väga palju musitseerisid? Veljo Tormis isa Riho mängis viiulit ja minu isa saatis klaveril veljo isa oli Vigala kiriku köster-organist, oli, aga minu isa oli rohkem niukene. Ilmalik mees juhatas kultuurimajas naiskoor ja igasugust ansambleid, et mitmed koorid 69. aasta laulupeole. Aga kui Veljo Tormise isa Riho tormis sai õnnetult surma siin 67. aastal vist oli see, siis tuldi minu isa juurde, kes oli muusikategija, et kas ta tuleks kirikusse mängima. Isa muidugi ei olnud kunagi orelit mänginud, aga ta oli niisugune aldis igasugustele uutele väljakutsetele ja ütles, et miks mitte ja läks mängima. Ja noh, mina olin siis juba niukene. Paras jõmm, et õppisin klaverit. Pärnu lastemuusikakoolis ikka, isa kutsusid vahetevahel tahed tule kuulama. Ma käisin kuulamas teda, seal proovisid oma lugusid ka oreli peal mängida, mida ma klaveri peal õppisin ja see meeldis mulle. Aga üks tõuge tuli veel ja see oli küllaltki ootamatu. Tormiste kodus oli koduared, see köstrimaja, kus siis Riho Tormis elas see tühjaks ja silla kolhoostaid väga kaugelt kolhoosi töötajad, kes arvasid, et selle oreliga on kõige mõistlikum niimoodi ringi käia, et sellest saaks sooja. Ühesõnaga taheti panna ahju alla, aga minu isa sai sellest teada ja, ja koos tolleaegse ühe orelihuvilise mehega ja kes parandas remontimist, Märjamaa kirikuõpetaja oli toodise pill ära meile. No ja kui see pill juba kodus oli, siis oli hästi põnev, tegelikult kui see lahti võeti ja mehhaanika pool kõik, mis oli ja uuesti kokku pandi, et et sealt sai väga olulise tõuke. Ja siis isa kutsused kahetule mängija hommikul teenistusel ja siis ma mängisin alguses ja üksikud palad ja aga siis oli mul üks fantastiline soov maailma. Sa pead soovile saada endale võidusõidujalgratta sputnik tol ajal. Aga raha oli vaja vanemateks, küsisin vanematelt ja ikka ei saa ja, aga isa oli kaval mees. Ta ütles, et aga tule mängijad mängida, et ma annan pool palka sulle tol ajal oli isa palk oli 10 rubla kuus kirikus noh, see ei ole mitte tema põhitöö, ta oligi võidustuses agaa kiisubladile siis viis rubla minule ja nii et niimoodi ma hakkasin käima ikka selle viie rubla kaupa korjama lõpuks raha koos ratta kätte. Hämmastav oli see, et selle aja peale nagu jalgratas mind enam ei huvitanud orelimängule hakanud mind nii sügavalt huvitama, et jalgratas jäigi praktiliselt seisma ja mul vend hakkas sellega hoopiski sõitma. Ja huvi läks nõnda suureks, et kui isa teinekord jagasime, isa lubas nagu minule suuremeelsetest tule mängi natukene, siis ühel hetkel polükkasin juba isa pinge pealt ära. Ma mängin kõik ise. Nii et, et see oli isa poolt igal juhul väga kaval ja niisugune ettenägelik käik teile on ju Tallinna kodus kaunil jah, mul Tallinna kodusel ka orel seal üks ka omamoodi lugu, kuidas ma selle pilli sain, kas oli mingi 82. 83. aasta, kui helistati mulle, et meil on üks maja tühjaks jäänud ja pererahvas on ära surnud. Me ei taha seda orelit nagu igale poole anda, et me mõtlesime, et äkki teil läheb vaja ja siis ma läksin hamblasse, niimoodi tuligi Amblast ära toodud. See on üks 20. sajandi päris algusest 1901 orel, ehitaja Alt Revalist, seal seisab selle pilli peal ja minu meelest lase kodus oreli mängimine hoopis midagi muud kui kuskil kuskil mujal. See tunne on eriline, seda ei saa kirjeldada, seda peab kogema. Noh, head on suur maja, sest ega oreliga kuhugi pisikesse ruumi ei lähe ju. No ja ega ta nii suur orel ka ei ole, oreleid on väga mitmes mõõdus ja Adam piisavalt suure. Millal teie Nõmme maja valmis sai? 84. aastal sai hakatud ehitama ja 98 sai sisse kolitud 14 aastat ehitasime. Tänapäeval ei kujuta keegi seda ette, siin on viimasel ajal on niimoodi, et kaks või kolm kuud ja siis peab olema sisse kolitud ja kõik tehtud. Aga selle eest on kvaliteet hoopiski teine korralik maja saanud vajuda, aga ikka õigel ajal värvid. Kõik. See on täna näha, et, et ühte, nii suurt asja tegelikult nagu maja ei saa ehitada nii nagu ütleme ei saa meistriks ükspuha mis alal ei saa kahe kolme kuuga, vaid hea resultaat tuleb siis, kui väga pikalt midagi tehtud. Vaadake tänaseid kirikuid, näiteks, mida on ehitatud juba 800 otsast tagasi, aga kõik seisavad, nad püsivad kõik seda tehtud pikkamööda, seda tehtud 200 aastat 300 aastat, siis on veel lisatud midagi. See fenomen tegelikult kaua tehtud kaunikene. Kui palju teie kätetööd majas sees on? No ikka on, ikka on, ma ei oska seda eraldi välja tuua ka, päris palju telliseid oma käega ka paika pandud. Kas teie käed on killustatud? Eestis ei ole seda kahjuks võimalik teha, kindlustus ei näe seda ette. Ma olen üritanud ka lapse viiulit näiteks kindlustada, aga mida võimalik pole, seda võimalik, pole kindlustused on nõus, jah, ta ainult üks tingimus, et seda ei tohi kodunt välja viia. Mis viiuliga saab kodus teha? Et nii palju kui koduuksest välja lähete? Kindlustusega? Kas käekuju on ka oluline orelimängu