Kauged kuulajad, ma austan teie kujutlusvõimet, kui te nende muusika helide juurde kujutate Pühajärve maastiku munamäe, Bly aga võib olla ka siis vana talutare, kus need helid peaksid välja kostma. Aga tulge tagasi reaalsuse juurde, te panite tähele, et ma ütlesin, kauged kuulajad. Igor, olge palun nii hea ja kirjeldage, mis õhtutunnil siit aknast välja. Tegelikult paistab poisid õhtul aknast välja vaadata, siis paistab suur suur tuledemeri. Olen siin kohe suurel kõrgel Moskva jõe kaldale, vaatad Moskva peale. Nüüd on meie vestluspaik reedetud. Te õpite mitmendal kursusel Moskva ülikooli ajalooteaduskonna viiendal kursusel, kui ammu see oli, millal te astusite esimesse klassi nagu me arvestame viis aastat ülikoolis ja 10 aastat koolis isegi 15 aastat tagasi? Läheb igal kuulajal tarvis suur portsjon kujutlusvõimet, et panna end ühe väikelinna ilma aknata keldrituppa seda pillimängu kuulama. Valgustiks võite kasutada küünalt või ka tahi lampi. Mul naist laps ei ole ja siis kandlemängukann ja mängimas naene lapsi seisaks, nii harjutada ka mängida ja mul lõõtsapill ka seal. Ja nüüd me siis toetame mikrofoni statiivi kolmandasse paika lisaks Moskvale ja viljandile ka Tallinna ja päris professionaalse kandle juurde, et tema mängijalt küsida. Kas see pill ikka on nii võimas, et temasse mahuks terve maailm ära. Ega nüüd kandlevõimsust ma just hobujõududega siin mõõtma ei hakkaks. Aga ma pean ütlema, et minul siiski temasse usk on. Tema ei pea mitte jääma kolmeduuri raamidesse, vaid ta peab olema võimeline kandma ka osakest kaasaja muusikast. Eks kandlasse mahuvad kah nukruse rõõm ja kõik ülejäänud tunded. Seda kahtlemata ja eks siin võib-olla seisabki niisugune raske probleem. Et väga vähe on meie heliloojad püüdnud kirjutada üldse sellele pillile. Ja võib-olla ka sellepärast on väga vähe niisuguseid palasid mis tõepoolest väga kaasa kisuvad ja kutsuvad mängima. Ainult tahaks väga, et keegi teda teeks, see tähendab just ehitaks südamega ega teeks nii nagu mööblieset. Mõtlesin, et jään koduseks motsisteeriaks aga nüüd võtsin tandlejalu uurimise käsile, sellega öelda, et minu diplomitöö no siis tuleb esitada kohe päevakohane küsimus, kui vana on kannel ja kus on kõige vanem kannel? Seda ei saa praegu öelda. Kui arvestada eesti regivärsside vanust, kus esineb ka neil siis üks, kaks, kaks ja pool 1000 aastat. Paar aastat tagasi leiti Novgorodis 13.-st sajandist pärinev kannel ja pärast leiti veel mitu kannelt, mis on meie vanade viie keeleliste kandlitega üpris sarnased. Eestis mainitakse kannet 16. nõnda sajandi lõpust alles vanades kohtupaberites teada, siis keegi mitte sakslane. Talupoeg lõi teisele pähe, mitte saksa arfiga. Oletavad teatavasti oli kannel see kannel, mida me nüüd tunne, mida veel maal mängitakse. See kandled tekkis möödunud sajandi keskpaiku. Aga enne seda kasutati ühest puust Ühest puupakust õõnestatud väikest pilli, mis oli umbes pool meetrit pikk. 15 sentimeetrit lai kannel on levinud küllaltki kitsas piirkonnas, mis hõlmab Soomet Baltikumi ja venenes Läänerajoone ja teistes maades. Ma ei tea, et oleks sellist pill olemas. Moskvas Glinka nimelises muusikakultuurimuuseumis võib vaadata ja veenduda selles, et umbes samasuguse kuju ja samasuguse keelte