puhul? Ma arvan, et käekuju on koige palju oluline igal pillil, kõikidel asjadel on oma plussid ja miinused, mõned ütlevad, et väga pikad läputavad oleb näiteks klaverimängija, aga vaadake, kondine panin niisugune pikk näppega sellega pehmet tooni nagu ei saa. Ma vaatasin Youtube'i pealt ühte, ma väga harva seda vaatajana kogemata juhtusin vaatama, lapsed vaatasid ja tegin kitarrimängijat, kellel ei olnud kummagi kätt, mõlemad käed olid ära. Kuidas ta siis mängis, mängis varvastega. Ma võin öelda, et enamik kitarrimängijat ei suuda kätelegi niimoodi mängida, kuidas mees mängis varvastega ühtede varvastega, Chrissy pani positsioon teistega teisega, siis mängis keelte peal, kui pilti ei näeks, ei usuks, et õpib ära, inimene on väga leidlik ja ja väga võimeline, nii et selles mõttes, nagu ma arvan, see käekuju ja kõik see on teatud perioodil, ta mõjub hästi teatud kasvu eas. Siis oled nagu veidikene teistest ees, et kui sul füsionoome on hea. Aga hiljem, kui asja hakatakse võtma mõistusega ja hoopiski teistmoodi mõtlema, siis käekuju ma arvan, et ei ole nii primaarne. Kui tihti te kodus harjutatega? Noh, varem sai väga palju harjutatud, need on piinlik öelda, ei harjutanud, on palju. Aga harjutada Mullen Nigulistes võimalus harjutada olnud ja akadeemia seinte vahel, nii et selles mõttes nagu harjutamisvõimaluste puudust ei ole olnud, et pead ise olema mees ja leidma võimaluse harjutada või aja leidma, harjutada. Kas niisugust pilti võib ka teie kodus näha, et pereisa istub klaveri taga ja mängib näiteks bluusi? No absoluutselt seda ma tegin varem ka väga tihti, ma olen väga suur pluusi austaja ja mul on väga hea bluusikoguja kuulav ka pluusis, nii et see on kohutavalt hea muusika, väga suur muusika ja seda mängides tunned ennast tõepoolest väga hästi. Te olete kunagi mänginud Rannapi ansamblis ja veel mitmes teiseski ansamblis. Kuidas te sinna Rannapi juurde sattusite? See oli nooristi, jah. See oli Noor-Eesti, jah, eks sellega oligi omale veidi pahandusi selle nime pärast, et kuna aasta oli mingi 78 või isegi 77 või midagi niisugust, et siis nimi hakkas kellegile silma, et Noor-Eesti, et noh, mis see peaks siis tähendama revolutsiooni või. Aga Rein õppis ka Hugo Lepnurme juures orelit, samas klassis käisime ja siis ühe korra Rein tuli minu juurde, et mul on niisugune uus ansambel, tule mängima. Niimoodi see käis, see oli ka igati tore ja minu meelest väga arendav aeg ja nüüd ei ole see enam probleem teema. Aga minu meelest kõik niuksed muusikud, kes tahavad tõesti professionaalseks muusikuks saada, peaksid ka ühes ansamblis vähemalt mängima sõna pearütmitunnetuse ja ja koostööd teiste muusikutega. Mis ajast on jäänud teie lemmikuks ka ansamblid Jess ja Led Zeppelini? Jah, no need olid juba ennem seda minu lemmikud. Te olete käinud ka issi kontserdil, Londonis, kontserdil, Londonis läinud ja see on üks ka üks loen üks elu suurimaid elamusi ja kaks ja pool tundi läks nii kiiresti nagu oleks tegu olnud tõesti ainult minuti või paariga, see jääb sügavalt hinge ja noh, üks asi on kuulata jess, ütleme nagu siin või neid ansambleid kõike väljaspool nende tuuride peal. Teine asi on kuulata, et asja tõepoolest sealt kodus, see on nii nagu võtame mingit kaktust vaadata kas Mehhikos või siis siin kuskil botaanikaaias on kaks väga suurt vahet, et et seal on ta oma päris ümbruses, saad, nägi kuidas olid tulnud suhtelised juba eakad inimesed kõik kuulama ja näiteks kas või need T-särgid, mis olid läbi aegade välja 70.-test aastatest ja varemgi, kuidas tuldi, nendega oli seljas ja kui juba esimene noot kõlas, kuidas siis juba saalis rahvas laulis kaasa, kõik teadsid, mis edasi tuleb, siis saabus alati vaikus ja see on niisugune hoopis teistmoodi tunne. Kui suur on teie plaadikogu? LP-s, ma arvan, et on kuskil kuue-seitsmesaja ringis, aga neid CD-sid leid, ma arvan, et on paari 1000 ringis on väga, paljud on kingitud ja väga paljud on toodud väga paljude saadetud, kogu on tegelikult väga põnev. Persona saatekülaline on Andres Uibo. Esinesid mõni aeg tagasi Peterburi filharmoonia suures saalis. Kuidas stend seal tundsite, küsib üks kuulaja. See oli väga tore tunne selles mõttes, et me oleme ju naabrid. Me oleme tegelikult nii lähestikku. Ja meie kultuurijuure ürgselt on ju täpselt samad ja sealt tuleb sammas olev kristlik rahvas mõlemad väga pikalt ja kaua ühe sama koha peal elanud. Ja kui vaadata, kuskohast tulevad meie muusika juuredki kõigiga, seal on nii palju sarnasust. Seda kahjuks ei ole veel väga palju uuritud ja selle peale väga palju tegeletud. Ma mäletan, esimene minu elu avalik ülesastumine orelil oligi Peterburis. No see oli 77. aastal sügisel, kui oli, kustutasin esinema professor Hugo Lepnurme oreliklass, kus me siis kolmekesi läksime, esinesime capella saalis. Seal Ermitaažis esele tsaaripalee vastas kohe väga nimekas koorikapell on seal tegutsenud lasteaed ja