asetusega pill on ka armeenlastel nimetavad seda kanoon. Siis on hindudel isegi hiinlastel, hiinlased nimetavad pilli see. Ja ma kardan isegi, et ei ole vist ühtegi rahvast meie planeedil, vähemalt mitte kellel ei oleks seda tüüpi pilli olemas. Muidugi sarnaseid pill on küllalt aga selle meie kandleni küllaltki oma spetsiifika olemas ja nii et võime eraldadeta teiste pillide hulgas. Ja ausalt öeldes, ega ma selle Lätimaa kandle peal lugu välja mängida ei oska ja nemad minu omavahel ka mitte. Nad juba üldse hoiavad seda pilli teistpidi ees, nendel on kõrgemad keeled enda poole ja madalamad keeled üleval kusjuures samamoodi hoiavad ka paljud meie külapillimehed veel kannel käes. Kus on ikka kõige parem kannelt mängida? Kõige parem on mängida kannel, on missugune väike luu rohkem, mis hästi kõlavat metsamajas üks väike Kont rusi kõlab hästi, siis siin on ka, on siin postivalvepoosi, suusahääl, kõlab asi kauplusse, kõlab, ässitab, eri rumalam jagus, kõlab, aga liik ajada jälle ei või. Sellepärast aga ühte mööda Viljandi linna. Nüüd on neid ruume, kus kõige paremini kõlab ja muidu on teada, et te olete ka saunas proovinud kannelt mängida. Saunas just ei ole, aga sauna eesruumis seal seal kõlab hästi seal suusahlaku palju rahvast, siis helid, Aituvad lähevad laiali. Ükskord oli niisugune tore lugu, et telefon helises ja ja üks meeshääl ütleb niimoodi, et vot mina olen nüüd see ja see ja ja mina tahan teiega koos mängima hakata, mina ütlesin, kena küll, et mõte on ju hästi tore, aga et mis pillide siis mängite? Mina mängin kitarri, aga mitte seda tavalist, vaid niisugune hoopis peenem, mina siis julgesin nii suud paotada ja öelda, et ega vist ikka kitarri kannel niimoodi päris hästi kokku ei sobi, et ikka parem, kui nad kumbki omaette välja astuvad? Ei, mina tean, et sobib. Kui inimene teab ja kas teil siis ajast kahju? Kuidas sa nüüd ütled, et tõepoolest natukene on? Ei siis aidanud midagi, kui mehel oli mu aadress kõik teada ja puha, no eks ta ole seal õnnetus, telefoniraamatus ka kirjas. Ütlesin küll, tulge siis kohe, mis siis ikka. Tuli siis sisse ja kena mees olid, pakkis oma kitarri siis välja ja siis võttis niukse toreda metallist toru, millega te siis mööda keeli niimoodi vilinal lasi siis tõepoolest nagu peaaegu nagu Havai kitarr. Minul kannel, siis seisis ka õnnetult seal nurgas. Vaata, see on siis see film, mille peal teie mängite. Too salajane noot oli mul ka seal noodipuldi peal. Ta siis küsis, et noodi järel mängite? Jah, kui põle antud seda annet ilma mängida, eks siis peab selle noodi järgi ajama niimoodi sõrmega järge. Ma ütlesin, no näete, ma ütlesin kohe, et meie koosmängust ei tule midagi välja, sest mina ei oska mängida niimoodi nagu reie. Ohkas siis südamepõhjast leidis, et tõepoolest ikka üks kehv inimene. Aga siis ütles. No hea küll, ma siiski teile mängin. Siis vaatas mulle otsa, ütles, aga mängige ta jälle mulle. Ma mõtlesin, no mis ma siis hakkan aega raiskama, et mängis ikka teie nüüd ise. Mängis siis kenasid lugusid, valdsereid, jaht laulis ka kena häälega juurde, ega midagi pole ütelda. Ja sõnadki, kõik puha, olid omatehtud ja ja siis ohkas ja ütles, et ilma elu on ilus. Pilli mängida on tore, aga naised on kehvad siin maailmas. Viljandist