seal on väga uhke saal. Vaat seal saalis oli esimene ülesastumine, nüüd ma käisin küll filharmoonia suures saalis, aga mul on väga hea meel, et juba järgmise aasta aprilli alguses on mind kutsutud jällegi capella saali esinema. Capella saal on saanud väga põhjaliku värskenduse, aga mitte selles mõttes, et midagi oleks muudetud, vaid kõik on tõepoolest renoveeritud, restaureeritud nii, nagu ta tol ajalgi oli. Ja orel on võrratult parem, see on väga põhjalikult renoveeritud, restaureeritud, nii et suur rõõm on minna Peterburi tagasi, sest seal on tõepoolest Maailmalinn nõukogude ajal olite, te sai usk, kontserdi solist ja saite palka Moskvast. Kuidas te sinna tööle saite? Ju ma siis mängisin vastavalt ja no Eestis olid juba mõned soolokontserdid antud, jääks Mostab kõrv või silm ei maganud ja niimoodi see ettepanek mul tulijat Eesti riikliku filharmoonia poolt. Boriss paarsada, nii on vist viis mu paberid Moskvasse ja Moskvast tuli mulle hästi kiiresti vastus, õnnitleme, olete arvatud soojuskontserdi nimekirja ja ja saadan kadel järgmise aasta kontserdigraafiku, noh, mida siis veel tol korral üldse tahta oli, täna oleks ka tohutu suur asi ja, ja vahetevahel ma tõesti igatsen taga neid aegu, sest et siis oli väga kindel töö, oli garanteeritud. Väga hea publik oli garanteeritud ja ka väga hea sissetulek garanteeritud, nii et kõik, ega ma ei salga seda, et see maja, kus ma praegu on, see saigi ehitatud peamiselt nende rahadega, mis Venemaal teenitud. Timpoli kõva tempo oli kõva jah, mõnikord isegi niga vahet oli mängida ühes päevas, mäletan Krasnojarski vist oli neli kontserti päevas ja teine päev veel neli tükki ka Rolf Uusväli kadunud Rolf Uusväli mängis Irkutskis kahe päevaga 10 kontserti. Jah, ja kõik olid välja müüdud ja ega oleks võinud mängida ka 100 kontserti ja ikka oleks olnud välja müüdud. Uskumatu kogemusega ta on tegelikult, kuna meil on niimoodi, kui ma olin Peterburi suures saalis olid ka selle 2500 inimest, oli ammu-ammu välja müüdud. Kui on neli kontserti päevas, kas siis, kui koju lähete, olete täitsa läbi või? Noh, eks see oleneb vanusest ka, siis ma olin ikkagi mitukümmend aastat noorem, kindlasti väsitab, ega praegu on ka vahetevahel ma olen niisuguseid noh, ma ei ole niisuguseid kontserte ei ole teinud, aga üks osa tööst suve selline, et noh, Nigulistes näiteks meil tulevad reidile väga suured laevad ja, ja siis suvel teatud perioodide järel mängin kontserte neile Need ei ole pikad, need on niisugused pool tundi kestvad, aga on ka neli kontserti päevas hommikul kaks ja õhtul pole kaks ja ma lugesin, et te olite Irkutskis isegi vist 12 korda ja olen käinud küll, ma olen kokku lugenud jah, vist olin 12 korda. No Venemaal kirikutes ju oreleid ei ole, nii et need toimusid kõik kontserdisaalides. See ongi niimoodi, et tegelikult ta on kontsert, saada nüüd midagi niisugust, nagu meie, Niguliste on Venemaal. Et tegelikult Venemaa kirikud olemas, need tol ajal olid õigeusu kirikud osa, mis olid säilinud, mis olid revolutsiooni ajal, Leninist on veel järgi jäänud need ülihästi vähe, aga need olid muudetud, kas siis ateismi muuseumiks siis kontserdisaaliks või leitud, mingi otstarve tal seal sporti teha, aga niimoodi ta oli, need Irkutskis oli kunagi peaväljak, kus asus 47 kirikut, oli peaväljakul, need olid erinevad kontseptsioonid, see tähendab Siberis oli väga palju rahvuseid, kes oli Euroopas tooni, sakslased olid, poolakad olid, olid juudid, olid ungarlased ja kõikidel neil oma kirikud plussis oma vene ortodoksi kirikud. Ja siis, kui mina hakkasin seal käima, siis oli järel neist kirikutest kolm, üks Poola kirik 19. sajandi hoone, mis oli siis kontserdisaalis tehtud. Eemal oli siis kaks vene õigeusu kirikut, mis olid ka tegutsevad, aga 44. Aga see oli suhteliselt hästi oli Venemaal ju linnasid niisugused nagu Krasnojarski või Tšeljabinski või kus põlki ühtegi kirikut enam järele, et kontsertsaal ehitatud täiesti uus. No aga kui te läksite Liisugusesse linna, kus te varem polnud käinud, teil ei olnud aimugi, kuidas orel kõlab. Oreli puhul ongi see, et see pill on iga kord uus, nii nagu me näeme, et pillifassaad, mis väljaspoolt näeme, on erinev ja pillisisemus ka erinev pilli kõla võib-olla niivõrd erinev, aga see on väga põnev, alati saad uued kogemused, see on niivõrd võrratu ja, ja selle võimaluse annab muusikainstrumentidest ainult orel. Vahetult pärast Tšernobõli katastroofi esinesid tede Kiievis. Seda kontserti ei saanud ära jätta. Ja just see oli plaaniline kontsert pidi seal toimuma, Kiievist oli väga ilus saal, mis tänagi olemas, kuhu ma olen ka nüüd suvel kutsutud. Üksvahe nüüd sai käidud ainult Lääne-Euroopa pool Jaapanis ja siin. Aga nüüd hakkab jällegi see Venemaa ring uuesti tulema, mis tal on väga hea meel. Aga tol korral oli jah, see oli üsna vahetult peale katastroofis. Katastroof oli, meil oli, kui ma ei eksi, siis oli mingi aprillikuu lõpp, eks ole. Ja mina vist pidin käima sinna majja. Et aga ma mõtlesin paar pudelit vett ise kaasa, kõike. Ega hullu ei olnud midagi. Rahvast oli küll väga vähe, oli linna peal kiievi linna peal liikumas ja ja mõned tuttavad, kelle juures ma käisin, need hoidsid akna kinni teibiga ikka kõik pandud välja, aga ma ei söönud midagi seal kaks päeva. Aga kõige kihvtim. See, kui ma hakkasin ära tulema, siis eks need filharmoonia töötajad olid omavahel heades suhetes ja siis, kui sealt tuli, ma ei mäleta, kes too daam oli, Kesutas, saadad ühe tordi, Eesti filharmooniasse oma heade kolleegidele. Ma tõingi tordi siia ära ja kui ma siia filharmooniasse ära daamisele, siis see prügikasti kohe lendas. Kas pärast käisite arstlikus? Trollis oi ei ole käinud ja ma arvan, et see polnud midagi niisugust, ega siis Kiiev ja ikkagi palju lõuna poole, need pilved tulid ju üle siit hoopis teisel pool põhja poole, nii et siin on ju väga palju eesti mehi, kes on otse Tšernobõlis käinud ju nagu kasvõi Aivar Mäega käinud, eks ole, päris koldes. Kuulus orelikunstnik Eduard ogenessean ütles ühes intervjuus, et orelimuusika on Venemaal ja Ida-Euroopas populaarsem kui Lääne-Euroopas. Kas olete temaga päri? Ühtepidi, ja teistpidi ka ei, Lääne-Euroopas on oreleid ju, igas linnas on hästi palju linna, ma ei oskagi öelda, palju neid võib olla kirikuid, igas kirikus on pill mõnes mitu pilli võtta, näiteks Pariisi, noh, ma arvan, et seal on mingi 100 150 oreli kindlasti sama palju on võib-olla terve Venemaa peal kokku? Loomulikult, et kui pille on vähem ja linnad on suuremad, siis see huvi on kahtlemata. Ja teiseks on see, et orele Lääne kultuuris, tema vanus on juba 1000 aastat. Aga ida poole orelikultuur on ju uus nähtus. See on teada, et uued asjad tõmbavad alati. Samamoodi on oreliga Venemaal, nüüd ehitatakse väga palju praegu juurde, raha neil on ja rahvast käib ja ma arvan, et nad teenivad need ka üsna kiiresti, tasa need tehtud kulutused tegelikult oreliostuni ääretult kallis. Kas see jutt vastab tõele, et Läänes suletakse vaikselt kirikuid, sest inimesed ei käi enam jutusel? Jah, tõepoolest on regioone, kus see on sündinud, eriti on see Düsseldorfi ja Tuisburgile kõik kogu see, see regioon on seal, aga seal on komad hoopiski teised põhjused, tähendab, avatakse nüüd neid mošeesid, sest et väga palju on teatud piirkondi tööstuspiirkondi, kus on hoopiski uusasukad, kui minna kuskile sinna prantsuse piiri peale vastavust tööstusele Nad on, ega siis seal kuuled põhiliselt vene keelt, linnas araabia keelt, türgi keelt, sakslasi sellega polegi. Ja loomulikult, kui nemad tulevad oma kultuuriga, seal avatakse ortodoksi kirikuid, kus orelit ei ole. Osa kirikuid jäävad tühjaks, sest et traditsiooniline kogukond liigub mujale. Parandamine käib ja seetõttu jäävad ka kogudused, kuna kogudus on ikkagi nagu inimeste ülal pidada suurelt jaolt oma annetuste kõikidega. Teatud mõttes kirikud on olnud nagu väga materjalistlikud, üks asi on kirik, teine asi ja selle juurde kuuluvat kõrvalhoone, kõik need hästi palju koguduse majad, need on väga, väga suured kõigile ruumi igasuguste asjade jaoks ja vot see kõik oli kulutuste peab kütma, elektrit kulub sinna ja see hoolduskulude niivõrd kõrged ja seetõttu ei jõua neid enam hooldada ega sama probleem. Sel suvel oli teil Lääne-Euroopas palju kontserte, esinesid tega Pariisi jumalaema kirikus. No see paik on ilmselt orelimängijate unistuste paik. No, ma arvan küll, jah, see on umbes sama, nii nagu astronaudi jaoks on kor kuu peal ära käia, ega see kontsert iseenesest ei olegi kõige suurem elamus, kõige suurem elamus on see, kui sa saad õhtul seal ainult õhtul saab harjutada õhtul kella 10-st ja siis kuskil öösel kella kaheni harjutad ja siis üksinda oled seal jumalaema kirikusse seal üleval rõdu pes vaatad sealt alla ja siis et niisugust luksust ei saa mitte keegi endale lubada. Ma arvan, et nii suuri mees nagu Ameerika Ühendriikide president ka kindlasti ei saa üksinda sinna öösel minna, sest kui ta sillalt tahakski minna, siis ta saatjaskond või igasugused turvamehed on kaasas, et ta ei saa seal olla üksinda. Ja muidu ei lasta sinna torni kedagi. Kui te päevasel mängisite, kas sumin sealt alt kustus üles ka Ma pean ütlema tõesti, et ei seganud ja sumin oli suhteliselt väike, osa inimesi kuulavad ja osa inimesi siis käivad ringi, lähevad uuesti välja. Monaco katedraalis, kus te mängisite, polnud varem ükski eesti organist esinenud. Monaco kontsert oli ka väga tore. Esiteks oli tore see, et kuidas inimestega kontaktid tekivad ja mõnikord tekivad täiesti arusaamatul moel. See oli väga väike riik, eks ole, ja seal on, kõik on peo peal ja eelmine õhtul ma pidin harjutama minema, aga kuna Itaaliast tulin, olin väsinud, siis ma ei jõudnud minna ja järgmine päev ma läksin, siis pühapäevane päev oli peale kahteteist restil kohale võttis küsima ja ja siis