tulin ka oma naise eest lihtsalt ära, ei saada kunstist aru ega kedagi. Ja tähendab ja siis ema muidugi ka oli, laulis ja mängis kannelt, siis ema ema õpetas mulle, vaat seda. Aleksander ott, öelge palun. Kus ja millal te olete kõige õnnelikum? Kuma muusikat kannetantsis ununevad kõik mured, et mul veel naispõle siis olema. Jahkuma muusikas süvenesid, on kõige õnnelikum muusika juures. Ja loodan, et siis kui mina palli peaga olen, siis minu ümber on minu pere vähemalt kolm väikest põngerjad. Ja minu abikaasa kokku viis kannelt või? Kõige parem oleks küll viis kannelt ja üks neli lauljat, kuna maise laulumees ei ole. Kuhu kõige paremini see kandlemuusika sobiks ja mida te endale ette kujutate? Kui pillist helifaili tulevad? Eesti vanarahvas kunagi rääkis, et Neil on jumala loodud, Pille, Püha Pill ja kõige paremini sobib muidugi oma kodusse, kuna ta kandlehelid peletavad kurje vaimu eemale kodust. Ja muidugi kõige paremini, kannel sobiv kodus õhtul. Sest teie mängite vahel kodus Eks ikka leivateenimise juures tuleb seda tingimata hädavajalikuks pidada. Aga hirmus tore on minu meelest praegu see mõte, et niisugune ansambel tahetakse luua meie vabaõhumuuseumi juurde. Sinna ta kahtlemata sobib. Kas te vahel mängite ka endale või jääb ta ikka tööks, kuivõrd see on teie leivateenimise ristis? Leib leivaks, aga eks ikka natuke peab mõnuga selle asja juures leidma. Ja kahtlemata vahest ikka tuleb niuke kentsakas tuju peale küll, et võtta pilli ei mängi. Aga millal just raske öelda, vahest hea tujuga, vahest ka pisut nukra tujuga. Mida te siis ette kujutate? Võib-olla täiesti teinekord natuke mõte kipub uitama. Aga sellele on raske siin. Sõnul seletust anda, see tuleb iseenesest ja ma ei ole kunagi sellele mõelnud. Mina näen, nagu ei olegi siin agunes Kurskil teisel planeedil, kus elavad ka inimesed. Võib-olla seal ka muusika areneb nii, nii mõnikord kui seal võivad olla inimeste Jakas, meist väiksemad võivad olla suuremad, võib-olla kõik elu suuremates vormides. Mina olen ammu seda kujutad võib-olla seal nii inimest kui nii tohutu ruum, tohutu suured tähed on seal, võib-olla on kilomeetri pikkused inimest muidugi Sul on haruldane, aga nii mõtles selle kohta kirjutatud, keegi ei ole, aga, aga mina mõtlen niimoodi ja siis on kandled ka suuremad ja võivad olla ja mina väga palju maailmaruumi mõttelised, kui saaks niisuguse, mis ära näitas kauget tähte. Räägime siis ühe loo veel sinna, kaugele tähele. Kui te suvel käite mööda Eestimaa külasid ringi korjata üles rahva vanavara, siis teie elukutse on natuke meie elu kutselegi sarnane. Ei tohi olla suu peale kukkunud, mees. Inimesed on ka ikka erinevad ikka. Igale inimesele peab. Erinev lähenemisviis olema ja iga inimesega ei saagi rääkida vanavarast vanast ajast küsida eriti suvel, kui kibe tööaeg käes on, siis on eriti raske mingisuguse psühholoogiline barjäär tallu sisse astuda, inimesega rääkima hakata, kuna teadet kuidagi segad teda töös, aga seda psühholoogilist barjääri võib olla väga kerge Nipernaadi moodi purustada. Istute lävepakule maha ja võtate kandle käte. Pillimeestega tavalist ongi nii olnud. Kui jutule ei saa, siis ma palun kannelt näidata ja võtan kandle ise kätt hakkan mängima. Kandled on ka erinevad, alati