oli üks vanahärra, kes oli 80 kaheaastane, onju ja tuleb äkki mehe juurde. Jumal tänatud, kas teie olete Andres Uibo? Me mõtlesime, et te juba ei tulegi ja selgusetu vana härra oli oodanud eelmine päev seitse tundi, kuna oli teatud harjutusaeg, on ja ta kõik selle aja ootused ma tulena. Et saada tuttavaks ja selgus, et tema isa oli olnud Monaco endine linnapea. Väga niisugune vahva vanahärra. Järgmine päev pühapäeva hommikul ta oli tulnud ka juba kell 10 kohale, mind ootan, kuni kell 12 oli kaks tundi oodanud. Täitsa võõras inimene. Eelmine päev inglise kõige kuulsam jalgpalliklubi oli kohtunud Peterburi Zeniidi, siis linna peal olid nii suured plakatid, nagu need aknad on siin ühel jalgpalli pole minu pilt. Estonia oli all, noh, selle reisi peale mahtusid tegelikult veel paar väga huvitavat. Kontserdipaika üks oli laverna Itaalias. See on Püha Franciscuse diaklooster, kus ta siis oma elu lõpu veetis, kus ta alada seal palvetamas. Vot seal oli ka üks suur kontsert, kus oli ka meeletult palju rahvast, kus nad kõik tulid, mina ei tea, seal nad olid. Pianistid teevad laval igasuguseid trikke, et atraktiivsemad olla aga orelikunstnikel ei anna midagi teha, töid pole ju nähagi. Näiteks Itaalias on suurelt jaolt lahendatud asi niimoodi, et mängupult on nii, nagu on Estonia kontserdisaalis, kus on tegelikult oled näha, rahvale on toodud igal pool, praktiliselt on orelimängupult, on all, et sa oled rahva ees sätitakse, aga Prantsusmaal näiteks alati istud üleval. Sind keegi ei näe, Saksamaal on vanemad, pillid on üleval, uuemaid on ka noh, nii ja naa. Nojah, aga seal vehkida see tundub nagu kentsakas. Kas natuke ega vehkida tegelikult orelimängu juures ei saagi, sest see tegevus on niivõrd komplitseeritud seal niivõrd keeruline jalad, käed, kõik peavad töötama ja. Ta peab olema selge. Muusika tegemine ei ole mitte midagi muud, kui on, näiteks kui spordist võtta, kujutame ette, kui sprinter, kes paneb sadat meetrit, peab jooksma ja kui ta hakkab tegema igasuguseid liigutusi, kõigutsendamast natuke sinna paremale, vasakule, esineda, näidata rahvale siis ta jookseb seda sadat meetrit mingi 40 sekundit. Iga väike liigutus peab olema nii ökonoomne kui võimalik. See on iga pildi peal kõik, mis käib suurelt see on millegi arvelt ja see on kahtlemata kvaliteedi arvelt ja sisu arvelt. Iga liigutus, väline liigutus, sisu arvelt. Andres Uibo, kui te 50 aastaseks saite, siis te ütlesite ühes intervjuus, et viiekümneselt hakkab orelimängijal alles mingi arusaamine orelimängust. Küpsuses saab rääkida alles aastate pärast. Nüüd olete kaks aastat vanem, kuidas selle küpsusega on? Ma arvan, et ta tuleb ja seal samamoodi nagu dirigendile noor dirigent kunagi, see, kes on vana dirigent ja vaadakem näiteks närvidki, et 30 aastat tagasilöök, energiline, kõik oli suur. Kui võtame Herbert von Karajan ja kõige parema perioodi lõpus, siis ta enam käega ka ei näidanud, siis näidata ainult silmaga näidat liigutusega seal niimoodi ja kõik toimib samamoodi veelgi paremini. Kas on ka selliseid teoseid, mille kallale te pole veel julgenud minna, mis on veel ootamas? Jahted, Bachi, koraalieelmängud ja Bachi teosed ja ka Mozart, Mozarti osa asju, mida tahaks mängida, need on ikkagi kaks kõige kõige keerulisemat ühtepidi nad on ühtemoodi keerulised, teistpidi nad on teistmoodi keerulised, nii et kõigest muust. Paljudest asjadest saab juba üsna noorest peast aru, aga pohh kõik ütlevad, et nad saavad sellest aru, aga see on niisugune allikas, et rohkem sa seda vaatad, seda rohkem hakkad vaatama, et ma mitte midagi ei saa aru sellest, et see sisu mainimata välimisest küljest mõnikord efektsed akordid, mis mõjuvad nagu lihtsalt esimesel pilgul, aga see kogu see sügavik see on uskumatu. Mozarti puhul on raskus see, et ta on lihtsalt niivõrd kerge ja niivõrd veetlev ja kõik, et sul on nagu raske olla niisugune noh, niivõrd loomulik, see on niivõrd loomulik, see on nii nagu loomulikult hingame, midagi teeme, mida peale mõtlemisBerni nii lihtsalt käima, aga see on väga raske, kui sa pead midagi tegema. Mäng on ju tegemine, see on väga-väga-väga keeruline. Te olete ise ka muusikat kirjutanud? No vot sellega on niisugune lugu, et nooruses kirjutasin mõned väiksed asjad ja looma konservatooriumi astusid, mängisin mõned omad asjad, pakutad loata kompositsiooni õppima, aga mina ei tahtnud ikkagi. Mõtlesin, et noh, seda võib nagu teha mingi muu asja kõrvalt ka ja et ikka tahaks pilli mängida. Niimoodi saia kaheksa pisike verre ja ja ega ma tundma, see ei ole rohkem saanud kui kadunud Uno Naissoo käest. Uno Naissoo oli väga fantastiline peda, fantastiline inimene. Tegelikult muusika, kirjutamist ja õppima muusika kirjutamine on, peab tulema läbi pillimängu, see peab tulema naturaalselt, sa pead tulema nii, nagu seedimine on, ütlesime toidu ära, siis seedib ja siis tuleb välja. Et kui sa tunned oma pilli. Aga kui me vaatame läbi ajaloo, kes on olnud kõige suuremat heliloojad, nagu ootame klaveri jala peal, tuleb shopaadi, nimetas ta oli õppinud klaverit, super pianistid, ta tundis oma pilli läbi-lõhki ja siis hakkas kirjutama. Paljud tulevad minu juurde, küsivad kulla 1000-le orelile kirjutada midagi, mis see kõrgem noottimise madalam, nootan, mis tähtsus, kõrgem ja madalam. Kui see asja ei tea täpselt seda hingeelu ei tea, siis ei ole mõtet ju hakata nii kõrge madalama noodi pärast kirjutama, seda pole vaja kirja panna, seda niisama võtta. Et läbi pillimängu ja siis ühel hetkel, kui sa nii palju mängid, muusikat läbi, noh millal siis vanasti Bach siis koolis käis, mingi akadeemiat või värgid või pilli õppis mängima, õppis viiulit, mängib lõps kõiki oma pill, siis läks, oli paar kuud ukse uude juures, nii lihtne see asi oligi. Mozart samamoodi minuga umbes analoogne, et mis ma olen kirjutanud, et see on tulnud lihtsalt sellest vajadusest, et kuna ma olen olnud pillidele niivõrd tihedalt seoses, et ühel hetkel tunned, et siin on nüüd see asi, mille peaks kirja panema ja on hästi vastu võetud ja need on väga hästi vastu võetud ja ma pean ütlema, et ega ma ei ole nüüd väga palju kirjutanud, aga praegu teoseid mängitakse maailmas väga palju. Ameerikas, Austraalias, Jaapanis igal pool, ma saan teateid, praegust sain teate, üks inglise organist nakkab sümfooniatori sümfooniat hakkab salvestama. Ma olen kirjutanud ka ainult kaks põhisuunda neljade koorimuusikat. Just ortodokssed muusikat kirjutanud Petrovi koorile. Nii naljakas kui ta põle, noh, mina ei ole, ma ei loe ennast heliloojaks, aga ma ühe plaadi peal niisuguste meestega Arvo Pärt ja Veljo Tormise teos ortodoksi plaadi pealt viimase välja anti ja see on väga hea kriitika saanud. 1987. aastal tegite omamoodi ajalugu. Panite aluse Tallinna rahvusvahelisele orelifestivalile. Kuidas see asi algas? Alati peab kuskilt saama mingi algtõukesuusataja stardist enne minema, kui ta peab tõuke tegema. Muusikutel on samamoodi kuskilt tulema, mingi tõuge saada. Ajend oli väga lihtne, et sõber Edward dogane seal oli siin Tallinnas kontserdiga ütles, et Andres esimest korda ajaloos Nõukogude Liidu organistid saavad sõita läänemaailma oreli konkursile. Siiamaani oldi käidud teedeeerrise mõned korrad, aga nii-öelda lääne pool ei olnud veel keegi kunagi käinud. Moskvas oli mingisugune organisatsioon, vastu võetud otsus, et saadame ja eelkonkurss oli meil Moldaavia Tallinnaski sinna tuli kokku 50 organisti või, või isegi rohkem oli, siis oli niisugune üleliiduline eelvoor ja siis valiti kolm tükki sealt välja. Mina, Edurdobane, Aleksei Schmidt Moskvastest, kes siis võiksid sõita, öeldi, et veel ei sõida, teine voor tuleb ka, arutati seal, et noh, kus me võiksime seda teha, et kas seal Moskvas ja Peterburis oma torkasin vahele sinna? Ütlesin, et aga mul on ettepanek, et kui teeks tallinlased meenutest avatute Niguliste öeldi, et me ei ütle praegu midagi, lähen Moskvasse ja arutame ja nädala pärast helistati mulle ja ma olen nõus. Siis ma mõtlesin järgmise sammu, et aga miks me siis peaksime need kavad kõik mängima ette niimoodi, et saal on kinni, kedagi ole, tegin ettepaneku, et ja neile ka sinna Moskvasse mängib, nüüd avalikult selle kuldi nõus, aga siis mul torkas pähe, et aga, aga miks meie, meil žüriiliikmed ka veel üle Venemaa, et kas nemad ka mängivad ühendust võetud, need olid kõik nõus mängima ja niimoodi saigi võetud rida žüriiliikmed ja siis konkursandit mõlemad igaüks sai siis ühe õhtu. Minu meelest on see väga vahva idee ja niukseid. Tõeliselt häid algatusi ei sünni väga tihti, aga seda ma arvan, et see oli tõeliselt hea algus ja tõeliselt hea start Ühele asjale, et et see ei olnud kuskilt midagi punnitatud, et ma peaksin raka midagi välja kiskuma või midagi tegema, midagi moodustama. See asi oli tegelikult oli olemas, kõik oli sündinud kuskil mujal, hoopiski asjad olid olemas, nüüd oli vaja ühte inimest, kes tuleks ja liidaks mõtet, kui annaks sellele asjale ühe niisuguse hea vormi. Ja seda ma ütlesin, koos tegime tol ajal oli Nigulistes oli alati vaidlus selle üle, et nädalas rohkem kui ühe kontserdi ei tohi teha ja siis oli proua Inge Teder, kes oli tol ajal muuseumi direktor. Tema juustud, muidugi teeme kõikide suhtumi rääkimisel kogu aeg, et ei tohi rohkem teha, see oli nagu murtud, miks rohkem ei tohtinud teha, siis loed eksponaadid, et need ei kannata niiskust ja kõik see jutt käis, ega ma ei uskunud, et ma saan, sest see oli niivõrd vahva ja ma olen väga tänulik selle eest. Tookord tookord seda niimoodi toetus ja, ja samamoodi filharmoonia loomulikult nemad pididki päri olema, sest kasulik üritus neilegi. Tol ajal uneski näha, et see asi niikauaks kestma jääb. Noh, ma olen selles mõttes nagu optimist, et ma olen ühtepidi nagu ka suhteliselt praktiline inimene, et ma ei taha midagi niisugust teha, mis või nagu