ei tule hästi välja, siis pillimees võtab juba enda kätte, hakkab mängima, no siis on jutt lahti. See oli ülemöödunud suve Sangastes, seal elab mitu ojad kandlemängijat ja nende juures mitu korda olnud ja andide kuulatud ja tegite äkki ehk võidu mängugi või ei julgenud? Lõuna-Eesti meestega mina võistlema ei lähe, seal ma jään kindlalt alla. Aga Tallinnas siin ikka ühe vanaisaga natukese proovisime niimoodi kahekesi koos seda. Vanamees raius kord jämedat kuud mängida. Ei olnud viga, seal ma just päris alla jäänud, aga natuke ikka, sõrmed kippusid seal koperdama keelte peal. Puus olid ka maha raiutud. Küllap vist kukkus teine üsna suure konksuga. Teil on ju päris palju õpilasi, kas nad kõik oskavad kannelt mängida ka nüüd juba? Eks see ole vist iga pillimängija suurimaks sooviks. Et ta mitte viimaseks ei jääks omal alal. Ja nii püüan ma siin oma teadmisi edasi anda Tallinna muusikakoolis, noortele, muusikasõpradele, praegu on mul siin õpilasi seitse aga osa õpilasi on juba laiali lennanud ja siin-seal juba tegutsevad nii-öelda omal käel. Üks lõpetajatest näiteks mängib praegu Tartu riikliku ülikooli rahvakunstiansamblis Anu luht on tema nimi. Siis soodaga sovhoosis. Töötad üks endiseid kandlemängijaid, Urve Paju, kes samal ajal õpetab kandle mängimise kunsti edasi Tartu pedagoogilises koolis. Tallinnas noorsoo kultuuripalee rahvamuusikaorkestris mängivad aga minu endised õpilased Urvi Palm, Heli Kasesalu, Tombi nimelises kultuuripalees kalja Packaanova. Nii et näete, siin-seal juba on see külvatud seeme idanemas. Professionaalselt kandlemäng on raske õppida, võtab see kaua aega. Me teame, et pianistiks saamine nõuab aastakümneid. Eks kahtlemata ka siin on aastad vajalikud praeguni õppekavade järele oleks ette nähtud laste muusikakoolis viis aastat muusikakoolis neli aastat ja konservatooriumis viis aastat. Seega ühtekokku 14 aastat. Olete käinud kannelt mängimas ka väljaspool Eestit. Olen küll muidugi kõigepealt Lätimaal on teda üsna palju mängitud, nii õpingute aastatel kui ka hiljem. Aga siis võtsin ma osa nii Moldaavias kui ka Armeenias toimunud eesti kunsti tikaadidest. Kuid juba 50. aastal esmakordselt Eesti Kunstidekaadil samuti 56. aasta eesti kunsti dekaadil. Ja 61. aastal partei kongressil äsja valminud kongresside palees, kuidas seal kõlaskand, lõbusk, noh, seal muidugi oli kõik ülihästi võimendatud, nii et ansambel kõlas tõesti päris suure orkestriga. Kuivõrd te olete ise etnograaf, siis Teil peaks küllalt olema julgust, et ise ka võib-olla rahva riietiski tulla peole kindlasti austa väga eesti rahvariideid ei kanna neid alati meeleldi, kui juhust on sageli, kui tuleb suvel esineda sooja ajal, siis ma lähen rahvariietes kontserdile. Jüri ütles kohe läbi linna läbi Moskva linna ja muidugi missuguse Eestimaa kihelkonna riided nüüd on teil siis või valla omad. Mul on jama ja rahvariided. Miks just need Saaremaalt sai kord niisugused tehtud, ongi nüüd jamale riided. Missugust maakonda teie esindate? Kui rahvariiete järgi otsustada, siis muhukas vehkimine jalg sellel mullakamaral astunud ei ole. Miks? Eks ikka inimene ole väikselt moe origa, kuna minu kostüüm on pärit nendest aastatest, kust kiputi tegema endale just kas mustjala või muhu kostüüme.