kauem kestma jääda või millest võrsub vilju. Küllap. Meil kõigil on mingid sihid ja, ja mõtted ja, ja kui niisugune asi kord juba toimub, küllap siis iga inimene ütleb, et kui oleks hea, kui see kestaks kauem alustasid. Tallinnast ja siis jõudsite juba vabariigi kirikutesse. Jah, noh, see oli väga huvitav aeg, sellepärast et koos orelifestivaliga algas tegelikult ju vene ajal ju siis ei olnud ju mingist Eesti Vabariigist juttugi, kui ma esimest korda tegime, kui me Saksamaaga ära käisime konkursil. Et teine aasta oli juba toimunud öölaulupidu ja, ja siis me olime esimesed, kes läksid kirikusse kontserti tegema, aga siis olime esimesed, kes läksid üle Eesti kirikutesse ja noh, tegelikult on see olnud üks väga väga põnev aeg, et see festival on kasvanud Eesti vabariigikohus, kas aastatega läheb kergemaks või raskemaks? Ühtepidi läheb kergemaks, teistpidi raskemaks, kuna ütleme, kogemusi tuleb juurde ja tahtjaid on ja sedapidi on kergem. Aga teistpidi kui mõtled selle peale, et festivalil alati peab olema mingi sisu, mingi uudsus igal aastal ja tegelikult on ta ainuke festivali, minu käsutuses on orel pluss siis mõned asjad ja siis pead alati mõtlema, et aga mida ma nüüd järgmine aasta teen, et see oleks põnev. Et seal suud näete mul sellega midagi uut öelda, siis siiamaale mõtteid jätkunud. Kuidas Tallinna festival teiste Euroopa orelifestivalide seas välja paistab? Mina ei häbene seda öelda, aga ennast kiitmast ka siin ei saa tagasi ennast hoida. Kolm suuremat festivali olid kõigepealt Nürnberg lahti ja Tallinn siis. Tänaseks on kindlasti Tallinna festival kõige suurem. Eriti orelimuusika osakaalult lahti, oman muutunud tagasihoidlikuks, seal on oreleid suhteliselt vähe, nad on läinud nagu ka kommertsrealiseerumise teed, on kuidagi mindud ka tunnelitesse maa alla sinna. Ehkki lahtifestivali juhataja Aivo kännan oligi see, kes mind nagu ree peale aitas, kes aitas sel ajal, kui põlludesse võimalik saada häid artiste aitas oma festivali, et artistid saada Tallinna poole peale? Vaatamata sellele, et te korraldate rahvusvahelist orelifestivali esinete Eestis esinejate välismaal, leidsite te siiski aega, et hakata akadeemias pedagoogitööd tegema. Te võtsite siis Hugo Lepnurme tööle? Professor hakkas juba vanaks jääma ja et oleks kedagi kõrvale vaja, et see oli 94. aastal noh siis tal juba 80, täpselt niimoodi ma hakkasin käima, esialgu ta tunnis oli kõrval kuulasse, tagapingis, vahestades nõu vahest ei olnud mitte midagi ja pool aastat niimoodi käis ja siis hakkas harvemini käima ja siis üldse enam ei käinud. Niimoodi see kuidagi sündise ja võtsin tema oreliklassis nii-öelda sujuvalt üle koos tudengitega esimene tude neist, kelle oma siis üleval oli Aare-Paul Lattik tänav, hea kolleeg juba, nii et nii ta on läinud. Meil on ikkagi väga hea orelipark, kolm päris korralik orelit, üks on neist väga hea ja õpilasi ka omajagu, võiks olla rohkem. Aga praegune periood on igal pool selline, kus inimesed tahavad kõike kähku ruttu saada. Muusikuks õppimine võtab ikka väga palju vaeva ja aega nagu oma laps iga päev vähemalt neli-viis tundi, viis tundi ja nii, et noh, siis saad vabariigi tasandile harjutada. Aga tol korral nagu Gidon Kremer kihutas, et kaheksa-üheksa tundi iga päev seal ikkagi väga suur ohvrimeelsuse, niimoodi 15 20 aastat järgemööda. Sul tuleb ikka väga paljust tuleb loobuda ja, ja kui vaadata, siis spordisedasama lugu ja seal on ka vaja väga palju suurt tööd, lihtsalt on vaja tööd teha ja ega neid tegijaid ka täna pole. Ja see oli asi, et meil raha täna vähem on või midagi, et vastupidi kõik nagu tundub olema võimalused on palju paremad. Aga lihtsalt inimesed tahavad tihti väga kiiresti saada, see rikkus peab tulema kohe homme majja ja kui ei ole, siis on halvasti. Kas organistidel Eestimaal tööd ikka jätkub? Oo jaa, jätkub ikka, jätkuks palju rohkematele veel, sest et väga paljud kirikud vajaksid palju paremaid mängijaid, aga noh, eks siin on ka see raha, küsimuse äraelamise küsimused, organisti, palku, ta läheb kuskile maa kogudusega, see ei ole ju suur. Kui arvestada seda, et ta midagi muud ka teeb, koolis on õpetaja või siis niimoodi niimoodi saab seda ametit pidada, aga põhiameti, ta on võimalik teda pidada. Et Pärnus, Tallinnas ja Tartus ilmselt. Teie õpilastest on läinud ka välismaale tööle, mõned. On küll, jah, juurde ta Saksamaal ja Norras on tööl ja Soome, sest on ju aga Tallinna kirikutes Jaani kirikus praegu kõik, kes on organistid, on kõik on tulnud minu Raidlases Tiia Tenno ja Marysoidegi viia. Tuntakse huvi kui paljude orelite ees. Teie isiklikult olete hea seisnud. Kui palju oreleid on tänu teile korda saanud? Kui ma nüüd hakkan üles lugema, siis tulevad ikka päris mõned, et maakohtades näiteks Nissi kirik, kullamaa kirik, Vigala kirik, neid kohti on veel, kõik ei tulegi meelde praegu ja noh, ja mis tähtsus sellest hulgas, mina või tähtis on see, et see pill on korras ja, ja pilliga võimalik mängida ja kui mõelda uute ehitamise koha pealt, siis on jah, muidugi eelkõige ma mõtleksin Pärnu kontserdimaja oreli peale ja Muusikaakadeemia oreli peale ja, ja ka praegu Jaani kirikus toimuva peale, et seal on olnud küllaltki, ma arvan, et. Seal on tulnud otsustavalt tegutseda ja kui palju on Eestis korras oreleid püsib üks kuulaja. Neid tuleb kogu aeg juurde, sest on hea meel ja ma arvan, et neid, mille peal võiks kontserte mängida, neid on umbes võib-olla juba nelja, 50 ringis, mis on päris hea arv. Nii et alustasin detsembrikuu seas, me saime kaks väga head pilli, saami juurtele, just käisin Kodaveres kus on fantastiline Pill, Peipsi ääres oleval pühapäeval on Harju-Risti kiriku oreli restaureerimise lõpetamine, kuhu ma olen ka palutud, neetud. Ainukese sel kuul on kaks tükki, Jaan Audru pill on saanud varem korda, mis oli täiesti lootusetus olukorras. Tegelikult on olnud praegu väga hea aeg orelite restaureerimise kohaga nimelt autot, eks siingi on omad omad kreemid ja oma tõrkeid ja tuleb tagasilöögid ja aga on ka suuri edasiminekuid, see tähendaks seda, et selle jaoks raha on ja inimesed annetavad näiteks võin öelda seda isegi, et Jaani kirik, noh, mis seal tegelikult suurlinna kirik, aga seal müüakse nii-öelda nimelisi orelivilesid ja annetused ja ja just nendel päevadel sai miljon krooni täis õnnetuse poole pealt teada, et see on väga-väga suur raharahvas on helde. Mõni aasta tagasi oli teil plaan avada Eestis orelitehas, see jäigi plaaniks. Jah, see on üks plaanidest, mis on kahjuks jah, ajani on veel ellu viimata, aga võib-olla ta ongi hea, et on ellu viimata. Siis on veel, mida teha, mida mõelda ja asjad lähevad alati paremaks, tol korral ma nägin seda ette, nii et noh, toodangut ikka masinatega teha, aga täna on mul selline veendumus tekkinud juba päris pikemat aega hoopiski niisugune töökoda avada, kus valmistatakse oreli Daily orelit ennast siis käsitöönduslikult meetodil, nii nagu seda tehti siis kolm 400 aastat tagasi pilli puhul on see, et kuidas see pill hing tekib, me ei tea neid asju, öeldakse, et inimene näeb mingi viis protsenti, 95 protsenti on nähtamatu, millestki midagi ei tea ega ei näe, aga mis seal kõik on olemas. Ja pilli puhul on sama asi, et et ega see masinaga tehtud hööveldatud pill, mul tundub sealt midagi puudu, mõned ütlevad, et kui sa teed ise söögi kodustajad armastusega, segad kõik kokku, et see on hoopis organismile, mõjub teistmoodi kui see, kui keegi teeb seda nagu sunniviisiliselt on sulasetööd tehtud ja siis ase Albele kõige seal sees on mis iganes, kuidas seda nimetatakse? See jääb nagu puudu, et võib-olla ongi aeg küps, et oleks niisugune, millega Eesti saaks sellega välja minna. Tegelikult mujal maailmas on praegu ilmvõimatu, sest käsitöö on nii tohutult kallis, eks ole. Aga siin võib-olla, et oleks sul võimalik, on veel käsitöömehi, kes oleksid võimelised lihtsalt selle puumööbliga ja, ja see oleks maailmas täiesti sensatsioon, kui keegi ehitaks pilli praegu sellisel kujul. Kuu aega tagasi istus siinsamas stuudios minu kõrval olümpiavõitja Gerd Kanter. Ta ei ole küll Vigalas sündinud, aga ka Vigala kandi mees. Täna olete teie siin. Veljo Tormis on Vigalast. Vigalon kant on ikka üks hea kant, sealt tulevad tõsised mehed. Vigala kandis ma võin veel nimetada mõned mehed, Ants Laikmaa, siis on sealtsamast lähedalt on ka Georg Lurich, Vigalaste siis on Matti Johann Eisen. Mees, kes on kirjutanud raamatu ja sealt on neid. Tuleb neid nimesid veel, mis Vigala kandi siis nii heaks teeb? Vaat mina ei tea, ma olen seda. On teatud kandid ja ma olen mõelnud alati ka, et kuna ma Suure-Jaani muusikafestivali mis on ka muutunud populaarseks, mul on selle üle tohutult hea meel ja Suure-Jaani teine sammas on koht, kui me hakkame mõtlema, seal elab asulas, täna elab mingit 1200 inimest varem elanud sõidadki maale rohkem laiali ja kes seal kõik on pärit Kapid, Mart Saar, eks ole, siis on Albert Kivikas nimed marmortahvlil sama, äärepealt eks Köler siis on Paul kondas ja nii edasi ja nii edasi, kui me hakkame nüüd mõtlema seda sama perioodi umbes 1890 ja mõtlen seda, et Tallinnas elas, ma ei tea, palju rahvast pole tähtiski, aga et mida siis on Tallinn andnud kultuurile kui palju suuri nimesid sama aja jooksul. Aga midagi ei meenugi. Nii et midagi peab olema ühes kohas. Mingisugune asi peab seal olema, mis on, mina ei tea. Ma tänan teid selle pika vestluse eest, palun öelge üks number ühest kuueni, ma kasutasin saates juga kuulajate küsimusi, nii et üks kuulaja saab oma küsimusest väikese auhinna ütleb ühe koha. Persona saate külaline oli organist, Eesti kontserdi produtsent ning Eesti muusika- ja teatriakadeemia professor Andres Uibo. Persona saate auhinna saab Karl fooriks, kes tundis huvi Andres Uibo heliloomingu vastu. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.